4-15-6135/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-6135

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. september 2015 a Tallinn

Väärteoasja number

4-15-6135 (2302,15,009501)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Tõlk

Natalia Senkevitš

Väärteoasi

I.U

kaebus

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklus-

menetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa

03.07.2015 otsusele väärteoasjas nr 2302,15,009501

I.U karistamises LS § 224 lg 2 järgi KarS §

lg

alusel

mootorsõiduki

juhtimisõiguse

äravõtmisega 7 kuuks

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: I.U, ik: XXX,

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta

I.U

kaebus

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 03.07.2015 otsusele väärteoasjas nr 2302,15,009501 I.U karistamises LS §

224 lg 2 järgi KarS § 481 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 03.07.2015 otsus väärteoasjas nr 2302,15,009501 I.U karistamises LS § 224 lg 2 järgi KarS § 48

1 lg 1 alusel mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 7-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 7-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, s.o alates 24.09.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 02.10.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 26.10.2015.

Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 27.10.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 03.07.2015 otsusega väärteoasjas nr 2302,15,009501 karistati I.U LS § 224 lg 2 järgi KarS § 48 lg 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks selles, et menetlusalune isik 14.06.2015 kell 10.20 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 56. kilomeetril juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,30 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et ei ole nõus otsusega ja palub see ümber vaadata.

Väärteoprotokolli on kirjutatud, et ta ei tööta, kuid tegelikkuses töötab ettevõttes XXX OÜ. Tööl kasutab igapäevaselt autot. On kolm last ja elukaaslane praegu ei tööta. Tunnistab oma rikkumist ja kahetseb. Palub asendada karistust ja jätta tema juhiluba, sest kasutab autot iga päev tööl. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuse juurde ja selgitas, soovib esitada täiendavalt kohtutäiturite menetluses olevate nõuete väljatrüki ja maksekorraldused, millest nähtuvalt on kõik trahvid tasutud. Samuti esitas töötuna registreeritud elukaaslase XXXindividuaalse tööotsimiskava ja Äriregistri andmebaasi väljavõtte, millest nähtub, et ta on XXXOÜ juhatuse liige.

Väärteo kohta selgitas, et käisid kalal, oli väike piknik. Hommikul kavatses koju minna. Tundis ennast hästi, ei saanud aru, et on joobes. Pani asjad kokku ja hakkas sõitma, kuid patrull pidas kinni. Alkomeeter näitas, et on jääknähud. Väärteoprotokolli märgiti, et ei tööta, sest ei tahtnud probleeme, et tööle ei teatataks. Andis valeandmeid, kuid tahab parandada neid andmeid. Alates augustist enam ei tööta, nüüd oma firma, tegeleb katusetöödega. Juhtimisõigust on vaja nüüd oma firmas töötamiseks. Töid teostab ise, käib objekte otsimas, tööriistu veab.

Kui jääb juhtimisõigusest ilma, jääb kogu protsess seisma. XXXs töötas alates maikuust, teadis, et juhtimisõigus on vajalik. Lapsed olid olemas samuti enne väärteo toimepanemist. Sõiduk kuulub endisele firma omanikule, vormistatud firma nimele. Taotleb juhtimisõiguse asendamist või juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja vähendamist. Läheb aasta kuni saab taastada. See kahjustab tööd. Ei nähtu, et oleks olnud kuritahtlikult joobeseisundis olnud. Karistusregistris on kiiruse ületamised. Tahaks karistuse kergendamist, maksimaalselt üritas kõike teha, tasus trahvid, sest otsuses olevad faktid mõjusid negatiivselt.

On peres ainuke, kes töötab, tekivad rahalised raskused. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et on arvestatud kõiki § 56 sätestatud nõudeid karistuse määramisel. Tegu on ohtlik. Õhtul tarvitatakse suur kogus alkoholi, minnakse ennast kontrollimata sõitma. Ei ole alust arvata, et alkohol on organismist lahkunud. Säte on viidud sisse liiklusohutuse eesmärgil. Kergendavaid asjaolusid on arvestatud, süü tunnistamist. Varasemalt on karistatud liiklusnõuete rikkumise eest. Rahatrahvid ei ole mõju avaldanud. Ühiskonnal on ootus, et joobes juhid kõrvaldatakse liiklusest.

Jätta kaebus rahuldamata. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kohtuistungil kaebuse esitaja esitatud dokumentidega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 14.06.2015 kell 10.33 kuni 10.37 menetlusaluse isiku seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Lion Intoxilyzer 8000 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15/00031). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,38 mg ja 0,35 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,30 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,30 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S §

133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,30 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Kaebuses on tehtud kohtuvälisele menetlejale etteheide, et väärteoprotokollis on märgitud, et ta ei tööta, kuid tegelikkuses ta töötas. Samas ilmnes kohtuistungil, et menetlusalune isik ise varjas andmeid töötamise kohta, kartes probleeme seoses tööandjaga. Samas on ta käesolevaks ajaks selle tööandja juurest lahkunud ning omandanud oma äriühingu. Kohus leiab, et selline etteheide on alusetu, kuivõrd menetlusalune isik ise varjas andmeid, andes ebaõigeid andmeid menetlejale ning kohtu arvates ei saa menetleja vastu menetlusele allutatud isiku tahet hakata märkima väärteoprotokolli andmeid, milliseid temale avaldatud ei ole. Lisaks sellele esitas menetlusalune isik kohtule maksekorraldused ja täitemenetluste nimekirja, leides, et vaidlustatud otsuses on teda negatiivselt iseloomustatud seoses sellega, et tal olid senini määratud trahvid tähtaegselt tasumata ja tõendas, et nüüdseks on trahvid tasutud. Kohus leiab, et trahvide tasumisega ei saa arvestada kui kergendava asjaoluna KarS §

57 lg 1 p 2 mõttes kui kahju hüvitamisega. Tegemist on kohtuvälise menetleja määratud karistustega väärtegude toimepanemise eest ja trahvid on jäetud tähtaegselt tasumata ning seetõttu pööratud täitmisele. Nendel karistustel ei ole käesoleva asjaga muud puutumust kui et tegemist on isikut iseloomustavate andmetega. Seejuures iseloomustavad need andmed menetlusalust isikut nii või teisiti, sõltumata trahvide tasumisest või tasumata jätmisest, kuivõrd määratud karistused näitavad menetlusalusel isikul liikluses õiguskuulekuse puudumist ja süsteemset allumatust liiklusseaduse nõuetele ning seda, et korduv rahaline mõjutamine oodatud tulemust andnud ei ole.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut ja juhtimisõigust ära võtta kuni 12 kuuni, siis on menetlusalusele isikule määratud karistus juhtimisõiguse äravõtmise näol mõningal määral üle keskmise. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,30 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on alla LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmise määra ja lähedane miinimummäärale, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja ka alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt tarvitas menetlusalune isik eelmisel õhtul alkoholi ning arvestades seda, et ka veel hommikul kell 10.20 tuvastati tema väljahingatavas õhus alkoholi 0,30 mg/l, siis ei saanud eelmisel õhtul tarvitatud alkoholi kogus olla väike.

Seega oli menetlusalune isik sõidukit juhtima asudes teadlik eelmisel õhtul tarvitatud alkoholi kogusest ja pidanuks teadma ka seda, et tema organismis võib senini alkoholi leiduda määral, mis peaks välistama sõiduki juhtimise. Seejuures ei nähtu menetlusaluse isiku selgitustest, et ta oleks püüdnud oma seisundit kontrollida. Samas arvestades menetlusaluse isiku vanust ja eeldatavat elukogemust, pidanuks ta teadma nii alkoholi mõju organismile kui ka seda kui kiiresti see mõju kaob. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalune isik on temale inkrimineeritud väärteo toime pannud vähemalt otsese tahtlusega.

Eeltoodud motiividel on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,30 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

KARISTUSE MÄÄRAMINE

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon.

Käesoleval juhul võib LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära ületamise arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on alla keskmise. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistamisel aluseks karistuse keskmine määr, mida siis suurendatakse või vähendatakse vastavalt siis karistust raskendavate või kergendavate asjaolude tuvastamisele. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamise. Kohus leiab, et süü tunnistamist ei saa KarS § 57 lg 1 mõttes kergendava asjaoluna arvestada, kuivõrd kergendava asjaoluna saab arvestada vaid süü ülestunnistamisele ilmumist, st isik tuleb menetlejale tunnistama oma süüd süüteos, millise toimepanijat või isegi toimepanemist ei ole veel tuvastatud.

Antud juhul tuvastati menetlusaluse isiku süü mõõtevahendiga ja seda sõltumata menetlusaluse isiku süü tunnistamisest või eitamisest. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälises menetluses ei ole karistust kergendavat asjaolu tuvastatud ja kohtuväline menetleja on arvestanud kergendava asjaoluna asjaolu, mis ei ole kergendava asjaoluna hinnatav. Arvestades aga menetlusaluse isiku selgitusi kohtuistungil, võib asuda seisukohale, et kergendava asjaoluna võib arvestada kahetsust, mida menetlusalune isik püüdis tõendada temale määratud ja täitmisele pööratud rahatrahvide tasumisega.

Nimetatud trahvide tasumise osas on kohus seisukoha võtnud juba ülalpool ega hakka seda kordama. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut varem liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud ja kaebuse läbivaatamise ajal on kaebuse esitajal neli kehtivat väärteokaristust, neist kolm liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Kohtuvälise menetleja otsuse tegemise ajal olid kõik trahvid menetlusalusel isikul tasumata.

Seega vaatamata järjest määratavatele trahvidele jätkas menetlusalune isik väärtegude toimepanemist ning rahaline mõjutamine oodatud mõju ei avaldanud. Omaks võetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui on vaja süüdlases kinnistada keelunormi kehtivust, st juhul, kui isikut on juba eelnevalt karistatud ja kergemad karistused ei ole sundinud õiguskuulekusele, siis võib ka keskmise süü puhul mõista karistuse keskmisest määrast kõrgemas määras. Antud juhul ongi kohtuväline menetleja seda õigustatult teinud, kuid karistuse määra järgi võib asuda seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud karistuse määra on oluliselt mõjutanud kergendava asjaolu arvestamine, mistõttu ületab määratud karistus keskmist määra minimaalselt.

Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni

100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. LS § 224 lg 1 kohaselt aga karistatakse mootorsõiduki juhti siis, kui tema ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholi 0,10 kuni 0,24 mg. Menetlusalusel isikul tuvastati alkoholi väljahingatavas õhus 0,30 mg/l, so enam kui seda on LS § 224 lg 1 sätestatud maksimaalmäär. Arvestades tuvastatud alkoholi kogust oleks põhjendamatu määrata karistust vähemas määras kui seda on kergema väärteo eest ette nähtud karistuse maksimaalmäär, eriti veel olukorras, kus isikul on mitu kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest.

Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks mootorsõiduki juhid, kes ei täida liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Antud juhul menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületavas, s.o LS § 224 lg 2 sätestatud piirmääras. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et süü suurust ja eripreventiivseid eesmärke silmas pidades tuleb kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks.

Puutuvalt karistuse liiki peab kohus vajalikuks märkida alljärgnevat. Kaebuse esitaja on taotlenud temale määratud karistuse asendamist. Kohus võtab seda taotlust kui taotlust muuta kohaldatud karistuse liiki ja soovi tühistada otsus menetlusaluse isiku karistamises põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise osas ja mõista karistusena rahatrahv. Vähemalt ei esitatud taotlus kohaldada karistusena aresti. Sellise järelduse teeb kohus esitatud taotlusest, mille kohaselt soovitakse juhtimisõiguse allesjätmist. Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida, et LS § 224 lg 3 näeb alternatiivsete põhikaristuste kõrval ette ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist.

Nimetatud sätte kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud (p 1) ning kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud (p 2). Seega on lisakaristuse määramisel juba seaduses endas, so LS § 224 lg 3 p 1 sätetes arvestatud sellega, et menetlusalusel isikul ei ole kehtivat samalaadset väärteokaristust.

Seega isegi juhul, kui kohus tühistaks otsuse määratud põhikaristuse osas, oleks võimalik kohaldada lisakaristust, mis ei ületaks LS § 224 lg 3 p 1 sätestatud määra ning kohaldatud 7 kuuline juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg mahub eelmärgitud sättes märgitud lisakaristuse raamidesse. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve.

Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Käesoleval juhul on juhtimisõiguse äravõtmist aga kohaldatud põhikaristusena. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikust nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus aastate jooksul liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahvid ei ole oma eesmärki täitnud. Seda näitavad nii karistusregistri andmed kui ka menetlusaluse isiku poolt kohtule esitatud kohtutäiturite nõuded tema vastu, õigupoolest nende nõuete rohkus.

Sellised andmed näitavad üheselt seda, et menetlusalune isik on näidanud end isikuna, kes ei allu korrale, antud juhul ei täida teadlikult liiklusseaduse nõudeid, mistõttu on ta ka jätkuvalt liikluses ohtlik. Taolised andmed annavad ka küllaldase aluse arvata, et ta võib liikluses juhina osaledes jätkata liiklusnõuete eiramist. Seega tuleb menetlusalune isik liiklusest kõrvaldada, sest seni määratud rahatrahvid ei ole menetlusalust isikut õiguskuulekusele sundinud. Asjaolu, et menetlusalune isik pidas vajalikuks kaks päeva enne kohtuistungit kõik täitmisele pööratud ja seni tasumata trahvid tasuda, ei muuda menetlusaluse isiku eelnenud süütegude iseloomu ega tema karistusandmeid.

Isiku suhtumist liiklusnõuetesse näitab tema karistuste rohkus, mitte trahvide tasumine või tasumata jätmine. Seetõttu leiab kohus, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena oli põhjendatud ja vajalik ning seda nii erikui ka üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt. Juhul, kui menetlusalune isik on liiklusest kõrvaldatud, siis ei saa ta enam uut süütegu toime panna ja teisi liikluses osalejaid ohustada ning sellega täidetakse nii ühiskonna turvalisuse tagamise eesmärk kui ka õiguskorra huvide kaitse. Eripreventiivses mõttes aga võetakse menetlusaluselt isikult teda liiklusest kõrvaldades võimalus liikluses osaleda ning menetlusalusele isikule peab kohale jõudma teadmine, et edaspidiselt liikluses teisi liiklejaid, iseennast ja võõrast vara ohustades eemaldatakse ta liiklusest uuesti ja võimalik, et pikemaks ajaks.

Taoline mõjutamine peaks kohtu arvates sundima isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest ja täitma ka süüd heastavat ülesannet. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on kõiki KarS § 56 lg 1 nõudeid ja karistuspraktikat arvestades põhjendatult kohaldanud menetlusaluse isiku suhtes põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ning määratud karistuse määr vastab nii süü suurusele, menetlusaluse isiku isikule kui ka karistuse määramise põhimõtetele. Kaebusest nähtub, et menetlusalusel isikul on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks ja sissetuleku saamiseks.

Seejuures on menetlusalusel isikul töötuna registreeritud abikaasa ja kohtule esitatud sünnitunnistuste ja –tõendi kohaselt kolm alaealist last. Esitatud tõendite kohaselt olid menetlusalusel isikul lapsed ja nende ülalpidamiskohustus olemas juba enne väärteo toimepanemist, sh ka ajal, mil menetlusalune isik pidas vajalikuks teha väljasõitu, kalal käia ning alkoholi tarvitada. Arvestades seda, et menetlusalune isik võttis kasutusse ka võõra sõiduki, siis pidi ta võõra vara säilimise huvides olema eriti ettevaatlik. Kui aga vaadata seda, et menetlusalusel isikul olid väärteo toimepanemise ajal mitmed kustumata karistused liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, millele järgnes menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine, siis võib tulla järeldusele, et menetlusaluse isiku jaoks oli esmatähtis lõbus ajaviitmine ja alkoholi tarvitamine ning juhtimisõiguse vajalikkus, laste olemasolu ja nende ülalpidamiskohustus tekkisid tal alles pärast kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamist.

Kohtu arvates näitab taoline menetlusaluse isiku käitumine seda, et kõik need asjaolud, mis on välja toodud vaidlustatud otsuse tühistamise põhjendusena, olid kuni kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamiseni teisejärgulised ja tõusetusid esile alles siis kui menetlusalune isik hakkas tajuma oma õiguste kitsendamist juhtimisõiguse äravõtmise näol. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku vastutustundetu käitumine ja hilisem tagajärgedest arusaamine ei saa olla vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks ning see ei muuda olematuks ei toimepandud väärtegu, selle iseloomu ega kehtivaid karistusi.

Puutuvalt võimalikku töökoha kaotusse peab kohus vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Sellise puude olemasolu kohta kohtule tõendeid esitatud ei ole. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine.

Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/