3-14-51573/21 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-51573 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tallinna Vangla vastu kahju summas 3600 euro hüvitamise nõudes ebainimlikes ja alandavates kinnipidamistingimustes hoidmise eest Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon 1. Rahuldada XXX kaebus osaliselt. 2. Mõista Tallinna Vanglalt XXX kasuks välja hüvitis 264 eurot ja menetluskulu 7,88 eurot.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 29.10.2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX esitas Tallinna Vanglale 05.03.2014 kahju hüvitamise taotluse nr 5-18/14/6692-1, milles taotles vanglalt seoses ebainimlike vangistustingimustega ajaperioodil 06.10.2012-24.04.2013 mittevaralise kahju hüvitamist 600 eurot kuu eest. Tallinna Vangla 22.04.2014 kirjaga nr 5-18/14/6692-3 anti XXX tähtaeg taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 05.05.2014 esitas XXX täiendava selgituse (reg nr 5-18/14/6692-4). Seoses kinnipeetavate poolt massilise kahju hüvitamise taotluste esitamisega ei ole Tallinna Vangla XXX taotlust lahendanud.

2. 23.07.2014 esitas XXX Tartu Halduskohtusse kaebuse Tallinna Vangla vastu kahju summas 3600 euro hüvitamise nõudes selle eest, et ta oli sunnitud Tallinna Vanglas viibima ajavahemikul 16.10.2012 kuni 24.04.2013 ebainimlikes ja alandavates tingimustes.

3. Tartu Halduskohus jättis 08.09.2014 määrusega XXX kaebuse käiguta, kuna kaebaja ei olnud lisanud kaebusele andmeid riigilõivu tasumise kohta ega ka menetlusabi taotlust. 17.09.2014 laekus kohtule maksekorraldus kaebuselt riigilõivu summas 108 euro tasumise kohta, kohus võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.

4. 15.10.2014 saabus kohtule Tallinna Vangla vastus, millest nähtuvalt vastustaja ei vasta XXX 05.03.2014 kahju hüvitamise taotlusele eraldiseisvalt, kuna tema kaebus on kohtu menetluses.

KAEBAJA VÄITED

5. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale mittevaraline kahju perioodil 16.10.2012-24.04.2013, mil ta viibis Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates kambrites. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vanglas viibides rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Ta selgitab, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. Kaebaja juhib tähelepanu EIK otsusele asjas Tunis vs Eesti, kus EIK jättis kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. Samuti on ta seisukohal, et EIK praktikat arvestades tuleb maha arvata ka mööblialune pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumine. Lisaks põrandapinnale esines Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes ka kuid puudusi: riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on kohtule esitanud XXX Tallinna Vanglas paiknemise kohta tabelid, millest nähtuvalt oli talle tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vastustaja märgib, et isikute arv kambris oli muutuv ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalselt kuus inimest, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. 191 päevast 141 päeval oli XXX tagatud alla 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2 vaba põrandapinda ja 50 päeval oli vaba põrandapinda rohkem kui 3 m2. Seega ca ¼ Tallinna Vanglas viibitud ajast oli kaebuse esitajale tagatud rohkem kui 3 m2 vaba põrandapinda. Vastustaja hinnangul ei ole tõendatud kaebajale kahju tekkimine ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud. Kaebuse esitaja väide, et ta pöördus korduvalt suuliselt ja ei näinud mõtet kirjalike kaebuste esitamiseks on üksnes ennast õigustav, kuid ei ole tõsiseltvõetav. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

7. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja oli Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel paigutatud Tallinna Vanglasse ajavahemikul 16.10.2012-24.04.2013, kokku 191 päeva, millest 183 päeva oli kaebaja paigutatud kambritesse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebuse esitaja staatuseks ajavahemikul 16.10.2012-07.03.2013 oli vahistatu. Ajaperioodil 08.03.2013-24.04.2013 rakendati XXX suhtes VangS § 14 lg-t 3 ja kinnipeetav viibis VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris.

8. Vaidlus seisneb selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle Tallinna Vanglas väidetavalt nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega perioodil 16.10.2012-24.04.2013 tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud.

9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus nõustub vastustajaga, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

10. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, sh kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443, leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

11. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSkE, v.r) § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda."

12. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

13. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuid samas kambris asuvat tualetti ei saa kohtu arvates kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast.

14. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina 4 leheküljel põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 32-33 pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata. Nimetatud tabelist nähtuvalt on kambrite pindade suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on nii pikemaid perioode kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 või rohkem inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. Kokku viibis kaebaja Tallinna Vanglas 191 päeva, millest 8 päeva viibis kaebaja kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem, mis vastab isegi alates 01.01.2014 kehtivale normile. Kambrites, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSkE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m2, viibis kaebaja 102 päeva ja kambrites pindalaga ühe inimese kohta alla 2,5 m2 viibis kaebaja 81 päeva.

15. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9- 14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

16. Vaidlust ei ole selles, et kuna kaebaja oli perioodil 16.10.2012-07.03.2013 vahistatu staatuses, siis hoiti teda nimetatud perioodidel 23 tundi lukustatud kambris. VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, väljaarvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Seega lähtus vastustaja VangS sätetest ja tema tegevus ei olnud kehtiva õigusega vastuolus. Vastustaja esitatud tabelist nähtuvalt oli nimetatud perioodidel isiku kohta kambripinda vahel isegi kuni 14,6 m2. Pealegi pole asjas vaidlust lukustatud kambrisse paigutamise õiguspärasuse üle. Samas ei ole kaebaja väitnud, et talle ei olnud tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik vastavalt VangS § 55 lg-le 2. Vastustaja vastuse kohaselt rakendati ajavahemikul 08.03.-24.04.2013 XXX suhtes VangS § 14 lg-t 3 ja kinnipeetav viibis VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris.

17. Kohtu hinnangul on EIK alati hinnanud kinnipidamistingimusi kogumis ja ei ole võtnud jäika seisukohta selle osas, mitmest ruutmeetrist algab või lõpeb kinnipeetava väärikust alandav kohtlemine. EIK on küll korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Olukorras, kus pinda ühe kinnipeetava kohta on 3-4 m2, saab tingimusi pidada väärikust alandavateks ainult koosmõjus muude tingimustega, nagu õues viibimise võimalus, juurdepääs õhule ja päevavalgusele, ventilatsiooni olemasolu, piisav küte, tualeti privaatse kasutamise võimalus, esmaste sanitaarja hügieeninõuete täidetus (kohtuasi Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13, 12.03.2015.a otsuse p 52 - 57, jõustumise ootel). Sama seisukohta on EIK väljendanud jõustunud lahendis (Semikhvostov vs Venemaa, nr 2689/12, otsuse p 79). Ka Riigikohus on lahendi 3-4-1-9-14 p-des 36-40 selgitanud, et täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav, kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat kohtlemist, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

18. Kaebaja taotles 3600 euro väljamõistmist vastustajalt Tallinna Vanglas nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega.

19. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja 8 päeva olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli 3 m2 ja rohkem, seega selline pind ületab kuni 31.12.2013.a kehtinud VSkE nõude ja täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas (rohkemate dušikordade sisse viimata jätmist ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks) ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saa kinnipidamistingimusi kohtu arvates pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus nende 8 päeva osas ei ole õigusvastane, seega nende päevade osas jääb kahjunõue rahuldamata.

20. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse kahju hüvitamise põhimõtteid ja vastutuse piiravaid asjaolusid (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestab ka hüvitise väljamõistmise õiglust. Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli vähem kui 2,5 m2, rikkus vastustaja VSkE kuni 31.12.2013.a kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6. Nagu eespool öeldud, on piiri, kus seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, raske määrata ja see sõltub mitmetest asjaoludest nende koosmõjus. Norm, mis

keelab kinnipeetava ja vahistatu väärikuse alandamise on küll imperatiivne, kuid väärikuse alandamise mõiste sisu on ajas muutuv ja kujunev. Õiguslik hinnang kinnipidamistingimustele Tallinna Vanglas sai riigile teatavaks EIK lahendist Tunis vs Eesti. Kohus loeb üldiselt teadaolevaks asjaolu, et 1919. aastal rajatud Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ning pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on riik pidevalt vähendanud vangide arvu Tallinna Vanglas ja sellega parandanud ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist Tallinna Vanglas õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Eesti kohtupraktika hüvitise suuruse kohta ei ole veel välja kujunenud. Juhtudel, kui kohus on välja mõistnud rahalise hüvitise, on see ühe õigusvastastes kinnipidamistingimustes viibitud päeva kohta jäänud vahemikku alates 1 eurost (haldusasi 3-14-51171) kuni 10 euroni (haldusasi 3-14-51038). Enamasti on hüvitis jäänud suurusjärku 2 - 4 eurot päevas. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. EIK märkis 07.05.2013.a otsuses vastuvõetavuse kohta asjas Mets vs. Eesti (nr 38967/10, p 31), et EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.

20.1. 81 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, v. a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal, koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m2. Seega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu kohus peab põhjendatuks välja mõista 2 eurot päeva kohta, seega kokku 162 eurot.

20.2. 102 päeva viibis kaebaja olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2. Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli üle 2,5 m2, kuid alla 3 m2, ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Kohtu arvates tuleb sellist olukorda pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu peab kohus põhjendatuks välja mõista 1 eurot päeva kohta, seega kokku 102 eurot.

21. Arvestades eeltoodut mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitisena kokku 264 eurot vastavalt RVastS § 9 lg-le 1.

22. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Tartu Halduskohus jättis 08.09.2014 määrusega XXX kaebuse käiguta, andes kaebajale riigilõivu summas 108 eurot tasumiseks tähtaja. Kaebaja tasus riigilõivu 108 eurot 17.09.2014. a (tl 23). Kaebaja 3600 euro suurune kahjunõue rahuldati 264 euro ulatuses, ehk 7,3% osas. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks menetluskulu katteks seega välja mõista 7,88 eurot, ehk 7,3 % menetluskulust, mille kandmine on dokumentaalselt tõendatud (108 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik