3-14-50641/54 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50641 Haldusasi AS Medex kaebus Eesti Haigekassa juhatuse 28. märtsi 2014. a otsuse nr 142 ning Eesti Haigekassa ja SA Elva Haigla TM vahel 8. aprillil 2014 sõlmitud ravi rahastamise lepingu osaliseks tühistamiseks ja Eesti Haigekassa kohustamiseks otsustada Tartu maakonnas ortopeedia erialal päevaravis 307 ravijuhu osas ravi rahastamise lepingu sõlmimine uuesti Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 21. novembri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – AS Medex, esindajad v.adv Merli Paddar ja v.adv Martin Tamme Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindajad v.adv Ants Nõmper ja adv Maria Teder Kolmas isik – SA Elva Haigla TM, esindaja v.adv Roman Levin Menetluse alus ringkonnakohtus AS Medex apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

2. september 2015

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS Medex apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 21. novembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14- 50641 ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada AS Medex kaebus. 3. Tühistada Eesti Haigekassa juhatuse 28. märtsi 2014. a otsus nr 142 osas, milles otsustati sõlmida Tartu maakonnas ortopeedia erialal päevaravis 307 ravijuhu osas ravi rahastamise leping SA-ga Elva Haigla TM. Tühistada Eesti Haigekassa ja SA Elva Haigla TM vahel 8. aprillil 2014 sõlmitud ravi rahastamise leping nr 6008914 ortopeedia erialal päevaravis 307 ravijuhu osas. Kohustada Eesti Haigekassat otsustama Tartu maakonnas ortopeedia erialal päevaravis 307 ravijuhu osas ravi rahastamise lepingu sõlmimine uuesti.

3-14-50641 2(11) 4. Mõista Eesti Haigekassalt AS Medex kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud 6050,60 eurot (kuus tuhat viiskümmend eurot 60 senti). Ülejäänud osas jätta AS Medex menetluskulud tema enda kanda. 5. Eesti Haigekassa ja SA Elva Haigla TM menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. oktoobril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa nõukogu kehtestas 01.11.2013 otsusega nr 20 ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks tervishoiuteenuse osutajate valiku väljakuulutamise põhimõtted, ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused ja lepingu tähtaja üle otsustamise tingimused.

2. Eesti Haigekassa juhatus kuulutas 08.01.2014 otsusega nr 24 välja valiku Vabariigi Valitsuse 02.04.2003 määruses nr „Haiglavõrgu arengukava“ nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks eriarstiabi osutamiseks ajavahemikul 01.04.2014–30.06.2018 (p 1). Otsuse p-ga 2 kinnitati valikule kuuluvad eriarstiabi ja haiguste ennetuse teenuste osutamise kohad ja teenuse vajadus (ravijuhud) perioodil 01.04.2014–31.03.2015 piirkondlike osakondade kaupa (lisad 2-4). Otsuse lisa 1 „Ravi rahastamise lepingute sõlmimise ja valiku piirkondade määramise alused“ p-st 1.5 nähtuvalt hinnati Tartu maakonnas ortopeedia päevaravi raviteenuse nõudluse mahuks 1053 ravijuhtu aastas, millest 636 ravijuhtu katavad ära haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad. Sellest tulenevalt kuulutati Tartu maakonnas ortopeedia erialal päevaravi osas valik välja 417 ravijuhu mahus. Taotlused ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks esitasid AS Medex ja SA Elva Haigla TM.

3. Eesti Haigekassa juhatus kinnitas 28.03.2014 otsusega nr 142 Tartu osakonna läbiviidud eriarstiabi tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemused ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks eriarstiabis (p 1; lisa 1) ning samuti kinnitati valiku hindamistabel (p 2; lisa 2). Otsuse lisa 1 p-st 2.41 ja lisast 2 nähtuvalt esitati Tartu maakonnas ortopeedia erialal

3-14-50641 3(11) päevaravi osas kaks taotlust ning SA Elva Haigla TM (taotles 307 ravijuhtu) ja AS Medex (taotles 417 ravijuhtu) said hindamisel mõlemad 55 punkti. Kuna SA Elva Haigla TM pakkus samas madalamat hinda (hinnakoefitsient 0,84) kui AS Medex (hinnakoefitsient 0,85), siis otsustati ravi rahastamise leping perioodiks 01.04.2014–31.03.2015 sõlmida eelisjärjekorras SA-ga Elva Haigla TM tema poolt taotletud 307 ravijuhu mahus ning AS-ga Medex otsustati ravi rahastamise leping sõlmida ülejäänud väljakuulutatud 110 ravijuhu mahus.

4. AS Medex esitas 28.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Haigekassa juhatuse 28.03.2014 otsuse nr 142 tühistamiseks osas, milles otsustati sõlmida Tartu maakonnas ortopeedia erialal päevaravis 307 ravijuhu osas ravi rahastamise leping SA-ga Elva Haigla TM, vastustaja ja kolmanda isiku vahel 08.04.2014 sõlmitud ravi rahastamise lepingu tühistamiseks Tartu maakonnas ortopeedia eriala päevaravi osas ning haigekassa kohustamiseks otsustada Tartu maakonnas ortopeedia erialal päevaravis 307 ravijuhu osas ravi rahastamise lepingu sõlmimine uuesti. SA-le Elva Haigla TM määrati raviteenuse osutamise kvaliteedi ja tingimuste eest maksimumpunktid alusetult. Küsitav on Elva haigla võimekus lepingut täita, sest kolmas isik kavatseb lepingut suures osas täita allhanke korras. Kaebaja asukoht Tartus on patsientide jaoks mugavam kui kolmanda isiku asukoht Elvas. Haigekassa võimaldas SA-l Elva Haigla TM õigusvastaselt muuta oma hinnapakkumist alla lubatud hinnakoefitsiendi piirimäära 0,85 (aluste p 12.5.1). Esitatud alapakkumine tulnuks kõrvale jätta või käsitada seda piirhinna pakkumisena, millisel juhul tulnuks lähtuda teenuse osutamise kvaliteedist ja tingimustest või teha valik liisuheitmise teel (vt aluste p-d 12.5.2 ja 12.5.3). Kui kaebaja oleks teadnud võimalusest esitada alapakkumisi, oleks ta seda teinud. Kuna kolmandal isikul lubati taotlust muuta veel 26.03.2014, tulnuks seda võimaldada teha ka kaebajal. Vastustaja on menetluse käigus soosinud SA-d Elva Haigla TM. Kui kaebaja sai 27.03.2014 teada kolmanda isiku pakutud koefitsiendist 0,84, avaldas ta soovi pakkuda ise koefitsienti 0,83, kuid vastustaja seda enam ei lubanud. Haigekassa ei ole täitnud selgitamiskohustust ja kaebaja ei pidanud aru saama, et koefitsient 0,85 kehtib alles hinnapakkumisvoorus. Valiku tegemine üksnes hinna alusel on vastuolus ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 36 lg-ga 4.

5. Eesti Haigekassa vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Teenuse hind oli üks kaheksast arvesse läinud hindamiskriteeriumist (vt aluste p 12) ning tegemist ei olnud kaalukaima kriteeriumiga, sest enim punkte võis saada teenuse kvaliteedi ja tingimuste eest. Aluste p-st 12.5.1 nähtub, et hinnakoefitsienti alla 0,85 ei võinud pakkuda vaid kirjalikus hinnapakkumisvoorus, kuid taotluste esitamise voorus selline piirang puudus ja alammäär on jäetud lahtiseks (vt aluste p 2.1.1). Võrdsete pakkumiste puhul oli valiku tegemisel teenuse hinnast lähtumine põhjendatud. Mõlemale taotlejale on antud võimalus pakutavat hinda muuta ning selgitamiskohustust ei ole rikutud, sest kaebaja ei ole selgitamist soovinud. Kõik kolmanda isiku taotluses nimetatud ortopeedid on Terviseameti registris registreeritud Elva haigla töötajatena. Vastustaja ei ole kolmandat isikut eelistanud ega ole andnud talle ebamõistlikult palju punkte. Ülevaatlikkus on tagatud otsuse lisas 2 esitatud tabeli ja alustes kehtestatud kriteeriumite koostoimes.

6. Kolmas isik SA Elva Haigla TM palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja ja kolmas isik said hindamisel võrdse arvu punkte ning kuna taotlejate pakutav hind erines, puudus vastustajal vajadus korraldada kirjalikku hinnapakkumisvooru, milles oleks kehtinud nõue, et pakkuda ei tohi koefitsienti alla 0,85. Taotluse muutmise võimalus oli tagatud mõlemale pakkujale. Kolmas isik ei avaldanud 27.03.2014 kohtumisel kaebajale, et pakub koefitsienti 0,84. Samuti ei pakkunud kaebaja sellel kohtumisel koefitsienti 0,83, seega ei saanud vastustaja selle lubamisest ka keelduda. Põhjendamatu on kaebaja arvamus, et kolmas isik ei

3-14-50641 4(11) suuda sõlmitud lepingut täita. Kolmanda isiku raviteenuste kvaliteet ei ole kaebaja omast halvem ja temale antud maksimumpunktid on põhjendatud.

7. Tallinna Halduskohus jättis 21.11.2014 otsusega AS Medex kaebuse rahuldamata. Käesoleval juhul on ortopeedia erialal päevaravis väljakuulutatud 417 ravijuhu osas teenuse osutamise piirkonnaks selgelt määratud Tartu maakond, mitte Tartu linn. Seega võisid taotluse esitada kõik Tartu maakonnas ortopeedia päevaravi teenust osutavad tervishoiuteenuse osutajad, olenemata nende asukohast. Kuna teenuse osutamise piirkond määrati kindlaks Eesti Haigekassa juhatuse 08.01.2014 otsusega nr 24 (mida kaebaja ei ole vaidlustanud), siis ei pidanud vastustaja hindamisel tervishoiuteenuse osutaja asukohaga enam täiendavalt arvestama. Eesti Haigekassa juhatuse 28.03.2014 otsuse nr 142 lisast 2 nähtuvalt said AS Medex ja SA Elva Haigla TM kõigi hindamiskriteeriumite osas võrdse arvu hindepunkte. Kuna nii kaebaja kui ka kolmas isik pakkusid hinda koefitsiendiga vähemalt 0,9, siis said mõlemad aluste p 2.1.1 eest maksimumpunktid ning sellest, kelle pakutud koefitsient oli madalam, hindamine enam ei olenenud. Aluste p 4.1 kohaselt hinnati teenuse osutamise kvaliteeti ja tingimusi kahel alusel: statsionaarselt või päevakirurgias operatsioone teinud arstide osakaal ning pädevushindamise läbinud arstide osakaal. Kõnealuse kriteeriumi sisustamisel lähtus haigekassa mh Eesti Traumatoloogide-Ortopeedide Seltsi 16.05.2013 arvamusest ning kuna kõik taotlustes märgitud arstid vastasid väljatoodud kvaliteedikriteeriumitele, tuli mõlemale taotlejale anda aluste p 4.1 järgi maksimumpunktid ja kolmanda isiku taotluse madalam hindamine poleks olnud põhjendatud. Ortopeedia päevakirurgia teenuse osutamine ei ole kolmanda isiku jaoks tundmatu ning kaebaja ei saa nõuda enda eelistamist seniste kogemuste ja subjektiivsete hinnangute alusel. Taotlejate hindamine on toimunud õiguspäraselt ja kaebaja vastuväited on põhjendamatud.

Aluste p 12.5 sätestab, et kui enam punkte saanud taotlejaid on rohkem, kui vajadus teenuse järele (väljakuulutatud ravijuhtude arv) antud erialal ja kohas tingib, tehakse ettepanek lepingu sõlmimiseks taotlejale või taotlejatele, kes pakkusid madalamat hinda. Kuna kaebaja ja kolmas isik said hindamisel võrdselt hindepunkte ning nende taotletud ravijuhtude arvud kokku ületasid antud erialal ja kohas valikule suunatud ravijuhtude arvu, siis tuli taotlejate vahel valiku tegemisel lähtuda aluste p-st 12.5 ja teha otsus taotleja kasuks, kes pakkus madalamat hinda. Aluste p-st 12.5.1 nähtub selgelt, et hinnakoefitsiendi piirmäär 0,85 kehtib kirjalikus hinnapakkumisvoorus, mitte enne seda toimuvas taotluste hindamise menetluses. Vastustaja ei ole nimetatud osas kaebajat ka oma 12.02.2014 ja 07.03.2014 selgitustega eksitanud. Praegusel juhul kaebaja ja kolmanda isiku taotlused hinnapakkumisvooru ei jõudnud, sest taotlejad pakkusid erinevat hinda ja valik oli võimalik teha pakutud hinnast lähtudes. Kuigi piirmäära kehtestamise põhjused (vajadus tagada teenuse kvaliteet ja taotleja jätkusuutlikkus, vältida võistupakkumisi) võivad olla iseenesest olulised ka taotluste hindamise menetluse käigus, nähtub vastustaja selgitustest, et taotluste hindamise menetluse tarvis ei peetud piirmäära kehtestamist vajalikuks põhjusel, et koefitsiendi pakkumist alla 0,9 ei peetud selles menetlusetapis tõenäoliseks, sest maksimumpunktid oli võimalik saada juba koefitsiendi 0,9 pakkumisel ja madalama koefitsiendi pakkumine hindamisel täiendavaid punkte ei andnud. Üksnes analoogiale tuginedes ei saa piirata kolmanda isiku õigust pakkuda väiksemat koefitsienti, mistõttu on põhjendamatu kaebaja nõue, et kolmanda isiku pakutud koefitsient tuleb lugeda võrdseks piirkoefitsiendiga.

Alused ega 08.01.2014 otsus nr 24 ei keela taotlust arstide osas muuta ning kuivõrd kolmanda isiku poolt taotluse muutmise käigus lisatud arstid olid samuti pädevad, ei mõjutanud muudatused hindamise tulemusi. Taotluse muutmise võimalust on kasutanud ka kaebaja, kes on korduvalt muutnud pakutavat hinnakoefitsienti. Kolmas isik muutis pakutavat koefitsienti seevastu üksnes ühel korral ning viimasena muutis oma taotlust just kaebaja. Etteheited

3-14-50641 5(11) ärakuulamata jätmisest ei ole põhjendatud. Sellest, milliseid koefitsiente taotlustes pakuti, ei võinud vastustaja 10.02.2014 käskkirjast nr 1-1/3 tulenevalt teisi taotlejaid informeerida. Tartu maakonnas günekoloogia erialal päevaravi osas taotlejate vahel 27.03.2014 toimunud liisuheitmise protokoll kajastab vaid liisuheitmisega seotud toiminguid ning sellest ei nähtu, et AS Medex esindaja dr Toomas Tein oleks kohtumise ajal või pärast seda esitanud haigekassa esindajale Maivi Parvele taotluse koefitsiendiga 0,84 või 0,83. Olukorras, kus M. Parv ja T. Tein on kohtuistungil andnud teineteisele vastukäivaid ütlusi ning kohtul puudub alus neist kumbagi valeütluste andmises süüdistada, tuleb antud ütluste kooskõla hinnata muude tõendite ja selgitustega. Pole usutav, et kaebaja sai 27.03.2014 kohtumisel teada kolmanda isiku pakutud koefitsiendist ning kaebaja pole olnud järjepidev oma seisukohtades, kas ta pakkus seejärel koefitsienti 0,84 või 0,83. Vastustajal puudus ka põhjus taotluse muudatust mitte aktsepteerida, kui see oleks tõepoolest esitatud. Isegi kui kaebaja soovis taotlust muuta, ei ole ta püüdnud seda teha kirjalikus vormis, mida nõuab 08.01.2014 otsuse nr 24 lisa 5 p 1. Kokkuvõttes ei ole tuvastatud, et AS Medex oleks 27.03.2014 kohtumisel esitanud haigekassale muudetud koefitsiendiga taotluse, mida vastustaja keeldus vastu võtmast. Ükski kohtule esitatud tõend ei kinnita kaebaja väidet, et vastustaja oleks kolmandat isikut menetluse käigus soosinud ja avaldanud talle rohkem teavet kui kaebajale.

RaKS § 36 lg 4 p 6 järgi tulnuks mh arvestada tervishoiuteenuse osutamise keskmise koormuse näitajatega. Samas ei ole päevaravi osas arstide koormuse näitajaid kehtestatud, mistõttu ei saanud vastustaja koormuse näitajatega taotluste hindamisel ka arvestada. Eesti Haigekassa juhatuse 08.01.2014 otsuse nr 24 lisa 1 p 1.4 ja lisa 10 p 3.1 räägivad päevaravis päevakirurgia erialadel optimaalsest päevakirurgiliste operatsioonide arvust aastas, mis on arvutatud, lähtudes 2012. a keskmisest päevakirurgiliste operatsioonide arvust üldhaiglates. Optimaalseks peeti 200 ravijuhtu aastas ning sellest lähtuvalt valikupartnerite minimaalseks lepingumahuks 0,5 optimaalsest mahust, st 100 ravijuhtu aastas. Üldhaiglate keskmist näitajat kasutati valikupartnerite minimaalse nõutava koormuse referentsina, et tagada nende teenusepakkumises üldhaiglatega võrreldav töökoormus ja sellega seotud ravikvaliteet. Seega ei olnud eesmärk näha ette koormusnäitajaid, millega taotlejad peavad eriarstiabis päevaravi osas taotluste esitamisel arvestama. Asjaolu, et kolmanda isiku taotluses näidatud arstidel on mitu töökohta, ei tähenda veel, et kolmas isik ei oleks suuteline taotletud ravijuhte teenindama. Töökoormuse olulise tõusu korral on kolmandal isikul võimalus palgata täiendavat tööjõudu või tema arstidel võimalik lõpetada töölepingud teiste tervishoiuteenuse osutajatega. Samuti ei pidanud vastustaja ortopeedia eriala ravijuhtude jagamisel päevaravis arvestama sellega, kellele ja kui suures ulatuses anti samal erialal teenindamiseks ambulatoorsed ravijuhud. Ambulatoorne ravi ja päevaravi on erinevad raviteenused, mida osutatakse ja rahastatakse eraldi. Olukorras, kus taotlejad olid kõigi hindamiskriteeriumite osas võrdsed, puudusid vastustajal muud võimalused taotlejate vahel valiku tegemiseks peale lähtumise pakutud hinnast. Vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud ja selle tühistamiseks puudub alus. Samadel põhjendustel tuleb rahuldamata jätta ka nõue ravi rahastamise lepingu tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. AS Medex palub apellatsioonkaebuses (ja 19.03.2015 täiendavates seisukohtades) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Eesti Haigekassa on vaidlusaluse otsuse tegemisel rikkunud hindamisreegleid või alternatiivselt on rikutud selgitamiskohustust ja ärakuulamisõigust. Hinnakoefitsiendi piirmäär ei kehtinud ainuüksi hinnapakkumisvoorus ning kuna pakkumine alla koefitsiendi 0,85 ei olnud lubatav, siis tulnuks kolmanda isiku taotlus jätta rahuldamata või lugeda tema pakkumus võrdseks

3-14-50641 6(11) piirkoefitsiendiga. Kui 0,85 määra kehtestamise peamiseks põhjuseks oli kvaliteedi tagamine, ei oleks see eesmärk saavutatav, kui piirang kehtib vaid kitsal ajaperioodil ning nii enne kui ka pärast hinnapakkumisvooru on võimalik teha lõputult väiksemaid pakkumisi. Hindamisreeglite p 12.5 süstemaatiline ja mõistlik käsitlus ei võimalda teistsugust tõlgendust, kui et piirkoefitsiendi näol saab tegemist olla üksnes kogu menetluses läbivalt kehtiva nõudega. Aluste p-s 12.5.1 sätestatud koefitsient 0,85 peaks olema objektiivne alampiir, millest väiksemate pakkumiste korral kannatab aluste koostaja hinnangul teenuse kvaliteet. Kitsast grammatilisest tõlgendusest lähtumine ja piirmäära kehtestamise eesmärgi ignoreerimine ei ole põhjendatud. Isegi kui alla 0,85 määra pakkumine oli lubatud, ei olnud regulatsioon piisavalt selge ja vastustaja on rikkunud oma selgitamiskohustust. Ükski teine taotleja peale SA Elva Haigla TM ei ole osanud valikumenetluses pakkuda koefitsienti alla 0,85. Taotluste muutmise osas puudus kirjalik reeglistik ning kuigi hinnapakkumised olid võistupakkumiste vältimiseks määratud asutusesiseseks kasutamiseks, anti taotlejatele siiski informatsiooni nende taotluste eduperspektiivide kohta ja lubati taotlusi muuta kuni viimase hetkeni. Taoline informeerimine vastustaja poolt oli aga valikuline ja tõi kaasa menetlusosaliste ebavõrdse kohtlemise, sest kaebajat tema pakkumise eduperspektiivi vähenemisest hiljem ei informeeritud. See nähtub dr Peeter Laasiku seletusest halduskohtus, kes märkis, et Elva haigla vähendas viimasel hetkel ravijuhtude mahtu selliselt, et midagi jääks ka AS-le Medex. Seega pidi kolmas isik olema teadlik temaga ravi rahastamise lepingu sõlmimisest. Halduskohus on vääralt tuvastanud, et kolmas isik ei ole oma taotlust muutnud viimasena 26.03.2014, taotledes 417 ravijuhu asemel 307 ravijuhtu. Taotluse muutmist viimasel hetkel („kingitusena Medexile“) kinnitas ka tunnistaja PL. Elva haigla vähendas 02.03.2014 kirjas taotletavaid ravijuhte 307-le, suurendas selle 14.03.2014 taas 417-ks ja viimaks muutis 26.03.14 uuesti 307-ks. Kolmas isik on oma taotlust muutnud kokku viiel korral: hinnakoefitsienti 12.03.2014, arstide loetelu 10.03.2014 ning ravijuhtude arvu 02.03.2014, 14.03.2014 ja 26.03.2014.

Halduskohus on vääralt leidnud, et AS Medex ei esitanud 27.03.2014 kohtumisel taotlust hinnakoefitsiendi muutmiseks 0,83-ks. Õige on see, et kuna M. Parv ja T. Tein on andnud vastukäivaid ütlusi, tuleb hinnata antud ütluste kooskõla muude tõendite ja selgitustega. Samas ei ole kohus põhjendanud, miks ta on pidanud T. Teini ütlusi vähem usaldusväärseteks kui M. Parve ütlusi. AS Medex seisukohad on olnud järjepidevad ning kohtu viidatud erinevus menetlusdokumentides kujutas endast üksnes numbrilist eksimust. Pärast seda, kui apellant sai 27.03.2014 kohtumisel M. Parvelt teada, et kolmas isik on pakkunud koefitsienti 0,84, soovis apellant muuta oma taotluses koefitsiendi 0,83-ks, kuid vastustaja seda ei võimaldanud. M. Parve ütlused ei ole usaldusväärsed, sest kuivõrd taotlused olid tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks ja neis sisalduvate andmete teistele taotlejatele avaldamisega kaasneb vastutus, siis võib eeldada, et M. Parv ei mäletanud või ei soovinud mäletada sündmusi, mis võivad teda süüstada. Asjaolu, et apellandi taotlust ei ole protokollitud, ei muuda selle esitamist olematuks. Kirjalikku taotlust ei esitatud, sest apellandile selgitati, et taotluste muutmine ei ole ajaliselt enam võimalik. Seejuures on haigekassa alles kohtumenetluses asunud väitma, et taotluste muutmine oli võimalik kuni otsuse tegemiseni, kuigi määras menetluse käigus kuupäevalisi ja kellaajalisi tähtaegu taotluste esitamiseks. Taotluses sisuliste muudatuste tegemine pärast haigekassa poolt antud tähtaega 14.03.2014 kell 17.00 oli lubamatu. Arvestades, et SA-l Elva Haigla TM võimaldati oma taotlust muuta veel 26.03.2014, pidanuks haigekassa võimaldama ka AS-l Medex oma taotlust muuta ja pakkuda koefitsienti 0,83. Kuna valik langetati kokkuvõttes ainult pakutud hinnast lähtuvalt, on tegemist sedavõrd olulise menetlusveaga, mis mõjutas asja otsustamist.

Vaidlusaluse otsuse tegemisel on rikutud oluliselt kaalutlusreegleid. Haigekassal oli kohustus hinnata Elva haigla võimekust ja arstide koormust (RaKS § 36 lg 1 p 6; aluste p-d 12.3 ja

3-14-50641 7(11) 12.6). Kohtu seisukoht täiendava tööjõu palkamise võimalusest viib olukorrani, kus ravi rahastamise leping sõlmitaks isikuga, kelle võimekust ei ole kontrollitud. Taotlejad olid kohustatud taotluses ära näitama ka arstid ja nende koormuse (AS-l Medex oli koormus 2 kohta ja SA-l Elva Haigla TM oli koormus 1 koht). Haigekassa pidas õigusvastaselt piisavaks kolmanda isiku paljasõnalist kinnitust, et ta suudab ravijuhud täita. Jääb arusaamatuks, miks nõuti taotlustes koormusnäitajate esitamist, kui taotluses määratud arstide arv ja koormus ei omanud otsuse tegemisel tähtsust. Vastustaja on alles kohtumenetluses asunud väitma, et koormusnäitajat polnud ortopeedia päevaravi puhul võimalik ega vajalik hinnata. Eesti Haigekassa juhatuse 08.01.2014 otsuse nr 24 lisa 1 p-st 1.4 ja lisa 10 p-st 3 tulenevalt on vastustaja pidanud päevaravis päevakirurgia erialadel optimaalseks päevakirurgiliste operatsioonide arvuks 200 ravijuhtu aastas, mille aluseks oli 2012. a keskmine päevakirurgiliste operatsioonide arv üldhaiglates. RaKS § 36 lg 1 p 6 ei sätesta, et tervishoiuteenuse osutamise keskmise koormuse näitajad peavad olema kinnitatud eraldi vastava menetluse tulemusel. Ortopeedia päevaravi alal polnud küll ametlikult kehtestatud piirmäära, kuid oli üldine metoodika, mille alusel oli täiskohaga arsti töökoormuseks 200 ravijuhtu aastas. Sellest tulenevalt ei olnud kolmanda isiku võimekus taotletud ravijuhtude täitmiseks otsuse tegemisel piisav (olemas oli kokku 1,15 kohta ehk võimekus 230 ravijuhu mahus) ning tema taotlus tulnuks jätta vähemasti osaliselt rahuldamata.

Alustes sätestatud reeglid ei võimaldanud vastustajal kasutada seadusest tulenevat diskretsioonivolitust, mistõttu on haigekassa rikkunud oluliselt kaalutlusõigust. RaKS § 36 lg

4 ei võimalda hindajal valida, milliseid sätestatud kriteeriumitest kohaldada ega luba neist ühtegi hindamisel arvestamata jätta. Jätkusuutliku lepingupartneri valikul pidanuks vastustaja arvestama ka apellandi pikaajalise kogemuse, olemasoleva süsteemi, koostööpartneriks olemise ja teenust osutavate arstide koormusega (RaKS § 36 lg 4 p-d 2 ja 6). Põhjendamatu on olukord, kus jäetakse arvestamata, et AS Medex on 18 aastat tegelenud ortopeedia päevaravi väljaarendamise ja vastava teenuse osutamisega ning esimeses järjekorras tehakse ettepanek ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks tervishoiuteenuse osutajale, kes alles komplekteerib oma meeskonda. Raviteenuse kvaliteedi hindamisel ei saa piisavaks pidada lähtumist üksnes asjaolust, kas tervishoiuteenuse osutajaga töösuhtes olevad arstid on teostanud operatsioone ning läbinud pädevushindamise. Hindamisreeglid on haldusorgani diskretsiooniruumi põhjendamatult ahendanud ning see on viinud ebaõige ja kaalutlusvigadega otsuse tegemiseni.

9. Eesti Haigekassa vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Hindamisreegleid on rakendatud vastavalt neis ettenähtule. Apellandi viidatud ebamõistlikult madalaid pakkumisi ei ole esitatud ning see ei ole ka tõenäoline, sest aluste p 2.1.1 kohaselt ei suurenda koefitsiendist 0,9 allapoole pakkumine saadavaid hindepunkte ning samas peavad taotlejad olema pakutud hinnaga valmis ka teenust osutama. Samas on üksteisest ülepakkumise risk aktuaalne just hinnapakkumisvoorus, kus taotlejad teavad, et nad on saanud võrdselt punkte, mistõttu on seal alampiiri kehtestamine põhjendatud. Taotlejaid on koheldud võrdselt ja neile mõlemale selgitati 2014. a veebruaris, millises osas oleks võimalik oma punktiskoori tõsta ning kas neile prognoositakse lepingu sõlmimist (ja millises mahus) või mitte. Haigekassa ei ole teavitanud kolmandat isikut ulatuslikumalt kui apellanti. Asjaolu, kumb taotleja muutis oma taotlust (ravijuhtude arvu osas) viimasena, ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Apellandi viidatud muudatuste toimumine ei ole vaidluse all. AS Medex väidetud hinnakoefitsiendi muutmise taotluse esitamist 27.03.2014 ei saa lugeda tõendatuks. Väidetav numbriline eksitus (0,84 või 0,83) oli korduv ja kaebaja asus seda parandama alles halduskohtule esitatud kõneteesides. Samuti ei olnud sellise taotluse esitamisele viidatud kaebuses toodud asjaolude kirjelduses. Arusaamatuks jääb, miks ei oleks vastustaja pidanud lubama kolmandal isikul 26.03.2014

3-14-50641 8(11) oma taotlust muuta, kuna see ei mõjutanud pingerida, vaid vähendati üksnes taotletud ravijuhtude arvu.

Vastustaja ei eita, et tal oli kohustus kontrollida Elva haigla võimekust, mida haigekassa täiendavate järelepärimiste kaudu tegigi. Apellandiga ei saa aga nõustuda, et esitatud selgitusi pole alust pidada piisavateks, et tuvastada kolmanda isiku valmisolek teenust osutada. AS Medex ei ole märkinud, mida oleks vastustaja pidanud siis veel tegema, et Elva haigla võimekuses veenduda. Ravi rahastamise lepinguga võtab tervishoiuteenuse osutaja endale lepingulise kohustuse teenindada kindlaksmääratud arv ravijuhte ning lepingu rikkumise korral on haigekassal võimalik rakendada mitmeid õiguskaitsevahendeid. Vaidlust ei ole selles, et aluste kohaselt ortopeedia päevaravis RaKS § 36 lg 4 p-s 6 sätestatud asjaolu ei hinnata. Kuivõrd alused on kehtestatud valikumenetluse objektiivsuse ja ühetaolisuse tagamiseks, ei saa haigekassa hakata ilma erandlike asjaoludeta hindama kolmanda isiku puhul asjaolusid, mida alused ette ei näe. Vastustaja küll pidas kolmanda isikuga nimetatud küsimuses kirjavahetust, kuid pidi lõpptulemusena möönma, et ortopeedia päevaravis ei ole mingit keskmist koormust kehtestatud. Haigekassa poolt valiku väljakuulutamise otsustamise aluseks võetud statistiline keskmine ei tähenda, et ühe ametikoha kohta ongi lubatud osutada üksnes 200 ravijuhtu. Kuna päevaravis ei ole optimaalseid koormusi kehtestatud, siis on RaKS § 36 lg 4 p-s 6 sätestatud asjaoluga mittearvestamine põhjendatud. Sarnaselt apellandiga on ka kolmas isik vastustaja pikaajaline lepingupartner ning osutanud eelmisel lepinguperioodil mh ortopeedia päevaravi teenust. Haigekassa ei saa diskrimineerida uusi teenusepakkujaid, vaid peab lähtuma objektiivsetest hindamiskriteeriumitest.

10. Kolmas isik SA Elva Haigla TM palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vaidlusaluse otsuse tegemisel ei ole haigekassa rikkunud hindamisreegleid ega apellandi menetluslikke õigusi (selgitamiskohustus, ärakuulamisõigus). Hindamisreeglitest nähtub selgelt, et hinnakoefitsiendi piirmäär 0,85 kehtib üksnes kirjalikus hinnapakkumisvoorus, milleni antud juhul ei jõutud. Võistupakkumist ei ole taotlejate vahel toimunud. Kolmas isik pakkus esialgses taotluses hinnakoefitsienti 0,9 ja muutis seda vaid ühel korral, pakkudes 12.03.2014 koefitsienti 0,84. Elva haigla ei teadnud ega saanudki 26.03.2014 teada, et haigekassa sõlmib temaga ravi rahastamise lepingu taotletud ulatuses. Puuduvad igasugused tõendid või tõsiseltvõetavad argumendid, mille kohaselt oleks haigekassa menetluse käigus kolmandat isikut eelistanud või informeerinud teda ulatuslikumalt kui apellanti. Alusetu on seisukoht, et Elva haiglal puudus otsuse tegemise ajal võimekus ravi rahastamise lepingut täita. Apellant ei ole lükanud ümber seisukohta, et päevakirurgia operatsioonide osas kinnitatud normkoormus puudub.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et AS Medex apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

12. Ringkonnakohus märgib esmalt, et jagab halduskohtu seisukohti järgmistes küsimustes: 1) kuna ortopeedia päevaravi teenuse osutamise piirkonnaks oli kehtiva haldusaktiga määratud Tartu maakond, siis pidi haigekassa taotluste hindamisel kohtlema maakonna piires asuvaid tervishoiuteenuse osutajaid võrdselt, olenemata muu hulgas sellest, kes teenindab ambulatoorseid ravijuhte; 2) teenuse osutamise kvaliteedi hindamisel lähtus haigekassa põhjendatult mh Eesti Traumatoloogide-Ortopeedide Seltsi 16.05.2013 arvamusest (II kd, tl 81 ja pöördel)

3-14-50641 9(11) ning objektiivsete näitajate alusel olid taotlejad võrdsed, kusjuures taotluse muutmine arstide osas ei olnud keelatud ja päevaravi osas ei olnud kehtestatud arstide koormuse näitajaid; 3) asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et valikumenetluse käigus oleks kolmandale isikule avaldatud kaebajast rohkem teavet ning AS Medex esindaja T. Tein oleks 27.03.2014 toimunud kohtumisel esitanud haigekassa esindajale M. Parvele muudetud taotluse hinnakoefitsiendiga 0,84 või 0,83, mida vastustaja keeldus aktsepteerimast. Loetletud aspektides nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea otstarbekaks neid üle korrata, kuivõrd need ei ole ringkonnakohtu hinnangul praeguse vaidluse lahendamise seisukohalt määrava tähtsusega ning menetlusosalised ei ole apellatsioonimenetluses sisuliselt uusi seisukohti välja toonud. Nagu ringkonnakohus juba 16.07.2015 määruses (p 11) märkis, on põhjendatud siiski apellandi väide, et halduskohus leidis ebaõigesti, et SA Elva Haigla TM ei muutnud 26.03.2014 taotletud ravijuhtude arvu. Nimetatud tuvastus ei ole samas saanud kuidagi mõjutada asja lahendamist, sest kolmanda isiku taotletud ravijuhtude arvu vähendamine ei mõjutanud taotlejate pingerida ega saanud rikkuda kaebaja õigusi.

13. Vaidlust ei ole selles, et Eesti Haigekassa juhatuse 28.03.2014 otsuse nr 142 lisast 2 (I kd, tl 157 pöördel) nähtuvalt said AS Medex ja SA Elva Haigla TM iga üksiku hindamiskriteeriumi osas ja ka nende kõigi peale kokku võrdse arvu hindepunkte. Nagu ringkonnakohus eelmises punktis märkis, ei ole kohtumenetluses esitatud seisukohtade ja tõendite põhjal alust järeldada, et haigekassa oleks taotlejaid hinnanud (st neile hindepunkte andnud) ebaõigesti, mistõttu puudusid vastustajal antud juhul muud võimalused taotlejate vahel objektiivsetel alustel valiku tegemiseks peale nende pakutud hinna. Vaidlust ei ole selles, et AS Medex pakkus 24.01.2014 taotluses hinnakoefitsienti 1,0 (I kd, tl 39-40p), seejärel 12.03.2014 koefitsienti 0,9 (I kd, tl 182) ning 19.03.2014 koefitsienti 0,85 (I kd, tl 185). SA Elva Haigla TM pakkus 24.01.2014 taotluses hinnakoefitsienti 0,9 (II kd, tl 29-30p) ja 14.03.2014 hinnakoefitsienti 0,84 (I kd, tl 184).

14. Alused ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude (RaKS § 36 lg 4) hindamiseks on kehtestatud Eesti Haigekassa nõukogu 01.11.2013 otsusega nr 20 (I kd, tl 41-49). Aluste p 1.2 kohaselt on nimetatud otsus haldusesisene akt (halduseeskiri), mis on haigekassale abiks kaalutlusotsuse tegemiseks lepingupartnerite valikul ning õiguspärase kaalutlusotsuse saavutamiseks on haigekassal võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada, järgides võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Aluste p 2.1.1 kohaselt anti teenuse hinna (RaKS § 36 lg 4 p 3) puhul maksimaalsed 10 punkti kõigil juhtudel, kui taotleja pakkus piirhinnast koos koefitsientidega vähemalt 10% madalamat hinda. Puudub vaidlus, et käesoleval juhul said mõlemad hinnakoefitsienti 0,9 pakkunud taotlejad võrdselt 10 punkti ning hinna edasine alandamine punktisummat ei muutnud.

Aluste p 12.5 sätestab, et kui enam punkte saanud taotlejaid on rohkem, kui vajadus teenuse järele (väljakuulutatud ravijuhtude arv) antud erialal ja kohas tingib, tehakse ettepanek lepingu sõlmimiseks taotlejale või taotlejatele, kes pakkusid madalamat hinda. Aluste p-st

12.5.1 tuleneb, et kui enam punkte saanud taotlejad pakkusid võrdset hinda ja ärakuulamine ei andnud tulemusi, korraldab haigekassa neile kirjaliku hinnapakkumisvooru ja ettepanek lepingu sõlmimiseks tehakse taotlejale või taotlejatele, kes pakkusid madalamat hinda, kusjuures kirjalikus hinnapakkumisvoorus ei lubata pakkuda koefitsienti alla 0,85. Kui enam punkte saanud taotlejad pakkusid hinnapakkumisvoorus võrdset hinda, tehakse ettepanek lepingu sõlmimiseks taotlejale või taotlejatele, kes said RaKS § 36 lg 4 p-s 2 sätestatud

3-14-50641 10(11) asjaolu eest enam punkte (aluste p 12.5.2), ning kui ka see ei anna tulemust, siis tehakse ettepanek lepingu sõlmimiseks taotlejale või taotlejatele, kes võitis või võitsid liisuheitmise (aluste p 12.5.3).

15. Aluste p 12.5.1 sõnastusest tulenevalt on minimaalselt lubatud koefitsiendist 0,85 tõepoolest räägitud üksnes seonduvalt kirjaliku hinnapakkumisvooruga. Vastustaja on selgitanud, et nimetatud piirmäära kehtestamise põhjuseks oli eesmärk vältida võistupakkumisi, et tagada teenuse kvaliteet ja lepingupartnerite jätkusuutlikkus (nt Eesti Haigekassa 29.05.2014 vastuse p 2.1.3 – I kd, tl 174). Samuti nähtub vastustaja selgitustest, et taotluste hindamise menetluses ei peetud sellise alampiiri kehtestamist vajalikuks, kuivõrd maksimumpunktid sai juba koefitsiendi 0,9 pakkumise puhul ja seega ei peetud väiksemate pakkumiste tegemist tõenäoliseks (nt Eesti Haigekassa 04.02.2015 vastuse p 2.1.3 – II kd, tl 212). Halduskohus leidis, et kuigi kirjaliku hinnapakkumisvooru piirmäära kehtestamise põhjused võivad iseenesest olla olulised ka taotluste hindamise menetluses, ei saa pelgalt analoogiale tuginedes siiski piirata kolmanda isiku õigust pakkuda väiksemat koefitsienti ega lugeda seda võrdseks teise menetlusetapi piirkoefitsiendiga 0,85.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et aluste p-de 2.1.1 ja 12.5 süstemaatilisel ja eesmärgipärasel tõlgendamisel ei ole võimalik asuda seisukohale, et koefitsienti alla 0,85 oli keelatud pakkuda ainult hinnapakkumisvoorus, kuid sellele eelnenud menetlusetapis ei olnud vastav piirang asjakohane. Vajadus tagada kvaliteetse raviteenuse jätkusuutlik osutamine ei olene mingilgi määral sellest, millise vooru tulemuste põhjal selgub taotleja, kellele haigekassa ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks ettepaneku teeb. Tuleb rõhutada, et alused ei ole samastatavad õigusaktiga, mille puhul saaks rääkida kolmanda isiku õiguste piiramisest analoogia pinnalt. Juba aluste p-st 1.2 tuleneb, et need on haigekassale üksnes abiks põhjendatud kaalutlusotsuse tegemisel (vt ka Riigikohtu 16.01.2008 otsus nr 3-3-1-81-07, p-d 13-14). Vastustaja enda selgituste põhjal on ilmne, et aluste koostamisel ei osatud käesoleval juhul kujunenud olukorra tekkimise võimalust lihtsalt ette näha (mh on vastustaja möönnud, et sarnast olukorda ei tulnud ette ka ühegi teise 2014. aasta kevadel läbiviidud valikumenetluse puhul – nt Eesti Haigekassa 04.02.2015 vastuse p 2.1.3 – II kd, tl 212), mistõttu esines haigekassal põhjendatud vajadus alustes sätestatut menetluse käigus täpsustada või sellest kõrvale kalduda, et tagada igakülgselt kaalutletud otsuse tegemine ja taotlejate võrdne kohtlemine. Kuivõrd minimaalne hinnakoefitsient 0,85 oli nähtud ette raviteenuse kvaliteedi ja teenuse osutamise jätkusuutlikkuse tagamiseks, tulnuks haigekassal sellest madalama hinnakoefitsiendi aktsepteerimisel esitada põhjendused, miks puudub käesoleval juhul kahtlus, et taotleja on võimeline osutama ortopeedia erialal päevaravis kvaliteetset raviteenust jätkusuutlikult ka haigekassa poolt hinnapakkumisvoorus ettenähtud alampiirist madalama hinnaga. Selliseid põhjendusi vaidlusaluse 28.03.2014 otsuse nr 142 lisa 1 p 2.41 (I kd, tl 153 ja pöördel) ei sisalda, mistõttu ei saa olla veendumust, et vastustaja on valiku tulemuste kinnitamisel võtnud RaKS § 36 lg 4 p-des 2 ja 3 sätestatud asjaolusid (teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused ning teenuse hind) nende koostoimes arvesse tasakaalustatult.

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb AS Medex apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 21.11.2014 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab AS Medex kaebuse ning tühistab Eesti Haigekassa juhatuse 28.03.2014 otsuse nr 142 osas, milles otsustati sõlmida Tartu maakonnas ortopeedia erialal päevaravis 307 ravijuhu osas ravi rahastamise leping SA-ga Elva Haigla TM. Kuivõrd ravi rahastamise leping on RaKS § 35 lg 2 kohaselt haldusleping, mida tuleb HKMS § 6 lg-st 1 tulenevalt käsitada halduskohtumenetluses haldusaktina, siis kehtivad selle suhtes ka halduskohtule HKMS § 5 lg 1 p-ga 1 antud volitused, mitte HKMS § 5 lg-s 2 sätestatu. Sellest

3-14-50641 11(11) lähtudes tühistab ringkonnakohus ka Eesti Haigekassa ja SA Elva Haigla TM vahel 08.04.2014 sõlmitud ravi rahastamise lepingu nr 6008914 (I k, tl 55-63p) ortopeedia erialal päevaravis 307 ravijuhu osas ning kohustab Eesti Haigekassat otsustama Tartu maakonnas ortopeedia erialal päevaravis 307 ravijuhu osas ravi rahastamise lepingu sõlmimine uuesti.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 8 näeb ette, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele ning kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et AS Medex on käesolevas asjas tasunud esimese astme kohtus riigilõivu 30 eurot (I kd, tl 70) ja kandnud õigusabikulusid 15 091,20 eurot (II kd, tl 124-140). Apellatsioonimenetluses on AS Medex tasunud riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 201) ning kandnud õigusabikulusid 1005,60 eurot. Seega on kaebaja menetluskulud kahes kohtuastmes kokku olnud 16 171,80 eurot. Menetluskulude kandmine ja nende seos käesoleva haldusasja menetlemisega on nõuetekohaselt tõendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja esimese astme kohtus kantud menetluskulude suurus käesoleva asja mahtu ja keerukust arvestades ülepaisutatud ning neid ei saa osaliselt pidada HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalikeks ja põhjendatuteks. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd asja materjalid (sh teiste menetlusosaliste seisukohad) ei ole eriliselt mahukad, samuti toimus halduskohtus üks kohtuistung kestusega 3 tundi (II kd, tl 99-105p), võib kaebaja õigusabikulusid pidada põhjendatuks ligikaudu kolmandiku osas ehk 5000 euro ulatuses (sh käibemaks 20%). Koos riigilõivude ja apellatsioonimenetluse kuludega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks seega välja mõista 6050,60 eurot (sh käibemaks 20%). Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda.

Eesti Haigekassa ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Kolmas isik SA Elva Haigla TM on kandnud õigusabikulusid esimese astme kohtus 1237,02 eurot (II kd, tl 95-98; II kd, tl 154-157) ja apellatsioonimenetluses 420,54 eurot. Seega on kolmanda isiku menetluskulud kahes kohtuastmes kokku olnud 1657,56 eurot. Kuivõrd kolmas isik osales kohtumenetluses vastustaja poolel ning ringkonnakohus rahuldab kaebuse, jäävad kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets