3-13-1969/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2015, Tartu

Haldusasja number

3-13-1969

Haldusasi

Lääne-Saare valla kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 24. aprilli 2013. a otsuse nr 17-

6/160 ja 23. augusti 2013. a vaideotsuse nr 17-4/17

tühistamiseks ning kaebaja vaide sisuliseks

lahendamiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23. aprilli 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Lääne-Saare valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Lääne-Saare vald

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 23. aprilli 2014. a otsus osas, millega jäeti kaebus

rahuldamata vaideotsuse selle osa tühistamise nõudes, millega tagastusnõuet suurendati.

Teha selles osas uus otsus, millega kaebus rahuldada ja tühistada Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ameti 23. augusti 2013. vaideotsus nr 17-4/17 osas, milles

muudeti Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 24. aprilli 2013. a otsust nr

17-6/60. Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.

3. Jätta rahuldamata Lääne-Saare valla taotlus asjas istungi korraldamiseks.

4. Tagastada Lääne-Saare vallale apellatsioonimenetluses esitatud ekspertarvamus.

4. Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt Lääne-Saare valla kasuks

välja menetluskulu summas 1481 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 29.

oktoober 2015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) 4. jaanuari 2011 a käskkirjaga

määrati Lümanda vallale (käesoleval ajal Lääne-Saare vald) Atla sadama I etapi ehitamise ja

projekteerimise kulude eest toetust 159 779,12 eurot. Ehitamiseks määratud toetus 143 155,70

eurot maksti toetuse saajale välja.

Pärast toetuse väljamaksmist PRIA tellimusel teostatud ekspertiisis leiti, et töid teostanud OÜ

Monoliit hinnapakkumises toodud tööde mahud ei vasta ehitusprojekti realiseerimiseks

vajalikele tööde mahtudele ja hinnapakkumises on tööde mahud põhjendamatult suured. Lisaks

erinesid tegelikult tehtud tööd ja nende mahud hinnapakkumises esitatud töödest ja mahtudest,

kuid tehtud tööde kohta koostatud aktid põhinesid OÜ Monoliit hinnapakkumisel, mitte

tegelikult tehtud töödel. Samuti olid mitmed hinnapakkumises toodu hinnad põhjendamatult

kõrged, olles mõnikord kuni kuus korda tegelikest hindadest kõrgemad.

PRIA 24. aprilli 2013. a otsusega nr 17-6/160 otsustati nõuda Lääne-Saare Vallavalitsuselt tagasi

väljamakstud toetus summas 31 854,93 eurot koos intressidega (ülejäänud osa toetusest loeti

abikõlbulikuks toetuseks). Toetuse tagasinõudmise otsuses viidati põllumajandusministri 24.

aprilli 2008. a määrusele nr 38 „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013. a rakenduskava“ meetme

4.1 „Kalanduspiirkondade säästev areng“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja

kord“ (edaspidi Toetuse andmise kord) § 3 lg-le 2, mis sätestab, et abikõlbulikud on kulud, mis

on mõistlikud ja vastavuses heade finantsjuhtimise põhimõtetega, eriti ökonoomsuse ja tasuvuse

põhimõttega. Kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 198 lg 3 p 3 sätestab, et toetuse saaja

on kohustatud tagama kulude abikõlbulikkuse. KTKS § 71 lg 1 p 2 kohaselt nõuab PRIA toetuse

täielikult või osaliselt tagasi, kui toetust on kasutatud mitteabikõlbulike kulude hüvitamiseks.

Lääne-Saare Vallavalitsuse esitatud vaide jättis PRIA 23. augusti 2013. a vaideotsusega

rahuldamata, kuid muutis tagasinõudeotsust ning luges rostvärkide ühikuhinnaks 5715 krooni

tükk ja sellest tulenevalt suurendas tagasinõutavat summats 39 575,19 eurole.

Vaideotsuse peale 20. septembril 2013 esitatud uue vaide tagastas PRIA 25. septembril 2013.

2. Lääne-Saare vald esitas kaebuse, milles palus PRIA 24. aprilli 2013. a otsus ja 23. augusti

2013. a vaideotsus tühistada ja kohustada PRIA-t lahendama kaebaja 20. septembril 2013

esitatud vaie sisuliselt. Kaebuse kohaselt puudus toetuse tagasinõudmiseks alus ning Toetuse

andmise korra § 3 lg 2 alusel toetuse tagasinõudmine on õigusvastane, sest välja on

selgitamata olulised asjaolud, asjaolusid on ebaõigesti hinnatud ja tehtud on olulisi kaalutlusvigu.

Tagasinõudmise otsus on hilinenud.

3. Tartu Halduskohtu 23. aprilli 2014. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Nõustuda ei saa väitega, et tagastusnõudeks puudus alus. Toetuse andmise korra §-st 3, 4 ja 6

tuleneb, et abikõlbulikud on vaid sellised abikõlbulike kulude loetelus nimetatud kulud, mis on

mõistlikud ja vastavuses heade finantsjuhtimise põhimõtetega, eriti ökonoomsuse ja tasuvuse

põhimõttega. Kulud saavad olla vaid kas abikõlbulikud või mitteabikõlbulikud ja seega pole õige

väide, justkui Toetuse andmise korra § 3 lg-st 2 ei tuleneks, et kulud, mis ei ole mõistlikud või

vastavuses heade finantsjuhtimise põhimõtetega, ei ole abikõlbulikud.

3.2. Õige ei ole seisukoht, et välja ei ole selgitatud tagastusnõude aluseks olevaid põhilisi

asjaolusid – ehitustööde tegelikke mahtusid. Vastustaja tugines ekspertarvamusele, millest

omakorda nähtub, millele on ekspert tuginenud (geodeetilistele mõõdistustele, kaetud tööde

aktidele, tuukritööde aktidele ja neile lisatud fotodele jt usaldusväärsetele dokumentidele).

Ekspert loetles tööd, mille tegelikud mahud on hinnapakkumises näidatust väiksemad. Kaebaja

vaidlustas neist vaid need tööd, mis ei ole visuaalselt nähtavad ja kergelt tuvastatavad, sest on

teiste töödega kaetud. Samas on kaebaja ärakuulamise käigus ise osaliselt omaks võtnud, et

osasid töid ei teostatud või teostati hinnapakkumises toodust väiksemas mahus. Ekspertiisile

tuginemine on lubatav, kuna ekspert on järeldused rajanud dokumentidele, mida on alust pidada

usaldusväärseks. Kaebaja ei ole eksperdi poolt leitut kummutanud.

3.3. Tagasinõudeotsuses on põhjendatud ka sadamasse paigutatud betoonist L-elementide hinda.

Vaidemenetluses on seda põhjendatud täiendavalt AS-lt Level saadud andmetega, mis kinnitavad

ekspertarvamuses esitatut. Kuna OÜ Monoliit hinnapakkumises ei olnud üldse L-elementidele

pakkumist tehtud, on ebaloogiline väita, et OÜ Monoliit poolt pakutud hind on tegelikult

paigaldatud L-elementide turuhind.

3.4. Rostvärkide hinna kontrollimisel on ekspert kasutanud kahte erinevat meetodit ja jõudnud

praktiliselt samale tulemusele. Vaidemenetluses käsitles ekspert rostvärkide hinda veelkord,

jõudes eelnevaist erinevat teed pidi jällegi samale tulemusele, kuna leitud hindade vahe on

minimaalne (5643, 5676, 5714,6 krooni ühe rostvärgi maksumuseks). Seetõttu on väär väide,

justkui oleks ekspert rostvärkide hinna osas oma meelt muutnud.

3.5. Vastustaja võis tagastusnõuet vaidemenetluses suurendada ja selleks ei pidanud läbi viima

eraldi haldusmenetlust.

3.6. Atla sadama rekonstrueerimise I ja II etapis ehitatud sadama rajatised on funktsionaalselt

koos toimivad ja kokkuvõttes ületas nende ehitamise eeldatav maksumus riigihangete

läbiviimiseks nõutava piirmäära 250 000 eurot. Seetõttu ei olnud sadama rekonstrueerimise

osadeks jaotamine õiguspärane ja kaebaja oleks pidanud korraldama riigihangete seaduse (RHS)

2. peatükis sätestatud hankemenetluse. Selle asemel korraldas kaebaja suunatud pakkumisega

lihthanke, mis oli näiline, sest ehitaja ehk hanke võitja (OÜ Monoliit) osas oli eelnevalt kokku

lepitud ja ülejäänud kaks esitatud pakkumist olid nn toetuspakkumised selleks, et näidata

konkureerivate pakkumiste olemasolu ja õigustada OÜ Monoliit kõrgeid pakkumishindu.

Tegemist on olulise rikkumisega, mis analoogia alusel kohaldatava struktuuritoetuste

tagasinõudmise regulatsiooni (Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2006. a määruse nr 278 § 111 lg

3 p 2) kohaldamise korral tähendaks hankelepingu summast 25% tagasinõudmist.

3.7. Tagasinõude esitamise tähtaega ei ole rikutud. Tähtaeg ei tulene KTKS § 73 lg-st 3, vaid

Euroopa Liidu Nõukogu 18. detsembri 1995. a määrusest nr 2988/95 „Euroopa ühenduste

finantshuvide kaitse kohta“, mille art 3 lg 1 järgi on üldine aegumistähtaeg tagastusnõude

menetluse algatamiseks neli aastat eeskirjade eiramise toimepanekust. Mitmeaastaste

programmide korral ei aegu tagastusnõue mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Lääne-Saare vald esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja

kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel:

4.1. Kohus on tuginenud PRIA poolt esitatud taotlustoimikule, kuid seda ei ole kaebajale

halduskohtu poolt edastatud ja see ei ole kättesaadav ka e-toimiku kaudu. Sellega rikkus kohus

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-t 2, mille järgi võib kohus tugineda üksnes

tõenditele, mida pooltel ja kolmandatel isikutel oli võimalik uurida.

4.2. Halduskohus ei esita ühtegi õiguslikku alust, mille alusel ta jõudis järeldusele, et

vaidemenetluses võis tagastusnõuet suurendada. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 85 ei näe

ette võimalust vaideotsusega vaidlustatud otsust vaide esitaja kahjuks muuta. Lisaks tuleneb

KTKS § 71 lg-st 3, et toetust saab tagasi nõuda vaid ettekirjutusega, mitte vaideotsusega.

4.3. Kohtu hinnangud tuginevad peaasjalikult eksperthinnangus toodud järeldustel, kuid kohus

jättis tähelepanuta eksperthinnangus esinevad vastuolud. Eksperthinnangus esinevad vastuolud

annavad aluse kahelda eksperthinnangu järeldustes.

4.4. Kui kohus leidis, et kaebuse esitaja väited on tõendamata, oleks halduskohus pidanud

HKMS § 59 lg-st 3 tulenevalt tegema kaebajale ettepaneku esitada tõendamata asjaolude kohta

tõendeid.

4.5. Eksperthinnangust ei nähtu, et turuhinna leidmiseks oleks ekspert turgu uurinud ja välja

selgitanud pakkumiste tegemise ajal eksisteerinud keskmised hinnad.

4.6. KTKS § 71 lg 1-2 järgi on toetust õigus tagasi nõuda osaliselt või täielikult. Seega on

tagastusotsus haldusorgani kaalutlusotsus. PRIA tagastusotsusest ei nähtu ühtegi kaalutlust, v.a.

see, et kõik kulud pole abikõlbulikud.

4.7. KTKS § 71 lg 3 sätestab, et sama paragrahvi esimeses ja teises lõikes sätestatud juhtudel

tehakse kalandusturu toetuse tagasinõudmise ettekirjutus rikkumisest teadasaamisest 90

kalendripäeva jooksul. Kuna toetust nõutakse tagasi KTKS § 71 lg 2 alusel, tuleb lähtuda sellest

tähtajast.

5. PRIA vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ja põhjendatakse seda

järgnevalt.

5.1. Põhjendamatud on eksperthinnangule tehtud etteheited. PRIA tugines Ehitusekspertiisibüroo

OÜ eksperthinnangule, mis on koostatud riiklikult tunnustatud eksperdi poolt. Apellandi

etteheited on paljasõnalised ning tõenditega põhjendamata.

5.2. Kaebaja ei ole vaidlustanud riigihangete seaduste rikkumisega seonduvat.

5.3. Tagastusotsuses on viidatud õigele ja kehtivale õiguslikule alusele.

5.4. KTKS § 73 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ei ole antud juhul toetuse tagasinõudmise

aegumistähtaeg, kohaldada tuleb hoopis halduskohtu otsuses viidatud Euroopa Liidu Nõukogu

määrust „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta“. Kuna KTKS § 71 lg 3 reguleerib ka

riigiabi ja turukorralduslike toetuste tagasinõudmist, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et

tagastusotsus tuleb teha 90 kalendripäeva jooksul rikkumisest teadasaamisest, kui EL-i õigusest

ei tulene teisiti. Vastustaja ei ole tagastusnõude menetluses põhjendamatult venitanud, pigem tegi

seda kaebaja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, täpsemalt osas, milles kaebaja olukorda

muudeti vaideotsusega koormavamaks. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Kaebaja seisukoht, et vaideotsusega ei saanud temalt tagasinõutavat summat suurendada, on

õige.

Vaidlustatud haldusakti andmise ajal sätestas KTKS 1911 lg 1, et Euroopa Kalandusfondi

toetusega seotud otsuse vaidlustamiseks tuleb enne halduskohtule kaebuse esitamist läbida

vaidemenetlus haldusmenetluse seaduses sätestatud korras. HMS § 85 annab vaideorganile

õiguse üksnes vaide rahuldamiseks või rahuldamata jätmiseks ning see ei anna õigust vaide

esitaja olukorda halvendava vaideotsuse tegemiseks, st vaidlustatava haldusakti muutmiseks

vaide esitaja suhtes koormavamaks. Vaide esitaja olukorda halvendava vaideotsuse tegemine

(reformatio in peius) tuleb lugeda õigusvastaseks, kuna see rikub vaide esitaja suhtes

põhiseaduse (PS) §-st 10 tulenevat õiguspärase ootuse põhimõtet. Seda põhjusel, et kuna

haldusmenetluse seadus ei näe ette vaide esitaja suhtes halvendava vaideotsuse tegemise

võimalust, on isikul õigus eeldada, et tema olukord vaidemenetluses tema esitatud vaide alusel ei

halvene. Ka välisriikide õiguskirjanduses on viidatud, et halvendava vaideotsuse tegemine eeldab

sellekohast õiguslikku alust (vt nt F. Hufen. Verwaltungsprozessrecht. 9. Auflage. C.H. Beck,

München 2013, lk 130). Lisaks väljus PRIA vaide rahuldamata jätmisele algse haldusakti

koormavamaks muutmisega talle esitatud vaide piiridest, st rikkus ne ultra petita põhimõtet.

Eeltoodud põhjustel on vaideotsus õigusvastane selles osas, milles suurendati tagasinõutavat

summat ning tuleb selles osas tühistada. Kui PRIA leidis, et algselt esitatud tagastusnõue oli liiga

väike, tulnuks kaaluda algse haldusakti korrektset, HMS §-des 64-67 sätestatud viisil muutmist.

8. Ülejäänud osas apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu.

9. Taotlustoimikule tuginemine halduskohtu poolt ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. PRIA

vastuses kaebusele on märgitud, et vastuse lisaks on muuhulgas ka taotlustoimik, mis edastatakse

kohtule käsitsi (vt tl 116, kd II). Seega oli kaebajal võimalik teada saada, et PRIA on

haldusmenetluse toimiku esitanud kohtule. Vastavalt HKMS § 27 lg 1 p-le 1 on menetlusosalisel

õigus tutvuda toimikuga ja saada sellest ärakirju. Kaebajal oli seega võimalus teada saada, et

kohus saab kasutada asja lahendamisel haldusmenetluse toimikut ning soovi korral oli tal

võimalus sellega tutvuda. Et kaebaja seda ei teinud, ei tähenda halduskohtu otsuse

õigusvastasust.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et haldusmenetluses läbi viidud ekspertiis on

põhjalik ja koostatud ekspertarvamus usaldusväärne. Apellatsioonkaebuses on etteheited

ekspertiisile ja selle väidetavad vastuolud sõnastatud raskesti arusaadavalt (vt

apellatsioonkaebuse p-d 2.2.1-2.2.5). Võimalik on siiski aru saada järgnevast.

Eksperthinnangus on märgitud, et põhiprojekti nr 10-10 J9 tööde mahud on tegelikest

projekteeritud mahtudest üheksal juhul suuremad kui tegelikult projekteeritud mahud. Kaebaja

etteheide on, et eksperthinnangust ei nähtu, mille alusel on ekspert kindlaks teinud nn tegelikult

projekteeritud lahendused. Ringkonnakohtu hinnangul põhineb selline etteheide

ekspertarvamuses kasutatud terminoloogia ületähtsustamisel. Eksperthinnangus on selgitatud, et

võrreldakse hinnapakkumises esitatud töid ja nende mahtu ehitusprojektidega ja tegeliku

olukorraga, sealjuures teostatakse objekti paikvaatlus, mille käigus fikseeritakse teostatud tööde

mahud (ekspertiisi p 2.4.2-2.4.4). Vastavalt on võimalik järeldada, et „tegelikult projekteeritud

lahenduste“ all peetakse ekspertiisis silmas tegelikult tehtud ehitustöid.

Samuti väidetakse apellatsioonkaebuses, et kuivõrd ekspertiisis leitakse, et „projektides esinevate

vastuolude (seletuskiri ja joonised) tõttu ei ole nende alusel võimalik kontrollida ehitustööde

vastavust projektidele,“ siis ei saanud ehitustöödele hinnangu andmisel ehitusprojekti nr 10-10 J9

üldse aluseks võtta. Ka siin tähtsustab kaebaja ringkonnakohtu arvates ekspertiisi sõnakasutust

liialt üle. Esiteks on ekspertiisiaktis määratletud, et ekspertiisi tegemisel lähtutakse muuhulgas

kahest ehitusprojektist (ekspertiisiakti lk 5, tl 15 kd II), mis tähendab, et ekspertiisi läbiviimine

on ehitusprojektide vahelistest vastuoludest hoolimata võimalik. Lisaks on ekspert nentinud, et

vastuolude tõttu ei ole võimalik arvutada ja kontrollida kõikide vajalike tööde täpseid mahtusid

(ekspertiisiakti lk 38, tl 31p, kd II), mis tähendab, et vastuolud välistavad vaid osades küsimustes

hinnangu andmise, kuid ei takista ekspertiisi läbiviimist tervikuna.

Veel heidab kaebaja apellatsioonkaebuses ekspertiisiaktile ette seda, et seal vähendati kaldakai

betoonist L-elementide mahtu 45-lt kuupmeetrilt 36-le, ja leiab, et selle osas pole ekspertiisiakt

kontrollitav. Samas nähtub vastustaja vastusest kaebusele, et kaebajale anti võimalus L-

elementide mahtu tõendada ehitaja arvete koopiatega. Kaebaja seda aga ei teinud, hoolimata

sellest, et ehitaja (OÜ Mert) juhatuse liige oli ka Lümanda vallavolikogu liige (tl 108). Seega

jättis kaebaja ise kasutamata võimaluse L-elementide tegeliku mahu tõendamiseks. See annab

alust arvata, et väidetud 45m3 ei olnud tõele vastav ning eksperdi leitud tulemus 36 m3 on õigem.

Lisaks ei sea ekspertiisis antud hinnang „I-elementide ehitusmahud olid ehitushinnapakkumises

arvutatud valesti, kuid ebamõistlikult kõrge ühikuhind kompenseeris elementide mahu

kahekordse erinevuse“ kahtluse alla L-elementide mahu kohta antud hinnangut, kuna tsiteeritud

lause puudutas I-elemente (mida oli planeeritud kasutada algselt, kuid mis asendati L-

elementidega).

Eeltoodust tulenevalt jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et vastustaja tugines

põhjendatult ekspertiisiaktile ning selles toodud järeldustes pole põhjust kahelda. Kaebaja poolt

väidetud vastuolud tuginevad kas ekspertiisiakti üksikute lausete ületähtsustamisele või ei ole

muudel eeltoodud põhjustel arvestatavad.

11. Nõustuda ei saa kaebaja käsitlusega HKMS § 59 lg 3 kohaldamise kohta käesolevas

vaidluses. See norm näeb ette, et kui asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid on esitamata

või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus menetlusosalisele, kes peab asjaolu tõendama,

ettepaneku need esitada või kogub tõendid ise. Kaebaja leiab, et kui kohus leidis, et kaebaja

väited on tõendamata ja kaebus tuleb jätta rahuldamata, oleks halduskohus pidanud tegema

kaebajale ettepaneku esitada tõendamata asjaolude kohta tõendid.

Ringkonnakohtu hinnangul HKMS § 59 lg 3 käesolevas asjas kohaldamisele ei kuulu. Tegemist

ei ole olukorraga, kus tõendeid oleks esitatud ebapiisavalt. Vaidlustatud otsus põhineb põhjalikul

ekspertiisiaktil, mis on kohtule esitatud. See, et kaebaja ekspertiisiakti järeldustega ei nõustu, ei

tähenda, et asjas oleks kogutud ebapiisavalt tõendeid. Vaidlusaluste küsimuste lahendamiseks oli

asjas piisavalt tõendeid esitatud. HKMS § 59 lg-t 3 ei saa tõlgendada selliselt, et isegi olukorras,

kus tõendeid asja lahendamiseks on piisavalt, peab kohus ikkagi andma tõendatud seisukohtadele

vastu vaidlevale menetlusosalisele täiendava võimaluse omapoolsete tõendite esitamiseks.

Sellise tõlgenduse korral jõuaks kohtumenetlus absurdini, sest sisuliselt võiks selline

kordamööda menetlusosalistele täiendavate tõendite esitamiseks võimaluse andmine kesta

lõputult. Menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt (HKMS § 28

lg 1) ning oma väidete tõendamiseks vajalikud tõendid esitama võimalikult kiiresti. Miski ei

takistanud kaebajal esitamast oma väidete tõendamiseks (st sisuliselt ekspertarvamuse

ümberlükkamiseks) vajalikke tõendeid koheselt esimese astme kohtu menetluses.

12. Nõustuda ei saa ka väitega, et vastustaja ei ole kasutanud kaalutlusõigust. Kaebajalt ei ole

toetust tagasi nõutud täielikult, vaid ainult osaliselt. Osas, milles tööd olid abikõlbulikud, ei ole

kaebajalt toetust tagasi nõutud. Juba sellest asjaolust nähtub, et vastustaja on teostanud

kaalutlusõigust. Küsimus, kas sadam on valminud, ei oma toetuse tagasinõudmisel tähtsust. Ka

see, et kaebaja on kohaliku omavalitsuse üksus, ei välista toetuse tagasinõudmist. Kuskilt ei

tulene, et kohaliku omavalitsuse üksust tuleks toetuste tagasinõudmisel kohelda teistmoodi kui

teisi isikuid.

13. Nõude esitamise tähtaja suhtes nõustub ringkonnakohus halduskohtu esitatud põhjendustega.

Halduskohus ja vastustaja on selgitanud, miks kohaldub käesoleval juhul ülimuslikumana

Euroopa Liidu õigusest (Nõukogu määrus nr 2988/95) art 3 lg-s 1 sätestatud neljaaastane

aegumistähtaeg, mitte KTKS § 73 lg-s 3 sätestatud tähtaeg. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud

põhjendusi, mis võimaldaksid seda Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tulenevat

seisukohta ümber lükata.

14. Eeltoodust tuleneval tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kaebaja kaebus tuleb

rahuldada osas, milles ta vaidlustas tagasinõude suurendamist vaideotsusega. Vastavalt tuleb

halduskohtu otsus osas, millega kaebus selles osas rahuldamata jäeti, tühistada. Ülejäänud osas

jääb kaebus rahuldamata.

15. Kuna kaebuses esitatud kohustamisnõudega seoses ei ole apellatsioonkaebuses täiendavaid

seisukohti esitatud, siis ringkonnakohus seda nõuet lähemalt ei käsitle.

16. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Algne tagastusnõue oli 31 854,93 eurot, mida suurendati vaideotsusega

39 575,19 euroni, st 7 720,26 euro võrra. Kaebus rahuldatakse seega 7 720,26 euro osas,

rahuldamata jäetakse 31 854,93 euro osas. Seega on kaebuse rahuldatud osa osakaal kogu

kaebuse nõudest 19,51%. Kaebaja menetluskulu esimeses kohtuastmes oli 3851 eurot (tl 157p,

kd II) ning teises astmes 8062,5 eurot. Viimasest summast kuulub mahaarvamisele ekspertiisitasu

4322,5 eurot, kuna ringkonnakohus tagastab selle ekspertarvamuse (vt all p 18) ja see ei ole

järelikult asjaga seotud kulu. Menetluskulud on kahe kohtuastme peale kokku seega 7591 eurot

ja sellest 19,51 % ehk kaebaja kasuks väljamõistmisele kuuluv osa on 1481 eurot.

17. Apellatsioonkaebuses on esitatud taotlus lahendada asi kohtuistungil. See taotlus ei kuulu

rahuldamisele. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas olulist tähtsust omavate küsimuste kohta asja

materjalides piisavalt tõendeid, mis võimaldavad asja HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel kirjalikus

menetluses lahendada. Istungi korraldamine ei omaks asja lahendamise seisukohalt lisaväärtust.

Lisaks räägib asja kirjalikus menetluses lahendamise kasuks menetlusökonoomia põhimõte, kuna

kirjalikus menetluses asja lahendamine võimaldab asjas otsuse teatavaks teha märgatavalt varem,

kui see oleks võimalik istungi korraldamisel.

18. Pärast asjas kirjalikus menetluses tehtava otsuse teatavakstegemise kuupäeva

kindlaksmääramist taotles apellant selles määruses menetlusdokumentide esitamise kuupäeva

pikendamist ning selle taotluse rahuldamisel esitas kohtule uue tõendi – 166 lehekülje pikkuse

ekspertarvamuse. Ringkonnakohus ei võta seda tõendit vastu ning tagastab selle. Eelnevalt juba

viidatud HKMS § 28 lg 1 kohustab menetlusosalist kasutama oma menetlusõigusi heauskselt.

Kaebaja käitumine ei ole uue tõendi esitamisel olnud heauskne. Toetuse tagasinõudmise otsus

põhines PRIA tellimusel tehtud ekspertiisil, mis oli kaebajale kättesaadav juba haldusmenetluses.

Ei vaidemenetluses ega kohtumenetluses esimeses astmes ei esitanud kaebaja tõendeid selle

ekspertarvamuse ümberlükkamiseks, sh omapoolset ekspertiisi, vaid piirdus lihtsalt ekspertiisi

vaidlustamisega selliselt, et otsis sellest puudusi ja vastuolusid. Nagu käesoleva otsuse p-s 10

märgitud, ei esitanud kaebaja isegi arveid, tõendamaks seda, et ehitamisel on kulutatud

tõepoolest nii palju betooni, nagu projekt ette nägi. Kaebaja ei esitanud uut ekspertarvamust ka

apellatsioonkaebusega ega selle täiendusena, kuigi tema apellatsioonkaebus võeti

ringkonnakohtu menetlusse juba 2. juunil 2014 ning aega uue ekspertarvamuse esitamiseks oli

piisavalt. Enamgi veel, kaebaja esitas 20. märtsil 2015 taotluse menetluse kiirendamiseks, ning

ka siis ei viidanud ta uue ekspertarvamuse esitamise kavatsusele (tl 2-2p, kd III). Uus

eksperarvamus esitati alles viimase seisukohana enne ringkonnakohtu otsuse teatavakstegemist.

Ringkonnakohtu hinnangul on selline käitumine vastuolus menetlusõiguse heauskse kasutamise

põhimõttega ja takistab asja lahendamist võimalikult kiiresti, kuna selle ekspertarvamuse sisuline

arvessevõtmine tähendaks otsuse teatavakstegemise aja olulist edasilükkamist ning samuti

vastustajalt selle ekspertarvamuse osas seisukohtade nõudmist. Kaebajal oli võimalik omapoolne

ekspertarvamus esitada oluliselt varem. Ka asjaolu, et kaebaja soovis asjas istungi korraldamist,

ei anna alust käsitada tema käitumist teistmoodi, sest vastuolus heauskse käitumise põhimõttega

oleks olnud ka see, kui uus ekspertarvamus oleks esitatud alles istungil.

Uue tõendi tagasilükkamise aluseks on ka HKMS § 198 lg 3, mille järgi võib ringkonnakohus

jätta apellatsioonimenetluses esitatud tõendi tähelepanuta, kui apellandi esitatud põhjendused uue

tõendi esitamiseks alles apellatsioonimenetluses ei ole mõjuvad (siinkohal kohalduvad lisaks

vahetult eeltoodule ka käesoleva otsuse p-s 11 esitatud põhjendused), välja arvatud juhul, kui

tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Ringkonnakohus ei pea uue

ekspertarvamuse arvessevõtmise vajadust ilmselgeks, kuna vaidlus asjas käib Atla sadama I etapi

rekonstrueerimistööde üle. Vaidlustatud haldusakti tegemise aluseks olnud ekspertiisi tegemise

ajal ei olnud kogu sadam veel lõplikult välja ehitatud (ehitamata oli lõunamuul, tegemata sadama

territooriumi planeerimine ja paigaldamata navigatsioonimärgistus, vt kd II, tl 16) ning

ekspertiisi esemeks oli vaid sadama I etapi ehitustööde maht. Uus ekspertiis seevastu kontrollib

korraga pärast sadama valmimist nii sadama I kui II etapi ehitamisel tehtud tööde mahtusid,

mistõttu on tõenäoline, et ekspertarvamuste võimalik erinevus on põhjustatud just sellest

asjaolust.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

Maili Lokk

Einar Vene