2-14-59504/40 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

30. september 2015. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-14-59504

Tsiviilasi

XXXhagi XXX(XXX) vastu korteriomandi kinkijale

tagastamise nõudes

Tsiviilasja hind

31 955 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX(isikukood XXX), lepinguline esindaja

Allan Rajaste

Kostja: XXX(XXX), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Keijo Lindeberg ja Kaido Künnapas

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 10. ja 15. septembril 2015, millel osalesid

hageja XXXja tema lepinguline esindaja Allan Rajaste

ning kostja XXXja tema lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Keijo Lindeberg ja Kaido Künnapas

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja XXXhagi kostja XXXvastu nõudega asendada

kohtulahendiga kostja nõusolek Tallinnas XXXasuva korteriomandi (registriosa

nr XXX)

tagasikandmiseks

hagejale

kui

kinkijale

ja

kinnistusraamatu

omanikukande muutmiseks, kustutades kande kostja kui omaniku kohta ja

kandes omanikuna sisse hageja.

2. Tühistada Harju Maakohtu 6. novembri 2014. aasta määrusega rakendatud hagi

tagamine, st kustutada viidatud määruse alusel kinnistusraamatu registriosa

nr XXX kolmandasse jakku kantud eelmärge XXX(isikukood XXX) kasuks, mis

tagab kinnistu omandiõiguse üleminekut XXX.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Määrata kindlaks, et pooltel ei tule

teineteisele maakohtu menetluskulusid hüvitada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

2-14-59504

2 (7)

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. XXX(hageja) esitas 21. oktoobril 2014 kohtule hagiavalduse XXX(kostja, endise nimega

Lindvest) vastu. Hageja täpsustas nõuet 5. novembril 2014 ja 13. aprillil 2015. Hageja taotleb

asendada kohtulahendiga kostja nõusolek Tallinnas aadressil XXXasuva korteriomandi

(registriosa nr XXX, edaspidi „vaidlusalune korteriomand”) tagasikandmiseks hagejale kui

kinkijale ja kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks, kustutades kande kostja kui

omaniku kohta ja kandes omanikuna sisse hageja.

2. Kohus võttis hagiavalduse 6. novembri 2014. aasta määrusega menetlusse ja toimetas

kostjale kätte. Kostja esitas 16. veebruaril 2015 vastuse hagile, milles vaidles hagile vastu.

Hageja esitas 4. märtsil 2015 arvamuse kostja vastuse kohta, milles jäi hagi juurde. Kostja

esitas 16. märtsil 2015 täiendava vastuse.

3. Kohus tagas hagi 6. novembri 2014. aasta määrusega, millega määras kanda vaidlusaluse

korteriomandi kohta avatud kinnistusraamatu registriosa kolmandasse jakku esimesele vabale

järjekohale eelmärge hageja kasuks, mis tagab kinnistu omandiõiguse üleminekut hagejale.

4. Kohus selgitas 29. juuni 2015. aasta määrusega pooltele kohaldatavat õigust ja sellest

tulenevat poolte tõendamiskoormist, samuti määras kohtuistungi ettevalmistamiseks tähtajad.

5. Kohus kuulas pooled ära 10. ja 15. septembri 2015 kohtuistungil, neist esimesel päeval

kuulas kohus ära tunnistajad ning teisel pooled vande all. Poolte taotlusel võimaldas kohus

pidada kohtuvaidlused kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja nõue ja väited

6. Hageja nõuab kostjalt tahteavaldust selleks, et saada tagasi kostjale kingitud vaidlusalune

korteriomand. Hageja põhiväited on järgmised:

− kostja (hageja tütar) soovil kinkis hageja vaidlusaluse korteriomandi kostjale,

korteriomandi reaalosaks olev korter oli enne kinkimist ja jäi pärast seda poolte

kaasvaldusesse;

