3-13-1889/51 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1889 Haldusasi S.V. kaebus Politseija Piirivalveameti 29. augusti 2013. a otsuse nr 15.3-3/521-1 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27. märtsi 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus S.V. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja S.V. Vastustaja Politseija Piirivalveamet RESOLUTSIOON Jätta S.V. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. märtsi 2014. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26. oktoober 2015 seega).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti (PPA) 29. augusti 2013. a otsusega nr 15.3-3/521-1 tunnistati S.V. pikaajalise elaniku elamisluba nr XXXXXXXXXXX välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks alates 29. augustist 2013.

2. S.V. esitas kaebuse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt: 2.1. Kaebaja on seisukohal, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on täiendav karistus kaebaja sooritatud kuritegude eest, mille eest teda on juba karistatud. PPA otsuse tagajärjel saab kaebajast ühiskonna heidik. 2.2. Kaebaja on küll Vene Föderatsiooni kodanik, kuid ta on Eestis sündinud ning elanud siin kogu oma elu. Eestis elavad kaebaja vanemad, vend, abikaasa ja alaealised lapsed. Kaebaja õpib eesti keelt ning on sooritanud eksamid tasemel A1 ja A2. Kaebaja on alustanud eesti keele õppimist tasemel B1. Kaebaja ei ole vanglas toime pannud ühtegi õigusrikkumist. Võimalusel ta töötab ning tasub kohtukulusid.

2

2.3. Kaebaja on kriminaalkorras karistatud esmakordselt. Iga inimene võib eksida, kuid talle tuleb anda võimalus enda parandamiseks. Enne karistuse kandmist kaebaja töötas ning tasus Eesti riigile makse. 2.4. Kaebajal on eakad vanemad, kel on rida kroonilisi haigusi. PPA otsus mõjub halvasti juba nende niigi kehvale tervisele. Nii kaebaja vanemad, abikaasa kui ka alaealised lapsed vajavad kaebaja abi. Kaebaja suhtleb oma lastega kirja ja telefoni teel ning kohtub nendega ka lühiajaliste kokkusaamiste käigus.

3. Tartu Halduskohtu 27. märtsi 2014. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgnevad: 3.1. Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec (2000) 15 järgi võib pikaajalise sisserändaja elamisloa kehtetuks tunnistada ka juhul, kui isik on süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemises ja kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule. Viru Maakohtu Narva kohtumaja 21. novembri 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-3124 on S.V. süüdi mõistetud karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 4 ja 5, § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 ning § 415 lg 1 alusel ning talle on karistuseks mõistetud 18 aastat vangistust. Nimetatud otsus jõustus Riigikohtu 3. augusti 2012. a määrusega. VMS § 241 lg 1 p 2 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 3 alusel peab kaalutlusotsuse langetamisel võtma arvesse ka seda, kas avalik huvi tagada avalik julgeolek kaalub üles isiku erahuvi säilitada elamisluba. Isikust lähtuv oht avalikule korrale ja julgeolekule peab olema reaalne ja piisavalt tõsine. Vastav nõue tuleneb ka Euroopa Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiivi 2003/109/EÜ, mis reguleerib pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust liikmesriikides art 12 lg-st 1. Ohuna avalikule korrale tuleb käsitada olukorda, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Tegemist on prognoosotsusega, mille kontrollimisel tohib kohus tuvastatud asjaolude põhjal anda üksnes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht on tõenäoline (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 18). Ohtu kinnitavaks asjaoluks võib olla ka kuriteo toimepanemise fakt. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 24. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14). 3.2. PPA otsuses on põhjendatud, miks isik kujutab endast avalikule korrale ja julgeolekule jätkuvalt ohtu. Ei Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast (EIK 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 52178/10: Samsonnikov vs. Eesti, p 86) ega ka Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13. septembri 2000. a soovitusest Rec (2000) 15 tulene keeldu pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. 3.3. Vaidlusaluse otsuse andmisel ei ole rikutud kaalutlusõiguse reegleid – isikut on menetluse algatamisest teavitatud ning talle on antud õigus esitada enda seisukohti ning vastuväiteid. Otsuse tegemisel on arvesse võetud kaebaja perekondlikke sidemeid ning Eestis viibimise kestust. Haldusaktis leiti, et kaebaja side kodakondsusjärgse riigiga (Vene Föderatsioon) on nõrk, kuid see ei välista pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Lisaks ei ole tegemist topeltkaristamise keelu rikkumisega, kuna elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole karistus. Avalik huvi tagada avalik kord ja julgeolek kaalub antud juhul üles isiku huvi säilitada pikaajalise elaniku elamisluba.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. S.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

3

4.1. PPA otsus on täiendavaks karistuseks kaebaja toimepandud kuritegudele ning raskendab kaebaja juba niigi rasket olukorda. 4.2. Kaebaja toimepandud teod oli suunatud isiku, mitte riigi vastu, seega on arusaamatu, kuidas saab kaebaja ohustada avalikku korda ja riigi julgeolekut. 4.3. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud kaebaja esitatud tõenditega. Kaebaja on selgeks õppinud eesti keele ja teinud ära vastavad eksamid. Kaebaja läbis sotsiaalprogrammi, mistõttu ei saa teda agressiivseks pidada. Kaebaja ei ole vanglas toime pannud mitte ühtegi distsiplinaarrikkumist. Kaebaja on oma toimepandud kuritegu kahetsenud ja süüd teadvustanud. See on märk paranemisest. 4.4. Vabaduses viibides maksis kaebaja seadusest tulenevaid makse. Tema tööstaaž on seotud Eestiga. Halduskohus ei lisanud asja juurde kaebaja vanemate kirjalikke tunnistusi ega krooniliste haiguslugude väljavõtteid. Need tõendid võisid aga samuti mõjutada asja tulemust. Halduskohus ei ole arvesse võtnud seda, mis saab kaebaja lähikondsetest siis, kui kaebajal pikaajalise elaniku elamisluba enam ei ole.

5. PPA vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt: 5.1. PPA otsus on kaalutletud, proportsionaalne ja õiguspärane. Kaebaja on kohtuotsusega süüdi mõistetud ning talle on karistuseks määratud 18 aastat vangistust. Kaebaja ohtlikkust avalikule korrale ei ole põhjendatud pelgalt toime pandud kuritegudega, vaid arvesse on võetud ka Viru Vangla esitatud arvamust. Karistusregistri väljavõttest ning Viru Vangla koostatud iseloomustusest nähtuvalt on kaebaja ohtlik konkreetsele täiskasvanule (st ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju) ning ohtlik avalikkusele (st ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või kui muutuvad ümbritsevad olud). Iseloomustuses on märgitud, et kaebaja võib olla teiste suhtes teadlikult agressiivne ja tegutseda konfliktses situatsioonis impulsiivselt. 5.2. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et kohtuotsuses on kaebaja esitatud tõendid tähelepanuta jäetud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lg 2 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Halduskohus on võtnud arvesse kaebaja perekonnaja eraelu, sh arvestanud isiku pikaajalise sisserändaja staatust ja Eestis elamise kestust. Nende asjaoludega arvestamine nähtub ka vaidlusalusest haldusaktist. Kaebaja on sündinud Eestis, kuid ta on Vene Föderatsiooni kodanik. Eestis elavad kaebaja vanemad, abikaasa ja alaealised lapsed. Kaebaja abikaasa ja lapsed on Eesti Vabariigi kodanikud. Kaebajalt ei ole võetud ära võimalust elada täisväärtuslikku perekonnaelu, vaid ta ise on oma kuritegeliku tegevusega põhjustanud olukorra, kus tema perekonnaelu elamise võimalus on piiratud seoses süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega. Kaebajal on säilinud õigus teostada oma õigusi tähtajalise elaniku elamisloa alusel, kui ta esitab vastava loa saamiseks taotluse. 5.3. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole karistus, vaid administratiivmeede, mille kohaldamine on tingitud kaebaja sooritatud kuritegudest ning mille eesmärk on tagada avalik kord ja julgeolek.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on proportsionaalne ja motiveeritud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

7. Nii halduskohus kui vastustaja on õigustatult viidanud sellele, et PPA otsus isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ei ole käsitatav karistusena, vaid tegemist on

4

administratiivmeetmega. Isiku eraldamine ühiskonnast ja tema paigutamine süüdimõistva kohtuotsuse tulemina vanglasse ei ole samastatav haldusaktiga, mis tunnistab kehtetuks isikule varasema haldusaktiga antud õiguse. See, et vaidlusaluse haldusakti andmisel on muuhulgas tuginetud varasemale karistatusele ja isiku toimepandud tegude raskusastmest tulenevalt antud hinnang isiku võimalikule ohtlikkusele nii avalikule korrale kui julgeolekule, ei anna sellele meetmele veel karistuslikku dimensiooni. Seda enam, et peamiselt on isiku kriminaalkorras karistamine reaktsioon juba aset leidnud teole või tegudele, samas teenib see ka potentsiaalselt ohtliku isiku eraldamise eesmärki muust õiguskuulekast ühiskonnast. Isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise peamise eesmärgina tuleb antud juhul näha riigi soovi hoida ära tulevikus aset leidvaid võimalikke uusi süütegusid ning vastav haldusõiguslik reaktsioon on lihtsalt üks viis näidata, et isik on oma tegudega end asetanud olukorda, kus riik võib teda pidada ohtlikuks avalikule korrale ja julgeolekule. Sellest nähtub ka riigi võimalik usaldamatus isiku suhtes, kelle suhtes riik on varasemalt teinud positiivse otsuse, st andnud pikaajalise elaniku elamisloa, isik aga oma käitumisega on riigi usaldust kuritarvitanud ning toonud kaasa ka vastavate tagajärgede rakendamise.

8. Apellatsioonkaebuses esitatud väited seonduvad ka sellega, et kaebaja toimepandud süüteod ei ole olnud suunatud Eesti riigi julgeoleku ja avaliku korra vastu. Vaidlusaluse haldusakti andmisel defineeriti avaliku korra mõistet kuni 30. juunini 2014 kehtinud politseija piirivalve seaduse redaktsiooni (PPVS v. r) § 72 lg-s 1, mille kohaselt avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning isikute subjektiivsete õiguste ja õigushüvede kaitstus. 1. juulist 2014 jõustunud korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg 1 annab avaliku korra osas samasisulise definitsiooni nagu kehtetu PPVS v.r § 72 lg 1. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kuigi erinevates seadustes võidakse avalikku korda mõista erinevalt, võib VMS § 241 lg 1 p 2 sisustamisel eeskujuks võtta PPVS v.r § 72 lg 1 ja KorS § 4 lg 1, kuna välismaalaste seaduse nimetatud regulatsioon on ilmselgelt suunatud riikliku julgeoleku ja avaliku korra tagamisele, mistõttu on politsei ja piirivalve seaduse ja korrakaitseseaduse asjakohase regulatsiooni arvessevõtmine relevantne. Korrakaitseseaduse eelnõu seletuskirja (korrakaitseseadus 49 SE § 3; kättesaadav Riigikogu kodulehelt: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/8a9c2286-06fc-65d2-957bbd9e11a940c4/Korrakaitseseadus/) kohaselt võib avaliku korra kaitsealana mõista objektiivset õiguskorda ning kogumit kollektiivsetest ja individuaalsetest õigushüvedest. Kahtlemata on sellega hõlmatud ka isikute ootus, et riik suudab tagada neile turvalise elukeskkonna, st tagab nende elu ja tervise kaitse võimalike rünnete eest, mis võivad lähtuda teistelt isikutelt.

9. Ringkonnakohus ei leia, et ohu kujutamiseks riigi julgeolekule või avalikule korrale peaks isik olema eelnevalt sooritanud riigivastaseid süütegusid KarS 15. peatüki või 16. peatüki 1. jao kontekstis. Ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale tuleb antud juhul mõista laiemalt, sh ohuna riigis elavatele isikutele. Kaebaja varasem käitumine ja kriminaalkorras karistatus raskete isikuvastaste kuritegude, varavastase süüteo ja üldohtliku süüteo eest on näidanud, et ta kujutab endast ohtu teistele inimestele. See, et kaebajat ei ole vanglas distsiplinaarkorras karistatud, ei vähenda kaebaja eelnevate tegude mõju tema suhtes antavale hinnangule ja võimalikule ohule, mis temast vabanemisjärgselt lähtuda võib. Kuigi isik on viidanud sellele, et ta on oma tegudest aru saanud ja teinud kõik, et ennast parandada, ei saa välistada seda, et isik võib vabanedes uuesti kuritegelikule teele pöörduda. Nimelt nähtub Viru Vangla edastatud riskianalüüsist, et süütegude toimepanemine, mille eest kaebaja hetkel karistust kannab, oli tingitud kehvast majanduslikust seisust ning materiaalse kasu saamise võimalusest. Lisaks oli tegemist süütegudega, mis pandi toime grupis, seega võib kaebaja olla kaaslaste poolt mõjutatav (vt Viru Vangla koostatud riskianalüüs, tl 44p).

5

10. Kuigi kaebaja perekonnaliikmed viibivad Eestis, ei too see asjaolu kaasa kaebuse rahuldamist. EIK on leidnud, et kaebaja ei saa tugineda „perekonnaelu“ olemasolule, viidates täiskasvanutele, kes ei kuulu tuumikperekonda ja kelle suhtes ei suudeta näidata, et nad on kaebaja perekonna abivajavad liikmed (vt EIK 9. oktoobri 2003. a otsus kohtuasjas Slivenko vs. Läti, nr 48321/99, punkt 97, EIK 2003-X; EIK 7. novembri 2000. a otsus vastuvõetavuse kohta kohtuasjas Kwakye-Nti ja Dufie vs. Holland, nr 31519/96; EIK 7. juuni 2011. a otsus vastuvõetavuse kohta kohtuasjas Anam vs. Ühendkuningriik, nr 21783/08). Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et kaebaja vanemad, abikaasa ja alaealised lapsed oleksid kaebaja perekonna abivajavad liikmed. See, et kaebaja vanematel esineb tervislikke probleeme, mille tõttu nad vajavad kõrvalist abi (tl 74–77), ei tähenda, et välistatud oleks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine. Kuna kaebaja viibib hetkel kinnipidamisasutuses, ei ole tal praegugi reaalset võimalust oma vanemaid abistada. Kaebaja vabaneb vanglast eelduslikult alles 2025. aastal (kinnipeetava põhiandmed, tl 9p), mil ta on oma 18-aastase vangistuse ära kandnud. Selleks ajahetkeks on täisikka jõudnud ka tema mõlemad lapsed. Ka kaebaja abikaasa on tunnistanud, et karistuse kandmise tõttu ei saa kaebaja laste kasvatamises osaleda (tl 43). Kaebaja on oma perekonnaliikmetega suhelnud – on olnud lühiajalisi kokkusaamisi vanemate, abikaasa ja tütrega (tl 44p–45p). Samuti on kaebaja telefoni teel kontakti hoidnud abikaasa ja tütrega (tl 43). Kuigi kinnipeetav on vangistuse jooksul säilitanud oma perekonnaliikmetega kontakti, ei kaalu kaebaja perekonnaja eraelu riive üles ohtu, mis temast avalikkusele ja riigi julgeolekule tuleneb. Toodud aspekte on vastustaja vaidlusaluses otsuses ka kaalunud.

11. Iseenesest ei too pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine kaasa isiku riigist väljasaatmist ja tema suhtes täiendavate meetmete kohaldamist. Tulenevalt S.V. i kinnipeetava staatusest kuulub tema suhtes kohaldamisele VMS § 43 lg 3, mis sätestab, et Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava Eestis viibimise seaduslik alus on VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ja tal ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Lisaks on isikul säilinud võimalus taotleda tähtajalist elamisluba.

12. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, mistõttu jääb kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot (tl 28) ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot (tl 122) kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene