3-14-51018/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30.09.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51018 Haldusasi A.T. kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 70 eurot (kinnipidamistingimused perioodil 13.03.2013-20.03.2013) Menetlusosalised Kaebuse esitaja: A.T. Vastustaja: Tallinna Vangla Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada A.T. kaebus osaliselt 2. Tunnistada õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vangla avatud sektsioonis 7 päeva jooksul kambris nr 127 ajavahemikus 13.03.2013- 20.03.2013, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 ja kohustada Tallinna Vanglat vabandama kirjalikult A. T. ees. 3. Jätta poolt menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 03.06.2014 (koos 07.07.2014 kaebuse täpsustusega) esitas A.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 70 eurot seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega perioodil 13.03.2013-20.03.2013. 2. Tallinna Halduskohus vabastas 07.07.2014 määrusega A.T. kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 70 eurot (seoses vangistustingimustega perioodil 13.03.2013-20.03.2013) menetlusse. 08.07.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

2

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 3. Kaebaja palub Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaraline kahju summas 70 eurot seoses kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas perioodil 13.03.2013-20.03.2013 (7 päeva) ebainimlikes tingimustes. 3.1. Kaebaja selgitab, et viibis kambris nr 127, kus oli põrandapinda vähem kui 2,5 m2, kokku 7 päeva. Kaebaja soovib selle eest saada hüvitist 10 eurot ööpäevas ehk kokku 70 eurot. Kaebaja on seisukohal, et kambri pinna hulka ei saa arvestada põranda külge kinnitatud mööbli alust pinda ja WC pinda. Kaebaja on seisukohal, et sellistes tingimustes kaebaja kinnipidamisega koheldi kaebajat ebainimlikult ja alavääristati kaebajat, millega teda ühtlasi solvati. 3.2. Kaebuse täpsustuses viitab kaebaja oma esialgsele kahju hüvitamise taotlusele, mille kaebaja esitas vanglale. Taotluses viitab kaebuse esitaja oma nõude alusena EIÕK art 3 ja Eesti vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 lg 1, PS § 25 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-dele 1 ja 2. Lisaks selgitab kaebaja, et tingimused selles kambris olid väga nirud ja ei vastanud Euroopa nõuetele. Oli pidev hapnikupuudus ja lämbus. Ventilatsioon töötas väga halvasti. Kambri õhk oli täis rõskelt läppunud higi ja muid ebameeldivaid lõhnasid, millest tulenevalt valutas kaebaja pea ja süda oli paha. Kaebaja tundis end pea kogu aeg räpasena, kuna kambris puudus soe vesi ja seega polnud ka pesupesemise võimalust. Toidunõusid tuli samuti pesta külma veega. Valgustus oli kambris praktiliselt olematu ja alla igasuguse arvestuse. Kõik need rikkumised alandasid ja solvasid kaebajat väga ning kaebaja tunneb, et teda on koheldud ebainimlikult. VASTUSTAJA SEISUKOHT 4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 4.1. Vastustaja märgib, et kambri nr 127 põrandapind on 15,7 m2, mille hulgas on WC-alune pind suuruses 1,73 m2. Vastustaja toob välja järgmised andmed: a) 13.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud viis kinnipeetavat; b) 14.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat; c) 15.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat; d) 16.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat; e) 17.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat; f) 18.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat; g) 19.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat; h) 20.03.2013 oli kambrisse nr 127 paigutatud kuus kinnipeetavat. Kui kambris viibis kuus kinnipeetavat, oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda 2,62 m2 ning kui viis kinnipeetavat, siis 3,14 m2. Eeltoodust nähtub, et vaidlusalusel perioodil oli A. T. kambris nr 127 tagatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind. Seega oli kaebajale kambris nr 127 kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. EIK on üldjuhul küll leidnud, et põrandapind alla 3 m2 võib olla

3

problemaatiline, kuid EIK-i praktikas leidub ka vastupidiseid näiteid. Seega ei saa asuda tõsikindlalt seisukohale, et isiku paigutamine kambrisse, kus tema kohta oli põrandapinda alla 3 m2, oli igal juhul isiku õiguste rikkumine. Tallinna Vangla ei nõustu A. T. seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jääv pind. Tallinna Vangla kambrites, kuhu taotleja paigutatud oli, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Lisaks tuleneb EIK-i lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Holland (2006) leidis kohus, et kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus artikliga 3. Ka asjas Kochetkov vs Eesti (2009) oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine üheks asjaoluks, mida kohus arvestas rikkumist tuvastades. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda selle kogupinnast välja. WC (ja nt ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi (esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. 4.2. Vastustaja viitab muude kambri tingimuste osas vangistusseaduse (VangS) § 45 ja VSKE § 7 lg 1. Vastustaja toob välja, et mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambris on olemas aken ja kunstlik valgustus. Seega on kinnipeetavale nimetatud kambris tagatud elutegevuseks vajalik valgus, vastates seega VangS § 45 lg 1 nõudele. Vaidlusaluses kambris on loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Seega sai kaebaja ise täiendavalt reguleerida nii kambri õhutemperatuuri kui ka -niiskust. Tallinna Vangla hinnangul olid kaebajale kambris nr 127 kõik VangS § 45 kirjeldatud tingimused tagatud. Tallinna Vangla lähtub kinnipeetavate elamistingimuste nõuete täitmisel Vabariigi valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 vastuvõetud „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ ning „Eluruumidele esitatavad nõuded“ (Määrus) sätetest. Määruse p 1 sätestab, et eluruumidele esitatavate nõuete eesmärk on inimestele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine ning punkti 2 kohaselt peab eluruum võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise. Määruse nr 38 punktis 12 sätestatu kohaselt võib eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta käesolevate nõuete punktidele 3-10, edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi või renoveerimise korral tulevad eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt käesolevatele nõuetele. Tallinna Vangla puhul on tegemist vana ühiselamutüüpi vanglaga, mille hooned on valminud enne ehitusseaduse vastuvõtmist ning seega ajal, mil eluruumidele kehtisid teised nõuded. Käimas on ettevalmistused uue Tallinna Vangla ehituseks. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale olid kambris nr 127 tagatud kinnipidamistingimused, mis vastavad vähemalt õigusaktides sätestatud nõuete miinimummäärale. Tallinna Vangla on

4

seisukohal, et kambri 127 tingimused on üldjoontes rahuldavad ning vastavad VangS-s ja vangla sisekorraeeskirjades toodud nõuetele. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Kambris, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega saab isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Ei vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. 4.3. Tallinna Vangla leiab, A. T. ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-90-11 märkinud, et kahju ei kuulu RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamisele, kui kahju oleks olnud võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-80-09 märkinud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks. Kui kaebaja kambris nr 127 viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga vangla dokumendihaldusprogrammi kohaselt teinud ei ole, vaid on pöördunud vangla poole koheselt kahjunõudega. Eeltoodust nähtub, et A.T. ei ole rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid. 4.4. Kaebaja staatus muutus vahistatust süüdimõistetuks 10.12.2012. Seega vaidlustataval perioodil (13.-20.03.2013) oli A.T. süüdimõistetu staatuses, mis tähendab, et kaebajale oli lisaks jalutuskäikudele värskes õhus tagatud ka vähemalt neljatunnine vaba aeg väljaspool kambrit oma osakonna piires liikumiseks ja graafikujärgne spordisaali kasutamise võimalus. Lisaks tuleb kaebajale kahju tekkimise hindamisel arvestada, et kell 22:00 kuni 06:00 on vanglas öörahu, mil kinnipeetavad peavad voodites olema. 4.5. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust. Käesoleval juhul tuleb seega hinnata kaebaja õiguste riive intensiivsust ja kumulatiivset mõju. Kambris nr 127 viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSKE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind. Vähem kui 3 m2 põrandapinda oli kaebajale tagatud vaidlusalusel perioodil kõigest seitsmel päeval, mil tema kasutada oli põrandapinda 2,62 m2 (ilma WC-alust pinda arvesse võttes 2,33 m2). Ka WC-aluse pinnata jäi kambrites kaebaja arvestuslik isiklik ruum sedavõrd vähe alla EIK-i praktika kohaselt nõutavaks peetava miinimummäära, et see ei saanud kaasa tuua kvalitatiivset erinevust kinnipidamistingimustes ega iseenesest põhjustada kaebajale olulist tähendust omavaid kannatusi. A.T. ei ole välja toonud, kuidas 0,38 m2 suurem põrandapind oleks taganud talle inimväärikamad tingimused ning tema elukvaliteeti olulisel parandanud, kui see põrandapind, mis tal käesoleval juhul tagatud oli. 4.6. Kuigi EIK on pidanud kinnipeetava alla 3 m2 jäävat isiklikku ruumi iseenesest EIÕK artst 3 tulenevat piinamiskeeldu rikkuvaks, on EIK samuti leidnud, et isikliku ruumi miinimumstandardi väheoluline ja lühiajaline rikkumine ei too kaasa riigi tegevus

5

kvalifitseerimist EIÕK rikkumisena ega rahalise hüvitise väljamõistmist isiku kasuks (vt Belyayev vs Venemaa (2013) p 33.-36.). Vastustaja hinnangul on käesolevas asjas tegemist sarnase olukorraga, s.t kaebaja suhtes ei ole küll kõnealusel seitsmel päeval täidetud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid kõrvalekaldumine on olnud väheoluline ja lühiajaline, mistõttu ei ole alust käsitada kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastasena üksnes isikliku ruumi vähesuse tõttu. 4.7. Tallinna Vangla leiab, et olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida lühiajaliselt nõutavast väga vähesel määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla põhjendatud. Vastustaja märgib, et minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus vastustajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Tallinna Vanglal ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta. Samuti leiab vastustaja, et rahalise hüvitise väljamõistmine annab kaebajale vangistusega seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu, kui oleks talle andnud see, kui vangla oleks paigutanud ta kambritesse, kus talle oleks olnud tagatud 3 m2 miinimumnõue. Seega leiab Tallinna Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole põhjendatud. 4.8. Kaebajal on õigus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui esines vähemalt üks RVastS § 9 lg-s 1 loetletud tagajärgedest ja see tagajärg leidis aset Tallinna Vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebuse esitaja õigusi ei ole vangla süül rikutud. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Vangla on seisukohal, et Tallinna Vangla ei ole toiminud õigusvastaselt ega rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi. Eeltoodust tulenevalt ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetavalt tekkinud kahju ja Tallinna Vangla tegevuse vahel. 4.9. Tallinna Vangla palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 5. Kohus märgib, et käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega kambris nr 127 ajavahemikus 13.03.2013 kuni 20.03.2013 (7 päeva) tekitatud mittevaraline kahju, on põhjendatud või mitte. 5.1. Kaebaja väitel on talle kahju põhjustatud sellega, et kambris nr 127, kus ta on pidanud viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi (põrandapinda alla 3m2), kambris puudus soe vesi, ventilatsioon ja valgustus oli puudulik. 5.2. Kohtule esitatud andmete kohaselt hoiti kaebajat vaidlusalusel perioodil (13.-20.03.2013) eluosakonnas. A.T. oli süüdimõistetu staatuses, mis tähendab, et kaebajale oli lisaks jalutuskäikudele värskes õhus tagatud ka vähemalt neljatunnine vaba aeg väljaspool kambrit oma osakonna piires liikumiseks, lisaks graafikujärgne spordisaali kasutamise võimalus (tl 50 pöördel). Kaebuse esitaja ei ole eeltoodud vastustaja seisukohtadele vastu vaielnud, millest tulenevalt loeb kohus vastavad faktilised asjaolud tõendatuks. 6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

6

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust ning RVastS § 11 lg 2 paneb avaliku võimu kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid. 7. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). 8. Järgnevalt võtab kohus seisukoha, kas vangla tegevus oli käesoleval juhul õigusvastane. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Kohus märgib, et Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb vastava regulatsiooni kehtivusaega. Alates 01.01.2014 kehtinud vangla sisekorraeeskirja redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. 9. Vastustaja on kohtule esitanud oma vastuses ülevaate kambri nr 127 täituvuse kohta (tl 49 pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja kambris nr 127 viibinud ja kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv). Lisaks on vastustaja oma vastuses ära näidanud põrandapinna ühe isiku kohta ruutmeetrites, milleks oli juhul kui kambris viibis kuus kinnipeetavat siis 2,62 m2 ja kui viis kinnipeetavat siis 3,14 m2 (sh WC põrandapind 1,73m2). WC põrandapinda arvestamata on vastavalt ühe isiku kohta põrandapinda kuue kinnipeetava kambris viibimise ajal 2,33 m2 ja viie kinnipeetava kambris viibimise ajal 2,79 m2. 10. Kohus märgib, et VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib kaebusega hõlmatud ajavahemiku puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast. Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka ning tuleb lähtuda nendest andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. (Samasugusele seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus näiteks haldusasjades nr 3-14-52725 ja nr 3-15-253.) Kohus märgib, et ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat, kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale. 11. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus

7

nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala maha arvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega lähtub ka EIK isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 ja 28.08.2015 otsuses haldusasjas nr 3-15-253 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates. Samas on EIK praktika mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni 3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014). Erinevate tegurite koosmõju arvestades ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna mahaarvamist kambri üldisest pinnast põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21.) 12. Arvestades otsuse punktides 9-11 öeldut ning tuginedes vastustaja andmetele kaebaja paigutamise kohta (tl 49 pöördel), saab kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta märkida järgmist. Kahjunõue on esitatud ajavahemikus 13.03.2013 kuni 20.03.2013 (7 päeva) kohta. Sellest ajast kuuel päeval oli kaebajale tagatud 2,33 m2 ja ühel päeval 2,79 m2 vaba põrandapinda. St, et üksnes ühel päeval oli kaebajale tagatud kambripinda ühe kinnipeetava kohta vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid samuti alla alla 3 m2 Kaebaja viibis kambris pindalaga ühe inimese kohta alla 2,5m2 st isegi alla enne 01.01.2014 kehtinud miinimumtaset 6 päeva. 13. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). 14. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1- 9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. 15. Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et vaidlusalusel perioodil kambris nr 127 viibimise ajal oli kaebaja süüdimõistetu staatuses ja viibis avatud eluosakonnas. Seega oli

8

kaebajale lubatud vabalt liikuda osakonna piires 4 tunni vältel ööpäevas. Samuti oli kaebajale tagatud spordisaali kasutamine üks kord nädalas. 16. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud kambrites sooja vee puudumist, kehva ventilatsiooni ja puudulikku valgustust. 16.1. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Vastustaja on märkinud, et kinnipeetavale on kambris lubatud seep. Kambris oli voolava veega kraanikauss. Kohus nõustudes vastustajaga on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt oli kaebajal võimalik vajalikul määral oma igapäevase hügieeni eest hoolitseda. Kaebajale oli ka tagatud iga nädal pesemine sooja veega dušši all. 16.2.Valgustuse osas märgib vastustaja õigesti, et mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu kaebaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja kunstlikud valgustid, mida tunnistab ka kaebaja ise. Seega olid kambrites, milles viibis kaebaja, olemas nii Vang § 45 lg 1 sätestatud aken kui ka kunstlik valgustus, mis tagasid ruumi valgustatuse. 16.3. Ventilatsiooni osas märgib kohus, et kuivõrd kambris oli olemas loomulik ventilatsioon ning õhuaken, siis peab kohus usutavaks vastustaja seisukohta selles, et kambris oli tagatud piisav õhuhulk. Kohus mõistab, et kui ca 16 m2 kambris viibis koos viis-kuus inimest, võis kaebaja soovida kiirema õhuvahetuse toimumist, kuid ei ole siiski usutav, et kaebaja reaalselt õhupuuduse käes pidi kannatama ja seda konkreetsetel kambris nr 127 viibitud päevadel. Kaebaja viibis kambris nr 127 märtsis ja järelikult ei saanud kambris olev temperatuur olla ka väga kõrge tulenevalt soojast ilmast. Seega ei saa kohtu hinnangul sellist ebamugavust, mida kaebaja eeldatavasti taluma pidi, pidada suuremaks, kui vangistusega vältimatult kaasneb. 17. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon, valgustus, hügieenitingimused) ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Seejuures viitab vastustaja õigesti, et kaebuse esitaja ei ole astunud ise ühtegi sammu, et oma olukorda parandada – ehk püüdnud väidetava mittevaralise kahju tekkimist ära hoida. Kuigi detailideni ei ole ajas nii pikka aega tagasi võimalik tõendada, et tingimused (nt valgustuse või ventilatsiooni vms osas) oleksid päris igal ajahetkel olnud täielikult nõuetekohased, kuid kohtule esitatud andmed kogumis võimaldavad järeldust, et kinnipidamistingimuste kvaliteet tervikuna ei saa raskendada ebapiisavas kambripinnas seisnevat õigusvastast tegu. 18. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). 19. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja leiab, et ta ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. 20. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping, mis on tulenevalt PS § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

9

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). 21. Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK leidis, et isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni. 22. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel vaidlusalusel perioodil (13.03.2013-20.03.2013) oli õigusvastane, kuna kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1. Nagu kohus ka juba eelpool märkis, leiab kohus, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu veendumusel pole WC puhul tegemist ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. 25. Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. EIK on järjepidevalt alates 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Seega on kaebaja kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud vastustaja teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. 26. Kohus leiab, et vastustaja viide EIK kohtu lahendile nr 9967/06 Vladimir Belyayev vs Venemaa ning sellest tehtud järeldus, et vastustaja ei ole õigusvastaselt käitunud, kuna rikkumine oli lühiajaline, ei ole põhjendatud. Kohus leiab, et kuivõrd käesoleval juhul ei olnud kuuel päeval täidetud isegi mitte VSKE sätestatud 2,5 m2 nõue, siis nende päevade osas on vangla igal juhul käitunud õigusvastaselt. Samuti peab kohus õigusvastaseks kaebaja hoidmist ühe päeva jooksul kambris põrandapinnaga 2,79 m2, mis jääb alla EIK kohtu poolt märgitud standardi. 27. Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele.

HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

10

28. Käesoleval juhul tuleb kaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse lahendamisel silmas pidada järgmisi tegureid: - kaebaja sai kogu vaidlusaluse perioodi jooksul päevakava järgselt 4 tunni vältel liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks, tegelda vähemalt mingil määral kehakultuuriga (1 kord nädalas spordisaali kasutamine). - Oluliseks tuleb pidada, et nähtuvalt vastustaja selgitustest ei ole kaebaja varasemalt vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi (RVastS § 13 lg 1 p 4). - Asjas ei ole tõendatud, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon, sooja vee puudumine ja valgustus) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. - Kaebaja on viibinud kambris, kus polnud tagatud isegi miinimummäär kehtiva õiguse järgi üksnes kuuel päeval ehk lühikese aja vältel. - Kaebaja on viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni kokku üksnes seitsmel päeval. 29. Kahju hüvitamise taotluse lahendamisel tuleb kohtul arvestada kahju hüvitamise põhimõtete ja vastutust piiravate asjaoludega (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestatakse ka hüvitise väljamõistmise õiglust. Lähtudes kõigest eeltoodust ning arvestades eelkõige rikkumise lühiajalisust ehk selle kestust üksnes seitsme päeva jooksul ei pea kohus rahalise hüvitise väljamõistmist põhjendatuks. Kohus leiab, et kaebaja kinnipidamine Tallinna Vangla kambris nr 127 perioodil 13.03.2013 kuni 20.03.2013, mille pindala ei olnud vähemalt 3 m2 iga kambrisse paigutatud isiku kohta, oli õigusvastane, ent arvestades kõnealuse kambri tegelikku suurust ja selles kaebaja kinni pidamise lühiajalisust, ei saanud eelnimetatud rikkumine kohtu veendumusel põhjustada kaebajale selliseid üleelamisi, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebajale inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks on kohtu arvates antud juhul kahju rahas kompenseerimise asemel kohtuotsusega kahju põhjustanud tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ja Tallinna Vangla kohustamine vabandada kirjalikult kaebaja ees. 29. Vastavalt 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Antud juhul tuleb hüvitamiskaebus lugeda rahuldatuks osaliselt. Kaebaja on 07.07.2014 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Kohus jätab menetluskulud poolte enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 22.09.2016 OTSUSEGA.