− kostja näitas hageja ja tema lähedaste (hageja poeg XXXja kostja tütar ehk hageja

lapselaps XXX) vastu üles jämedat tänamatust, mis avaldub järgnevas:

o kostja lõhkus omavoliliselt ja vastu hageja tahet maha korteri ühe vaheseina,

milleks ei olnud vajalikke kooskõlastusi ning mis ohustab korteri püsimist;

o kostja lukustas nende tubade uksed, mille vahelise seina ta lõhkus, ja hagejal

puudub sinna juurdepääs;

o alates 2013. aasta suvest on kostja käitumine hageja, tema poja ja lapselapse

suhtes muutunud ebaviisakaks, hoolimatuks, väljakutsuvaks ja kohati jõhkraks,

2-14-59504

3 (7)

millest tingituna tunneb hageja end haavatuna, solvatuna, alandatuna,

eemaletõugatuna ja ahistatuna ning mille tagajärjel tema tervis on halvenenud;

o kostja on keelanud hageja pojal korterisse tulemise, aga poeg on määratud

hageja hooldajaks; hageja tunneb hirmu juba ainuüksi suhtlemisest pojaga sest

pelgab sellest tekkida võivat pahandust kostjaga;

o kostja keelas hagejal helistada, lubas võtta korterisse üürniku ja hageja välja

visata, samuti ähvardas telefoni- ja TV-teenuse väljalülitamisega, mida ta

lõpuks ka tegi;

o hageja 80. juubelisünnipäevaks tuli kostja hagejat õnnitlema mitu päeva hiljem

ja kinkis vaid närtsinud lille, mis solvas ja masendas hagejat, eriti arvestades

üldteada olevat rahvapärimust sellest, et närtsinud lille kinkimine on

pahatahtlik ja toob kaasa õnnetust lille saanule;

− hageja taganes kinkelepingust 25. aprilli 2014 avaldusega ja nõudis vaidlusaluse

korteriomandi talle tagastamist, aga kostja ei andnud vastava kinnistusraamatu kande

tegemiseks vajalikku nõusolekut.

7. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda ja hageja esitas menetluskulude nimekirja.

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja peamised vastuväited on järgmised:

− hageja kinkis korteriomandi kostjale omal algatusel ja soovil;

− hagejal ei olnud alust kinkelepingust taganeda, sest kostja ei ole käitunud hageja

suhtes tänamatult. Seetõttu ei ole taganemisel õiguslikke tagajärgi ja kostajal puudub

kohustus vaidlusalune korteriomand hagejale tagastada;

− kostja arvates on vaidlus tingitud hageja poja vastasseisust kostjaga.

9. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda ja esitas samuti kulude nimekirja.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb jätta

rahuldamata. Menetluskulud jätab kohus poolte endi kanda ja määrab kindlaks, et pooltel ei

tule teineteise menetluskulusid maakohtus hüvitada.

11. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

− vaidlusalune korteriomand kuulus varem hagejale, kes kinkis selle 3. augusti 2011

kinkelepinguga kostjale; alates 17. augustist 2011 on kostja korteriomandi omanik

(I kd tl 13–18, 136–138);

− vaidlusalune korteriomand on koormatud tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega

hageja kasuks (I kd tl 136–138);

− hageja tegi 25. aprillil 2014 kinkelepingust taganemise avalduse, mille kostja on kätte

saanud (I kd tl 23–31), aga hageja soovitud ajal kostja notari juurde ei tulnud (I kd

tl 32);

− korteriomandi reaalosaks olev korter on muu hulgas hageja valduses, kusjuures

igapäevaselt kasutab korterit ainult hageja;

− hageja hooldajaks on alates 2010. aasta novembrist hageja poeg (I kd tl 19–20), varem

oli hooldajaks kostja (I kd tl 151, 153, 155).

12. Hageja soovib saada uuesti vaidlusaluse korteriomandi omanikuks. Hageja nõue jaguneb

seega kahte ossa: (1) korteriomandi väljanõudmine võlaõigusseaduse (VÕS) § 268 lg 1 alusel;

2-14-59504

4 (7)

(2) vastava kinnistusraamatu kande tegemiseks kostja nõusoleku andmiseks kohustamine

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel. Kui nõude osa (1) pole edukas, siis

puudub alus kostja kohustamiseks anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks.

13. VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja

kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda sama seaduse § 267

p-des 1–3 ettenähtud juhtudel. Kinkelepingust taganemise puhul tuleb tagastada lepingu järgi

üleantu VÕS § 1028 lg 1 järgi, arvestades VÕS §-des 1028–1036 sätestatut. Kuna kinge on

tasuta leping, siis on sellest taganemise põhiliseks tagajärjeks kingisaaja kohustus lepingu

järgi saadu välja anda. Praegusel juhul on kostja saanud hagejalt kinkelepinguga vaidlusaluse

korteriomandi omandi. Seega on hagejal juhul, kui kinkelepingust taganemine kehtib,

võlaõiguslik nõue kostja vastu, et viimane kannaks hagejale tagasi omandi korteriomandile (vt

Riigikohtu 1. detsembri 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p 17).

14. Hageja tugineb VÕS § 267 p-le 1, mille järgi võib kingitud eseme koosmõjus VÕS § 268

lg-ga 1 tagasi nõuda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase

inimese vastu üles jämedat tänamatust. VÕS § 270 lg 1 esimese lause kohaselt võib kinkija

kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama

oma taganemise õiguse tekkimisest. Hageja avaldas kinkelepingust taganemise tahet

25. aprillil 2014, seega tuli tal oma nõude edukuseks esile tuua ja vaidluse korral tõendada

kostja käitumine, millest nähtub jäme tänamatus hageja või tema lähedaste vastu ja millest

hageja sai teada või pidi teada saama alates 25. aprillist 2013. Hageja väidab, et eespool p 6

teises taandes märgitud sündmused jäävad nimetatud ajavahemikku.

15. Riigikohtu senises praktikas on VÕS § 267 ja 270 sisustatud kui kinkijale teatava

järelemõtlemisaja andmist, mis võimaldab hinnata lepinguga soovitud eesmärkide täitumist ja

millele vastab kingisaaja nn prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline”. Ka sel

juhul, kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt

kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda.

Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla

mõistetav jämeda tänamatusena. „Jäme tänamatus” kui hinnanguline kategooria peab VÕS

§ 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt eespool

viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26–27). Käitumise pidamine jämedaks

tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda

kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo

objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu

22. veebruari 2007. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12, samuti kokkuvõtvalt

4. aprilli 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-11, p 15). Lähtudes neist kriteeriumitest

hindab kohus järgnevalt, kas ja millised hageja märgitud ning tõendamist leidnud kostja teod

kujutavad endast jämedat tänamatust hageja või tema lähedaste vastu. Kohus nõustub

hagejaga, et tema lähedasteks saab lugeda nii poega kui ka lapselast.

16. Hageja väidab, et kostja lõhkus omavoliliselt ja vastu hageja tahet maha korteri ühe

vaheseina, milleks ei olnud vajalikke kooskõlastusi ning mis ohustab korteri püsimist. Korteri

algselt neljast toast kahe vahel olnud seina osalise lammutamise ja seeläbi kahe toa

ühendamise üle pooled ei vaidle. Kohus tuvastab tunnistaja XXXütluste põhjal, et seina

lammutamine toimus 2012. aastal (II kd tl 199), st enam kui aasta enne taganemisavalduse

tegemist. Seda kinnitavad poolte vande all antud ütlused (II kd tl 213–214), mille kohaselt

plaan kaks tuba ühendada tekkis pärast lapselapse korterist väljakolimist 2010. aastal (selle

aja kohta vt ka lapselapse ütlused II kd tl 198–199). Hageja poja tunnistajaütluste järgi käis

hageja uut korterit vaatamas 2012. aasta suvel (II kd tl 197–198) ja kostja vande all antud

ütluste järgi kaaluti esmalt praeguse korteri vahetamist väiksema vastu või siis teise

võimalusena seina lammutamist. Kuna hageja elas enda ütluste järgi seina lõhkumise ajal

2-14-59504

5 (7)

korteris, siis sai ta sellest kohe teada. Järelikult toimus kõnealune sündmus enne

25. aprilli 2013 ja hageja ei saa VÕS § 270 lg 1 esimese lause tõttu sellele edukalt tugineda

kinkelepingust taganemise alusena. Seetõttu pole vaja hinnata, kas kirjeldatud tegevuses võis

väljenduda jäme tänamatus hageja või tema lähedaste suhtes.

17. Seoses sama sündmusega toob hageja esile, et kostja lukustas nende tubade uksed, mille

vahelise seina ta lõhkus, ja hagejal puudub sinna juurdepääs. Kuigi kohtule ei ole esitatud

tõendeid tubade lukustamise aja kohta, siis eeldatavasti toimus see kas samal ajal eelmises

punktis käsitletud tööde või hiljemalt kostja korterist väljakolimisel, mis kostja vande all

antud ütluste järgi toimus ilmselt samuti aastal 2012. Seega ei mahu ka uste lukustamine VÕS

§ 270 lg 1 esimeses lauses märgitud ajavahemikku. Hagejal osadele ruumidele korteris

juurdepääsu puudumine ei ole tema enda ega poja ja lapselapse ütluste järgi probleem,

mistõttu ukse praegusel ajal lukus hoidmist ei saa hinnata kostja jämeda tänamatusena.

18. Hageja märgib üldiselt, et alates 2013. aasta suvest on kostja käitumine hageja, tema poja

ja lapselapse suhtes muutunud ebaviisakaks, hoolimatuks, väljakutsuvaks ja kohati jõhkraks,

millest tingituna tunneb hageja end haavatuna, solvatuna, alandatuna, eemaletõugatuna ja

ahistatuna ning mille tagajärjel tema tervis on halvenenud. Hageja poja ja lapselapse

tunnistajaütluste ning kostja vande alla antud ütluste põhjal tuvastab kohus, et suhted kostja ja

hageja poja vahel polnud ka varem head. Tõendamist ei leidnud, et kostja käitumises oleks

alates 2013. aasta aprillist toimunud selliseid muudatusi hageja ja tema lähedaste suhtes,

millest saaks tervikuna järeldada jämedat tänamatust. Kuigi suhted perekonnas võisid

jaheneda pärast seda, kui hageja poeg ja lapselaps said kinkelepingust teada, siis ei nähtu

kohtule esitatud tõenditest, et seda oleks tinginud kostja käitumine. Tunnistaja XXXtunnistas,

et kostja käitumine pärast kinkelepingu sõlmist ei muutunud (II kd tl 199) ja tunnistaja

XXXütluste järgi olid poolte suhted 2012. aasta sügisel head (II kd tl 199–200). Pigem saab

hageja poja ja lapselapse ütlustest tervikuna järeldada, et pinged tekkisid kinkest

teadasaamisel. Kohtu jaoks ei ole usutav hageja järgitav käsitlus, et kinget soovis salajas

hoida kostja, sest selleks ei ole näha ühtegi mõistlikku põhjust. Tavapäraselt on kingisaaja

pahatahtlikkusega seostatav olukord, kui kingisaaja muudab oma käitumist kinkija suhtes

lühikese ajavahemiku järel pärast kingi saamist, aga sellist muutust ei ole hageja esile toonud

ega saaks sellele ka tugineda eespool p-s 14 märgitud ajalistel kaalutlustel. Otsuse p-s 15

kirjeldatud nn järelemõtlemisaeg viitab olemuselt kas ajale vahetult pärast kingi saamist või

siis vähemalt pärast kingisaaja käitumise muutumist. Käesoleval juhul nähtub kostja

laenulepingust, sellega seotud kindlustuslepingust ja korteriomandi kasutamisest kostja laenu

tagatisena juba alates 2005. aastast (I kd tl 129–134, 136–138, 140–143), et hageja oli

varakult arvestanud korteriomandi jätmisega kostjale. On mõistetav, et hageja eaka inimese,

oma laste ema ja lapselapse vanaemana soovib näha enam harmooniat lähedaste vahelistes

suhetes, aga selle puudumine ei ole kostjale ette heidetav jämeda tänamatusena VÕS § 267

p 1 tähenduses. Hageja õe H. Rüütel ütlustega on tõendatud, et hageja kurtis rasket elu (II kd

tl 199), aga sellest ei saa järeldada raskuste tingitust just kostja käitumisest. Sama tunnistaja

nagu ka hageja poeg ja lapselaps avaldasid, et nad ei ole otseselt kogenud ühtegi tüli poolte

vahel. Lapselapse tunnistuse järgi on peretülid viinud arsti kutsumiseni, aga vastav tõend on

väljastatud 21. juulil 2014 (I kd tl 21), st pärast taganemisavalduse esitamist, mistõttu sellega

ei saa kohus kostja käitumise hindamisel arvestada. Hageja haigusloo väljavõttest (II kd

tl 207–210) tuvastab kohus, et peretülide mõju hageja tervisele avaldus alles 2014. aasta juulis.

Politsei vastusest (II kd tl 130) ei nähtu, et tulenevalt kostja käitumisest perioodil

25. aprillist 2013 kuni 25. aprillini 2014 oleks hageja esitanud politseile väljakutseid.

19. Täpsemalt heidab hageja kostjale ette, et viimane on keelanud hageja pojal korterisse

tulemise, aga poeg on määratud hageja hooldajaks. Hageja väitel tunneb ta hirmu juba

ainuüksi suhtlemisest pojaga, sest pelgab sellest tekkida võivat pahandust kostjaga. Vaidlust

2-14-59504

6 (7)

ei ole selles, et poeg on hageja hooldaja. Poja tunnistajana antud ütlustest tuvastab kohus, et

pojale ei ole öeldud otseselt, et hageja juures käimine ja hageja aitamine oleks probleem, aga

kostja kehakeelest on poeg aru saanud, et tema külaskäigud hageja juurde kostjale ei meeldi.

Arvestades otsuse eelmises punktis märgitut ei saa käsitleda kostja teataval määral negatiivset

suhtumist hageja poega hageja külastamise keeluna. Hageja ei toonud esile ühtegi konkreetset

kostjast tingitud takistust poja külaskäikudeks. Poolte ja tunnistajate ütlusi tervikuna hinnates

saab kohus aru, et hagejat häirib eelkõige poja ja kostja suhte ebakõla, aga see ei ole seostatav

kostja käitumisega ega võimalda tuvastada kostja jämedat tänamatust.

20. Lisaks väidab hageja, et kostja keelas tal helistada, lubas võtta korterisse üürniku ja hageja

välja visata, samuti ähvardas telefoni- ja TV-teenuse väljalülitamisega, mida lõpuks ka tegi.

Tõendamist ei leidnud hageja väide, nagu oleks kostja keelanud hagejal helistamise või

hagejat ähvardanud. Hageja lapselapse ütluste järgi on hageja talle küll väitnud kostjapoolset

ähvardust, aga kohtu hinnangul ei ole kostjale ette heidetava käitumise tõendamiseks piisav

tunnistajaütlus selle kohta, mida hageja tunnistajale rääkis. Hageja poja ja lapselapse ütlustest

nähtub, et kostja lõpetas korteris olnud lauatelefoni kasutamise lepingu pärast seda, kui poeg

oli hagejale hankinud mobiiltelefoni ja hageja oli õppinud seda kasutama. TV-teenuse

pakkuja vastuse väljatrüki kuupäeva järgi oli probleeme teenuse kasutamisega 2014. aasta

oktoobris (I kd tl 22, 177), st ka sellele asjaolule ei saa hageja tugineda juba varem tehtud

taganemisavalduse alusena. Varem, sh selle aasta jooksul, mis vastavalt p-s 14 märgitule

kuulub hindamisele käesolevas vaidluses, tasus kostja hageja kasutuses olnud korteri telefoni-

ja TV-teenuse eest (I kd tl 179–199). Lisaks nähtub hageja poja tunnistajaütlustest, et

hooldajana ei olnud tal takistust TV-teenuse tellimisega hagejale. Pooled on üksmeelsed, et

kostja on teatanud, et ta võib korterisse enda tuppa võtta üürilise, kes maksab tema osa

üüriarvest. Pelgalt sellisest teatest ei tuvasta kohus jämedat tänamatust hageja suhtes. Kohtu

ette toodud asjaoludel ei ole kostja teinud hagejale takistusi korteri kasutamisel ega mingil

muul viisil riivanud hageja võimalust korterit üksi elamiseks kasutada. Kostja on tasunud

korteri halduskulud (II kd tl 2–25). Kostja avaldas, et pooled planeerisid enne tubade vahelise

seina lammutamist ühiselt korteri vahetamist, millele hageja vastu ei vaielnud. Hageja

esitatud korteri müügikuulutustest (I kd tl 42–43; II kd tl 172–174) ega lapselapse

tunnistajaütlustest ei nähtu, et kostja oleks proovinud korterit võõranda ka hiljem ja sel viisil,

et hageja oma elukoha kaotab. Kostja ei ole astunud samme takistamaks hageja lähedastel

märkida korter oma elukohana rahvastikuregistris (I kd tl 126–127).

21. Lõpuks toob hageja esile, et tema 80. juubelisünnipäevaks tuli kostja hagejat õnnitlema

mitu päeva hiljem ja kinkis vaid närtsinud lille, mis solvas ja masendas hagejat, eriti

arvestades üldteada olevat rahvapärimust sellest, et närtsinud lille kinkimine on pahatahtlik ja

toob kaasa õnnetust lille saanule. Esmalt sedastab kohus, et hageja väite teine pool

rahvapärimuse kohta ei ole asjakohane, sest hageja vande all antud ütluste järgi ei olnud

hagejale endale lille kinkimise niisugune tähendus teada. Kostja hilisem saabumine hagejat

õnnitlema ei ole poja tunnistajaütluste ja poolte endi vande all antud ütluste järgi hinnatav

jämeda tänamatusena. Kohus tuvastas eespool p-s 18, et kostja ja hageja poja suhted ei olnud

head, mistõttu on mõistetav, et nad teineteist pigem vältisid. Kuigi hageja subjektiivselt võis

pettuda kostja kui tütre hilinenud õnnitluses, siis puudub sellises käitumises jämeda

tänamatuse objektiivne tunnus.

22. Kokkuvõtvalt sedastab kohus p 16–21 põhjal, et tõendamist ei leidnud kostja selline

käitumine perioodil 25. aprillist 2013 kuni 25. aprillini 2014, mida saaks hinnata jämeda

tänamatusena VÕS § 267 p 1 tähenduses. Kuna kohus ei tuvasta, et hagejal oleks kohustus

tagastada kingiks saadud korteriomand hagejale (nõude osa (1)), siis puudub kostjal ka

kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks (nõude osa (2)). Hagi jääb

tervikuna rahuldamata.

2-14-59504

7 (7)

23. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata akende

üleandmise-vastuvõtu dokumendid (I kd tl 145–147), ukse tellimislehe (I kd tl 149), SMS-de

väljatrükid (I kd tl 157–173), kostja tervist kajastavad dokumendid (I kd tl 110, 175; II kd

tl 27–28), politsei vastuse (II kd tl 30), vangla tõendi (II kd tl 32), poja elukohatõendi (II kd

tl 46), varem hageja elukohaks olnud korteri müügilepingu (II kd tl 47) ja kuriteokaebuse

(II kd tl 83–87), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Lisaks jäävad

arvestamata poolte esitatud fotod perekondlikest koosviibimistest (II kd tl 153, 155, 157, 167–

170) ja ristimise tunnistus (II kd tl 171), sest kohtu hinnangul võimaldasid tunnistajate ja

poolte vande alla antud ütlused paremini saada ülevaadet ühelt poolt kostja ning teiselt poolt

hageja ja tema lähedaste vahelistest suhetest. Foto kajastab üldjuhul hetkekuvandit, aga

tunnistajate ja poolte ütlustest selgus poolte ja hageja lähedaste suhe pikema aja kestel.

24. TsMS § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus seni

rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Käesolevas asjas tagas kohus hageja

taotlusel hagi 6. novembri 2014. aasta määrusega. Tulenevalt TsMS § 386 lg 4 esimesest

lausest tühistab kohus hagi tagamise, sest hagi jääb rahuldamata.

25. Tsiviilasja hind on TsMS § 126 lg 1 alusel 31 955 eurot.

26. Kuigi kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel

poolte endi kanda. Kohtu hinnangul esinevad käesoleval juhul erandlikud asjaolud, mis

võimaldavad kalduda kõrvale TsMS § 162 lg 1 järgsest kulude jaotamise üldreeglist. Kuna

hageja on vaidluse maakohtus kaotanud, siis peaks ta kandma kostja menetluskulud. Hageja

on üle 80 aasta vana, st eakas inimene, kelle selgituste järgi on tema sissetulekuks pension.

Vaidlusaluse korteriomandi kostjale kinkimisega loobus hageja niigi juba kostja kasuks

praktiliselt ainsast tal olnud väärtuslikust varaesemest. Hageja tervis on nõrk ja ta vajab

igapäevaselt abi toimetulekuks, st ei ole kindlasti enam võimeline oma töö ja tegevusega

teenima raha kostja menetluskulude hüvitamiseks. Kostja on hageja tütar, kellel on

perekonnaseaduse § 96 niigi kohustus hoolitseda hageja toimetuleku eest.

27. Juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 1 ja otsustatud menetluskulude jaotusest määrab kohus

kindlaks, et pooltel ei tule teineteisele maakohtus kantud menetluskulusid hüvitada. Seetõttu

ei ole vaja käsitleda poolte menetluskulude nimekirju ega lahendada nendega seonduvaid

taotlusi ja vastuväiteid.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik