4-15-6836/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-6836

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2015 a Tallinn

Väärteoasja number

4-15-6836 (2315,15,006419)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Tõlk

Natalia Senkevitš

Väärteoasi

A.D kaebus Politseija Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklus-

järelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteo-

menetleja

Kairi

Palitsa

30.07.2015

otsusele

nr

2315,15,006419 A.D karistamises LS §

224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

XXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.D kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 30.07.2015 otsusele nr 2315,15,006419 A.D karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 30.07.2015 otsus nr 2315,15,006419 A.D karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud karistuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 30.09.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 08.10.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 30.10.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 31.10.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 30.07.2015 otsusega nr 2315,15,006419 karistati A.D LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et A.D juhtis 07.07.2015 a kella 10.45 ajal Tallinnas Peterburi tee 81a juures mootorsõidukit Hyundai Lantra reg. märk XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,53 milligrammi, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles kokkuvõtlikult on märgitud, et 07.07.2015 toimus tal korteris avarii ja sellepärast oli sunnitud kiiresti Peterburi maanteel asuvasse ehitusmaterjalide kauplusesse sõitma. Õhtul oli tarbinud alkoholi, kuid hommikul tundis end kindlalt. Tee peal pidas politseipatrull dokumentide kontrollimiseks ta kinni. Puhus alkomeetrisse, mis näitas alkoholi olemasolu 0,53 mg/l. Tunnistab süüd ja kahetseb tehtut. Saadud otsuses on õiglaselt viidatud, et antud teos raskendavad asjaolud puuduvad, kuid peale süü tunnistamise on tal ka teisi põhjuseid leebema kohtlemise taotlemiseks:

-

juhib autot üsna kaua (10 aastat) ning varem pole tal selliseid probleeme olnud;

-

juhtimisega seotud rikkumised puuduvad;

-

on andnud puhtsüdamliku ülestunnistuse, teinud aktiivset koostööd liiklusõnnetuse asjaolude kiireimaks väljaselgitamiseks;

-

peab üleval ühte last (sünd 2010 aastal) ning töötut abikaasat;

-

töö on seotud perioodilise transpordivahendi kasutamisega, töökoht asub elukohast 40 km kaugusel. Saab tööle ainult isikliku transpordiga, kuna ühistransport regulaarselt ei sõida. Sõiduki juhtimise loa ära võtmise korral pole tal võimalik tööl käia, mille tulemusel võib tema pere jääda elamisvahendita. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuses märgitud seisukohtade juurde. Tunnistas, et on ka varem, s.o 23.05.2015 alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest trahvi saanud, kuid arvas, et see on politsei määratud trahv mitte karistus. Väitis, et ei ole eelneva süüteo eest määratud kohtuotsust kätte saanud, kuid lubas kohe täna esimese osa trahvist ära maksta. 07.07.2015 toimunu kohta selgitab, et jõi küll eelmisel õhtul, aga hommikul tundis end väga hästi. Kahetseb väga ja on õppust võtnud. Palub juhtimisõigus mitte ära võtta või võimalikult lühikeseks ajaks.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht

Kohtuväline menetleja jääb väärteo otsuses toodud seisukohtade juurde. Kohtuvälise menetluse käigus isik esitas politseile vastulause, selgitas olukorda. Kohtuväline menetleja on lahendit tehes arvesse võtnud majanduslikku olukorda ja jätnud seekord rahalise karistuse määramata. Töö otseselt ei ole seotud juhtimisõigusega, juhtimine on vajalik vaid tööle jõudmiseks. Iga järgnev karistus peaks olema karmim eelmisest, sest oluline eesmärk on mõjutada isikut edaspidi liikluses seadusekuulekalt käituma. Eelmise karistusega juhtimisõigust piiratud 3 kuuks. Kohtuväline menetleja palub kohtul jätta otsus muutmata.

Kohtu seisukoht

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 07.07.2015 kell 10.45 menetlusaluse isiku seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15/00024). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,59 mg ja 0,58 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,53 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,53 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S §

133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,53 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Menetlusalusele isikule määratud karistus on ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületav.

Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,53 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra ületav, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja ka alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes.

Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt suundus menetlusalune isik sõidukit juhtides ehituspoodi ning oli teadlik sellest, et eelmisel õhtul oli tarvitanud alkoholi. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidi menetlusalune isik kohtu arvates olema kindlas teadmises oma juhile keelatud seisundist. Tegemist ei ole alkoholi olukorraga, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,20 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada.

Antud juhul oli alkoholisisaldus niivõrd suur, et see ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamatuks. Samuti ei jäänud see märkamatuks politseipatrullile, kes kahtlaselt sõitva auto peatas. Arvestades menetlusaluse isiku vanust ja sellest tulenevat eeldatavalt piisavat elukogemust ning värsket kogemust eelneva samalaadse väärteo toimepanemise osas, pidi menetlusalune isik teadma alkoholi mõju inimorganismile ja sõiduki juhina ka keeldu sellise mõju all liikluses juhina osaleda. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud tegu on toime pandud kavatsetult.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltoodud põhjustel on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,53 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

KARISTUSE MÄÄRAMINE

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni.

Tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega ning enne süü suuruse hindamist analüüsib kohus kohtuvälise menetleja poolt valitud karistuse liigi sobivust. Väärteoprotokollist nähtub, et menetlusalune isik ei tööta ja menetlusalune isik on oma isikuandmete õigusust kinnitanud oma allkirjaga. Oma vastulausesse on menetlusalune isik märkinud, et kuna perel on majanduslikult raske, siis palub võimalust trahv ositi määrata. Kohtuväline menetleja on menetlusaluse isiku majanduslikult rasket olukorda arvesse võtnud ning kuna antud asjas saab teha lahendi rahalist karistust määramata, siis on põhikaristuseks määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ning lisakaristust määratud ei ole.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja määraga järgnevatel põhjustel. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast, ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon. Käesoleval juhul võib LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on üle keskmise. See aga omakorda tingib karistuse määramise rangemana ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse. Kahetsust avaldas menetlusalune isik ka kohtuistungil, seega peab kohus võimalikuks sellega arvestada. Samas leiab kohus, et arvestades süüteo asjaolusid, ei ole kergendava asjaolu esinemine niivõrd mõjus, et tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või alla selle. Kaebuse esitaja on kaebuses esitanud ka omapoolsed karistust kergendavad asjaolud nagu:

1) pikaajaline juhistaaž (so 10 aastat), mil varasemad rikkumised puuduvad;

2) puhtsüdamlik ülestunnistuse andmine ja aktiivne koostöö liiklusõnnetuse asjaolude kiireks väljaselgitamiseks;

3) omab ülalpeetavaid ning juhtimisõigus on vajalik tööle sõitmiseks. Kohus ei pea võimalikuks eeltoodud asjaoludega arvestada järgmistel põhjendustel. Esiteks väide, et menetlusalusel isikul varasemad rikkumised puuduvad, ei vasta tõele, kuna menetlusalust isikut on karistatud 28.08.2015 Harju maakohtu otsusega nr 4-15-5764 LS §

224 lg 2 rikkumise eest rahatrahviga ja juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Teo toimepanemise aeg on 23.05.2015. Menetlusalune isik on ka ise kohtuistungil tunnistanud, et

23. mai sai ta politsei käest trahvi alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest. Seega oli ta juba kaebust esitades, s.o 21. augustil 2015 teadlik sellest, et ta on ka varem, s.o 23.05.2015 LS § 224 rikkumise toime pannud. Teiseks leiab kohus, et süü tunnistamist ei ole võimalik kergendava asjaoluna arvestada. KarS § 57 lg 1 p 3 esimese aletrnatiivi kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine ja sel juhul ilmub isik ise menetleja juurde üles tunnistama süütegu, mille toimepanemisest või toime panijast menetleja eelnevalt teadlik ei olnud.

Antud juhul peeti kaebuse esitaja kinni seetõttu, et ta sõidustiil oli kahtlane ja kaebuse esitaja kontrollimisel tuvastati süüteo toimepanemine. Seega tuvastatakse süü olemasolu mitte sõltuvalt süü tunnistamisest või eitamisest, vaid mõõtevahendi näiduga. Ka kaebuses esitatud väide selles, et ta tegi aktiivset koostööd liiklusõnnetuse asjaolude kiiremaks väljaselgitamiseks jääb kohtule arusaamatuks, sest ei väärteoasja materjalidest ega kohtule esitatud kaebusest ei nähtu andmeid selle kohta, et 07.07.2015 oleks toimunud midagi, mida saaks käsitleda liiklusõnnetusena LS mõttes ja selle liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamisena.

Ei väärteoprotokollist ega otsusest ei nähtu, et menetlusaluse isiku käitumine oleks sisaldanud sellist käitumist, mis pidanuks tingima tema karistamise LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Kaebusest nähtub, et menetlusalusel isikul on juhtimisõigus vajalik tööle minemiseks mitte töökohustuste täitmiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli väärtegu toime pannes teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik tööle minemiseks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja sedagi, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võib järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel.

Juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud kaebuse esitajal pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks, et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud soodsa olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku ebamugavuse tööle minemisel juhtimisõiguse puudumise tõttu.

Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Väärteomaterjalide juurde kohtuistungil lisatud 28.08.2015 Harju maakohtu otsusest nr 4-15-5764 nähtub, et menetlusalust isikut on kaebemenetluses karistatud LS § 224 lg 2 rikkumise eest rahatrahviga ja juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Teo toimepanemise aeg on 23.05.2015, s.o vaid vähem kui 2 kuud varem kui käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva süüteo toimepanemine. Kohtuistungil tunnistas menetlusalune isik ka ise seda, et 23.05.2015 toime pandud süüteo eest sai politseilt trahvi kuivõrd oli juhile keelatud seisundis.

Seejuures sai ta kohtuvälise menetleja otsuse kätte 01.07.2015 ja menetlusesemeks oleva väärteo pani ta toime 07.07.2015, so kuus päeva pärast eelmise otsuse kättesaamist. Seega oli ta uut väärtegu toime pannes juba teadlik, et eelmise otsusega piirati tema juhtimisõigust ning selline asjaolu ei takistanud teda toime panemast uut samalaadset väärtegu. Kohtu arvates on oluline ka see, et uue väärteo toimepanemisel oli menetlusaluse isiku organismis tuvastatud alkoholi kontsentratsioon kaks korda suurem kui eelmise väärteo toimepanemisel.

Kohus leiab, et antud juhul võib ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras, kuna on vaja süüdlases kinnistada keelunormi kehtivust, s.t menetlusalune isik on ka varem samalaadse süüteo toime pannud ja teda on karistatud nii rahatrahvi kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega, kuid see ei ole muutnud teda õiguskuulekamaks. Seejuures jõudis kaebuse esitaja uue väärteo toime panna nii lühikese ajavahemiku jooksul, et eelmine otsus ei jõudnud jõustuda. Vastasel juhul olnuks temale lisakaristuse määramisel vajalik lähtuda juba LS § 224 lg 3 p 2 sätetest.

Arvestades aga menetlusaluse isiku väidetavalt rasket majanduslikku olukorda, kohaldati kaebuse esitaja suhtes juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena ning kohtu arvates on selline karistuse valik põhjendatud nii kaebuse esitaja majanduslikust olukorrast kui ka kaebuse esitaja eelnevast õigusvastasest käitumisest enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks mootorsõiduki juhid, kes ei täida liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt.

Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Antud juhul menetlusalune isik seda kohustust ei täitnud ja menetlusaluse isiku väide, et oma arust oli tal enesetunne hea, ilma seda kontrollimata, teeb kohtu arvates sellise isiku liikluses eriti ohtlikuks. Selline isik ei ole võimeline enda juhile keelatud seisundit iseseisvalt hindama ja seega ei adu endast tulenevat ohtu ei teiste liiklejate ega ka iseenda suhtes. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud ning välistab võimaluse, et menetlusalune isik saaks vähemalt sellel ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud, samalaadseid süütegusid toime panna.

Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud karistust tuleb lugeda proportsionaalseks.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/