3-15-75/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-75 Haldusasi E.V.´i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (kinnipidamistingimused perioodil 9.10.2011-15.08.2014) Menetlusosalised Kaebaja – E.V. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik Asja läbivaatamine Kohtuistungil 8.09.2015

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada E.V.´i kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt E.V.´i kasuks välja hüvitis 700 (seitsesada) eurot.

3. Tunnistada õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vangla avatud sektsioonis 382 päeva jooksul ajavahemikus 09.10.2011-15.08.2014 kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3m2, kuid rohkem kui 2,5m2.

4. Mõista Tallinna Vanglalt E.V.´i kasuks välja menetluskulu 34,20 EUR (kolmkümmend neli eurot ja kakskümmend senti).

5. Kaebaja kasuks välja mõistetav hüvitis ja menetluskulud kanda Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole EE287700771001196543.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

3-15-75 2(14) kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 09.10.2014 esitas E.V. Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 51), milles ta soovib mittevaralise kahju hüvitamist alandava ja ebainimliku kohtlemise eest 300 eurot kuus iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest alates 2007. aastast (kokku 63 kuu eest). Taotluse kohaselt on valdavas enamikus Tallinna Vangla kambrites ruumi ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2. Ka Tallinna Vangla vanemas osas on kinnipeetavatel ruumi suurus alla 3m2 inimese kohta. Lisaks ei ole E.V. rahul, et tualetid asuvad koridoris ning ajal, mil kambrite uksed on lukustatud, on ooteaeg tualetti pääsemiseks üks tund või rohkem. Seejuures on tavakinnipeetavatele kambrite uksed avatud vaid neli tundi ööpäevas. Veel toob E.V. kahju hüvitamise taotluses välja, et kambrite kunstlik valgustus ei vasta nõuetele ja vähene valgustus kurnab silmi, õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallist plaadid takistavad õhuvahetust, riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu on kambris pidevalt niiske ja rõske, paljude kambrite seintel võib kohata hallitust ning sellest saab järeldada, et ventilatsioon on puudulik.

2. 31.12.2014 vastusega nr 5-1/14/27683-6 (tl 8-11) jättis Tallinna Vangla E.V.´i kahju hüvitamise taotluse perioodi 09.10.2011-15.08.2014 osas rahuldamata ning tagastas perioodi 06.05.2008- 07.12.2010 ja 07.07.2011-08.10.2011 osas seoses taotluse esitamisega tähtaega rikkudes.

3. 13.01.2015 esitas E.V. (edaspidi ka kaebaja) Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-6) Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikul 09.10.2011-15.08.2014 (kokku 34 kuud). Kaebaja nõuab kahju hüvitamist summas 10 200 eurot ning viivist seadusjärgses määras (8,15% aastas) põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule menetlusabi taotluse kaebuselt nõutava riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

KAEBAJA SEISUKOHT JA TAOTLUS

4. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju summas 10

200 eurot hüvitamist selle eest, et ta viibisTallinna Vanglas ajavahemikul 09.10.2011-15.08.2014 (so kokku 34 kuud) nõuetele mittevastavates tingimustes . Lisaks palub kaebaja mõista vastustajalt välja viivise seadusjärgses määras (8,15% põhinõudest aastas) kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda ning kanda kahju hüvitise ja menetluskulud Advokaadibüroo Magnusson OÜ arvelduskontole. Kaebaja põhjendab oma kaebust järgmiselt.

5. Kaebaja märgib, et enamasti on Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites üldpinda ühe inimese kohta 2,5 m2 või vähem. Seejuures vaba pinda, millest on maha arvutatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, on inimese kohta vähem kui 1,5 m2. Kaebaja rõhutab, et vangla vanemas osas, kus on toad erineva suurusega, jääb kinnipeetava isiklik ruum alla 3 m2 inimese kohta. Just selles osas asuvad tualetid koridoris ja ajal, mil kambrite uksed on lukustatud, võib tulaetti pääsemise ooteaeg olla tund või rohkemgi. Samuti märgib kaebaja, et vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas ning ka tavakinnipeetavatele on kambriuksed reeglina avatud vaid neli tundi ööpäevas. Seejuures on kõigile nähtud ette ühetunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega.

3-15-75 3(14)

6. Kaebaja toob välja, et riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kinnipidamiskambris, mistõttu on kamber pidevalt rõske ning paljude kambrite seintel on hallitust, millest võib järeldada, et ventilatsioon on puudulik. Ka ei vasta kambrite valgustus kaebaja hinnangul nõuetele ning koormab silmi. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldab vangla vaid ühte 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ning seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Kaebaja viitab Euroopa Vanglareeglistikule (EVR), mis näeb ette vähemalt kahte dušikorda nädalas.

7. Seoses viibimisega nõuetele mittevastavates ja inimväärikust alandavates tingimustes tundis kaebaja end alandatuna ja allasurutuna. Teda vaevasid stress, hingeline ahastus, pidev liikumispuudus ja abitustunne. Kaebaja osundab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohale, mille kohaselt tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3 rikkuvaks, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2. Seejuures 3–4 m2 suuruse põrandapinna puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid. Kaebaja viitab järgmistele EIK lahenditele: Modarca vs Moldova 14437/05; Olariu vs Rumenia nr 12845/08; Feher vs Ungari nr 69095/10; Ciolan vs Rumeenia nr 24378/04; lacov Stancin vs Rumeenia nr 35972/05; Tunis vs Eesti nr 429/12; Cojocaca vs Rumeenia nr 19548/04 ning Gurenko vs Venemaa nr 41828/10).

8. Kaebaja märgib, et olles eksitusse viidud Eesti Vabariigi kui õigusriigi kuvandist, arvas kaebaja Tunis vs Eesti asjas tehtud EIK kohtulahendist teadasaamiseni, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle osaks said, ongi need, mis kaasnevad paratamatult vangistuse või arestiga. Kaebaja hinnangul tuleb hüvitise suuruse hindamisel arvestada väljatoodud EIK praktikat ja Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-10-14. Viivise nõudmisel lähtub kaebaja muuhulgas Riigikohtu lahendites asjades nr 3-3-1-47-

08 p-s 27 ja l nr 3-3-1-83-10 (p 22) esitatud seisukohtadest. Vältimaks tarbetuid vaidlusi hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise üle, loeb kaebaja, et nõue muutus sissenõutavaks kaebuse esitamise päevast.

9. 15.06.2015 esitas kaebaja kohtule menetluskulude nimekirja ja õigusabikulu arve ning taotleb kantud õigusabikulude vastustajalt väljamõistmist summas 414 eurot.

10. 08.09.2015 istungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde.

11. 11.09.2015 esitas kaebaja kohtule täiendava menetluskulude nimekirja seose skohtuistungil osalemisega. Kaebaja taotleb täiendavate menetluskulude väljamõistmist summas 204 eurot seoses istungil osalemisega ning palub kanda menetluskulud advokaadibüroo arvelduskontole.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. Vastustaja on seisukohal, et vangla tegevuse õigusvastasus ega kaebuse esitajale vangla tegevuse tulemusel kahju tekkimine ei ole tuvastatud. Seega puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

13. Vastustaja juhib tähelepanu, et kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorra eeskirja (VSkE) § 6 lg 6 kohaselt oli kinnipeetavale nähtud toas või kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates 01.01.2014 kehtiva redaktsiooni kohaselt peab olema põrandapinda kambris vähemalt 3 m2. Seejuures kuuluvad VSkE § 7 lg 1 kohaselt vangla sisustusse ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht ja WC. Vastustaja toob välja, et kaebaja on viibinud kogu kaebuses viidatud ajavahemiku vangla avatud osakonnas, kus tal oli võimalik igapäevaselt vähemalt nelja tunni jooksul viibida väljaspool oma elukambrit ning kaebajal oli võimalik liikuda väljaspool elukambrit

3-15-75 4(14) ka ühetunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus. Kaebajal oli võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit ka ajal, mil ta oli hõivatud taasühiskonnastatava tegevusega: ajavahemikul 15.11.2012- 13.12.2012 töötas kaebaja abitöölisena, ajavahemikul 15.04.2013-06.06.2013 osales sotsiaalprogrammis, 18.11.2013-09.12.2013 töötas abitöölisena ning alates 04.12.2013 kuni vabanemiseni 15.08.2014 omandas kutsehariduse raames aedniku eriala. Lisaks sai kaebaja üks kord nädalas külastada spordisaali, kus on võimalused üldfüüsiliseks treeninguks ning talle võimaldati kokkusaamisi ametnike ja pereliikmetega. Seetõttu saab asuda seisukohale, et kaebajal oli võimalik küllalt oluline osa päevast liikuda väljaspool oma elukambrit.

14. Vastustaja on esitanud tabeli, millelt nähtub kaebaja paiknemine vanglas perioodil 9.10.2011- 15.08.2014, samuti kinnipeetavate arv kambris, kambri suurus WC-ga ja ilma selleta ning pindala ühe isiku kohta ühes WC-ga ja ilma selleta. Vastustaja toob veel eraldi välja, et kaebaja paiknes perioodil 09.10.2011-15.08.2014 vanglas järgmiselt:

o 09.10.2011-13.07.2012 kambris nr 232, põrandapinda 15,11 m2 ja kinnipeetavaid 4-6; o 14.07.2011-26.11.2012 kambris nr 238, põrandapinda 14,87 m2 ja kinnipeetavaid 4-6; o 27.11.2012-28.11.2012 kambris nr 138, põrandapinda 14,47 m2 ja kinnipeetavaid 6; o 29.11.2012-14.09.2013 kambris nr 238, põrandapinda 14,87 m2 ja kinnipeetavaid 4-6; o 15.09.2013-16.09.2013 kambris nr 230, põrandapinda 15,11 m2 ja kinnipeetavaid 6; o 17.09.2013-15.08.2014 kambris nr 238, põrandapinda 14,87 m2 ja kinnipeetavaid 2-5.

15. Vastustaja märgib, et kogu kaebaja vanglas viibimise perioodil oli talle tagatud vähemalt 2,70 m2 põrandapinda ning alates 01.01.2014 vähemalt 4,15 m2 põrandapinda. Seejuures viibis kaebaja perioodil 09.10.2011-15.08.2014 vanglas kokku 1039 päeva, millest 772. päeval (so 74% ajast) oli talle tagatud suurem põrandapind kui 3 m2 (vahemikus 3,32-8,3 m2) ning vaid 267 päeval, so 26% ajast jäi talle tagatud põrandapind alla 3 m2 (vahemikus 2,7-2,8 m2). alates 01.01.2014 oli kaebaja kasutuses põrandapind vahemikus 4,15-8,3 m2. Kambri võimalikust vähesest põrandapinnast tingitud ebamugavustunnet leevendas oluliselt kaebaja võimalus viibida arvestatava osa oma päevast väljaspool elukambrit ja ka eluosakonda. Ka juhul, kui kaebajale oleks nende 267 päeva jooksul olnud tagatud 3 m2 suuruse pindalaga ruum, ei oleks kambris olnud inimesel võimalik teha midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli. Seetõttu leiab vastustaja, et kaebaja heaolu kambris ei oleks saanud olla kambri suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem, mis omakorda tähendab, et kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne.

16. Vastustaja osundab, et kooskõlas vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-ga 2 võimaldatakse kinnipeetavatele pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas ning kinnipeetavale on kambris lubatud seep. Seejuures asub kambris, kus kaebaja viibis, kraanikauss voolava veega, mis tähendab, et elementaarses määras oli kaebajal võimalik end pesta ka kambris olles. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett. Lisaks on vee soojendamiseks lubatud kinnipeetavatel soetada endale vanglakauplusest veekeedukann ning alates 2013. aasta veebruarist annavad valvurid kinnipeetavatele soovi avaldamisel vee soojendamiseks veekeedukannu.

17. Vangla kambrites on osaliselt sundventilatsioon ning õhuhulka on kinnipeetavatel võimalik reguleerida ka akna küljes asuva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku, välistades sellega võimaliku ilmastikust tingitud niiskuse tekke kütteperioodil. Kaebaja väidet ei kinnita ka vangla poolt teostatud mõõtmised ning kuigi mõõtmisi ei teostata igapäevaselt ja kõikides kambrites, saab asuda seisukohale, et õhuniiskuse tase ei ole selline, mis võiks põhjustada mittevaralise kahju tekkimist. Vanglal ei ole esitada õhuniiskuse tulemusi küll

3-15-75 5(14) nendest kambritest, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil paiknes, kuid olemas on mõõtmistulemused lähedalasuvate kambrite õhuniiskuse kohta. 21.10.2011 oli õhuniiskus kambris nr 217 39%, 27.03.2012 kambris nr 236 34,5%, 21.09.2012 kambris nr 126 57,2%, 31.01.2013 kambris nr 332 42,2%. Vastustaja hinnangul näitavad mõõtmistulemused, et õhuniiskus jääb optimaalsest vähesel määral pigem natuke väiksemaks või vastab vabariigi Valitsuse 26.01.1991 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ punktile 8, mille kohaselt eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40-60%. 12.02.2015 käidi Tallinna Vanglas kartserihoone kambrite õhuniiskust ja -temperatuuri mõõtmas Õiguskantsleri nõunikud ning saadud tulemused vastasid normidele. Akendele paigaldatud metallplaadid on vajalikud julgeoleku tagamiseks, välistamaks kinnipeetavate omavahelist suhtlemist ja esemete üleandmist akna kaudu. Samas ei takista vastavad piirded õhuliikumist.

18. Valgustiheduse osas peab vangla vajalikuks osundada, et mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ettenähtud, milline valgustihedus kambris olema peaks või mitu elektripirni ja millise võimsusega ühes kambris olema peaks. Kambrites, kuhu oli paigutatud kaebaja, oli olemas aken ja kunstlikud valgustid (laes kaks valgustit, kas seinalampi – üks WC-s ja teine kambriukse kohal olev öövalgusti) ning sellega oli tagatud elutegevuseks vajalik piisav valgus kooskõlas VangS § 45 lg-ga 1. Vastustajal ei ole võimalik esitada kohtule tõendeid, mis kinnitaksid tagantjärgi, et konkreetses kambris oli vaidlusalusel perioodil 75W või muu tugevusega elektripirn, sest sellise informatsiooni fikseerimise kohustust vanglal pole. Kinnipeetaval oli võimalik soetada soovi korral tugevama kunstliku valgustuse saamiseks oma isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Kaebaja aga ei esitanud vanglas viibimise ajal pöördumisi, millest nähtuks probleeme kambrite valgustatusega, mistõttu leiab vastustaja, et vanglas viibimise ajal ei jäänud kaebajal ükski toiming seetõttu tegemata, et kambrite valgustatus ei olnud piisav.

19. Lisaks on vastustaja seisukohal, et kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Kaebajal oli vanglas viibides võimalik pöörduda vangla poole selgitustaotluse või märgukirjaga, kuid kaebaja seda teinud ei ole. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja hakkas enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning ning enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada (EIK tegi lahendi Tunis vs Eesti asjas 19.12.2013, kaebaja esitas kahjunõude vanglale 03.04.2014) ning seetõttu ei ole kahju nõude esitamise ajendiks kaebaja vaimsed ja füüsilised kannatused, vaid võimalik rahaline kasu.

20. Antud juhul on ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest, tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole operatiivsete vahenditega võimalik, ent milleks haldusvõimud on samme astunud, olles ehitanud tänapäevastele nõuetele vastavaid vanglaid. Vastustaja on seisukohal, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Vastustaja leiab, et ta tegevus ei viita sellisele õiguste riivele, mis õigustaks mittevaralise kahju väljamõistmist rahas.

21. Vastustaja hinnangul ei ole viivise nõue põhjendatud ning kaebaja on vääralt tuginenud Riigikohtu 20.11.2008 otsusele asjas nr 3-3-1-47-08 ja 16.12.2010 otsusele asjas nr 3-3-1-83-10. Vastustaja leiab, et viivise nõue oleks põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Vastustaja leiab, et sellist kahju antud juhul tekitatud ei ole ning viivise tasumist õiguskaitsevahenina riigivastutuse seadus ette ei näe.

3-15-75 6(14)

22. Vastustaja hinnangul on kaebaja esindaja esitatud menetluskulu nõuded põhjendamatult suured. Esitatud kaebus on identne kõikide teiste kaebaja esindaja poolt esitatud kaebustega analoogsetes põrandapinna vaidlustes, mistõttu ei pea vastustaja kaebuse koostamisele märgitud ajakulu tõepäraseks ja põhjendatuks. Asjas toimus vaid üks kohtuistung kestusega 8 minutit, mistõttu ei ole põhjendatud menetluskulu nõue esitatud suuruses seoses istungil esindamisega.

KOHTU PÕHJENDUSED

23. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 09.10.2011 kuni 15.08.2014 tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud või mitte.

24. Õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RvastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega, kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldustena peab esmajoones olema selge, et kaebuse esitajal on tekkinud kahju, seejärel, et väidetav kahju on kaebajale tekkinud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tulemusena ning tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Samuti peab olema selge, et kaebaja esialgsed õiguskaitsevõimalused on ammendatud.

25. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Järgnevalt on vaja kontrollida vastustaja tegevuse õiguspärasust seoses kaebuses esitatud väidetega. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSKE) § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.". Alates 01.01.2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub mõlema regulatsiooni kehtivusaega.

26. Kohtule esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja kaebusega hõlmatud ajavahemiku jooksul Tallinna Vanglas perioodil 09.10.2011-15.08.2014, kokku 1041 päeva (nähtuvalt vastustaja esitatud tabelist tl 67-77). Kogu käsitletava ajavahemiku on kaebaja olnud paigutatud avatud eluosakonda, kus tal oli igapäevaselt võimalik vähemalt 4 tunni jooksul viibida väljaspool oma elukambrit (tl 9 pöördel). Seetõttu ei käsitle kohus kaebaja esitatud väiteid vahistatu kambri tingimuste ja ootekambri tingimuste kohta, kuna need tingimused ei puudutanud kaebajat.

27. Vastustaja esitatud tabelist kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 67-77) nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on toodud kambri number, iga kambri suurus, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud kambri suurus nii WC-ga kui ilma selleta ning põrandapinna suurus isiku kohta ühes WC-ga ja ilma selleta. Tabelist nähtub, et kaebaja viibis perioodil 09.10.2011- 13.07.2012 kambris nr 232, perioodidel 14.07.2012-26.11.2012, 29.11.2012-14.09.2013 ja

3-15-75 7(14) 17.09.2013-15.08.2014 kambris nr 238, ning 27.11.2012-28.11.2012 kambris nr 138 ja 14.09.2013- 15.09.2013 kambris nr 230. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on nii pikemaid ajavahemikke kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb hinnata eraldi kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel.

28. Eelnimetatud tabelist nähtub, et iga vanglas viibitud päeva kohta on kaebaja kambri suurus märgitud WC-ga suuremana kui ilma selleta. Kohtu hinnanugl järeldub sellest, et kaebaja viibis kogu vaidlusaluse aja sellistes kambrites, mille juurde kuulus ka WC. Arvestades nimetatud asjaolu ja VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna minimaalset suuruse nõuet, on oluline kindlaks teha, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka kambri juurde kuuluva eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta ka mööbliga kaetud osa kambripinnast.

29. Olukorras, kus kambri juurde kuulub tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt antud juhtumi puhul) ning lähtuda tuleb vastustaja andmetest, kus kambri pindala suurus ühe isiku kohta on välja toodud tualettruumi pindala arvestamata. Ka asjas Tunis vs Eesti jättis Eroopa Inimõiguste Kohus (EIK) kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei ole ühest küljest põhjendatud seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga, kuid teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas kuus kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada seda ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale. Kohus märgib, et ka siseriiklik kohtupraktika toetab seisukohta, et tualetialune pind tuleb kambri pinnast maha arvata (18.05.2015 otsus nr 3-13-821, p 10 ja 28.05.2015 otsus nr 3-13-70245, p 12).

30. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu võrreldes kambri põrandapinnaga. Kohus osundab Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 "Eluruumidele esitatavad nõuded" punktile 4, millega on kehtestatud eluruumi minimaalne põrandapindala. Nimetatud sättes toodud mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega lähtub ka EIK isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnast seisukohta toetab ka siseriiklik kohtupraktika. Nii on sellisele seisukohale asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014. a otsuses asjas nr 3-14- 50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates, samuti Tallinna Ringkonnakohus 18.05.2015 otsuses nr 3-13-821 (p 10) ja Tartu Ringkonnakohus 15.04.2015 otsuses nr 3-13-1610 (p 12). EIK on oma praktikas mööbli arvessevõtmist pidanud oluliseks üksnes juhtudel, kui see takistab kambris liikumist, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks seda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni 3,3 m² oli reaalselt väiksem mööbli tõttu ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.14). Kohus käsitleb kambripinna suuruse ja muude kinnipidamistingimuste koosmõju ning kambripinna ebapiisavust kompenseerivaid asjaolusid veel allpool. Erinevate tegurite koosmõju arvestades ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna mahaarvamist põhjendatuks. Kambri kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata

3-15-75 8(14) jätmisel. Kohus osundab, et ka EIK peab oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14).

31. Arvestades eelnevalt öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja paigutamise kohta (tl 67-77) saab kaebajale tagatud põrandapinna kohta märkida järgmist. Ajavahemikus 09.10.2011- 15.08.2014 (kokku 1041 päeva) esines ka perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli ulatuses, mis vastab isegi alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem (484 päeva kuupäevadel 28.10.2011-9.11.2011, 14.11.2011, 17.11.2011-5.12.2011, 9.12.2011-7.02.2012, 13.02.2012- 16.05.2012, 2.06.2012, 15.11.2012, 4.12.2012-5.12.2012, 21.03.2013, 30.05.2013, 17.06.2013- 25.06.2013, 6.07.2013, 27.08.2013, 30.08.2013-1.09.2013, 7.09.2013, 12.09.2013-14.09.2013, 4.10.2013-6.10.2013, 10.10.2013, 16.11.2013, 22.11.2013-15.08.2014). Seega ei saa nimetatud perioodil pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks piisava kambripinna võimaldamata jätmise tõttu. Samuti oli kaebaja teatud hulga päevi tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon) miinimumtasemel (2,5 m2), kuid alla 3m2 (382 päeva kuupäevadel 9.10.2011-27.10.2011, 10.11.2011-13.11.2011, 15.11.2011-16.11.2011, 6.12.2011-8.12.2011, 8.02.2012-12.02.2012, 17.05.2012-1.06.2012, 3.06.2012-13.07.2012, 23.08.2012, 8.09.2012, 11.10.2012, 12.11.2012-14.11.2012, 16.11.2012- 18.11.2012, 6.12.2012-9.12.2012, 12.01.2013, 15.01.2013, 24.01.2013-20.03.2013, 22.03.2013- 29.05.2013, 31.05.2013-16.06.2013, 26.06.2013-5.07.2013, 7.07.2013-26.08.2013,28.08.2013- 29.08.2013, 2.09.2013-6.09.2013, 8.09.2013-11.09.2013, 15.09.2013-3.10.2013, 7.10.2013- 9.10.2013, 11.10.2013-15.11.2013, 17.11.2013-21.11.2013). Samas viibis kaebaja 175 päeva (kuupäevadel 14.07.2012-22.08.2012, 24.08.2012-07.09.2012, 9.09.2012-10.10.2012, 12.10.2012- 11.11.2012, 20.11.2012-3.12.2012, 10.12.2012-11.01.2013, 13.01.2013-14.01.2013, 16.01.2013- 23.01.2013) ka tingimustes, kus kambri pindala ühe inimese kohta oli alla 2,5 m2, st isegi alla miinimumtaset, mis oli kehtestatud kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE redaktsioonis.

32. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

33. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Ka EIK ei ole pidanud art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kui seda kompenseerivad muud tegurid, (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13). Selliste teguritena on konkreetsel juhul nimetatud nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida raamatukogus või osaleda erinevates tegevustes.

34. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja viibis kaebusesse puutuval ajavahemikul vangla avatud osakonnas. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei ole olnud tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik vastavalt VangS § 55 lg-le 2. Avatud sektsioonis viibides oli kaebajal päevakavale vastavalt ka neli tundi vaba aega, mille jooksul ta sai tulenevalt VSKE § 8 lg-le 1 sai osakonnas vabalt ringi liikuda.Vastustaja on esitanud ka tõendid, mis näitavad, et kaebaja oli lisaks päevakavas ette

3-15-75 9(14) nähtud vabal ajal võimaldatud liikumisele sektsioonis ning igapäevasele ühe tunni pikkusele jalutuskäigule tema kahjunõudega hõlmatud ajavahemikul hõivatud ka muude tegevustega, mis eeldavad täiendavaid suhtlemisja liikumisvõimalusi. Vastustaja poolt kohtule esitatud andmetest (vt tl 9 pöördel, tl 65 ja tl 78) nähtub, et kaebuse esitaja oli perioodidel 5.11.2012-13.12.2012 ja 18.11.2013-09.12.2013 abitööline ja osales sotsiaalprogrammis 15.04.2013-06.06.2013. Samuti omandas ta alates 04.12.2013 kuni vabanemiseni 15.08.2014 kutsehariduse raames aedniku eriala. Lisaks võimaldati kaebajale kokkusaamisi ka amentike ja pereliikmetega (tl 78-81). Seoses eeltooduga on kaebuse esitaja saanud neil ajavahemikel täiendavalt lisaks neljale tunnile kambrist väljas viibida. Kohus märgib, et kogu kaebusesse puutuva ajaperioodi oli kaebajale tagatud ka spordisaali kasutamine üks kord nädalas. Seega on kaebaja olulise osa (umbes 13 kuud) kaebusega hõlmatud ajavahemikust (kokku ca 34 kuud) olnud hõivatud vähemalt ühe eelnimetatud tegevusega (õppimine, töö), mis eelduslikult tähendab kodukorrast lähtuvast minimaalsest tasemest ulatuslikumaid suhtlemisja liikumisvõimalusi.

35. Kohus leiab, et ka lühiajalised viibimised väljaspool kambrit (kokkusaamised, õppimine, töö jms) kompenseerivad õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralist kahju, mis väljendub väärikuse alandamises. Arvestades olukorda, kus väidetav väärikuse alandamine kui subjektiivselt hinnatav kategooria on kaebusest nähtuvalt eelkõige põhjustatud vähestest liikumisvõimalustest, saab seda vähemalt teatud määral kompenseerida just täiendavatest suhtlemisvõimalustest ning sotsiaalsetest ja intellektuaalsetest tegevustest (õppimine, osalemine programmides, töötamine) saadav emotsioon ning vaheldus tavapärasele igapäevaelule.

36. Kaebaja on väitnud, et vangla vanemas osas, kus tualetid asuvad koridoris ja on üldkasutatavad, võib ajal, mil kambrite uksed on lukustatud, olla tualetti pääsemise ooteaeg tund või rohkem. Samas nähtub vastustaja esitatud tabelist (tl 67-77), et kaebaja on viibinud kogu kaebuses märgitud ajaperioodi kambrites, mille juurde kuulub ka tualett. Seetõttu jätab kohus kaebaja vastavad väited tähelepanuta.

37. Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja, et Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sundja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kambrite õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Seda asjaolu on Tallinna Vangla järjekindlalt kinnitanud paljudes erinevates menetlusdokumentides erinevates kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle peetavates kohtuvaidlustes (nt haldusasjad nr 3-14-52723, 3-14-52725, lisades ka fotosid nii ventilatsioonisüsteemi kui ka õhutusavade kohta). Ka praegusel juhul ei eita kaebaja õhutusavade ja ventilatsiooni olemasolu. Seetõttu ei pea kohus kaebaja vastavaid väiteid põhjendatuks. Kaebaja on vanglale esitatud taotluses väitnud, et peab õhuvahetust takistatuks avade ette paigutatud metallkonstruktsioonide tõttu. Kohus ei pea usutavaks, et avade ette paigaldatud plaadid takistavad õhuvahetust selliselt, et põhjustavad kambrites niiskust ja hallitust. Sarnaselt on Tallinna Vangla järjekindlalt selgitanud, et piisav valgustus tagatakse loomuliku ja kunstliku valguse koostoimes. Ka VangS § 45 lg-st 1 tuleneb, et ruumi piisav valgustatus kindlustatakse kambris oleva akna ja kunstliku valgustuse koosmõjus. Seejuures ei ole vaidlust akna olemasolu üle. Samuti on vastustaja märkinud, et elukambrites, kus kaebaja viibis, oli kunstliku valgusallikana laes kaks valgustit, lisaks kaks seinalampi (üks WC-s ja teine kambri ukse kohal olev öövalgusti). Kohus osundab, et Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruses nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ ei ole toodud täpseimaid nõudeid eluruumide valgustatuse kohta. Määruse kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab piisava loomuliku valgustuse. Antud juhul on vangla taganud kaebajale kambri valgustatuse kooskõlas nimetatud määrusega. Seejuures on vastustaja märkinud, et kaebajal oli soovi korral võimalus soetada vangla kauplusest näpitslamp. Kohus on seisukohal, et nii puuduliku kunstliku valguse kui ka ventilatsiooni mittetoimimise korral on kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja pole selliste probleemidega varem pöördunud (tl 64 pöördel ja

3-15-75 10(14) tl 11). Ajas oluliselt hiljem kahjunõude koostisosana esitatud selliseid väiteid on äärmiselt keeruline kontrollida ning tõendada. Kokkuvõtvalt ei ole kohtul põhjust kahelda vastustaja seisukohtades nii toimiva ventilatsiooni kui ka piisava valgustuse tagamisest.

38. Kaebaja väited, et tal tuli pesu pesta kambris ja sellest tingitult esines kambrites niiskust ja rõskust ning seintel hallitust, ei ole tagantjärgi esitatuna usutavad. Kaebaja ei ole märkinud, et ta oleks vastavasisulisi pöördumisi selle kohta vanglale varasemalt esitanud. Seejuures on kohus eelmises punktis leidnud, et vastustaja seisukohtades ventilatsiooni toimivuse osas ei ole alust kahelda. Kohus, arvestades muuhulgas vastustaja esile toodud andmeid kaebaja kambrite läheduses asunud kambrite õhuniiskuse kohta (tl 65), ei kahtle ka vastustaja väites, et kütteperioodil tagab kambrites ühlase temperatuuri ja kuiva õhu keskküte.

39. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud kambrites sooja vee puudumist ning vaid ühte 20 minutilist dušši korda nädalas. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Vastustaja viitab seejuures põhjendatult, et kuigi sooja vett kambrites ei ole, siis on sooja vett võimalik teha kiirkeedukannuga. Kui kambris veekeetjat ei ole, siis antakse veekeetja valvurite poolt kambrisse vastava soovi avaldamisel. Kaebaja ei ole eeltoodud vastustaja seisukohtadele vastu vaielnud ja järelikult oli tal ka kambris võimalik kasutada sooja vett hügieeni tagamiseks. Kohus märgib, et kui ka eraldivõetuna võib mõnevõrra vaieldavaks pidada VangS § 50 lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei ole praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema.

40. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et igapäevased olmetingimused Tallinna Vanglas ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Seejuures ei ole kaebuse esitaja astunud ise ühtegi sammu, et oma väidetud olukorda parandada: kaebajal ei ole püüdnud väidetava mittevaralise kahju tekkimist ära hoida. Kuigi ajas nii kaua aega tagasi ei ole võimalik tõendada, et tingimused (nt temperatuuri, valgustatuse vms osas) oleksid igal ajahetkel olnud täielikult nõuetekohased, puuduvad kohtul ka tõendid, mis kinnitaksid usutavalt vastupidist. Kohus leiab talle esitatud andmeid kogumis hinnates, et kinnipidamistingimuste kvaliteet Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil ja kambrites tervikuna ei saa eeltoodust tulenevalt raskendada kaebajale ebapiisava kambripinna võimaldamises seisnevat õigusvastast tegu.

41. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Vastustaja on asunud seisukohale, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg

1 mõistes. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

42. EIÕK art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping, mis on tulenevalt PS § 123 lõikest 2 vastuolu korral

3-15-75 11(14) ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on

4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK leidis, et isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

43. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1. Nagu kohus ka juba eelpool märkis, leiab kohus, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. WC ei ole ruum, mis oleks kasutatav sihtotstarbeväliselt, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega.

44. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK 10.09.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-09, p 9). Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Vastustaja jätab antud juhul tähelepanuta, et EIK on järjepidevalt alates näiteks 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud vastustaja teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

45. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 9.10.2011-15.08.2014 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 välja arvatud 484 päeva, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem ja sellistes tingimustes kaebaja kinnipidamist ei saa lugeda õigusvastaseks. Rahalise hüvitise väljamõistmistmine ei ole põhjendatud ka olukorras, kus kaebaja viibis vangla avatud osakonnas ja vaba põrandapinda oli küll vähem kui 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2 ning leiab, et piisavaks hüvitiseks on selisel juhul kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine (vt allpool).

46. Hüvitise suuruse määramisel tuleb eristada olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Samuti tuleb hüvitise väljamõistmisel arvestada asjaoluga, kas kaebaja oli paigutatud lukustatud kambrisse kogu ööpäevaks (va ühetunnine jalutuskäik värskes õhus) või viibis kaebuse esitaja eluosakonnas ning sai mh kasutada ka teisi liikumisvõimalusi.

3-15-75 12(14)

47. Hüvitise väljamõistmisel tuleb silmas pidada, et kaebaja on kogu kaebuses märgitud aja viibinud vangla avatud oskaonnas, kus kaebajal on võimalus päevakava järgselt nelja tunni vältel liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks, tegelda vähemalt mingil määral kehakultuuriga, osaleda töös ja õppetööl ning erinevates grupilistes tegevustes, viibida kokkusaamistel. Oluliseks tuleb pidada, et nähtuvalt vastustaja selgitustest ei ole kaebaja varasemalt vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi. Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas (valgustus, ventilatsioon, temperatuur, hügieenitingimused ja muud olmetingimused) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Kaebaja on 175 päeval viibinud kambrites, kus polnud tagatud isegi miinimummäär kehtiva õiguse järgi, kuid peaaegu poole kinnipidamise ajast (so kokku 484 päeva) oli kaebajale tagatud põrandapinda rohkem kui 3 m2. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et kaebaja on viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni, võrdlemisi pikka aega. Samas on nende ajavahemike seas läbivalt päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem ning kambripinna suurus oli nõuetekohane.

48. Hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul arvestada kahju hüvitamise põhimõtete ja vastutust piiravate asjaoludega (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestatakse ka hüvitise väljamõistmise õiglust. Välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni sarnastes kaasustes väljakujunenud ühetaoline kohtupraktika. Kohtute poolt välja mõistetud hüvitised ühe õigusvastastes tingimustes viibitud päeva kohta on varieerunud oluliselt (nt kümme eurot haldusasjades nr 3-14-51038 ja üks euro päeva kohta, nt haldusasjas nr 3-14-51171). HKMS § 61 lg-st 5 tuleneb kohtu kaalutlusruum kahjunõude suuruse kindlaksmääramiseks, kui see on muidu võimatu või raskendatud või ülemäära kulukas. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus diskretsiooni alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2-1- 159-09, p 13; nr 3-2-1-85-08, p 13).

49. Võimalikeks ühiskonna heaolu taset näitavateks andmeteks on kohtud lugenud statistikat keskmise pensioni ja alampalga saajate sissetuleku kohta (Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjas 3-14-52725). Arvestades vaidluse iseloomu ja asjaolu, et tegemist on analoogse vaidlusega, leiab kohus, et ka antud juhul on põhjendatud lähtuda nendes otsustes hüvitiste suuruse määratlemisel toodud arutluskäigust, mille kohaselt lugesid kohtud põhjendatuks määrata hüvitise suuruseks ligikaudselt samasugusel ajavahemikul piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda inimese kohta on alla 3 m2, kolm eurot päeva kohta ja kambris, kus on põrandapinda alla 2,5 m2 inimese kohta, kuid seda kompenseerivad täiendavad liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused tervikuna, kaks eurot päeva kohta. Tallinna Halduskohus on asjas nr 3-14-50980 pidanud põhjendatud hüvitise määraks kolm eurot päeva kohta olukorras, kus põrandapinda ühe isiku kohta lukustatud kambris on 2,5-3 m2 ning neli eurot päeva kohta olukorras, kus ei olnud täidetud isegi 2,5 m2 nõue (nii lukustatud kambris kui avatud osakonnas). Kohtuasjas nr 3-14-51660 on Tallinna Halduskohus pidanud samuti põhjendatud hüvitise määraks kolm eurot päeva kohta olukorras, kus kaebaja oli paigutatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2, liikumisvõimalused olid piiratud (üksnes ühetunnine jalutuskäik vabas õhus) ning muid leevendavaid tegureid ei esinenud.

50. Seoses väljamõistetava hüvitise suurusega on Riigikohus oma 10.10.2013 otsuses asjas nr 3-3- 1-38-13 (p 21) märkinud: „Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab

3-15-75 13(14) välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“.

51. Arvestades kõike eeltoodut ja muuhulgas asjaolu, et kaebaja ei ole kogu oma kinnipidamisaja jooksul kasutanud võimalust kahjude tekkimise vähendamiseks läbi vastavate kaebuste esitamise või ettepanekute tegemise haldusorganile (RVastS § 13 lg 1 p 4), peab kohus põhjendatuks mõista rahaline hüvitis välja järgmiselt:

52. - Olukorras, kus kaebaja viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli küll alla 3 m2, kuid rohkem tollasest kohustuslikust miinimumnõudest (2,5 m2) ning kaebaja viibis vangla avatud osakonnas, peab kohus arvestades käesolevas asjas tuvastatud kinnipidamistingimusi kogumis ning kinnipeetava liikumisvõimalusi vastavalt eelnevalt tuvastatule ja arvestades otsuse p-des 50-55 nimetatut, piisavaks hüvitiseks tuvastada nimetatud oludes viibimise õigusvastasus (kokku 382 päeva vältel, kuupäevadel 9.10.2011-27.10.2011, 10.11.2011-13.11.2011, 15.11.2011-16.11.2011, 6.12.2011-8.12.2011, 8.02.2012-12.02.2012, 17.05.2012-1.06.2012, 3.06.2012-13.07.2012, 23.08.2012, 8.09.2012, 11.10.2012, 12.11.2012-14.11.2012, 16.11.2012-18.11.2012, 6.12.2012- 9.12.2012, 12.01.2013, 15.01.2013, 24.01.2013-20.03.2013, 22.03.2013-29.05.2013, 31.05.2013- 16.06.2013, 26.06.2013-5.07.2013, 7.07.2013-26.08.2013,28.08.2013-29.08.2013, 2.09.2013- 6.09.2013, 8.09.2013-11.09.2013, 15.09.2013-3.10.2013, 7.10.2013-9.10.2013, 11.10.2013- 15.11.2013, 17.11.2013-21.11.2013);

53. - Olukorras, kus on tuvastatud kaebaja viibimine tingimustes, kus ei olnud täidetud isegi 2,5 m2 nõue (kokku 175 päeva kuupäevadel 14.07.2012-22.08.2012, 24.08.2012-07.09.2012, 9.09.2012- 10.10.2012, 12.10.2012-11.11.2012, 20.11.2012-3.12.2012, 10.12.2012-11.01.2013, 13.01.2013- 14.01.2013, 16.01.2013-23.01.2013, neist kõik avatud osakonnas), st vastustaja polnud kinnipeetava paigutamisel järginud imperatiivset nõuet, on inimväärikust kui põhiseaduslikkuse järku väärtust kinnipidamistingimustega kogumis riivatud määral, mis küünib rahalist hüvitamist vääriva tasemini summas 4 (neli) eurot päeva kohta, mis teeb kokku 700 (seitsesada) eurot. Kokku mõistab kohus kaebajale eelpool toodust tulenevalt välja rahalise hüvitise summas 700 (seitsesada) eurot.

54. Kaebaja on oma kahjunõuet esitades lähtunud kaebuse kohaselt EIK praktikast. Vastuseks kaebaja väidetele hüvitise suuruse kohta märgib kohus, et hüvitise suuruse määramisel saab kohus eelkõige lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast ja arvestades ühiskonna jõukust. EIK on samuti aktsepteerinud võimalust, et siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis siseriiklikke olusid arvestades. Lisaks on kohus arvestanud asjaolu, et kaebaja ei ole teinud enne kahjunõude esitamist midagi selleks, et vähendada talle haldusorgani õigusvastasest tegevusest tulenenud kahjusid, mistõttu ei ole usutav, et tema väidetud kannatused oleksid olnud kaebajale vähemalt subjektiivsel tasemel nii suured ja rõhuvad, kui kaebaja väidab. Seetõttu ei ole käesolevas asjas määratav hüvitis vahetult tuletatav EIK poolt sarnastes asjades määratud hüvitisest. Ka EIÕK art 50 näeb ette hüvitise määramise õiglases ulatuses.

55. Kohtu hinnangul tuleb kaebaja nõue viivise väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Riigivastutuse seadus ei näe iseenesest ette viivise tasumist õiguskaitsevahendina, kuid Riigikohus on siiski leidnud, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga

113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused (RKHK 27.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-66-14, p 19). Kohus selgitab, et viivisenõude eesmärk on eelkõige lihtsustada raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist (kahju suuruse arvestamist). Avalik-õiguslikus suhtes nõutava viivise

3-15-75 14(14) eesmärk on hüvitada kannatanule kahju, mis on talle tekkinud hüvitise maksmisega viivitamisel ning täidetud peavad olema RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. RvastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Käesoleval juhul ei ole kaebaja kaebuses märkinud, et talle oleks tekkinud ja tekiks edaspidi mingisugune kahju mittevaralise kahju hüvitise maksmisega viivitamisest. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebajale peaks viivise väljamõistmise eeldusena olema tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Käesoleval juhul ei ole kaebaja kahju tekkimist väitnud ega tõendanud. Kohus märgib ka, et alust viivise nõudmiseks ei ole tekkinud (vastustajal ei ole olnud kohustust avalik-õiguslikus suhtes, mille täitmisega ta oleks viivitanud, ta ei ole hilinenud raha väljamaksmisega ega ole ka alusetult isiku raha kinni pidanud).

56. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Sama paragrahvi lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kaebaja on 24.03.2015 kohtumäärusega vabastatud kaebuselt nõutava riigilõivu tasumisest.

Kaebaja on palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda ning nõudnud nende tasumist kaebaja esindaja advokaadibüroo arvelduskontole. Kaebaja nõuab menetluskulude hüvitamist kogusummas 618 eurot (tl 92-94 ja 101-104). Kaebaja esitatud tõendite kohaselt on kaebuse ettevalmistamise ajakulu olnud 3 tundi, istungiks ettevalmistamise ajakulu 1 tund ja istungil osalemise ajakulu 8 minutit. Kohtu hinnangul ei ole kaebuse ettevalmistamisele märgitud ajakulu põhjendatud, arvestades, et tegemist on ühe analoogse ja sisult ühetaolise kaebusega mitmetest sama esindaja poolt esitatud kaebustest.

Seejuures on esindaja olnud kaebuse vormistamisel pealiskaudne, märkides muuhulgas kaebusesse asjaolu, justkui hõlmaks kaebuse periood kaebaja viibimist vahistatute ja ootekambrites, samuti ilma tualetita kambrites, jättes täpsustamata, et kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil üksnes vangla avatud osakonnas ja tualetiga kambrites. Kohtu hinnangul tuleb lugeda põhjendatud kaebuse ettevalmistamise ajakuluks maksimaalselt üks tund tasuga 138 eurot (arvestusega vastavalt tl 93 arvel märgitule 138 eurot tund ühes käibemaksuga). Seega on põhjendatud menetluskulu suurus kokku antud juhul 342 eurot.

Kuna kaebuse rahuldatud osa (700 eurot) moodustab kaebuse nõudest (10200 eurot) 6,9 %, tuleb vastustajalt HKMS § 108 lg 2 alusel mõista kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 23,6 eurot. Samas tuleb arvestada, et kohus on antud juhul tunnistanud suures osas kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastaseks (382 päeva vältel) rahalist hüvitist määramata, kuid on seejuures jätnud viivise nõude rahuldamata. Kohus leiab, et kaebus tuleb pidada rahuldatuks 10% ulatuses. Seetõttu loeb kohus põhjendatuks menetluskulude väljamõistmise vastustajalt kogusummas 34,2 eurot.

Kaebaja kasuks välja mõistetav hüvitis ja menetluskulud tuleb kanda vastavalt 09.09.2015 taotlusele (tl 101) Advokaadibüroo Magnusson OÜ arvelduskontole nr EE287700771001196543.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Kadriann Ikkonen kohtunik