3-12-2696/74 · 3-12-2696/74 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 01.10.2015, Tallinn Haldusasja number 3-12-2696 Haldusasi Koigi valla kaebus Järva maavanema 30.11.2012 korralduse nr 423 osaliseks tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – Koigi vald, volitatud esindajad v.adv Allar Jõks ja adv Veiko Vaske Vastustaja – Järva Maavalitsus, volitatud esindajad v.adv Triin Biesinger-Jussmann ja v.adv Veiko Viisileht Kaasatud haldusorgan – Maanteeamet, volitatud esindaja Kaidi Sulg Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 16.12.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Koigi valla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 23.09.2015

RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16.12.2014 otsus haldusasjas nr 3-12-2696 osas, milles halduskohus jättis rahuldamata Koigi valla kaebuse Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestatud Jõgeva, Järva ja Tartu maakonnaplaneeringuid täpsustava teemaplaneeringu „Põhimaantee nr 2(E623) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“ p-s 2.1.2 sätestatud nõude, mille kohaselt võib planeerimis- ja ehitustegevus trassikoridoris toimuda vaid Maanteeameti nõusolekul, tühistamiseks Koigi vallale kuuluvaid kinnistuid puudutavas osas. 2. Tühistada Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestatud Jõgeva, Järva ja Tartu maakonnaplaneeringuid täpsustava teemaplaneeringu „Põhimaantee nr 2(E623) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“ p-s 2.1.2 sätestatud nõue osas, milles see näeb Koigi vallale kuuluvate kinnistute osas ette, et trassikoridoris 250 m ulatuses väljaspool tee ja tee kaitsevööndi ala võib planeerimis- ja ehitustegevus toimuda üksnes Maanteeameti nõusolekul. 3. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. 4. Mõista Järva Maavalitsuselt Koigi valla kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulude katteks 1818 (üks tuhat kaheksasada kaheksateist) eurot ja 34 senti. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3-12-2696 2(13) EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.11.2015. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestati Jõgeva, Järva ja Tartu maakonnaplaneeringuid täpsustav teemaplaneering „Põhimaantee nr 2(E623) Tallinn-Tartu- Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“. Korraldusega määratakse Tallinn-Tartu maantee I klassi maanteele esitatavatele nõuetele vastavusse viimiseks tarvilik maksimaalne maa-ala kilomeetritel 92-183. Teemaplaneeringu seletuskirja p-s 2.1.1 „Tee ja teekaitsevööndi ala“ märgitakse, et arvestades planeeringutest ja õigusaktidest tulenevaid piiranguid, võib kavandatava tee ja tee kaitsevööndi alas ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti nõusolekul. Kohalikul omavalitsusel tuleb Maanteeametilt küsida tingimused enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist. Pärast teemaplaneeringuga kavandatud tee täiemahulist väljaehitamist kehtivad tee ja tee kaitsevööndi alal seadusest tulenevad piirangud. Tee ja tee kaitsevööndi ala laius sõltub tee klassist: I klassi maanteel – 150 m; II-V klassi maanteel – 120 m; kohalikul teel – 60 m. Seletuskirja p 2.1.2 „Trassi koridor“ kohaselt võib trassi koridoris planeerimis- ja ehitustegevus toimuda üksnes Maanteeameti nõusolekul. Maanteeameti nõusolekut nõudvate objektide kavandamisel tuleb kohalikul omavalitsusel Maanteeametilt tingimused küsida enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist. Trassi koridori laius sõltub tee klassist: I klassi maanteel – 650 m; II-III klassi maanteel – 420 m; IV-V klassi maanteel – 140 m; kohalikul teel – 80 m. 2. Koigi vald esitas 28.12.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Järva maavanema 30.11.2012 korralduse nr 423 tühistamiseks. 3. Halduskohus tagastas kaebuse 02.05.2013 määrusega HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2013 määrusega jäeti Koigi valla määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.05.2013 määrus muutmata. Riigikohtu 27.11.2013 määrusega asjas nr 3-3-1-62-13 rahuldati Koigi valla määruskaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu 02.05.2013 ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2013 määrused haldusasjas 3-12-2696 osas, mis puudutab Järva maavanema 30.12.2012 korralduse nr 423 vaidlustamist Koigi valla omandiõiguse väidetava rikkumise alusel ning saadeti asi selles osas halduskohtule kaebuse

3-12-2696 3(13) menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Muus osas jäeti halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused muutmata. 4. Koigi vald täpsustas (04.03.2014 ja 14.04.2014) kaebuse taotlusi, paludes tühistada teemaplaneeringu osas, milles see kehtestab Koigi valla suhtes p-s 2.1.1 piirangu ehitada kavandatava tee ja tee kaitsevööndi alas hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti nõusolekul ning kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist ja p-s 2.1.2 piirangu, mille kohaselt võib trassikoridoris toimuda planeerimis- ja ehitustegevus üksnes Maanteeameti nõusolekul. 1) Vaidlustatud korraldusega piiratakse kaebaja omandiõigust. Kaebajale kuulub kavandatava tee kaitsevööndi ja trassikoridori alasse jääv Koigi Põhikooli kinnistu (registriosa nr 710336) aadressiga Järvamaa, Koigi vald, Koigi küla, Mõisavahe tee 11. Nimetatud kinnistul asub Koigi mõisa park ning sinna on projekteerimisel ja tulevikus rajamisel rekreatsiooniala. Kaebaja soovib alustada pargi projekteerimisega, grillimisalade, teede võrgu, ehitiste ja valgustuse rajamisega. Teemaplaneeringu kohaselt on selliseks tegevuseks vaja Maanteeameti nõusolekut. 2) Teemaplaneeringu seletuskirjas toodud kitsendused ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS) §-dega 11 ja 32 ning moonutavad omandiõiguse olemust, kuna omanikul kaob määramata ajaks õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Piirangud on kehtestatud ilma õigusliku aluseta. Maanteeametile antud piiramatu õigus rakendada ehituskeeldu on põhiseadusega vastuolus. Määramatus omandi kasutamise võimaluste osas vähendab oluliselt maatüki turuväärtust, kuna võimalikul omandajal või rentnikul puudub kindlus, et tal on võimalik maatükki soovitud viisil kasutada, saada kasutamisest rahalist tulu või muid kasutushüvesid. Samuti tekitab korraldusega kehtestatud teemaplaneeringu alusel rajatav maantee liiklustiheduse kasvuperspektiivi arvestades olulisel määral müra ja vibratsiooni. Planeeritava tee kaitsevööndisse jääb üksnes väike osa kaebaja kinnistust, kuid arvestades, et trassikoridor (kokku 650 m) ulatub 250 meetrit kummalegi poole kavandatava tee kaitsevööndit, jääb trassikoridori piiranguvööndisse ligi pool kinnistust. Seega on piirang olemasoleva teega kaasnevatest piirangutest ulatuslikum. Sellise piirangu kehtestamine on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. 3) Korraldusega kehtestatud piirang, mille kohaselt planeerimis- ja ehitustegevus trassi koridoris võib toimuda üksnes Maanteeameti nõusolekul, on vastuolus kohaliku omavalitsuse seadusest tuleneva planeerimispädevusega ja takistab kaebajal oma seadusest tulenevate ülesannete täitmist. Seejuures ei ole kehtestatud diskretsiooni piire, millest peaks Maanteeamet lähtuma loa andmise otsustamisel. Seadusest ei tulene riigile pädevust piirata teemaplaneeringuga universaalselt kohaliku omavalitsuse pädevust algatada ja korraldada planeeringute koostamist. Kinnisomandile võib planeeringu alusel seada seadusest tulenevaid maakasutus- ja ehitustingimusi ning kitsendusi üksnes detail- või üldplaneeringu alusel. 4) Väljaspool tee kaitsevööndit saab Maanteeamet planeeringute menetluses osaleda võimaliku kooskõlastajana planeerimisseaduse (PlanS) v.r § 17 lg 2 p 3 alusel. Kooskõlastuse mitteandmine on seejuures planeeringu kehtestajale siduv üksnes juhul, kui see tugineb vastuolule õigusnormi või kehtiva planeeringuga. Teeseaduse (TeeS; kehtis kuni 30.06.2015) § 36 lg 1 p 1 teisest lausest tuleneb, et tee omanikul ei ole detailplaneeringu kohustusega aladel sama sätte esimesest lausest tulenevat vetoõigust, vaid tee omanik osaleb detailplaneeringu menetluses naaberkinnisasja omanikuna PlanS v.r § 16 lg 1 p 5 mõttes ja asjaomase riigiasutusena PlanS v.r § 17 lg 2 p 3 mõttes ning tema seisukohti tuleb planeeringu kehtestajal kaaluda koos muude huvidega. Vaidlusaluse planeeringuga on aga igasugune

3-12-2696 4(13) planeerimis- ja ehitustegevus tee kaitsevööndis ja lisaks terves trassikoridoris seatud määramata ajaks sõltuvusse Maanteeameti loast. 5) Vastustaja väidab, et lähtus trassikoridori ulatuse määramisel tee sanitaarkaitsevööndi regulatsioonist, kuid kehtiv õigus ei tunne enam sellist mõistet. Teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 lisa on alates 15.08.2014 kehtetu ning asendatud uue lisaga, kus sanitaarkaitsevööndi mõistet ega muud analoogset kaitsevööndi mõistet ei kasutata. Liiatigi oli sanitaarkaitsevöönd üksnes soovituslik ning sellega ei kaasnenud kinnistu omanikule kohustusi. Isegi kui trassikoridori eesmärk oleks sama, mis sanitaarkaitsevööndil, ei oleks sanitaarkaitseliste piirangute kehtestamine Maanteeameti pädevuses. Väljapoole tee kaitsevööndit jääval trassikoridori alal puudub pärast tee valmimist õiguslik tähendus ning seda ei saa võrdsustada sanitaarkaitsevööndiga. Vaidlusalusest planeeringust on selge, et kaebajale kuuluva kinnistu piirkonnas ei saa tee asukoht nihkuda kaebaja kinnistule lähemale ning seega ei saa ka tee kaitsevöönd planeeringus märgitust kaugemale ulatuda. 5. Järva Maavalitsus vaidles Koigi valla kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Maavanem palus vaidlustatud teemaplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) menetluse raames 18.06.2010 kirjaga Koigi vallal esitada seisukoht eelistatava trassi variandi osas. Koigi Vallavolikogu 02.07.2010 otsuse kohaselt toetas kaebaja trassi asukoha osas Koigi valla territooriumi läbivas lõigus varianti nr 3. See variant valiti ka kehtestatud teemaplaneeringusse ning vastavad kaalutlused sisalduvad KSH aruandes. Sellest tulenevalt ei ole kaebajal alust esitada vastuväiteid trassi asukoha osas. Tee täpne asukoht trassi koridoris selgub teeprojekti koostamisel. 2) Arvestades, et kaebus on menetlusse võetud vaid Koigi valla subjektiivseid õigusi puudutavas osas, tuleb jätta tähelepanuta kaebaja väited kohaliku omavalitsuse autonoomia riive kohta. 3) Kaebaja omandiõigust ei ole rikutud, kuna kaebajale ei tulene teemaplaneeringust kinnistu kasutamise osas varasemaga võrreldes suuremaid kitsendusi. Ka enne teemaplaneeringu kehtestamist oli kaebajal vaja ehitus- ja planeerimistegevuseks Koigi Põhikooli kinnistul saada kooskõlastus Maanteeametilt, kuna kinnistu asub olemasoleva tee kaitsevööndis. Tulenevalt TeeS § 36 lg 1 p-st 1 on teel ja tee kaitsevööndis tee omaniku nõusolekuta keelatud ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke. TeeS § 32 lg 1 alusel kehtestatud teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 59 „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“ (kehtis kuni 30.06.2015) p 32 sätestab riigi põhimaanteel kavandatavate tööde kooskõlastamise kohustuse Maanteeametiga ning p 37 kohaselt tuleb tee kaitsevööndis tehtavateks töödeks saada maa omaniku luba ja tee omaniku kooskõlastus. TeeS § 36 lg 1 p 1 on võimalik eesmärgipäraselt tõlgendada üksnes selliselt, et tee omaniku nõusolek on vajalik hoonete ja rajatiste ehitamiseks ning istandike rajamiseks, v.a juhul, kui juba on kehtestatud detailplaneering, mis on Maanteeametiga kooskõlastatud. Kaebaja kinnistu osas ei kehti TeeS § 36 lg 1 p-s 1 nimetatud detailplaneeringut, mis lubaks olemasoleva tee kaitsevööndisse ehitada kaebuses mainitud rajatisi ja ehitisi. Kuna eelnimetatud piirangud kehtisid kaebaja kinnistu suhtes juba enne teemaplaneeringu kehtestamist, ei saanud kaebaja eeldada, et ta võiks kinnistul kavandada ehitus- ja planeerimistegevust Maanteeameti nõusolekuta. Teemaplaneering ei sätesta kinnisomandi kitsendusi, vaid tee ehitamisest tulenevad piirangud konkreetsetele kinnisasjadele selguvad tee-ehitusprojekti koostamise käigus. 4) Kaebaja olukorda ei halvenda ka kooskõlastamiskohustus, mis tuleneb kinnistu paiknemisest trassikoridoris. PlanS v.r § 291 lg 2 on volitusnorm maakonnaplaneeringuga joonehitise trassi koridori asukoha määramiseks. Trassikoridori ulatuse määramisel tuleb

3-12-2696 5(13) arvestada ka rajatava tee sanitaarkaitsevööndi alaga. Teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 „Tee projekteerimise normid“ (kehtis kuni 30.06.2015) lisa 1 (kuni 14.08.2014 kehtinud redaktsioonis) kohaselt on kiirtee ja I klassi maantee sanitaarkaitsevöönd 300 m sõidutee servast. Praegusel juhul on tee ja teekaitsevööndi alast väljapoole jääva trassikoridori ala all peetud silmas sanitaarkaitsevööndit. Koigi valla kehtiv üldplaneering näeb ette Koigi valla alale jääva Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee kaitsevööndi ulatusega 50 m ja sanitaarkaitsevööndi ulatusega 300 m. Seega on ka olemasoleva tee puhul arvestatud nii tee kaitsevööndi kui ka sanitaarkaitsevööndiga. Planeeritava tee trassikoridori piiresse ei jää kaebaja kinnistust suuremat osa kui olemasoleva tee sanitaarkaitsevööndisse. Kuna kõnealune kinnistu asub olemasoleva tee kaitsevööndis, tuleb kinnistu detailplaneering PlanS v.r § 17 lg 2 p 3 ja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 1 p 13 kohaselt juba praegu kooskõlastada Maanteeametiga. 5) Kui teemaplaneeringu seletuskirja p-des 2.1.1 ja 2.1.2 sätestatud kooskõlastamise kohustust käsitada omandiõiguse riivena, tuleneb õiguslik alus sellise piirangu kehtestamiseks PlanS v.r § 291 lg-test 2 ja 5, § 7 lg 3 p-dest 8 ja 10 ning § 17 lg 2 p-st 3 (viitab KeHJS § 6 lg- le 1), TeeS §-dest 13 ja 36 ning teede- ja sideministri 28.09.1999 määrustest nr 55 ja nr 59. Kohtupraktikas on tunnustatud üldplaneeringuga sanitaarkaitsevööndi kehtestamist seadusest alamalseisvate määruste alusel ja selle õiguslikku siduvust ka pärast seaduse muutumist (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2009 otsus asjas nr 3-08-1084). Kuna maakonnaplaneering asendab maanteetrassi puhul üldplaneeringut (maakonnaplaneeringuga kehtestatu kantakse üldplaneeringusse), siis kehtib sama ka maakonnaplaneeringu kohta. Joonehitise trassi koridoris maantee omanikult nõusoleku küsimise kohustuse ettenägemine kujutab endast PlanS v.r § 291 lg-te 2 ja 5 mõttes maa-ala kasutamistingimust. Seega on ekslik kaebaja seisukoht, et maakasutus- ja ehitustingimusi saab seada vaid üld- või detailplaneeringu alusel. Ka on tavapärane praktika ja Maanteeameti kui riigimaanteede omaniku nõue nii üldplaneeringute kui ka maakonnaplaneeringute kehtestamisel, et nii tee kaitsevöönd kui ka sanitaarkaitsevöönd kantakse piirangualana planeeringule. Seda on tehtud ka Koigi valla üldplaneeringus. 6) Teemaplaneeringus ette nähtud kooskõlastamisnõuded ei ole ebaproportsionaalsed. Maanteeametilt kooskõlastuse küsimise kohustus iseenesest ei piira kinnistu sihtotstarbelist kasutamist. Maanteeametil tuleb nõusoleku andmisel lähtuda haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 4. Kooskõlastuse küsimise kohustus on efektiivseim ja kinnistuomanike õigusi kõige vähem piirav meede tagamaks avalike huvide kaitse trassikoridori piires planeerimisel ja ehitamisel. Juhul, kui Maanteeamet keeldub kaebaja taotletud nõusoleku andmisest, saab kaebaja vaidlustada keeldumist. Maanteeametilt kooskõlastuse küsimise kohustus ei saa vähendada kinnistu turuväärtust. Kaebajal tuleb kinnistul ehitamise kavandamisel juba nii või teisiti arvestada nõusolekute küsimisega Muinsuskaitseametilt ja Keskkonnaametilt. Arvestades Koigi mõisa ja selle juurde kuuluva pargi osas kehtestatud muinsuskaitselisi piiranguid, ei ole tõenäoline, et kinnistule rajatakse kaebuses kirjeldatud rekreatsiooniala. 6. Tallinna Halduskohus rahuldas 16.12.2014 otsusega Koigi valla kaebuse osaliselt ja tühistas Järva maavanema 30.11.2012 korralduse nr 423 osas, milles see kehtestab Koigi valla suhtes teemaplaneeringu p-s 2.1.1 kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist. Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata ning mõistis Järva Maavalitsuselt kaebaja Koigi valla kasuks välja menetluskulud summas 265,81 eurot. 1) Põhjendamatu on kaebaja väide tema planeerimispädevuse piiramise kohta. PlanS v.r kohaselt määratakse maakonnaplaneeringuga, sh teemaplaneeringuga kehtiva maakonnaplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks, teede koridoride asukohad ning maa-

3-12-2696 6(13) ja veealade üldised kasutamistingimused ning need muutuvad pärast teemaplaneeringu kehtestamist valla üldplaneeringusse kandmisega üldplaneeringu osaks, st maakonnaplaneering asendab maantee trassi koridori puhul üldplaneeringut. Arvestades PlanS v.r § 7 lg 3 p-des 8 ja 10 ning § 291 lg-s 5 sätestatud eriregulatsiooni, on seaduse alusel üldplaneeringus tee/trassikoridori paigutuse ja trassikoridoris maa- ja veealade üldiste kasutamistingimuste kehtestamise pädevus antud maakonnaplaneeringu kehtestajale. Tegemist ei ole seega küsimusega, mida saab kohalik omavalitsus otsustada valla üldplaneeringuga ja mis oleks kaitstud kohaliku omavalitsuse autonoomiaga. 2) Arvestades, et Mõisavahe tee 11 kinnistu asub Koigi valla üldplaneeringu kohaselt osaliselt olemasoleva maantee kaitsevööndis ning teemaplaneeringuga kavandatava tee kaitsevööndisse jääb senisest väiksem osa kaebaja kinnistust, ei halvenda teemaplaneering tee kaitsevööndi ulatuse osas kaebaja kui kinnistuomaniku olukorda. Kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on kuni teemaplaneeringu elluviimiseni piiratud vaid tee ja tee kaitsevööndi alal (teemaplaneeringu seletuskirja p 2.1.13). Koigi mõisa park jääb teemaplaneeringu seletuskirja p 2.2.6 kohaselt väljapoole tee ehitamiseks vajalikku ala. 3) TeeS § 36 lg 1 p 1 teisest lausest ei tulene kaebajale õigust ehitada ilma tee omaniku nõusolekuta. Planeeritava tee lähiümbrusesse jääval alal toimuva planeerimistegevuse puhul on vastavalt PlanS v.r § 17 lg 2 p-le 3 vaja asjaomase riigiasutuse kooskõlastust. Praegusel juhul on selliseks riigiasutuseks Maanteeamet. Arvestades õigusaktide nõudeid tee- ehitusprojektile ja teemaplaneeringu seletuskirjas esitatud trassikoridori kirjeldust, saab teemaplaneeringus planeeritava maantee rajamise võimaluse säilimiseks ette nähtud tee kaitsevööndit ja trassikoridori lugeda kavandatava riigimaantee lähiümbruseks, mis eeldab detailplaneeringu kooskõlastamist Maanteeametiga. 4) Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et trassikoridori määramisel on lähtutud sanitaarkaitsevööndit puudutavast regulatsioonist. Teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 lisa „Maanteede projekteerimisnormid“ tabelis 1.25 on sanitaarkaitsevöönd määratletud kui ala, kus õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni, pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni ning maastik on tunduvalt muutunud. Inimese elamine ja puhkamine on selles alas tervisele ohtlik. Tabelis 1.26 on märgitud, et kiirtee ja I klassi maantee sanitaarkaitsevöönd on 300 m sõidutee servast. Arvestades, et määruse nr 55 lisa kehtis teemaplaneeringu kehtestamise ajal ning teemaplaneeringu p-s 2.1.1 on käsitletud sanitaarkaitsevööndi ulatust, on kohus veendunud, et vastustaja lähtus kohtumenetluses esitatud põhjendusest ka haldusakti andmisel. Määruse nr 55 lisa hilisem kehtetuks tunnistamine ei mõjuta vaidlustatud teemaplaneeringu õiguspärasust. 5) PlanS v.r § 17 lg-st 4 tuleneb, et kui kooskõlastamata jätmisel tuginetakse vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, on see kooskõlastamata jätmine planeeringu koostamise korraldajale siduv ning ta ei või planeeringut samal kujul kehtestada (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-1-10, p 12). Planeeringu kooskõlastamata jätmist on sisuliselt võimalik käsitada nõusoleku mitteandmisena ja teemaplaneeringu p-e 2.1.1 ja 2.1.2 ei saa selles osas õigusvastaseks pidada. 6) I klassi maanteel ja tee kaitsevööndis on tee omaniku nõusolekuta keelatud ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke ning planeeritava tee lähiümbrusesse jääva tee kaitsevööndi ja trassi koridori maa-ala osas ei või detailplaneeringut kehtestada, kui Maanteeamet seda ei kooskõlasta. Seega on teemaplaneeringuga teel ja tee kaitsevööndis ning trassikoridoris kehtestatud piirangutel õiguslik alus. Asjaolu, et õigusaktide sätetest tulenevad piirangud on konkreetsetele sätetele viitamata teemaplaneeringusse kirjutatud, ei muuda teemaplaneeringut õigusvastaseks. Maanteeametil tuleb nõusoleku andmise otsustamisel

3-12-2696 7(13) arvestada HMS § 4 lg-s 2 sätestatuga ning puudub alus eeldada, et Maanteeamet hakkab seda sätet eirama kaalutlusõiguse teostamisel. 7) Arvestades TeeS § 36 lg 1 p-s 1 sätestatut, ei saa kaebaja projekteerimistingimusi väljastada tee omaniku nõusolekuta. Teemaplaneeringus sätestatud nõue – küsida Maanteeametilt enne projekteerimistingimuste väljastamist tingimused – on õiguspärane. 8) Seadusest ei tulene kohustust küsida detailplaneeringule enne algatamist Maanteeameti kooskõlastust. PlanS v.r § 17 lg 2 p 3 kohaselt tuleb detailplaneering kooskõlastada asjaomase riigiasutusega enne PlanS v.r § 18 kohast vastuvõtmist. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada osas, mis puudutab teemaplaneeringu p-s 2.1.1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustust küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist. Kaebaja ei ole teemaplaneeringu p 2.1.2 vaidlustanud osas, mis näeb ette kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. Koigi vald palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus jättis Koigi valla kaebuse rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täielikult ning tühistada Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestatud teemaplaneering osas, milles see kehtestab Koigi valla suhtes p-s 2.1.1 piirangu ehitada kavandatava tee ja tee kaitsevööndi alas hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti nõusolekul ning kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist ja p-s 2.1.2 piirangu, mille kohaselt võib trassikoridoris toimuda planeerimis- ja ehitustegevus üksnes Maanteeameti nõusolekul. 1) Planeeringu kooskõlastamise pädevus ei võrdu planeerimistegevuse keelamise pädevusega. Halduskohus on põhjendamatult laiendanud PlanS v.r § 17 lg 4 kohaldamisala. Loamenetluse osas puudub PlanS v.r § 17 lg-ga 4 analoogne regulatsioon, mistõttu on Maanteeametile sisuliselt antud universaalne pädevus keelata planeerimis- või ehitustegevus või siduda see oma valitud tingimustega. Praegusel juhul ei saa seetõttu eeldada, et juhul kui Maanteeamet keeldub nõusoleku andmisest otstarbekuse kaalutlusel, ei oleks keeldumisel kaebajale siduvat tähendust. Maanteeametile ei ole aga seadusega antud õigust abstraktselt planeerimis- või ehitustegevust lubada või keelata. 2) Halduskohus ei ole esitanud sisulist põhjendust oma väitele, et TeeS § 36 lg 1 p 1 teises lauses sätestatu ei ole käsitatav erisättena esimese lause suhtes. Viidatud sättest tulenevalt on Maanteeametil detailplaneeringu menetluses kooskõlastuse andmise pädevus. Sealjuures ei ole piiratud Maanteeameti pädevust planeeringulahenduse õigusvastasuse korral välistada planeeringu kehtestamine kooskõlastuse mitteandmisega. Kui Maanteeameti ülesannetest lähtuv avalik huvi on planeerimismenetluses esindatud ja kajastub planeeringulahenduses, puudub vajadus üldnormi kohaldamiseks ehk ehitustegevuseks eraldi nõusoleku andmiseks. Teemaplaneeringus kehtestatud piirang, mis sisuliselt kohustab alati järgima TeeS § 36 lg 1 p 1 esimesest lausest tulenevat üldnormi, on seega õigusvastane. 3) Isegi kui asuda seisukohale, et TeeS-st tulenev Maanteeameti pädevus tee kaitsevööndis loetletud tegevusi lubada või keelata on tõlgendatav üldise pädevusena lubada või keelata kogu planeerimis- ja ehitustegevust teel ja tee kaitsevööndis, ei saa selline pädevus iseenesest laieneda seaduses määratlemata trassi koridori alale, vaid selleks peaks esinema selge õiguslik alus. Praegusel juhul selline alus puudub. Tee ehitamise võimaluse tagamine saab olla eesmärgipärane üksnes tee võimalikus asukohas. Arvestades, et kaebaja kinnistu osas ei saa

3-12-2696 8(13) tee ja tee kaitsevööndi ala laieneda, puuduvad igasugused põhjendused seada trassi koridoris teemaplaneeringus ette nähtud piiranguid. Piirangute õiguslikku alust ei saa tuletada ka analoogiast sanitaarkaitsevööndi regulatsiooniga, kuna tegemist oli üksnes soovitusliku regulatsiooniga ning sanitaarkaitseliste piirangute seadmine ei saanud olla Maanteeameti pädevuses. 4) Kuna nõusoleku saamise nõue on oluliselt intensiivsem planeerimistegevuse piirang kui kooskõlastuskohustus detailplaneeringu menetluse käigus, on tegemist kaebaja omandiõiguse ulatuslikuma riivega. Kaebaja peab vaidlusaluse planeeringu alusel igasugust planeerimis- või ehitustegevust kavandades arvestama riskiga, et riik võib kasutada talle planeeringuga omistatud piiritlemata õigust selline tegevus keelata. Väljaspool tee kaitsevööndit puuduvad mis tahes alused kaebaja kinnistu kasutamise allutamiseks Maanteeameti nõusolekule. Halduskohus ei ole arvestanud võimalusega, et kaebaja huvi oma kinnistu kasutamise vastu võib enne teemaplaneeringu elluviimist muutuda ja praegu kehtivad tingimused ei pruugi olla mõne aasta pärast kinnistu kasutusplaanide muutumisel sobivad. Tee-ehituse jõudmiseni kaebaja kinnistuni võib kuluda 20 aastat. Põhjendamatu on eeldada, et kaebaja peaks oma kinnistu kasutamiseks (rekreatsiooniala väljaehitamise kavade realiseerimiseks) mitmekümne aasta vältel arvestama tegelikkuses võimatust eeldusest lähtuva piiranguga, mis seab igasuguse planeerimis- ja ehitustegevuse sõltuvusse Maanteeameti nõusolekust. 5) Kohaliku tasandi planeerimistegevuse algatamise otsustamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Seda pädevust ei saa ilma selge seadusest tuleneva aluseta piirata riigivõimu (Maanteeameti) kasuks, välja arvatud selgelt seadusega ettenähtud juhtudel. PlanS v.r § 7 lg 3 p-dest 8 või 10 ei tulene piirangule õiguslikku alust, kuna nende sätete kohaselt määratakse maakonnaplaneeringuga maa-alade üldised kasutustingimused ja teede paigutus. Seadusest ei tulene ka alust asendada teemaplaneeringuga üld- ja detailplaneeringute ülesandeid ja menetluskorda üldiselt. Kohus ei arvestanud erisusi maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu detailsuses ja ulatuses. Maakonnaplaneering asendab üldplaneeringut funktsionaalselt üksnes joonehitise projekteerimise aluste ja joonehitise maa-ala üldiste kasutamistingimuste osas. 8. Järva Maavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde. 1) Kaebaja väited seoses omavalitsuse autonoomiaga ei ole asjakohased, kuna Tallinna Ringkonnakohus leidis käesolevas asjas 12.06.2013 tehtud määruses, et vaidlusalune küsimus ei ole selline, mida saaks otsustada valla üldplaneeringuga ja mis oleks kaitstud kohaliku omavalitsuse autonoomiaga. Arvestades käesolevas asjas tehtud Riigikohtu määrust, pidi kohus kaebust käsitlema üksnes subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebusena. 2) Teemaplaneeringus sisalduva kohustuse näol küsida Maanteeametilt nõusolek või tingimused on tegemist kooskõlastamiskohustusega ning see ei ole samastatav loapädevusega. Maanteeametile ei ole praegusel juhul antud planeerimis- või ehitusloa menetluses lõpliku otsuse tegemise pädevust. Riigikohtu praktikas on PlanS v.r §-s 17 sätestatud kooskõlastamist sisustatud nõusoleku andmisena (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-1-10, 3-3-1-38-10 ja 3-3-1-15- 14). Halduskohus on õigesti välistanud TeeS § 36 lg 1 p 1 teise lause tõlgendamise erisättena esimese lause suhtes. Kaebaja seisukoht, et detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ei peagi tee omanikult nõusolekut küsima, on ekslik. 3) Kohus on õigesti leidnud, et teemaplaneeringust tulenevate kooskõlastamiskohustuste laienemine kogu trassikoridorile on õiguspärane. Trassikoridori määramise õiguslik alus tuleneb PlanS v.r § 291 lg-test 2 ja 5 ning § 7 lg 3 p-dest 8 ja 10. Kui vastustaja ei saaks trassikoridori ulatuses kehtestada mingisuguseid kasutamis- ja kooskõlastamistingimusi, kaotaks trassikoridori regulatsioon mõtte. Kuna tee täpne paiknemine trassikoridoris selgub

3-12-2696 9(13) alles tee-ehitusprojekti koostamise käigus, ei olnud teemaplaneeringus mõistlik piirduda kooskõlastamiskohustuse seadmisel vaid 150 m laiuse alaga. Trassikoridori laiuse määramisel on lähtutud teede- ja sideministri 28.09.1999 määruses nr 55 kehtestatud sanitaarkaitsevööndi regulatsioonist. 4) Planeeritava teega kaasnevad piirangud ei ole senisest ulatuslikumad ning seega ei ole tegemist kaebaja omandiõiguse kitsendamisega. Kaebaja välja toodud risk, et riik võib kasutada talle planeeringuga omistatud konkreetselt piiritlemata õigust keelata trassikoridori alas kaebaja planeeritav tegevus, on oletuslik ega ole käsitatav tõsiseltvõetava omandiõiguse riivena. 9. Maanteeamet leiab, et vaidlustatud teemaplaneeringus esitatud nõuded on põhjendatud. Senises praktikas on planeeringute kooskõlastamisel trassikoridori määramisel lähtutud teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 „Tee projekteerimise normid“ lisast „Maanteede projekteerimisnormid“ tulenevast tee sanitaarkaitsevööndi regulatsioonist. Trassikoridorina on senises praktikas käsitletud planeeritava tee sanitaarkaitsevööndit. Projekteerimisnormide kohaselt käsitletakse tee sanitaarkaitsevööndit alana, kus õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni, pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni ning maastik on tunduvalt muutunud. Trassikoridori määramisel on lähtutud asjaolust, et koridori ulatuses võivad liiklusest põhjustatud mõjud (nt müra) ületada lubatud tasemeid. Trassikoridori näol on tegemist nn informatiivse ala määramisega, mille kaudu antakse isikutele teada maanteelt lähtuvate võimalike mõjude levialast. Trassikoridori määramisel on Maanteeamet lähtunud sanitaarkaitsevööndi regulatsioonist. Trassikoridori määramine ei välista sellel alal planeerimis- ja ehitustegevust, kui on tagatud I klassi maantee arendamise jaoks vajalik maa-ala.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. 11. Kaebaja peab Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestatud teemaplaneeringut enda õigusi rikkuvaks eelkõige seetõttu, et teemaplaneeringu kohaselt on kavandatava tee kaitsevööndis (150 m) ning trassikoridoris (650 m) planeerimis- ja ehitustegevuseks, sh kaebajale kuuluval Mõisavahe tee 11 asuval kinnistul, vaja Maanteeameti nõusolekut. Halduskohus leidis, et teemaplaneeringu seletuskirja p-s 2.1.1 kehtestatud piirang on õigusvastane osas, milles kohalikule omavalitsusele nähakse ette kohustus küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Seega on apellatsioonimenetluses vaidluse all teemaplaneeringu p-s 2.1.1 sätestatud piirang ehitada kavandatava tee ja tee kaitsevööndi alas hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti nõusolekul ning kohaliku omavalitsuse kohustus küsida Maanteeametilt tingimused enne projekteerimistingimuste väljastamist ja p-s 2.1.2 sätestatud piirang, mille kohaselt võib trassikoridoris toimuda planeerimis- ja ehitustegevus üksnes Maanteeameti nõusolekul. 12. Praeguses asjas 12.06.2013 tehtud määruses selgitas Tallinna Ringkonnakohus: „Mis puutub väidet, et teemaplaneering on vastuolus valla üldplaneeringuga ja riivab ebaproportsionaalselt kohaliku omavalitsuse autonoomiat, siis leiab ringkonnakohus, et kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel oli põhjendatud. Halduskohus selgitas, et PlanS § 7 lg 3 p 10 näeb maakonnaplaneeringu ülesandena ette teekoridoride paigutuse määramise. Tegemist ei ole seega küsimusega, mida saab otsustada valla üldplaneeringuga ja mis oleks kaitstud kohaliku omavalitsuse autonoomiaga. Kaebusest ei nähtu ühtegi

3-12-2696 10(13) negatiivset tagajärge, mis teetrassi määramine vaidlustatud teemaplaneeringus toodud viisil kaebaja autonoomiale kaasa tooks. Teemaplaneeringu mõjude ebaproportsionaalsuse väidet kaebaja omavalitsusgarantii suhtes kaebusest ei nähtu“. Riigikohus tühistas 27.11.2013 määrusega haldusasjas nr 3-3-1-62-13 halduskohtu 02.05.2013 ja ringkonnakohtu 12.06.2013 määrused osas, mis puudutab Järva maavanema 30.11.2012 korralduse nr 423 vaidlustamist Koigi valla omandiõiguse väidetava rikkumise alusel. Muus osas jättis Riigikohus halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused muutmata. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et hoolimata sellest, et kaebuse täpsustuses esitas kaebaja põhjendused ka kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise takistamise alusel (HKMS § 44 lg 5) ning halduskohus võttis täpsustatud kaebuse täies ulatuses menetlusse, tuleb jätta kõrvale kaebaja väide kohaliku omavalitsuse autonoomia piiramise kohta planeerimispädevusse sekkumise näol. Samas on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja vastavasisuline väide on põhjendamatu. Asjakohatu on ka kaebaja käsitus maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu erinevuse kohta selles osas, et esimesega määratakse maa- ja veealade üldised kasutamistingimused ning teede paigutus, teisega aga maa- ja veealade üldised kasutamis- ja ehitustingimused. Vaidlust ei ole selles, et teemaplaneeringuga on määratud tee trassikoridori asukoht ning kaebaja nõustus planeeringumenetluses vastava asukohavalikuga. Halduskohus märkis õigesti, et maakonnaplaneering asendab maantee trassikoridori osas üldplaneeringut. 13. Teemaplaneeringu p 2.1.1 kohaselt võib tee ja tee kaitsevööndi alas ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti nõusolekul ning samuti sätestab p 2.1.1 kohalikule omavalitsusele kohustuse küsida tingimused enne projekteerimistingimuste väljastamist. Halduskohus on õigesti leidnud, et vaidlusaluse teemaplaneeringu p-s 2.1.1 sätestatud piirang on kooskõlas seadusega, v.a osas, milles kohalikule omavalitsusele nähakse ette kohustus küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4). 14. Kaebaja on seisukohal, et teemaplaneeringuga on Maanteeametile antud universaalne pädevus keelata planeerimis- või ehitustegevus või siduda see oma valitud tingimustega ehk nn loapädevus, mis kaebaja arvates erineb kooskõlastuse andmise pädevusest ning millele seetõttu ei kohaldu PlanS v.r § 17 lg 4. Ringkonnakohus märgib, et praeguses asjas tuleb eristada ehitamis- ja planeerimistegevust tee ja tee kaitsevööndi alas ning tee lähiümbruses. Tee kaitsevööndi ulatus ning selles kehtivad piirangud on teemaplaneeringus sätestatud kooskõlas kuni 30.06.2015 kehtinud teeseadusega (TeeS § 13 lg 2, § 36 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et TeeS § 36 lg 1 p 1 tuleb tõlgendada selliselt, et teel ja tee kaitsevööndis ehitamiseks ning istandike rajamiseks peab olema tee omaniku nõusolek ning eraldi nõusolekut ei ole vaja juhul, kui tee kaitsevööndisse hoonete ehitamise näeb ette kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneering, mis on kooskõlastatud Maanteeametiga. Tulenevalt PlanS v.r § 17 lg 2 p-st 3 ning KeHJS § 6 lg 1 p- st 13 tuleb detailplaneering kooskõlastada asjaomase riigiasutusega, s.o Maanteeametiga, kui planeeritavale maa-alale või selle lähiümbrusesse jääb olemasolev või kavandatav kiirtee või nelja sõidurajaga tee. Planeeringu kooskõlastamine Maanteeametiga tagab riigi (kui maaomaniku) huvide esindamise. Kaebaja ei ole väitnud, et talle kuuluval kinnistul oleks kehtestatud detailplaneering, millega nähakse ette hoone ehitamine kavandatava tee kaitsevööndi alasse. Eeltoodust järeldub, et teel ja tee kaitsevööndis ehitamiseks on üldjuhul vaja Maanteeameti nõusolekut (millele ei laiene PlanS v.r § 17 lg 4). Kui tee kaitsevööndisse ehitamine toimub detailplaneeringu koostamise kohustusega alal, võib seda teha detailplaneeringu alusel, mis

3-12-2696 11(13) tuleb vastavalt PlanS v.r § 17 lg 2 p-le 3 Maanteeametiga enne vastuvõtmist kooskõlastada. Samuti on Maanteeameti kooskõlastust vaja planeerimistegevuseks maantee lähiümbruses. Sellisele kooskõlastusele laieneb PlanS v.r § 17 lg 4 (kehtiva PlanS § 133 lg 3). Teemaplaneeringus Maanteeameti nõusoleku kohta märgitut tuleb tõlgendada eelnimetatud sätete valguses, s.o sõltuvalt olukorrast on vaja kas Maanteeameti nõusolekut või kooskõlastust. Arvestades, et kavandatava tee kaitsevööndi ulatus kaebaja kinnistul on väiksem kui olemasoleva tee kaitsevööndi ulatus ning kavandatava tee kaitsevöönd jääb praktiliselt kogu ulatuses olemasoleva tee kaitsevööndi piiresse (vt asendiplaani II kd, tl 115), ei kaasne kavandatava tee kaitsevööndit puudutavate piirangute osas kaebaja õiguste täiendavat kitsendamist võrreldes olemasoleva olukorraga. 15. Teemaplaneeringu p 2.1.2 kohaselt võib planeerimis- ja ehitustegevus kavandatava tee trassikoridoris toimuda üksnes Maanteeameti nõusolekul ning enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist tuleb küsida Maanteeametilt tingimused. Teemaplaneeringu kehtestamise ajal ei tulenenud õigusaktidest riigimaantee trassi koridori laiust. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et trassikoridori ulatuse osas on lähtutud sanitaarkaitsevööndi regulatsioonist, s.o vaidlustatud planeeringu kehtestamise ajal kehtinud teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 lisast (tabelid 1.25 ja 1.26). Ka Maanteeamet on oma senises praktikas trassikoridori osas sellest regulatsioonist lähtunud. Halduskohus pidas veenvaks vastustaja väidet, et ka teemaplaneeringu kehtestamisel lähtuti trassikoridori laiuse määramisel sanitaarkaitsevööndi regulatsioonist ning leidis, et tee kaitsevööndit ja trassikoridori saab pidada kavandatava maantee lähiümbruseks PlanS v.r § 17 lg 2 p 3 mõttes. 16. Joonehitise trassikoridori määramisega (PlanS v.r § 291 lg 2) pannakse paika tee eeldatav asukoht ning tee täpne asukoht selgub tee-ehitusprojektist, arvestades, et maakonnaplaneeringu koostamisel ei ole võimalik arvestada kõiki projekteerimisel vajalikke detaile. Trassikoridori asukoha ja ulatuse määramisel nö reserveeritakse ala, kus võib hakata paiknema tulevane tee ja selle kaitsevöönd. Lisaks tee ja selle kaitsevööndi ulatusele peab trassikoridori ulatuse määramisel arvestama ka „nihutamisruumiga“, mille ulatuses saab tee- ehitusprojektis teed vajadusel ühele või teisele poole nihutada. Trassikoridori, mis hõlmab tee kaitsevööndit ja „nihutamisruumi“, saab pidada kavandatava maantee lähiümbruseks PlanS v.r § 17 lg 2 p 3 mõttes. 17. Teemaplaneeringu p-s 2.1.2 on märgitud, et 1) planeeringuga kavandatav maantee koos kõigi tee ehitamiseks ja kasutamiseks vajalike rajatistega peab jääma planeeringu põhijoonisel trassikoridoriks määratud maa-alale; ning 2) trassikoridoris on liiklusega kaasnev mõju inimese tervisele ohtlik, mistõttu on trassikoridori alas eelistatud tootmis- ja ärimaa arendamine, mis ei tingi inimese pikaajalist viibimist nimetatud alas. Ringkonnakohus leiab, et määratlemata õigusmõiste trassikoridor sisustamisel on viidatud lausetest asjakohane ja õige esimene. Teises lauses toodud ilmingud ei seondu trassikoridori mõistega, vaid (tee) kaitsevööndi mõistega, vt TeeS § 13 lg 1, teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 59 p 12, sama kehtiva EhS § 71 lg-s 1. 18. Teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 lisa (kuni 14.08.2014 kehtinud redaktsioonis), millele vastustaja kohtumenetluses on viidanud, tabeli 1.25 kohaselt on sanitaarkaitsevöönd maanteeäärne vöönd, kus õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni, inimese elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik ning selles vööndis sobib arendada tootmistegevust ning osaliselt põllumajandust. Viidatud lisa tabeli 1.26 kohaselt on sanitaarkaitsevööndi ulatus kiirtee ja I klassi maantee puhul 300 m.

3-12-2696 12(13) 19. Sanitaarkaitsevööndi regulatsioon ei ole ringkonnakohtu arvates praegusel juhul asjakohane, kuna trassikoridori määramise eesmärk – tee ehitamise võimaluse tagamine – ei ole sama, mis sanitaarkaitsevööndil, mis lähtub tervise- ja keskkonnakaitselistest kaalutlustest. Nagu kaebaja on asjakohaselt märkinud, ei kuulu sanitaarkaitse alaste piirangute seadmine Maanteeameti pädevusse. Maanteeameti põhitegevus seondub eelkõige teeliikluse ja teehoiu korraldamise ning liiklusohutuse tagamisega (vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.11.2010 määrusega nr 98 kehtestatud „Maanteeameti põhimääruse“ § 9; alates 01.04.2013 kehtiva majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.03.2013 määrusega nr 16 kehtestatud „Maanteeameti põhimääruse“ § 9). Arvestades, et tee sanitaarkaitsevööndi paiknemine sõltub tee lõplikust paiknemisest, s.t sanitaarkaitsevöönd võib mõnel juhul ulatuda väljapoole esialgselt määratud trassikoridori, ei ole sanitaarkaitsevööndist lähtumine trassikoridori ulatuse määramisel asjakohane kaalutlus. Seega ei ole trassikoridori ulatuse määramise kohta ei haldusaktis ega ka kohtumenetluses esitatud asjakohaseid kaalutlusi ning rikutud on haldusakti põhjendamise kohustust (HMS § 56 lg 1). 20. Trassikoridori ulatuse määramisel tuleb proportsionaalsuse põhimõttest (PS § 11, HMS § 3 lg 2) lähtuvalt arvestada planeeritava maanteega seotud oluliste asjaoludega, sh sellega, millise asustustihedusega alasid läbib maantee. On oluline vahe, kas konkreetne teelõik jääb tihe- või hajaasustusalale. Vaidlustatud teemaplaneeringust ei nähtu sellise eristuse tegemist, st trassikoridori ulatus on I klassi maantee puhul määratud 650 m. Teemaplaneeringus ei ole trassikoridori ulatuse määramise kohta põhjendusi esitatud. Tiheasustusalal (detailplaneeringu koostamise kohustusega alal) saab kohalik omavalitsus maantee läheduses asuvale alale detailplaneeringu koostamisel ja projekteerimistingimuste väljastamisel võtta igakordselt ise arvesse keskkonnamõjutusi. Ringkonnakohtu arvates ei ole tiheasustusalal põhjendatud 250 laiune mõlemale poole tee kaitsevööndit jääv „nihutamisruum“, arvestades, et tee ja selle kaitsevööndi ulatus on vaid 150 m, kuid sellest väljapoole jäävale trassikoridoris paiknevale alale kaasnevad juba enne tee ehitamist sisuliselt sama ulatuslikud piirangud nagu tee ja selle kaitsevööndi alale. 21. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale kuuluv kinnistu paikneb tiheasustusalal. Kaebaja on välja toonud, et kavandatav tee ja selle kaitsevöönd ei saa kaebaja kinnistul ulatuda kaugemale, kui teemaplaneeringus paika on pandud, kuna planeeringus on välistatud tee ehitamine Koigi mõisa pargi alale. Sellest hoolimata peab kaebaja teemaplaneeringu kohaselt küsima Mõisavahe tee 11 kinnistul trassikoridori jäävas ulatuses (umbes pool kinnistust) planeerimis- ja ehitustegevuse läbiviimiseks Maanteeametilt kooskõlastuse. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et praegusel juhul on piirang ebaproportsionaalne ning teemaplaneeringu p-s 2.1.2 esitatud nõue, mille kohaselt võib planeerimis- ja ehitustegevus trassikoridoris toimuda vaid Maanteeameti nõusolekul, on seega kaebaja kinnistut puudutavas osas õigusvastane. 22. Eeltoodu põhjal tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata kaebuse teemaplaneeringu p-s 2.1.2 sätestatud nõude, mille kohaselt võib planeerimis- ja ehitustegevus trassikoridoris toimuda vaid Maanteeameti nõusolekul, tühistamiseks. Ringkonnakohus tühistab Järva maavanema 30.11.2012 korralduse nr 423 osas, milles see näeb Koigi vallale kuuluvate kinnistute osas Jõgeva, Järva ja Tartu maakonnaplaneeringuid täpsustava teemaplaneeringu „Põhimaantee nr 2(E623) Tallinn- Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“ p-s 2.1.2 ette, et trassikoridoris 250 m ulatuses väljaspool tee ja tee kaitsevööndi ala toimuv planeerimis- ja ehitustegevus võib toimuda üksnes Maanteeameti nõusolekul. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

3-12-2696 13(13) 23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Vastustaja kasuks õigusabikulude väljamõistmine pole põhjendatud, kuna vaidlus ei välju vastustaja igapäevaste ülesannete raamidest. 24. Apellatsioonkaebuses ei ole esitanud halduskohtu otsusele vastuväiteid osas, mis puudutab menetluskulude väljamõistmist. Ringkonnakohus lähtub õigusabikuludest, mille halduskohus luges tõendatud ja põhjendatud kuludeks, s.o 1591,68 eurot (sh käibemaks). Halduskohus luges kaebuse rahuldatuks 16,7% ulatuses ning mõistis kaebaja kasuks menetluskuluna välja 265,81 eurot. Seejuures jättis halduskohus arvestamata kaebuselt (I kd, tl 108) ja määruskaebuselt (I kd, tl 34) tasutud riigilõivu, kokku 30 eurot (määruskaebuselt nõutust enam tasutud 10 eurot saab kaebaja tagasi taotleda, nagu halduskohus oma 20.05.2013 määruses selgitas; seda vastustajalt välja ei mõisteta). Arvestades kohtusse pöördumise eesmärki, tuleb ringkonnakohtu otsusega lugeda kaebus rahuldatuks hinnanguliselt 50% ulatuses. Seega tuleb kaebaja kasuks mõista välja esimese astme kuludest 810,84 eurot ((1591,68+30)×0,5). 25. Apellatsiooniastmes taotleb kaebaja õigusabikulude hüvitamist summas 4528,20 eurot (22 töötundi), millele lisandub 15 euro suurune riigilõiv, s.o kokku 4543,20 eurot. Menetluskulude kandmine on tõendatud maksekorraldustega (II kd, tl 224-225, 233); riigilõivu laekumine on kontrollitud elektrooniliselt kohtute infosüsteemi kaudu. Ringkonnakohus märgib, et istungiga seotud menetluskulude nimekirjas on kajastatud ka „istungil esitatud menetluskulude taotluse koostamine“ 0,6 tundi ning „istungikulude taotluse koostamine“ 0,4 tundi. Kohtupraktika kohaselt ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud esindaja kulu vajalik ega põhjendatud kulu HKMS § 109 lg 6 mõttes (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-77-14 p-s 12 avaldatud seisukohta sarnase sisuga TsMS § 175 lg 1 tõlgendamisel), mistõttu tuleb vastav kulu hüvitamisele kuuluvatest kuludest maha arvata. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud liiga suured, arvestades, et põhilises osas on kaebaja jäänud juba halduskohtus esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Põhjendatud õigusabikuludeks on ringkonnakohtu hinnangul 2000 eurot (sh käibemaks). Arvestades, et ringkonnakohus loeb apellatsioonkaebuse rahuldatuks 50% ulatuses, tuleb Järva Maavalitsuselt Koigi valla kasuks apellatsioonimenetluse kuludena välja mõista 1007,50 eurot ((2000+15)×0,5). Kokku tuleb seega kahe kohtuastme menetluskuludena Koigi valla kasuks välja mõista 1818,34 eurot (810,84+1007,50). Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks