3-15-817/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel, Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht 24. september 2015, Tartu Haldusasja number 3-15-817 Haldusasi Stanley Charlie Viidase kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 1000 eurot väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 19. mai 2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Stanley Charlie Viidase määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Stanley Charlie Viidas Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta Stanley Charlie Viidase määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. mai 2015. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD 1. Kinnipeetav Stanley Charlie Viidas esitas 3. mail 2013 Tallinna Vanglale kahjunõude, milles soovis saada 1000 euro suurust hüvitist 1. mail 2013 vangla sööklas valvuri käitumise tõttu temale vaimsete ja psüühiliste üleelamiste ning füüsilise valu tekitamise eest. Tallinna Vangla 8. augusti 2013. a vastusega nr 5-18/15606 jäeti kahjunõue rahuldamata. 2. 29. märtsil 2015. a esitas S. C. Viidas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt tekitatud kahju eest hüvitise summas 1000 eurot väljamõistmiseks seoses 1. mail 2013 toimunud sündmusega kui teda koheldi alandavalt, solvavalt ja füüsilist valu tekitavalt. Samas esitas S. C. Viidas menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse esitamisel. 3. 9. aprillil 2013 esitas kaebaja kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Taotluse kohaselt esitas kaebaja sama kaebuse Tallinna Halduskohtule 9. augustil 2013, kuid kaebus tagastati riigilõivu tasumata jäämise tõttu. Kaebaja isikukontol mingisugune rahaline liikumine oli, kuid reaalselt kaebajal raha ei olnud. Menetlusabi saamiseks peab isikukontol puuduma rahaliste vahendite liikumine poole aasta jooksul. Kaebaja rõhutab, et ta on õigusküsimustes kogenematu, milles võib veenduda tema kaebuse koostamise kvaliteeti hinnates. 4. Tartu Halduskohus luges 19. mai 2015. a määrusega S. C. Viidase kaebuse esitatuks seaduses ettenähtud kaebetähtaja rikkumisega, luges kaebaja põhjendused mittemõjuvateks,

jättis taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas kaebuse kohtuliku menetlemise halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 alusel. Halduskohtu määruse kohaselt ei võta asjaolu, et Tallinna Halduskohus tagastas S. C. Viidase kaebuse puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu, õigust uuesti kohtusse pöörduda, kuid selleks tuleb järgida kehtestatud nõudeid. Vangistusseaduse § 11 lg 8 näeb kinnipeetavale ette kohtueelse menetluse kohustuse ning kaebaja pole peale selle läbimist kinni pidanud HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud kohtusse pöördumiseks kehtestatud 30 päevasest tähtajast. Kaebaja põhjendus, et ta ei saanud kaebust varem esitada, kuna tema isikukontol toimunud liikumised välistasid võimaluse saada menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks, on otsitud. Kohtute infosüsteemi andmeil esitas kaebaja viidatud Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-13-1684 menetlusabi taotluse, kuid see jäeti rahuldamata, sest riigilõivu tasumist võimaldavate rahaliste vahendite piisavuse tõttu polnud alust pidada kaebajat maksejõuetuks. Õigusnormide tundmine ja nende sisust arusaamine on isikuga seotud subjektiivsed asjaolud, mis ei anna alust kaebetähtaja ennistamisteks. Kohtute infosüsteemi andmed võimaldavad tuvastada, et kaebaja on esitanud kohtutesse erinevate nõuetega kaebusi alates aastast 2007, millest järeldub, et ta on piisavalt kursis nii oma õiguste ja vabaduste ulatuse kui vangistusalaste õigusaktide sisuga. Kaebaja on olnud oma õiguste kaitsmisel hooletu ega oma seetõttu kaebuse esitamise tähtaja ennistamist võimaldavaid mõjuvaid põhjusi. Halduskohtumenetluses kehtiv uurimispõhimõte tähendab seda, et kohus saab välja selgitada esitatud kaebuse lahendamiseks vajalikud asjaolud ja anda vaidlustatule hinnangu olenemata sellest, kas ja kuidas on kaebaja ise osanud oma nõuet õiguslikult põhjendada. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 5. S. C. Viidas esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 19. mai 2015. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega võtta kaebus menetlusse. Määruskaebuse kohaselt pidi kaebaja ootama, kuni möödub piisav aeg viimasest raha ülekandest tema kontole ja seega oli ta sunnitud kaebetähtajad mööda laskma. Kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmine ei olnud raskendatud või ebamugav, vaid võimatu. Kuna kaebaja on õpilane, puudub tal vanglas töötamise võimalus ja mujalt kaebaja majanduslikku tuge ei saa. Seega on riigilõivu tasumise võimatus kaebaja tahtest sõltumatu. Liigne jõu kasutamine, mis tõi kaasa kaebaja väärkohtlemise, on oluliselt sisukam kui kaebetähtaja ülelaskmine. Kaebaja kaebab riigi omavoli peale, mis pandi tema kallal toime riigiasutuses ja riigi teenistuja poolt. Selliste rikkumiste puhul saab eeldada kõrgendatud avalikku huvi ja riigil on kohustus kaebaja kaebust uurida. 6. Tallinna Vangla leiab vastuses S. C. Viidase määruskaebusele, et määruskaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuses toodud põhjendused ei anna alust vaidlustatava halduskohtu määruse tühistamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et S. C. Viidase määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. mai 2015. a määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub määruses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 201 lg 4 ja 203 lg 2). Seoses määruskaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. 8. Kaebaja sai Tallinna Vangla vastuse tema kahju hüvitamise taotlusele kätte 8. augustil 2013 ning seega tuli kaebus esitada hiljemalt 9. septembril 2013. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et 2 2

esimest korda esitas kaebaja kaebuse sama nõudega ja samal alusel Tallinna Halduskohtule tähtaegselt (haldusasi nr 3-13-1684). 9. septembril 2013 kui lõppes kaebuse esitamiseks ettenähtud aeg, ei olnud kaebuse menetlus Tallinna Halduskohtus veel lõppenud. Sama nõudega kaebus esitati teistkordselt Tartu Halduskohtule aga 29. märtsil 2015. Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et kaebus halduskohtule on teistkordselt esitatud kaebuse esitamise tähtaega rikkudes. Kaebaja sõnul oli ta sunnitud tähtaja mööda laskma, kuna vastasel juhul ei oleks kohus tema kontol toimunud rahaliste liikumiste tõttu andnud menetlusabi ja vabastanud riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. 10. Tulenevalt HKMS § 71 lg-st 1 peab menetlusosalisel kaebetähtaja ennistamiseks olema mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks (vt RKHKo 13. oktoobri 2009 nr 3-3-1-65-09). Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida (vt RKHKm 16. jaanuar 2009 nr 3-3-1- 75-08, p 16). Objektiivseks takistuseks võivad olla näiteks haigus või liiklustakistus (vt ka HKMS § 150 lg 1). Subjektiivsete takistustena on arvesse võetud kogenematu inimese eksimust protsessitoimingutes (vt RKHKm 1. jaanuar 2002 nr 3-3-1-57-02). 11. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad mõjuvad põhjused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kohtute infosüsteemi andmetel ei vaidlustanud kaebaja Tallinna Halduskohtu määrusi, millega jäeti haldusasjas nr 3-13-1684 tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus rahuldamata, millega jäeti taotlus menetlusabi korras kaebuse esitamiselt 30-eurose riigilõivu tasumiseks kolme kuu jooksul rahuldamata ning millega tagastati tema kaebus puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu. Samuti ei esitanud kaebaja koheselt pärast 17. oktoobri 2013. a kaebuse tagamise määruse kättesaamist uut sama nõudega kaebust halduskohtule, mis oleks näidanud kaebaja soovi uuesti sama nõudega kohtu poole pöörduda. Puudub mõistlik põhjus, miks pidi kaebaja uuesti sama nõudega kaebuse esitamiseks ootama kuni 29. märtsini 2015. Asjaolu, et kaebaja lasi kaebuse esitamise tähtaja mööda menetlusabi saamise eesmärgil, ei ole kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel arvestatav. Kohtupraktikas (RKHKo 29. november 2011 nr 3-3-1-22-11, p 24) on tõdetud, et isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata riigilõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud. Sõltumata kaebuse esemest ja alusest, ei ole kohtul kohustust menetleda nõuetele mittevastavaid kaebusi. Kuigi kaebaja väidab, et tema puhul on tegemist õiguslikult kogenematu isikuga, siis on halduskohus õigesti märkinud, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Samuti viitavad kohtute infosüsteemi andmed S. C. Viidase varasemale kokkupuutele kohtutega ja tema poolt nii halduskohtule kui ka ringkonnakohtule mitmete kaebuste esitamisele. Eeltoodule tuginedes on halduskohus õigesti jätnud kaebuse esitamise tähtaja ennistamata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene Tiina Pappel Agu Timmi 3 3