3-13-70034/67 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

24. september 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-70034 Haldusasi IA kaebus Tallinna Vangla tegevuse peale Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – IA Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Merle Joll Menetluse alus ringkonnakohtus IA apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu IA 16. veebruari 2015. a taotlus kaebuse muutmiseks ning asendada Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudega. 2. Rahuldada IA apellatsioonkaebus osaliselt. 3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13- 70034 osas, mis puudutab IA-le värskes õhus jalutamise võimaldamist ajavahemikul 22. detsembrist 2011 kuni 22. jaanuarini 2012. Teha selles osas asjas uus otsus, millega rahuldada IA kaebus osaliselt. 4. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevusetus, mis seisnes IA-le ajavahemikul 22. detsembrist 2011 kuni 22. jaanuarini 2012 värskes õhus jalutamise võimaluse ebapiisavas tagamises. 5. Ülejäänud osas jätta IA apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 6. Mõista IA-le antud menetlusabi kulude katteks Tallinna Vanglalt riigituludesse välja 10 (kümme) eurot. 7. Menetlusosaliste võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta nende endi kanda. 8. Asendada haldusasjas nr 3-13-70034 avaldatavas kohtuotsuses IA nimi initsiaalidega.

3-13-70034 2(10)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 26. oktoobril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. IA esitas 29.08.2013 Tallinna Vanglale taotluse 59,50 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks selle eest, et vangla paigutas ta ajavahemikel 18.11.2011–22.01.2012 ja 20.03.2012–14.08.2012 kambritesse, kus viibisid suitsetavad kinnipeetavad, põhjustades sellega taotlejale muret, kaotusvalu ja alandust. Tallinna Vangla jättis 01.11.2013 otsusega nr 5-18/13/28142-3 IA taotluse rahuldamata, märkides, et kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, kuna suitsetamine oli lubatud üksnes jalutusboksis ning kambrites oli suitsetamine keelatud. Seega puutus taotleja suitsetavate kinnipeetavatega kokku ainult jalutusboksis, kus värske õhk pidevalt ja loomulikult vahetub. Jalutusboksi suurust arvestades oli tal võimalik valida endale sobiv koht, et ülejäänud kinnipeetavate tegevus teda ei häiriks.

2. IA esitas 12.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning nõude lõplikuks suuruseks jäi 34,70 eurot. Kaebajale on kahju tekitatud sellega, et vastustaja hoidis teda ajavahemikel 18.11.2011–22.01.2012 ja 20.03.2012–14.08.2012 kambrites, kus viibisid suitsetavad kinnipeetavad, kes suitsetasid nii kambris kui ka jalutusboksis. Kaebaja peab ennast mittesuitsetajaks alates 01.01.2011 ning kuna ta varem 16 aastat suitsetas, siis pidi ta suitsetavaid kinnipeetavaid vaadates taluma hingelisi kannatusi. Jalutusboks mõõtmetega 5,5 m × 3 m ei võimalda vältida suitsulõhnaga kokkupuutumist. Vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 1 on vastuolus põhiseadusega, sest ei näe ette kohustust paigutada suitsetajad ja mittesuitsetajad eraldi kambritesse. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil ja sõltumata kinnipeetavate kaebustest ning vangla ei saa vabandada kohustuse täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Suitsetajate ja mittesuitsetajate ühes kambris hoidmine tekitab ka kinnipeetavate vahelisi konflikte ja seega julgeolekuohu vanglas. Kokku viibis kaebaja koos suitsetajatega ja ilma suitsuta kinnises kambris nr 236 (s.o kambrist väljaspool sai viibida üksnes jalutuskäigu ajal 1 tund päevas) 43 päeva, millest intensiivselt suitsetati kambris 30 päeva (22.12.2011–22.01.2012). Kaebajale ei ole selgitatud võimalust saada jalutuskäik eraldi boksis. Intensiivse suitsetamise perioodi eest soovib kaebaja hüvitist 1 euro ööpäeva kohta ehk kokku 30 eurot ning 47 päeva ulatuses kambris nr 50 (20.03.2012–20.04.2012; 28.04.2012–14.05.2012), mil suitsetamine oli

3-13-70034 3(10) vähemintensiivne ja kaebaja ostis 14.05.2012 ka ise paki suitsu (mille vahetas tee vastu), tuleb kohaldada koefitsienti 0,1 ja kahjunõude suuruseks on selles osas 4,70 eurot.

3. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §

82 lg-st 2 tulenevalt puutus IA suitsetajatega kokku üksnes jalutuskäigu ajal. Pelgalt suitsetajatega ühte kambrisse paigutamine ei tähenda õiguste rikkumist. Keelatud kohtades suitsetavaid kinnipeetavaid karistatakse distsiplinaarkorras. IA kambrikaaslastele ei ole määratud distsiplinaarkaristusi selleks mitteettenähtud ajal ja kohas suitsetamise eest ajal, mil isikud viibisid kaebajaga ühes kambris. Jalutuskäigud toimusid vanglas kambrite kaupa, mistõttu ei olnud välistatud, et ühes jalutusboksis või -hoovis viibisid samaaegselt nii suitsetavad kui ka mittesuitsetavad kinnipeetavad. Kui kaebaja leidis, et suitsetajatega ühes jalutusboksis viibimine rikub tema õigusi, tulnuks sellest vanglat teavitada ning probleem oleks lahendatud. Mittesuitsetavatel kinnipeetavatel võimaldab vangla soovi korral jalutada suitsetavatest kinnipeetavatest eraldi jalutusboksis. Kui tubakasuits kaebajat tõepoolest häiris ning tal puudus ka võimalus sellest hoiduda, kuid ta jättis vangla probleemist teavitamata, ei ole kaebaja kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kuna tubakatooteid on lubatud soetada vaid isiklikuks tarbeks ja IA on vangla kauplusest soetanud 23.11.2011 sigarette, oli kaebaja suitsetamisest loobumise nõustamisele vaatamata tegelikkuses suitsetaja.

4. Tallinna Halduskohus jättis 18.11.2014 otsusega IA kaebuse rahuldamata. Asjas on tõendatud, et kaebaja läbis 13.09.2010–17.09.2010 suitsetamisest loobumise nõustamise ning kaebuses viidatud perioodidel viibisid temaga koos kambrites, jalutusboksides (ca 15 m2) ja jalutushoovis (ca 215 m2) ka suitsetavad kinnipeetavad. Tuvastatud on seegi, et IA on ostnud vangla kauplusest suitsu 5 pakki 17.08.2011 ja 2 pakki 02.12.2011, samuti on ta kauplusest tellinud ja ostnud suitsu järjepidevalt 2012. a maist kuni augustini. Kaebaja on vangla direktorilt taotlenud enda ümberpaigutamist mittesuitsetajate kambrisse 12.12.2011 ja 16.02.2012. Kahjunõudega hõlmatud ajaperioodil ei ole vanglas määratud ühtegi distsiplinaarkaristust selles kambris suitsetamise eest, kus kaebaja parasjagu viibis. Eeltoodud faktilistest asjaoludest tulenevalt on väheusutav kaebaja väide, et ta on pärast nõustamise läbimist lõplikult suitsetamisest loobunud. Käesolevas asjas on võimalik rääkida kaebaja mittesuitsetajaks olemisest ainult ajavahemikus, mil IA oli seda vanglale selgelt väljendanud ehk alates 12.12.2011 avalduse esitamisest. Viimatinimetatud avaldusest nähtuvalt ei olnud kaebajal tegelikkuses probleeme mitte suitsetajatega koosolemises, vaid pigem olid problemaatilised isiklikud suhted kaaskinnipeetavatega. Kaebaja väited kambris suitsetamise kohta on üksnes paljasõnalised (vt Riigikohtu 28.02.2014 otsus nr 3-3-1-6-14, p 16). Kui kaebaja väidab, et ostis ise 02.12.2011 kaks pakki suitsu kambrikaaslastele, siis puuduks vanglal seos kahju tekitamisega. Taotluse lahendamise tulemustest nähtuvalt sai IA 12.01.2012 oma küsimustele vastused ning seega puudusid tal pretensioonid ja kahjunõue tuleb perioodi 18.11.2011–22.01.2012 osas jätta rahuldamata esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu.

IA esitas 16.02.2012 vanglale uue taotluse, milles palus enda üleviimist mittesuitsetajate kambrisse. Kaebaja paigutatigi ümber ja ta kinnitas 21.02.2012, et taotlus on lahendatud. Ajavahemikul 16.02.2012–14.05.2012 IA vangla kauplusest sigarette ei soetanud ning oli sellel perioodil vanglale teadaolevalt ennast määratlenud mittesuitsetajana. Küll aga oli kaebaja suitsetaja perioodil 14.05.2012–14.08.2012, mil soetas regulaarselt sigarette. Kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et 20.03.2012–20.04.2012 ja 28.04.2012– 14.05.2012 suitsetasid kinnipeetavad kambris õhtuti kella 23.00 ajal. See väide on paljasõnaline ja tõendamata. Pelgalt suitsetavate kinnipeetavate kambris viibimisest ei saa järeldada, et kambris suitsetati. Vangla sisekorraeeskirja § 82 lg-te 2 ja 3 kohaselt on lubatud

3-13-70034 4(10) vanglas suitsetada ainult selleks ettenähtud ajal ja kohas ning kinnipeetaval ei ole ka õigust hoida enda juures tubakatooteid. Vangla on teostanud kontrolli, et vältida suitsetamiskeelu rikkumist. Isegi juhul, kui pidada õigeks kaebaja väidet kambris suitsetamise kohta, tuleks kahjunõue jätta rahuldamata seoses esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisega.

IA viibis ajavahemikul 20.03.2012–14.05.2012 (v.a 20.–28.04.2012) jalutuskäigul ligikaudu

215 m2 suuruses pealt ja ühest otsast täielikult avatud ning teisest otsast osaliselt avatud jalutushoovis. Vaidlust ei ole, et jalutushoovis viibisid jalutuskäigu ajal koos nii suitsetajad kui ka mittesuitsetajad. Hoovi kujust tulenevalt tekib selles tõenäoliselt piisav õhuliikumine (n-ö tuuletunnel), et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama. Isegi kui jalutusboksi ehitus või suurus ei taga suitsu sissehingamise täielikku vältimist, on kaebaja jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid, mistõttu tuleks kahjunõue jätta rahuldamata. Arvestades IA 16.02.2012 taotluse tõhusat lahendamist, on usutav vangla väide, et mittesuitsetaval kinnipeetaval on võimalik taotleda jalutuskäiku eraldi suitsetavatest kinnipeetavatest ja vastava taotluse esitamisel see soov rahuldatakse.

IA on muu hulgas taotlenud vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 1 põhiseaduslikkuse kontrollimist, leides, et nimetatud säte peaks reguleerima ka seda, et suitsetajad ja mittesuitsetajad tuleks paigutada eraldi kambritesse. Kaebaja see seisukoht ei ole tõsiseltvõetav. Suitsetamise kontekstis ei ole oluline mitte mittesuitsetava inimese õigus olla igal juhul suitsetajatest ruumiliselt eraldatud, vaid tema õigus, et suitsetamine toimuks nii, et mittesuitsetav inimene ei pea kahjustama oma tervist, hingates n-ö passiivselt sisse tubakasuitsu. Vastava olukorra saavutamiseks on olemas mitmeid erinevaid viise, muu hulgas annab VangS § 12 lg 2 vanglale võimaluse paigutada eraldi ka suitsetajad ja mittesuitsetajad, kuid tegemist on vangla kaalutlusotsusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. IA palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tuvastada Tallinna Vangla tegevusetuse õigusvastasus ning tunnistada VangS § 12 lg

1 põhiseadusega vastuolus olevaks, sest kuivõrd vangla juhtkond ei oska takistada suitsetamist VSKE § 82 järgi keelatud kohtades, on mittesuitsetajate põhiseaduse (PS) §-des 10-14, 18, 19 ja 28 sätestatud põhiõiguste tagamiseks vajalik seaduses selgesõnaliselt sätestada suitsetajate ja mittesuitsetajate eraldihoidmise nõue. Apellant palub 16.02.2015 avalduses kahju hüvitamise nõuet mitte menetleda, sest kaaskinnipeetavate suitsetamine kambris ei ole leidnud tõendamist.

Halduskohus ei ole otsuses vastanud ühelegi IA küsimusele. Tallinna Vangla oleks pidanud IA 12.12.2011 avaldusele mittesuitsetajate kambrisse üleviimise kohta vastama haldusmenetluse seaduse (HMS) § 84 lg 1 kohaselt 10 päeva jooksul ehk hiljemalt 22.12.2011. IA viidi 16.02.2012 avalduse alusel suitsetajatest eraldi kambrisse, kuid sellega viivitamise tõttu oli juba toimunud kolm põlengut, kaks uputamist ja üks radiaatori lõhkumine. IA viibis 12.01.2012–22.01.2012 kambris koos suitsetajatega ega käinud seepärast jalutuskäikudel. Kambris nr viibinud kinnipeetavatest kahte on distsiplinaarkorras karistatud 13.07.2011 toimunud suitsetamise eest. Kambris nr 236 viibinud kinnipeetavate osas pole kohus selgitanud välja, kas tegemist oli korrarikkujatega. Tuleb eeldada, et suitsetav kinnipeetav suitsetab nii lubatud kui keelatud ajal (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 01.06.2004 otsus, avaldus nr 45027/98: Narinen v. Soome, p 32). Selleks, et määratleda, kas IA oli suitsetaja või mittesuitsetaja, on tarvis eriteadmisi. Apellandi poolt 02.12.2011 ostetud 2 pakki sigarette olid õiguspäraselt ära tarbitud hiljemalt 10.12.2011.

3-13-70034 5(10) Jalutusboksi ja -hoovi pindala on ühe kinnipeetava kohta inimväärikust alandavalt väike, sest

15 m2 suuruses jalutusboksis viibib korraga umbes 5 inimest ja 215 m2 suuruses jalutushoovis 80-96 kinnipeetavat (vt EIK 20.10.2011 otsus, avaldused nr 5774/10 ja 5985/10: Mandić ja Jović v. Sloveenia, p 20). Halduskohus ei ole selgitanud välja, kas 3 × 5 m jalutusboks on piisavalt ventileeritud, kui selles viibib 4 suitsetajat, ning kas jalutusboksis suitsetamine on kooskõlas tubakaseaduse (TubS) § 29 p-ga 10.

6. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid igakülgselt ja võtnud nende pinnalt seisukoha, kas apellant oli suitsetaja või mitte. Selleks puudus vajadus kasutada eksperdi abi. Kinnipeeturegistri kohaselt on apellant määratlenud ennast mittesuitsetajana alates 21.01.2011. IA palus 16.02.2012 pöördumises paigutada ta ümber mittesuitsetajate kambrisse, viidates, et kaaskinnipeetavad on suitsetajad ja tal puudub võimalus hingata jalutuskäigu ajal värsket õhku, samuti on tal kahe kinnipeetavaga halvad isiklikud suhted. Olukord lahendati 21.02.2012 ehk 5 päeva pärast avalduse esitamist, seega sisuliselt viivitamata. IA distsipliinirikkumised ei tõenda, et need pandi toime üksnes selleks, et saavutada paigutamine suitsetajatest eraldi. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajal ei olnud tegelikkuses probleeme suitsetajatega koosolemisega, vaid pigem oli probleem isiklikes suhetes kaaskinnipeetavatega. Apellandi etteheited seoses perioodiga 12.01.2012–22.01.2012 väljuvad kaebuse piiridest ja selles osas on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Apellandi kambris nr 50 viibimise ajal ei ole seal viibinud kinnipeetavatele määratud ühtegi distsiplinaarkaristust tubakatoodete omamise või suitsetamise eest ning IA ei ole sellise kaebusega kordagi vangla poole pöördunud ega taotlenud enda ümberpaigutamist. Kehtiv regulatsioon keelab kinnipeetavatel kambris tubakatooteid hoida ning vangla teostab ka igapäevast kontrolli sellest nõudest kinnipidamise üle. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene kohustust hoida suitsetavaid ja mittesuitsetavaid kinnipeetavaid eraldi kambrites ning VangS § 12 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega. TubS §

29 p 10 ei ole asjassepuutuv.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I Kaebuse muutmine

7. IA esitas 16.02.2015 ringkonnakohtule avalduse (II kd, tl 90), milles palub tema kahju hüvitamise nõuet mitte menetleda ja taotleb selle asemel Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse selline muutmine apellatsioonimenetluses on aktsepteeritav, sest esialgne kahju hüvitamise nõue hõlmas ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet, mistõttu ei ole tegemist apellatsioonimenetluse eseme laiendamisega. Apellandi väidetest on võimalik järeldada, et kuigi konkreetsel juhul ei suudetud kaaskinnipeetavate poolt kambris tegelikku suitsetamist ja seeläbi IAle kahju tekkimist tõendada, on apellandi huviks tuvastamisnõude esitamisel vältida samalaadse olukorra kordumist ning temale tulevikus sellise kahju tekkimist, mida ei oleks hilisemate õiguskaitsevahenditega võimalik tõhusalt ennetada.

8. Tuvastamisnõude eesmärk on saavutada olukord, kus apellanti kui mittesuitsetajat hoitakse edaspidi lahus suitsetavatest kinnipeetavatest ning seda nii kambris, jalutusboksis kui ka jalutushoovis. Apellandi hinnangul on selleks asjakohane tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevusetus ajavahemikel 22.12.2011–22.01.2012 (viibimine kambris nr 236 koos suitsetajatest kinnipeetavatega) ning 20.03.2012–20.04.2012 ja 28.04.2012–14.05.2012

3-13-70034 6(10) (viibimine kambris nr 50 koos suitsetajatest kinnipeetavatega). Kõigil eeltoodud perioodidel pidi IA viibima lisaks samas jalutusboksis või hoovis koos suitsetavate kinnipeetavatega.

9. HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kuivõrd IA on kohtule juba esitanud kahju hüvitamise nõude (millest on apellatsioonimenetluses loobunud), siis ei saa tegemist olla hüvitamiskaebust ettevalmistava tuvastamiskaebusega. Küll aga soovib IA soodustada oma õiguste kaitset tulevikus ning vältida vangla jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul preventiivne eesmärk tuvastamiskaebuse esitamiseks aktsepteeritav (vt Riigikohtu 28.05.2014 otsus nr 3-3-1-8-14, p 11) ning muudetud nõue aitab kaasa kaebaja õiguste edaspidisele kaitsele. Tallinna Vangla ei ole IA kaebuse muutmise taotlusele vastu vaielnud. Ringkonnakohus võtab HKMS § 49 lg-te 1 ja 2 kohaselt kaebuse muutmise taotluse vastu ning lahendab apellatsioonkaebuse, lähtudes muudetud kaebusest.

II Suitsetamine kambris

10. IA viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 22.12.2011–22.01.2012 kambris nr 236 (II kd, tl 34; juurdepääsupiiranguga köide, tl 18) ning ajavahemikel 20.03.2012–20.04.2012 ja 28.04.2012–14.05.2012 viibis IA Tallinna Vanglas kambris nr 50 (II kd, tl 34; juurdepääsupiiranguga köide, tl 18). Vaidlust ei ole selles, et IA viibis kambrites koos kinnipeetavatega, kes olid kinnipeeturegistri kohaselt või vangla kaupluse tellimislehtedelt nähtuvalt suitsetajad (II kd, tl 34; juurdepääsupiiranguga köide, tl 18; II kd, tl 19-24). Samuti puudub vaidlus, et IA läbis 13.09.2010–17.09.2010 suitsetamisest loobumise nõustamise (I kd, tl 8) ning kinnipeeturegistri kohaselt oli ta ennast mittesuitsetajana määratlenud alates 21.01.2011.

11. Kuivõrd IA on kahju hüvitamise nõudest apellatsioonimenetluses loobunud, mööndes asjassepuutuvatel perioodidel kambrites nr 236 ja nr 50 suitsetamise tõendamatust, jätab ringkonnakohus kõrvale kõik väited ja asjaolud, mis omaksid tähtsust üksnes hüvitamisnõude rahuldamise seisukohalt (sh esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ja kannatanu osa temale kahju tekkimises või selle suurenemises, samuti haldusorgani tegevuse süülisuse küsimus). Kaebuse lahendamisel ei oma lisaks tegelikult tähtsust, kas IA oli suitsetaja või mittesuitsetaja ning kas ja millal oli ta sellest Tallinna Vanglat teavitanud. Nn passiivne suitsetamine kahjustab inimese tervist sellest olenemata, kas ta ise suitsetab või mitte, erinevus võib seisneda üksnes tervise kahjustamise intensiivsuses, sest mittesuitsetaja organism ei ole tubakasuitsuga kohanenud ja on kahjulikele mõjutustele seetõttu vastuvõtlikum. Suitsetamisel sissehingatav mahv (peavoog) sisaldab 30-45% tubaka põlemisel tekkivatest ainetest ning väljahingatav suits koos sigareti hõõgumisest tekkiva suitsuga (kõrvalvoog) sisaldab 55-70% tubaka põlemisel tekkivatest ainetest (vt lisaks http://www.tubakainfo.ee/passiivnesuitsetamine/).

12. VSKE § 82 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et kinnipeetavatel ei ole kambrites lubatud suitsetada ega hoida seal tubakatooteid. Vanglateenistus väljastab kinnipeetavale tubakatooteid vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Asjassepuutuvatel ajavahemikel kehtinud Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p-de 14.3.8 ja 14.11 kohaselt oli suitsetamine lubatud ainult jalutuskäigu ajal jalutusboksis või -hoovis ning muul ajal hoiustatakse tubakatooted ja suitsetamistarbed vanglateenistuse poolt selleks ettenähtud laegastes. Viidatud regulatsioonist tulenevalt on kinnipeetaval subjektiivne õigus sellele, et ta ei pea vanglas viibides taluma

3-13-70034 7(10) üldteadaolevalt tervist kahjustavat tubakasuitsu. Samas tuleb rõhutada, et isiku õigusi ei riku ainuüksi asjaolu, et ta viibib ühes kambris koos suitsetavate kinnipeetavatega (vt Riigikohtu 28.02.2014 otsus nr 3-3-1-6-14, p 13).

Ringkonnakohtu hinnangul on Tallinna Vangla võtnud tarvitusele asjakohased ja piisavad meetmed kambris suitsetamise keelust kinnipidamise tagamiseks, kontrollides tubakatoodete ja suitsetamistarvete hoiustamist enne ja pärast jalutuskäike ning korraldades läbiotsimisi keelatud esemete leidmiseks, samuti karistades suitsetamiskeelust üleastujaid distsiplinaarkorras (juurdepääsupiiranguga köide, tl 176-177). Kuivõrd tuvastatud ei ole ühtegi juhtumit, kus IA seal viibimise ajal oleks kambrites nr 236 ja nr 50 suitsetatud, siis ei ole alust heita Tallinna Vanglale ette õigusvastast tegevusetust ning IA tuvastamiskaebus tuleb kambrites suitsetamist puudutavas osas jätta rahuldamata.

III Suitsetamine jalutusboksis ja -hoovis

13. Ajavahemikul 22.12.2011–22.01.2012 kambris nr 236 viibimise ajal toimusid jalutuskäigud värskes õhus ca 15m2 suuruses jalutusboksis (fotod – I kd, tl 178-180) koos ülejäänud samas kambris viibinud nelja kinnipeetavaga, kes olid kinnipeeturegistri kohaselt suitsetajad. Ajavahemikel 20.03.2012–20.04.2012 ja 28.04.2012–14.05.2012 kambris nr 50 viibimise ajal toimusid jalutuskäigud värskes õhus ca 215 m2 suuruses jalutushoovis (fotod – I kd, tl 181-185), kus viibis üheaegselt 80-96 kinnipeetavat, kellest osa olid ka suitsetajad.

14. Sotsiaalministeeriumi poolt 2014. aastal koostatud „Tubakapoliitika rohelise raamatu“ (https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Tervis/Tervisli k_eluviis/tubakas_2014.pdf, lk 13) ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2007. aasta poliitikasoovitustes „Protection from exposure to second-hand tobacco smoke“ (http://apps.who.int/iris/bitstream/10665/43677/1/9789241563413_eng.pdf, lk 7-10) on välja toodud, et tervisele ohutut tubakasuitsu sisaldust õhus ei ole olemas ning suitsetajate ja mittesuitsetajate eraldamine isegi väliskeskkonnas ei hoia ära mittesuitsetajate kokkupuudet tervist kahjustava tubakasuitsuga ning selline kokkupuude võib olla olulise ulatusega, kui viibitakse pikemat aega poolkinnistel aladel.

Läbiviidud mõõtmiste kohaselt võib väliskeskkonnas tubakasuitsuga kokku puutudes üldiselt kahjulike peenosakeste ja suitsu taset pidada nullilähedaseks, kui kaugus ühest põlevast sigaretist on rohkem kui 2 meetrit. Tubakasuitsu kahjulike mõjude ulatus väliskeskkonnas sõltub oluliselt tuule suunast ja tugevusest. Mõju on nullilähedane, kui asuda põlevast sigaretist pealtuule suunas, kuid seevastu suitsetajast allatuule suunas asudes ulatub sigaretisuitsu kahjulik mõju 4 meetrini või rohkemgi. Samuti on kahjulik mõju seda suurem, mida suurem on korraga põlevate sigarettide arv või mida lähemal isik suitsetajale asub (vt N.

E. Klepeis, W. R. Ott, P. Switzer „Real-Time Measurement of Outdoor Tobacco Smoke Particles“, Journal of the Air & Waste Management Association, Vol 57, May 2007, p 533 – http://www.tandfonline.com/doi/pdf/10.3155/1047-3289.57.5.522). Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust saab järeldada, et tubakasuitsu läheduses viibimine kahjustab inimese tervist ka väliskeskkonnas, olenedes samas märkimisväärselt tuuletingimustest ja kaugusest suitsetajast. Olukorras, kus isikul pole võimalik asetuda suitsetaja suhtes pealtuult, saab turvaliseks pidada paiknemist põlevast sigaretist minimaalselt 2 meetri kaugusel, arvestades samas ka mitmest suitsetajast ja vastavas keskkonnas viibimise kestusest lähtuvat kumulatiivset mõju.

15. Riigikohus ei pidanud käesolevas asjas tehtud 22.05.2014 määruses nr 3-3-1-30-14 (p-d 15-16) veenvaks vangla väidet, et kaebajal oli 3 × 5 meetri suuruses jalutusboksis võimalik

3-13-70034 8(10) valida endale sobiv koht, kus ülejäänud nelja kinnipeetava suitsetamine teda ei häiriks, ning leidis, et vanglal tuleb tõendada, et jalutusboksis vahetub õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama. Samuti leidis Riigikohus, et passiivse suitsetamisega tervisekahju kaasnemist tuleb eeldada ning isiku asetamine olukorda, kus ta on sunnitud tubakasuitsu sisse hingama, alandab tema väärikust ega ole kooskõlas VangS § 41 lgga 1. Kinnipeetaval on PS § 28 lg-st 1 tulenev õigus tervise kaitsele ning talle tuleb VangS §

55 lg 2 kohaselt tagada igapäevaselt võimalus vähemalt ühetunniseks jalutuskäiguks värskes õhus. Õigusvastane on olukord, kus kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäiku üksnes sellistes tingimustes, kus puudub mõistlik võimalus vältida tubakasuitsu sissehingamist.

16. Ligikaudu 15 m2 suuruse pindalaga, kõrgete betoonseintega ja üksnes pealt avatud jalutusboksi puhul tuleb ringkonnakohtu hinnangul eeldada, et märkimisväärset õhuliikumist selles üldjuhul ei toimu. Seega peaks mittesuitsetaval kinnipeetaval olema võimalik eemalduda lähimast suitsetavast kinnipeetavast vähemalt 2 meetri kaugusele. Teoreetiliselt on see võimalik, kuid pidades silmas, et VangS § 55 lg-st 2 tulenevalt peab lisaks värskele õhule olema kinnipeetavale tagatud ka jalutamise (s.o ringiliikumise) võimalus, siis jalutusboksi mõõtmeid (ca 3 × 5 meetrit) ja selles üheaegselt viibinud kinnipeetavate koosseisu (5 inimest, kellest 4 suitsetas) arvestades tuleb eeldada, et suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühes jalutusboksis viibimise ja seal ringiliikumise korral ei ole mittesuitsetajal sellistel tingimustel mõistlikult võimalik tubakasuitsu sissehingamisest hoiduda. Ringkonnakohus rõhutab siiski, et selline järeldus lähtub üksnes konkreetse juhtumi asjaoludest ning hinnang võiks olla teistsugune, kui jalutusboksis viibib üheaegselt vähem kinnipeetavaid või nende hulgas on vähem suitsetajaid.

IA on ka oma 16.02.2012 taotluses (I kd, tl 92-93) juhtinud Tallinna Vangla tähelepanu muu hulgas asjaolule, et ta ei saa minna jalutuskäigule värsket õhku hingama, sest kõik kambris nr

236 viibivad kinnipeetavad suitsetavad. Selle pöördumise tulemusena paigutati IA ümber teise kambrisse (I kd, tl 98). Tallinna Vangla on kohtumenetluses esitatud seisukohas väitnud, et mittesuitsetavatel kinnipeetavatel võimaldatakse vastava soovi avaldamise korral jalutada suitsetavatest kinnipeetavatest eraldi jalutusboksis, kuid kaebaja on sellele vaielnud vastu, märkides, et sellise võimaluse olemasolust ei ole keegi kinnipeetavaid teavitanud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kaebaja 16.02.2012 taotluses väljendatut, tuleb pidada usutavaks, et isegi kui vastustaja tegelikult võimaldas mittesuitsetajatel jalutada eraldi boksis (millele Tallinna Vangla ei ole 01.11.2013 vastuses kahju hüvitamise taotlusele siiski viidanud – I kd, tl 6-7), ei olnud kinnipeetavaid sellise võimaluse olemasolust piisavalt teavitatud, mistõttu ei olnud vastav õigus reaalselt tagatud. Sellest lähtuvalt tunnistab ringkonnakohus õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevusetuse, mis seisnes selles, et IAle ei olnud perioodil 22.12.2011–22.01.2012 kambris nr 236 viibimise ajal nõuetekohaselt tagatud VangS § 55 lg-s 2 ettenähtud võimalus jalutada värskes õhus (s.o kaebajal puudus reaalne võimalus hoiduda tubakasuitsu sissehingamisest). Sarnase õigusvastase käitumise ärahoidmiseks edaspidi tuleks jalutuskäigu ajal suitsetamist mittesoovivatel kinnipeetavatel võimaldada viibida jalutusboksis koos teiste mittesuitsetajatega või kindlustada neile muul moel suitsuvaba keskkond. Samuti on oluline, et vastavast võimalusest oleks kinnipeetavaid asjakohaselt teavitatud (nt reguleerides nimetatud küsimuse vangla kodukorras).

17. Ligikaudu 215 m2 suuruse pindalaga, ühest küljest ja pealt täielikult ning kahest küljest osaliselt avatud jalutushooviga seonduvalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s 14 toodud hinnanguga, et selles on tagatud jalutusboksiga võrreldes oluliselt ulatuslikum õhu liikumine ja vahetumine. Jalutushoovi suurust ja kuju arvestades on mittesuitsetaval kinnipeetaval ringkonnakohtu hinnangul võimalik jalutuskäigu ajal eemalduda suitsetavatest kinnipeetavatest piisavalt kaugele ja püsida neist ka ringiliikumise ajal piisavas kauguses,

3-13-70034 9(10) vältimaks soovimatut tubakasuitsu sissehingamist. Halduskohus on põhjendatult viidanud asjaolule, et ka IA ei ole kambris nr 50 viibimise ajal (20.03.2012–20.04.2012 ja 28.04.2012– 14.05.2012) esitanud vanglale mingeid taotlusi või kaebusi seoses koos suitsetajatega jalutuskäigul viibimisega, mistõttu ei ole alust asuda seisukohale, et kaebajale ei olnud värskes õhus jalutamise võimalus sellel perioodil tagatud. Tegemist ei ole ka oma funktsiooni, suuruse ja ehituse poolest TubS § 29 lg-s 1 loetletutega võrreldava objektiga (nt lastevõi noorteasutuste maa-alad, ühistranspordi ootekojad ja jalakäijate tunnelid, tuleohtlikud alad). Sellest tulenevalt jääb IA kaebus suitsetajate ja mittesuitsetajate samasse jalutushoovi paigutamise õigusvastaseks tunnistamise taotluse osas rahuldamata.

18. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et IA viide EIK 20.10.2011 otsusele kohtuasjas Mandić ja Jović v. Sloveenia ei ole asjakohane. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole võtnud selles lahendis seisukohta, et kinnipeetavale peaks vanglas olema tagatud kindla minimaalsuurusega jalutusruum, vaid nimetatud otsuses käsitleti esmajoones kambripinna suurust ja avara jalutushoovi olemasolu (st kambrivälist ajaveetmise võimalust) arvestati üksnes ruumikitsikust leevendava asjaoluna. Kinnipeetava eluruumi piisavuse osas avaldatud hinnangud ei ole automaatselt ülekantavad kinnipeetava jalutusruumi suuruse hindamisele.

IV Menetlusosaliste taotlused

19. IA on apellatsioonkaebuses taotlenud VangS § 12 lg 1 põhiseadusevastaseks tunnistamist, sest vangla ei taga mittesuitsetajate PS §-des 10-14, 18, 19 ja 28 sätestatud põhiõigusi ning isikute kaitseks on vajalik sätestada selge suitsetajate ja mittesuitsetajate eraldihoidmise nõue. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtuga, et olukorras, kus VangS § 12 lg-d 1 ja 2 jätavad lahtiseks võimaluse paigutada erandkorras kinnipeetavaid eraldi ka VangS § 12 lg-s 1 loetlemata alustel, ei välista regulatsioon võimalust paigutada vajadusel eraldi ka suitsetajad ja mittesuitsetajad, ei saa olla tegemist põhiseadusega vastuolus oleva sättega, mis takistaks mingilgi viisil apellandi õiguste kaitset. Vastupidi, kui seadus näeks ette suitsetajate ja mittesuitsetajate range eraldihoidmise, võiks hoopis see osutuda kinnipeetavate õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks, sest olukorras, kus kinnipeetavate õigus vältida tubakasuitsu sissehingamist on tegelikult tagatud (st kindlustatud isiku tervise ja väärikuse austamine), puuduks sellisel eraldihoidmise nõudel igasugune legitiimne eesmärk. Tuleb ka rõhutada, et VangS § 12 lg-s 1 sätestatud eraldihoidmise printsiibi ulatus on kinnise vangla puhul märksa laiem kui pelgalt küsimus isikute samasse kambrisse või jalutusruumi paigutamise lubatavusest, sest eraldihoidmise nõue hõlmab ka näiteks vastavate gruppide vanglasisese suhtlemise välistamist (vt L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. §-d 1-109, 2., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne, Tallinn, 2014, lk 54). Seejuures nähtub juba käesoleva vaidluse asjaoludest, et Tallinna Vangla on kinnipeetavate paigutamisel võimaluse korral arvestanud muu hulgas asjaoluga, kas nad on suitsetajad või mitte.

20. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus IA apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab Tallinna Halduskohtu 20.01.2015 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab IA kaebuse osaliselt ja tunnistab õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevusetuse, mis seisnes IA-le perioodil 22.12.2011–22.01.2012 värskes õhus jalutamise võimaluse ebapiisavas tagamises.

21. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohtu hinnangul võib IA kaebuse selle muudetud kujul lugeda antud juhul rahuldatuks kolmandiku ulatuses. Tallinna Halduskohtu

3-13-70034 10(10) 29.05.2014 määruse alusel on IA olnud riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Kahe kohtuastme peale kokku on kaebajale seega menetlusabi antud 30 euro ulatuses. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab IA kaebuse ja apellatsioonkaebuse kolmandiku ulatuses, tuleb HKMS § 118 lg 2 alusel mõista Tallinna Vanglalt riigituludesse välja 10 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

22. IA on lisaks palunud asendada asjas tehtavas ja avaldatavas kohtuotsuses tema nimi initsiaalidega. HKMS § 175 lg 3 ja § 185 lg 1 alusel tuleb andmesubjekti taotlus rahuldada ning asendada käesolevas asjas avaldatavas kohtuotsuses IA nimi initsiaalidega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets