4-15-6745/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-6745

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. septembril 2015 Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-15-6745

Kohtunik

Külli Iisop

Väärteoasi A.N

kaebus PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 23.07.2015 otsusele nr 2315,15,006248

Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: A.N (isikukood XXX; elukoht: XXX; õpilane)

Kaebuse esitaja esindaja: Aleksei Smelov (Õigusbüroo Companion; asukoht: Ahtri 8, Tallinn)

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus (asukoht:

Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 23.07.2015 otsus. Tunnistada A.N süüdi liiklusseaduse (LS) §

201 lg 1 järgi ning karistada rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o 160 (ükssada kuuskümmend) eurot.

2. KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et mõistetud rahatrahv summas 160 eurot on võimalik vabatahtlikult tasuda ositi, s.o 10 (kümne) kuu jooksul võrdsetes osades (16 eurot kuus) alates kohtuotsuse jõustumisest.

Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas, arvele

EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida ka viitenumber 10220155136327.

3. Lõpetada väärteomenetlus A.N osas LS § 203 järgi V™S § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste puudumise tõttu.

Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest kirjalikult Harju Maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad

1. 23.07.2015 otsusega väärteoasjas nr 2315,15,006248 määras PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse vanemväärteomenetleja A.N karistuseks liiklusseaduse (LS) § 201 lg 1 järgi rahatrahvi 100 trahviühikut, s.o 400 eurot. Otsuse kohaselt juhtis A.N 03.07.2015 kell 22.50 Tallinnas Merivälja tee 56 maja juures mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Lisaks ei olnud A.N poolt juhitav mootorsõiduk kehtestatud korras registreeritud. Sellise tegevusega eiras A.N LS § 90 lg 1 p 1 ja § 76 lg 1 nõudeid ning tema käitumine kvalifitseeriti väärteona LS § 201 lg 1 ja § 203 järgi.

2. A.N esindaja ei vaidle vastu rikkumise kvalifikatsioonile, kuid palub vähendada määratud karistust vähemalt 25 trahviühikuni ja võimaldada seda tasuda 10 kuu jooksul. Alternatiivselt taotleb kaebaja esindaja määrata kohtul kergem karistus ning lubada seda tasuda 10 kuu jooksul. Kaebuses märgitakse, et noormees tunnistas end süüdi ja kahetses juhtunut. Tegemist on 16- aastase isikuga, kel pole varasemaid karistusi ning kel puuduvad omad vahendid rahatrahvi tasumiseks. Samuti esinesid käesolevas asjas karistuse määra suhtes kergendavad asjaolud, s.o süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine (ei põhjustanud avariid), süü ülestunnistamisele ilmumine ja puhtsüdamlik kahetsus, mistõttu pole põhjendatud süüteo eest määratud karistuse ulatus. Kaebaja on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

3. Kohtuväline menetleja esitas kaebuse kohta kirjaliku seisukoha, milles palub jätta kaebus rahuldamata, kuivõrd vaidlustatud otsuse kergendamiseks alused puuduvad. Küll aga ei vaidle kohtuväline menetleja vastu sellele, kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi. Kohtuväline menetleja leiab, et otsuse tegemisel on järgitud KarS § 56 sätestatut ning lähtutud

Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07, 3-1-1-77-11 ja 3-1-1-52-13 antud juhistest. Karistuse määramisel on arvestatud süü tunnistamisega ja raskendavate asjaolude puudumisega, samuti asjaoluga, et isikule oli väärtegu esmakordne. Määratud karistus on põhjendatud nii erikui üldpreventiivsetel kaalutlustel. Karistuse eesmärk ei ole võimalus anda isikule valida meelepärasem ja sobivaim karistus ning kõikidele liiklejatele tuleb näidata, et liikluseeskirja eiramine ei ole põhjendatud ja saab karmilt karistatud. Kohtuväline menetleja nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused

4. Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja nr 2315,15,006248 materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §- le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.

5. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses. Asjaolu, et A.N juhtis mootorsõidukit juhtimisõigust omamata, on tõendatud kaebaja enda ütlustega, samuti muude kogutud materjalidega. Kaebaja ei eita menetlusaluse isikuna rikkumise toimepanemist. Kaebaja poolt toimepandut tõendavad veel politseitöötaja Jekaterina Petrojeva ütlused, kelle väitel peatati mopeed kella 22.50 ajal Merivälja tee 56 juures ning andmete kontrollimisel selgus, et juhil (A.N ) puudus juhtimisõigus. Lisaks sellele nähtub

Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest, et kaebajal seisuga 09.07.2015 kehtivaid juhilubasid ei ole.

Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et A.N juhtis mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata. Seega rikkus A.N LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud nõudeid ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 järgi.

6. Kohtuvälise menetleja hinnangul on A.N lisaks eelmises punktis kirjeldatud teole rikkunud samaaegselt ka LS § 76 lg-s 1 sätestatut ning pannud toime LS § 203 sätestatud väärteo.

