3-14-50174/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

24. september 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50174 Haldusasi OÜ Estera Baltic (pankrotis) pankrotitoimkonna liikme Aivar Liibaku ja Swedbank AS kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 12. detsembri 2013. a protokollilise otsuse nr 25-1 päevakorrapunkti nr 1 tühistamiseks ning asja uuesti läbivaatamiseks ja uue otsustuse tegemiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 20. jaanuari 2015. a otsus Menetlusosalised Kaebajad – OÜ Estera Baltic (pankrotis) pankrotitoimkonna liige Aivar Liibak Swedbank AS, esindaja Olavi Järve Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja v.adv Andres Aavik Kolmas isik – Raul Oberg Menetluse alus ringkonnakohtus Eesti Advokatuuri apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Eesti Advokatuuri apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20. jaanuari 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14- 50174 ning teha asjas uus otsus, millega jätta OÜ Estera Baltic (pankrotis) pankrotitoimkonna liikme Aivar Liibaku ja Swedbank AS kaebus rahuldamata. 3. Mõista OÜ Estera Baltic (pankrotis) pankrotitoimkonna liikmelt Aivar Liibakult ja Swedbank AS-lt solidaarselt Eesti Advokatuuri kasuks välja menetluskulud 15 (viisteist) eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3-14-50174 2(8) EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 26. oktoobril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus kuulutas 16.12.2008 otsusega nr 2-08-69964 välja OÜ Estera Baltic pankroti ja määras pankrotihalduriks vandeadvokaat Raul Obergi. OÜ Estera Baltic (pankrotis) pankrotitoimkonna liige ja võlausaldaja Swedbank AS esindaja Aivar Liibak esitas 11.10.2013 Pärnu Maakohtule kaebuse R. Obergi tegevuse / tegevusetuse peale. Pärnu Maakohus selgitas 04.09.2014 vastuses, et seadus ei anna võlausaldajale õigust taotleda pankrotihalduri vabastamist või trahvimist. Kohus ei tuvastanud järelevalvemenetluses halduripoolseid rikkumisi, mis annaksid aluse tema vabastamiseks või trahvimiseks ilma eelneva hoiatuseta. Samas tegi kohus pankrotihaldurile trahvihoiatuse pankrotiseaduse (PankrS) § 165 lg 2 täitmata jätmise eest (st pankrotitoimkonnale perioodiliste ettekannete esitamata jätmise eest).

2. OÜ Estera Baltic (pankrotis) pankrotitoimkonna liige ja võlausaldaja Swedbank AS esindaja A. Liibak esitas 25.10.2013 Eesti Advokatuurile kaebuse R. Obergi tegevuse / tegevusetuse peale ning taotles tema suhtes aukohtumenetluse algatamist ja advokaadi karistamist PankrS § 55 lg-tes 1 ja 2, § 62 lg-s 3, § 66 lg-s 1 ja § 165 lg-s 1 ning advokatuuri eetikakoodeksi §-s sätestatud kohustuste rikkumise eest, millega põhjustati võlausaldajatele olulist kahju.

Eesti Advokatuuri aukohus jättis 12.12.2013 protokolli nr 25-1 kantud otsusega algatamata aukohtumenetluse vandeadvokaat R. Obergi tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Aukohus märkis, et kaebuses esitatud väited minetuste kohta vandeadvokaadi tegevuses ei ole leidnud kinnitust. PankrS § 69 lg 1 kohaselt teostab pankrotihalduri tegevuse üle järelevalvet kohus, mistõttu on võlausaldajatel ja pankrotitoimkonna liikmetel olemas aukohtumenetlusest tõhusamad viisid oma õiguste kaitseks.

3. OÜ Estera Baltic (pankrotis) pankrotitoimkonna liige Aivar Liibak ja Swedbank AS esitasid 12.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 12.12.2013 protokolli nr 25-1 tühistamiseks osas, millega jäeti algatamata aukohtumenetlus

3-14-50174 3(8) vandeadvokaat Raul Obergi tegevuse suhtes, ning Eesti Advokatuuri aukohtu kohustamiseks algatada R. Obergi suhtes aukohtumenetlus.

Aukohus jättis R. Obergi tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamata kahel põhjusel: eetikakoodeksi või PankrS normide rikkumine ei ole leidnud kinnitamist ning kaebajatel on muu tõhusam viis oma õiguste kaitseks. PankrS § 68 lg 2 ja § 69 lg 1 alusel teostatav järelevalve ei välista advokatuuri järelevalvet advokatuuriseaduse (AdvS) § 19 lg 1 tähenduses distsiplinaarsüüteo toime pannud advokaadi üle (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2013 otsus nr 3-12-172). Lisaks tuleneb Pärnu Maakohtu 04.09.2014 vastusest, et kaebajatel ei ole õigust esitada kohtule taotlust R. Obergi vabastamiseks või trahvimiseks. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole aukohtusse pöördunud isiku õiguste kaitse, vaid antud menetlus toimub n-ö objektiivsetes, mitte subjektiivsetes huvides. Seega ei eelda ka aukohtu otsuse vaidlustamine isiku õiguste rikkumist, vaid piisab põhjendatud huvist, mis käesoleval juhul ilmselgelt esineb. Rikutud on ka kaebajate õigust nende kaebuse nõuetekohasele menetlemisele advokatuuri aukohtus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.2013 määrus nr 3- 13-1538, p 6). Aukohus rikkus oluliselt uurimispõhimõtet ja põhjendamiskohustust, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni ja vaidlustatud haldusakt tuleb juba ainuüksi sellel põhjusel tühistada. Aukohtul oli kohustus selgitada välja kõik kaebuse õigeks lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud, arvestades ka PankrS-s sätestatut. Aukohus on rajanud oma otsuse üksnes

R. Obergi väidetele ega ole vastanud kaebajate seisukohtadele.

R. Oberg on rikkunud PankrS § 55 lg-d 1 ja 2, § 66 lg-t 1 ja § 165 lg-t 1, mistõttu on aukohtu 12.12.2013 protokolli kantud järeldused ka sisuliselt ebaõiged. R. Obergi mittenõuetekohase tegevuse tõttu on OÜ Estera Baltic (pankrotis) võlausaldajatele tekkinud oluline kahju (100 181 eurot). Kaebajate peamiseks eesmärgiks oli saavutada olukord, kus OÜ Wenders Timber vastu esitatud tagasivõitmise hagi oleks tagatud selliselt, et positiivse lahendi korral oleks võimalik ka selle täitmine. R. Obergi tegevusetus (vaatamata A. Liibaku korduvatele meeldetuletustele, millele pankrotihaldur isegi ei vastanud) on viinud olukorrani, kus OÜ Wenders Timber on võõrandanud tagasivõitmise esemeks olevad kinnistud edasi OÜ-le Felandia, mistõttu on hagi osas tehtava kohtulahendi täitmine eeldatavasti võimatu. Sellel põhjusel otsustas OÜ Estera Baltic (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolek 09.05.2014 otsusega hagist loobuda. Samuti on haldur rikkunud seadusest tulenevat aruandekohustust.

4. Eesti Advokatuur vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus on tehtud aukohtule esitatud tõendite alusel ja vastab seaduse nõuetele, sest kaebuses toodud asjaolusid ei ole võimalik kontrollida aukohtumenetluses, vaid selleks on nähtud ette muud tõhusad õiguskaitsevahendid (mh PankrS § 68 lg 2), mida kaebajad asusid kasutama juba enne aukohtusse pöördumist. Kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda vandeadvokaat R. Obergi suhtes aukohtult distsiplinaarmenetluse algatamist, mistõttu tuleks kaebus jätta läbi vaatamata (vt ka kohtulahendid analoogilistes asjades nr 3- 09-1166, 3-09-1589, 3-09-2550, 3-10-1037, 3-11-187, 3-12-2617, 3-13-1365, 3-13-1538 ja 3- 14-51432). Kaebajatel on aukohtumenetlusega seonduvalt üksnes kaks õigust: õigus esitada kaebus ja õigus nõuda selle menetlemist, kuid neil puudub igasugune õigustatud huvi kaebuse lahendamise tulemuse suhtes.

5. Kolmas isik Raul Oberg nõustus täielikult vastustaja seisukohtadega ning leidis, et aukohtu 12.12.2013 protokoll on õiguspärane ja piisavalt põhjendatud. Kolmanda isiku suhtes aukohtumenetluse algatamata jätmine ei saa rikkuda kaebajate subjektiivseid õigusi. Kaebajad saavad oma õigusi kaitsta kohtus (PankrS § 67 ja § 68 lg 2). Lisaks on kaebajate peamine etteheide pankrotihaldurile (s.o tagasivõitmise hagi väidetav hooletu menetlemine tsiviilasjas nr 2-11-5665) osutunud põhjendamatuks, sest OÜ Estera Baltic (pankrotis) võlausaldajate

3-14-50174 4(8) üldkoosoleku 09.05.2014 otsuse alusel on hagist 12.05.2014 loobutud selle perspektiivituse tõttu.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.01.2015 otsusega OÜ Estera Baltic (pankrotis) ja Swedbank AS kaebuse, tühistas Eesti Advokatuuri aukohtu 12.12.2013 protokollilise otsuse nr 25-1 päevakorrapunkti nr 1 ning tegi Eesti Advokatuurile (aukohtule) ettekirjutuse vaadata OÜ Estera Baltic (pankrotis) ja Swedbank AS 25.10.2013 kaebus uuesti läbi ja teha selles osas õiguspärane otsustus.

Advokatuuri taotlus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1, 2 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbivaatamata jätmiseks ei ole põhjendatud, sest kaebuse taotluseks on 12.12.2013 protokolli p 1 tühistamine ja asja uuesti läbivaatamiseks kohustamine, mitte aga aukohtumenetluse algatamiseks kohustamine, mis on aukohtu kaalutlusotsus. Õigus nõuda advokaadi distsiplinaarkorras karistamist ja õigus pöörduda kaebusega advokatuuri aukohtu poole ei ole kattuvad õigused. Isikul on subjektiivne õigus nõuda, et advokatuur menetleks tema kaebust nõuetekohaselt (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6). Käesoleval juhul ongi kaebajad väitnud, et aukohus rikkus oluliselt uurimispõhimõtet ja põhjendamiskohustust, mistõttu on neil kaebeõigus. Ka aukohus ei jätnud kaebust läbi vaatamata ega rahuldamata põhjusel, et kaebajad pole „huvitatud isikud“, vaid põhjusel, et R. Obergi tegevuses puudusid aukohtu hinnangul distsiplinaarsüüteo tunnused.

Haldusmenetluse seaduses sätestatut (nt HMS §-d 4-6) tuleb täiendavalt kohaldada ka menetluses, milles otsustatakse aukohtumenetluse algatamise üle, sest vastasel korral pole kaalutletud ja põhjendatud otsustuse tegemine võimalik. Vastav põhistus tuleb ka lahendis või selles viidatud ja menetlusosalistele kättesaadavas muus dokumendis välja tuua. Käesoleval juhul jääb esmalt arusaamatuks, kas aukohus lahendas protokollilise otsusega kaebuse sisuliselt või mitte. Aukohtu 12.12.2013 protokollist ei nähtu, millel baseerub hinnang, et advokaadi poolne rikkumine ei ole kinnitamist leidnud, mistõttu ei ole see otsustus kohtulikult kontrollitav. Pole võimalik mõista, kas aukohus üksnes uskus advokaadi väiteid või hindas ka ise mingeid tõendeid. Otsuse põhistus on ka vastuoluline, sest ühelt poolt ei tuvastata distsiplinaarsüüteo tunnuseid, kuid teisalt soovitatakse õiguste kaitseks pöörduda kaebusega järelevalvet teostava kohtu poole. Aukohtumenetlus on olnud pinnapealne ja tehtud lahendi põhistus ei vasta seaduse nõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti tagantjärele motiveerimine ei ole lubatav, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada ja kohustada aukohut lahendama kaebus uuesti. Kuna vastavad motiivid haldusaktis puuduvad, ei hinda kohus advokatuuri kohtumenetluses esitatud väiteid, kas pankrotitoimkonna liikmel ja/või võlausaldajal on õigus pöörduda pankrotihaldurist advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu poole või tohivad nad kaevata üksnes pankrotitoimkonnale, võlausaldajate üldkoosolekule, kohtule, Pankrotihaldurite ja Kohtutäiturite Kojale või Justiitsministeeriumile jms.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Eesti Advokatuur palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta OÜ Estera Baltic (pankrotis) ja Swedbank AS kaebus rahuldamata. Halduskohus oleks pidanud kaebuse tagastama või jätma selle läbi vaatamata, sest kaebusega ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki. Kaebajad taotlesid aukohtu kohustamist algatada aukohtumenetlus R. Obergi suhtes ning kohtul ei olnud õigust seda nõuet iseseisvalt korrigeerida, mistõttu oleks kaebus tulnud jätta rahuldamata. Analoogilistes asjades on kujunenud selge kohtupraktika (nt lahendid haldusasjades nr 3-09-1166, 3-09-

3-14-50174 5(8) 1589, 3-09-2550, 3-10-1037, 3-11-187, 3-12-1016, 3-12-2617, 3-13-1538, 3-14-51432, 3-14- 51770, 3-14-52251), millest tulenevalt saab kaebajatel olla subjektiivne õigus üksnes nende taotluse menetlemisele, mitte aga advokaadi suhtes aukohtumenetluse läbiviimisele või tema karistamisele. Halduskohus on jätnud varasema praktika põhjendamatult arvestamata. Kaebajate taotlust on nõuetekohaselt menetletud ja kaebajad ei ole tõendanud, et aukohtu otsus rikub nende subjektiivseid õigusi. Kaebajatel ei ole mistahes õigustatud huvi kaebuse lahendamise tulemuse suhtes. Advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmisest või sellest keeldumisest ei sõltu kaebajate õiguste või vabaduste realiseerimine. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi. Aukohtumenetluse subjektiks on ainult advokaat, kelle suhtes menetlust läbi viiakse.

Apellant on ka seisukohal, et kaebajad ei tegutse käesoleval juhul oma õiguste kaitsel, sest maakohus on tsiviilasjas nr 2-08-69964 esitatud vastuses märkinud, et võlausaldajatel puudub üldse õigus esitada kohtule kaebusi pankrotihalduri peale. Seega puuduvad kaebajatel õigused, mida vaidlusalune aukohtu otsus võiks mõjutada. Samuti ei saa nad aukohtu otsust vaidlustada avalikes huvides. Aukohtumenetluse erisusi on käsitletud näiteks jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2014 määruses nr 3-13-1365. Aukohus on menetlenud kaebust nõuetekohaselt: võttis kaebuse menetlusse ja uuris seda, andis advokaadile võimaluse esitada selgitused, kontrollis kaebuses ja selgitustes toodud asjaolusid ning jõudis kogutud tõendite alusel seisukohale, et R. Obergi käitumises puudusid distsiplinaarsüüteo tunnused. Aukohtu 12.12.2013 protokolliline otsus on tehtud esitatud tõendite alusel ja vastab seaduse nõuetele. Halduskohtu otsus on ka sisuliselt ebaõige ning kohus ei ole andnud mingit hinnangut Pärnu Maakohtu 04.09.2014 vastusele, millest nähtub üheselt, et järelevalvet teostav kohus ei tuvastanud pankrotihalduri tegevuses minetusi või rikkumisi, mis võiksid anda aluse R. Obergi vabastamiseks või tema karistamiseks. Nimetatud tõend kinnitab, et kaebus on põhjendamatu ja sisuliselt perspektiivitu.

8. OÜ Estera Baltic (pankrotis) pankrotitoimkonna liige Aivar Liibak ja Swedbank AS vaidlevad kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebajad nõustuvad täielikult halduskohtu põhjendustega. Halduskohus ei ole muutnud kaebuse nõuet vastu kaebajate tahtmist, vaid lähtus kaebuse taotlusest selle 26.03.2014 muudetud kujul. Kaebajate kaebeõigus ei eelda subjektiivsete õiguste rikkumist, sest AdvS § 18 lg 1 järgi võivad nad kohtule kaebuse esitada huvitatud isikutena (sarnaselt AdvS § 16 lg 1 alusel aukohtu poole pöördumisega, mida aukohus on seejuures ise aktsepteerinud, sest lahendas kaebuse sisuliselt). Kuna vastustaja on käesoleval juhul lisaks rikkunud kaebajate subjektiivset õigust nende kaebuse nõuetekohasele menetlemisele, on kaebus igal juhul lubatav. Aukohtu käsitlus kaebajate kaebeõigusest on vastuolus ka vastustaja enda viidatud kohtupraktikaga. Tuleb eristada õigust nõuda aukohtumenetluse algatamiseks esitatud taotluse nõuetekohast läbivaatamist ning õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ja advokaadi karistamist. Isikul puudub subjektiivne õigus kindlale aukohtumenetluse tulemusele, kuid tal on siiski subjektiivne õigus nõuda, et advokatuur menetleks tema kaebust advokaadi tegevuse peale nõuetekohaselt (nt lahendid nr 3-09-1589, 3-12-1016, 3-13-1538). Viide haldusasjas nr 3-13-1365 tehtud lahendile ei ole asjakohane, sest kaebajad ei ole praegusel juhul nõudnud advokaadile distsiplinaarkaristuse määramist. Aukohus ei teostanud 12.12.2013 protokollilise otsuse tegemisel kaalutlusõigust õiguspäraselt ning sisuliste põhjenduste puudumise tõttu ei ole vaidlustatud otsus kontrollitav. Vastustaja väited kaebuse sisulisest kontrollimisest on paljasõnalised. Pärnu Maakohtu 04.09.2014 vastus ei saa kuidagi mõjutada aukohtu põhjendamiskohustuse ulatust, sest see ei olnud 12.12.2013 otsuse tegemise ajal teada. Samuti on kohtulik järelevalve pankrotihalduri tegevuse üle kitsam kui aukohtumenetlus ega saa viimast kuidagi asendada.

3-14-50174 6(8) 9. Kolmas isik Raul Oberg ei ole apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib kohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla ka isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati. Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda või vabadusi piirata (HKMS § 44 lg 1). Kaebajale annab seadus õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning õiguse saada sellele pöördumisele vastus. Vaidlust ei ole selle üle, et seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist.

Küll aga on halduskohus õigesti märkinud, et kaebeõiguse aluseks saab siiski olla aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.05.2015 otsus nr 3-14- 51414, p 9; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6). Huvitatud isikule on seadusega antud õigus esitada taotlus advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, et tõhustada advokaadi kutsetegevuse iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas tegemist on üldse süüteoga, kuulub aukohtule. Järelevalve advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle kuulub advokatuuri pädevusse (AdvS § 3 p 2) ning kohus saab järelevalve teostamisse sekkuda üksnes siis, kui tegemist on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2014 määrus nr 3-13-1365, p-d 15-16). Kohus ei saa huvitatud isiku kaebuse lahendamise käigus aukohtu poolt menetlusnormide järgimise kontrollimisel asuda tuvastama, kas aukohus on väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud tuvastanud õigesti või mitte (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 17).

11. Halduskohtuga tuleb nõustuda, et advokatuuri aukohus on vaidlusalust 12.12.2013 protokollilist otsust (tl 32-33p) motiveerinud äärmiselt napisõnaliselt, viidates üksnes üldistavale hinnangule, et kõik kaebajate väited võimalike minetuste kohta pankrotihalduri tegevuses on ümber lükatud advokaadi selgitustega.

Aukohtule 25.10.2013 esitatud kaebuses (tl 22-30) oli R. Obergi süütegudena viidatud pankrotihalduri teavitamisja aruandekohustuse rikkumisele (s.o võlausaldaja esindaja A. Liibaku 19.05.2010, 08.06.2010, 14.02.2011, 08.04.2013 ja 20.05.2013 järelepärimistele vastamata jätmine; pankrotitoimkonnale PankrS § 66 lg 1 alusel regulaarsete aruannete ja PankrS § 165 lg-s 1 sätestatud ettekande esitamata jätmine) ning ebapiisavale hoolsusele OÜ Wenders Timber vastu tsiviilasjas nr 2-11-5665 esitatud tagasivõitmise hagi menetlemisel (sh ei täidetud 18.03.2011 lubadust esitada uus hagi tagamise avaldus, mille tulemusena on OÜ Wenders Timber vaidlusaluste tehingutega seotud kinnistud 04.06.2013 võõrandanud ja muutunud varatuks, millega on võlausaldajatele põhjustatud kahju).

3-14-50174 7(8) Aukohtu protokollist nähtuvalt esitas R. Oberg vastuväited, et temale on päringuid esitanud üksnes võlausaldajad, mitte pankrotitoimkond, ning võlausaldajatele on pankrotimenetluse seis olnud teada ja viimase kuue kuu jooksul ei ole mingeid päringuid haldurile tehtud. Lisaks selgitas R. Oberg, et on esitanud perioodiliselt aruandeid kohtule ning võlausaldajate soovi korral edastanud aruanded ka neile. PankrS § 66 lg-s 1 sätestatud aruandekohustust ei ole rikutud, sest pankrotivara arvelt ei ole kulutusi tehtud. Kohtuasja menetluse viibimist ei saa heita ette haldurile. Hagi tagamise avalduse jättis kohus rahuldamata ja täiendava avalduse esitamine ei olnud asjaoludest tulenevalt põhjendatud. Väidetava kahju tekitamise küsimus ei kuulu aukohtu pädevusse.

12. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd aukohtumenetluses ei otsustata huvitatud isiku taotluse lahendamisel tema õiguste või kohustuste üle, siis ei saa ka huvitatud isiku seisundit selles menetluses samastada menetlusosaliste seisundiga haldusmenetluses (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 14; 20.03.2013 otsus nr 3-12-1016, p 15) ning puudub põhjus nõuda aukohtumenetluse algatamisest keeldumise otsuse motiveerimist samas mahus nagu olukordades, kus haldusorgan otsustab kaalutlusõiguse alusel isiku subjektiivsete õiguste üle. Samuti ei ole tavapärase haldusmenetlusega võrreldav aukohtu uurimiskohustuse ulatus (vt määrus nr 3-14-52251, p 17). Käesoleval juhul nähtub asjaoludest, et aukohus on kaebajate taotluse sisuliselt läbi vaadanud ja võtnud selle kohta seletuse advokaadilt, kelle tegevuse peale on kaevatud. Olukorras, kus kaebajad olid oma taotluses tuginenud AdvS § 16 lg 1 teises lauses märgitud 6-kuulisest tähtajast oluliselt varem esitatud pöördumistele vastamata jätmisele, aruannete esitamisega seonduvate etteheidete kohta andis advokaat adekvaatsed selgitused ning tsiviilasja nr 2-11-5665 menetluse käik ei saanud olla advokaadi kontrolli all, pole alust asuda seisukohale, et aukohus ei ole aukohtumenetluse algatamise põhjendatust piisaval määral kaalunud.

13. Ringkonnakohus nõustub iseenesest kaebajatega selles, et aukohtu 12.12.2013 protokollilises otsuses on põhjendamatult viidatud pankrotiseadusest tulenevatele väidetavalt tõhusamatele võimalustele võlausaldajate ja pankrotitoimkonna liikmete õiguste kaitseks. Ehkki PankrS § 67 annab muu hulgas võlausaldajale õiguse kaevata halduri tegevuse peale ka kohtule, ei tulene PankrS §-st 69 siiski võlausaldajale õigust nõuda kohtult pankrotihalduri suhtes konkreetsete järelevalvetoimingute tegemist või halduri karistamist. Samuti ei anna PankrS § 68 lg 2 võlausaldajale või pankrotitoimkonna liikmele õigust nõuda kohtult halduri vabastamist. Teiste sättes nimetatute kõrval on selline õigus üksnes võlausaldajate üldkoosolekul või pankrotitoimkonnal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodud viite näol siiski olnud tegemist aukohtumenetluse mittealgatamise otsuse iseseisva alusega, vaid aukohtu poolt üksnes nn obiter dictum korras (s.o menetluseseme väliselt) esitatud märkusega. Aukohtumenetluse algatamise või mittealgatamise aluseks ei ole asjaolu, kas kaebajal on võimalik kaitsta oma õigusi mõnes teises menetluses (sarnaselt muudele distsiplinaarmenetlustele võib ka aukohtumenetlus toimuda paralleelselt teiste menetlustega), vaid üksnes advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemine või nende puudumine (AdvS § 16 lg 2). Vastupidine lähenemine eiraks asjaolu, et aukohtumenetluse läbiviimine ei ole nähtud ette huvitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle (nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus nr 3-14-51432, p 6).

14. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Eesti Advokatuuri apellatsioonkaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu 20.01.2015 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab OÜ Estera Baltic (pankrotis) pankrotitoimkonna liikme A. Liibaku ja Swedbank AS kaebuse rahuldamata.

3-14-50174 8(8) 15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS §

109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et kaebajad on käesolevas asjas tasunud halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu kokku 30 eurot (tl 40, tl 53). Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole kaebajad esimese ega teise astme kohtus andmeid esitanud. Eesti Advokatuur on kandnud esimese astme kohtus õigusabikulusid 479,04 eurot (tl 141-144) ning tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 15 eurot (tl 177). Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja jätab uue otsusega kaebuse rahuldamata, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Advokatuuri kasuks tuleb kaebajatelt solidaarselt mõista välja riigilõiv 15 eurot, kuid vastustaja õigusabikulude väljamõistmist ei saa väljakujunenud kohtupraktikat arvestades pidada HKMS § 109 lg-st 6 tulenevalt põhjendatuks, sest käesolev vaidlus ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest (nt Riigikohtu 21.06.2012 otsus nr 3-3-1-26-12, p 29 ja seal viidatud varasemad lahendid).

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets