4-15-5071/13 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 10.09.2015.a. Tallinnas, Liivalaia kohtumajas

Väärteoasja number 4-15-5071

Kohtunik Anne Rebane

Sekretär Merike Kunnus

Tõlk Maris Järve

Väärteoasi väärteoasi KarS § 426 lg 1 V.V järgi

Vaidlustatav otsus PPA Põhja Prefektuuri Kesklinna

politseijaoskonna 03.06.2015.a. kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 231615007630

Kaebuse esitaja , sünniaeg: 25.10.1976; V.V

elukoht: XXX; kodakondsus: Iiri; töökoht: andmed puuduvad

Kaitsja Andres Simson

Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri esindaja Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku §-st

132 p 1 ja § 134 lg 3 kohus otsustas:

Jätta V.V kaebus rahuldamata ja PPA Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 03.06.2015.a. kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 231615007630 muutmata. Kaebuse esitaja õigusabikulud jätta kaebuse esitaja kanda. Edasikaebamise kord Maakohtu kohtuotsuse võib vaidlustada kassatsiooni korras V™S 14. peatüki 1. jao kohaselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest, v. a. V™S § 156 lõikes 1 1 ettenähtud juhul.

Kassatsiooni esitamisel on kohtuotsus tervikuna kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis 15. päeval kassatsiooniteate esitamisest.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

1. Menetluse käik ja asjaolud

1.1. PPA Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 03.06.2015.a. kiirmenetluse otsusega KarS § 426 lg 1 väärteoasjas nr 231615007630 karistati V.V järgi rahatrahviga 400 euro ulatuses selle eest, et 03.06.2015.a. kell 10:35 juhtis ta Tallinnas Peterburi teel mootorsõidukit VW (reg.nr XXX), mille tehniline seisund ei vastanud õigusaktidega kehtestatud tehnonõuetele – mootorsõidukile oli

ebaseaduslikult paigaldatud alarmsõiduki erisignaalseadme sarnane seade, mille sisselülitamisel süttisid sinine ja punane märgutuli.

1.2. Harju Maakohtule esitatud taotleb V.V otsuse tühistamist ja kaebuses

väärteomenetluse lõpetamiseks. Kaebusest nähtuvalt: 1) ei saanud V.V aru kiirmenetluse sisust ning sellest, mis sündmuskohal täpselt aset leiab, menetlus viidi läbi tema jaoks võõrkeeles ja tõlki talle ei võimaldatud; 2) puudus V.V soov imiteerida alarmsõiduki signaalseadet. Värvid, mis tema poolt juhitud sõiduautol mänglesid, ei ole käsitletavad alarmsõiduki originaalseadmega sarnaneva seadmega; 3) soovib V.V asja arutamist suuliselt. 1.3. : Kohtuistungil antud ütlused

1.3.1. jäi kaebuse juurde ja rääkis, et ta ei tahtnud kõnealuste tulede Kaebuse esitaja

kasutamisega teeselda politseiametnikku. Tegemist oli nn. Knight Rider stiilis tuledega. Ta tegeleb niisuguste tulede müügiga. Valgustus pidanuks olema punane, aga niiskuskahjustuse mõjul ei töötanud valgustus nii, nagu pidi. Tegelikult ei oleks valgustus üldse pidanud sel hetkel töötama, sest ei olnud sisse lülitatud, aga niiskuskahjustus oli tekitanud rikke. Ta pani tähele, et teised liiklejad jälgisid tema autot ja tõmbasid tema eest teeserva. Ta ei ole liiklusseadust lugenud. Tal paluti kirjutada, et ta ei vaja tõlget, aga tegelikult ei saanud ta toimuvast aru. Kaebuse esitaja esindaja asus seisukohale, et 1) kiirmenetlus viidi läbi ebaseaduslikult, sest Kaebuse esitaja ei saanud kiirmenetluse olemusest aru ja 2) V.V on alusetu süüdistada alarmsõiduki originaalseadmega sarnase seadmega varustatud sõiduki juhtimisest, sest ühelgi politsei alarmsõidukil ei ole ega ole olnud just niisugust seadet. Tegemist oli autol kasutatava värvidemänguga ning ei subjektiivsest ega objektiivsest küljest ei olnud tegemist alarmsõiduki jäljendamisega.