Kohus kohtuvälise menetlejaga siinjuhul ei nõustu. LS § 76 lg-st 1 tulenevalt peab mootorsõiduk olema viie tööpäeva jooksul pärast Eestis kasutusele võtmist kehtestatud korras registreeritud ning tal peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Sõiduki Eestis registreerimise kohustus on sätestatud ka väärteoprotokollis viidatud majandusja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määruse nr 19 § 6 lg-s 4. Käesoleval juhtumi puhul oli A.N poolt juhitud mopeed Eesti registris alates 19.03.2014 ja tal oli registreerimismärk, mida kinnitavad nii Maanteeameti liiklusregistri väljavõte, mopeedi registreerimistunnistuse koopia kui ka Maanteeameti sõiduki taustakontrolli andmed. Kui kohtuväline menetleja soovis kaebajale ette heita seda, et sõiduk oli vahepeal omanikku vahetanud, ent registriandmete muutmisest ei olnud Maanteeametit teavitatud, siis tulnuks tal seda väärteoprotokollis sõnaselgelt märkida, samuti viidata LS § 76 lg 1 asemel sama seaduse § 77 lg-le 3.

Seega on rikutud V™S § 19 lg 1 p 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Kuivõrd V™S § 87 kohaselt on kohus väärteo arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ja ta ei saa ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid, tuleb menetlus selles episoodis väärteotunnuste puudumise tõttu lõpetada.

7. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et kohtuväline menetleja on A.N määranud liialt range karistuse.

Mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt näeb LS § 201 lg 1 ette karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti.

Kohtuväline menetleja on õigesti viidanud Riigikohtu otsuste nr RKKKo 3-1-1-77-11 p-le 11 ja

3-1-1-52-13 p-le 19, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr ning seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud.

Kohtuväline menetleja on määranud A.N karistuse sanktsiooni keskmises määras, s.o rahatrahvi 100 trahviühikut. Kohtu hinnangul ei ole menetleja piisavalt arvestanud süü suurust ega menetlusaluse isikut. Tegemist oli 15-aastase alaealisega, kes on varem liiklusrikkumiste eest karistamata ja kes sõitis mopeediga, mitte sõiduautoga. Auto juhtimise puhul olnuks oht kaasliiklejatele kindlasti suurem kui mopeediga sõites. Kohtu arvates on menetlusaluse isiku süü keskmisest väiksem. Arvestades veel seda, et isiku karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud süü tunnistamist ning karistust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastanud, pidanuks süüdlase karistus jääma alla sanktsiooni keskmist määra.

Samas ei nõustu kohus ka kaebaja esindaja loeteluga karistust kergendavate asjaolude osas. A.N on küll oma süüd tunnistanud, kuid mingit kahetsust toimunu pärast ta avaldanud ei ole. Kahetsus, mida avaldatakse alles kaebust esitades ning mis jäetakse sisuliselt põhjendamata, on paljasõnaline ning selle eesmärgiks saab olla vaid kohtult soodsama karistuse taotlemine. Kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks ei saa pidada asjaolu, et isik juhtumisi ei põhjustanud avariid ning ei pannud toime veelgi ohtlikumat süütegu. Samuti ei saa süü ülestunnistamisele ilmumisena käsitleda juhtumit, kus isik on rikkumiselt tabatud ning toimetatud politseijaoskonda ütlusi andma.

Arutatava väärteo puhul on olulised ka kohtupraktikas valitsevad arusaamad, mis puudutavad alaealisele karistuse mõistmist. Nii on Riigikohus mitmel korral rõhutanud (RKKKo 3-1-1-43-

06 p 13.1; 3-1-1-77-11 p 10.1), et alaealise karistamisel on enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Alaealiste poolt toimepandud süütegude korral esmatähtsad just karistuse eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid.

Kaebaja oli teo toimepanemisel alaealine, kes ka hetkel õpib ning on vanemate ülalpidamisel. Sellise isiku mõjutamiseks mitte enam toime panna uusi süütegusid, on põhjendatud karistuseks rahatrahv alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtu hinnangul on A.N mõjutamiseks piisavaks karistuseks rahatrahv 40 trahviühikut, s.o

160 eurot. Selline karistus on kohtu arvates küllaldane, et süüdlasele meelde tuletada liiklusseadusest kinnipidamise kohustust ja vajalikkust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Selline karistus on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega.

Kohus ei pea põhjendatuks alaealise A.N suhtes, kes on toime pannud liiklusalase süüteo, tema karistusest vabastamist ja mõjutusvahendi kohaldamist KarS § 87 alusel, kuna tema kõlbelise ja vaimse arengu tase ei takista tal oma teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida.

Arvestades A.N varalist seisu – kaebaja õpib, tal ei ole iseseisvat püsivat sissetulekut, on mõistlik kohalda KarS § 66 lg-s 2 sätestatut ja anda talle võimalus tasuda rahatrahv summas 160 eurot 10 kuu jooksul, tasudes igas kuus 16 eurot.

Kohus selgitab, et rahatrahvi maksmine10 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati võimalus leida kasvõi juhutöid, trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Mida varem kaebaja trahvi tasub, seda kiiremini kustutatakse tema karistusandmed karistusregistrist.

Arutatava liiklussüüteo karistusandmete kehtivus kätkeb endas mitmeid kõrvalmõjusid. Näiteks ei saa isik sel ajal taotleda esmast juhiluba (LS § 106 lg 1 p 3), samuti arvestatakse uue liiklussüüteo toimepanemisel süüdlase varasema rikkumisega. Seega on rahatrahvi võimalikult kiire tasumine kaebaja enda huvides.

Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §-dest 132 p 2, 133, 134.

Külli Iisop Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/