3-14-52397/39 · 3-14-52397/39 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 29. september 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52397 Haldusasi RJ kaebus MTÜ Eesti Metodisti Kirik kohustamiseks väljastada diplom ja muud asjakohased dokumendid Menetlusosalised Kaebaja – RJ, volitatud esindaja v.adv Anneli Aab Vastustaja – MTÜ Eesti Metodisti Kirik, volitatud esindaja v.adv Piret Blankin Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 18. mai 2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus RJ määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta RJ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. mai 2015. a määrus haldusasjas nr 3-14-52397 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 124 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. RJ esitas 10.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Eesti Metodisti Kirikut (Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilist Seminari (EMKTS)) väljastama talle diplom ja muud asjakohased dokumendid EMKTS lõpetamise kohta. Kaebaja on lõpetanud Tallinna 20. keskkooli 9. klassi ning seejärel Tallinna Ehituskooli maaler-krohvija erialal. 2000. a lõpetas kaebaja Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Piiblikooli. Kaebaja soovis astuda 2000. a EMKTS-i ning esitas enda varasemat haridust tõendavad dokumendid. Seminari astudes ei olnud kaebaja teadlik, et tal puudub keskharidus. EMKTS-le olid kaebaja immatrikuleerimisel teada kõik varasemat hariduskäiku puudutavad andmed. Kaebaja täitis õppekava täies mahus, kaitses lõputöö 2004. aastal ja on tasunud nõuetekohaselt õppemaksu. EMKTS ei ole RJ-le väljastanud läbitud õppe kohta diplomit, kuigi RJ on seda korduvalt taotlenud. 2. MTÜ Eesti Metodisti Kirik palus 18.11.2014 vastuses menetlus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 1 ja § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Diplomi väljastamiseks ei ole vaja esitada kirjalikku taotlust, sest vastav taotlus sisaldub üliõpilase poolt õppekava täies mahus täitmises, mis lõpeb lõputöö kaitsmisega. Kui

3-14-52397 2(10) õppekava täies mahus täitmisel õppeasutus üliõpilasele lõpudokumenti ei väljasta, siis on sellega diplomi väljastamisest kui toimingust keeldutud. Seega tuleb lugeda vastustaja taotletud toimingust keeldunuks HKMS § 283 lg 2 tähenduses juba 2004. a kevadel, kui kaebajale teatati diplomi väljastamise võimatusest (nimetatud asjaolu on tõendatud tunnistajate VF ja LL ütlustega). Keeldumist väljendati selgelt ka 10.06.2004, kui toimus pidulik lõpuaktus, kus said diplomi kõik 2004. a kevadeks õppekava täies mahus täitnud kaebaja kaasüliõpilased. Kaebaja lõpuaktusel ei osalenud ega ole ka väitnud, et ta seda mingil objektiivsel põhjusel teha ei saanud (haigus, ootamatu ärasõit vms). Seega ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei saanud 2004. a kevadel aru, et temale diplomit ei anta. Kuna kaebust ei esitatud HKMS § 283 lg 2 alusel kahe aasta jooksul seaduse jõustumisest (enne 01.01.2014), siis on kaebus esitatud hilinenult. Kaebetähtaeg on möödunud HKMS § 46 lg 7 kohaselt, mis sätestab regulatsiooni juhul, kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud. Kaebaja viivitas kaebuse esitamisega kuni 10.10.2014 ehk umbes 10 aastat, mis on ilmselgelt ebamõistlikult pikk aeg. Kaebaja asus tööle teise riiki ega käitunud viisil, mis viitaks asjaolule, et ta oleks ennast nende aastate jooksul üliõpilasena käsitlenud. Kaebaja ei maksnud ka õppemaksu. Tõenäoline ei ole, et kaebaja 10 aasta jooksul uskus, et diplom teda jätkuvalt ootab. Kaebaja ei ole kuni 15.05.2014 kordagi diplomi kohta vastustajalt isegi küsinud. Kaebaja teadis toimingu tegemisest keeldumisest juba 2004. a kevadel, kuid viivitas ebamõistlikult kaua kaebuse esitamisega. Sama regulatsioon oli ka varasema HKMS § 9 lg-s 9. Kaebetähtaeg on möödunud HKMS § 46 lg 2 alusel. Kaebaja esitas 15.05.2014 vastustajale kirja, milles päris väljastamata diplomi kohta. Kirja sõnastus viitab, et kaebaja teadis, et temale ei ole diplomit väljastatud. Vastasel juhul oleks kaebaja sellele järgi läinud või palunud see lihtsalt üle anda. Vastustaja vastas sellele kirjale 22.05.2014 selgelt ja ühemõtteliselt, et diplomit välja anda võimalik ei ole ning sellest otsusest hakkas jooksma 30 päeva pikkune kaebetähtaeg. Kaebaja möönis kohtuistungil, et ta sai selle kirja kätte. Samas aga ei lisanud kaebaja seda kirjavahetust oma kaebusele, vaid jättis eksitavalt mulje, justkui oleks vastustaja esimest korda kirjalikult keeldunud diplomi väljastamisest alles 06.06.2014. Veelgi enam, kaebuses on esitatud teadvalt vale väide, et mais 2014 vastustaja kaebajale diplomi väljastamise võimatusest ei teatanud. Kaebaja ei esitanud ka kohtuistungil täpset seisukohta, millal ta vastustaja 22.05.2014 kirja kätte sai. Arvestades aga seda, et kaebaja pöördus advokaadi vahendusel kooli poole 28.05.2014, siis pidi ta vähemalt selleks päevaks olema vastustaja 22.05.2014 kirja kätte saanud. Kaebaja väidab oma 28.05.2015 kirjas, et ta on diplomit vastustajalt korduvalt taotlenud, kuid vastustaja pole seda väljastanud, samas ei ole kaebaja oma väidet millegagi tõendanud. Seega sai kaebaja teate toimingu tegemisest keeldumise kohta kätte hiljemalt 28.05.2014 ning kaebetähtaega tuleb hakata lugema sellest päevast. Kaebetähtaeg möödus 27.06.2014. Isegi juhul, kui 28.05.2014 esitatud avaldust saaks lugeda vaidena, on ka sellisel juhul kaebetähtaeg möödunud, sest sellele kirjale vastati 06.06.2014. Tähtaja ennistamiseks puudub alus, kuna tähtaja möödalaskmiseks puudus mõjuv põhjus. Eksmatrikuleerimise käskkiri ei riku kaebaja õigusi. Nimetatud käskkiri ei olnud kaebajale ebasoodne, sest selle sisuks oli kaebajal vabakuulajaks olemise võimaldamine. Et kaebaja diplomit ei saa, oli otsustatud ja kaebajale teatavaks tehtud juba kevadel 2004. 3. RJ oli vastuses seisukohal, et kaebus on tähtaegne ning palus jätta menetluse lõpetamise taotluse rahuldamata või alternatiivselt, kui kohus leiab, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes, kaebetähtaeg ennistada.

3-14-52397 3(10) Kaebetähtaja määramisel tuleb kohaldada HKMS § 46 lg 1 ja 2 esimest lauset, mitte § 283 lg- t 3. Kaebaja sai 18.11.2014 menetlusdokumendi lisana kätte allkirjastamata EMKTS rektori 01.09.2004 käskkirja nr 2/9. Käskkirja kättesaamisega kuulis kaebaja enda eksmatrikuleerimisest esmakordselt. Kaebaja ei ole veendunud, et selline käskkiri ka tegelikkuses 2004. aastal välja on antud, käskkirjal puudub allkiri ja EMKTS pitsat. Käskkirjast ei nähtu kaebaja õpi-laste nimekirjast kustutamise alus ja põhjus. Pole välistatud, et kaebaja eksmatrikuleeriti õppekava täitmise tagajärjel kui lõpetaja. Kui kohus tuvastab, et käskkiri allkirjastatud kujul olemas on ning käskkirja kohaselt on kaebaja õpilaste nimekirjast kustutamise põhjuseks keskhariduse puudumine, taotleb kaebaja selle tühistamist (sh õigusvastasuse tuvastamist). HKMS § 46 lg 2 teine ja kolmas lause ega HKMS § 238 lg 2 ja 3 ei ole kohaldatavad, kuna õigusaktides ei ole ette nähtud tähtaega diplomi väljastamise taotlemiseks ning kaebaja ei ole enne 2014. aastat taotlenud EMKTS-lt diplomi väljastamist. Õigusaktide kohaselt puudub kohustus diplomi väljastamist (teatud aja jooksul) taotleda. 2004. a haldusaktist „muul viisil“ teadasaamine kui kaebetähtaja kulgemise algus jõustus kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS-s alles 01.09.2006. Seega 2004. aastal vastavat regulatsiooni seaduses sätestatud ei olnud ning asjas ei tohiks varasema HKMS § 9 lg-t 9 tagasiulatuvalt 2004. a suhtes kohaldada. Kaebus on esitatud tähtaegselt, kaebaja sai diplomi väljastamisest keeldumisest teada vastustaja lepingulise esindaja 10.09.2014 kirjast, mille kaebaja esindaja sai kätte samal päeval e-kirja teel. Kaebaja esitas kaebuse kohtule 30 päeva jooksul EMKTS lõpliku negatiivse seisukoha kättesaamisest. Kuni 10.09.2014 ei olnud kaebajale lõplikult selge, kas talle väljastatakse diplom või mitte. Ükski asjas esitatud tõend ei kinnita, et kaebajale oleks enne 18.11.2014 menetlusdokumendi ja selle lisa kättesaamist teatatud tema eksmatrikuleerimisest. LL ütlused selle kohta, et kaebajat teavitati suuliselt eksmatrikuleerimisest juba 2004. a juunis, ei ole usaldusväärsed ning on tunnistajate ütlustega ümber lükatud. Väidetav eksmatrikuleerimine toimus alles 01.09.2004 ning seega ei olnud haldusakti 2004. a juunis veel välja antud ning seda ei saanud ka kuidagi juunis kaebajale teatavaks teha. Eksmatrikuleerimisele ei ole EMKTS mitte üheski varasemas dokumendis enne käskkirja viidanud. Väidetav vabakuulaja staatus alates 2004. a septembrist ei nähtu ka hinnetelehelt, mis on dekaan AS ja õppesekretär VF poolt allkirjastatud ca 10 a pärast õpingute lõppu (02.05.2014). Hinnetelehe kohaselt on kõik õppeained läbitud immatrikuleeritud tudengina. Kaebaja kaitses 2004. a kevadel diplomitöö ning oli selleks ajaks omandanud kõik lõpetamiseks vajalikud ainepunktid. 2004. a sügisel läbis kaebaja täiendavalt pedagoogilised praktikad ning valikained, mistõttu on vale vastustaja väide, et kaebaja ei ole läbinud kogu õppekava. Nii kaebaja kui ka vastustaja lähtusid eeldusest, et pedagoogilisele praktikale on saadetud EMKTS üliõpilane, mitte nõuetele mittevastavuse tõttu eksmatrikuleeritud isik. Ka on vastustaja ise 18.11.2014 menetlusdokumendis väitnud, et talle sai alles peale seda, kui kaebaja oli juba õppekava läbinud, teatavaks, et kaebajal puudub keskharidus. Vastustaja võimaldas kaebajal 2004. a septembris jätkata õpinguid täpselt samamoodi nagu varem. EMKTS on käsitlenud kaebajat veel 2007. aastal avalikult kui EMKTS lõpetajat, viidates sellele „Usuteaduslikus Ajakirjas“ ja kirjades sponsoritele. Vastustaja on üllatuslikult asunud kaebaja 28.05.2014 nõuet käsitlema vaidena. Veel 01.07.2014 edastas vastustaja Haridus- ja Teadusministeeriumile (HTM) päringu seoses diplomi väljastamise võimalikkusega. HTM ei ole enda hinnangul läbi viinud vaidemenetlust ega käsitlenud oma 05.09.2014 kirja vaideotsusena. Vastustaja ei saanud ilma HTM seisukohata ka vaiet lahendada. Seetõttu puudus kaebajal mis tahes alus EMKTS 06.06.2014

3-14-52397 4(10) otsuse alusel 30 päeva jooksul kohtusse pöörduda. Kaebuse esitas kaebaja tähtaegselt, so 30 päeva jooksul EMKTS lõpliku negatiivse otsuse – toimingu tegemisest keeldumine – kättesaamisest. Alternatiivselt taotleb kaebaja kohustamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamist tulenevalt haldusorgani enda eksitavast ja vastuolulisest käitumisest. EMKTS ei ole kaebajat kordagi teavitanud tema väidetavast eksmatrikuleerimisest ega toimetanud kaebajale kätte vastavasisulist haldusakti. Enne 2014. a maikuud ei ole vastustaja kordagi selgelt väljendanud, et diplomi väljastamine ei ole võimalik ega esitanud vastavaid põhjendusi. Vastustaja ei ole ühtegi oma kirja vormistanud haldusaktina ega esitanud vaidlustamisviiteid. 4. Tallinna Halduskohus luges 18.05.2015 määrusega kohustamisnõude esitatuks kaebetähtaega ületades (resolutsiooni p 1), jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks (resolutsiooni p 2), keeldus kaebuse muutmisest ehk kaebuse täiendamisest vastustaja 01.09.2004 käskkirja nr 2/9 tühistamise nõudega (resolutsiooni p 3), lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 4) ning jättis poolte menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 5). Kui käsitleda kaebaja kohustamisnõude eeldusena 2014. a kevadel esitatud taotlusi, tuleks kaebetähtaeg lugeda küll ületatuks, kuid ennistada vaidlustamisviite puudumise tõttu. Vastustaja 22.05.2014 vastuses, 06.06.2014 vastuses ja 10.09.2014 vastuses puuduvad vaidlustamisviited, milles oleks selgitatud kohtusse pöördumise korda. Kaebuse esitamist pärast viimast vastustaja kirja 30 päeva jooksul, olukorras, kus varasematel vastustel puudus vaidlustamisviide, ei saa pidada ebamõistlikult kaebuse esitamisega viivitamiseks. Käesolevas asjas on aga pooltel vaidluse all, kas kohustamisnõude esitamise tähtaeg on juba varem, 2004. aastal lõppenud. Kehtiva HKMS § 46 lg 2 alusel saab kohustamiskaebuse esitada maksimaalselt 2 a jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest. 2004. aastal vastavat piirangut ei esinenud, kuigi kohtupraktika kohaselt ei saanud ka siis kaebaja kohustamisnõudega ebamõistlikult viivitada. HKMS § 283 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuli enne HKMS 2012. aastal kehtima hakanud redaktsiooni jõustumist esinenud viivituse või tegevusetuse korral esitada kaebus hiljemalt 01.01.2014. Kuna kaebaja on esitanud kaebuse 10.10.2014, on vastav kaebetähtaeg igal juhul ületatud. HKMS § 46 lg 2 ja § 283 lg 2 seovad kohustamisnõude esitamise maksimaalse tähtaja toimingu või haldusakti taotlemisega. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei ole esitanud 2004. aastal kirjalikku taotlust diplomi saamiseks. Samas ei ole tegemist olukorraga, kus kohustamisnõudega kohtusse pöördumisele eelnevalt haldusorgani poole pöördumist ei esinenud või ei pidanudki esinema ning seega HKMS § 46 lg 2 või selle normiga analoogne säte HKMS varasemas redaktsioonis ei kohaldu. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile. Haldusorganilt soodustava haldusakti, sh ka riiklikult tunnustatud diplomi saamisele eelneb tavapäraselt isiku taotlus. Kaebaja taotlusena tuleb käsitada kaebaja tahteavaldust seminari astumisel. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on saanud seminari õpilaseks 2000. aastal. Kaebaja kohustamisnõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema hiljemalt siis, kui kaebaja oli õppe lõpetamise eeldused täitnud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja sooritas kõik ained ja kaitses lõputöö 2004. a suvel. Ka siis, kui lugeda kaebaja õppe osaks hilisem pedagoogiline praktika 2004. a sügissemestril, lõppes kohustamisnõude esitamise tähtaeg HKMS § 283 lg 2 alusel hiljemalt 01.01.2014. HKMS § 46 lg 2 sätestatud tähtajad on kehtestatud muuhulgas õiguskindluse kaitseks. Kui kohustamisnõude esitamiseks on hakanud tähtaeg kulgema, siis pärast kaebetähtaja lõppu esitatud uus taotlus sama kohustamisnõude täitmiseks samadel alustel ja asjaoludel ei pane

3-14-52397 5(10) kohustamisnõude esitamise tähtaega uuesti kulgema. Kaebaja taotlustest vastustajale ei nähtu, et kaebaja sooviks diplomi saamist mõne uue asjaolu tõttu, mis ei olnud juba teada hiljemalt 2004. aastal. Täiendavalt on kaebaja diplomi andmisest keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, mistõttu tuleb kaebetähtaeg lugeda möödunuks (HKMS § 46 lg 7). Olukorras, kus kaebaja on ebamõistlikult viivitanud, ei saa olla ka mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et vastustaja 01.09.2004 käskkirja nr 2/9 kaebaja õpilaste nimekirjast kustutamise kohta ei ole kaebajale kätte toimetatud ega enne kohtumenetlust teatavaks tehtud. Sellise käskkirja olemasolu ei avaldu ka 2014. aastal kaebaja ja vastustaja vahel toimunud kirjavahetusest. Tunnistaja VF selgitas istungil, et ei mäleta, kas kaebajale 01.09.2004 käskkiri edastati, küll aga teavitati kaebajat juba kevadel, et ta ei saa lõpetada, sest tal ei ole keskharidust. Kaebaja suhtes tehti kanne Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) samal ajal, kui süsteemi kanti sisse ka lõpetajad. EHIS väljavõttel on vale sisestuse kuupäev ja sisestaja nimi, kuna sel ajal tuli süsteem just käiku. Samas selgitas ta täiendavalt, et 01.09.2004 käskkiri on antud üksnes nende õpilaste osas, kes edukalt õpet ei lõpetanud ja katkestasid õpingud mõnel muul põhjusel. Lõpetajate kohta tehakse rektori käskkiri juuni ehk kevadsemestri seisuga. Võrreldes käskkirja ja 2004. a kevadsemestri lõpus aktusel osalenute nimekirja, ei esine neis kattuvusi. Seega ei kajasta 01.09.2004 käskkiri seminari edukalt lõpetanud ning seetõttu eksmatrikuleeritud õpilaste nimekirja. Asjaolu, et kaebaja oleks seminari edukalt lõpetanud ja seetõttu eksmatrikuleeritud (s.o õpilaste nimekirjast kustutatud), ei kinnita ka ükski muu asjas kogutud tõend. Selliseks tõendiks ei ole ka kaebajale väljastatud hinneteleht. VF selgitas, et kui inimene läbib aine vabakuulajana, ei tee ta mingeid eksameid ega arvestust, hinde asemel pannakse hinnetelehele VK. Samas on kokkuleppel õppejõuga võimalik saada aine eest ka hinne isegi siis, kui isik on vabakuulaja. Sellisel juhul kantakse hinnetelehele hinne. See selgitab ka kaebaja poolt 2004. a sügissemestril, kui ta vastustaja andmete kohaselt oli juba vabakuulaja, hinnete saamist. Nagu nähtub hinnetelehelt, on ka võimalik vastupidine, kuna kaebaja on 2004. a kevadsemestril läbinud ladina keele vabakuulajana. Hinnetelehel olev õpilase number säilib aga samana. Seda kinnitavad ka tunnistajate ütlused, et eeldati, et kaebaja omandab keskhariduse ja lõpetab siis seminari. Seminari lõpetamist ei kinnita ka väljavõte usuteaduslikust ajakirjast, kus on kajastatud 2004. aastal kaitstud lõputööd, kuid ülemine pealdis ütleb, et tegemist on kõrgkoolide lõpetajatega. LL selgitas, et põhjuseks oli see, et kaebaja kaitses sel aastal diplomitöö, mida vastustaja ei vaidlusta. Tõenäoliselt ei olnud aga kooskõlastust, et see läks rubriiki „Kõrgkoolide lõpetajad“. Ka VF kinnitas, et koostati lõputööde nimekiri ja ka kaebaja töö kuulus sinna nimekirja, kuna see oli kirjutatud ja kaitstud. Kool edastas lihtsalt kaitsmisel olnud tööde nimekirja. Ajakirja toimetajate poolt tehtud järeldust ei saa omistada vastustajale. Sponsoritele kirjade lähetamist, kus oleks kinnitatud kaebaja poolt õppe lõpetamist, ei ole käesolevas asjas tõendatud. Asjas on üheselt tõendatud, et 01.09.2004 käskkiri on kaebajat koormav, mitte soodustav haldusakt. Kuna kaebaja ei ole enam seminari õpilane ning tal puudub ka õppe lõpetamist kinnitav dokument, takistab kaebaja kaebuse rahuldamist ka 01.09.2004 käskkiri, sest tegemist ei ole kaebajat soodustava haldusaktiga. Kuigi vastustaja sisemist korda reguleerivates aktides puudub alus kaebaja keskhariduse puudumise tõttu eksmatrikuleerimiseks, võib tegemist olla üksnes käskkirja õigusvastasuse, kuid mitte

3-14-52397 6(10) tühisuse alusega. Haldusorganil on immatrikuleerimise korral ka sama otsustuse kehtetuks tunnistamise pädevus (HMS § 68 lg 2) ning sellise otsuse tegemisel tulnuks järgida kehtetuks tunnistamise menetluse reegleid, sh arvestada isiku usaldust. Samas on tegemist üksnes haldusakti sisulise õiguspärasuse, mitte aga kehtivuse küsimusega. Kehtiv haldusakt on täitmiseks kehtiv sõltumata selle õigusvastasusest. Tunnistaja IK (kaebaja juhendaja) ei andnud olulisi ütlusi, millest võiks järeldada kaebajale diplomi väljastamisest keeldumise ja keskhariduse puudumisega seotud asjaolusid. IK ütlused kinnitavad üksnes vastustaja väidete ja kohtu järelduste õigsust, et kaebajale olid õppe lõpetamise ja diplomi väljastamisest keeldumise takistused teada juba oluliselt varem kui 2014. a. Tunnistajate LL ja VF ütlustega on tõendatud, et kaebaja sai juba 2004. a suvel teada, et talle diplomit ei väljastata ja kooli lõpetamise tingimusi ta ei täida. Seda kinnitavad ka dokumentaalsete tõenditena EHIS väljatrükk ja 01.09.2004 käskkiri. Kaudselt kinnitavad seda ka tunnistaja IK ütlused, kes oskas teha enne, kui kaebaja 2014. aastal seminari poole pöördus, järelduse, et ilmselt ei ole seega kaebaja õppe lõpetamise tingimusi täitnud. Samuti on kaebaja kirjalikult viidanud oma korduvatele pöördumistele, kuid sellised pöördumised said olla ainult 2014. aastast märksa varem. Kaebaja vastupidised ütlused, et ta ei olnud diplomi väljastamisest keeldumisest ja õppe lõpetamise tingimuste täitmata jätmisest teadlik, ei ole usaldusväärsed. Kaebaja ütlused on kohati katkendlikud ja ebaselged, kuid ka vastuolulised. Usutav ei ole, et kaebaja aktiivse õpilasena, kes ka teisi juhendas, ei saanud aru, millised on temal õppe lõpetamise tingimused, millal need võisid olla täidetud ja millises staatuses ta õpilase, vabakuulaja või eksmatrikuleerituna kuni 2014. aastani oli. Kaebaja väited selle kohta, kas tema keskhariduse olemasolu teemal toimus diskussioon, on vastuolulised ega selgita muu hulgas, miks selline diskussioon üldse tekkis ning kes oli kaebajast erineval seisukohal. Ainuüksi kaebaja enda kindlast veendumusest, et tal on keskharidus olemas, ei saa teha järeldust, et samal seisukohal oli ka seminar. Kaebaja vastas kohtuistungil küsimustele talle sobivas suunas ja ettevaatlikus vormis eesmärgiga mitte anda selgeid vastuseid. Kaebajal puudus igasugune mõistlik põhjus arvata, et ta on õpingud edukalt lõpetanud. Ka juhul, kui kaebajale ei tehtud teatavaks 01.09.2004 käskkirja ning otsustust kaebajale diplomi väljastamata jätmise kohta ei vormistatud korrektselt, ei tähenda see, et isik võib määramata aja jooksul haldusorgani poole uuesti samasisulise avaldusega pöörduda. On ilmselge, et juba enne 01.09.2004 käskkirja oli samas küsimuses olemas suuline haldusakt ning kaebaja oli seminari otsusest teadlik. Ligikaudu 10-aastane viivitus kohustamisnõude esitamisel on ebamõistlik. Kaebajal puudus igasugune alus arvata, et asjas võiks toimuda kaebajast sõltumatu areng viisil, et seminar loeb kaebaja õppe edukalt lõpetatuks ja väljastab talle diplomi. Ainus selline muutus võinuks olla kaebaja poolt keskhariduse omandamine viisil, mida vastustaja ei vaidlusta. Asjas ei nähtu ka muud menetlust, mille tulemust oleksid pooled oodanud ja seetõttu otsustamisega, diplomi väljastamise või nõudmisega viivitanud (kohtumenetlus, läbirääkimised vms). Vastustaja ei ole kaebajat eksitanud ega andnud talle vastuolulisi lubadusi diplomi väljastamise kohta. Hinneteleht ei kinnita konkreetse õppeastme edukalt lõpetamist, samuti ei saanud kaebajale 2004. aastal kinnitada kõrgkooli edukat lõpetamist alles 2007. aastal ajakirjas ilmunud loetelu kaitstud lõputööde kohta. Lõputöö edukalt kaitsmist vastustaja ka ei eita. Juba vastustaja 22.05.2014 kirjast tuleneb selge keeldumine diplomi väljastamisest. Samas kirjas on vastustaja ka juba viidanud, et asjas on õiguste maksmapanemise tähtaeg möödunud. Selline vastus on kooskõlas vastustaja tegevusega 2004. aastal ega saanud kaebajat eksitada.

3-14-52397 7(10) Kuna kaebaja on ebamõistlikult viivitanud nõude esitamisega, ei saa esineda HKMS § 46 lg 7 mõttes mõistlikku põhjust kaebetähtaja ennistamiseks ning kaebaja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tegemist on erandliku, HKMS jõustumisega seotud kaebetähtajaga ning asjas tuleb arvestada seda, et kaebajale pidi vajadus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ilmnema oluliselt enne HKMS § 283 lg 2 redaktsiooni jõustumist. Tühistamisnõude esitamine ei ole käesolevas asjas kaebuse eesmärgi saavutamisel enam otstarbekas. Kuna tühistamisnõude rahuldamine on kohustamisnõude eelduseks, kuid kohus on juba tuvastanud, et kohustamisnõude esitamise tähtaeg on ületatud, ei aitaks tühistamisnõude esitamine kaebaja eesmärgile – diplomi väljastamisele – kaasa. Tühistamisnõude esitamisel ei nähtu muud eesmärki kui kohustamisnõude eelduse täitmine. Samuti ei pea kohus menetlema menetluslikult perspektiivitut nõuet. Tõendatud on suulise haldusakti olemasolu, mille hilisem kirjalik vormistamine 01.09.2004 ei pane kaebetähtaega uuesti kulgema. Nõude muutmine ja kaebuse täiendamine ei ole otstarbekas ning kaebaja vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. 5. RJ esitas halduskohtu määruse peale 02.06.2015 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 11.06.2015 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. RJ palub määruskaebuses halduskohtu 18.05.2015 määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega jätta vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks rahuldamata ning jätkata menetlust või alternatiivselt ennistada kaebetähtaeg. Kohus on määruse tegemisel tuginenud vastustaja paljasõnalistele väidetele, hinnanud tõendeid ebaõigesti ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus leidis, et kohustamisnõude eelduseks olev taotlus sisaldub kaebaja tahteavalduses seminari astumisel. Ühestki õigusaktist ei tulene alust selline taotlus esitada. Seetõttu on ebaõige kohtu järeldus, et kohustamisnõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema hiljemalt siis, kui kaebaja oli õppe lõpetamise eeldused täitnud. Kohus ei ole viidanud seejuures ühelegi õigusaktile. Viidatud Riigikohtu praktika seda ei toeta. Isiku sooviavaldus kõrgkooli sisseastumisel tähendab üksnes soovi kooli astumiseks ehk tema immatrikuleerimiseks. Kohus on rikkunud menetlusõigusnorme, kohaldades kaebetähtaja kontrollimisel HKMS § 283 lg-t 2, mis ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Lähtuma oleks pidanud HKMS § 46 lg-st 1 ja lg 2 esimesest lausest. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kaebaja sai diplomi andmisest keeldumisest teada muul viisil, ent viivitas ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid (eelkõige LL ja VF ütluseid) ning ebaõigesti pidanud kaebaja ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg ei saanud hakata kulgema juba 2004. a kevade-suve sündmustest. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale ei ole tehtud EMKTS väidetavat 01.09.2004 käskkirja teatavaks. Samuti ei ole kaebajale varasemalt edastatud ega teda muul viisil teavitatud EHIS vastavast väljatrükist. Seega ei saanud tähtajad hakata kulgema nende dokumentide andmisest/väljastamisest. Kohtu järeldus, et juba enne 01.09.2004 käskkirja oli samas küsimuses olemas suuline haldusakt ja kaebaja oli seminari otsusest teadlik, on ebaõige. Kui EMKTS oleks kaebaja juba 2004. a eksmatrikuleerinud ja/või võtnud vastu lõpliku otsuse diplomi väljastamisest keeldumise osas, ei oleks diplomi väljastamine isegi teoreetiliselt saanud enam kõne alla tulla (v.a kui eksmatrikuleeriti lõpetamise tõttu). EMKTS ei ole vastu võtnud suulist haldusakti. EMKTS töötajate omavaheline vestlus ei vasta haldusakti tunnustele (HMS § 55). Tegemist oli mitteformaalse

3-14-52397 8(10) vestlusega, mis toimus tunnistajate LL ja VF ütluste kohaselt sisuliselt samal ajahetkel kui EMKTS avastas küsitavused RJ eelneva hariduse osas. Isegi kui vestlus toimus, ei saa seda pidada suuliseks haldusaktiks, kaebaja teavitamiseks eksmatrikuleerimisest, kaebaja poolt eksmatrikuleerimisest muul viisil teadasaamiseks või järeldada sellest EMKTS tahet lõpliku otsuse kohta. Kohus on rikkunud menetlusnorme, jättes sisuliselt analüüsimata kõik kaebaja poolt tähtaja ennistamise alustena välja toodud asjaolud. Arusaamatuks jääb, mida on kohus pidanud ebamõistlikuks viivitamiseks. Kui kohus luges, et kaebetähtaeg saabus 01.01.2014, siis 10.10.2014 kaebuse esitamine ei ole ebamõistlik viivitamine. Tähtaja ennistamise üheks eelduseks ongi see, et kaebuse tähtaeg on mööda lastud. Lisaks ei anna HKMS § 46 lg 7 ega § 283 lg 2 alust jätta kaebetähtaeg ennistamata. Kohus oleks pidanud hindama, kas kaebaja põhjendused on mõjuvad põhjused HKMS § 71 lg 1 tähenduses. Kohus ei ole seda teinud. Kohus on jätnud põhjendamata, miks ta ei nõustu kaebaja väitega tähtaja ennistamise osas, mistõttu ei vasta määrus lahendile ettenähtud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele. Määruskaebuse esitaja jääb tähtaja ennistamise osas oma seisukohtade juurde. Kuna kaebus on tähtaegne, on ka tühistamisnõude arutamine otstarbekas. Kaebuse täiendamine tühistamisnõudega ei ole perspektiivitu ning aitab kaasa kaebaja eesmärgi saavutamisele (diplomi saamine). Määruskaebuse esitaja õiguste igakülgseks kaitsmiseks on vajalik määruskaebuse läbivaatamine kohtuistungil. 7. MTÜ Eesti Metodisti Kirik palus kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Määruskaebuses on esitatud menetluses varem esitamata seisukohti. Nii väidab kaebaja, et ta ei saanud lõpetamisel viibida, kuna pidi minema välismaale tööle. Kooli õppima asumiseks dokumentide esitamise näol on tegemist taotlusega haldusakti väljaandmiseks, millega algab haldusmenetlus, mis võib lõppeda haldusakti (diplomi) väljastamisega. Määruskaebuse esitaja sai juba 2004. a teada talle diplomi väljastamisest keeldumisest. Asjas kogutud tõendid (sh tunnistajate ütlused) kinnitavad, et kaebaja jaoks oli 2004. a kevadel selge, et talle diplomit ei väljastata. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi sisulist põhjendust, kuidas on halduskohus tõendeid valesti hinnanud. Kohustamiskaebusel ei ole puutumust vastustaja 01.09.2004 käskkirjaga, sest kohustamiskaebuse tähtaja kulgema hakkamine ei ole mõjutatud käskkirja andmisest. Kõik määruskaebuse esitaja seisukohad seoses kaebetähtaja ennistamisega on samad, mis esitatud kaebuse tähtaegsuse juures ning kohus on neid põhjendusi kaebuse tähtaegsust käsitledes analüüsinud. Kohus ei ole rikkunud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kohtuistungi salvestisest ilmnevad kaebaja puiklevad ja ebaausad vastused ei saa ümber lükata usaldusväärsete tunnistajate üksteisega kooskõlas olevaid ütlusi. Kohtuistungi korraldamine käesolevas menetlusstaadiumis oleks eesmärgipäratu. 8. RJ märkis vastuses, et vastustaja seisukoht, nagu oleks kaebaja läbinud vaidemenetluse, on väär. Pooltevahelisel kirjavahetusel puudusid kõik vaidemenetluse tunnused, samuti ei ole tehtud vaideotsust. Määruskaebuses ei ole esitatud varem esitamata seisukohti. Väide, et RJ ei viibinud aktusel, kuna läks välismaale, on esitatud juba halduskohtus.

3-14-52397 9(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes kordama hakata. 10. Määruskaebuses on esitatud taotlus asja läbivaatamiseks suulisel kohtuistungil. HKMS § 210 lg 4 kohaselt määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Määruskaebust läbivaatav kohtukoosseis võib vajaduse korral koguda uusi tõendeid. Ringkonnakohus käesoleval juhul vajadust kohtuistungi pidamiseks ei näe. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud ka taotlust mingite uute tõendite kogumiseks. Kaebetähtaja järgimise ja ennistamise taotluse arutamiseks on seejuures peetud 16.03.2015 eelistung halduskohtus, kus kuulati üle ka tunnistajad. 11. Halduskohus jättis vaidlustatud määrusega kaebuse esitamise tähtaja ennistamata, kuna kohustamisnõue esitati tähtaega rikkudes ning kaebaja on ebamõistlikult viivitanud kaebuse esitamisega. 12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei ole esitanud 2004. aastal kirjalikku taotlust diplomi saamiseks. Samas ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul tuleb kaebaja vastava taotlusena käsitada tema tahteavaldust seminari astumisel 2000. aastal. Kõrgkooli sisseastumiseks avalduse esitanud isiku tahteks on ilmselgelt kooli lõpetamine ja diplomi saamine, mitte üksnes soov saada immatrikuleeritud. Kohustamisnõude esitamise tähtaeg hakkas seega kulgema siis, kui kaebaja oli õppe lõpetamise eeldused täitnud (pärast õppekava täies mahus täitmist ja lõputöö kaitsmist 2004. a suvel). 13. HKMS § 283 lg 2 kohaselt, kui haldusorgan viivitab või on tegevusetu enne sama seadustiku jõustumist taotletud haldusakti andmisel või toimingu tegemisel, võib kohustamiskaebuse esitada kahe aasta jooksul sama seadustiku jõustumisest arvates. Halduskohtumenetluse seadustik jõustus 01.01.2012. Seega käesoleval juhul oli kohustamisnõude esitamise viimaseks päevaks 01.01.2014 (ka juhul, kui lugeda kaebaja õppe osaks pedagoogiline praktika 2004. a sügissemestril). Kaebus esitati halduskohtule 10.10.2014, seega kaebetähtaega ületades. 14. Halduskohus on viidanud ka HKMS § 46 lg-le 7, mille kohaselt, kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. 15. Vaidlust ei ole selles, et määruskaebuse esitajale ei ole EMKTS rektori 01.09.2004 käskkirja nr 2/9, millega RJ kustutati õpilaste nimekirjast, kätte toimetatud ega talle enne kohtumenetlust teatavaks tehtud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et määruskaebuse esitaja on diplomi andmisest keeldumisest muu viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega. Käesoleval juhul on tunnistajate (vastustaja õppesekretäri VF ja vastustaja endise dekaani LL) 16.03.2015 kohtuistungil antud ütlustega tõendatud, et määruskaebuse esitaja sai juba 2004. aasta suvel teada, et talle diplomit ei väljastata ja tal ei ole kooli lõpetamise tingimused täidetud (puudub keskharidus). Antud asjaolu kinnitavad ka Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) väljatrükk, mille kohaselt arvati kaebaja seminarist välja 10.06.2004, ja EMKTS rektori 01.09.2004 käskkiri nr 2/9. Määruskaebuse esitaja ütlused, et ta ei olnud diplomi

3-14-52397 10(10) väljastamisest keeldumisest ja õppe lõpetamise tingimuste täitmata jätmisest teadlik, ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärsed. Riigikohtu praktikas on leitud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt Riigikohtu 29.09.2009 määrus nr 3-3-1-19-09, p 19). Käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et RJ pidi olema juba enne vastustaja 01.09.2004 käskkirja teadlik seminari otsustusest kaebajale diplomi väljastamata jätmise kohta. Kaebajal puudus igasugune mõistlik põhjus arvata, et EMKTS loeb tema õppe edukalt lõpetatuks ja väljastab diplomi. Asjaolu kohta, et kaebaja oleks seminari edukalt lõpetanud ja seetõttu õpilaste nimekirjast kustutatud (eksmatrikuleeritud), tõendid puuduvad. Õppe lõpetamist ja seetõttu eksmatrikuleerimist ei tõenda hinneteleht ega Akadeemilise Teoloogia Seltsi väljaandes „Usuteaduslik ajakiri“ ilmunud loetelu kaitstud lõputööde kohta 2007. aastal. 16. Kohus on määruses põhjendanud, miks ta leiab, et kaebajal polnud mõjuvat põhjust kohtusse pöördumisega viivitamiseks. Kaebetähtaja ulatuslik ületamine rikub õiguskindluse põhimõtet, arvestades seda, et mida enam on kaebetähtaega ületatud, seda kaalukamad peavad olema kaebetähtaja ennistamise põhjused. Kohus ei pea tähtaja ennistamise üle otsustades analüüsima seejuures asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik mõjuvate põhjustena välja toonud ei ole. Mõjuvaks põhjuseks saab olla vaid sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Määruskaebuse esitaja ei ole tähtaja ennistamise taotluses toonud välja mõjuvaid põhjuseid, mis kaebetähtaja möödalaskmist vabandaksid. Kuna kaebaja on kohtusse pöördumisega ebamõistlikult viivitanud, on kohus õigesti lugenud kaebetähtaja möödunuks ning menetluse lõpetanud. 17. HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks sama seadustiku kohaselt lubatav. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nõude muutmine (kaebuse täiendamine tühistamisnõudega) ei ole käesoleval juhul enam otstarbekas. Tühistamisnõude rahuldamine on kohustamisnõude eelduseks, kuid kuna tuvastatud on kohustamisnõude esitamise tähtaja ületamine, siis ei aita EMKTS rektori 01.09.2004 käskkirja nr 2/9 tühistamine antud juhul kaebaja eesmärki täita. 18. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.05.2015 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets