3-14-50898/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 24.09.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-50898 Haldusasi Denis

Harri

kaebus

Tartu

Vangla kinnipidamistingimuste ning toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 11.11.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Denis Harri apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Denis Harri Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. novembri 2014. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 24.09.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Denis Harri esitas 21.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega nõuab õiglast hüvitist kohtu äranägemisel seoses tema kinnipidamisega Tartu

Vanglas. Kaebuse kohaselt on talle kahju tekitatud järgmiste toimingutega: isiklikku ruumi kinnipeetava kohta kambris on 2,4 m²; suuõõne süstemaatiline läbiotsimine; kambris põleb öösiti tuli; sunnitakse järjepidevalt kuulama raadiosaateid või muusikat; ei lubata kasutada spordisaalis olevat WC-d, jõusaali ja riietusruumi; ventilatsioon ei ole kahe kinnipeetava jaoks kambris piisav; õhuakende ette on keevitatud metallplaadid ja -võrgud; elukambris laua taga on võimalik korraga süüa ainult ühel kinnipeetaval; naril ei ole redelit; läbi otsitakse kuni 12 korda päevas; ei lubata viibida elukambri läbiotsimise juures; ei anta lihavaba toitu; 25.03.2014 oli borši sees kõva tükk, mis vigastas hammast; saatebussis on kitsas, palav, puuduvad värske õhk, turvavarustus, valgustus ning lingid, millest kinni hoida.

2. Tartu Halduskohus tagastas 10.06.2014. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis toolide ja laua paiknemisega elukambris ning naril redeli puudumisega tekitatud kahju hüvitamist, kuna selles osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Ülejäänud osas võttis kohus kaebuse menetlusse.

3. Tartu Halduskohus jättis 11.11.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgmised: Ebapiisava isikliku ruumi osas leidis halduskohus, et poolte esitatud andmete kohaselt on kaebaja isikliku ruumi suuruseks u 4 m², mis vastab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas soovitavaks peetavale suurusele ning ei ole iseseisvalt käsitatav Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) rikkumisena. Ebapiisava ventilatsiooni osas leidis halduskohus, et äärmiselt ebatõenäoline on, et elukambrite õhuakende kaudu esemete edasiandmise takistamiseks paigaldatud metallplaadid ja –rest on kaasa toonud õhu kvaliteedi olulise halvenemise.

Kehtiv õigus ei näe ette kinnipeetava subjektiivset õigust avatavale õhutusaknale. Kuna vastustaja selgituste kohaselt kasutab ventilatsioonisüsteem välistemperatuuriga õhku, siis kandub õhuvahetusega suvel kambrisse soe õhk. Seetõttu ei saa kambri temperatuuri tõusust järeldada, et õhuvahetus ei toimuks või see oleks puudulik. Kehtivast õigusest ei tulene kohustust elukambrite jahutamiseks suveperioodil. Samuti ei tulene kehtivast õigusest kaebajale õigust vangistuse ajal magada pimedas või nõuda kambris ööseks tule kustutamist.

Kambri öine valgustamine on vajalik justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ §- st 12 tuleneva vangla kohustuse täitmiseks kontrollida vähemalt kord tunnis kambris toimuvat. Vastustaja andmetel kasutatakse kambri öiseks valgustamiseks madala võimsusega elektripirni. Kohus möönis, et kambri valgustamine öisel ajal võib põhjustada kaebajale ebamugavust, kuid käesoleva asja materjalide pinnalt ei saa vastustajale ette heita kaebaja õiguste ülemäärast piiramist. Vangla sisehoovi paigaldatud valjuhäälditest kambrisse kostuva müra osas märkis kohus, et kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks selles osas vastustaja poole pöördunud.

Kohus asus seisukohale, et tegemist ei ole vangla siseruumides valju muusika mängimisega sarnase olukorraga, sest väliskeskkonnas helitugevus väheneb heli hajumise tõttu ning hoone välispiirded takistavad osaliselt heli kandumist siseruumidesse. Valju muusika mõju ei saa pidada niivõrd intensiivseks, et see võiks kaasa tuua riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüvede kahjustamise. Kinnipidamistingimuste osas asus halduskohus seisukohale, et need ei olnud ei eraldivõetuna ega kogumis sellised, millega kaebajale kaasnenud piirangud ja ebamugavus oleksid ületanud vangistusega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme.

Seega ei ole alust pidada neid inimväärikust alandavateks. Halduskohus ei nõustunud kaebajaga, et talle on mittevaralist kahju tekitatud õigusvastase suuõõne süstemaatilise läbiotsimisega. Kohus nõustus vastustaja selgitustega suuõõne vaatluse vajalikkuse kohta, kuna ravimite manustamine meditsiinitöötaja ettekirjutusele mittevastavalt on seotud olulise terviseriskiga ning võib samuti kaasa tuua ohu vangla julgeolekule ravimite kaaskinnipeetavatele edasiandmise ja kaubitsemise objektiks muutumise kaudu. Kohtu hinnangul ei ole tegemist isiku õigusi oluliselt riivava meetmega ning kehtivast õigusest ei tulene nõuet, et sellise toimingu peaks tegema meditsiinitöötaja.

Halduskohus märkis seejuures, et kaebaja ei ole esile toonud andmeid talle ravimite määramise ja nende manustamise kohta. Samuti ei nõustunud halduskohus kaebajaga, et talle on tekitatud mittevaralist kahju igapäevaste läbiotsimistega vanglasisesel saatmisel. Kinnipeetava läbiotsimine on kehtiva õiguse kohaselt kohustuslik ning ametnik ei saa vanglasisesel saatmisel otsustada läbiotsimist kaalutlusõiguse alusel. Kohus märkis, et kaebaja ei ole täpsustanud tema suhtes teostatud läbiotsimise asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik üksikasjalikult kontrollida, kas läbiotsimisega on õigusvastaselt riivatud kaebaja privaatsusõigust.

Spordisaalis oleva WC, jõusaali ja riietusruumi kasutamise mittevõimaldamise osas leidis halduskohus, et see ei saanud kaasa tuua RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüvede kahjustamist ning kaebajal ei saaks selles osas mittevaralise kahju hüvitamist nõuda isegi juhul, kui vastustaja tegevus oleks spordisaalis asuva WC, jõusaali ja riietusruumi kasutamise piiramisel õigusvastane. Kohus märkis täiendavalt, et jõusaali ja teiste ruumide kasutamise mittevõimaldamine ei riiva intensiivselt kaebaja õigusi olukorras, kus kinnipeetavale on tagatud vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 1 tuleneva õiguse realiseerimine, s.o võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt.

Kohtu hinnangul ei saa RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve kahjustamist järeldada ka kaebaja üldisest etteheitest, et tal ei lubata viibida kambri läbiotsimise juures. Kaebaja ei ole esile toonud konkreetseid asjaolusid, mis tingiksid tema juuresolekuta toimunud läbiotsimise õigusvastasuse. Lihavaba menüü kaebajale mittevõimaldamisega ei ole halduskohtu arvates samuti rikutud kaebaja õigusi, kuna kehtivast õigusest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust meelepärase toidu saamiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et tema vastumeelsus liha suhtes oleks tingitud religioossetest veendumustest.

Kaebaja ei ole lihavaba toidu taotlust põhjendanud, seetõttu on vastustaja kaalutlus lihavaba toidu mittevõimaldamine tehniliste võimaluste puudumise tõttu õiguspärane. Samuti ei nähtu kaebusest RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve kahjustamine lihavaba toidu andmisest keeldumisel. Väidetavalt 25. märtsil 2014. a supi sees olnud kõva tüki tõttu hamba vigastamise osas leidis kohus, et hamba vigastamine ei ole tõendatud, sest päev hiljem toimunud meditsiinilisel läbivaatusel tervisekahju tekkimist ei tuvastatud. Kaebaja väite osas, et teda on etapeerimisel koheldud inimväärikust alandavalt, leidis kohus, et kuna saatebussi kambris on kaebajale tagatud pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

Ka EIK praktikast ei tulene, et kaebaja jaoks saatebussis olnud ruumi suurust saaks pidada inimväärikust alandavaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. Kaebaja

palub

08.12.2014

Tartu

Ringkonnakohtule

esitatud apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 11.11.2014. a otsuse tühistamist ning kaebuse rahuldamist täies ulatuses. Kaebaja leiab, et halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi ning jätnud hindamata osad kaebaja poolt kaebuses esitatud seisukohad. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel ei tule kambri pindalast mööbli alla jäävat pindala maha arvata. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole kaebuses välja toodud kaebaja seisukohta analüüsinud ega ümber lükanud. Samuti ei ole halduskohus andnud hinnangut kaebuse p-s 17 esitatud väitele, et Tartu Vangla võiks suvekuudel võimaldada ventilaatori kasutamist kambris, nagu seda tehakse Tallinna Vanglas.

Kohus on jätnud hindamata kaebuses esitatud väite, et suviti keelatakse jalutuskäikude ajal jalutada palja ülakehaga. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta väite osas, miks keelatakse kambris öisel ajal silmaklappide kasutamine. Halduskohus ei ole võtnud ka seisukohta väite osas, et vanglas on kõrvatroppide kasutamine keelatud. Kaebaja leiab, et suuõõnt tuleb käsitada kehaõõnsusena ning kehasiseste piirkondade läbivaatust läbiotsimise eesmärgil võib läbi viia üksnes arst. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et igapäevased läbiotsimised on õiguspärased.

EIK praktika kohaselt ei tohi läbiotsimised olla rutiinne meede ning selle teostamise viis ei tohi kinnipeetavat anda vanglaametniku meelevalda. Kaebaja leiab, et ta on kaebuses välja toonud millal, millise sagedusega ja kuidas läbiotsimisi läbi viiakse. Kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamise osas leiab kaebaja, et olukorras, kus vanglal on jõuharjutuste tegemiseks vajalik inventar olemas, tuleks kinnipeetavatele jõuharjutuste tegemist ka võimaldada. Kuna kinnipeetavatel tuleb kasutada elusektsioonis asuvat dušširuumi, mis asub spordisaalist 200 m kaugusel, võib selle teekonna higisena läbimisel külmetuda.

Kuna spordisaalis asuva WC kasutamine ei ole lubatud, siis on ebainimlik, et kinnipeetav ei saa saalis pallimängimise ajal WC-d kasutada. Läbiotsimiste juures viibimise mittevõimaldamine rikub EIÕK artiklit 8, sest kambris asuvad dokumendid konfidentsiaalse informatsiooniga (nt kirjavahetus advokaadiga) võivad sattuda ametnike kätte. Dokumente ei ole lubatud läbiotsimise ajaks kambrist kaasa võtta. Halduskohtu seisukoha osas, et kaebaja ei ole väitnud, et tema vastumeelsus liha suhtes oleks tingitud religioossetest veendumustest, märgib kaebaja, et tulenevalt põhiseaduse §-st 42 ei pea kinnipeetav vanglale oma usulisi veendumusi põhjendama ning piisab, kui ta kinnitab, et on kristlane ja taimetoitlane.

Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et on kristlane ja tema kindlaks veendumuseks on olla taimetoitlane ning õigusvastane on sundida teda loomse päritoluga toitu sööma. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tema etapeerimine 0,51 m² suuruses metallpuuris ei ole õigusvastane. Tulenevalt EIK praktikast on üksikkamber kõrgusega 1,6 m ebapiisav, et keskeas mees saaks siseneda või seista ilma küürutamata. Kaebaja leiab, et tema etapeerimine oli õigusvastane, sest transpordivahendis olnud metallboks, kus teda hoiti, oli alla 0,8 m²; reisi kestused olid u 2-3 tunni pikkused; kaebaja pidi viibima kogu aeg istuvas asendis, kõrgus 1,6 m on ebapiisav sisenemiseks ja seismiseks.

Lisaks sellele ei ole halduskohus võtnud seisukohta kaebuses esitatud väidete osas, et saatebussis olnud valgustus ja ventilatsioon olid puudulikud, puudusid adekvaatsed istmed ja inventar (turvavöö või link).

5. Tartu Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohus on piisava põhjalikkusega selgitanud põrandapinnaga seonduvat. Kaebaja ei ole esitanud nõudeid seoses ventilaatori puudumisega kambris. Seetõttu ei pidanud kohus selles osas seisukohta võtma. Samuti ei pidanud kohus võtma seisukohta väite osas, et kaebajal ei lubata suvel jalutada ilma särgita, sest tegemist ei ole vaidluse eset puudutava väitega. Kaebaja ei ole esitanud hüvitamiskaebust seoses silmaklappide või kõrvatroppide keelamisega.

Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja vaidemenetluse korras vaidlustanud Tartu Vangla kodukorra p-i 7.1.43, mille kohaselt on silmaklapid keelatud, või p-i 7.1.44, mille kohaselt on kõrvaklapid keelatud. Vastustaja on seisukohal, et suuõõne kontrollimise näol ei ole tegemist kehaõõnsuste läbiotsimisega. Tegemist on ravimite manustamise kontrollimisega. Kaebaja etteheite osas, et halduskohus ei ole kogunud tõendeid talle määratud ravimite ja nende manustamise kohta leiab vastustaja, et halduskohus ei saa kaebaja eest hakata sisustama tema kaebust ega selle aluseks olevaid asjaolusid.

Samal põhjusel on kaebaja etteheited alusetud ka kaebaja väidete osas, et halduskohus ei ole selgitanud talle vajadust tuua välja konkreetsed asjaolud, mis tingiksid läbiotsimise õigusvastasuse. Kaebajal oli võimalik endal selliseid tõendeid esitada. Kaebaja väide, et keha läbiotsimine on rutiinne meede, mis toimub ilma igakordse põhjendatud julgeolekukaalutluseta, on üldsõnaline. Vanglal on vaja kontrollida, et jalutuskäigult naastes ei toodaks suitsetamistarbeid eluosakonda. Läbiotsimisi teostatakse kooskõlas kehtivate õigusaktidega.

Kaebaja väited, et spordiinventari võib paigaldada ka mujale, ei ole esitatud nõuete valguses asjakohased. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et WC kasutamisvõimaluse puudumine spordihoones ei ole iseseisvalt väärikust alandav, sest spordisaali on võimalik kasutada vaid ühe tunni vältel ning vahetult enne ja pärast seda on kinnipeetavatel võimalik kasutada elukambris asuvat WC-d. Kaebaja ei ole varem tuginenud väitele, et tal ei lubata kambri läbiotsimisel sealt dokumente kaasa võtta. Samuti ei ole ta välja toonud kas ja kuna ta on soovinud dokumente kaasa võtta ja sellest on keeldutud.

Kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavale toitu vastavalt tema siseveendumustele. Kristluse kui religiooni kombetalitustest ei tulene keeldu süüa liha. Seega on tegemist kaebaja valikuga, mitte religioosse toitumistavaga. Halduskohus on etapeerimise osas arvestanud asjakohase EIK praktikaga. Seega on kaebaja etteheited alusetud. Kaebaja ei ole varem tuginenud väitele, et tal ei olnud etapeerimise ajal võimalik püsti tõusta ja seista. Seega on tegemist uue asjaoluga. Kaebaja ei ole saatemasina valgustatuse ja ventilatsiooni puudulikkuse kohta tõendeid esitanud.

Samuti ei ole ta sellistes küsimustes vangla poole pöördunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et D. Harri apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuste tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks otsuse tegemisel kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti tõendeid või jätnud olulised tõendid üldse hindamata või kogumata või rikkunud muul viisil kohtumenetluse norme. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama vaidlusküsimuse osas täiendavaid põhjendusi esitada. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist:

7. Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette, et kohus ei ole otsuse tegemisel andnud hinnangut kõigile tema poolt kaebuses esitatud väidetele. HKMS § 157 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus võib otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele. Riigikohtu 12.12.2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-70-07 on halduskolleegium asunud seisukohale, et kohtuotsuse põhjendatuse nõude üks element on tingimus, et otsuse resolutsioon ja põhjendused ei või olla vastuolulised. Menetlusosalistele peavad kohtuotsuse põhjendavast osast selguma põhjused, miks kohus lahendas asja kohtuotsuse resolutsioonis märgitud viisil.

Kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb esitada faktilised ja õiguslikud põhjendused ning nende omavahelised seosed. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu 06.11.2014. a otsus vastab igati nimetatud nõuetele. Ka HKMS § 165 ei kohusta kohut igal juhul hindama ja esitama põhjendusi kõigi kaebuses või vastuses esitatud väidete kohta. Antud juhul on halduskohus oma otsuses iga kaebaja poolt kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks oleva asjaolu kohta eraldi omapoolse hinnangu andnud ja selgitanud, miks ta ei pea ühte või teist vangla toimingut, tingimust või olukorda õigusvastaseks.

Kui halduskohus on seda korrektselt teinud, siis ei anna otsuse tühistamiseks alust kaebaja väited, et kohus ei ole siiski oma otsuses kõigile tema kaebuse väidetele omapoolset hinnangut andnud. Olukorras, kus halduskohus on oma seisukohti kaebuse rahuldamata jätmise kohta piisavalt iga kaebaja poolt välja toodud väidetava rikkumise osas põhjendanud, ei ole alust nõuda, et kohus vastaks otsuse põhjendavas osas absoluutselt igale kaebaja väitele, sh ka sellistele, mis ei ole kaebaja poolt väidetud rikkumiste hindamisel oma sisult tegelikult üldse asjakohased ja ei saa ilmselgelt kaasa tuua kaebuse rahuldamist.

Eeltoodust tulenevalt ei anna seega apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks alust kaebaja poolt apellatsioonkaebuses välja toodud väited, et halduskohus on põhjendamatult jätnud hindamata kaebaja seisukohad, mille kohaselt tuleks vastustajal kambrites vajadusel pakkuda kinnipeetavatele leevendust ventilaatorite näol nagu Tallinna Vanglas; et suvel ei lubata Tartu Vanglas jalutada ilma särgita; et silmaklappide kasutamise keelamisega ei austata inimväärikust ja et kõrvaklappide (kõrvatroppide) kasutamine on Tartu Vanglas keelatud.

Samuti ei anna eelmainitud kaebuse seisukohtade osas hinnangu andmata jätmine alust halduskohtu otsuse tühistamiseks põhjusel, et toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole D. Harri halduskohtule esitanud eraldi nõudeid kahju hüvitamiseks seoses ventilaatori puudumisega elukambris, silmaklappide ja kõrvaklappide kasutamise keelamisega ning suvel särgita jalutamise keelamisega. Viidatud väited esitas kaebaja koos nõuetega mõista välja mittevaralise kahju hüvitis selle eest, et ventilatsioon ei ole väidetavalt kahe kinnipeetava jaoks kambris piisav, kinnipeetavaid sunnitakse järjepidevalt kuulama raadiosaateid või muusikat ning öösel põleb kambris tuli.

Kuna väited ventilaatori puudumisest elukambris, silmaklappide ja kõrvaklappide kasutamise keelamisest ning suvel särgita jalutamise keelamisest ei seondu sisuliselt kuidagi küsimusega, kas Tartu Vangla kambrites on piisav ventilatsioon või mitte, kas kambrisse kostuv muusika ja raadiosaadete edastamine on õigusvastane või ei ning kas öösel elukambris põlema jääv lamp alandab kaebaja inimväärikust või ei, siis ei pidanudki halduskohus otsuses selliste kaebaja väidete osas seisukohta võtma. Kuivõrd halduskohus ei ole pidanud kinnipeetavate kambrite akendele täiendavate metallrestide keevitamist õigusvastaseks, puudus kohtul ka põhjus kaebaja sellist väidet täiendavalt analüüsida.

8. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et halduskohus on jätnud menetlusseadust rikkudes arvestamata tema kaebuse punktis 9 toodud seisukohad selle kohta, et kinnipeetava isikliku ruumi suuruse leidmisel tuleb kambri põrandapinna arvestamisel sellest välja jätta mööbli alla jääv pind. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult leidnud, et EIK osutab kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris on alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-st 4 arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Ka EIK praktika toetab põhimõtet, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda (vt EIK 19.12.2013. a otsus Tunis vs Eesti p-d 9, 11, 46 ja 09.01.2014. a otsus nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia p-d 7, 21, 25 kus isikliku ruumi arvutamisel on lähtutud kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit).

Kaebaja poolt esitatud kaebuse p-s 9 viidatud EIK lahenditest ei tulene eeltoodust erinevat seisukohta. Samuti on EIK praktika mööbli arvesse võtmist pidanud oluliseks üksnes juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK art 3 rikkumiseks, kui ruum suurusega 3-3,3 m² oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja seda ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (vt EIK 03.04.2014. a otsus nr 6120/10 Slemenšek vs Sloveenia, pd 27, 28). Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava isiku isikliku ruumi osas, on ka ringkonnakohus seisukohal, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda.

Käesolevas asjas ei ole samuti olnud vaidlust selle üle, et kaebaja viibis Tartu Vangla kambris, mille pindala (kui sellest maha arvata tualeti pindala) oli ca 8 m2. Seega on kaebaja isikliku ruumi suuruseks olnud ca 4 m2, mis vastab soovitatavaks peetavale isikliku ruumi suurusele ega ole iseseisvalt käsitatav EIÕK rikkumisena.

9. Alusetu on kaebaja väide, et suuõõnt tuleb käsitleda kui kehaõõnsust, mille läbivaatamise õigus on üksnes arstil. Halduskohus on vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et suuõõne kontroll vaatlemise kaudu ravimi manustamise tuvastamiseks on igati õigustatud ja proportsionaalne meede ning ei ole riive intensiivsuse mõttes võrreldav isiku kehaõõnsuste läbiotsimisega, mistõttu ei tulene kehtivast õigusest ega ka rahvusvahelistest normidest nõuet, et ka ravimite võtmisele järgneva suuõõne kontrolli teostaks vanglas üksnes meditsiinitöötaja.

10. Halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et vanglas saatmisel keha läbiotsimine on rutiinne meede, mis toimub ilma igakordse põhjendatud julgeolekukaalutluseta. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus vaidlustatud otsuses õigesti tuvastanud, et selliseid läbiotsimisi teostatakse kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning vanglasisesel saatmisel puudub ametnikel kaalutlusõigus, kas isikut läbi otsida või mitte. Samuti viitab halduskohus põhjendatult sellele, et vangla julgeoleku tagamiseks on kinnipeetavate läbiotsimine saatmisel ilmselgelt vajalik ja proportsionaalne meede ning kinnipeetava läbiotsimise kui sellise vajalikkust ei ole kahtluse alla seadnud ka EIK, seostades konventsiooni rikkumise läbiotsimise konkreetsete minetustega läbiotsimise teostamisel või läbiotsimise vajaduse puudumisega. Käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud ühtegi sellist väidet ega tõendit, mis annaks aluse pidada kaebaja läbiotsimisi vanglasisesel saatmisel õigusvastasteks tulenevalt minetustest läbiotsimiste teostamisel või läbiotsimiste vajaduse puudumisest. Kaebaja väide, et tema läbiotsimisi Tartu Vanglas tuleb pidada rutiinseks meetmeks ja neid viiakse saatmisel läbi ilma igakordse julgeolekukaalutluseta, on ka põhjendamata ja tõendamata ning esitatud ilmselt üksnes tulenevalt sellest, et apellatsioonkaebuses kaebaja enda poolt viidatud 15.06.2010. a lahendis pidas EIK konventsiooni art 3 rikkumise tuvastamisel üheks oluliseks rikkumise tuvastamise aluseks seda, kui isiku keha läbiotsimised on regulaarsed ja nende läbiviimiseks ei olnud igakordselt põhjendatud julgeolekukaalutlust. Üldsõnaline EIK lahendi seisukoha esitamine samas sõnastuses kaebaja väitena ei tõenda aga kuidagi Tartu Vangla väidetavaid rikkumisi kinnipeetavate vanglasisese saatmisega kaasnevate läbiotsimiste osas.

11. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et spordisaali kasutamisega seonduvalt tuleb lähtuda Euroopa Vanglareeglistikust ning jõuharjutuste tegemise võimaldamiseks võib vangla vastavad seadmed paigaldada ka mujale, kuna palliplatsil selliseid võimalusi ei ole. Kaebusest nähtuvalt taotles D. Harri mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist seoses sellega, et vangla ei luba kinnipeetavatel, so ka temal, kasutada spordihoones asuvat jõusaali. Nõudeid seoses sellega, et jõusaali inventari võib vangla paigaldada ka muljale, kuid ei ole seda näiteks teinud, kaebaja esitanud ei ole. Seetõttu ei ole kaebaja väited seoses vangla võimalusega paigutada jõusaali inventar mujale või hoones kuidagi teisiti, esitatud hüvitamisnõude valguses asjakohased.

12. Kaebaja on seisukohal, et tema ei pea oma usulisi veendumusi põhjendama ning kristlus ei kohusta sööma surnud ihu, oma tegudega on vangla sundinud teda aga loobuma oma veendumustest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavale toitu vastavalt tema siseveendumustele. VangS 47 lg 1 kohaselt võimaldatakse järgida religiooni toitumistavasid võimaluse korral. Kaebaja soov olla taimetoitlane ei ole antud juhul religioosne toitumistava, sest kristluse kui religiooni kombetalitustest ei tulene keeldu liha söömisele. Seega on tegemist kaebaja enda vaba valikuga, mitte religioosse toitumistavaga ning vanglal ei ole kohustust pakkuda igale kinnipeetavale eraldi üksnes temale meelepärast ja tema valikutele vastavat toitu.

13. Kaebaja väide, et see, kui teda ei lubata viibida kambri läbiotsimise juures, on EIÕK art 8 rikkumine, sest kambris võivad olla näiteks kirjavahetus advokaadiga, esindajaga EIK-is, haldusasjaga seotud dokumendid ja muud konfidentsiaalset infot sisalduvad dokumendid, mis võivad läbiotsimisel vanglaametnike kätte sattuda, ei ole samuti õige ega ka põhjendatud ning ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. EIÕK art 8 järgi on igaühel õigus sellele, et austataks tema sõnumite saladust. Sõnumisaladuse rikkumine eeldab siiski mingit vastustajapoolset reaalset ja tõendatud õigusvastast tegevust – kaebaja kambris olnud kirjade või muude konfidentsiaalsete dokumentide avamist, lugemist, kogumist jne. Väide, et kambri läbiotsimise teostamine on EIÕK art 8 rikkumine juba üksnes seetõttu, et kinnipeetaval ei lubata samal ajal kambris olla, s. o läbiotsimise juures viibida, on alusetu.

14. Kaebaja heidab halduskohtule ette ka seda, et transportimise ebainimlike tingimuste osas ei ole kohus arvestanud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mille kohaselt on isiklik ruum alla 0,8 m2 igal juhul EIÕK art 3 rikkumine. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja sellised etteheited alusetud, sest halduskohus on otsuse p-s

20 viidanud EIK praktikale, milles valguses on kohus jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole olnud kaebaja väärikust alandava kohtlemisega. Käesolevas asjas ei ole ka D. Harri viidatud EIK otsus asjas Yakovenko vs Ukraina otseselt kohaldatav kaebajaga seotud etapeerimise tingimustele ja eelkõige saatebussi põrandapinna suurusele ühe saadetava kinnipeetava kohta. Nimelt tuvastas EIK EIÕK art 3 rikkumise asjas Yakovenko vs Ukraina olukorras, kus vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine siis, kui suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus sellisel juhul oli kinnipeetava kohta üksnes 0,3 – 0,4 m2 ruumi. EIK on oma 25.10.2007. a otsuse punktis 108 (asi Yakovenko vs Ukraina) leidnud, et eeldades valitsuse kasuks, et kaubikus oli kinnipeetava kohta 0,3 m 2 ruumi, on see ilmselgelt vähem kui näevad ette CPT standardid. CPT on näiteks oma raportis CPT/Inf (2001) 22 teinud Leedule etteheiteid 0,4 m2 suuruse üksikkambri kasutamise eest kinnipeetavate saatmisel. Samas on EIK 19. juuli 2007. a otsuses asjas Trepashkin vs Venemaa (nr 36898/03) punktis 92 asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Seega ei saa ka ringkonnakohtu hinnangul ainuüksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada saatmistingimuste õigusvastasust. Samuti ei ole EIK oma otsustes üheselt määratlenud, kui palju ruumi peab kinnipeetaval saatebussis olema. Nagu juba märgitud, tuvastas EIK asjas Yakovenko vs Ukraina EIÕK art 3 rikkumise siis, kui vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine olukorras, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m2 ruumi. Sarnast olukorda käsitleti ka 8. jaanuari 2013. a otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04; asjas ei olnud tõendatud, et igale isikule oli tagatud istekoht), 22. mai 2012. a otsuses asjas Idalov vs Venemaa (nr

5826/03; kohus ei olnud veendunud, et igale isikul oli tagatud istekoht, rikkumine tuvastati kogumis) ning 9. oktoobri 2008. a otsuses asja Moiseyev vs Venemaa (nr 62936/00; bussis oli pidevalt rohkem vange kui oli ette nähtud, puudus korralik valgustus ja ventilatsioon jne). Ka kohtuasjas Retunscaia vs Rumeenia EIK üksnes viitas CPT raportides toodud arvamustele ega võtnud selget seisukohta, kui suur peab olema saatebussi kamber, kuhu on ette nähtud paigutada kinnipeetavad, keda sellega ühest kohast teise transporditakse. EIK ei ole ka kaebaja poolt viidatud teistes kohtuasjades lahendanud vaidlusküsimusi üksnes saatebussi kambri suurusele tuginedes, vaid on otsuste tegemisel hinnanud asjaolusid kogumis. Ka kohtuasjas Retunscaia vs Rumeenia võeti

arvesse

asjaolude kumulatiivset

mõju. Samamoodi on EIK asjaolude kumulatiivset mõju arvestanud kohtulahendis M.S. vs Venemaa. EIK 31. juuli 2008. a otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ja 08.11.2005. a otsuses asjas Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK artikli 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta. Selliste tingimustega kinnipeetavale tagatud ruumi osas käesoleval juhul aga tegemist ei olnud. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/