3-14-52025/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht

24. september 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52025

Haldusasi A.J. kaebus Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ning tekitatud kahju hüvitamiseks summas 390 791,16 eurot

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus A.J.le läbivaatamatult.

2. Sekretäril edastada käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitajale.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul, arvates määruse ärakirja kättetoimetamisest (HKMS § 121 lg 4, § 204 lg-d 1 ja 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11.06.2014 esitas A.J. Justiitsministeeriumile kahjunõude kohtu poolt, so Tartu ringkonnakohtu 23.12.2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-09-5750 ja Riigikohtu 19.03.2014 määrusega 7-1-1-64-1-14, tekitatud otsese varalise kahju hüvitamiseks summas 368915,36, millele lisandub täitekulu 21875,83 eurot ja kulutused õigusabile summas 7606,68, kokku summas 398397,87 eurot. 2. 18.08.2014 esitas kaebaja Justiitsministeeriumile teabenõude, kuna kaebaja ei saanud tähtaegselt vastust oma kahjunõudele. 3. 09.09.2014 esitas A.J. tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-st 2 kaebuse halduskohtule, sest Justiitsministeerium ei vastanud tähtaegselt tema teabenõudele. Kaebuses olid esitatud järgmised nõuded:

1) teha Justiitsministeeriumile ettekirjutus ja kohustada Justiitsministeeriumi kaebuse esitaja taotluse läbivaatamiseks ja asjas õiglase otsuse tegemiseks, mis tagaks saavutamaks taotlusega esitatud eesmärk, 2) alternatiivselt p-le 1, kui kohus tuvastab, et tulenevalt seadusest, tuleb kohtul endal lahendada ja välja mõista tekitatud kahju, milline on esitatud taotluses Justiitsministeeriumile, siis kaebuse esitaja palub kohtul seda ka teha. Lisaks palus kaebaja jätta kohaldamata RVastS § 15 lg 1 ja tunnistada nimetatud säte vastavas osas põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks, kuna leiab, et see piirab õigustamatult PS §-s 25 sätestatud põhiõigust nõuda kahju hüvitamist. 4. 25.09.2014 sai kohus kaebuse täienduse, mille kohaselt kaebaja palus 09.09.2014 esitatud kaebus rahuldada täielikult, kuna 19.09.2014 kirjaga nr 13-5/14-5117-3 jättis Justiitsministeerium kaebaja kahjuhüvitamise taotluse rahuldamata. 5. 27.10.2014 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta.

Kaebajal tuli esmalt täpsustada kaebuse nõudeid ja teatada, millise(te) taotlus(t)e esitamise juurde ta soovib jääda. Tuvastamisnõude puhul selgitada oma põhjendatud huvi, kahjunõude puhul täpsustada selle esitamise alust ja eelduseid, sh taotletavat summat ja tasuda seejärel juurde vajalik täiendav riigilõiv ning esitada kohtule sellekohane tõend. 6. 11.11.2014 sai kohus kaebuse täpsustatud teksti. Kaebaja kinnitas, et Justiitsministeeriumi 19.09.2014 kiri nr 13-5/14-5117-3 on aluseks asja menetluse lõpetamiseks HKMS § 153 alusel algses kaebuses Justiitsministeeriumi kohustamiseks kaebaja taotluse läbivaatamiseks ja asjas õiglase otsuse tegemiseks esitatud kohustamisnõude osas.

Samas oli kaebaja seisukohal, et Justiitsministeerium on tegutsenud õigusvastaselt, mistõttu kaebuse esitaja palus tuvastada seda ka kohtul. Kaebaja leidis, et RVastS regulatsioon, mis takistab kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist kohtuniku kuriteoga, piirab õigustamatult PS §-s 25 sätestatud põhiõigust nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja esitas nõuded:

1) Tunnistada Justiitsministeeriumi tegevus õigusvastaseks (RVastS § 18 lg 1);

2) Jätta kohaldamata RVastS § 15 lg 1 osas, milles see võimaldab kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo ja tunnistada nimetatud säte vastavas osas PS-ga vastuolus olevaks. 7. 21.01.2015 määrusega kohus:

1) võttis vastu A.J. loobumise taotluse esitamisest - teha Justiitsministeeriumile ettekirjutus ja kohustada Justiitsministeeriumi kaebuse esitaja taotluse läbivaatamiseks ja asjas õiglase otsuse tegemiseks, mis tagaks saavutamaks taotlusega esitatud eesmärk;

2) jättis kaebuse uuesti käiguta. Kaebajal tuli selgitada, mida peetakse silmas Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitatud nõude all. Juhul, kui kaebaja peab selleks tegevuseks kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmist, siis HKMS § 38 lg 4 kohaselt tuvastamiskaebuses tuleb selgitada kaebaja põhjendatud huvi, st miks on selline tuvastamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Kaebajal tuli veelkord täpsustada ja konkreetselt märkida, milliste nõuete esitamise juurde ta soovib jääda, kahju hüvitamise nõude puhul tuli selgitada selle eelduseid, täpsustada kahjunõude suurust ja tasuda juurde vajalik täiendav riigilõiv. 8. 05.02.2015 vastuses 21.01.2015 määrusele kaebaja selgitas kokkuvõtvalt järgmist:

1) Justiitsministeerium jättis tähtaegselt vastamata kaebaja esitatud taotlusele, seega rikkus RVastS § 18 lg-1, mistõttu kaebaja palub tunnistada Justiitsministeeriumi käitumine õigusvastaseks;

2) Kohus on võtnud vale seisukoha, et Justiitsministeerium jättis kaebaja kahjunõude rahuldamata. Kaebaja väitel ministeerium ei vaielnud nõudele vastu, vaid selgitas, et ministeeriumil puudub pädevus jätta kohaldamata RVastS § 15 selle väidetava põhiseadusevastasuse tõttu. Kaebaja jäi järgmiste nõuete juurde:

1) Tunnistada Justiitsministeeriumi tegevus õigusvastaseks;

2) Jätta kohaldamata RVasts § 15 lg 1 osas, milles see võimaldab kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo ja tunnistada nimetatud säte vastavas osas PS-ga vastuolus olevaks selleks, et Justiitsministeerium saaks täita temale seadusega pandud kohustust (RVastS § 17 lg 1);

3) Kohtul selgitada (enne täiendava riigilõivu tasumist), miks kohus leiab, et kaebusel ei ole perspektiivi, samuti kuidas kaebuse eeldused ei ole täidetud; 4)

Kui halduskohus leiab, et asi ei allu sellele kohtule, siis saata asi kohtule, kellele asja lahendamine allub.

9. 27.04.2015 määrusega kohus jättis kaebuse veelkord käiguta, eelkõige kaebuse nõuete täpsustamiseks, sh Justiitsministeeriumi tegevuse (kaebaja taotlusele vastamisel) õigusvastaseks tunnistamise taotluse osas põhjendatud huvi selgitamiseks ning kahjunõude osas nõuetekohase taotluse esitamiseks ja ettenähtud täiendava riigilõivu tasumiseks. 10. 12.05.2015 vastuses 27.04.2015 määrusele kaebaja on täpsustanud kaebust, soovides taotleda tekitatud kahju hüvitamist RVastS § 16 alusel. Kaebaja on täpsustanud kahjunõude summat, taotledes kahju hüvitamist summas 390 791,19 eurot, so summa, mille kohtutäitur on arestinud avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks nr 1-09-5750, täiteasjas nr 072/2014/685. Kaebaja on seisukohal, et RVastS on kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele. Kaebaja märgib, et PS § 14 järgi on põhiõiguse järgimise kohustus pandud riigivõimule. Seega on riigivõim kohustatud tagama isiku PS §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse ning uurimisprintsiibist lähtudes tuleb isiku taotluse, avalduse, kaebuse, pöördumise või muu tahteavalduse kvalifitseerimisel arvestada isiku tegeliku tahtega. Kohus on selgitanud, et kaebuse lahendamine allub Tallinna halduskohtule. Kaebaja on esitanud menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

KOHUS LEIAB

11. HKMS § 121 lg 1 p 2 järgi kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta käesoleva seadustiku §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt kohus võib tagastada kaebuse selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud, ning kui kaebusega ei ole võimalik selle eesmärki saavutada.

12. Justiitsministeeriumi tegevuse (hilinemine kaebaja taotlusele vastamisel) õigusvastaseks tunnistamise nõue.

12.1. Asjast nähtuvalt kaebaja teatas 11.11.2014 kohtule soovist lõpetada menetlus (loobuda, HKMS § 153) algses kaebuses Justiitsministeeriumi vastu esitatud kohustamisnõude osas, ning kuna kaebaja ei olnud selgelt väljendanud oma põhjendatud huvi ega soovi minna ministeeriumi tegevuse vaidlustamise osas üle tuvastamisnõudele, siis 21.01.2015 määruse resolutsiooni p-ga 1 kohus võttis nimetatud nõude osas - teha Justiitsministeeriumile ettekirjutus ja kohustada Justiitsministeeriumi kaebuse esitaja taotluse läbivaatamiseks ja asjas õiglase otsuse tegemiseks, mis tagaks saavutamaks taotlusega esitatud eesmärk - loobumise vastu. Et 05.02.2015 vastuses kohtule kaebaja jätkuvalt väljendas soovi tunnistada Justiitsministeeriumi tegevus kaebaja taotlusele vastamisel õigusvastaseks, sest ministeerium ei vastanud kaebajale tähtaegselt (RVastS § 18 lg 1), siis kohus järeldas, et kaebaja soovib ministeeriumi tegevuse (kaebaja taotlusele vastamisel) osas jätkata tuvastamisnõude menetlust.

12.2. Sellega seoses kohus selgitas 27.04.2015 kaebuse käiguta jätmise määruses (selgitava osa p 13, eelnevalt ka 27.10.2014 määruse selgitava osa p 5, 21.01.2015 määruse selgitava osa p 11) veelkord, et esitades tuvastamisnõude - Justiitsministeeriumi hilinemine vastamisega kaebaja kahju hüvitamise taotlusele ja teabenõudele, tuleb selleks selgitada oma põhjendatud huvi (HKMS § 38 lg 4), st miks on tuvastamine kaebajale tema õiguste edaspidisel kaitsmisel vajalik. Kohus andis 27.04.2015 käiguta jätmise määrusega kaebajale aega 15 päeva puuduste kõrvaldamiseks, st tuvastamisnõude põhjendatud huvi täpsustamiseks. Kaebaja sai kohtumääruse kätte 29.04.2015 (tl 87). 12.05.2015 vastuses kaebaja ei ole Justiitsministeeriumi tegevuse (kaebaja taotlusele vastamisel) õigusvastasuse tuvastamiseks oma põhjendatud huvi märkinud, seega on kaebuse puudused selles osas kõrvaldamata, mis on nõude HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastamise aluseks. HKMS § 45 lg

2 kohaselt tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Seega on seadusandja eesmärk nimetatud sätte puhul suunatud sellele, et piirata tuvastamiskaebuse esitamise võimalusi, kuna tuvastamiskaebusest saadav kasu on sageli väike. 19.09.2014 vastuses on Justiitsministeerium vabandanud vastamisega hilinemise pärast. Seega on Justiitsministeerium oma süüd tunnistanud, mistõttu ei nähtu (ja kaebaja ei ole ka täiendavalt teatanud) asjas kaebajapoolset põhjendatud huvi juba sooritatud toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks veel ka kohtu poolt, st mida selline kohtu poolt fakti tuvastamine kaebajale tema õiguste edaspidisel kaitsmisel veel lisaks annab.

Et õigusvastasuse tuvastamine, kui fakti konstateerimine ei loo, muuda ega lõpeta õigussuhteid, st ei too endaga kaasa mingeid vahetuid tagajärgi ministeeriumile, siis ei ole selline tuvastamine vajalik ega ka põhjendatud kaebaja õiguste edaspidiseks kaitsmiseks. Seejuures pelgalt huvi haldusorgani tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks, ei ole põhjendatud huvi HKMS mõttes, kuna selline tuvastamine peab seaduse kohaselt aitama kaebajat tema õiguste edaspidisel kaitsmisel. Antud juhul sellist huvi ega vajadust ei nähtu. Kohus selgitab, et sellise tuvastamise kaudu ei ole kaebajal võimalik ka ministeeriumi tegevust etteulatuvalt reguleerida, kuna ei ole põhjust eeldada, et ministeerium edaspidi kehtivatest kordadest kinni ei peaks.

Vastasel juhul on kaebajal õigus pöörduda oma õiguste kaitsmiseks avalduste/kaebustega ministeeriumi poole ja seejärel vajadusel kohtu poole. Samas ei aitaks ministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamine kaasa ka kaebuse ühe põhieesmärgi saavutamisele, milleks on taotletava kahjuhüvitise summas 390 791,19 kaebaja kasuks väljamõistmine. Kuna kaebaja ei ole ministeeriumi tegevuse osas (kaebaja taotlusele vastamisel) oma põhjendatud huvi tuvastamisnõude osas märkinud, siis on selles osas kaebuse puudused kõrvaldamata, mistõttu kohus tagastab nõude HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel.

Lisaks on kohus seisukohal, et tuvastamisnõude põhjendatud huvi puudumise tõttu puudub kaebajal ka kaebeõigus tuvastamisnõude esitamiseks, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud, mistõttu esineb täiendav alus kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

13. Nõue kohtu tegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 390 791,16 eurot. A.J. taotleb kaebuses Tartu ringkonnakohtu 23.12.2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-09-5750 ja Riigikohtu 19.03.2014 määrusega 7-1-1-64-1-14 tekitatud otsese varalise kahju hüvitamist (täpsustatud summas) 390 791,19 eurot. Lisaks palub kaebaja jätta kohaldamata RVastS § 15 lg 1 ja tunnistada nimetatud säte vastavas osas PS-ga vastuolus olevaks, kuna leiab, et see piirab õigustamatult PS §-s 25 sätestatud põhiõigust nõuda kahju hüvitamist.

13.1. Asja senises menetluses on kaebaja varalise kahju hüvitamise taotlemisel tuginenud PS §-le 25, mille kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Samuti lähtus kaebaja siiani RVastS § 7 lg-st 1, mis näeb ette, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures on kaebaja seisukohal, et kohtuvõimu poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine kuulub PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse kaitsealasse.

13.2. Kohus nõustub eeltoodud kaebaja seisukohaga, et üldjuhul kuulub avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamisele üksnes juhul, kui kahju tekkis avaliku võimu kandja õigusvastase teo tagajärjel. Ka PS §-s 25 sätestatud õigus kahju hüvitamisele hõlmab üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju. Seejuures on kohus kaebajale mitmes kaebuse käiguta jätmise määruses selgitanud, et PS § 25 sõnastus ei tähenda siiski õigust piiramatule kahju hüvitamisele ning seadusega võib sätestada reservatsioonid/erandid/tingimused. Seejuures kahju hüvitamise täpsemad tingimused, ulatuse ja korra sätestab RVastS. Nii ongi õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused sätestatud RVastS § 7 lg-s 1, mille kohaselt õigusvastase haldustegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes;

2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine;

3) kahju tekitamine;

4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel;

5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Kui kasvõi üks nendest elementidest puudub, kahju hüvitamist ei järgne. Kaebuse asjaolude ja kohtule esitatud dokumentide alusel on kohus asja eelnevas menetluses tuvastanud, et antud juhul ei ole täidetud õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise eeldused. Seda on kohus kaebajale korduvates (27.10.2014, 21.01.2015, 27.04.2015) käiguta määrustes ka selgitanud. Neist viimases on kohus kaebaja palvel veelkord selgitanud, miks kohus peab kaebust (RVastS § 7 lg-s 1 alusel) perspektiivituks.

Kohtu seisukohad on olnud menetluses läbivalt kokkuvõtvalt järgmised (27.04.2015 määruse selgitava osa p 12.1): „Kahju põhjustanud õigusvastane tegu on kaebaja väitel Riigikohtu 19.03.2014 määrus (nr 7-1-1-64.1-14), millega kaebaja 23.03.2014 esitatud kassatsioonkaebust menetlusse ei võetud ja jõustus seadusevastane ja Riigikohtu juhiseid eirav Tartu Ringkonnakohtu 23.12.2013 otsus (kriminaalasjas nr 1-09-5750). Seega taotleb kaebaja jõustunud kohtulahenditega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist. Sellega seoses kohus peab vajalikuks veelkord selgitada (vt 27.10.2014 määruse selgitava osa p 8), et HKMS § 6 lg 1 kohaselt halduskohtumenetluses loetakse haldusaktiks haldusakt haldusmenetluse seaduse § 51 tähenduses, haldusleping haldusmenetluse seaduse § 95 tähenduses, samuti üksikjuhtumit reguleeriv halduse siseakt.

Kõrgemate kohtute (Riigikohtu ja ringkonnakohtu) kohtulahendid ei ole haldusaktid, milliste õiguspärasuse kontrollimine kuuluks halduskohtu pädevusse. Antud juhul on kaebaja oma õiguste kaitsmisel läbinud siseriikliku kolmeastmelise kohtupidamise korra. Kuna Riigikohus ei ole kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse võtnud, siis on kaebajal siseriiklikult jäänud veel võimalus oma õiguste kaitsmiseks Riigikohtus teistmise korras, kui selleks esineb alus. Justiitsministeeriumi 19.09.2014 vastuses on kaebajale õigesti selgitatud, et RVastS § 15 lg-te 1 ja 31 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo või kui Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on rahuldanud tema individuaalkaebuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks.

Ministeeriumi selgituse kohaselt ei ole kaebaja kahju hüvitamise taotluse puhul tegemist kummagi alusega, mis põhjendaks õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kohus veelkord rõhutab, et antud juhul kaebusest ei nähtu ja kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti, millega oleks tuvastatud Tartu ringkonnakohtu (23.12.2013 otsus) või Riigikohtu lahendite õigusvastasus, rääkimata kohtunike (19.03.2014 määrus) poolt kaebuses käsitletud kaebajaga seonduvate kohtuasjade menetlemisel kuriteo (või muu väärteo) toimepanemisest. Samuti ei ole kohtule esitatud dokumente, millest nähtuks, et kaebaja on läbinud menetluse EIK-s ja et tema individuaalkaebus on rahuldatud.

Eeltoodule tuginedes kohus leiab, et kaebaja ei ole ammendanud võimalusi oma õiguste taastamiseks ning seega on täitmata RVastS § 15 alusel kahju hüvitamise eeldused. Seetõttu ei oma antud juhul kaebaja kahjunõude lahendamisel tähtsust ka RVastS § 15 lg 1 piirang, mille kohaselt kohtumenetluse käigus, sealhulgs kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üknes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Antud juhul ei ole kaebajaga seonduvate kohtuasjade menetlemisel tuvastatud õigusvastast tegu või toimingut, mis on riigivastutuse üks põhiline ja läbiv eeldus (v.a RVastS § 16), sest kohtulahendid on jõustunud ning kaebaja ei ole EIK-s oma õigusi individuaalkaebusega kaitsnud.

Eeltoodu alusel kohtu hinnangul ei ole RVastS § 15 lg 1 asjas kohaldatav, mistõttu kohtul puuduks vajadus edaspidises menetluses selle normi põhiseadusega vastuolus olemist kontrollida. Seega on kahjunõue kohtu hinnangul perspektiivitu, kuna kaebajal ei ole võimalik kaebusega selle eesmärki saavutada, mistõttu esineks alus edaspidi kaebuse kaebajale HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastamiseks.“

13.3. 12.05.2015 vastuses kohtule on kaebaja kaebust täpsustanud ja teatanud, et esitab tekitatud kahju hüvitamise taotluse RVastS § 16 alusel. Seega kohus järeldab, et kaebaja on loobunud õigusvastase (RVastS § 7 lg 1) haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise taotlemisest. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt kõrgemate kohtute (Riigikohtu ja ringkonnakohtu) kohtulahendid ei ole haldusaktid, milliste õiguspärasuse kontrollimine kuuluks halduskohtu pädevusse, leides, et RVastS on kohaldatav kõigile avalikõiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel, ning kuna PS § 14 järgi on põhiõiguse järgimise kohustus pandud riigivõimule, siis on riigivõim kohustatud tagama isiku PS §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse.

Kohus selgitab, et RVastS-s on kahju hüvitamise nõudealused sätestatud §-des 7 ja 9, mis on kahju hüvitamise üldsäteteks, ning vastutuse erijuhtumeid reguleerivates §-des 14, 15 ja 16. Seejuures RVastS § 16 reguleerib õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist, mille kohaselt isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses (lg 1). Kui seadus ei sätesta teisiti, ei saa käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles:

1) põhiõiguste või -vabaduste piiramise põhjustas isik ise või see toimus tema huvides;

2) isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega;

3) isikul on hüvitist võimalik saada mujalt, sealhulgas kindlustuselt;

4) hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud muude seadustega (lg 2). Hüvitise määramisel arvestatakse kasu, mida põhiõiguste või -vabaduste piiramine avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid (lg 3). Seega on RVastS § 16 alusel esitatava õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldusteks: 1) õiguspärane haldusakt või toiming;

2) kahju;

3) isiku põhiõiguste erakordne piiramine;

4) põhjuslik seos isiku põhiõiguste erakordse piiramise ja kahju tekitamise vahel. RVastS § 16 puhul ei ole tegemist tavapärase kahju hüvitamise nõudega. Kuna avaliku võimu kandja on tegutsenud õiguspäraselt, siis ei ole rikutud ka isiku subjektiivseid õigusi. RVastS § 16 lg 1 võimaldab üksnes varalise kahju hüvitamist ning seegi ei kuulu hüvitamisele mitte kahju täieliku hüvitamise põhimõtet järgides, vaid üksnes õiglases ulatuses. Tegemist ei ole tavapärase kahjuhüvitisega, vaid kompensatsiooniga (Riigivastutus,

E. Andresen, Tartu 2009, lk 98). Et üldjuhul ei hüvitata isikule õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahjulikke tagajärgi, siis võimaldab RVastS § 16 kompensatsiooni saamist üksnes juhul, kui õiguspärase haldustegevusega kaasneb isiku põhiõiguste erakordne piiramine. Antud juhul kaebaja taotleb jõustunud kohtulahenditega, so Tartu ringkonnakohtu 23.12.2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-09-5750 ja Riigikohtu 19.03.2014 määrusega 7-1-1-64-1-14 tekitatud otsese varalise kahju hüvitamist (täpsustatud) summas 390 791,19 eurot. Kohtu hinnagul ei kuulu antud juhul RVastS § 16 kohaldamisele, kuna esiteks kaebajale ei ole tekitatud kahju haldusakti ega halduse toiminguga. Kohtute tegevust õigusemõistmisel (kohtulahendite tegemisel) ei saa samastada halduse tegevusega RVastS § 16 lg 1 mõttes.

Õiguspärast kohtulahendit ei saa pidada isiku põhiõigusi või -vabadusi erakordelt piiravaks haldusaktiks või halduse toiminguks RVastS § 16 lg 1 tähenduses. Teiseks, RVastS § 16 alusel kompensatsiooni nõudmise välistab ka asjaolu, et võimaliku põhiõiguste või -vabaduste erakordse piiramise (väidetava tekitatud kahju näol) on kaebaja põhjustanud ise oma tegevusega (RVastS § 16 lg 2 p 1), so tema suhtes tehtud kohtulahendid on jõustunud ning kaebajalt on väljamõistetud Eesti Vabariigi kasuks 368 915,36 eurot (23.12.2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-09-5750). Seega võiks kõne alla tulla ainult kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamine RVastS § 15 alusel. Seejuures on kohus eelnevalt selgitanud, et selle sätte kohaldamise eeldused ei oleks nagunii täidetud, sest Riigkohtu selgituse kohaselt (asjas nr 3-3-1-21-14, p 20) RVastS § 15 lg 1 piirab imperatiivselt kohtu tekitatud kahju hüvitamise tingimusega, et kohtunik peab olema pannud kohtumenetluse käigus toime kuriteo ning seega ei saa nõuda kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamist selle sätte laiendava tõlgendamsie teel, põhiseaduslikkuse järelevalvementlust alustamata. Kohus leiab, et antud kaebuse asjaoludel ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks RVastS § 15 lg 1 suhtes põhjust, sest ei ole tuvastatud (puuduvad tõendid), et kohtunikud oleks kaebajaga seonduvate kohtuasjade menetlemisel toime pannud kuriteo, samuti on kaebaja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise taotlemisest ise loobunud ning läbimata on ka individuaalkaebemenetlus EIK-s.

13.4. Kaebuse täienduses on kaebaja muu hulgas viidanud riigivõimu kohustusele tagada isiku PS §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimalus ning uurimisprintsiibist lähtudes tuleb isiku taotluse, avalduse, kaebuse, pöördumise või muu tahteavalduse kvalifitseerimisel arvestada isiku tegeliku tahtega. Seoses eeltooduga kohus selgitab, et antud kohtuasja menetluses kohus on uurimispõhimõtet rakendades kaebaja tegelikku tahet tõlgendanud ja sellega seonduvalt kolmel korral kaebuse käiguta jätmise määrustes kaebajale kaebuse perspektiivi selgitanud. Asjaolu, et RVastS § 7 lg 1 alusel õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise eeldused ei ole antud juhul kahju hüvitamise taotlemiseks/hüvitise väljamõistmiseks täidetud, ei tähenda seda, et kohus oleks kinnitanud kaebuse perspektiivikust RVastS § 16 alusel. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-24-15 sedastanud järgmist: „ 12.… HKMS § 120 lg 1 p 3 sätestab, et kaebuse saanud kohus kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. HKMS § 2 lg 4 alusel tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest ning HKMS § 2 lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Eeltoodu tuleneb ka kolleegiumi järjepidevast praktikast (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-62-13, p-d 14–15). 13. /…/ juhul kui kaebaja eesmärgi saavutamiseks tulemuslikke nõudeid halduskohtus esitada ei saagi, puudub vajadus anda kaebajale võimalus kaebuse muutmiseks – kaebuse muutmine ei muudaks kaebuse eduväljavaateid“.

13.5. Kohus on selgitamiskohustust täites asja menetluses märkinud muu hulgas järgmist (viimati 27.04.2015 määruse selgitava osa p-s 12.1): … Antud juhul ei ole kaebajaga seonduvate kohtuasjade menetlemisel tuvastatud õigusvastast tegu või toimingut, mis on riigivastutuse üks põhiline ja läbiv eeldus (v.a RVastS § 16) sest kohtulahendid on jõustunud ning kaebaja ei ole EIK-s oma õigusi individuaalkaebusega kaitsnud. Asjaolu, et kaebaja on kaebuse täienduses loobunud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise taotlemisest ja soovinud minna üle RVastS § 16 alusel tekitatud kahju hüvitamise taotlemisele, ei muuda kaebust veel perspektiivseks, sest ainuüksi kaebuse õigusliku aluse muutmine ei too kaasa kaebuse rahuldamist, kui nimetatud alusel kahju hüvitamise taotlemise eeldused ei ole täidetud. Samuti asjaolu, et kohus on kinnitanud kaebuse läbivaatamise põhimõttelist allumist

Tallinna halduskohtule, ei tähenda õiguslikult seda, et kaebus kuulub tingimusteta rahuldamisele. Kohtualluvus on sätestatud HKMS §-des 7-10. Kohus on eelnevas analüüsis toonud välja põhjused, miks RVastS § 16 alusel kahju hüvitamise taotlemine ei ole perspektiivne (eeldused ei ole täidetud). Et kaebaja taotleb kohtu(te) tegevusega(lahenditega) tekitatud kahju hüvitamist, siis ei saa RVastS regulatsiooni arvestades seda teha RVastS § 16 alusel, vaid RVastS § 15 alusel, millise eeldused ei ole ka täidetud. Samas, isegi siis, kui kahju hüvitamise taotlemine RVastS § 16 alusel oleks võimalik, ei ole antud juhul tegemist kaebaja põhiõiguste või -vabaduste erakordse piiramisega, samuti on kaebaja väidetava kahju ise põhjustanud, sest jõustunud kohtulahendiga on taotletav kahjusumma tsiviilhagi katteks kaebajalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõistetud.

Selle fakti osas ei ole teistmismenetlust algatatud, ega ole ka jõustunud EIK kaebajale positiivset kohtulahendit. Asjaoludest nähtuvalt ei ole antud juhul täidetud eeldused RVastS alusel nii õigusvastaselt (millest kaebaja ise on loobunud), kui ka õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise taotlemiseks, mistõttu ei ole kaebajal kaebusega selle eesmärki võimalik saavutada ning kaebus kahjunõude osas kuulub HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel kaebajale läbivaatamatult tagastamisele.

14. Eelnevalt kohus leidis, et ka kaebuse tuvastamisnõue (Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks kaebaja taotluse läbivaatamisel) kuulub kaebajale läbivaatamatult tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, kuna puudused on nõude osas kõrvaldamata ning täiendavalt HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal puudub kaebeõigus nõude esitamiseks, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Seega kohus tagastab kaebuse tervikuna kõigi nõuete osas. Eeltoodust tulenevalt langeb ära põhjus ja ka võimalus RVastS § 15 lg 1 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks, sest halduskohtu pädevusse ei kuulu abstraktse normikontrolli teostamine ja õigusloovate aktide (antud juhul RVastS) peale esitatud kaebuste halduskohtumenetluse korras läbi vaatamine.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2 p 1 kohaselt kuulub Riigikohtu pädevusse taotluste lahendamine kontrollida õigustloova akti vastavust põhiseadusele. Taotluse õigustloova akti põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks võivad Riigikohtule esitada Vabariigi President, õiguskantsler ja kohaliku omavalitsuse volikogu. Kohus algatab menetluse kohtuotsusevõi määruse edastamisega Riigikohtule. Kohus edastab lahendi vaid juhul, kui on toimunud õiguslik vaidlus ja kohus on tunnistanud oma kohtulahendis õigustloova akti (või selle mõne sätte) põhiseadusevastaseks ja jätnud selle kohaldamata, st norm peab olema kaebuse esemega seonduvalt asjassepuutuv.

Seega peab kohus enne lahendama kaebuse sisuliselt, st kontrollima esitatud kahjuja hüvitamisnõude põhjendatust, mis omakorda eeldab, et esitatud nõuded peavad vastama seaduses ettenähtud tingimustele ja olema menetlusse võetud. Et antud juhul ei ole kaebuse (esitatud nõuete) lubatavuse eeldused täidetud ja kohus tagastab kaebuse seda sisuliselt läbi vaatamata, st ei toimu sisulist õiguslikku vaidlust, mis on põhiseaduslikkuse kohtumenetluse algatamise eelduseks, siis puudub ka vajadus RVastS § 15 lg 1 PS-le vastavuse kontrollimiseks.

15. HKMS § 121 lg 3 näeb ette, et kaebuse tagastamisel selgitab kohus võimaluse korral, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks pöörduda. Kohus on seisukohal, et ka kaebuse muutmine (nt nõude muutmise teel tühistamis-, kohustamis-, tuvastamis-, keelamisnõudeks) ei muudaks kaebuse eduväljavaateid, so eesmärgi saavutamist tulemuslikumaks. Kohus selgitab, et kaebajal on võimalik ettenähtud korda ja tähtaegu järgides kaitsta oma õigusi edaspidi Riigikohtus teistmismenetluses (kui selleks alused esinevad) või EIK-le individuaalkaebuse esitamisega. Sellega on kohtu hinnangul kaebajale piisavalt tagatud ja selgitatud võimalust teostada reaalselt PS §-st 15 tulenevat kaebeõigust. Kaebuse tagastamine ei võta isikult iseenesest ka õigust pöörduda uuesti kohtusse (HKMS § 43 lg 2).

16. Et kohus tagastab kaebuse tervikuna kõigi nõuete osas läbivaatamatult, siis puudub vajadus menetlusabi taotluse sisuliseks lahendamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik