2-14-7061/65 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. september 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-7061

Tsiviilasi

VET Ehitus Grupp OÜ hagi Sillamäe linna vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks

Sillamäe linna vastuhagi VET Ehitus Grupp OÜ vastu

võlgnevuse ja leppetrahvi väljamõistmiseks ning kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

370 093,48 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

VET Ehitus Grupp OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

8. september 2015

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja/vastuhagis kostja): VET Ehitus Grupp OÜ

(registrikood 106094147), esindaja Avo Viiol

Vastustaja (kostja/vastushagis hageja): Sillamäe linn (Sillamäe

Linnavalitsuse kaudu) (registrikood 75003909), esindaja

vandeadvokaat Kristina Laarmaa

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsus

vastuhagi rahuldamise ulatuse osas, rahuldada vastuhagi

osaliselt ning välja mõista VET Ehitus Grupp OÜ-lt

Sillamäe linna kasuks kahju seoses asendustehinguga

223 877,88 eurot ja kommunaalkulude võlgnevus

6916,42 eurot, kokku 230 794,30 eurot. Muuta Viru

Maakohtu 31. detsembri 2014 otsust viivise väljamõistmise

osas (otsuse resolutsiooni punkt 2).

2. Muus osas jätta Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsus

muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„3.1. Jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada

osaliselt.

3.2. Välja mõista VET Ehitus Grupp OÜ-lt Sillamäe linna

kasuks kahju seoses asendustehinguga 223 877,88 eurot ja

kommunaalkulude võlgnevus 6916,42 eurot, kokku

230 794,30

eurot

(kakssada kolmkümmend tuhat

seitsesada üheksakümmend neli eurot 30 senti).

3.3. Välja mõista VET Ehitus Grupp OÜ-lt Sillamäe linna

kasuks põhinõudelt 230 794,30 eurot alates 16.05.2014

kuni 28.09.2015 viivis 25 675,24 eurot (kakskümmend viis

tuhat kuussada seitsekümmend viis eurot 24 senti) ning

alates 29.09.2015 viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

kuni põhinõude 230 794,30 eurot täitmiseni.“

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

1. Menetluskulud maakohtus jätta VET Ehitus Grupp OÜ

kanda.

2. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 79% ulatuses

VET Ehitus Grupp OÜ kanda ja 21% ulatuses Sillamäe

linna kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. VET Ehitus Grupp OÜ (hageja) esitas 14. veebruaril 2014 Viru Maakohtule hagi Sillamäe linna

(Sillamäe Linnavalitsuse kaudu) (kostja) vastu. Hageja palus mõista kostjalt välja põhinõudena

31 846,38 eurot, viivise 10 504,82 eurot ning viivise põhivõlgnevuselt ja kahjuhüvitiselt määraga

0,023% päevas.

Hagiavalduses märgitu kohaselt kuulutas kostja 6. juulil 2009 välja riigihanke Sillamäe

Kultuurikeskuse hoone rekonstrueerimiseks. Hageja poolt esitatud pakkumine tunnistati edukaks.

Pooled sõlmisid 25. jaanuaril 2010 ehitustööde töövõtulepingu. Ehitustööde teostamise tähtajaks

oli 30. november 2011 ning maksumuseks 744 553,50 eurot (käibemaksuta). Ehitustööde täitmise

viivitus oli seotud kostjapoolsete kohustuste rikkumisega: hankemenetluse korraldamine teadlikult

puuduliku projektiga, mis tingis uute projektide koostamise ja täiendavad ehitustööd, juhistega

viivitamine ja hageja ettepanekute kooskõlastamisega pidev viivitamine ei võimaldanud hagejal

normaalse töörütmiga töötada. Kostjapoolne lepingust taganemine on alusetu. Kostja jättis

hagejale tasumata teostatud tööde eest 40 894,66 eurot. Poolte tasaarvestuse kokkuleppest

tulenevalt kuulub tasaarveldamisele 9048,28 eurot, seega on kostja võlgnevus hageja ees

31 846,38 eurot. Lepingu ühepoolse ülesütlemise tõttu tekkis hagejale kahju (töötajate

koondamine, varutud ehitusmaterjalide kasutuskõlbmatuks muutumine, lepingu ennetähtaegse

ülesütlemise tõttu saamata jäänud tulu) kokku summas 31 961,34 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Taganemise ajaks oli hageja viivituses enamiku lepingujärgsete

tööde teostamisega ja ilmselgelt ei olnud töid võimalik lõpetada lepingu p-s 7.1 ettenähtud

tähtajaks. Hageja on rikkunud lepingu p 4.1.1., p 4.1.3, p 4.1.10, p 4.1.18 ja p 4.1.15. Kostjal oli

õigus lepingust taganeda, kuivõrd tegemist oli olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 2 p 4

mõttes. Kostjal oli mõistlik põhjus eeldada, et hageja ei teosta ka edaspidi töid vastavalt

ajagraafikule. Eksperthinnangu järgi esines tööde mitmeid puudusi, mistõttu tuli juba teostatud töö

ümber teha. Hageja tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud, kuivõrd arvete aluseks olevad aktid

on kostja ja omanikujärelevalve poolt allkirjastamata. Kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole

täidetud.

3. Kostja esitas vastuhagi, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks välja põhinõudena

341 430,40 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates vastuhagi esitamisest kuni

kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning sealt edasi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni

põhinõude täitmiseni. Kostja vähendas 7. juuli 2014 menetlusdokumendis põhinõuet

307 381,51 euroni.

Vastuhagi kohaselt lasus projektdokumentatsiooni täiendamise vajadusest tulenev risk töövõtjal.

Koheselt lepingu sõlmimise järgselt hakkasid ilmnema märgid, et hageja hakkab jääma

ehitustööde graafikust maha ja, et töö teostamisel esinevad probleemid. Hageja ei taotlenud

kordagi lepingu tähtaja pikendamist. 25. oktoobril 2011 esitas kostja hagejale lepingust taganemise

avalduse hageja olulise lepingurikkumise tõttu. Kostja õigus lepingust taganemiseks tulenes VÕS

§ 116 lg 2 p-dest 1, 4 ja 5, § 647 lg-dest 1 ja 3 ning lepingu p-st 14.4. Lepingust kehtivalt

taganemine välistab otseselt hageja nõude maksmapaneku. Kostja korraldas uue riigihanke, mille

eesmärgiks oli mh lepingujärgsete tööde lõpetamine ning puuduste kõrvaldamine. Edukaks osutus

ühispakkujate Scandec Ehitus OÜ ja OÜ Zoroaster pakkumus summas 859 935,56 eurot. Kostjal

on õigus nõuda asendustehingust tuleneva hinnavahe hüvitamist. Kostja kahju hüvitamise nõue on

257 956,77 eurot (käibemaksuta). Hagejal ei tekkinud tasunõuet, mille suhtes oleks kostja saanud

tasaarvestust teostada ning hagejal tuleb täiendavalt hüvitada kostjale ka kommunaalkulud

summas 9048,28 eurot. Lepingu p 12.3 alusel on kostjal leppetrahvi nõue summas 74 455,35 eurot

(käibemaksuta).

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Pooled on tõlgendanud lepingueelseid läbirääkimisi ja

lepingut selliselt, et kostjal ei lasunud projektdokumentatsiooni täiendamise vajadusest lähtuvat

riski. Leping täitmise tähtaeg ei olnud kostjale oluline lepingutingimus. Kostja jätkas pooleli

olevate töödega rohkem kui aasta pärast lepingu lõpetamist. Asendustehingut VÕS § 135

tähenduses ei ole toimunud, vaid kostja on jätkanud hageja poolt teostatud töid uue lähteülesande

alusel. Väidetava kahju suurus ei ole tõendatud. Kostja on kahju suuruse arvestusest välja jätnud

asjaolu, mis vähendab kahju suurust. Kostja omafinantseeringu suurus on 16% projekti

maksumusest ja 84% on EAS-i toetus. Pooled on kokku leppinud kommunaalkulude

tasaarvestuses. Vastuhagis ei ole leppetrahvi esitamise alust ja selle suurust põhjendatud. Lepingut

täitmise ajal ei ole lepperahvi nõuet esitatud. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu ei ole

leppetrahv lepingu tähtaja ületamise eest kohaldatav. VÕS § 161 lg-st 2 tulenevalt ei saa liita kahju

hüvitamise ja leppetrahvi nõuet.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus jättis 31. detsembri 2014 otsusega hagi rahuldamata, rahuldas vastuhagi ja

mõistis VET Ehitus Grupp OÜ-lt Sillamäe linna kasuks välja põhinõudena 341 430,40 eurot ja

viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates vastuhagi esitamisest (s.o 15. maist 2014) kuni

põhinõude täitmiseni, ning jättis menetluskulud VET Ehitus Grupp OÜ kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt rikkus hageja oluliselt kostjaga sõlmitud lepingut, olles

lepingujärgsete tööde tegemisega pidevas viivituses, mistõttu lepingus kokkulepitud tähtajaks ei

olnud ilmselt võimalik töid lõpetada. Kostja on korduvalt juhtinud hageja tähelepanu ehitustööde

detailse kalendergraafiku koostamise vajadusele. Maakohtu hinnangul oli hagejal kui töövõtjal

kohustus informeerida kostjat (tellijat) viivitamata kõigist asjaoludest ja takistustest, mis töövõtja

tööd takistavad ning ei võimalda tal lepinguga võetud kohustusi täita. Töökoosolekute

protokollidest ei nähtu, et hageja oleks lepingu kehtivuse ajal juhtinud kostja tähelepanu

projektivigadele ega väitnud, et projektivead takistavad tal lepingut täitmast. Hageja ei taotlenud

ka lepingu muutmist ehituse valmimistähtaegade osas. Kostjapoolne lepingust taganemine on

õiguspärane. Antud juhul ei oma sisulist tähtsust, kas tegemist oli lepingust taganemise või

ülesütlemisega, kuna nõudeks ei ole hageja poolt tehtu tagastamine, vaid selle väärtuse hüvitamine

VÕS § 189 lg 2 kohaselt. Maakohus ei analüüsinud hageja nõudeid seoses töötajate koondamise

ja ehitusmaterjalide kasutuskõlbmatusega tekkinud kahju ning ennetähtaegse ülesütlemise tõttu

saamata jäänud tuluga.

Maakohus leidis, et hageja 19. septembri 2011 kirjas tehtud avaldus ehitustööde peatamiseks

objektil on vastuolus lepingu p-ga 4.1.10. VÕS § 116 lg 2 p 5 alusel andis kostja 25. oktoobri 2011

kirjas hagejale tööde tegemiseks täiendava tähtaja 31. detsembrini 2011. Hageja selleks ajaks töid

ei lõpetanud. Hageja viidet Viru Maakohtu 22. detsembri 2013 otsusele tsiviilasjas nr 2-11-58289

ei saa arvestada käesolevas vaidluses lepingu taganemise õiguspärasuse hindamisel.

Lepingu ja selle täienduse kohaselt oli kokkulepitud tööde hind 11 649 730,75 krooni ehk

744 553,50 eurot (käibemaksuta), millest kostja on hagejale tasunud 473 958,61 eurot

(käibemaksuta). Kostja poolt lepingu eesmärgi saavutamiseks tegelikult kantud kulu on aga

968 431,38 eurot (käibemaksuta), mis koosneb hagejale tööde eest makstust 473 958,61 eurost

(käibemaksuta), millele lisandub hageja tehtud töödes puuduste kõrvaldamisele kantud kulu

54 969,58 eurot (käibemaksuta) ja kulu, mida kostja kandis selliste tööde, mis hagejal lepingu

alusel tegemata jäi, lõpuleviimiseks summas 439 503,19 eurot (käibemaksuta). Kahju on

223 877,88 eurot (käibemaksuta) (968 431,38 eurot – 744 553,50 eurot). Vastuhagi põhinõude

summaks kujunes seega 307 381,51 eurot.

Kuivõrd hagejal ei tekkinud kunagi hagiavalduses märgitud tasunõuet, siis järelikult ei saanud ka

kunagi tekkida tasaarvestuse olukorda. Kostja leppetrahvi nõue on esitatud õiguspäraselt, pidades

silmas lepingu p-st 12.3 tulenevat 10%-list piirangut ning leppetrahvi arvestuse aluseks olevad

asjaolud pidid hagejale olema selged ja arusaadavad vähemalt alates 25. oktoobri 2011 kirjast.

