3-14-51413/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 01.10.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-51413 Haldusasi Vladimir Nikitini kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 40 000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 06.01.2015. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Vladimir

Nikitini

ja

Tallinna

Vangla apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Vladimir Nikitin Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON 1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 18.08.2015. a vastus kohtunõudele koos lisaga. 2. Jätta Vladimir Nikitini apellatsioonkaebus rahuldamata. 3. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus. 4. Tühistada Tartu Halduskohtu 06.01.2015. a otsus osas, milles halduskohus lahendas Vladimir Nikitini kaebuse Tallinna Vanglalt vanglas 26.11.2007 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes; osas, milles halduskohus V. Nikitini kaebust Tallinna Vanglalt vanglas 23.10.2013 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes ei lahendanud ning osas, milles halduskohus kaebuse osaliselt rahuldas ja Tallinna Vanglalt Vladimir Nikitini kasuks menetluskulud välja mõistis. Teha vastavas osas uus otsus, millega jätta Vladimir Nikitini kaebus kahju hüvitamiseks 23.10.2013 ning perioodi 27.11.2007 kuni 09.02.2009 (k.a.) osas läbi vaatamata ning muus osas rahuldamata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 5. Jätta Vladimir Nikitini halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud osaliselt (riigilõiv summas 125 eurot) kaebaja enda kanda ning osaliselt (summas 1375 eurot) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 02.11.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla registreeris 02.05.2014 V. Nikitini kahju hüvitamise taotluse, milles V. Nikitin palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju summas 40 000 eurot, kuna teda koheldi Tallinna Vanglas viibimise ajal 27.11.2007-23.10.2013 ebainimlikult ja alandavalt, sest teda hoiti 6kohalises kambris, kus isiklikuks ruumiks ühe isiku kohta oli alla 3 m² vaba põrandapinda, millega rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Lisaks tuli riideid pesta ja kuivatada kambris ning kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele. V. Nikitin taotles tähtaja ennistamist ajavahemiku 27.11.2007- 27.04.2011 osas kahjunõude esitamisel, kuna vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 õigusvastasusest sai ta teada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19.12.2013. a lahendist nr 429/12. 2. V. Nikitin esitas 06.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja 40 000 eurot tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) Tulenevalt EIK lahenditest on igal kinnipeetaval õigus isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m². V. Nikitin viibis 27.11.2007-23.10.2013 Tallinna Vanglas, kus kambrid olid 6kohalised, mis ei jätnud kinnipeetavale 4 m² isiklikku vaba ruumi. Isikliku ruumi hulka ei kuulu tualettruum ega mööblialune pind. Kahjutasu 18,55 eurot ööpäeva eest on samaväärne EIK lahendile Tunis vs Eesti, mis on proportsioonis tekitatud mittevaralise kahjuga. 2) Ruumipuudus on avaldanud hävitavat mõju kaebaja psüühikale. Vanglas tutvustati V. Nikitinile VSkE § 6 lg-t 6, mis näitab nagu oleks kambrite tingimused kooskõlas seadusega, mistõttu ta arvas, et tema õigused on tagatud ja lähtudes siseriiklikust seadusest pidas kahjunõude esitamist ebaotstarbekaks. Tunis vs Eesti lahendi järel sai kaebaja teada, et siseriiklik seadus on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja Tallinna Vanglas viibides on teda piinatud ruumipuudusega. 3. Tartu Halduskohus rahuldas 06.01.2015. a otsusega V. Nikitini kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt V. Nikitini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 250 eurot ja menetluskulud summas 0,15 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 26.11.2007-22.10.2013. Kahjust teadasaamist tuleb lugeda vanglast lahkumisele järgnevast päevast. Asja materjalide põhjal ei ole ilmne, et kaebaja sai või pidi saama teada väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju lõplikust ulatusest varem kui vanglast lahkudes. Seega oli 02.05.2014 esitatud kahju hüvitamise taotlus tähtaegne. 2) EIK otsusest Tunis vs Eesti tulenevalt tuleb isikliku ruumi kindlakstegemisel kambri üldpindalast maha arvutada tualeti pindala. Samas põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Enamusel ajal oli kaebajale tagatud kambrites põrandapinda üle 2,5 m² ning vaid 12.-13.01.2009 viibis kaebaja kambris nr 147, kus isiku kohta oli põrandapinda 2,41 m². Kaebajale oli lisaks igapäevastele 1-tunnistele jalutuskäikudele tagatud spordisaali kasutamise võimalus kord nädalas. Lisaks oli kaebaja hõivatud muude tegevustega, mis vähendas kambris viibimise aega. Kaebaja viibis 31.01.25.07.2008 ja 10.02.2009-25.04.2013 2

kambris nr 15, mille uks on lukustatud üksnes öörahu ajaks. 29.07.-16.08.2013 viibis kaebaja kambris nr 145, mille uks on avatud vähemalt 4 tundi päevas. Seega oli kaebajal võimalus suuremal territooriumil ringi liikuda ja ta ei pidanud ööpäevaringselt viibima kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 3 m². Lisaks on kaebaja olnud 01.-29.02.2008, 01.03.- 25.07.2008, 04.02.-30.11.2009 ja 01.-31.12.2009 abitööline ning ta osales 28.05.2008- 21.04.2009 ja 27.06.2007-30.08.2008 sotsiaalprogrammides. 3) Kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest, tegemist oli üldteada probleemiga. Seetõttu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lgs 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei takista hüvitisnõude rahuldamist. Vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Vastustaja tegevus on olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. EIK on järjepidevalt (11.02.2010. a otsus Salakhutdinov vs Venemaa, p 66) selgitanud, et alla 3 m² suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastustaja tegevus tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. 4) Kaebaja hoidmine kambrites, mille pindala ei olnud vähemalt 3 m2 iga kambrisse paigutatud kinnipeetava kohta, oli õigusvastane. Samas tuleb arvestada, et kamber nr 15, kus kaebaja viibis suure osa ajast, oli lukustatud üksnes öörahu ajaks ja kaebajal oli võimalus ringi liikuda kogu eluosakonna piires. Lisaks võimaldati kaebajale iga päev vähemalt 1- tunnine jalutuskäik ja kord nädalas sai ta kasutada spordisaali. Ka kambris nr 145 võimaldati kaebajale vähemalt 4 tundi vaba aega, mil ta sai osakonna piires vabalt liikuda. Nendes kambrites viibimine ei saanud põhjustada kaebajale üleelamisi, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja ei ole ka leidnud, et nendes kambrites ei tagatud piisavat ventilatsiooni, kohast temperatuuri, öörahu või muid vajalikke tingimusi väljapuhkamiseks. 5) Kambris nr 446 oli 1-l päeval põrandapinda isiku kohta 2,88 m², kambris nr 450 oli 66l päeval põrandapinda isiku kohta 2,53 m², kambris nr 147 oli 2-l päeval põrandapinda isiku kohta 2,41 m², kambris nr 210 oli 25-l päeval põrandapinda isiku kohta alla 3 m² ja kambris nr 208 oli 13-l päeval põrandapinda alla 3 m². Kambrid nr 210 ja 208 olid lukustatud, kus liikumisvõimalus oli piiratud. Nende päevade eest tuleb kaebajale välja mõista mittevaralise kahju hüvitis. Määravat tähendust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Samuti ei saa kohtule ette heita kohtupraktika muutmist vastavalt Riigikohtu lahenditele. Kaebaja taotletud 18,55 euro väljamõistmine ühe ööpäeva eest ei ole põhjendatud. Kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest on kohaseks rahaliseks hüvitiseks 250 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 3

4. Tallinna Vangla esitas 03.02.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 06.01.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas V. Nikitini kaebuse osaliselt ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3. Kui vangistuse ajal on kinnipidamistingimused muutunud, siis ei saa kogu vangistuse aega lugeda jätkuvaks toiminguks. Mittevaralise kahju tekkimisest saab isik üldjuhul teada kohe, kuna selline kahju on seotud isiku hingeliste üleelamiste ja sisemise rahuga. Kui lugeda 26.11.2007-22.10.2013 kaebaja kinnipidamist väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes jätkuvaks toiminguks, siis ka selles osas ei ole kahjunõue täies ulatuses esitatud tähtaegselt, kuna kaebaja sai inimväärikust alandavatest tingimustest teada nendes tingimustes viibides ja sellest hakkas kulgema kaebetähtaeg. Ei ole täiesti välistatud, et primaarsete õiguskaitsevahendite abil oleks kaebaja saanud kahju vähendada. Tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude alates 02.05.2011. 2) EIK praktika kohaselt tuleb kaebetähtaega arvestada kinnipidamistingimuste osas lähtuvalt sellest, millal toimub muudatus isiku olukorras. Kaebaja pidi väidetavast ruumipuudusest aru saama hiljemalt 31.01.2008, mil ta paigutati kambrist nr 410, kus tema kasutada oli põrandapinda 4,87 m², kambrisse nr 15, kus ühe isiku kohta oli põrandapinda 2,76 m². Arvestades, et kaebaja väidetav mittevaraline kahju seisnes ebapiisavast põrandapinnast tingitud inimväärikuse alandamises, siis ei saa kahju tekkimine olla tuvastatav läbi teise isiku kaebuses tehtava otsuse, vaid kahju pidi olema taotlejale tuntav vahetult vanglas viibimise ajal. 3) Tallinna Vangla ei nõustu kohtuga, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel üldpinnast välja arvata. WC pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud, kui tegemist oleks ruumiga, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja, sest see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata EIK 17.10.2013. a otsuse Balyayev vs Venemaa. Antud kaasuse asjaolud on kambripinna suuruste mõttes sarnased. WC pinna üldpinna hulka arvestamisel on V. Nikitinile tagatud kõikidel vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m². Seega ei ole vangla rikkunud siseriikliku õiguse norme. 4) Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Eesti riik sai 2013. aastal teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks – alates 01.01.2014 tagatakse kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda, ehitatud on uued vanglad ja vähendatud on kinnipeetavate arvu. 5. V. Nikitin esitas 01.02.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 06.01.2015. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada tervikuna. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) VangS-i kommenteeritud väljaandes on märgitud, et kambris peab olema iga kinnipeetava kohta vabaks liikumiseks 3 m² põrandapinda. Samuti tuleneb EIK praktikast, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata mööbli alla jääv ala. EIK lahenditest tulenevalt olukord, kus kaebaja isiklik ruum on alla 4 m², on piisav art 3 rikkumise tuvastamiseks. 2) Väär on kohtu seisukoht, et kambri nr 145 uksed olid avatud vähemalt 4 tundi päevas, kuna kaebaja viibis kambris VangS § 69 alusel. 4

3) Arusaamatu on, miks kohus pidas kohaseks rahaliseks hüvitiseks 250 eurot. Hüvitise väljamõistmata jätmine ei ole õigustatud ja on vastuolus EIK praktikaga. Kui seadust on rikutud, tuleb välja mõista kohane hüvitis ka kambris nr 15 valitsenud rikkumiste eest, kus puudus vesi ja WC ning osakonna koridori laius oli veidi üle meetri. 4) Õiguskantsler on leidnud, et VSkE § 6 lg 6 varasem redaktsioon (v.r) oli vastuolus PS §dega 10 ja 18. VSkE § 6 lg 6 v.r oli osas, mis võimaldas pidada kinnipeetavaid kambris, kus oli isiku kohta ette nähtud 2,5-3 m² põrandapinda, inimväärikust alandavaks. Arvestades Eesti vanglate kinnipidamistingimusi, leidis CPT 2011. a avaldatud Eesti 2007. a visiidi raportis, et VSkE § 6 lg-s 6 v.r sätestatud põrandapinna miinimummäär ei ole vastuvõetav. 6. V. Nikitin esitas 11.03.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vangla kanda. Vastuse põhjendused: 1) Vangla ei ole apellatsioonkaebuses toonud välja uusi põhjendusi ja on sisuliselt korranud halduskohtus toodud põhjendusi, mille osas on kohus andnud põhjaliku hinnangu, millega kaebaja nõustub. Kohus on piisava põhjalikkusega hinnanud kõiki vangla etteheiteid ja jõudnud õiglaselt järeldusele, et neil puudub alus. 2) Kohus on piisava põhjalikkusega hinnanud tähtaegsuse küsimust ja jõudnud õiglasele järeldusele. 7. Tallinna Vangla esitas 06.04.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta V. Nikitini apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse põhjendused: 1) Kaebaja ajendiks pole ebapiisavast põrandapinnast tulenevad kannatused, vaid EIK lahendi Tunis vs Eesti alusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule, mida kinnitavad kaudselt ka asjaolud, et vanglas viibimise ajal ei ole ta kurtnud kinnipidamistingimuste üle ning esitas vastava nõude, kui sai teada EIK lahendiga väljamõistetud suurest hüvitisest. Kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekkinud, mistõttu puudub alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks. EIK järjekindel praktika toetab seisukohta, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. 2) Õige on kaebaja väide, et 29.07.-16.08.2013 oli kamber nr 145 suletud. Kaebaja viibis kambris nr 145 vangla 25.07.2013. a käskkirja nr 367 alusel, millega tema suhtes kohaldati täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. 8. Tallinna Vangla esitas 18.08.2015 vastuse kohtunõudele, milles teatas, et kambrite nr 119, 145, 208 ja 210 WC-de suurus on 1,73 m². RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja V. Nikitini apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 10. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli V. Nikitini kaebus halduskohtule lubatav (I); annab seejärel hinnangu kaebaja kahjuhüvitise nõude põhjendatuse kohta (II) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III). I 11. HKMS § 199 lg 2 p-st 3 ning lg-st 3 tulenevalt võib ringkonnakohus kohtulahendi apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata tühistada asja halduskohtule tagasi saatmata, kui halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi ning vastavat rikkumist ei ole halduskohtul võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et 5

halduskohtu otsus tuleb osaliselt apellatsioonkaebustes esitatud põhjendustest olenemata seoses kohtumenetluse normi olulise rikkumisega tühistada, kuna see on kaebuse eseme piiritlemiseks vajalik. Kaebusest nähtuvalt taotles kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist Tallinna Vanglas viibitud ajaperioodi 27.11.2007-23.10.2013 eest (tl 3). Ka Tallinna Vangla poolt 18.08.2015 ringkonnakohtule esitatud V. Nikitini kahjunõudest nähtuvalt taotles V. Nikitin mittevaralise kahju hüvitamist perioodi 27.11.2007-23.10.2013 eest. Kahju hüvitamise nõude alust ei ole kaebaja halduskohtumenetluse käigus muutnud. Halduskohus lahendas seevastu kaebaja nõude Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju väljamõistmiseks ajaperioodi 26.11.2007-22.10.2013 osas, tuginedes ilmselt vastustaja poolt kohtumenetluse käigus esitatud andmetele, mille kohaselt oli V. Nikitin paigutatud Tallinna Vanglasse perioodil 26.11.2007-22.10.2013 (tl 12). 12. HKMS § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Kuna halduskohus lahendas kaebaja kahju hüvitamise nõude ka päeva osas (26.11.2007), mille eest kaebaja kahjuhüvitist halduskohtus ei taotlenud, rikkus halduskohus oluliselt kohtumenetluse normi, mistõttu tuleb halduskohtu otsus vastavas osas tühistada. Osas, milles halduskohus kaebust menetlusnormi rikkudes ei lahendanud (kahjuhüvitise nõue 23.10.2013 vanglas viibimise eest), tuleb jätta kaebus kaebajal kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Arvestades, et kaebaja nimetatud päeval Tallinna Vanglas ei viibinud, ei saanud Tallinna Vangla ka kaebaja õigusi rikkuda. 13. Halduskohus pidi kaebust saades võtma seisukoha ka selles, kas kaebaja kahjuhüvitise nõue oli ajavahemiku 27.11.2007-22.10.2013 osas lubatav. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHK 11.11.2008. a määrus nr 331-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3- 1-41-10, p 12). 14. V. Nikitin esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse 02.05.2014 ning kaebuse kohtule 06.07.2014. Tallinna Vangla teatas 29.09.2014 vastuses, et kuna V. Nikitin esitas Tartu Halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks ja kohus võttis kahjunõude menetlusse, siis lõpetab vangla V. Nikitini kahjunõude menetluse (tl 27). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt, küll aga selle üle, kas taotlus kahju hüvitamiseks on vanglale esitatud 6

3aastase perioodi jooksul arvates päevast, mil kaebaja kahjust teada sai või pidi teada saama. HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (Riigikohtu 28.04.2014. a määrus nr 33178-13, p 19). Halduskohus on vaidlustatud otsuses (p 8) lugenud kahju teadasaamist vanglast lahkumisele järgnevast päevast, kuna kohtu hinnangul ei ole asja materjalide põhjal ilmne, et kaebaja sai või pidi saama teada väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju lõplikust ulatusest varem kui vanglast lahkudes, mistõttu luges kohus 02.05.2014 esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegseks. Vastustaja märgib apellatsioonkaebuses, et V. Nikitin esitas kahju hüvitamise nõude vanglale 02.05.2014, seega saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates 02.05.2011. Lisaks märgib vastustaja, et kaebaja pidi väidetavast ruumipuudusest aru saama hiljemalt 31.01.2008, mil ta paigutati kambrist nr 410 kambrisse nr 15 ning teada ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas kaebajal pöördumast kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem, mistõttu on õigustatud piiritleda kaebeõiguse tähtaega rangelt kolme aastaga vastavalt RVastS § 17 lg-le 3. Kaebaja hinnangul on kohus tähtaegsuse osas jõudnud õiglasele järeldusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega vaid osaliselt. 15. Kohtupraktikas on sedastatud, et kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud (Riigikohtu 15.06.2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 13). Kontrollimaks, kas kaebaja on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast ehk käesoleval juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ettenähtud 3-aastasest tähtajast, peab ringkonnakohus põhjendatuks hinnata kaebaja vangistustingimustes olulise muudatuse toimumist seonduvalt kaebaja ühest kambrist teise ümberpaigutamisega, millisel juhul tuleb vanglale kahjunõude esitamise tähtaega hakata arvestama kinnipidamistingimuste osas alates ajast, millal toimus muudatus isiku olukorras. 16. Vaidlusalusel perioodil 27.11.2007-22.10.2013 viibis kaebaja 27.11.2007- 30.01.2008 kambris nr 410, 31.01.2008-25.07.2008 kambris nr 15, 26.-29.07.2008 kambris nr 312, 30.31.07.2008 kambris nr 446, 01.08.2008-11.01.2009 kambris nr 450, 12.-13.01.2009 kambris nr 147, 14.-25.01.2009 kambris nr 450, 26.-28.01.2009 kambris nr 39, 29.01.09.02.2009 kambris nr 34, 10.02.2009-25.04.2013 kambris nr 15, 26.-28.04.2013 kambris nr 119, 29.04.-28.07.2013 kambris nr 210, 29.07.-16.08.2013 kambris nr 145 ja 17.08.22.10.2013 kambris nr 208. Arvestades erinevates kambrites kinnipidamisi eraldiseisvate toimingutena, mil kambri muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda, siis on alust eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud või on pidanud teada saama. Seega, ühest kambrist teise ümberpaigutamised loeb ringkonnakohus eraldiseisvateks toiminguteks, mil kaebaja sai teada või pidi teada saama väidetava kahju tekkimisest eelnevalt viibitud kambris vastavalt erinevate perioodide lõikes 31.01.2008, 26.07.2008, 30.07.2008, 01.08.2008, 12.01.2009, 14.01.2009, 26.01.2009, 29.01.2009, 10.02.2009, 26.04.2013, 29.04.2013, 29.07.2013, 17.08.2013 ja 23.10.2013 seisuga, mil hakkasid kulgema ka kahju hüvitamise taotluste esitamise tähtajad RVastS § 17 lg 3 alusel. Kaebaja viimaseks kahju hüvitamise taotluse esitamise päevaks kujuneb seega vastavalt 31.01.2011, 26.07.2011, 30.07.2011, 01.08.2011, 12.01.2012, 14.01.2012, 26.01.2012, 7

29.01.2012, 10.02.2012, 26.04.2016, 29.04.2016, 29.07.2016, 17.08.2016 ja 23.10.2016. Kolmeaastast kaebetähtaega arvestades on eeltoodust lähtuvalt kaebaja esitanud kahju hüvitamise taotluse mittetähtaegselt perioodide 27.11.200730.01.2008, 31.01.200825.07.2008, 26.-29.07.2008, 30.-31.07.2008, 01.08.200811.01.2009, 12.13.01.2009, 14.-25.01.2009, 26.-28.01.2009 ja 29.01.-09.02.2009 osas. 17. Kaebaja on märkinud, et ta taotleb tähtaja ennistamist ajavahemiku 27.11.200727.04.2011 osas, kuna ta sai VSkE § 6 lg 6 v.r õigusvastasusest teada EIK lahendist Tunis vs Eesti, mis on mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Kohtupraktikas on sedastatud, et kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m² kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK art 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (Riigikohtu 15.06.2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 11). Eelmärgitule lisaks muid asjaolusid kaebaja mõjuva põhjusena nimetanud ei ole. Kohtupraktikast tuleneb, et mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.2001. a määrus nr 3-3-1-59-00, p 2). Eelnevale tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei ole Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel perioodide 27.11.2007-30.01.2008, 31.01.2008- 25.07.2008, 26.29.07.2008, 30.-31.07.2008, 01.08.200811.01.2009, 12.-13.01.2009, 14.-25.01.2009, 26.28.01.2009, 29.01.-09.02.2009 osas kinni pidanud nõude esitamiseks ettenähtud 3-aastasest tähtajast ning vanglal puudunuks ka alus tähtaja ennistamiseks. 18. Seega loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kaebaja ei ole Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel perioodide 27.11.2007-30.01.2008, 31.01.-25.07.2008, 26.29.07.2008, 30.-31.07.2008, 01.08.2008-11.01.2009, 12.-13.01.2009, 14.- 25.01.2009, 26.28.01.2009, 29.01.-09.02.2009 osas kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud. HKMS § 47 lg 1 ls-st 2 tulenevalt võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Eeltoodu tõttu ei saa ringkonnakohus kaebust perioodide 27.11.2007-30.01.2008, 31.01.-25.07.2008, 26.29.07.2008, 30.-31.07.2008, 01.08.2008-11.01.2009, 12.-13.01.2009, 14.-25.01.2009, 26.28.01.2009 ja 29.01.- 09.02.2009 osas tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 lubatavaks lugeda, mistõttu puudus halduskohtul selles osas alus kaebuse menetlemiseks. 19. HKMS § 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud alused. HKMS § 121 lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Eeltoodut arvestades ringkonnakohus tühistab nimetatud osas Tartu Halduskohtu 06.01.2015. a otsuse ning jätab V. Nikitini kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel perioodide 27.11.2007-30.01.2008, 31.01.25.07.2008, 26.-29.07.2008, 30.-31.07.2008, 01.08.2008-11.01.2009, 12.-13.01.2009, 14.-25.01.2009, 26.-28.01.2009 ja 29.01.- 09.02.2009 osas läbi vaatamata. 20. Vastustaja väitel saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates 02.05.2011 ning on õigustatud piiritleda kaebeõiguse tähtaega rangelt kolme aastaga. Vastustaja poolt märgitud ajahetkel on kaebaja olnud 8

kambris nr 15, kus ta viibis katkematult ajavahemikul 10.02.2009-25.04.2013 (tl 35- 41, 57-64). Riigikohus on selgitanud, et jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt infot kahjunõude esitamist õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude esitamise kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb (Riigikohtu 15.06.2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 13). Lisaks vajadusele piiritleda kaebeõigust rangelt kolme aastaga ei ole vastustaja käesolevas asjas esile toonud muid põhjendusi. Ringkonnakohtul puuduvad andmed kaebaja kinnipidamistingimustes toimunud muudatuste kohta perioodil 10.02.2009- 25.04.2013. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul eelnimetatud perioodi osas kahjust teadasaamise aega raske eristada, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastane kahjunõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema päev pärast kahjustava tegevuse lõppemist, s.o 26.04.2013. Kaebaja taotlus vanglale on registreeritud 02.05.2014 ning on seega tähtaegne. Eeltoodust lähtuvalt on ringkonnakohus seisukohal, et perioodi 10.02.2009-25.04.2013 osas on kaebaja kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast ja kaebus halduskohtule oli nimetatud perioodi osas lubatav. Perioodide 26.-28.04.2013, 29.04.28.07.2013, 29.07.-16.08.2013 ja 17.08.-22.10.2013 puhul puudub käesolevas asjas vaidlus kaebuse lubatavuse üle. Seega loeb ringkonnakohus kaebuse lubatavaks kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku 10.02.2009 kuni 22.10.2013 eest, millises osas saab võtta sisulise hinnangu nõude põhjendatuse kohta.

II 21. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et perioodil 10.02.2009-22.10.2013 viibis V. Nikitin Tallinna Vanglas kambrites nr 15, 119, 145, 208 ja 210 ning et kambris nr 15 ei asu WC kambris. Teiste kambrite WC aluse pinna suuruse kindlakstegemiseks võtab ringkonnakohus vastustaja 18.08.2015. a vastuse kohtunõudele asja materjalide juurde ja loeb asjas tuvastatuks, et kambrite nr 119, 145, 208 ja 210 WC alune pind on 1,73 m². 22. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 13 asunud seisukohale, et isikliku ruumi kindlakstegemisel tuleb kambri üldpindalast maha arvutada tualeti pindala ning põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Vastustaja on ka apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et kambri põrandapinnast ei tule maha arvata WC alust pinda. Samas on kaebaja apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata mööbli alla jääv ala. 23. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks seda korrata. Halduskohus on otsuse p-s 13 asjakohaselt viidanud EIK otsustele Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia, kus isikliku ruumi arvutamisel on lähtutud kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Ka kaebaja märgitud VangS-i kommentaaridele (Vangistusseadus, kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, § 45 kommentaar 2) tuginedes ei saa kaebaja seisukohaga nõustuda. Nimetatud kommentaaris on põrandapinna suuruse nõuet seostatud vabaks liikumiseks ettenähtud ruumiga, kuid sellist järeldust ei ole täpsemalt kuidagi põhjendatud. Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava isiku isikliku ruumi osas, on ringkonnakohus seisukohal, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. 9

24. Halduskohus on otsuses vastustaja esitatud andmete alusel lugenud tuvastatuks, et kaebaja viibis ajavahemikul 10.02.2009-25.04.2013 kambris nr 15, kus põrandapinda kinnipeetava kohta sõltuvalt kinnipeetavate arvust oli 2,76-3,22 m2; 29.04.-28.07.2013 kambris nr 210, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,78-5,57 m2; 29.07.-16.08.2013 kambris nr 145, kus kinnipeetava kohta oli 3,18 m2 põrandapinda; 17.08.22.10.2013 kambris nr 208, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,85-5,7 m2. Halduskohus on arvestanud vastustaja esitatud andmeid, milles on kambrite nr 119, 145, 208 ja 210 osas esitatud andmed põrandapinna kohta koos WC aluse pinnaga. Ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi eelnimetatud kambrite osas, kuivõrd WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja. Seega viibis kaebaja 26.-28.04.2013 kambris nr 119, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 13,97 m² (kambris üksinda); 29.04.-28.07.2013 kambris nr 210, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,5-4,99 m² põrandapinda (kambris 3-6 kinnipeetavat), millest 2,5 m² 25-l päeval (06.-20.05.2013, 28.-29.05.2013, 02.-09.07.2013) ja 2,99 m² 38-l päeval (29.04.-05.05.2013, 21.-27.05.2013, 30.05.-05.06.2013, 26.-27.06.2013, 10.23.07.2013, 28.07.2013); 29.07.-16.08.2013 kambris nr 145, kus kinnipeetava kohta oli kogu perioodi jooksul (19 päeva) 2,83 m² põrandapinda (kambris 5 kinnipeetavat); 17.08.22.10.2013 kambris nr 208, kus kinnipeetava kohta oli 2,565,12 m² põrandapinda (kambris 36 kinnipeetavat), millest 2,56 m² 13-l päeval (18.08.2013, 22.31.08.2013, 02.03.09.2013). Kaebaja viibis 10.02.2009-25.04.2013 kambris nr 15, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,76 m² (kambris 7 kinnipeetavat) 720-l päeval (10.02.26.03.2009, 30.03.-21.07.2009, 23.29.07.2009, 01.-12.08.2009, 17.08.-29.09.2009, 04.11.2009, 18.01.- 01.03.2010, 05.14.03.2010, 16.03.-15.04.2010, 18.04.-02.06.2010, 21.06.06.07.2010, 08.07.11.11.2010,

13.11.2010-18.01.2011,

21.-26.01.2011,

31.01.13.03.2011, 15.03.30.05.2011, 07.06.10.07.2011). 25. Seega ajavahemikul 10.02.2009-22.10.2013 oli kambris põrandapinda kaebaja kohta alla 3 m² kokku 815-l päeval ning üle 3 m² kokku 895-l päeval. Alla 2,5 m² suuruse isikliku põrandapinnaga kambris kaebaja vaidlusalusel perioodil ei viibinud. Seega kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas on talle olnud tagatud VSkE v.r § 6 lg-s 6 sätestatud miinimumtasemena 2,5 m² põrandapinda. Ringkonnakohus märgib, et asjakohane ei ole kaebaja tuginemine õiguskantsleri arvamusele VSkE § 6 lg 6 v.r vastuolu kohta PS-ga, kuna kaebaja jätab arvestamata, et Riigikohus jättis 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14 VSkE § 6 lg 6 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamata. Ka kaebaja apellatsioonkaebuses viidatud CPT 2007. a visiidi raportis (http://www.cpt.coe.int/documents/est/2011-15-inf-eng.htm#) antud soovitus seonduvalt põrandapinna suurusega ei anna alust kaebaja seisukohaga nõustumiseks. CPT aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (Riigikohtu 07.04.2010. a otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). 26. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased, sest kambri põrandapinda oli isiku kohta alla 3 m². Halduskohtule esitatud kaebuses ei ole kaebaja muid asjaolusid, mis kambri tingimused ebainimlikeks muutsid, esile toonud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga otsuse p-s 21, et kaebaja hoidmine Tallinna Vangla kambrites, mille pindala ei olnud vähemalt 3 m² iga kambrisse paigutatud kinnipeetava kohta, oli õigusvastane. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Olukorda, kus kambris on ühe kinnipeetava kohta põrandapinda vähem kui 3 m², saab EIK praktika kohaselt pidada 10

EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise aluseks. EIK on 13.11.2014. a otsuses nr 75985/12 Bahnă vs Rumeenia leidnud, et isikliku ruumi puudus võib iseenesest olla piisav alus rikkumise tuvastamiseks. Vastustaja apellatsioonkaebuses väidetu ei lükka eeltoodut ümber. Kuigi enne 2013. aastat ei olnud EIK selgelt välja toonud isikliku ruumi miinimumnõuet, on EIK siiski järjepidevalt selgitanud, et alla 3 m² suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine (näiteks 11.02.2010. a otsus nr 43589/02 Salakhutdinov vs Venemaa). 27. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja viibimisel kambrites, kus isikliku ruumi suurus oli alla 3 m², tuleb kinnipidamistingimusi pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. Riigikohus on 10.09.2009. a otsuses nr 3-3-1- 24-09 (p 9) sedastanud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus otsuse p-s 18 õigesti asunud seisukohale, et esitatud asjaolude pinnalt saab järeldada, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris ning vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Vastustaja väited apellatsioonkaebuses ei lükka eeltoodut ümber. 28. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). 29. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja õiguste rikkumine ei olnud käesolevas asjas sedavõrd raske, et kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse, et asja materjalidest nähtuvalt on kaebajale olnud tagatud igapäevaselt 1-tunnised jalutuskäigud, lisaks ka spordisaali kasutamise võimalus kord nädalas. Kamber nr 15 asub avatud elusektsioonis, kus kambri uksed on lukustatud üksnes öörahu ajaks. Halduskohus on vaidlustatud otsuse ps 21 tuginenud kaebajale kambris nr 145 viibitud aja eest hüvitise välja mõistmata jätmisel muu hulgas sellele, et kambri nr 145 uksed oli avatud vähemalt 4 tundi päevas. Vastustaja on apellatsiooniastmes kinnitanud halduskohtu poolt tuvastatud asjaolu ebaõigsust. Menetlusosaliste kinnitusel olid kaebaja viibimisel kambris nr 145 kambri uksed suletud, kuna kaebaja suhtes kohaldati sel ajal täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Kuivõrd tegemist oli kinnipeetava suhtes käskkirja alusel kohaldatud julgeolekuabinõuga, kestusega kokku vaid 19 päeva, ei anna nimetatud ajaperioodil viibimine vaid mõnevõrra alla 3 m2 suurusel isiklikul pinnal (2,83 m2 põrandapinda) alust vanglalt kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Ühtlasi loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et enamuse ajast, mil kaebaja viibis kambris nr 15 (kokku 720 päeva), ei ole kaebaja pidanud viibima ööpäevaringselt 11

kambris, vaid on saanud ringi liikuda kogu eluosakonna piires. Halduskohus on asjakohaselt otsuse p-s 16 märkinud ka seda, et kaebaja on olnud vaidlusalusest ajast hõivatud osalemisega sotsiaalprogrammis, mida tehti koostöös Põhja-Eesti Pimedate Ühinguga ning ka abitöölisena. Seetõttu saab kaebaja õiguste rikkumist pidada ilmselgelt väheintensiivseks. Eeltoodut toetab ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolu, et kaebaja on esmakordselt vastustaja poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega alles 02.05.2014 ning tema väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist Tunis vs Eesti, mitte isiklikust kogemusest. 30. V. Nikitin taotleb apellatsioonkaebuses muu hulgas kohase hüvitise väljamõistmist kambris nr 15 valitsenud rikkumiste eest sel alusel, et kambris puudusid vesi ja WC ning osakonna koridori laius oli veidi üle meetri. HKMS § 180 lg 1 järgi on poolel õigus halduskohtu otsuse peale apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtusse, kui halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses taotlenud kahju hüvitamist üksnes seonduvalt kambrite põrandapinna väiksusega, seda ka kambri nr 15 osas. Muid puudusi kinnipidamistingimustes ei ole kaebaja kaebuses esile toonud. HKMS § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Kuna halduskohtul ei olnud seega alust lahendada kaebaja kahju hüvitamise nõuet kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esile toodud täiendaval alusel, ei saa vastavaid väiteid esitada ka apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus jätab need asja lahendamisel tähelepanuta. III 31. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus V. Nikitini apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 06.01.2015. a otsuse osas, milles halduskohus lahendas V. Nikitini kaebuse Tallinna Vanglalt 26.11.2007 vanglas viibitud aja eest kahju hüvitamiseks; osas, milles halduskohus V. Nikitini kaebust Tallinna Vanglalt 23.10.2013 vanglas viibitud aja eest kahju hüvitamiseks ei lahendanud ning osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt V. Nikitini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 250 eurot. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab V. Nikitini kaebuse kahju hüvitamiseks 23.10.2013 ja perioodi 27.11.2007 kuni 09.02.2009 eest läbi vaatamata ning V. Nikitini kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Muus osas jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 32. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise osas, siis tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. Tartu Halduskohus rahuldas 19.08.2014. a määrusega (tl 1314) 12

V. Nikitini menetlusabi taotluse osaliselt ja kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 25 eurot, mille kaebaja tasus 28.08.2014 (tl 20). Tartu Ringkonnakohus jätkas 26.02.2015. a määrusega (tl 134135p) osaliselt menetlusabi andmist ja vabastas V. Nikitini apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 650 euro tasumisest ning ei jätkanud V. Nikitinile menetlusabi andmist apellatsioonkaebuselt 100 euro tasumiseks, mille kaebaja tasus 05.03.2015 (tl 141). Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud.Tartu Halduskohus mõistis 06.01.2015. a otsusega Tallinna Vanglalt V. Nikitini kasuks välja menetluskulu proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga summas 15 senti. Arvestades ringkonnakohtu lahendit, millega jäi V. Nikitini kaebus lõppkokkuvõttes rahuldamata, puudub alus kohtukulude jagamiseks halduskohtu rakendatud alusel (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus jätab seetõttu V. Nikiniti halduskohtus ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) kokku summas 125 eurot HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda ja ülejäänud osa summas 1375 eurot HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 13