3-13-1857/54 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 24.09.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1857 Haldusasi G.K. (K.) kaebus prokuratuuri tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses kaebaja isikuandmete avaldamise takistamata jätmisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 06.03.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus G.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Lihtmenetlus Menetlusosalised Kaebaja G.K. Vastustaja Prokuratuur RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.03.2014 a otsus muutmata.

2. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebusele lisatud Riigi Teataja väljatrükk (1 lk).

3. Jätta kaebaja menetluskulud riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 26.10.2015.

RINGKONNAKOHTU SELGITUSED

1. Kaebaja esitas ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu 06.03.2014. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 118-119p). Apellatsioonkaebuses taotles kaebaja asja läbi vaatamist lihtmenetluses.

2. Tartu Ringkonnakohus määras 08.09.2015. a määrusega apellatsioonkaebuse lahendamiseks lihtmenetluses. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 5 järgi võib ringkonnakohus teha lihtmenetluses otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) apellatsioonkaebus jääb rahuldamata; 2) põhjendused apellandi poolt apellatsioonimenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite mittearvestamise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses, kaebuse või apellatsioonkaebuse kohta esitatud vastuses või halduskohtu otsuses; 3) kohus järgib

HKMS § 201 lg 5 punktis 2 viidatud põhjendusi, osutades otsuses nendega nõustumisele, HKMS § 201 lg-le 5 ja dokumendile, kus põhjendused sisalduvad. Antud juhul peab ringkonnakohus võimalikuks teha asjas otsuse HKMS § 201 lg 5 alusel ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks vastata apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.

3. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebuse põhjendatult rahuldamata jätnud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puuduvad alused. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1-2p, 58-59p) palunud tunnistada õigusvastaseks Lõuna Ringkonnaprokuratuuri toimingud seoses sellega, et prokuratuur ei takistanud kaebaja nime avaldamist:

- 27.12.2012 Kanal 2 saates „Teadmata kadunud. Reili Huik.“;

- 28.12.2012 ajalehes Postimees ilmunud artiklis „Seitsme aasta tagune kadumine võib laheneda“;

- 02.01.2013 ajalehes SL Õhtuleht ilmunud artiklis „Aastaid tagasi kadunuks jäänud neiu vanaema: loodan siiani, et Reili on elus“;

- 20.03.2013 ajalehes Postimees ilmunud artiklis „Kadunud neiu juhtum jõuab kohtusse“;

- 20.03.2013 TV3 saates „Seitsmesed uudised“. Kaebaja sõnul oleks prokuratuur pidanud takistama tema isikuandmete avalikustamist meedias kohtueelse menetluse ajal ehk enne kohtuistungit ja enne jõustunud kohtuotsust. Kaebaja delikaatsete isikuandmete avalikustamisega rikkus prokuratuur kaebaja väitel kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-st 7, Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 17, PS §-st 22 ja isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg 2 p-st 8 tulenevaid õigusi. Halduskohtu 06.03.2014. a otsuses (tl 109-111p), prokuratuuri 17.01.2014. a vastuses kaebusele (tl 86-88p) ning prokuratuuri 29.04.2014. a vastuses apellatsioonkaebusele (tl 137-138p) on ammendavalt selgitatud, miks kaebaja nõue ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

4. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et halduskohus on jätnud kaebajale tagamata tema õiguste kaitse riigi omavoli eest. Kaebaja sõnul on halduskohus rikkunud menetlusnorme sellega, et tegi asjas lahendi kaebuse tagastamise kohta enne riigilõivust vabastamise menetlemist, ning arutas riigilõivust vabastamist alles pärast kaebuse tagastamise määruse tühistamist ringkonnakohtu poolt. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja hinnanguga halduskohtu sooritatud toimingute seadusele mittevastavuse osas. Tulenevalt HKMS § 120 lg 1 p-st 8 peab kohus kaebuse saamisel muu hulgas kontrollima, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Juhul, kui esinevad HKMS § 121 lg-s 1 nimetatud kaebuse tagastamise imperatiivsed alused või kohus peab vajalikuks tagastada kaebus mõne HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud valikulise aluse järgi, ei ole kaebuse edasine menetlemine võimalik ning ka kaebajalt kaebuse esitamisel riigilõivu nõudmine ei oleks enam põhjendatud. Seetõttu ei saa halduskohtule käesolevas asjas ette heita seda, et enne kaebuse tagastamise kohta määruse tegemist, mis küll hiljem ringkonnakohtu poolt tühistati, ei lahendanud ta kaebaja riigilõivust vabastamise küsimust. Halduskohus on kaebajale menetlusabi andmise küsimuse nõuetekohaselt lahendanud pärast määruskaebemenetluse lõppu haldusasja menetluse jätkumisel halduskohtus.

5. Kaebaja on apellatsioonkaebuses endiselt seisukohal, et prokuratuur on õigusvastaselt jätnud takistamata AS-i Kanal 2, AS-i Postimees, AS-i SL Õhtuleht ja AS-i TV3 õigusvastase tegevuse ja sellele reageerimata, mille tulemusena said eelnimetatud isikud korduvalt rikkuda kaebaja õigusi. Samuti juhib kaebaja kohtu tähelepanu asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-13-8183 (kaebaja hagi AS Kanal 2 vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks; apellatsioonkaebuses on kaebaja tsiviilasja numbriks ekslikult märkinud nr 2-13-8185) tehtud 28.03.2014. a otsuses jaatanud AS-i Kanal 2 poolt kaebajale PS §-st 22 tuleneva õiguse rikkumist. Seega leiab kaebaja, et kui Prokuratuur oleks pärast selles tsiviilasjas arutluse all olnud Kanal 2 saate näitamist võtnud AS-i Kanal 2 kui kaebaja õiguste rikkuja vastutusele, ei oleks olnud enam võimalik näidata kordussaateid.

6. Ringkonnakohus leiab, et eelnevalt kirjeldatud kaebaja väited ei anna alust tema kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud seisukohaga, et seadusest ei tulene, et prokuratuuril oleks õigus preventiivselt kontrollida ajakirjanduses või muus meedias avaldamisele tulenevate andmete allikaid ning puudub õigus reguleerida ajakirjanduse tegevust. Kohtueelse menetluse andmete avaldamine on reguleeritud KrMS § 214 lg-s 1, mille kohaselt võib kohtueelse menetluse andmeid avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustel. Käesolevas haldusasjas kõne all olevate meediakanalite poolt avaldatu puhul ei ole üheselt selge, milliseid neis esitatud andmeid saab pidada kohtueelses menetluses kogutud andmeteks ja milliseid mitte. Näiteks nähtub haldusasja toimikust, et 27.12.2012 Kanal 2 eetris olnud saates „Teadmata kadunud. Reili Huik“ on hoopis SA Kadunud esindaja avaldanud informatsiooni, mida ta oma tegevuse käigus on teada saanud. Ühtegi tõendit selle kohta, et selle või mõne teise televisioonis näidatud saate tegemisel oleks kasutatud just kohtueelse menetluse andmeid, ei ole kohtule esitatud. Tulenevalt KrMS §-st 214 saab prokuratuur oma tegevusega mõjutada aga üksnes kohtueelse menetluse andmete avaldamist.

7. Ka kaebaja poolt osutatud tsiviilasjas nr 2-13-8183 on arutluse all olnud 27.12.2012 Kanal 2 eetris olnud saates avaldatu. Selles asjas tehtud 28.03.2014. a otsuses on Tallinna Ringkonnakohus märkinud, et puudub alus väiteks, et hageja nimi ja fotod on saadud just kriminaalmenetluses kogutud andmete hulgast (otsuse p 29). Seega ei anna asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus on pidanud selle saatega seonduvalt kaebaja suhtes süütuse presumptsiooni rikutuks, alust järelduse tegemiseks sellest, et Kanal 2 poolt selle saate näitamisega seonduvalt oleks ka prokuratuur õigusvastaselt käitunud. Ka kaebaja poolt viidatud EIK lahendis asjas Karadaq vs. Türgi on tuginetud ennekõike eeldusele, et avaldatud on just kohtueelse menetluse andmeid. Antud juhul on kaebajale esitatud süüdistuse aluseks olevad sündmused leidnud aset aastaid tagasi 2006. aastal, mistõttu on tõenäoline, et kõnealuste sündmustega seonduvad asjaolud on selgunud ka muul viisil kui prokuratuuri poolt juhitava kohtueelse menetluse tulemusel.

8. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja muu hulgas, et prokuratuur on ajakirjanikule saadetud kirjas avaldanud kaebaja kohta andmeid tema karistatuse ja vanuse kohta, mis on kaebaja isikuga sidumiseks piisavad, ning mida ajakirjanik on kasutanud artikli kirjutamisel puudujäävate lünkade täitmiseks. Selle tulemusel sai artikli lugeja järeldada kaebaja seost kirjeldatud kuriteoga. Prokuratuuri poolt ajakirjanikule esitatud kirjast on kaebaja hinnangul tuletatav prokuratuuri arvamus, et isik on talle esitatud süüdistustes süüdi. Kohtuasja materjalidest nähtub, et prokuratuur on edastanud ajakirjanikule kaebaja suhtes läbi viidud kohtueelse menetluse andmeid 18.03.2013 ning neid andmeid on kasutatud 20.03.2013 ajalehes Postimees ilmunud artiklis „Kadunud neiu juhtum jõuab kohtusse“. KrMS § 214 lg 2 p 4 kohaselt on kohtueelse menetluse andmete avaldamine lubatud kriminaalmenetluse, avalikkuse või andmesubjekti huvides, kui see ülemäära ei kahjusta andmesubjekti ega kolmandate isikute õigusi, eriti delikaatsete isikuandmete avaldamise puhul. Kohtueelse menetluse andmete avaldamisel ja kriminaalasja uurimisest avalikkuse informeerimisel on oluline järgida ka KrMS §-s 7, PS §-st 22 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-st 2 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet. Ringkonnakohus leiab, et prokuratuuri poolt ajakirjaniku kirjale esitatud vastuses (tl 10) kohtueelse menetluse andmete avaldamine oli avalikkuse huvides ega riivanud ülemäära andmesubjekti õigusi. Tegemist oli menetlusega, milles oli esitatud süüdistus vägistamise kui I astme kuriteo toimepanemises, mistõttu ei saa avalikkuse huvi antud juhul pidada väheoluliseks. Prokuratuuri kirjast nähtuvalt on prokuratuur läbivalt kõnelenud 45-aastasele mehele süüdistuse esitamisest ning lühidalt süüdistuse asjaoludest. Ühtki kaebaja süüd üheselt kinnitavat asjaolu kirjas märgitud ei ole. Seega ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et prokuratuur on nimetatud vastuses käsitlenud kaebajat talle esitatud süüdistustes süüdi olevana. Täiendavalt märgib kohus, et soovi korral oli kaebajal võimalus esitada prokuratuuri toimingute peale kaebus KrMS § 228 alusel (uurimiskaebemenetlus).

9. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ning halduskohtu otsus jääb muutmata. Kaebaja apellatsioonkaebuse lisa (Riigi Teataja väljatrükk EIK lahendi Karadaq vs. Türgi kokkuvõttega (1 lk)) tuleb kaebajale tagastada, kuna tegemist on avalikult kättesaadava informatsiooniga. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kaebaja on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud, jäävad kaebaja menetluskulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 2). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu ei ole selles osas vaja seisukohta kujundada.

Tiina Pappel Maili Lokk Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/