Kostja väide selle kohta, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu ei ole leppetrahv lepingu tähtaja

ületamise eest kohaldatav, on põhjendamatu. Võlaõiguslikke õiguskaitsevahendeid (sh lepingu

lõpetamist ja leppetrahvi nõuet) on õigus kumulatiivselt rakendada niivõrd, kuivõrd need üksteist

ei välista.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. VET Ehitus Grupp OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 31. detsembri

2014 otsuse tühistamist ja uue otsusega tegemist, millega hagi rahuldada ning jätta vastuhagi

rahuldamata. Alternatiivselt taotleb apellant Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsuse tühistamist

ja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud menetlus- ja materiaalõiguse norme apellandi nõuete

rahuldamata jätmisel. Otsuse põhjendustes on jäetud apellandi nõuded täiesti käsitlemata. Kahju

hüvitamise nõuete käsitlemata jätmist on kohus põhjendanud vastustajapoolse lepingust

taganemise õiguspärasusega. Lepingu täitmise nõuete rahuldamata jätmise kohta puudub

igasugune põhjendus. Isegi kui vastustajal oleks õigus lepingust taganemiseks, ei välista see

tasunõude maksmapanekut (VÕS § 188 lg 2 ja § 195 lg 2);

2) on maakohus ületanud vastuhagi piire, millega rikkus TsMS §-i 439. Vastustaja vähendas

7. juuli 2014 menetlusdokumendis oma põhinõuet 307 381,51 euroni, maakohus mõistis välja

põhinõudena 341 430,40 eurot. Erinevus vastuhagi nõudest on ka viiviste väljamõistmise viisis;

3) on maakohus tuginenud otsuse põhjendustes vastustaja nõuete käsitlemisel üksnes vastustaja

seisukohtadele ning on jätnud tähelepanuta asjaolud, mis mõjutavad kahju suurust ning

kommunaalkulude ja leppetrahvi väljamõistmise õiguspärasust. Kohus on jätnud tähelepanuta

apellandi taotluse tõendi lubamatuse kohta;

4) on maakohus rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 351 ja § 392 lg 1 p-d 1-4)

ning apellandi õigust vaielda vastu teise menetlusosalise taotlustele ja põhjendustele (TsMS § 199

lg 1 p 6). Apellant juhtis korduvalt tähelepanu asjaolule, et vastustaja ei ole kahju suurust

tõendanud, vastustaja poolt esitatud arvutuste järgi ei ole kahju suurus kontrollitav ning sellele ei

ole võimalik esitada vastuväiteid. Maakohus jättis arvestamata kahju suurust vähendavad asjaolud

(VÕS § 127 lg 5). Sillamäe Kultuurikeskuse rekonstrueerimist finantseeriti EAS-i poolt 84%

ulatuses. Isegi kui oletada kahjuhüvitise suuruseks 223 877,88 eurot, oleks vastustaja kahju 16%

ehk 35 820,46 eurot;

5) on maakohus ebaõigesti mõistnud apellandilt välja kommunaalkulud. Pooled leppisid

2011. aastal kokku kommunaalkulude tasaarvestuses ning see kokkulepe on kehtiv;

6) on maakohus leppetrahvi väljamõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning

tuginenud dokumendile, mis ei saa olla ehitustööde kalendergraafiku tõendiks. Vastustaja

26. oktoobri 2011 kirjas on küll toodud lepingu tähtaja rikkumise andmed, kuid puudub

leppetrahvi nõue. Apellant palus 13. oktoobri 2014 kohtukõne p-s 6.2 kalendergraafiku tõendite

hulgast välja jätta. Vastustaja esitas 25. novembri 2011 kirjas üldsõnalise leppetrahvi nõude, mis

ei vasta lepingu p 12.3 tingimustele. VÕS § 161 lg-st 2 tulenevalt ei saa liita kahju hüvitamise ja

leppetrahvi nõuet;

7) oli lepingust taganemine ja lepingu lõpetamine tööde lõpetamiseks täiendavat tähtaega andmata

alusetu. Töö ei olnud nurjunud. Apellant oli suuteline lepingut täitma. Lepingu tähtaja viivitus,

arvestades lepingu täitmise asjaolusid, ei ole sellise olulisusega, et seda võiks pidada lepingu

taganemise aluseks. Heas usus ja mõistlikkuse põhimõttel käitunud kostja oleks saanud oma

eesmärki saavutada ehitustöödeks lisaaja andmisega (VÕS § 114 lg 1). Lepingus ja ehituse

töövõtulepingute üldtingimustes ei ole lepingu lõpetamise alusena taganemist ette nähtud.

7. Sillamäe linn (Sillamäe Linnavalitsuse kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb

selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud maakohtu poolt tõendite ebaõiget hindamist või

menetlusnormide oluliselt rikkumist puutuvalt apellandi poolt lepingujärgsete tööde olulisse

viivitusse ja lepingujärgsete tööde õigusvastasesse peatamisse, mistõttu tulenevalt TsMS § 652

lg-st 5 ei hinda ringkonnakohus neid tõendeid uuesti, vaid ringkonnakohtu otsuse tegemisel tuleb

lugeda apellandi poolt pidev ja oluline viivitus lepingujärgsete tööde teostamisel ja tööde

õigusvastane peatamine maakohtu poolt tuvastatuks;

2) on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et olulise lepingurikkumise tõttu

taganes vastustaja lepingust õiguspäraselt. Õiguslik alus lepingu ühepoolseks lõpetamiseks

tuleneb VÕS § 116 lg 2 p-dest 1, 4 ja 5, § 647 lg-dest 1 ja 3 ning lepingu p-st 14.4.

Apellatsioonkaebuses on tsiteeritud samade poolte vahel varem toimunud kohtuasjas

nr 2-11-58289 tehtud lahendit, mis aga puudutas garantii täitmisele pööramise eeldusi, mitte

hinnangut apellandi lepingurikkumise olulisusele. Apellandi poolt väidetud viivituste põhjused

lepingu täitmisel on tõendamata ja selliste viivituste tekkimise riski kandis apellant. Apellant ei

taotlenud lepingu täitmise kestel tähtaegade pikendamist;

3) välistab lepingust taganemise õiguspärasus apellandi lepingulised tasu- ja viivisenõuded.

Apellant on selgesõnaliselt esitanud justnimelt lepingu täitmissuhtest tulenevad tasu- ja

viivisenõuded, mis eeldavad lepingu jätkuvat kehtivust, maakohus ei saanud hagi piiridest väljuda;

4) on apellandi tasu-, viivise- ja kahjunõuded tervikuna tõendamata. Kuivõrd vastustaja on

tähtaegselt ja põhjendatult vaielnud vastu arvete nr 87 ja nr 3 alusena viidatud tööde teostamise

aktidele ega ole selliseid akte allkirjastanud, apellant ei ole kohtumenetluses mitte millegagi

tõendanud arvetel nr 87 ja nr 3 näidatud tööde reaalset teostamist ega teostatud tööde väärtust ning

vastustaja poolt kohtule esitatud ekspertarvamus kinnitab vastustaja seisukohta, et arvetel nr 87 ja

nr 3 kajastatud töid tehtud ei ole, siis on apellant tasunõuded arvete nr 87 ja nr 3 alusel tõendamata;

5) ei ole maakohus ületanud vastuhagi piire ega rikkunud olulisel määral menetlusnorme –

maakohtu otsuse resolutsioonis esinev viga on parandatav TsMS § 447 alusel maakohtu enda

poolt;

6) on maakohus jätnud apellandi taotluse kalendergraafiku osas õiguspäraselt rahuldamata. Juba

19. juuni 2014 kohtuistungi protokollist nähtuvalt määras kohus pooltele tähtaja täiendavate

seisukohtade, tõendite ja taotluse esitamiseks (s.o 7. juuli 2014). Apellant ei taotlenud kohtu poolt

määratud tähtajaks kalendergraafiku tõendina vastu võtmata jätmist ega teinud seda ka

kohtumenetluse käigus enne kohtukõne teeside esitamist. Kohtukõne teesidest ega

apellatsioonkaebusest ei selgu sisulisi põhjendusi apellandi poolt viidatud kalendergraafiku

tõendina vastu võtmata jätmiseks;

7) on maakohus korrektselt kohaldanud materiaalõigust ja hinnanud tõendeid vastuhagis esitatud

leppetrahvi nõude rahuldamisel. 26. oktoobri 2011 avaldust on võimatu kehtivaid

tõlgendusreegleid silmas pidades mõista muul moel kui leppetrahvi nõudena. Lepingujärgsete

tööde teostamisega viivitamist sanktsioneeriv leppetrahv ja vastuhagis esitatud kahju hüvitamise

nõue kuludelt, mida vastustaja oli sunnitud kandma apellandi poolt puudustega või tegemata tööde

teostamiseks, ei ole suunatud samale eesmärgile, mistõttu ei saa leppetrahvi ja kahju hüvitamise

nõue üksteist välistada. Maakohus ei saanud omal algatusel asuda leppetrahvi vähendama ning

apellant leppetrahvi vähendamist taotlenud ei ole;

8) on maakohus korrektselt kohaldanud materiaalõigust kommunaalkulude tasaarvestuse osas.

Tasaarvestuse eeldused ei ole antud juhul täidetud, kuna tasaarvestus eeldanuks apellandil

lepingust tuleneva tasunõude olemasolu. Kuivõrd vastustaja oli lepingust õiguspäraselt taganenud,

siis puudus apellandil tasunõue vastustaja vastu;

9) ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme vastustaja kahjunõude rahuldamisel. Maakohus on

tõendeid põhjalikult ja kogumis hinnanud ning materiaalõigust õigesti kohaldanud. Kahju

hüvitamise nõude aluseks on asendustehinguna sõlmitud uus töövõtuleping ja ekspertiisiakt.

Pidades silmas VÕS § 127 lg-s 1 sätetatut ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust,

millistest allikatest vastustaja lepingu alusel või kolmanda isikuga sõlmitud asendustehingu alusel

makstavat tasu finantseeris.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsuse vastuhagi rahuldamise ulatuse osas, rahuldab

vastuhagi osaliselt ning mõistab välja VET Ehitus Grupp OÜ-lt Sillamäe linna kasuks kahju seoses

asendustehinguga 223 877,88 eurot ja kommunaalkulude võlgnevuse 6916,42 eurot, kokku

230 794,30 eurot.

Samuti muudab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni punkti 2 viivise väljamõistmise osas ning

mõistab välja VET Ehitus Grupp OÜ-lt Sillamäe linna kasuks põhinõudelt 230 794,30 eurot alates

16.05.2014 kuni 28.09.2015 viivis 25 675,24 eurot ning alates 29.09.2015 viivise VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude 230 794,30 eurot täitmiseni.

Muus osas tuleb jätta Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsus muutmata.

9. Hagiavaldusest nähtuvalt nõudis hageja kostjalt töövõtulepingust tuleneva tasu 31 846,38 eurot

(teostatud ehitustööd 40 894,66 eurot – tasaarvestatud summa 9 048,28 eurot = 31 846,38 eurot)

ja kostja poolt lepingu ülesütlemisest tuleneva kahju 31 961,34 eurot maksmist.

Kostja on vastuhagis nõudnud hagejalt seoses hagejapoolse lepingu rikkumisega 307 381,51 eurot,

millest 223 877,88 eurot on asendustehinguga seoses kantud kahju, 9048,28 eurot on

kommunaalteenuste võlgnevus ja 74 455,35 eurot on leppetrahv.

10. Asja materjalide kohaselt on kostja esitanud hagejale 26.10.2011 töövõtulepingust taganemise

avalduse hagejapoolse lepingurikkumise tõttu (I kd tl 25-26). Hageja seisukoha järgi ei rikkunud

ta oluliselt töövõtulepingut ning kostjal puudus alus lepingust taganemiseks ja seetõttu on kostja

26.10.2011 avaldus käsitletav lepingu ülesütlemisena.

Seega tuleb eelkõige lahendada küsimus, kas kostja 26.10.2011 avaldusega taganes

töövõtulepingust VÕS § 116 lg 1 kohaselt seoses hagejapoolse lepingu olulise rikkumisega või on

kostja nimetatud avaldusega lepingu üles öelnud VÕS § 655 lg 1 alusel.

11. Kostja on hagejapoolset lepingu rikkumist 26.10.2011 avalduses sisustanud järgmiselt:

1) hageja rikkus lepingu p-s 4.1.3. sätestatud kohustust kinni pidada ehitustööde teostamise käigus

tellijaga kokkulepitud tähtaegadest, kuna tööde tegemisel ületas oluliselt ehitustööde teostamise

kalendergraafikut (lepingu lisa 3); 2) hageja rikkus kohustust mitte peatada ehitustööde teostamist

ega muuta tähtaegu seoses võimalike vaidlustega ehitustööde kvaliteedi, mahu, teostuse või

muudatuste üle (lepingu p 4.1.10) ning peatas tööd objektil ja kinnitas seda kirjalikult (19.09.2011

kiri nr 2-2/61); 3) hageja esitas põhjendamatuid ja kokkulepitud hindu ületavaid nõudeid; 4) hageja

rikkus kohustust garanteerida ehitustööde teostamise ajaks ehitusobjektil igal tööpäeval tööjuhi

kohalolek (lepingu p 4.1.18), mille tõttu ta ei täida peatöövõtja kohustusi ega suuda õigeaegselt

lahendada objektil tekkivaid tehnilisi probleeme; 5) hageja rikkus lepingu p-i 4.1.15, kuna jättis

igakuuliselt tasumata elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttekulud; 6) hagejapoolne viivitus tööde

teostamisel teeb objektiga seotud teiste hangete tööde teostamise võimatuks.

Kostja 26.10.2011 avaldusest nähtub, et kostja andis hagejale tähtaja 31. oktoober 2011 lepingust

tulenevate kohustuste täitmise jätkamisele asumiseks ning kirjaliku kinnituse andmiseks, et hageja

täidab nõuetekohaselt lepingulisi kohustusi. Samuti hoiatas kostja hagejat, et kui hageja ei asu

hiljemalt 31. oktoobril 2011 lepingust tulenevaid kohustusi täitma ega anna kirjalikult vastavat

kinnistust, siis taganeb kostja töövõtulepingust ning taganemine jõustub 1. novembrist 2011.

12. Hageja vastusest kostja lepingust taganemise avaldusele (I kd tl 27-28) nähtub, et hageja

arvates ei ole ta töövõtulepingut rikkunud kostja poolt taganemisavalduses märgitud viisil. Hageja

seisukoha kohaselt oli kostja viivituses hageja poolt esitatud ettepanekute kooskõlastamisel ning

põhjustas ise sellega tööde teostamise tähtaja venimise. Samuti tugineb hageja kirjas asjaolule, et

kostja poolt nimetatud tähtaegade ja töökirjeldustega kalendergraafikut ei ole hageja

allkirjastanud. Hageja väitel ei ole ta töid objektil peatanud, vaid ta on keeldunud kohustuse

täitmisest õiguskaitsevahendina, ning samuti ei ole ta rikkunud lepingu p-i 4.1.18, sest objektil on

iga päev kohal olnud ehitustööde juht. Hageja vastuse kohaselt ei ole hageja väljendanud oma tahet

mitte jätkata oma lepinguliste kohustuste täitmist, vaid ehitustööd objektil on toimunud ning

hageja on täitnud lepingut.

13. VÕS § 116 lg 1 kohaselt on lepingust taganemise eelduseks eelkõige see, et teine lepingupool

on lepingut oluliselt rikkunud.

Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt taganemisavalduses nimetatud rikkumised kogumis on

käsitletavad lepingust tulenevate kohustuste olulise rikkumisena, mis andis aluse lepingust

taganemiseks, s.o kostja poolt hagejale avalduse esitamise ajal esinesid lepingust taganemise

eeldusi.

Kostja poolt taganemisavalduse esitamise ajaks oli hageja rikkunud töövõtulepingu p-i 2.1.3.;

p-i 4.1.3.; p-i 4.1.10.; p-i 4.1.15.; p-i 4.1.18.

13.1. Töövõtulepingu p 2.1.3. kohaselt töö maht on määratletud lepinguga, riigihanke

hankedokumentidega,

riigihankes

esitatud

pakkumusega

ja

ehitustööde

teostamise

kalendergraafikuga ning p-i 4.1.3. järgi kohustus töövõtja ehitustööde teostamise käigus kinni

pidama kõigist koostöös tellijaga kokku lepitud tähtaegadest.

Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidega on tõendatud hageja poolt kostja taganemisavalduses

nimetatud kokkulepitud ehitustööde teostamise tähtaegade rikkumine (avalduse p 1). Asjakohane

ei ole siinkohal hageja väide, et leping sõlmiti 5 kuud hiljem (hageja peab siin silmas arvatavasti

ajavahemikku pärast pakkumuse esitamist) ning kuna ehitustööde ajagraafik jäi samaks, siis oli

graafik nihkes 5 kuud. Nimetatud asjaolule oli hagejal võimalik juhtida kostja tähelepanu juba

lepingu sõlmimisel. Lisaks eeltoodule nähtub asja materjalidest, et ehitustööde teostamiseks tuli

koostada hagejal endal detailne kalenderplaan (17.02.2010 ehituskoosoleku protokoll – II kd

tl 150; 28.04.2010 ehituskoosoleku protokoll – II kd tl 151; 05.05.2010 ehituskoosoleku protokoll

– II kd tl 152; 12.05.2010 ehituskoosoleku protokoll – II kd tl 153) ning seega oli tal võimalik

märkida kalenderplaani talle reaalsed ehtistööde teostamise tähtajad (arvestades lepingus

kokkulepitud lõpptähtaega). Kalenderplaaniga seonduvat on arutatud ehituskoosolekutel

08.12.2010 (II kd tl 156), 21.12.2010 (II kd tl 157), 05.01.2011 (II kd tl 158-159), 12.01.2011 (II

kd tl 160). Hageja on esitanud 19.01.2011 ehitustööde kalendergraafiku seisuga 01.01.2011 (II kd

tl 162) ning selles märgitud ehitustööde teostamise tähtaegu on ta rikkunud.

13.2. Lepingu p-i 4.1.10. kohaselt kohustus töövõtja mitte peatama ehitustööde teostamist ega

muutma tähtaegu seoses võimalike vaidlustega ehitustööde kvaliteedi, mahu, teostuse või

muudatuste üle.

Kuna hageja on korduvalt peatanud ehitustööde teostamist, siis on ta rikkunud lepingu p-i 4.1.10.

Hageja on peatanud ehitustööde tegemise novembris 2010 (10.11.2010 ehituskoosoleku protokoll

– II kd tl 154; 17.11.2010 ehituskoosoleku protokoll – II kd tl 155). Samuti on hageja teatanud

kostjale ehitustööde peatamisest 19.09.2011 kirjas (I kd tl 110). Asjaolu, et hageja olid tööd

objektil peatanud septembris 2011, nähtub ka OÜ Zoroaster 20.09.2011 kirjast, mille kohaselt

ehitustempo objektil on olematu ning ehitusnõupidamistel tegeleb töövõtja pseudoprobleemidega,

mitte ehitusküsimuste lahendamisega.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on hageja poolt lepingu p-i 4.1.10 rikkumine otseses seoses

lepingu p-i 4.1.3. rikkumisega, sest tööde peatamisega objektil muutus võimatuks ehitustööde

kalenderplaani täitmine, sh objekti tähtaegne valmimine.

13.4. Lepingu p-i 4.1.15. järgi kohustus töövõtja tasuma igakuuliselt ehitusaegsed elektri-, vee-,

kanalisatsiooni- ja küttekulud vastavalt mõõdikute näitudele esitatud arvete alusel, vajadusel

paigaldama vajalikud mõõdikud.

Hageja rikkus lepingu p-i 4.1.15. ning seisuga 17.10.2011 oli tal elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja

küttekulude võlgnevus 9938,35 eurot. Hageja ei ole ka võlgnevusele vastu vaielnud, vaid on

esitanud vastuväite, et kostja on ise 26.10.2011 tasaarvestanud kommunaalkulude võlgnevuse

hagejale kuuluva tasu nõudega ning seetõttu ei ole hagejal enam võlgnevust.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi hageja on rikkunud lepingu p-i 4.1.15., ei ole tegemist olulise

lepingurikkumisega (ka kogumis teiste rikkumistega) ning seetõttu ei saanud nimetatud rikkumine

olla aluseks kostjapoolsele lepingust taganemisele.

13.5. Lepingu p-i 4.1.18. kohaselt oli töövõtja kohustuseks garanteerida ehitustööde teostamise

ajaks ehitusobjektil igal tööpäeval kohal olev objektijuht.

Kostja väite kohaselt ei viibinud igal tööpäeval objektil objektijuhti ning seetõttu ei täitnud hageja

töövõtjana peatöövõtja kohustusi ning ei suutnud korrektselt ja õigeaegselt lahendada objektil

tekkinud tehnilisi probleeme. Kostja väidet kinnitavad tunnistaja A.R. ütlused (III kd tl 80-85),

mille kohaselt ta ei saa kinnitada, et objektijuht (B.V.) oleks viibinud igal tööpäeval objektil. Kuna

hageja ei ole tõendanud vastupidist, siis ringkonnakohus leiab, et hageja on rikkunud nimetatud

lepingulise kohustuse täitmist.

13.6. Lähtudes kõigist eeltoodust on kostja õigustatult taganenud lepingust. Arvestades

hagejapoolseid lepingurikkumisi on tegemist olulise lepingu rikkumisega VÕS § 116 lg 2 p 4

mõttes. Hageja, rikkudes ehitustööde teostamise kalendergraafikus märgitud tähtaegu ja peatades

objektil ehitustöid ning olles seetõttu pidevalt viivituses lepingujärgsete tööde teostamisel, andis

kostjale mõistliku põhjuse eeldada, et ta ei täida oma kohustusi ka edaspidi.

13.7. Samuti nähtub kostja lepingust taganemise avaldusest, et kostja andis hagejale VÕS §-s 114

nimetatud täiendava tähtaja rikkumiste kõrvaldamiseks. Kostja andis hagejale tähtaja 31. oktoober

2011 lepingust tulenevate kohustuste täitmise jätkamisele asumiseks ning kirjaliku kinnituse

andmiseks, et hageja täidab nõuetekohaselt lepingulisi kohustusi. Vastuses kostja avaldusele on

asunud hageja seisukohale, et ta ei ole töövõtulepingut rikkunud kostja poolt taganemisavalduses

märgitud viisil ning, et kostja oli ise viivituses hageja poolt esitatud ettepanekute kooskõlastamisel

ja põhjustas ise sellega tööde teostamise tähtaja venimise.

Seega jäi täiendava tähtaja andmine kohustuse täitmiseks tulemusteta ning ka sel põhjusel oli

kostjal õigus lepingust taganeda.

Käesoleva vaidluse lahendamisel lähtub ringkonnakohus asjaolust, et töövõtuleping poolte vahel

lõppes 01.11.2011 seoses kostja taganemisega lepingust.

14. VÕS § 188 lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust

taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste

täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste

kehtivust.

Hageja esitas hagi kostja vastu töövõtulepingust tuleneva tasu 31 846,38 eurot (teostatud

ehitustööd 40 894,66 eurot – kostja tasaarvestatud summa 9 048,28 eurot = 31 846,38 eurot) ja

kostja poolt lepingu ülesütlemisest tuleneva kahju 31 961,34 eurot maksmiseks.

14.1. Hageja kahjuhüvitusnõue tugineb asjaolule, et kostja on lepingu üles öelnud VÕS § 655 lg 1

alusel. Kuna ringkonnakohus tuvastas eelnevalt otsuse p-s 13, et kostja on õiguspäraselt taganenud

lepingust, siis ei kuulu kohaldamisele VÕS § 655 lg 1 ja hageja kahjuhüvitusnõue 31 961,34 eurot

tuleb jätta rahuldamata.

14.2. Seoses kostja lepingust kehtivalt taganemisega tuleb hageja tasunõue lahendada lepingust

taganemise sätete alusel (VÕS § 188 jj). Lepingust taganemise tagajärjel on leping kui võlasuhe

muutunud lepingu tagasitäitmisele suunatud nn lepingu tagasitäitmise võlasuhteks. Taganemine

vabastab pooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause kohaselt lepinguliste kohustuste täitmisest. Sama

sätte teisest lausest tuleneb, et taganemine ei lõpeta kohustusi tagasiulatuvalt, kuid üleantu

tagastamine toimub juba tagastusvõlasuhte raames VÕS § 189 – 191 järgi. Eelkõige saab antud

juhul hageja nõue seisneda üleantu väärtuse hüvitamise nõudes VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi. Seejuures

tuleb üleantu väärtuse tuvastamisel arvestada ka selle lepingule mittevastavusega.

Sillamäe kultuurikeskuse teostatud renoveerimistööde eksperthinnangu (I kd tl 117-145) kohaselt

on hageja poolt nõuetekohaselt teostatud tööde väärtuseks 476 090,47 eurot. Hageja ei ole

menetluse kestel tõendanud asjaolu, et tema poolt lepingu alusel üleantu väärtus oleks erinev

eksperthinnangus märgitus. Asja materjalidest nähtub, et kostja on tasunud hagejale lepingu alusel

tasu kokku 473 958,61 eurot.

Seega on hagejal kostja vastu üleantu väärtuse hüvitamise nõue summas 2131,86 eurot

(476 090,47-473 958,61=2131,86).

Kuna seoses taganemisega on täitmisnõue lõppenud, siis puudub vajadust hinna seda, kas hagejal

oleks kostja vastu lepingust tulenev tasunõue arvete nr 87 (21 229,33 eurot) ja nr 3 (19 655,33

eurot) alusel.

14.3. Eeltoodut arvestades on tõendatud hageja üleantu väärtuse hüvitamise nõue kostja vastu

summas 2131,86 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja nõustunud sellega, et kostja

tasaarvestas lepingust taganemise avalduses kommunaalteenuste võlgnevuse 9 048,28 eurot

hageja nõudega. Tasaarvestuse avaldus on esitatud kostja poolt 26.10.2011. VÕS § 197 lg 2 järgi

tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid

võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Hageja üleantu väärtuse hüvitamise nõue kostja

vastu summas 2131,86 eurot on lõppenud seoses kostjapoolse tasaarvestusega ning seetõttu jääb

hageja nõue kostja vastu täielikult rahuldamata.

15. Kostja on vastuhagis nõudnud hagejalt seoses hagejapoolse lepingu rikkumisega kokku

307 381,51 eurot, millest 223 877,88 eurot on asendustehinguga seoses kantud kahju,

9048,28 eurot on kommunaalteenuste võlgnevus ja 74 455,35 eurot on leppetrahv.

15.1. Alusetu on apellandi väide, et kostja ei ole kahju suurust tõendanud ja kahju suurus ei ole

kontrollitav.

Vastuhagis on kostja nõudnud asendustehinguga seotud kahjuna hagejalt 223 877,88 euro

väljamõistmist. Kahjunõudes tugineb kostja asjaolule, et kuna hageja rikkus töövõtulepingut, mis

tõi kaasa kostjapoolse lepingust taganemise, siis oli kostja sunnitud algatama uue riigihanke, mille

tulemusena sõlmiti hageja poolt tehtud puudustega tööde ja tegemata tööde tegemiseks

töövõtuleping Scandec Ehitus OÜ-ga ja OÜ-ga Zoroaster (asendustehing).

VÕS § 135 lg-s 1 sätestatu järgi kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist

mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti

silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust

rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva

hinna vahe tasumist.

Seega on kostjal VÕS § 135 lg 1 alusel nõue hageja vastu ulatuses, mille võrra hageja ja kostja

vahelise töövõtulepingu alusel teostamisele kuulunud ja tegelikkuses teostamata jäänud ehitustööd

on Scandec Ehitus OÜ-ga ja OÜ-ga Zoroaster sõlmitud töövõtulepingu (asendustehing) kohaselt

kallimad. Samuti tuleb siinkohal arvestada töid, mis tuli teostada hageja poolt teostatud töödes

puuduste kõrvaldamiseks.

Nõude tõendamiseks on kostja poolt esitatud asendustehinguna sõlmitud töövõtuleping (II kd

tl 169-175) ja selle lepingu alusel ehitustööde teostamist ja tellijale üleandmist tõendavad aktid

(II kd tl 176-177) ning Sillamäe kultuurikeskuse teostatud renoveerimistööde eksperthinnang (I kd

tl 117-145). Eksperthinnangu kohaselt on hageja poolt nõuetekohaselt teostatud tööde väärtuseks

476 090,47 eurot (lepingu kogumaksumus 738 434,90 eurot). Eksperthinnangus on märgitud

lepingule mittevastavate tööde loetelu. Kostja on esitanud kohtule kahjunõude tabeli (II kd tl 102-

106), millest nähtub, millised asendustehingu järgi tehtud tööd olid kahjunõude aluseks. Apellandil

oli võimalik, kõrvutades kostja poolt esitatud tabelit ja eksperthinnangus märgitud puudustega

tööde (või tegemata tööde) loetelu, kontrollida kahjuhüvitisnõude põhjendatust ning esitada

vastuväiteid, kuid ta ei ole seda teinud. Seetõttu on paljasõnaline apellandi väide, et kahju suurus

ei ole tõendatud ja kontrollitav.

Lepingu ja selle täienduse kohaselt oli kokkulepitud tööde hind 744 553,50 eurot, millest kostja

on hagejale tasunud 473 958,61 eurot. Kostja poolt lepingu eesmärgi saavutamiseks tegelikult

kantud kulu on 968 431,38 eurot, mis koosneb hagejale tööde eest makstust 473 958,61 eurost,

millele lisandub hageja tehtud töödes puuduste kõrvaldamisele kantud kulu 54 969,58 eurot ja

kulu, mida kostja kandis selliste tööde, mis hagejal lepingu alusel tegemata jäi, lõpuleviimiseks

summas 439 503,19 eurot. Seega on kostja kandnud kahju seoses asendustehinguga

223 877,88 eurot (968 431,38 eurot – 744 553,50 eurot).

15.2. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus rikkus VÕS § 127 lg-t 5, kuna ei arvestanud asjaolu,

et Sillamäe Kultuurikeskuse rekonstrueerimist finantseeriti EAS-i poolt 84% ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele VÕS § 127 lg 5, sest kolmanda

isiku poolt objekti finantseerimine ei ole käsitletav kasuna, mida kostja sai kahju tekkimise

tagajärjel.

15.3. Õige on apellandi seisukoht, et maakohus on leppetrahvi väljamõistmisel ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust ning selles osas tuleb apellatsioonkaebus rahuldada.

Õige apellandi väide, et kostja 26. oktoobri 2011 kirjas puudub leppetrahvi nõue. Kirjas on kostja

märkinud, et kavatseb pärast lepingu võimalikku lõppemist seoses hagejapoolse kohustuste

rikkumisega esitada leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude ning realiseerida tagatise. Seega on

kirjas märgitud kavatsus, mitte aga nõue. Leppetrahvi nõue on kostja poolt esitatud 25. novembri

2011 kirjas (II kd tl 89). Leppetrahvi nõudes on kostja tuginenud hagejapoolsele lepingu

rikkumisele, mis sisaldus 26.10.2011 ja 03.11.2011 kirjades ning leppetrahvi on ta nõudnud

lepingu p 12.3. alusel 89 346,4 eurot. Vastuhagis on kostja nõudnud hagejalt leppetrahvi

74 455,35 eurot väljamõistmist.

Lepingu p 12.3. alusel on lepingu tähtaja ületamise eest tellijal lisaks tekitatud kahju hüvitamisele

õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 0,05% lepingu hinnast iga ehitustööde teostamise

kalendergraafikus toodud tähtajaga viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10% lepingu

hinnast.

Kostja on vastuhagis leppetrahvi nõude osas tuginenud 25.11.2011 kirjale ning nimetatud kirjas

on kostja tuginenud hagejapoolsele lepingu rikkumisele, mis sisaldus 26.10.2011 ja 03.11.2011

kirjades. Hageja vastuväite kohaselt lisaks sellele, et ei ole selge leppetrahvi esitamise alus ja

suurus, ei ole leppetrahvi nõue esitatud ka mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise

avastamist. Asjaolule, et kostja on kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse nõuda leppetrahvi, on

hageja viidanud nii maakohtu menetluses kui apellatsioonkaebuses.

VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja

jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi

nõuab.

Ringkonnakohus nõustub apellandi väitega, et antud juhul ei ole kostja kahjustatud poolena

teatanud teisele poolele leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul. Aluseks võttes kostja

25.10.2011 kirjas märgitud hagejapoolseid tähtaegade rikkumisi nõudis kostja leppetrahvi

kostjapoolsete kohustuste rikkumise eest, mis leidis aset juunis 2010, augustis 2010 ja oktoobris

2010. Kostja 03.11.2011 kirjas ei ole täiendavaid rikkumisi märgitud. Ringkonnakohus leiab, et

esitades leppetrahvi nõude enam kui aasta pärast rikkumise toimepanemist on kostja ilmselgelt

kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse nõuda leppetrahvi ning seetõttu tuleb jätta leppetrahvi nõue

rahuldamata.

Kuna lähtudes kostja poolt esitatud hagejapoolse kohustuse rikkumise tähtaegadest on ta õiguse

nõuda leppetrahvi kaotanud, siis puudub vajadus hinnata hageja väiteid seoses kalendergraafikuga.

Samuti ei võta ringkonnakohus seoses leppetrahvi nõude rahuldamata jätmisega seisukohta VÕS

§ 161 lg 2 kohaldamise osas.

15.4. Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuhagis esitatud kommunaalkulude nõue 9048,28 eurot

on osaliselt kostja poolt tasaarvestatud 26.10.2011 avaldusega. Ringkonnakohus märkis käesoleva

otsuse p-s 14.3., et hageja üleantu väärtuse hüvitamise nõue 2131,86 eurot on tasaarvestatud VÕS

§ 197 lg 2 alusel kostja kommunaalkulude nõudega kattuvas ulatuses, s.o kommunaalkulude

nõudest on tasaarvestatud 2131,86 eurot ning tasaarvestus ei hõlma kommunaalkulusid

6916,42 eurot (hagejal puudub nõue kostja vastu, mis kataks kommunaalkulusid 6916,42 eurot).

Lähtudes eeltoodust kuulub kostja kommunaalkulude nõue rahuldamisele summas 6916,42 eurot.

15.5. Kõige eeltoodu alusel tuleb vastuhagi rahuldada osaliselt ning hagejalt välja mõista kostja

kasuks kahju seoses asendustehinguga 223 877,88 eurot ja kommunaalkulude võlgnevus

6916,42 eurot, kokku 230 794,30 eurot.

16. Iseenesest õige on apellandi väide, et maakohus on ületanud vastuhagi piire ja sellega rikkunud

TsMS §-i 439, kuid kuna ringkonnakohus muudab vastuhagi rahuldamise ulatust, siis on maakohtu

eelnimetatud minetus kõrvaldatud.

17. Kostja on taotlenud vastuhagis viivise väljamõistmist alates vastuhagi esitamisest 16.05.2014

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades põhinõude suurust

230 794,30 eurot ning perioodi 16.05.2014 – 28.09.2015 on viivise arvestus järgmine.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014 esimesel

poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 +8 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on

19 040,53 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 52,17 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 16. maist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 46 päeva eest, 2 399,82 eurot.

Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel

poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on

18 809,74 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 51,53 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 9 481,52 eurot.

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 kuni käesoleva ajani on 0,05% (aastas), s.o 2015. aastal

kehtiv seadusejärgne viivisemäär on 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest on

18 578,94 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 50,90 eurot päevas. Sellest tulenevalt on

viivisenõue 1. jaanuarist 2015 kuni 28. septembrini 2015, s.o 271 päeva eest, 13 793,9 eurot.

Kokku on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 25 675,24 eurot.

18. Kuna hagi jääb rahuldamata ja vastuhagi rahuldatakse suuremas ulatuses (nõue

307 381,51 eurot, rahuldatakse 230 794,30 eurot), jätab ringkonnakohus menetluskulud

maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise

ulatust jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel 21% ulatuses vastustaja

kanda ja 79% ulatuses apellandi kanda.

Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes

kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt

kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja

jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks

sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

Antud juhul on maakohtu otsus tehtud enne 1. jaanuari 2015 ning seega tuleb menetluskulude

rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson