3-14-50824/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

29. september 2015, Tartu Haldusasja number 3-14-50824 Haldusasi OÜ Tantaria kaebus Keskkonnaameti 16.04.2014. a metsateatise nr XXXXXXX ja selle lisa osaliselt tühistamiseks ja Ida-Viru maavanema 10.04.2014. a kirja nr XXXXXXX õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 26. augusti 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Tantaria apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja OÜ Tantaria, esindaja vandeadvokaadi vanemabi Kai Villman Vastustaja Keskkonnaamet Vastustaja Ida-Viru maavanem

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Tantaria apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26. augusti 2014. a otsus muutmata.

2. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 29. oktoobril 2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida-Viru maavanem Rein Aidma ja füüsilisest isikust ettevõtja V.K. sõlmisid 2. detsembril 1999 maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille esemeks oli V. maaüksus katastritunnusega XXXXXXXXX . Lepingu p-s 5.1.1. lepiti kokku hüpoteegi seadmine Eesti Vabariigi kasuks 399 468 krooni ulatuses.

2. 5. detsembril 2000 sõlmisid V.K. ja OÜ Tantaria kinnistute ostu-müügi ja väljaostuvõla ülekandmise lepingu, mille esemeks oli muu hulgas V. kinnistu. Lepingu p-s 8 leppisid pooled kokku kõigi 2. detsembri 1999. a lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmises müüjalt ostjale ning hüpoteegipidaja andis selleks oma nõusoleku.

3. 28. märtsil 2014 esitas OÜ Tantaria Keskkonnaameti Viru regioonile metsateatise (registreeritud nr-ga XXXXXXX ), millega teavitas kavandatavatest lageraietest V. kinnistu eraldistel 1, 2, 5, 6, 8, 9.

4. 2. aprilli 2014. a kirjaga nr V 13-7/14/7630 edastas Keskkonnaameti Viru regioon metsateatise Ida-Viru Maavalitsusele ja palus kirjalikku vastust, kas metsateatisega kavandatud mahus on raied lubatud.

5. Ida-Viru maavanem ei andnud 10. aprilli 2014. a kirjaga nr XXXXXXX metsateatisele kooskõlastust raiete teostamiseks. Maavanem tugines maareformi seaduse (MaaRS) § 23 lg-le 5³ ja selgitas, et tulenevalt hüpoteegipidamise korrast peab Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistul kinnistu omanik või tema volitatud esindaja esitama maavanemale avalduse nõusoleku saamiseks kasvava metsa raiumiseks. Kavandatud raiete tulemusena langeb kinnistu väärtus alla 1,2 kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra.

6. 16. aprillil 2014 tegi Keskkonnaameti Viru regiooni piirkondlik metsanduse spetsialist metsateatisele märke, et kavandatav tegevus ei ole lubatud. Metsateatise lisas selgitati MaaRS § 23 lg 51 p-le 4 ja lg-le 53 tuginedes, et kuna kinnistusregistri andmetel on V. kinnistule seatud Eesti Vabariigi kasuks hüpoteek ja metsateatisega koos ei ole kavandatud raiete kohta hüpoteegipidaja nõusolekut esitatud, pöördus Keskkonnaamet vastavasisulise teabe saamiseks hüpoteegipidaja poole. Kuna Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014 kirjaga teatati, et metsateatisega kavandatud raieid ei kooskõlastata, siis ei ole eraldistel 1, 2, 5, 6, 8, 9 kavandatud lageraie lubatud.

7. OÜ Tantaria esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti Viru regiooni 16. aprilli 2014. a metsateatise ja selle lisa tühistamiseks osas, millega keelduti kooskõlastust andmast kavandatavale tegevusele ning mille kohta on tehtud märge metsateatisele „ei ole lubatud“. Alternatiivselt taotles kaebaja 16. aprilli 2014. a metsateatise õigusvastasuse tuvastamist. Samuti taotles kaebaja Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014. a kirja nr XXXXXXX ning Keskkonnaameti toimingu, millega Keskkonnaamet küsis Ida-Viru maavanema seisukohta metsateatisega kavandatud tegevuse osas, õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse kohaselt ei saa MaaRS § 23 lg-s 5³ ja lg 51 p-s 4 toodut kaebaja suhtes tagasiulatuvalt kohaldada, kuna nimetatud sätete kohaldamine halvendab kaebaja olukorda, piirab ning kitsendab tema õigusi, ning sisuliselt välistab tema õiguse oma omandit vallata ja kasutada. Sellist kohustust ei näinud seadusandja ette maa ostu-müügilepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal 2. detsembril 1999. OÜ Tantaria ja Eesti Vabariigi vahel on võlaõiguslik suhe, mis puudutab maa ostu-müügihinda ja selle tasumist. Ida-Viru maavanema kirjast ei nähtu, kuidas kavandatud raie tulemusena langeks kinnisasja väärtus alla 1,2-kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. Nõusoleku andmisest keeldumist peab põhjendama ning vastav põhjendus peab olema kontrollitav. Kaebajale pannakse kohustused hüpoteegipidaja ees, mida tal ei olnud kinnistut ostes ning väljaostuvõlga üle kandes ning millega ta ei pidanudki oskama tulevikus arvestada. Keskkonnaamet kohaldas ebaõigesti metsaseaduse (MS) § 41 lg-t 7 ning MaaRS § 23 lg 5¹ p-i 4 ja väljus oma pädevuse piiridest. Keskkonnaametil puudub funktsioon täita või kontrollida maareformi seaduse täitmist või kaitsta hüpoteegipidaja väidetavaid õigusi ning samuti laskuda asja sisulisse vaidlusse metsateatise väljastamisel. Keskkonnaministri määrusega kehtestatud metsateatise vorm ja esitamise kord ei näe ette metsateatise kooskõlastamist maavanemaga.

HALDUSKOHTU LAHEND

8. Tartu Halduskohus jättis 26. augusti 2014. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohtu otsuse kohaselt on vaidlus MaaRS § 23 lg 51 p 4 ja lg 53 kohaldamise üle. Kaebaja ja V.K. sõlmisid lepingu umbes viis kuud pärast teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumist. Nimetatud seaduse § 26 lg-s 3 nimetatud maa omanik on kohustatud loa taotlemiseks esitama hüpoteegipidajale või tema volitatud esindajale metsateatise ja metsamajandamise soovitused või metsamajandamiskava. Hüpoteegipidajal on õigus eelnimetatud loa andmisest keelduda, kui raie tulemusena langeks kinnisasja väärtus alla 1,2-kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra.

Tuginedes 5. detsembri 2000. a lepingu p-le 2 ja p-le 8.1 pidi kaebajale V. kinnistut ostes olema teada, et ilma hüpoteegipidaja loata ta kasvavat metsa raiuda ei tohi. Vaidlus on ka selles, kas metsateatisega kavandatud raiete õigusaktide nõuetele vastavuse kontrollis on Keskkonnaamet õigesti kontrollinud tegevuse vastavust MaaRS § 23 lg 51 p 4 nõuetele ning tuvastanud, et kavandatud raied MaaRS § 23 lg 51 p 4 nõuetele ei vasta, keeldunud raiete lubamisest MS § 41 lg 8 alusel. Tuginedes MS §-le 41 pidi Keskkonnaamet metsateatistele märke tegemisel kontrollima kavandatava raie vastavust õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas kontrollima, kas kinnistusregistrisse on kantud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks ning kas kavandatav tegevus on vastavalt MaaRS § 23 lg 51 p-le 4 hüpoteegipidajaga kooskõlastatud.

OÜ Tantaria pidi V. kinnistul raiete teostamiseks esitama Keskkonnaametile lisaks metsateatisele ka Ida-Viru maavanema kui hüpoteegipidaja loa. Kaebaja sellist luba ei esitanud. Seadustest ei tulene Keskkonnaametile keeldu ise hüpoteegipidaja poole pöörduda. MS § 41 lg 7 ülesanne kontrollida metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele ei piirdu vaid metsaseaduses, selle alamaktides ja looduskaitseseaduses kehtestatud nõuetele vastavuse kontrollimisega, vaid ka nimetatud aktidest väljapoole jäävate õigusaktide, m.h maareformi seaduse nõuetele vastavuse kontrolliga.

Hüpoteegi aluseks oleva nõude tegeliku olemasolu ja suuruse väljaselgitamise kohustust Keskkonnaametil ei ole. Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasjal raiete lubamise eeldusena hüpoteegipidaja nõusoleku küsimine ei kujuta endast hüpoteegipidaja volituste Keskkonnaametile omistamist. Ida-Viru maavanema 10. aprilli 2014. a kirjast ei nähtu, kuidas kavandatud raie tulemusena langeks kinnisasja väärtus alla 1,2-kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. Vastavad põhjendused on kirjas vastuses kaebusele. Kaebaja on vastustaja põhjendustest aru saanud ja oma õiguste kaitseks kohtusse pöördunud.

Seega ei saanud väidetav ebapiisav motiveerimine kaebajale takistuseks tema õiguste kaitsel. Kui OÜ Tantaria esitaks samasisulise metsateatise, tuleks Keskkonnaametil ikkagi keelduda lageraie lubamisest. Ilma maavanema nõusolekuta ei ole võimalik teostada raiet Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistul. Leppetrahvi kohaldamise võimalus ei anna alust seaduse rikkumiseks. Metsa raiumisel ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta, ei kataks MaaRS § 23 lg 51 p-s 5 sätestatud leppetrahv tekkinud kahju.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. OÜ Tantaria esitas Tartu Halduskohtu 26. augusti 2014. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa MaaRS § 23 lg 5¹ p 4 ja lg 5³ kohaldada kaebaja suhtes. Kohus on nimetatud norme tõlgendanud, kuid ei ole võtnud seisukohta, miks neid kohaldada kaebaja suhtes. Kohus jättis tähelepanuta väite, et kaebaja ei ole sõlminud Eesti Vabariigiga maa müügija hüpoteegi seadmise lepingut. Kaebaja suhtes on kohaldatavad ainult tingimused ja kohustused, mis lepiti kokku 2. detsembri 1999. a sõlmitud maa ostu-müügilepingus ja asjaõiguslepingus.

Notari selgitus 5. detsembri 2000. a lepingus ning poolte omavaheline kokkulepe 2. detsembri 1999. a lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmise kohta ei tähenda, et kaebaja oleks sõlminud notariaalse maa müügining hüpoteegi seadmise lepingu hetkel kehtiva MaaRS § 23 lg-s 5¹ ja lg-s 53 toodud tingimustel. OÜ Tantaria ja Eesti Vabariik vahel on lepinguline suhe ning poolte õiguste ja kohustuste määratlemisel tuleb lähtuda lepingutes kokku lepitust. MS § 41 lg-s 7 sätestatu ei tähenda, et Keskkonnametile oleks antud universaalne ja laialdane kontrolli roll.

Keskkonnaamet tegutseb valikuliselt, mis omakorda tähendab võrdse kohtlemise printsiibi rikkumist. Kohtu tõlgendus tähendab, et kontrollida tuleks kõiki maaomanikuga seotud isikutega seonduvaid õigusi. Kohtuotsuses puudub viide materiaalõigusele ning kohtu põhjendus, miks peaks Keskkonnaamet kontrollima, kas kinnistusregistrisse on kantud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks; miks peab kavandatavat tegevust kooskõlastama MaaRS § 23 lg 5¹ p 4 järgi maavanemaga; miks Keskkonnaamet peaks selles osas teostama järelevalvet ning miks pidi kaebaja esitama Keskkonnaametile hüpoteegipidaja nõusoleku.

Kohus on põhjendamatult leidnud, et maareformi seaduses sätestatut peaks Keskkonnaamet kontrollima, kuid nõude tegelikku olemasolu ja suurust ei pea välja selgitama. Nõude tegelikust olemasolust ja suurusest sõltub, kas kellelgi peale Tantaria OÜ on õigusi nimetatud kinnistute osas. Antud juhul on Eesti Vabariigi nõue kaebaja vastu aegunud. Kohtu selgitused maavanema kirja kohta jäävad ebaselgeks. Nii maavanema kirjas kui ka Keskkonnaameti keeldumises puuduvad põhjused, miks langeks väidetavalt raie tulemusena kinnisasjas väärtus alla 1,2 kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra.

Kohus leidis põhjendamatult, et tegemist on põhjendamispuudusega, kuid haldusakti võib jätta tühistamata. Samuti ei hinnanud kohus Metsakorralduse büroo OÜ hindamisakti, millelt nähtub nii kasvava metsa kui metsamaa hind peale raiete teostamist. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes järeldas kohtus, et kui OÜ Tantaria esitaks samasisulise metsateatise, tuleks Keskkonnaametil ikkagi keelduda lageraie lubamisest. MaaRS § 23 lg 51 p-s 5 toodud leppetrahv oleks sanktsioon olukorras, kus raiet teostatakse hüpoteegipidaja loata ning mis põhjendab kaebaja väidet, et raie on lubatav ka ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta.

Raie teostamine ilma Keskkonnaameti loata ei ole lubatav. Kohtu seisukoht leppetrahvi osas on põhjendamata. Kohus ei ole teinud põhjendatud otsust kõigi nõuete osas. Põhjendamatu on kirjutada, et kohus ei pea õigusvastaseks Ida-Viru maavanema kirja ja Keskkonnaameti toimingut, millega Keskkonnaamet küsis Ida-Viru maavanema seisukohta metsateatisega kavandatud tegevuse osas. Kohtul lasub seisukoha põhjendamise kohustus, mis antud juhul puudub. Kohus ei võtnud seisukohta kaebaja väite osas, et teine maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 3 ning MaaRS § 23 lg 5¹ ja 5³ kohaldamine tagasiulatuvalt kaebaja suhtes on põhiseaduse vastane.

10. Keskkonnaamet palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja selgitab, et kuna kaebaja Keskkonnaametile Ida-Viru Maavalitsuse luba kavandatud raiete teostamiseks ei esitanud ja metsateatise menetlemise hetkeks hüpoteek kustutatud ei olnud, rakendas Keskkonnaamet haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet ja tavapärast, seaduslikku praktikat ning pöördus ise loa olemasolu kohta teabe saamiseks Ida-Viru Maavalitsuse poole. Keskkonnaministri 19. jaanuari 2009. a määruse nr 5 „Keskkonnaameti põhimäärus” § 1 lg-st 2 tulenevalt esindab Keskkonnaamet ülesannete täitmisel riiki. Olukorras, kus hüpoteek on seatud Eesti Vabariigi kasuks, on seadusandja kehtestanud eraldi regulatsiooni MaaRS § 23 lg 51 p 4 näol. Seega ei kaitse Keskkonnaamet mitte lihtsalt hüpoteegipidaja väidetavaid õigusi, vaid riigi huve, mille esindajaks Keskkonnaamet haldusõigussuhtes on.

Maareformi seaduse sätted on kohaldatavad ning kaebaja väited tagasiulatuva jõu keelu kohta on asjakohatud. Teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 3 faktilised asjaolud on täidetud, mistõttu ei saanud Keskkonnaamet metsateatist menetledes MaaRS § 23 lg 51 p 4 tähelepanuta jätta. Samuti ei kaitse asjaõigusseaduse regulatsioon hüpoteegipidaja huve sama tõhusalt kui nimetatud säte. Tulenevalt MaaRS § 23 lg-st 53 on kinnisasja väärtuse hindamine ja sellest tulenevalt kavandatud tegevuseks nõusoleku andmine või mitteandmine hüpoteegipidaja õigus, millesse sekkumise pädevust Keskkonnaametil ei ole. Vastustaja ei saa MaaRS § 23 lg 51 p-st 4 ja MS § 41 lg-st 8 tulenevalt lubada raieid, millele hüpoteegipidaja ei ole nõusolekut andnud. Alusetu on kaebaja etteheide, et halduskohtu järeldustes puuduvad viited materiaalõigusele ning põhjendused, miks see peaks kaebajale kohalduma. Apellatsiooniastmes tuvastamisnõuete lisamine on kaebuse muutmine, mille eeldused ei ole täidetud.

11. Ida-Viru maavanem leiab, et OÜ Tantaria apellatsioonkaebus on alusetu. Vastuse kohaselt on oluline, et kaebaja omandas 2000. aastal notariaalse ostu-müügi tehinguga

V. kinnistu koos väljaostuvõla ning kõikide õiguste ja kohustustega, mis on hüpoteegiga koormatud kinnistu omanikul tulenevalt seadustest ja lepingust. Alates V. kinnistu omandamisest kuni käesoleva ajani ei ole kaebaja teinud ühtegi makset maa väljaostuvõla tasumiseks, kuigi võttis kinnistu omandamisega üle ka võla tasumise kohustuse. Kaebaja suhtes kohalduvad mitte üksnes 2. detsembri 1999. a lepingust tulenevad õigused ja kohustused, vaid ka seadusest tulenevad hüpoteekidega koormatud kinnistute omaniku õigused ja kohustused. 5. detsembri 2000. a lepingu p-s 3.3.5. kaebaja kinnitas, et on teadlik nii V. kinnistut koormavast hüpoteegist, kui ka seadusest ja lepingust tulenevatest hüpoteekidega koormatud kinnistute omaniku õigustest ja kohustustest. Kuna kaebaja ei ole raieks luba taotlenud, pole hüpoteegipidaja vastu võtnud ka haldusakti, millega oleks keeldutud raieks loa andmisest. Seega pole olnud vajadust põhjendada raieloa andmisest keeldumist ega selgitada täpselt, millest tulenevalt leidis vastustaja, et V. kinnistu väärtus võib lageraie korral langeda alla 1,2 kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. Vastustaja keeldus metsateatise kooskõlastamisest põhjusel, et seaduse kohaselt peab raie teostamiseks taotluse, koos nõutud lisadega, esitama maa omanik. Kirjas sisalduv viide kinnistu väärtuse vähenemise kohta raie korral oli vaid täiendav info Keskkonnaametile ja seda ei saa lugeda keeldumise aluseks. Kehtiv seadusandlus ei võimalda Keskkonnaametil maa omaniku asemel esitada hüpoteegipidajale taotlust raie teostamiseks ja seda põhjusel, et taotluse puuduste ja lisatagatise vajaduse korral ei saa maavanem nõuda Keskkonnaametilt puuduste kõrvaldamist või lisatagatise maksmist. Metsakorralduse büroo OÜ hindamisakt ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest kinnistu väärtuse üle otsustamine saab tulla kõne alla alles siis, kui kaebaja esitab vastustajale seadusega nõutud taotluse raie teostamiseks nõusoleku saamiseks. Arusaamatuks jääb, millise positiivse tagajärje tooks kaebajale kaasa Ida-Viru maavanema kirja õigusvastasuse tuvastamine. Tegemist on kahe haldusorgani vahelise infovahetamisega. Vaidlusaluse kirja õigusvastaseks tunnistamine ei taga võimalust saada Keskkonnaametilt luba

V. kinnistul raie teostamiseks ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et OÜ Tantaria apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26. augusti 2014. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebuses esitatud väidetega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

13. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et MaaRS § 23 lg 51lg 4 ja lg 53tema suhtes ei kohaldu. Kaebaja ja V.K. sõlmisid kinnistute ostu-müügi ja väljaostuvõla ülekandmise lepingu 05.12.2000, mil juba kehtisid eelpoolviidatud MaaRS sätted, kuna need jõustusid 16.07.2000. Notar on lepingu p-s 9.2 (otsuses ekslikult p-s 2) selgitanud, et hüpoteegiga koormatud kinnistu omanikul on õigus koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja õigusi. Lepingu p-s 8.1 leppisid pooled kokku kõigi 02.12.1999. a lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekus müüjalt ostjale ning hüpoteegipidaja andis oma nõusoleku. Seega pidi kaebaja olema teadlik sellest, et tal puudub õigus kasvavat metsa raiuda ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta. MaaRS § 26 lg 3 kohaselt ei või maa omanik ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta raiuda kasvavat metsa maal, mille erastamise leping on sõlmitud enne käesoleva seaduse jõustumist ja millele on erastamisel tekkinud nõuete täitmise tagamiseks seatud Eesti Vabariigi kasuks hüpoteek. Asjas puudub vaidlus selle üle, et V. kinnistu vastas nendele tingimustele. Sellise maa omanik on kohustatud loa taotlemiseks esitama hüpoteegipidajale või tema volitatud esindajale metsateatise ja metsamajanduse soovitused või metsamajanduskava. Hüpoteegipidajal on õigus nimetatud loa andmisest keelduda, kui raie tulemusena langeks kinnisasja väärtus alla 1,2-kordse hüpoteegiga tagatud nõude määra. Mingit tähtsust ei oma ringkonnakohtu arvates kaebaja väide, et kaebaja ja Eesti Vabariigi vahel ei ole sõlmitud maa müügija hüpoteegi seadmise lepingut, kuna kaebaja on 05.12.2000 sõlmitud lepinguga 02.12.1999. a lepingust tulenevad kohustused üle võtnud.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses toodud etteheidetega Keskkonnaameti tegevusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Keskkonnaameti pädevuses on kontrollida metsateatise menetluses kavandatud tegevuse vastavust lisaks metsaseadusele, selle alusel antud määrustele ja looduskaitseseaduses sätestatud regulatsioonile ka nimetatud aktidest väljapoole jäävate õigusaktide nõuetele. Seega oli Keskkonnaametil kohustus kontrollida, kas kinnistusregistrisse on kantud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks ja ka seda, kas raie on hüpoteegipidajaga kooskõlastatud. Sellise kooskõlastuse puudumisel oli Keskkonnaametil õigus keelata raie teostamine. Täiesti asjakohatu on Keskkonnaametile ette heita seda, et ta pöördus hüpoteegipidaja poole selgitamaks välja, kas viimane on nõus raiega. Selline pöördumine oli tingitud sellest, et kiirendada haldusmenetlust. Samuti puudus Keskkonnaametil kohustus välja selgitada nõude suurus. MaaRS § 23 lg 51 p 4 kohaselt on see õigus ainult hüpoteegipidajal. MaaRS § 23 lg 51 p-s 5 ette nähtud leppetrahv ei ole sobiv meede antud olukorras. Kuna V. kinnistu metsa väärtus ( 26 656 eurot 3 senti) on tunduvalt suurem kui leppetrahvi alammäär (1270 eurot), siis raie teostamine ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta ei hüvitaks tekitatud kahju ja vajalik oleks esitada täiendav kahju hüvitamise nõue. Samuti on halduskohus õigesti leidnud, et kui kaebaja esitaks samasisulise metsateatise, siis Keskkonnaamet jätaks selle kindlasti rahuldamata, kuna puudub hüpoteegipidaja nõusolek.

15. Kaebaja on halduskohtule ette heitnud ka seda, et kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei tunnistanud õigusvastaseks Ida-Viru maavanema 10.04.2014. a kirja ning Keskkonnaameti toimingut, millega Keskkonnaamet küsis Ida-Viru maavanema seisukohta metsateatisega kavandatud tegevuse osas. Mis puudutab Ida-Viru maavanema kirja, siis kaebaja leiab, et see on õigusvastane, kuna selles on tuginetud MaaRS sätetele, mida kaebaja arvates ei ole võimalik kohaldada. Kuna halduskohus on otsuses leidnud, et viidatud sätted kuuluvad siiski kohaldamisele, siis on kohus õigesti leidnud, et õigusvastaseks tunnistamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Samuti on halduskohus otsuses küllaldaselt põhjendanud, miks ei saa Keskkonnaameti pöördumist maavanema poole lugeda õigusvastaseks. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega.

16. Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Einar Vene

Agu Timmi