3-15-1594/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 30.09.2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-1594 Haldusasi

A.P.i kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustes viibimisega perioodil 30.12.2014 - 01.01.2015.

Menetlusosalised Kaebaja – A.P.; Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus. Resolutsioon

1. Jätta A.P.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 30.09.2015 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. A.P. esitas 29.12.2014 Tallinna Vanglale kaebuse kahju hüvitamise nõudes seonduvalt kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodidel 18.04.2011 – 28.11.2011 ja 10.10.2012 – 29.12.2014. Tallinna Vangla 23.02.2015 otsusega nr 5-18/14/35644-2 tagastati kaebus perioodi

18.04.2011 - 28.11.2011 osas läbivaatamatult ja perioodi 10.10.2012 - 29.12.2014 osas jäeti taotlus rahuldamata.

2. 16.04.2015 esitas A.P. Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega seonduvalt perioodide 18.04.2011 - 28.11.2011 ja 10.10.2012

- 01.01.2015 eest. Tallinna Vangla 20.06.2015 otsusega nr 5-37/15/118-2 tagastati A.P.ile taotlus perioodi 18.04.2011 - 29.12.2014 osas läbivaatamatult ning perioodi 30.12.2014 - 01.01.2015 osas jäeti taotlus rahuldamata.

3. 19.06.2015 esitas A.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt soovib A.P. hüvitist perioodide 03.05.2011 -22.11.2011 ja 10.10.2012 - 01.01.2015 eest.

4. Tallinna Halduskohtu 30.06.2015 määrusega tagastati kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes perioodi 10.10.2012 - 29.12.2014 osas kaebajale läbivaatamatult, kuna tegemist oli korduva kaebusega kohtule.

5. Tallinna Halduskohtu 31.08.2015 määrusega lõpetati haldusasja 3-15-1594 menetlus osas, milles kaebaja taotles Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist perioodi 03.05.2011 - 22.11.2011 eest, kaebetähtaja rikkumise tõttu.

Kaebuse sisu

6. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 03.05.2011 - 22.11.2011 ning 10.10.2012 - 01.01.2015. Tallinna Vanglas viibitud perioodi vältel rikkus Tallinna Vangla Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3.

6.1. Mittevaraline kahju seisneb asjaolus, et kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal olid kambrid u 15m2 suurused, mille hulgas oli kambri inventar ning tualett. Vaba põrandapinda oli kambris umbes 6,5m2. Seega oli kaebaja isiklik ruum alla 3m2. Kaebaja viibis kambris koos teiste kinnipeetavatega

23 tundi ööpäevas. 1 tund päevas võimaldati jalutada jalutusboksis. Lisaks isikliku ruumi puudusele puudus kaebajal privaatsus.

6.2. Kaebajal ei võimaldatud vahistuse vältel osaleda huvialaringides, võtta osa spordiüritusest ega külastada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli jalutamine 2,7x4,7m suuruses jalutusboksis koos teiste vahistatutega. Jalutusboksis puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks.

6.3. Kaebaja hoidmine kitsastes tingimustes pika aja jooksul ilma võimaluseta ennast füüsiliselt koormata on käsitletav EIÕK art 23 mõistes ebainimliku kohtlemisena. Kirjeldatud kitsastes tingimustes elamine põhjustas kaebajale emotsionaalset pinget, avaldades mõju närvisüsteemile, mis väljendus ärrituses ja närvilisuses. Lisaks kaasnesid kaebajale stress, ängistus, pidev pingeseisund ja meeleolu langus. Kaebaja tundis ennast allutatuna, alandatuna ja täielikult ametnike meelevallas olevana.

6.4. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportis toodud soovituste eiramine Eesti Vabariigi, Justiitsministeeriumi ja Tallinna Vangla poolt võimaldab tuvastada vähemalt kaudse tahtluse panna toime tegusid CPT raportis toodud tegudeks.

6.5. Kaebaja oli sunnitud järjepidavalt kuulama raadiosaateid nii kambris kui ka jalutuskäigu ajal. Õues mängiv valjuhääldi mängis nii valjusti, et kostus kambritesse ja muutus talumatuks müraks. Kauakestev pidev soovimatu heli mõjutas kaebaja psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist.

6.6. Kambri valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s l sätestatud nõudele. Arvestades seda, et kinnipeetavad peavad kambrites lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste hooldusega, siis on selliste tegevuste tegemiseks vajalik valgustus on vähemalt 400 luksi. Vangla kambrid olid valgustatud pirnide, mitte valgustitega. Kunstliku valgustuse loomiseks kasutati kahte

75 w-st elektripirni. Pirnist tulenev valguse tugevus erineb sõltuvalt sellest, kas see ripub laest või on paigaldatud reflektoriga valgustisse. Vangla on kohustatud valguse vastavust standartidele regulaarselt mõõtma. Valguse nappuse tõttu (õhtuti) tuli pidevalt silmi pingutada, mistõttu olid silmad ärritunud, kuivasid ja punetasid.

6.7. Kaebajale võimaldati 1 kord nädalas käia duši all 10 minutit, seda olukorras, kus kambrites puudus soe vesi. Eeltoodu on vastuolus Euroopa Vangla reeglistiku p-ga 19.4.

6.8. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas kinnipidamiskambris, kus isikud viibisid, mistõttu oli kambris pidevalt niiske ja rõske. Paljude kambrite seintel oli hallitus, millest võib järeldada, et ka ventilatsioon oli puudulik. Õhuakendele olid paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis lisaks oluliselt takistasid õhuvahetust.

6.9. Kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist ning palub kohustada vastutajat üle kandma väljamõistetav mittevaraline kahju hüvitis 16 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest kaebaja vanglasisesele arvelduskontole.

Vastustaja vastulause

7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, kuna Tallinna Vangla ei ole käitunud õigusvastaselt ning miski ei viita sellele, et kaebajale oleks tekitatud mittevaralist kahju.

7.1. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel paiknes kinnipeetav A.P. ajavahemikul 30.12.2014 - 01.01.2015 Tallinna Vanglas esimeses üksuses sektsioonis 1-3 kambris nr 247. Tegemist on avatud osakonnaga. Kambris nr 247 on 5 isikut kambris. Kambri suurus koos WC-ga on 16,9 m2, põrandapinda isiku kohta koos WC-ga on 3,38 m2. Kambri suurus WC-ta on 15,13 m2 ning põrandapinda isiku kohta ilma WC-ta on 3,03 m2.

7.2. Kambris nr 247 asub WC eraldatud ruumina kambris. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p-st 4 ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind.

7.3. Tallinna Vangla lähtus vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas A.P.ile vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda.

7.4. Tallinna Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, kuna kaebajale on olnud tagatud siseriiklikus õigusaktis ettenähtud põrandapind, mis on kooskõlas ka EIK-i praktikaga. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest.

7.5. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ lisa 1.1 p-s 1.1.4. on kehtestatud esimese üksuse sektsiooni 1-3 päevakava, mille kohaselt saavad kinnipeetavad oma osakonna piires vabalt liikuda 5 tundi ja 45 minutit. Vastavalt VangS § 55 lg-le

1 sai kaebuse esitaja lisaks viibida ka üks tund päevas värskes õhus. Kaebaja sai jalutada jalutusboksides, mille pindala on ca 14 m2 ja jalutusboksis oli korraga maksimaalselt viis isikut. Muusikat mängitakse vahistatute jalutusboksides, kuid kaebaja oli vaidlusalusel perioodil kinnipeetav. Vastustaja on seisukohal, et ka viie isiku viibimisel jalutusboksis oli ringi liikumiseks piisavalt ruumi ja saab soovi korral ka võimelda. Üks kord nädalas oli kaebajal võimalik külastada ka spordisaali. Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta. Vanglal puudub kohustus tagada kinnipeetavate füüsiline vormisolek.

7.6. Vaidlusalusel perioodil ei ole kaebajal küll kokkusaamisi ja õppetööd toimunud, kuid eelnevalt ja järgnevalt on kaebaja kokkusaamisvõimalust aktiivselt kasutanud ning õppetöös osalenud. Alates 28.08.2014 õppis A.P. kutseharidussüsteemis algselt ehituse erialal ja alates 14.11.2014 puidu erialal. Kõik need tegevused on toimunud kambrist väljas, mis andis isikule võimaluse täiendavaks liikumiseks ja olla kambrikaaslastest eemal.

7.7. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kambris, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega sai ta ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. VangS-st ega ka VSkE-st tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kinnipeetavatele on lubatud kambris elektrilised veekeedukannud, millega sooja vett teha. Isikliku kannu puudumisel on lubatud kasutada ka kambrikaaslase kannu. Kambritesse, kus isiklik veekeedukann puudub, annab vangla veekeedukannu ajutiseks kasutamiseks kambrisse, et kinnipeetavad saaksid toidunõude ja vajadusel ka riiete pesemiseks sooja vett keeta.

7.8. Vangla väljastab kinnipeetavale piisavas koguses vormielemente, tagamaks regulaarne pesemisvõimalus. Vangla poolt väljastatud voodipesu, rätikute ja vormiriietuse (sh kartseririietuse) pesemise eest hoolitseb ning kulud kannab vangla. Pesuvahetus toimub üldjuhul kaks korda kuus. Lubatud isiklikke riideid tuleb kinnipeetavatel endil pesta ja kambris kuivatada või kasutada mõistliku tasu eest vangla pesumaja teenust. Pesumaja teenuse näol on Tallinna Vanglas loodud võimalused riiete pesemiseks ja kuivatamiseks väljaspool kambrit. Vangla kauplusest on kinnipeetavatel võimalik osta pesukausse (plastikust, diagonaaliga 36 cm). Lisaks saab vangla kauplusest osta pesupulbrit, pesugeeli, pesuloputusvahendit, majapidamisseepi. Riiete kuivatamiseks on esimeses üksuses paigaldatud kambris seinale pesukuivatusrest, kuid kasutatakse ka nagisid, radiaatoreid vm. Seega tuli kaebuse esitajal ja kambrikaaslastel pesta endal ja kambris kuivatada üksnes aluspesu ja sokke, mille kuivatamisest kambris liigniiskust tekkida ei saanud.

7.9. Tallinna Vangla kambris nr 247 on osaliselt sundning osaliselt loomulik ventilatsioon. WC-s on sundventilatsioon. Kinnipeetaval on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava (180x1120 mm) kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Ajal, mil päevakava järgselt on kambrite uksed avatud, on võimalik kambri ust lahti hoida, mis tagab samuti parema õhuringluse. Kambrites on toimiv küttesüsteem, mis tagab eluruumidele ettenähtud temperatuuri. Toimivad kütteja ventilatsioonisüsteemid hoiavad ka õhuniiskuse kambrites optimaalsena.

7.10. Kambris on aken mõõtudega 1200 x 1100 mm. Perforeeritud metallplaat on ees üksnes kitsal õhutusaval, mitte terve akna ulatuses. Aknast tuleb loomulik valgus ja täiendav valgus on tagatud laevalgustitega. Valgustus on piisav igapäevasteks tegevusteks, sh lugemiseks ja kirjatööks. Kui taotluse esitaja leidis, et vajab tugevamat kunstlikku valgustust, siis oli tal võimalik endale vangla kaupluse vahendusel näpitslamp lisaks soetada.

Kohtu põhjendused

Kohus leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude võib esitada üksnes selles paragrahvis loetletud juhtudel. Kaebaja on esitanud kahjunõude seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega, millega väidetavalt alandati tema väärikust. Siseriiklik praktika on RVastS § 9 lg 1 tõlgendamisel lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohast, kus leiti, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, p 11). Tallinna Halduskohtu 30.06.2015 määrus kaebuse osalise tagastamise ning 31.08.2015 määrus menetluse osalise lõpetamise kohta on jõustunud (vastavalt 22.07.2015 ning 17.09.2015), mistõttu käesolevaga lahendab kohus üksnes mittevaralise kahju hüvitamise nõuet perioodi 30.12.2014 - 01.01.2015 osas. 3 päeva eest taotleb kaebaja 48 euro (16 eurot päevas) hüvitamist.

9. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks järgmised eeldused, mis peavad olema samaaegselt täidetud:

- haldusorgani tegevus peab olema olnud õigusvastane;

- haldusorgani tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse;

- tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos;

- kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega;

- isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline.

10. Esmalt selgitab kohus välja, kas Tallinna Vangla on A.P.i hoidnud kinni õigusvastastes kinnipidamistingimustes.

Kaebaja väidetel oli kamber, milles ta viibis vaidlusalusel perioodil, u 15m2 suurune ning kambris viibis korraga 5 isikut. Kamber sisaldas kambri inventari ning tualetti, millest tulenevalt oli vaba põrandapinda u 6,5m2. Seega jäi kaebajale isiklikku ruumi alla 3m2. Lisaks toob kaebaja välja kogumis inimväärikust alandavate asjaoludena privaatsuse puudumise; liikumisvõimaluste ning sportimisega tegelemise võimaluste puudulikkuse; järjepideva valju raadiosaadete edastamise nii kambris kui jalutuskäigu ajal; puuduliku kambri valgustatuse; kambri niiskuse ja rõskuse ning ventilatsiooni puudulikkuse.

Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist (tl 53) nähtuvalt viibis kaebaja perioodil 30.12.2014 - 01.01.2015 avatud osakonnas kambris nr 247. Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kambris nr 247 viibis 5 isikut, kambri suurus koos WC-ga on 16,9 m2, ning WC-ta on 15,13 m2. Kuna kaebaja ning vastustaja arvestused kambri suuruse osas ei kattu, tuleb kohtul mh hinnata, kas kambris asuvat WC-d ning kambri inventari saab maha arvata isiku isiklikust ruumist.

Ajavahemikul, kui kaebaja Tallinna Vanglas viibis, kehtinud VSkE § 6 lg-st 6 tulenevalt on kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. Nimetatud määruses toodud põrandapinna soovituslikku pindala toetab ka EIK praktika, millele kaebaja tuginenud on. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (EIK 10.01.2012 otsus asjas nr 42525/07; 60800/08 Ananyev jt vs Venemaa, p 145). Sama seisukohta on EIK korranud EIK 19.12.2013 otsuses asjas nr 429/12 T. Tunis vs Eesti.

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, kus leitakse, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri mööbli alla jääv põrandapind. Ka EIK praktikas on osutatud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni art 3 rikkumist (EIK 19.12.2013 otsus asjas nr 429/12 T. Tunis vs Eesti, p 46). Üldjuhul on Eesti kohtupraktikas aktsepteeritud kinnipeetava isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist. Samas kambris asuvat tualetti ei saa kohtu hinnangul kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana, seda eelkõige seetõttu, et WC on kambrist uksega eraldatud teine ruum.

Kaebaja on kogu vaidlusaluse perioodi viibinud kambris nr 247, kus kambri pindala ilma WC-ta on olnud 15,13 m2 ning kus kaebaja on viibinud koos viie kinnipeetavaga. Sel juhul on pind ühe isiku kohta kambris olnud 3,03 (3,026) m2. Seega oli Tallinna Vangla poolt kaebajale tagatud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapind isiku kohta. EIÕK-st ei tulene lõplikult ja üheselt, kui palju isiklikku ruumi tuleb igale kinnipeetavale tagada tema inimväärika kohtlemise tagamiseks. Kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3 – 4 m², siis sõltub vangistustingimuste kooskõla art 3 nõuetega muudest tingimustest, sh tualeti privaatse kasutamise võimalusest, naturaalse valguse ja õhu juurdepääsust, piisavast küttest ning muudest sanitaartingimustest (EIK 05.04.2012 otsus asjas nr 8968/08 Jirsak vs Tšehhi Vabariik, p 64). Eelnevast tulenevalt hindab kohus järgnevalt teisi kaebuses ette heidetud vangistustingimusi.

11. Tõendamata on kaebaja väited osas, kus tuuakse välja, et kaebaja viibis kambris koos teiste kinnipeetavatega 23 tundi ööpäevas, va 1 tund, millal ta sai jalutusboksis jalutada. Nagu kohus eelnevalt märkis, viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas esimeses üksuses sektsiooni 1-3 kambris nr 247. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla Kodukorra lisa 1.1 p-s 1.1.4 kehtestatud esimese üksuse sektsiooni 1-3 päevakavast nähtuvalt oli kaebajal võimalus liikuda kambrist väljaspool osakonna piires kell 09.15-11.15 ning 14.00-17.45, sh võimalus iga päev liikuda 1 tund värskes õhus. Lisaks toob vastustaja välja, et kaebaja on kasutanud aktiivselt kokkusaamisvõimalusi. Kinnipeetava üle peetava registrist „Kinnipeetava liikumised“ (tl 53 pöördel) nähtub, et kaebajal on olnud lühiajaline kokkusaamine ema ning elukaaslasega 19.12.2014. Lisaks on kaebaja osalenud õppetöös kutseharidussüsteemis alates 14.11.2014 (tl 54). Privaatsuse puudumise osas nõustub kohus vastustajaga, et kehtivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust kaebajale võimaldada kamber, kus ta saab viibida üksi. Kuna päevakavast nähtuvalt võis kaebaja ringi liikuda esimese üksuse osakonnas, ei pea kohus usutavaks, et osakonna piires ei ole võimalik leida ala, kus oleks võimalik mõneks ajaks eralduda teistest kinnipeetavatest.

12. VangS § 55 lg 1 alusel tuleb kinnipeetavale tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga. Seda, millises mahus ning millistes tingimustes kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada, VangS ega teised õigusaktid ei täpsusta. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistiku" p 27.1 kohaselt tuleb igale vangile võimaldada iga päev vähemalt üks tund sportimist värskes õhus, kui ilm seda lubab. Halva ilma korral tuleb vangile võimaldada sportimist muudes tingimustes (p 27.2). Ka Riigikohus on andnud juhised VangS § 55 lg 1 tõlgendamiseks ning leidnud, et: „VangS § 55 lg 1 järgimiseks tuleb vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatud tingimustele“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.05.2009 määrus asjas nr 3-3-1-95-08, p 9). Vastustaja kinnitusel oli kaebajale tagatud kehakultuuriga tegelemise võimalus igal temale sobival ajal kambris, igal päeval 1 tunni jooksul värske õhu käes viibides (jalutusboksis pindalaga u 14 m2) ning kord nädalas spordisaalis. Arvestades, et kehakulutuur seisneb eelkõige sportlikes harjutustes, nõustub kohus vastustajaga, et kehakultuuriga on võimalik tegeleda ka minimaalsetes tingimustes spetsiaalseid vahendeid omamata/kasutamata. Kuna käesoleval juhul võimaldati kaebajal kasutada ka kord nädalas spordisaali, kus sportimisvõimalused on laiemad, ei ole kaebaja õigusi sportimisvõimaluste puudumise osas rikutud.

13. Kaebuse kohaselt oli kaebaja sunnitud järjepidevalt kuulama raadiosaateid nii kambris kui ka jalutuskäigu ajal. Õues mängiv valjuhääldi mängis nii valjusti, et kostus kambritesse ja muutus talumatuks müraks. Tallinna Vangla selgituste kohaselt mängitakse muusikat üksnes vahistatute jalutusboksides. Kuna kaebaja näol oli vaidlusalusel perioodil tegemist kinnipeetavaga, raadiosaadete edastamist ei toimunud. Samas on vangla oma 20.06.2015 vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele (tl 17-19) p-s 21c põhjendanud, et jalutusboksides mängib raadio, kust edastatakse koos muusikapaladega ka uudistesaateid. Sellega täidetakse VangS § 31 lg-st 1 tulenevat kohustust tagada kinnipeetavale võimalus raadiosaadete jälgimiseks. Samas vastuses tuuakse ka välja, et muusika ei olnud tervistkahjustavalt vali. Seega on vastustaja seisukohad selles punktis olnud vastuolulised. VangS § 31 lg 1 kohaselt võimaldatakse vanglas jälgida raadioja televisioonisaateid. Osundatud sätet tõlgendades tuleb kohtu hinnangul kinnipeetavale võimaldada raadio kuulamine juhul, kui kinnipeetav seda soovib, mitte teha seda pealesunnitult. Kohtupraktikas on leitud, …/…/ „et kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist. Müra võib tekitada stressi ja agressiivsust ning häirida isiku põhiõigustega kaitstud tegevusi. Müra mõju isikule on individuaalne, sõltudes kuulmistajust, kultuuritaustast, tervislikust seisundist, helis sisalduvast informatsioonist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-17-14, p 11.1). Kohus on seisukohal, et isegi, kui kaebaja oli jalutusboksis sunnitud kuulama raadiosaateid, ei saanud see talle konkreetsel juhul tekitada kahju. Kaebaja puhul on tegemist süüdimõistetuga ning tema suhtes kohaldus esimese üksuse sektsiooni 1-3 päevakava (vt kohtuotsuse p 11). Arvestades päevakava ülesehitust oli kaebajal võimalik müra mõju erinevate tegevuste kaudu vältida, kuna kaebaja ei olnud sunnitud viibima kinnises ruumis, kuhu müra väidetavalt pidevalt kostus. Jalutusboksis tunni aja jooksul ebameeldiva (valju) raadiosaate kuulamine ei saanud tekitada kaebajale 3 päevaga kaebuses kirjeldatud järelmeid (stressi tekkimine).

14. Kaebaja leiab, et kambri valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. VangS §

45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Tallinna Vangla väitel lähtub ta kinnipeetavate elamistingimuste nõuete täitmisel Vabariigi valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 vastuvõetud „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ ning „Eluruumidele esitatavad nõuded“ (Määrus) sätetest. Määruse p 5 sätestab, et eluruumi igal elu-, tööja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8. Vastustaja on välja toonud, et kambris nr 247 on aken mõõtudega 1200 x 1100 mm ning sellel on eraldi õhutusava mõõtudega 180 x 1120 mm. Kambri suurus ilma WC-ta (fotolt tl 56 on näha, et WC asub uksega eraldatud ruumis) on 15,18 m2. Käesoleval juhul on akna ja põranda pindala suhe 1:10 (akna suurus peaks olema (15,18:8)1,9 m2, antud juhul on 1,55 m2), seega mõnevõrra väiksem Määruse p-s 5 sätestatust. Samas esines kaebajal võimalus kasutada täiendavat elektrivalgust. Tõendamata on kaebaja väited, kus tuuakse välja, et kamber on valgustatud pirnidega. Fotolt tl 55 on selgelt näha, et kamber on valgustatud luminofoor päevavalgustusvalgustitega ning kuigi fotod on tehtud eeldatavalt õhtuhämaruses, on kamber siiski piisaval määral valgustatud. Kaebaja poolt välja toodud silmade ärrituvus, kuivamine ning punetamine ei saa kohtu hinnangul olla põhjuslikus seoses vähese valgustatusega. Lisaks tõi vastustaja välja, et lisavalguse saamiseks oli kaebajal võimalus soetada vangla kaupluse vahendusel näpitslamp.

Tõendamata on ka kaebaja väited, et kambris puudus ventilatsioon, millest tulenevalt oli kinnipidamiskambris pidevalt niiske ja rõske mh ka kambris kuivava pesu tõttu. Esitatud fotodelt nähtub, et kambris on olemas ukse kohal (sund)ventilatsiooni ava. Lisaks on võimalik akna õhutusava kaudu kambri õhuhulka reguleerida (fotol õhutusava lahti). Kohus ei pea tõenäoliseks, et õhuakendele paigaldatud metallist plaadid takistasid kambrisse sisenevat õhuhulka märkimisväärselt, seda eriti talvisel perioodil. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kinnipeetava päevakavast sõltuvalt võis kambri uks olla avatud mitme tunni vältel, mis omakorda aitab õhuringlusele kaasa. Vastustaja kinnitusel on kambris ka toimiv küttesüsteem, mis tagab eluruumidele ettenähtud temperatuuri. Eeltoodust tulenevalt ei ole usutavad kaebaja väited, et kambris, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, esines hallitust. Fotodelt nähtub, et kamber on heas seisukorras, värvitud ning puhas. Hallituse kahjustusi näha ei ole. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebaja pidas pesukuivatamist kambris ebamugavaks/häirivaks, esines kaebajal võimalus kanda vangla poolt väljastatud riideid, millisel juhul on vangla kohustatud ise üleriideid korrastama (Tallinna Vangla vastus p f). Lisaks on vastustaja välja toonud, et riiete kuivatamiseks on esimeses üksuses paigaldatud kambris seinale pesukuivatusrest, kuid kasutatakse ka nagisid, radiaatoreid jm. Seega on kaebaja väited kambri puuduliku ventilatsiooni ning liigniiskuse kohta paljasõnalised.

15. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Tallinna Vangla väidetel võimaldatakse kinnipeetavatele pesemist graafiku alusel ühel korral nädalas. Kaebaja ei ole väitnud, et seda talle ei võimaldatud. Lisaks sellele oli kambris kraanikauss voolava külma veega ning seep. Seega sai kaebaja ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles. Õige on vangla väide, et ei VangS-st ega ka VSkE-st ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kaebaja poolt kaebeväite aluseks võetud Euroopa Vanglareeglistiku kohaldumise osas on Riigikohus märkinud, et Euroopa Vanglareeglistiku normid on soovitusliku iseloomuga ning ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.05.2009 määrus asjas nr 3-3-1-95- 08, p 9). Seega, kuna Euroopa Vanglareeglistiku normid on soovitusliku iseloomuga ning käesoleval juhul ei ole Tallinna Vangla pidanud võimalikuks võimaldada kinnipeetavatele kasutada dušši rohkem kui kord nädalas, mis on kooskõlas VangS § 50 lg-s 2 sätestatuga, on vastustaja taganud kaebajale kõik õigusaktides ette nähtud võimalused hügieeni eest hoolitsemiseks, mistõttu leiab kohus, et tegemist pole olnud õigusvastaste kinnipidamistingimustega ning kaebaja inimväärikust pole selles osas alandatud.

16. Hinnates eelkäsitletud kinnipidamistingimusi kogumis, asub kohus seisukohale, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ei ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ega olnud inimväärikust alandavad. Täidetud ei ole RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning VÕS § 128 lg-st 5 tulenevad eeldused mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks, mistõttu tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte kohaselt jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Et vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik