3-13-2025/43 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-2025 Haldusasi M-KT kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 27. augusti 2013. a käskkirja nr 3-1/124 õigusvastaseks tunnistamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – M-KT, esindaja Tiina Raja Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Arnold Vismann Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna linna apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-2025 muutmata. 2. Mõista Tallinna linnalt M-KT kasuks välja menetluskulud apellatsiooniastmes 320 (kolmsada kakskümmend) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 26. oktoobril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-2025 2(7)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet vabastas 27.08.2013 käskkirjaga nr 3-1/124 menetlusosakonna peainspektori M-KT 31.08.2013 teenistusest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 lg 1 p 2 alusel koondamise tõttu seoses ameti töö ümberkorraldamisega.

2. M-KT esitas 27.09.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõpliku nõudena taotles 27.08.2013 käskkirja õigusvastasuse tuvastamist ja hüvitise väljamõistmist. ATS § 103 lg 2 p 4 kohaselt peab ametniku teenistusest vabastamise haldusakt sisaldama muu hulgas vabastamise põhjendust, kuid antud juhul seda välja toodud ei ole. Kaebaja tööle ei ole etteheiteid tehtud, vaid talle on antud eeskujuliku teenistuse eest mitmeid tänukirju (viimati 19.10.2012). Teatisest ega käskkirjast ei ole võimalik aru saada, miks otsustati koondada nimelt kaebaja ning kas ja kuidas arvestati tema haridust, töönäitajaid ja pikaaegset töökogemust avalikus teenistuses (21 aastat), samuti ei nähtu kaebaja võrdlemist teiste menetlusosakonna peainspektorite näitajatega, millega on rikutud ATS § 90 lg-t 5. Koondamise tegelikuks põhjuseks on olnud kaebaja vanus (sündinud 1943) ja tema pensioniealisus. Seda kinnitab ameti juhataja asetäitja 04.12.2012 e-kiri osakonnajuhatajatele ja sellele lisatud pensionäride nimekiri, milles sisaldub ka kaebaja nimi. Tegemist on kaebaja diskrimineerimisega tema vanuse tõttu. Arvestades kaebaja pikaajalist teenistust ja vastustaja õigusvastast tegevust koondamisest teavitamisel, on kolme kuu ametipalga suurune hüvitis ebaproportsionaalselt väike.

3. Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Vaidlustatud käskkirjas on viidatud nii Tallinna Linnavalitsuse 21.08.2013 korraldusele nr 1122-k kui ka vabastamisteatisele. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametis läbiviidavat struktuurimuudatust ja selle sisu on kirjeldatud ning ümberkorralduse vajadust põhjendatud linnavalitsuse korralduses, mis oli õiguslikuks aluseks ka kaebaja ametikoha (menetlusosakonna peainspektor) kaotamisel. Kaebaja koondamise õiguslikke ja faktilisi asjaolusid (arvesse võeti ametnike haridust, töökogemusi, teadmisi ja oskusi) on omakorda selgitatud 26.08.2013 koondamisteatises. Lisaks selgitati, et vaatamata töökogemusele on kaebaja panus väärteomenetluste läbiviimisel tagasihoidlik, võrreldes teiste ametnike töötulemustega. Kaebaja koondati mõlemas dokumendis kirjeldatud põhjustel, mida polnud tarvis käskkirjas üle korrata. Kaebaja haridus ei ole teiste ametnike omast parem. Kaebaja tööpanus ameti üldistesse töötulemustesse on olnud tagasihoidlik, piirdudes ainult ühetüübiliste rikkumiste (heakord) fikseerimise ja menetlemisega, kuigi ta omas pädevust teostada järelevalvet ja viia läbi menetlusi kuueteistkümne seaduse alusel. Ameti koosseisunimestikus tehtud muudatuste eesmärk oli vähendada eelkõige üheliigilisi järelevalvevõi kontrolliülesandeid teostanud ja sellest tulenevalt ebaefektiivsete ametnike arvu. Tallinna Linnavalitsus vähendas munitsipaalpolitsei ameti koosseisunimestikku 31.12.2013 seisuga veel 28 teenistuskoha võrra. Seega toimus ajavahemikus 01.09.2013– 31.12.2013 koosseisunimestiku vähendamine kokku 43 teenistuskoha võrra, mis ületab mitmekordselt ametis töötanud pensionäride arvu ja kummutab kaebaja käsitluse tema vanuselisest diskrimineerimisest.

3-13-2025 3(7) 4. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.12.2014 otsusega M-KT kaebuse osaliselt, tunnistas 27.08.2013 käskkirja nr 3-1/124 õigusvastaseks ja mõistis Tallinna linnalt M-KT kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses ning tegi Tallinna linnale ettekirjutuse määrata kindlaks M-KT-le väljamaksmisele kuuluv summa. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 200 eurot.

Kuivõrd asjas ei ole tuvastatud, et kaebaja ametikoht (menetlusosakonna peainspektor) oleks ümberkorralduste käigus kaotatud, siis puudus koondamissituatsioon. Tallinna Linnavalitsuse 21.08.2013 korralduses nr 1122-k ja varasemas Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2013 korralduses nr 237-k ettenähtud munitsipaalpolitsei ameti koosseisude võrdlemisel nähtub, et menetlusosakonna peainspektorite ametikohtade arv ei ole vähenenud. Tõendatud ei ole vastustaja väide, et ümberkorralduste käigus muudeti oluliselt kaebaja ametikoha ülesandeid. Isegi kui neid oleks oluliselt muudetud, siis oleks ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamine ATS § 90 lg 1 p-st 3 tulenevalt võimalik üksnes juhul, kui ametijuhendi muutmiseks puudub ametniku nõusolek. Puuduvad väited ja andmed, et kaebajalt oleks sellist nõusolekut üldse küsitud.

Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja teenistusest vabastamisel oleks arvestatud ATS § 90 lg-s 5 sätestatud eelistuskriteeriumeid. Esitatud menetlusstatistilises tabelis kajastatud andmed ei ole sellise järelduse tegemiseks piisavad ega hõlma võrreldavate isikute kõiki teenistusülesandeid, mis ei piirdunud väärteomenetluste alustamise ja väärteoasjade lahendite tegemisega. Muid dokumente väidetava võrdluse kohta esitatud ei ole. Samas viitab Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti administratsiooni 04.12.2012 kirjavahetus kaebaja teenistusest vabastamise otsustamisele seadusevälise kriteeriumi alusel, sest ümberkorraldused plaaniti läbi viia „nii, et töötajate arv väheneks pensionäride arvelt“. Puudub vaidlus, et just pensioniealised moodustasid hiljem teenistusest koondamise tõttu vabastatute enamuse. Tegemist on lubamatu kaalutlusega. Ebaseadusliku teenistusest vabastamise tõttu tuleb vastustajalt mõista kaebaja kasuks välja hüvitis tema kolme kuu keskmise palga ulatuses (ATS § 105 lg 1). Hüvitise suuruse muutmiseks puudub alus ja selles osas jääb kaebus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta M-KT kaebus rahuldamata. Halduskohus on hinnanud vääralt tõendeid, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemise. Kohtu seisukoht koondamissituatsiooni puudumisest on vastuolus esitatud dokumentide ja menetlusosaliste seletustega. Munitsipaalpolitsei ametis toimunud ulatuslik töö ümberkorraldamine ja sellega seonduv koondamissituatsioon nähtub otseselt Tallinna Linnavalitsuse 21.08.2013 korraldusest nr 1122-k ja selle seletuskirjast (lk 4-6). Menetlusosakonna struktuur ja senine töökorraldus korraldati täielikult ümber ning selle tulemusena kaotati koosseisust ühe peainspektori ja ühe vaneminspektori ametikohad, moodustades selle baasil kontrolliosakonnas uue peainspektori ametikoha varasemast täiesti erinevate ametiülesannetega. M-KT ametijuhendi järgi moodustas minimaalselt 60% tema tööajast sisuliselt välitöö. Uue peainspektori ametiülesannetesse ei kuulu aga järelevalve teostamine Tallinna õigusaktide täitmise üle ega regulaarne väärteomenetluste läbiviimine (s.o välitöö), vaid ameti koostöö ja ürituste korraldamine. Uus ametikoht eeldab väga head suhtlemisja koostöö korraldamise oskust, mis kaebajal puuduvad, mistõttu ei olnud seda ametikohta temale võimalik pakkuda.

3-13-2025 4(7) Põhjendamatu on halduskohtu hinnang, et enne ametniku koondamist ei ole arvestatud ATS § 90 lg-s 5 sätestatud eelistuskriteeriumeid ja kaebaja koondati tema vanuse tõttu. Vastustaja poolt kohtule esitatud menetlusosakonna menetlejate statistika kohaselt olid kaebaja töötulemused teistega võrreldes tagasihoidlikud ning seetõttu puudus vajadus võrrelda teda veel täiendavate kriteeriumite alusel. Teist kaebaja oskustele vastavat vakantset ametikohta munitsipaalpolitsei ametil pakkuda ei olnud. Halduskohus hindas ametisisest 04.12.2012 ekirja ebaobjektiivselt, sest see ei saanud olla linnavalitsuse 21.08.2013 korralduse ja järgnenud koondamiste aluseks. Viidatud e-kirja eesmärk oli üksnes selgitada välja pensioniikka jõudnud teenistujate seisukoht 2013. aastal edasitöötamise kohta, planeerimaks asutuse töökorraldust (koolituskulud, valmisolek töölt lahkumiseks jne). Mittediskrimineerimist tõendab ka asjaolu, et 01.07.2014 seisuga oli Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametis pensioniealiste osakaal (9,3%) isegi suurem kui 31.08.2013 seisuga (8,1%), kusjuures ameti teenistujate koguarv on samal perioodil vähenenud 35,8%. Halduskohus tunnistas 27.08.2013 käskkirja põhjendamatult õigusvastaseks tervikuna, kuigi käskkirja p-de 2-4 alusel väljamakstud hüvitiste ja tasude õigusvastasust ei ole tuvastatud. Kui halduskohtu otsus jõustub, oleks Tallinna linnal seetõttu õigus nõuda M-KT-lt käskkirja p-de 2-4 alusel makstud summad tagasi, mis ei saanud olla tema kaebuse eesmärk.

6. M-KT vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja on kogu kohtumenetluse ajal olnud seisukohal, et tegelik koondamissituatsioon puudus, sest tema ametikoha asemele loodi kohe teine ametikoht. Määrav ei ole asjaolu, et teine ametikoht loodi kontrolliosakonda ja tõsteti sealt ümber menetlusosakonda. Tegemist oli samaväärse ametikohaga, mida kaebajale aga ei pakutud. See viitab üheselt eesmärgile kaebajast vabaneda. Seda, et kaebaja koondamise põhjuseks oli tema vanus, tõendab ameti juhataja asetäitja 04.12.2012 e-kiri, mis ei jäta kahtlust, et koondamist plaaniti alustada pensionäridest, olenemata nende tööalastest näitajatest. Asjaolu, et kõigist pensionäridest lahti ei saadud, ei kinnita diskrimineerimise mittetoimumist, sest reaalse analüüsi ja võrdluse teostamine pole tõendatud. Puudus põhjus uurida just pensioniealistelt, kas nad kavatsevad edasi töötada või mitte. Mõistetav võiks olla selletaolise info kogumine üksnes neilt, kelle pensioniiga hakkab aasta jooksul täituma. Väited kaebaja tagasihoidlikest töötulemustest on tõendamata. Apellant möönis halduskohtus isegi, et väärtegude menetlemise arvu järgi ei saa töötulemusi hinnata, sest menetlejate töö hulka kuulub palju numbriliselt mittemõõdetavaid tegureid. Kuna koondamise ajal ei lähtutud koondatavaid valides mõistlikest kriteeriumitest, ei suuda apellant neid valikuid põhjendada isegi tagantjärgi. Meelevaldne on seisukoht, et halduskohtu otsuse tagajärjel on automaatselt õigusvastased kõik käskkirja punktid. Käskkirja õigusvastaseks tunnistamine ei tähenda, et kaebaja peaks selle alusel saadud summad tagasi maksma. Vastavate summade maksmise kohustus ei sõltu käskkirja õigusvastasusest, mis ei väära fakti, et teenistussuhe on lõppenud. Kaebaja ei ole makstud summade suurust vaidlustanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Vaidlusaluses 27.08.2013 käskkirjas (tl 16) oli selle andmise alusena viidatud muu hulgas Tallinna Linnavalitsuse 27.02.2013 korraldusele nr 237-k (tl 113-115) selle alates 01.09.2013 kehtivas redaktsioonis ehk arvestades Tallinna Linnavalitsuse 21.08.2013 korraldusega nr 1122-k (tl 8-9) sisse viidud muudatusi. Kuni 31.08.2013 kehtinud linna ametiasutuste koosseisunimestiku lisa 9 järgi oli Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti tööja ametikohtade üldarv 162 (sh eri tasandi inspektorite ametikohti kokku 119 ja neist menetlusosakonnas 48). Alates 01.09.2013 kehtiva linna ametiasutuste koosseisunimestiku lisa 9 kohaselt oli Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti tööja ametikohtade üldarv 150 (sh eri

3-13-2025 5(7) tasandi inspektorite ametikohti ametis kokku 106 ja neist menetlusosakonnas 54). Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 1122-k eelnõu seletuskirjast (tl 10-14) nähtuvalt kustutatakse menetlusosakonna tööfunktsioonide ümberkorraldamise tulemusel koosseisust üks peainspektori ametikoht (palgaaste 17) ja üks vaneminspektori ametikoht, millega kaasneb ametnike koondamine. Seletuskirja kohaselt on menetlusosakonna ametnike üldarvu suurenemine toimunud patrulliosakonnast ja kontrolliosakonnast ametikohtade ületoomise tagajärjel.

Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et käesoleval juhul koondamissituatsioon puudus. Ehkki linnavalitsuse korralduse seletuskirjas ei ole konkreetselt piiritletud, milline menetlusosakonna peainspektori ametikoht kaotatakse, on vastustaja 26.08.2013 koondamisteatises nr 3-8/4475 (tl 15-15p) märkinud, et tegemist on nimelt M-KT täidetava ametikohaga (s.o menetlusosakonna peainspektor palgaastmega 17). Koondamisele kuuluvate ametikohtade kindlaksmääramine on ametiasutuse pädevuses (vt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). Samas nähtub kuni 31.08.2013 kehtinud koosseisunimestikust, et menetlusosakonnas oli 17. palgaastmega kokku 8 peainspektori ametikohta. Puuduvad igasugused andmed, et nimetatud peainspektorite teenistusülesanded (vt ametijuhend – tl 18- 19) oleksid olnud põhimõtteliselt erinevad. Seega pidid koondamissituatsioonis olema kõik menetlusosakonna peainspektorid, kelle palgaaste oli 17.

8. Asjas on peamine vaidlus selle üle, kas vastustaja on enne M-KT teenistusest vabastamist viinud ATS § 90 lg-s 5 sätestatud nõudeid järgides läbi koondamissituatsioonis olnud ametnike võrdluse ega ole seejuures lähtunud lubamatutest kaalutlustest. ATS § 90 lg 5 kohaselt on sarnaseid teenistusülesandeid täitvatest ametnikest koondamise korral teenistusse jäämise eelisõigus esmajoones isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Ametnike võrdlemiseks tuleks moodustada pingerida, võttes arvesse teenistusse jäämise eelisõiguse kriteeriume. Ametnike töökogemuse arvestamine võib seisneda, kuid ei pea tingimata seisnema muu hulgas seniste teenistusnäitajate (sh töö kvaliteedi) võrdlemises, eeldusel, et see on objektiivselt võimalik. ATS § 90 lg 5 alusel võrdlemine ei tohi olla kontrollimatu ega subjektiivne.

9. Koondamisteatise kohaselt on koondamisel võetud arvesse ametnike tööjaotust, haridust, töökogemusi, teadmisi ja oskusi ning asjaolu, et M-KT panus on teiste ametnike töötulemustega võrreldes tagasihoidlik. Töökogemusele vaatamata on mitmed kaebaja poolt vormistatud menetlusdokumendid suurte hooletusvigadega, mis on tinginud kohtus vaidlustatud väärteootsuste tühistamise. Viimatinimetatud asjaolud on kajastatud ÜA 06.05.2013 ettekandes ameti juhatajale (tl 61-62p), millele ei ole küll teatises otseselt viidatud, kuid millest lähtumine ilmneb selgelt 26.08.2013 teatise sisust. Samas ei nähtu koondamisteatisest ega kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjast, kuidas toimus M-KT töötulemuste, hariduse jm tegelik võrdlemine teiste peainspektorite näitajatega. Mingit pingerida ei ole vastustaja koostanud ega esitanud ka kohtumenetluse käigus, mistõttu ei ole vaidlusalune haldusakt kohtulikult kontrollitav. Hariduse osas ei saanud kaebaja seejuures teistest ametnikest kehvem olla, sest ta omab kõrgharidust (tl 17; tl 65).

10. Töötulemuste võrdlemisega seonduvalt märkis vastustaja vastuseks kaebaja esitatud menetlejate aruandele perioodi 01.01.2013–28.08.2013 kohta (tl 20-22) oma 23.01.2014 seisukohas, et ainuüksi selle dokumendi alusel ei ole võimalik välja tuua ametialast paremusjärjestust ega hinnata tööpanust või töökoormust. Sama seisukohta on väljendatud apellatsioonkaebuses. Samas esitas vastustaja ise ametnike töötulemuste võrdlemise kohta 11.04.2014 seisukoha lisana kohtule omapoolse tabeli menetlusosakonna ametnike

3-13-2025 6(7) menetlusstatistikast 26.08.2013 seisuga (tl 85), mille osas tuleb aga tõdeda, et mõlemas kohtule esitatud tabelis olevad andmed on sisuliselt kokkulangevad (s.o alustatud ja lõpetatud menetluste arv ning määratud trahvisummad). Konkreetselt M-KT kohta nähtub mõlemast tabelist, et ta on 2013. aastal alustanud 47 menetlust, millest on lahendatud 43 ja määratud trahvisumma kokku oli 3120 eurot. Vastustaja esitatud tabel erineb kaebaja omast üksnes selle poolest, et iga väljatoodud arvnäitaja järele on lisatud hinnang „Pos/Neg“, mille tähendus jääb tabeli põhjal aga täielikult arusaamatuks. Puudub võimalus tõsikindlalt kontrollida, milliste kriteeriumite põhjal on vastustaja konkreetsele näitajale andnud positiivse või negatiivse hinnangu. Tabelist võib siiski järeldada lähtumist esmajoones menetluste arvust ja trahvisummadest, mitte töö sisust või kvaliteedist. Selline järeldus ilmneb ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2014 otsusest nr 3-13-2019 (p 22), milles hinnati sama tabelit. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ametnike võrdlemine ainuüksi menetlusstatistika alusel praegusel juhul piisav ega saa peegeldada nende töötulemuste adekvaatset võrdlust, pidades silmas, et vastustaja on kohtumenetluse käigus ise rõhutanud, et eraldi peeti oluliseks läbiviidud menetluste n-ö mitmekesisust ja võimalike hilisemate kohtuvaidluste tulemusi (s.o kvaliteedinäitajaid). Selliseid andmeid ei ole teiste koondamissituatsioonis olnud ametnike kohta aga esitatud.

11. Täiendavalt on vastustaja rõhutanud, et lisaks M-KT poolt koostatud menetlusdokumentide korduvale ebakorrektsusele, on isik piirdunud vaid ühetüübiliste rikkumiste (heakord) fikseerimise ja menetlemisega ning muudatuste eesmärk oli vähendada eelkõige just üheliigilisi järelevalvevõi kontrolliülesandeid teostanud ja seega ebaefektiivsete ametnike arvu. Vastustaja on samuti viidanud kaebaja suhtes 17.11.2011 ja 06.03.2012 algatatud distsiplinaarjuurdlustele seoses ebaviisaka käitumisega (tl 63-64), ehkki distsiplinaarkaristusi nende raames ei kohaldatud. Ringkonnakohus märgib esiteks, et nimetatud asjaoludele ei ole koondamisteatises ega muudes dokumentides tuginetud, ning teiseks ei anna üksnes M-KT kohta andmete esitamine mingit teavet selle kohta, kuidas positsioneerub kaebaja võrdluses teiste menetlusosakonna peainspektoritega.

12. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et ameti juhataja asetäitja RS 04.12.2012 ekirjast (tl 24) ei ole põhjust tingimata järeldada, et M-KT koondamise tegelikuks aluseks oli tema pensioniealisus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2014 otsus nr 3-13-2019, p 25). Kõnealune e-kiri on saadetud oluliselt enne koondamissituatsiooni tekkimist ning kirjas on viidatud eelkõige läbirääkimiste pidamisele teenistussuhete lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Arvestades, et RS e-kirjale lisatud tabelis (tl 24 pöördel) kajastus võimaliku pensionile siirdujana ka tema enda nimi, tuleb pidada väga ebatõenäoliseks, et tabelis olid loetletud nimelt pensionärid või pensioniealised, kellest sooviti vabaneda. Käesolevas asjas puuduvad lisaks muud tõendid, mille alusel oleks põhjust omistada viidatud e-kirjale teistsugune tähendus (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2014 otsus nr 3-13-2077, p 16).

13. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet ei viinud menetlusosakonna peainspektori ametikoha koondamisel läbi ATS § 90 lg 5 kohast võrdlust ega selgitanud objektiivsete kriteeriumite alusel välja isikut, keda tuleks teenistusse jäämisel eelistada. Seetõttu tunnistas halduskohus M-KT teenistusest vabastamise kohta antud 27.08.2013 käskkirja nr 3-1/124 põhjendatult õigusvastaseks. Olukorras, kus ametiasutus ei ole õiguspäraselt selgitanud välja juba seda, milline konkreetne ametnik tuleb menetlusosakonna peainspektori ametikoha kaotamise tõttu teenistusest vabastada (s.o pole tõendatud, et ATS § 90 lg-s 5 sätestatud aluseid arvestades oli nõrgimate näitajatega peainspektoriks nimelt M-KT), ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust, kas kaebajale oli võimalik ja tuli pakkuda kontrolliosakonnast üle toodava peainspektori ametikohta või mõnda muud ametikohta.

3-13-2025 7(7)

14. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et halduskohus ei ole käskkirja tervikuna õigusvastaseks tunnistades väljunud kaebuse piiridest ning halduskohtu otsuse jõustumine ei too M-KT-le kaasa kohustust maksta 27.08.2013 käskkirjaga nr 3-1/124 p-de 2-4 alusel saadud summad vastustajale tagasi. Vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei mõjuta selle kehtivust ning kehtiv haldusakt on igaühele täitmiseks kohustuslik selle õigusvastasusest sõltumata (vt haldusmenetluse seaduse §d 60-61).

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.12.2014 otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et käesoleva asja menetlemine on olnud riigilõivuvaba ning õigusabikulusid on M-KT kandnud esimese astme kohtus 200 eurot (tl 25-26) ja ringkonnakohtus 320 eurot (tl 145-147). Tallinna linn menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud ei ole. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega kaebus tervikuna rahuldati, peab menetluskulud kandma vastustaja. Ehkki põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes ei saa kohtupraktika kohaselt olla üldjuhul suuremad kui esimese astme kohtus (nt Riigikohtu 28.04.2015 otsus nr 3-3-1-5-15, p 32), ei ole pelgalt nimetatud alusel kaebaja kasuks väljamõistetavate menetluskulude suuruse piiramine praeguses vaidluses õigustatud. Puudub igasugune mõistlik põhjus jätta kaebaja kasuks välja mõistmata vajalikud ja põhjendatud suuruses menetluskulud apellatsiooniastmes üksnes seetõttu, et tema poolt esimese astme kohtumenetluses kantud menetluskulud olid tavapärasest oluliselt väiksemad. Seda arvestades mõistab ringkonnakohus M-KT apellatsioonimenetluses kantud kulud Tallinna linnalt välja tervikuna.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets