3-14-50727/57 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-50727 Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tallinna Vangla poolt väärikust alandavate vangistustingimustega tekitatud mittevaralise kahju 1 909 euro

20 sendi hüvitamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon

1. Rahuldada XXX kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt XXX kasuks välja hüvitis 111 (ükssada üksteist) eurot.

3. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 29.10.2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX esitas 28.01.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse nr 5- 18/14/2864-1, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 1800 eurot. Tallinna Vangla leidis, et kahjunõudes esinevad puudused, mis takistavad asja sisulist lahendamist ning andis 20.02.2014 kirjaga XXX tähtaja kahjunõudes esinevate puuduste kõrvaldamiseks. XXX vastus registreeriti Tallinna Vanglas 04.03.2014 numbriga 5-18/14/2864-3. Tallinna Vangla tähtaegselt XXX kahju hüvitamise taotlust ei lahendanud.

2. 04.05.2014 esitas XXX Tartu Halduskohtusse kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju summas 1 909 euro 20 sendi väljamõistmiseks selle eest, et kaebajat hoiti 08.05.2013-28.08.2013 ülerahvastatud kambris. Kaebaja hinnangul oli see vangla tegevus tema inimväärikust alandav.

13.05.2014 võttis Tartu Halduskohus kaebuse menetlusse ja küsis Tallinna Vanglalt kaebusele vastust.

3. Tallinna Vangla esitas 15.05.2014 kohtule taotluse käesoleva haldusasja menetluse peatamiseks. Tartu Halduskohtu 15.05.2014. a määrusega peatati haldusasja menetlus kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-9-14. 22.05.2014 esitas XXX määruskaebuse Tartu Halduskohtu 15.05.2014. a määruse tühistamiseks ning asja edasi menetlemiseks. Tartu Ringkonnakohus jättis oma 16.06.2014 määrusega XXX määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.05.2014 määruse muutmata.

4. Riigikohus tegi 20.06.2014 käesoleva haldusasja peatamise tinginud põhiseaduslikkuse järelevalveasjas nr 3-4-1-9-14 otsuse. Tartu Halduskohus uuendas 13.08.2014 määrusega haldusasja menetluse ja kohustas vastustajat esitama hiljemalt 03.09.2014 kaebusele kirjalik seisukoht. 18.08.2014 saabus kohtule vastustaja vastus kaebusele (tl 60-69).

KAEBAJA VÄITED

5. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale mittevaraline kahju perioodil 08.05.-28.08.2013, mil ta viibis Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates ülerahvastatud kambrites. Kuuekohalises kambris oli ühe isiku kohta vaba põrandapinda alla 3 m2, täpsemalt oli üldpinda koos sisustusega 2,33 m2 ühe inimese kohta. Kaebaja leidis, et Tallinna Vangla on tema suhtes rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Lisaks kaebas XXXmuude kinnipidamistingimuste üle Tallinna Vanglas, nagu näiteks kehvad pesemistingimused ja valgustus, vähesed liikumisvõimalused ning ebameeldivad kambrikaaslased.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebuse esitaja õigusi ei ole vangla süül rikutud. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Vangla on seisukohal, et Tallinna Vangla ei ole toiminud õigusvastaselt ega rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi. Eeltoodust tulenevalt ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetavalt tekkinud kahju ja Tallinna Vangla tegevuse vahel. Vastustaja vastusest nähtuvalt oli kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal paigutatud järgmiselt:

a) kamber 127 perioodil 09.05.-11.06.2013, kuuekohaline;

b) kamber 141 perioodil 12.06.-28.08.2013, viiekohaline. Vastustaja väidab, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st

6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Seega nähtub eeltoodust, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind.

Tallinna Vangla leiab ja peab vajalikuks rõhutada, et XXX ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud kaebuses väidetud kahju tekkimist ära hoida. Kaebuse esitaja hakkas enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada (EIK tegi lahendi Tunis vs Eesti 19.12.2013, kaebaja esitas selgitustaotluse kambrite suuruse kohta vanglale 30.12.2014 ning kahjunõude seoses põrandapinna suurusega 28.01.2014). Riigikohus on 19.06.2001 lahendis nr 3-3-1-38-01 leidnud, et seadusandja on HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. 23.03.2005 lahendis nr 3-3-1-86-04 on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et vastutuse aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte sellest teadasaamine. Seega pidi taotluse esitaja juba Tallinna Vanglas viibides aru saama, et talle tekitatakse kahju ja sellele koheselt ka reageerima. Eeltoodust nähtub, et taotleja ei ole rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid. Taotluse esitaja käitumine, esitades kahjunõue vanglale peale siit lahkumist, on ilmselgelt pahatahtlik, põhjendamatu ja kantud soovist Eesti Vabariigilt kergelt raha saada.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

7. Kaebuse esitaja oli Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel paigutatud Tallinna Vanglasse ajavahemikul 09.05.-28.08.2013, kokku 112 päeva, millest 97 päeva oli kaebaja paigutatud kambritesse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2. Kaebaja vangistus algas vahistatu staatuses 09.05.2013, Tallinna Vanglas viibis ta alates eelnimetatud kuupäevast kuni 28.08.2013. Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 30.07.2013, millest alates muutus tema staatus süüdimõistetuks.

8. Vaidlus seisneb selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle Tallinna Vanglas väidetavalt nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega perioodil 09.05.-28.08.2013 tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud

9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja

6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus nõustub vastustajaga, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

10. Eesti Vabariik ratifitseeris Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, sh kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443, leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

11. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSkE, v.r) § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda."

12. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

13. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuid samas kambris asuvat tualetti ei saa kohtu arvates kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast.

14. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina 2 leheküljel põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 91-91 pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata. Nimetatud tabelist nähtuvalt on kambrite pindade suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on nii pikemaid perioode kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 või rohkem inimese kohta),

perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. Kokku viibis kaebaja Tallinna Vanglas 112 päeva, millest 15 päeva viibis kaebaja kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem, mis vastab isegi alates 01.01.2014 kehtivale normile. Kambrites, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSkE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m2, viibis kaebaja 83 päeva ja kambrites pindalaga ühe inimese kohta alla 2,5 m2 viibis kaebaja 14 päeva.

15. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg

1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-

14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

16. Vaidlust ei ole selles, et kuna kaebaja oli perioodil 09.05.-29.07.2013 vahistatu staatuses, siis hoiti teda nimetatud perioodidel 23 tundi lukustatud kambris. Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg

3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, väljaarvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Seega lähtus vastustaja VangS sätetest ja tema tegevus ei olnud kehtiva õigusega vastuolus. Nimetatud perioodil oli 12 päeval ühe isiku kohta kambripinda rohkem kui 3 m2. Pealegi pole asjas vaidlust lukustatud kambrisse paigutamise õiguspärasuse üle. Samas ei ole kaebaja väitnud, et talle ei olnud tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik vastavalt VangS § 55 lg-le 2.

17. Alates 30.07.-28.08.2013 oli kaebuse esitaja staatuseks süüdimõistetu ja nähtuvalt kohtule esitatud tabelist (tl 91 pöördel) oli 3 päeval ühe isiku kohta kambripinda rohkem kui 3 m2.

18. Kohtu hinnangul on EIK alati hinnanud kinnipidamistingimusi kogumis ja ei ole võtnud jäika seisukohta selle osas, mitmest ruutmeetrist algab või lõpeb kinnipeetava väärikust alandav kohtlemine. EIK on küll korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Olukorras, kus pinda ühe kinnipeetava kohta on 3-4 m2, saab tingimusi pidada väärikust alandavateks ainult koosmõjus muude tingimustega, nagu õues viibimise võimalus, juurdepääs õhule ja päevavalgusele, ventilatsiooni olemasolu, piisav küte, tualeti privaatse kasutamise võimalus, esmaste sanitaarja hügieeninõuete täidetus (kohtuasi Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13, 12.03.2015.a otsuse p 52 - 57, jõustumise ootel). Sama seisukohta on EIK väljendanud jõustunud lahendis (Semikhvostov vs Venemaa, nr 2689/12, otsuse p 79). Ka Riigikohus on lahendi 3-4-1-9-14 p-des 36-40 selgitanud, et täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav, kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat kohtlemist, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

19. Kaebaja taotles 1909,20 euro väljamõistmist vastustajalt Tallinna Vanglas nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega.

20. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja 15 päeva olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli 3 m2 ja rohkem, seega selline pind ületab kuni 31.12.2013.a kehtinud VSkE nõude ja täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas (rohkemate dušikordade sisse viimata jätmist ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks) ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saa kinnipidamistingimusi kohtu arvates pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus nende 15 päeva osas ei ole õigusvastane, seega nende päevade osas jääb kahjunõue rahuldamata.

21. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse kahju hüvitamise põhimõtteid ja vastutuse piiravaid asjaolusid (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestab ka hüvitise väljamõistmise õiglust. Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli vähem kui 2,5 m2, rikkus vastustaja VSkE kuni 31.12.2013.a kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6. Nagu eespool öeldud, on piiri, kus seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, raske määrata ja see sõltub mitmetest asjaoludest nende koosmõjus. Norm, mis keelab kinnipeetava ja vahistatu väärikuse alandamise on küll imperatiivne, kuid väärikuse alandamise mõiste sisu on ajas muutuv ja kujunev. Õiguslik hinnang kinnipidamistingimustele Tallinna Vanglas sai riigile teatavaks EIK lahendist Tunis vs Eesti. Kohus loeb üldiselt teadaolevaks asjaolu, et 1919. aastal rajatud Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ning pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on riik pidevalt vähendanud vangide arvu Tallinna Vanglas ja sellega parandanud ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist Tallinna Vanglas õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Eesti kohtupraktika hüvitise suuruse kohta ei ole veel välja kujunenud. Juhtudel, kui kohus on välja mõistnud rahalise hüvitise, on see ühe õigusvastastes kinnipidamistingimustes viibitud päeva kohta jäänud vahemikku alates 1 eurost (haldusasi 3-14-51171) kuni 10 euroni (haldusasi 3-14-51038). Enamasti on hüvitis jäänud suurusjärku 2 - 4 eurot päevas. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. EIK märkis 07.05.2013.a otsuses vastuvõetavuse kohta asjas Mets vs. Eesti (nr 38967/10, p 31), et EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.

21.1. 14 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, v. a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal, koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m2. Seega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu kohus peab põhjendatuks välja mõista 2 eurot päeva kohta, seega kokku 28 eurot.

21.2. 83 päeva viibis kaebaja olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2. Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli üle 2,5 m2, kuid alla 3 m2, ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Kohtu arvates tuleb sellist olukorda pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu peab kohus põhjendatuks välja mõista 1 eurot päeva kohta, seega kokku 83 eurot.

23. Arvestades eeltoodut mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitisena kokku 111 eurot vastavalt RVastS § 9 lg-le 1.

24. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 13.05.2014 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja on palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruar 2016.a otsusega.

Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2016.a otsus.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsus osas, milles halduskohus rahuldas XXXi kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt XXXi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 111 eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega jätta läbi vaatamata XXXi kaebus kahju hüvitamiseks 08.05.2013 puudutavas osas, samuti sel alusel, et pesemist võimaldati vaid üks kord nädalas, kaebaja viibis kambris kuu aega koos narkomaaniga, nõusid ja pesu tuli pesta külma veega, kambris tuli viibida

23 tundi, Saksamaalt tooduna ei tagatud samu tingimusi, puudus privaatsus, kambris oli suvel õhupuudus ja nõrk ventilatsioon, kambris hoiti koos kahe HIV positiivse kinnipeetavaga ja vähihaigega ning jätta XXXi kaebus perioodi 09.05.-28.08.2013 (k.a) osas rahuldamata.

3. Jätta XXXi esimese astme menetluskulud (riigilõiv) summas 57,28 eurot Eesti Vabariigi kanda.