1.3.2. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Puutuvalt Kaebuses esitatud väidetesse märkis järgmist: 1) tõlgi mittekaasamise asjus, et tulenevalt V™S § 24 lg 2 kaasatakse tõlk kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisele menetlusosalise taotlusel, V.V (menetlusalune isik) tõlgi kaasamist ei taotlenud; 2) materiaalõiguslikust aspektist viitas majandusja kommunikatsiooniministri määrusele nr 42 (13.06.2011) ja määruse lisale 1, mille kood 201 kohaselt

on sõidukile lubatud paigaldada koodides 202–224, 226 ja 1002 käsitletud ainult

valgustusja valgussignalisatsiooniseadmeid. Kõnealuses väärteoasjas juhtis V.V mootorsõidukit, millele oli paigaldatud valgustusseade, mida viidatud Lisa 1 alusel paigaldada ei tohi. Seega oli tegemist keelatud seadme ehk teisisõnu – õigusaktidega kehtestatud nõuetele mittevastava mootorsõiduki juhtimisega. Kitsamas tähenduses ehk KarS § 426 osas märkis kohtuvälise menetleja esindaja, et kui sõiduki valgusseade plingib punast ja sinist valgust, siis tajuvad teised liiklejad seda politseisõidukina ja sellega on koosseis täidetud. Kohtuväline menetleja juhtis lisaks tähelepanu KarS § 15 lg-le 3 ja selgitas, kuidas kohtuvälises menetluses hinnati V.V süü suurust ning missugustel kaalutlustel jõuti konkreetse karistusmäärani.

2. Kohtu põhjendused ja seisukoht

Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega ja kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohus on seisukohal, et:

1) väärteoasjas ei esine väärteomenetlust välistavaid (V™S § 29 loetletud)

asjaolusid;

2) tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, on aset leidnud ja selle on toime pannud menetlusalune isik – need asjaolud on tõendatud videosalvestisega, millest nähtub järgmist: 16 sekundit vältav filmilõik seisneb täies pikkuses mootorsõiduki VW esiosa näitamises. Sõiduki registreerimismärgi all, iluvõrel on horisontaalselt piklik valgustusseade, millel sinine (kohati punaka-lillaka varjundiga) sähviv valgusmuster edasitagasi liigub. Valgusmuster/-efekt sarnaneb visuaalselt politsei

alarmsõidukitel (iseäranis eravärvides alarmsõidukitel) kasutatava

märgutulega. lisaks on nimetatud asjaolud leidnud tõendamist Kaebuse esitaja poolt a) kiirmenetluses ja b) kohtus antud ütlustega, millest nähtub järgmist: Kaebuse esitaja möönab, et kasutas valgustusseadet, mis võib olla mittelubatud (ta ei ole Liiklusseadusega ega seonduvate aktidega tutvunud)

ja põhjendab politsei alarmsõidukiga sarnaneda võiva valgussignaali olemasolus niiskuskahjustusest tulenenud rikkega. Ta kirjeldas ka, et teiste autode juhid pöörasid tema sõiduki valgusseadmele tähelepanu ja peatusid tema ees (kiirmenetluse otsuse tegemise päeval, konkreetselt mainis Škodat ja Toyotat);

3) tegu on väärtegu ja see on õigesti kvalifitseeritud. on

KarS § 426 kohaselt mootorsõidukile alarmsõidukil olevaga sarnase värviskeemi ebaseadusliku pealekandmise või erisignaalseadme ebaseadusliku paigaldamise või selliselt tähistatud mootorsõiduki juhtimine karistatatav rahatrahviga kuni

300 trahviühikut või arestiga (seega on tegu väärteoga). LS § 17 lg 2 kohaselt peab liikleja andma teed sõidukile, millel on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine märgutuli koos erilise helisignaaliga või ilma, ja niisuguse sõidukiga saadetavale sõidukile. Vajaduse korral peab liikleja tee andmiseks seisma jääma. LS § 200 lg 1 p 4 kohaselt annab liiklusjärelevalve teostaja ees sõitva sõiduki juhile peatamise märguande tsiviilvärvides alarmsõidukist sisselülitatud punase ja sinise vilkuriga või sisselülitatud sinise ja punase märgutulega. Seega kvalifitseerub (ees sõitvale juhile nähtav) sinise ja punase märgutule olemasolu, aga ka ainult sinise märgutule olemasolu liiklusseaduse tähenduses erisignaalseadmeks, kuivõrd nende (tahavaatepeeglist) nägemine tähendab juhile vastavalt peatumise (sinine ja punane) või tee andmise (sinine) kohustust. Seda ka juhul, kui märgutuli lähtub tsiviilvärvides sõidukist. on juht kohustatud sõiduki LS § 38 kohaselt

peatama, kui selleks on antud kehtestatud korras märguanne

politseiametniku või muu pädeva isiku poolt. Liiklusseadusest ega ka KarS § 426 ei tulene võimalust tõlgendada „erisignaalseadet“ üksnes spetsiaalselt politsei (Päästeameti, kiirabi vms) alarmsõidukite tarbeks valmistatud, kuidagi eriliselt tähistatud või erilistele standarditele vastava seadmena, vaid kohtu hinnangul tuleb „erisignaalseadme“ sisustamisel lähtuda seadme ja selle poolt edastatava signaali tähendusest (kaasnevatest kohustustest) tavaliikleja jaoks, s.o. kohustusest teed anda või peatuda, nähes enda taga sõitval (ka eravärvides) sõidukil sinist ja punast märgutuld. Vastava signaalseadme poolt edastatud märguanne loob kaasliiklejatele kohustusi, sh sundides neid tegema liikluses planeerimatuid, ootamatuid, olenevalt olukorrast ka ohtlikke manöövreid (viivitamatu peatumine, tee andmiseks sõidurea vahetamine jms). Seepärast on alarmsõidukile iseloomulike helivõi valgussignaalide edastamine/kasutamine on lubatav ainult kiireloomulise ametivõi tööülesande täitmisel.

LS § 73 lg 1 kohaselt peab liikluses kasutatav mootorsõiduk vastama õigusaktidega kehtestatud tehnonõuetele. Majandusja kommunikatsiooniministri määruse nr 42 (13.06.2011) Lisast 1 („Nõuded alates 1. jaanuarist 1997. a liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, välja arvatud enne 1. jaanuari 1984. a valmistatud või esmaregistreeritud sõidukid ning 30-aastased ja vanemad sõidukid“, edaspidi Lisa) tuleneb järgmist: Lisa kood 201 kohaselt on sõidukile lubatud paigaldada Lisa ainult

koodides 202–224, ja 1002 käsitletud valgustusja

valgussignalisatsiooniseadmeid. Kohus ei pea siinkohal vajalikuks Lisas loetletud seadmete alaliike, mida peab või võib sõiduautole paigaldada, eraldi välja tuua ja piirdub tõdemusega, et Lisas ammendavalt loetletud (lubatud)

valgustusseadmete hulgas ei ole V.V juhitud sõidukile paigaldatud valgustusseadet nimetatud. Vastupidi: Lisa koodis 225 on sätestatud, et 25 m kauguselt ei tohi olla nähtav mitte ükski punane tuli (v.a. alarmsõiduki vilkur ja märgutuli).

Valitsuse määruse „Alarmja jälitussõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord“ § 7 sätestab alarmsõiduki märgutule paiknemise. § 7 lg 2 kohaselt võib Politseija piirivalveameti alarmsõidukile paigaldada täiendavalt (s.o. lisaks sinistele märgutuledele) vähemalt ühe punase filtriga märgutule alarmsõiduki esiosa vasakule poole. Kohus märgib remargi korras, et lähtudes LS § 200 ja § 38 ei oleks sinise ja punase värvikombinatsiooniga valgustusseadme kasutamist õigustatud isegi juhul, kui punane märgutuli asuks „alarmsõiduki“ esiosa paremal poolel, sest tavalises liiklusolukorras on ilmselgelt ebaproportsionaalne nõuda juhilt midagi enamat, kui reageerimine sisselülitatud sinise ja punase märgutulega sõidukile, s.o. peatumine.

LS § 33 lg 2 p 1 kohaselt peab juht enne sõidu alustamist veenduma sõiduki korrasolekus. Käesoleva väärteoasja kontekstis tähendab see seda, et Kaebuse esitaja pidi 03.06.2015.a. enne sõidu alustamist veenduma, et tema juhitud mootorsõiduk ei loo kaasliiklejatele tema sõidukist muljet kui alarmsõidukist ega tekita signaale, mis loovad teistele liiklejatele kohustusi. Viited niiskuskahjustusele ei ole küll käesolevas asjas ümber lükatud, kuid need kahjustused, täpsemalt nende toime (valgussignaali

värvikombinatsioon) oleks olnud ennetatav LS § 33 lg 2 p 1 sätestatud kohustuse õigeaegsel täitmisel.

Seega on kohus seisukohal, et V.V, juhtides 03.06.2015.a. mootorsõidukit, millele oli paigaldatud sinist ja punast värvi valgussignaali edastav valgustusseade, pani toime KarS § 426 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o. alarmsõiduki erisignaalseadmega tähistatud sõiduki juhtimise.

4) KarS § 426 kohaselt karistatakse mootorsõidukile alarmsõidukil olevaga sarnase värviskeemi ebaseadusliku pealekandmise või erisignaalseadme ebaseadusliku paigaldamise või tähistatud mootorsõiduki juhtimise selliselt eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav ka ettevaatamatu tegu.

Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja igati korrektselt arvesse võtnud seda, et tegu on toime pandud ettevaatamatusest, süü suurust ning eripreventiivseid kaalutlusi ning kohaldanud rahatrahvi, mille määr jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra (moodustades maksimaalsest määrast kolmandiku);

5) karistuse on määranud selleks pädev kohtuväline menetleja;

6) kohtuväline menetleja on väärteo menetlemisel järginud väärteomenetlusõigust. Vastupidiselt Kaebuse esitaja ja tema esindaja väidetele ei pea kohus kiirmenetluse läbiviimist ebaseaduslikuks ega/või õigustühiseks, kuna V™S § 55 tulenevad kiirmenetluse kohaldamise alused olid olemas: V.V on kiirmenetluse otsusest nähtuvalt oma allkirjaga kinnitanud, et ta nõustub kiirmenetluse kohaldamisega, sh on ta esitanud kõik oma andmed ja andnud ütlusi ning samuti kinnitanud oma allkirjaga, et on tutvunud õiguste ja kohustustega. Kohtuistungil kirjeldatud asjaoludest ei nähtu, et isik oleks kiirmenetlusega nõustudes, ütlusi andes jms kiirmenetluse puhul vältimatutes toimingutes osaledes olnud sundseisus või poleks kiirmenetluse olemusest aru saanud.

VTMS § 24 lg 2 kohaselt

kaasatakse tõlk kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisesse menetlusosalise taotlusel. Vastavat taotlust V.V ei esitanud. Kohtu hinnangul ei kuulu tagantjärgi esitatud asjaolud (šokk lapse pärast, väited selle kohta, et menetlusalune isik ei saanud kiirmenetluse tegelikult olemusest aru jms) niisuguste hulka, mis tingiks toimingu õigustühisuse, sest vastaval juhul muutuks kiirmenetluse kohaldamine lõppkokkuvõttes üldiselt võimatuks.

7) väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VtMS § 30 alusel.

Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et V.V-le süüks arvatud väärtegu on tema poolt toime pandud, tõendatud, õigesti kvalifitseeritud. Kiirmenetlus o n läbi viidud seaduslikult, karistus on määratud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Seetõttu tuleb

V.V kaebus jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kaebuse esitaja õigusabikulud tuleb jätta kaebuse esitaja kanda.

Anne Rebane Kohtunik