3-14-50949/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

30. september 2015. a, Tartu

Haldusasja number

3-14-50949

Haldusasi

Aleksandr Matjašini kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava

elamispinnaga Tallinna Vangla kambris

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.11.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Matjašin

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

27.11.2014. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 30.09.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

13.03.2014 registreeriti Tallinna Vanglas Aleksandr Matjašini kahju hüvitamise taotlus

seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega perioodil 12.05.2011 - 22.12.2011. Tallinna

Vangla andis 30.05.2014. a kirjaga nr 5-18/14/7683-2 A. Matjašinile tähtaja kahju hüvitamise

taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 09.06.2014 registreeriti Tallinna Vanglas

A. Matjašini avaldus, mille ta esitas kahju hüvitamise taotluses esinevate puuduste

kõrvaldamiseks.

2.

27.05.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Matjašini kaebus, milles ta nõudis

mittevaralise kahju hüvitamist seoses inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes

viibimisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 12.05.2011 - 22.12.2011 ning mittevaralise kahju

hüvitamist summas 2200 eurot. Tallinna Vangla A. Matjašini kahju hüvitamise taotlust selleks

ajaks lahendanud ei olnud. Kaebaja viitas kaebuses ning selle täiendustes Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille kohaselt tuleb igale kinnipeetavale tagada 4 m²

põrandapinda. Kaebuse kohaselt oli kambrites, kus kaebaja viibis, vaba põrandapinda u 6,5

m², mida tuli jagada viie teise vahistatuga. Kaebaja oli sunnitud kambris viibima 23 tundi

ööpäevas. Kaebaja viitas ka muudele puudustele kinnipidamistingimustes. Kaebajal ei

võimaldatud külastada spordiüritusi ega spordisaali, jalutusboksis puudusid

sportimisvõimalused. Seoses liikumisvaegusega on tekkinud liigesevalud. Kunstlik valgustus

oli kambris liiga nõrk. Ventilatsioon ei taganud õhuvahetust. Kraanikauss asus kambris ja

sealt voolav vesi oli liiga külm. Dušši sai kasutada vaid korra nädalas. Kinnipeetavad said

kasutada vaid isiklikke raadioid ja televiisoreid. Kaebaja oli väidetavalt pöördunud inspektor-

kontaktisiku poole taotlusega, et ta paigutatakse suuremasse kambrisse, kuid talle vastati, et

tingimused on seadusega kooskõlas. 08.09.2014 kohtule esitatud avalduses märkis kaebaja, et

viibis Tallinna Vanglas ka 2012. a kolmel korral kokku 42 päeva samasugustes tingimustes.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 27.11.2014. a otsusega A. Matjašini kaebuse osaliselt ja

mõistis Tallinna Vanglalt A. Matjašini kasuks välja hüvitise summas 808 eurot. Halduskohus

tagastas kaebuse 2012. a märtsist juulini Tallinna Vanglas viibimist puudutavas osas, kuna

kaebajal oli selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.

Kohus tegi kindlaks, et kaebaja oli 2011. a viibinud Tallinna Vanglas kokku 225 päeva, millest

202 päeva viibis kaebaja kambrites, kus WC alust pinda arvestamata oli isiklikku ruumi ühe

kinnipeetava kohta alla 3 m².

Kohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb mööbli alune pind

maha arvata, sest ka EIK praktikas arvutatakse ühe kinnipeetava kohta olevat ruumi kambri

pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatisena. Samas WC pind tuleb EIK praktika

kohaselt kambri pinnast maha arvata. Halduskohus märkis, et kinnipeetava isikliku ruumi

suuruse määramisel ei saa lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid tuleb arvestada ka nende

kriteeriumitega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK. Kohus leidis, et antud

juhul jäi 202 päeval kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m², mida tuleb iseenesest

pidada EIK praktika kohaselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) artst 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevaks. Vastustaja oli teadlik vangla

ülerahvastatuse probleemist, seega tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske

hooletuse vormis.

Hüvitise suuruse määramisel võttis halduskohus arvesse kaebaja kinnipidamise kestvust ning

seda, et kaebajal ei olnud võimalik väljaspool kambrit liikuda muul viisil, kui üks tund päevas

jalutuskäiguks. Kohus leidis, et ei ole tõendatud, et oleks ilmnenud muid asjaolusid, mis

oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes

isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise

kahju olemust. Sportimisvõimaluste osas märkis kohus, et jalutusboksis on jalutamise ajal

võimalik tegeleda füüsiliste harjutustega. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitisena 4 eurot iga päeva eest, mil kaebaja oli viibinud

mittenõuetekohases kambris, kokku 808 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Tallinna Vangla esitas 23.12.2014 Tartu Halduskohtu 27.11.2014. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

4.1.

Vastustaja leiab, et halduskohus on jätnud isikuõiguste riive tuvastamisel arvestamata

muude kinnipidamistingimustega ja asjas tähtsust omavate asjaoludega. Riigikohtu

20.06.2014. a otsuse kohaselt (haldusasi nr 3-4-1-9-14) tuleb olukorras, kus isikule on

kambris tagatud üksnes 2,5 m² suurune põrandapind, hinnata ka seda, milline oli

kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused.

4.2.

Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat

jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on

vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Kinnipeetavate kambritele kohalduvad

eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljaspool vanglat ei arvestata WC pinda ruumi

kogupinnast maha. WC pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks

põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga, mida kinnipeetav kasutada

ei saa. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambri pinnast välja seetõttu, et see

ei asunud kambris. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris.

Kaebaja paiknes vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla kambrites, kus WC asub kambris

ning see on eraldiseisev ruum, mis võimaldab privaatsuse.

4.3.

WC pinna kambri üldpinna hulka arvestamise korral on kaebajale olnud 2,5 m²

põrandapinda olnud tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel. Justiitsministri

30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 sätestas kuni

31.12.2013 kehtinud redaktsioonis, et vangla peab tagama kambris kinnipeetavale

vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Seda sätet ei ole põhiseadusvastaseks tunnistatud. Seega

oli siseriiklikest õigusaktidest tulenev põrandapinna minimaalne ruutmeetrite arv ühe

kinnipeetava kohta kaebajale tagatud ja vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Sellest

tulenevalt on Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitis välja mõistetud põhjendamatult.

5.

24.01.2015 esitas kaebaja Tartu Ringkonnakohtule vastuapellatsioonkaebuse. Kuna

vastuapellatsioonkaebus oli esitatud tähtaega ületades, andis Tartu Ringkonnakohus

29.01.2015. a määrusega kaebajale tähtaja 14 päeva alates määruse jõustumisest

vastuapellatsioonitähtaja ennistamise avalduse esitamiseks.

6. Tartu Ringkonnakohus tagastas 23.02.2015 määrusega kaebaja vastuapellatsioonkaebuse,

sest kaebaja ei olnud esitanud vastuapellatsioonitähtaja ennistamise avaldust.

7. Kaebaja ei ole vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski vastuväide ei

anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

9. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus tagastati, siis on apellatsiooniastmes vaidlus üksnes

kaebaja kahju hüvitamise nõude põhjendatuse üle. Vastustaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt

seisukohal, et kaebajale oli kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud üle 2,5 m²

põrandapinda, mis oli kooskõlas VSkE (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) § 6 lg-ga 6,

mille kohaselt pidi vangla tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda.

Vastustaja leiab, et seetõttu ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane.

10. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna suletud osakonna

kambrites ajavahemikul 12.05.2011 - 22.12.2011 ehk 225 päeva. Halduskohus on

kinnipeetava isikliku ruumi pindala arvutamisel arvutanud kambri üldpindalast maha WC

aluse pindala, kuid ei ole kambri pindalast maha arvanud mööbli alust pindala. Vastustaja

esitatud andmete alusel (kambri pind ilma WC pinnata) luges halduskohus tuvastatuks, et

kaebaja viibis 255 päevast 202 päeva kambrites, mille põrandapinda oli ühe kinnipeetava

kohta alla 3 m², mis on EIK praktika kohaselt EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga

vastuolus.

11. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et WC alla

jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Halduskohus on

vaidlustatud otsuse p-s 24 leidnud, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb tulenevalt

EIK praktikast asjades Tunis vs. Eesti ja Jevšnik vs. Sloveenia kinnipeetava isikliku ruumi

arvutamisel kambri üldpindalast WC pindala välja jätta. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu seisukohaga.

Kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis pidi VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber

vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning kambri suuruse ja

selle sisustusse kuuluvate esemete loetelu oli justiitsministri poolt kehtestatud vangla

sisekorraeeskirjas (VSkE). VSkE § 7 lg 1 p 8 kohaselt kuulub toa või kambri sisustusse

võimaluse korral ka WC. Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud kambritesse, kus WC

asub kambris sees. Vastustaja esitatud andmetel on WC aga eraldiseisev ruum, mille saab

uksega sulgeda (tl 74).

Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele

esitatavad nõuded“ (määrus nr 38) p-st 4, arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa

laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Vastustaja on ka ise viidanud, et kambri

põrandapinna arvutamisel tuleb juhinduda nimetatud sättest (tl 74). Määruse nr 38 p-s 4 on

muuhulgas sätestatud elu-, töö- ja magamistoa põrandapinna miinimumsuurus ning põhimõte,

et toa laiust mõõdetakse vastasseinte vahelisest kaugusest. Kinnipeetavate kambri

minimaalsele suurusele kohaldub küll teistsugune regulatsioon, kuid antud sättest saab

järeldada, et miinimumsuurus on kehtestatud mitte kogu eluruumi, vaid ühe toa põhiselt ning

seda, et kinnipeetava kambri suuruse mõõtmisel tuleb samuti võtta aluseks vastasseinte

vaheline kaugus.

Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kuna WC on kambris eraldiseisev ruum,

siis ei ole WC aluse pinna kambripinna hulka arvutamine põhjendatud, kuna määruse nr 38 p

4 kohaselt tuleb toa põrandapinda arvutada selle sama toa vastasseinte vahelisest kaugusest.

Antud juhul on üheks kambri vastasseinaks, millest lähtuvalt tuleb kambri suurust arvutada,

WC kambripoolne sein. Seega on halduskohus kambripinna suuruse arvutamisel õigesti WC

alla jääva pinna kambri pinna hulgast välja arvanud.

Seda, et WC kambripinna piisavust tuleb hinnata ilma WC aluse pinnata, on leidnud Tallinna

ja Tartu Ringkonnakohtud ka varasematest otsustes (vt. nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused

asjades nr 3-14-52725 (p 15), 3-13-70245 (p 12); Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades

nr 3-14-50845 (p 10), 3-13-70129 (p 15), 3-14-51027 (p 23).

12. Kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas

või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Kui arvata WC pind kambri

põrandapinnast maha, siis halduskohtu poolt tuvastatud andmete alusel viibis kaebaja 104

päeva kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli ruumi alla 2,5 m². Seega ei ole õige

vastustaja väide, et kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid kuni 31.12.2013 kehtinud

redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud tingimustele.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga otsuse p-s 28, et vastustaja tegevuse

õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel talle võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa

hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal

on kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva

välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. EIK praktika kohaselt

tuleb juhul, kui põrandapinda on ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m², pidada

ülerahvastatust sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist

(nt 19.03.2013. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 19.12.2013. a

otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.2012. a otsus asjas Ananyev

jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.2010. a otsus asjas

Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66). Samas on EIK

12.03.2015. a otsuses asjas Muršič vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13, p 68) asunud

seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib

muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise.

13. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on jätnud isikuõiguste riive

tuvastamisel arvestamata muude kinnipidamistingimustega ja asjas tähtsust omavate

asjaoludega.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on ka 20.06.2014. a otsuses asjas

nr 3-4-1-914 p-s 44 märkinud, et kui isikule oli tagatud vaid minimaalne vangla

sisekorraeeskirjaga ette nähtud põrandapind, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise

tuvastamiseks või välistamiseks hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik

liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

Halduskohus on inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamisel hinnanud ka muid

kinnipidamistingimusi. Vastustaja väide, et halduskohus on jätnud muude

kinnipidamistingimustega ja asjas tähtsust omavate asjaoludega arvestamata, on jäänud

paljasõnaliseks, kuna vastustaja ei ole märkinud, milliste konkreetsete asjaoludega on

halduskohus arvestamata jätnud. Halduskohus on kaebuses märgitud väidete osas

sportimisvõimaluste puudumise kohta, samuti, et kunstlik valgustus kambris oli nõrk, tagatud

ei olnud kambri ventilatsioon, et kraanist tuli külm vesi, et dušši sai kasutada vaid korra

nädalas ning et meelelahutus ei olnud tagatud, seisukoha võtnud ja leidnud, et muude

kinnipidamistingimuste õigusvastaseks pidamine ei ole põhjendatud. EIK on asjas

Muršič vs. Horvaatia eitanud EIÕK art 3 rikkumist olukorras, kus kinnipeetavale oli tagatud

kambris joogivesi, loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja isiklik voodi ning võimalus

iga päev vähemalt 3 tundi viibida väljaspool kambrit.

Käesolevas asjas pidi kaebaja viibima kambris, kus oli isiklikku ruumi nõutud minimaalsest

pinnast vähem, 23 tundi ööpäevas. Kuigi muude kinnipidamistingimuste üle

apellatsiooniastmes vaidlust ei ole, tuleb ringkonnakohtu arvates kaebaja vähest

liikumisvõimalust arvesse võttes lugeda vastustaja käitumine õigusvastaseks ja ka

inimväärikust alandavaks.

Seega on halduskohus õigesti leidnud, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel 202

päeval kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², oli õigusvastane.

14. Halduskohus on vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistnud mittevaralise kahju hüvitisena

4 eurot iga kaebaja isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, kokku seega 808 eurot. Kuna

vastavalt Riigikohtu praktikale (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014. a otsus asjas

nr 3-3-1-10-14, p 12.1) teeb kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel

individuaalse otsuse kaalutlusõiguse alusel, ning vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses

esitanud väiteid selle kohta, et halduskohus on kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel

teinud kaalumisel vea, ei ole halduskohtu otsuse muutmiseks alust ka välja mõistetud hüvitise

suuruse osas.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/