3-14-51960/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

23. september 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51960

Haldusasi T.-T.V.kaebus arestimajas viibitud aja eest hüvitise summas 700 eurot väljamõistmiseks

Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja T.-T. V. vastustaja Politseija Piirivalveamet esindaja Aare Hõbe

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.-T.V.kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 23.09.2015. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD

1. T.-T.V.(edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) vahistati 23.04.2014 ja paigutati Politseija Piirivalveameti (edaspidi ka vastustaja või PPA) Lõuna politseijaoskonna ajutise kinnipidamise ruumi. Pärast seda, kui kohus oli teinud otsuse kaebaja vahistamiseks paigutati kaebaja 24.04.2014 pealelõunal Põhja prefektuuri arestimajja.

2. 04.09.2014 sai Tallinna halduskohus T.-T.V.kaebuse arestimajas (Tallinn, Rahumäe tee 6) ebainimlikes tingimustes veedetud aja eest kompensatsiooni väljamõistmiseks summas 700 eurot (100 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest) /tl 1-2/.

3. Vastuseks kohtu 22.10.2014 kaebuse käiguta jätmise määrusele esitas kaebaja 07.11.2014 hagiavalduse, mida kohus käsitas kaebuse täiendusena /tl 8-9/. 4. 18.12.2014 esitas kaebaja kaebuse uue täienduse, milles esitas täiendavalt järgmised nõuded: 1) Vabastada arestimaja (Rahumäe tee 6, Tallinn) juhataja ametist; 2) Algatada arestimajas töötava politseiniku suhtes kriminaalmenetlus /tl 41/. 5. 21.01.2015 määrusega kohus võttis T.-T.V.kaebuse menetlusse nõude - kaebajale arestimajas viibitud aja eest hüvitise summas 700 eurot väljamõistmiseks – osas ning tagastas kaebuse nõuete - vabastada arestimaja (Rahumäe tee 6, Tallinn) juhataja ametist ning algatada arestimajas töötava politseiniku suhtes kriminaalmenetlus - osas /tl 44-45/. 6. 02.03.2015 esitas vastustajaks tunnistatud PPA kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 59-63/. 7. 16.03.2015 esitas kaebaja omapoolse vastuse PPA seletusele /tl 67-69/. 8. 18.03.2015 määrusega kohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 73/. Pooled neile täiendavate selgituste jm dokumentide kohtule esitamiseks antud tähtajal midagi uut ei esitanud. 9. 10.09.2015 kohtunõudega kohus palus PPA-l esitada asja lahendamiseks vajalikud täiendavad selgitused ja dokumendid /tl 78/. PPA täitis kohtunõude 18.09.2015 /tl 81-88/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja T.-T.V. taotleb Eesti Vabariigilt kompensatsiooni 700 eurot (100 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest) ebainimlikes tingimustes Rahumäe tee 6 arestimajas veedetud aja eest järgmistel asjaoludel: Kaebaja vahistati 23.04.2014 hommikul ning pärast läbiotsimist (tema eluruumides) ja ülekuulamist viidi ta arestimajja aadressil Rahumäe tee 6, kus alates umbes kella 12:30 majutati ta „Lõuna-kambrisse“, nagu politseiametnikud ise seda kutsusid. Kell 15:00 kuni 16:00 toimus samal päeval veel ametlik ülekuulamine, peale mida viidi ta uuesti samasse kambrisse, mis oli u 7 m² suurune. Kambris oli neli akendeta seina ja ümara (ca 10 cm diameetriga) vaatepiluga uks, mingit mööblit polnud. Magamiseks toodud madrats oli kaebaja mäletamise järgi vaid 3 cm paks. Õhtul toodi kambrisse veel üks inimene ja öösel umbes kell 0:30 toodi niigi kitsasse kambrisse veel üks inimene, kes haises kohutavalt alkoholi järele ja tema käed olid üleni kuivanud verega koos. Kuigi kaebaja pole spetsialist, võib ta päris kindlalt väita, et isik oli väga purjus, ning tal esines deliiriumi sümptomeid: ta lõugas öö läbi, prõmmis ust, tülitas teisi kambris viibijaid ja nõudis WC-sse vähemalt kümnel korral öö jooksul.

24.04 kella 7:00 paiku sai kaebaja oma esimese söögi 22 vahi all veedetud tunni jooksul. Kell 9:30 sõidutati ta Harju Maakohtusse, kus ta pidi viibima koos kahe teise vahistatuga umbes 2 m² kohutavalt palavas ja umbes kambris. Kohtumajas viibis ta ca viis tundi, sellest üle nelja ja poole tunni piinakambrit meenutavas arestikambris. Kaebaja paigutati kahesesse kambrisse (nr 6) umbes kell 16:30 Rahumäe tee 6 arestimajas. Kambris oli kaks akent, mis asusid, põrandast akna alumise ääreni mõõtes ca kahe meetri kõrgusel, suurus oli ca 60*60 cm, mattklaasid ja neil omakorda ees tihe metallist rest. Kambris viibis ta kogu aeg üksinda.

27.04 hommikul peale sööki sai kaebaja esimest korda esimest korda tunniks ajaks jalutama ja pärast jalutuskäiku sai ta esimest korda ligi raamatutele, et võtta sealt endale neli raamatut.

29.04 peale lõunat viidi kaebaja üle kambrisse nr 19. See oli neljane kamber ja seal ootas ees kaks vahistatud. Alles enne lõunat sai kaebaja esimest korda kaks A4-paberit ja ühe kirjaümbriku, mida ta oli küsinud arestimajas alates 24.04 õhtust. Rahumäe arestimajas olles tehti kaebajale selgeks, et neil mingeid ajalehti seal ei käi, seega ei saanud ta lugeda nädala jooksul mingeid uudiseid. Helistada kaebaja ka kuhugi ei saanud, kuna tal puudus „Turbo“ kõnekaart. „Tuleb tellida, et keegi väljast saadaks“ oli valvuri jutt. Paraku, kui puudub helistamise võimalus, ei saa ka telefonikaarti väljast kellegi käest tellida. Samuti küsis kaebaja 3-4 esimest päeva nii suuliselt kui ka kirjalikult arestimaja kodukorrast koopiat, kuid seda ei toodudki lugeda. Samuti unustati mitmel korral anda arstile edasi kaebaja kirjalik avaldus, et ta soovib saada unerohtu. Seetõttu jäi kaebajal see mitmel õhtul saamata. Kirjalikud avaldused Rahumäe arestimajas on täielik naljanumber: nn avaldus tuleb kirjutada 10 cm² paberilipikute peale. Kui endal puudub kirjutusvahend, võib sellest tekkida probleem. Kaebaja kambris oli kirjutusvahendiks näritud 3cm pikkune harilikku pliiatsi jupp.

30.04 hommikul loenduse ajal sosistas üks politseitöötajatest ühele kambris 19 viibinud vahistatule, mis süüdistusega kaebaja on vahistatud. Peale loendust sai kaebaja mõlema vahistatu poolt mõnitada ja solvatud. Kaebajat sunniti istuma WC-poti kõrval ja üks vahistatutest andis talle mitu hoopi jalaga kõhu ja rindkere piirkonda. Kaebaja kutsus läbi sisetelefoni korrapidajat korduvalt ja palus, et ta pandaks eraldi kambrisse neist kahest vahistatust, kuid palvele ei tuldud vastu. Korduva uuesti helistamise ja uksele prõmmimise peale ilmus ukse taha arestimaja juhataja, kes mulle kiitis: „Ise sa siia kambrisse tahtsid saada!“ Kaebaja pole mingit soovi avaldanud kambrit vahetada. Kaebajat hoiti selles kambris kuni kella 10:30, peale mida ta transporditi arstimajast Tallinna Vanglasse. Kaebaja hinnangul eeltoodu on piisav, et nõuda kompensatsiooni. Põhilisena toob ta välja järgnevad punktid:

a) Akendeta aknad. Selliseid aknaid ei saa pidada akendeks, millest kumab ainult päeva valgus läbi (lisaks olid need kaetud tiheda metallrestiga). Antud informatsioon on kontrollitav ja ei vaja eraldi kaebajapoolset tõendamist.

b) Seitsme viibitud päeva jooksul vaid kolm jalutuskäiku. Üks politseinik väitis, et kambreid on nii palju aga jalutusbokse vaid üks, selletõttu ei saagi kõik kambrites viibivad inimesed igapäevaselt jalutada, samas kui igal vahistatul on seadusest tulenev õigus jalutada värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Antud fakti, et kõik ei saa iga päev jalutada, peab saama tõestada lihtsa matemaatilise arvutusega, liites kokku kambrite arvu (mida kaebaja täpselt ei tea) ja jagades selle jalutamiseks ettenähtud tundidega ühe jalutamiseks ettenähtud ruumi suhtes.

c) Ajalehti pole. Seda, kas lehed käivad või mitte, kaebaja ei tea, kuid ta ei saanud kogu seal viibitud aja jooksul ühtegi lehte.

d) Ei saanud saata pea terve nädala jooksul määruskaebust oma vahistamise määruse peale, kuna ei antud paberit, pastakat ja ümbrikku. Seadusest tulenevalt on vahistatul õigus saada paberit ja ümbriku, kui tal on soov saata kiri vms kohtule, prokuratuurile jne. Kinnituseks sellele, et ta ei saanud eelmainitud asju, on kuupäev (30.04.214), millal ta saatis määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Antud infot saab kontrollida kohtu registrist.

e) Ei antud kodukorda lugeda. Siinjuures peab kohus leppima ainult kaebaja sõnadega, sest teistmoodi ta seda tõendada ei saa.

f) Mitmel õhtul jäid rohud saamata. Ka seda ei saa kaebaja tõestada muud moodi kui ainult oma sõnadega.

g) Pidi taluma purjus inimese jauramist „Lõuna-kambris“ ja füüsilist ning vaimset vägivalda viimasel hommikul kambris nr 19. Antud info on kontrollitav, kus kambrites kaebaja antud ajavahemikes viibis, samuti seda, kellega ta koos viibis. Samuti teab arestimaja juhataja viimasel arestimajas viibitud intsidendist, kuna tuli uurima milles on probleem, miks kaebaja kolkis vastu ust ja kasutas korduvalt sisetelefoni korrapidajaga ühenduse võtmiseks. Samuti ei pea kaebaja õigeks arestimajas kasutusele võetud avalduste süsteemi. Arestimajale (korrapidajale vms) millegi jaoks soovi avaldamiseks pidi kirjutama avalduse. Avalduste kirjutamiseks oli antud paberitükid, suuruses 5x10 cm (umbes 1/16 A4 paberist). Lisaks puudus Rahumäe tee arestimajas viibides igasugune võimalus helistada, kuna puudus kõnekaart „Turbo“, aga selle endale väljast tellimiseks tuleb helistada. Ka see näitab inimväärikuse alandamist selgelt välja. Viitega riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg-le 1 kaebaja kui kannatanu leiab, et tema õiguseid on Rahumäe tee 6 asuvas arestimajas rikutud, on toimunud süüliselt väärikuse alandamine. Tekitatud kahju ei ole enam tagantjärele võimalik vältida, kuna kahju on juba toime pandud. Antud hetkel, kuna kaebajale on põhjustatud hingelist valu ja tema väärikust on alandatud, ei näe ta muud lahendust, kui seda rahaliselt hüvitada. Kuna silmas tuleb pidada, et põhiseaduse (edaspidi PS) § 25 eesmärk ei ole mittevaralise kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine ning mittevaraline kahju võib-olla heastatav ka teiste vahenditega, siis kaebaja on loomulikult nõus kuulama kohtupoolset pakkumist hüvituse suhtes. Kaebaja ei tea seadust, mis paneks paika täpse summa, mida tuleks maksta hüvitiseks inimväärikuse alandamise ja inimõiguste rikkumise eest. Kahtlemata kaebaja tunneb ennast solvatuna ning ebaväärikalt kohelduna, aga jääb mõistlikuks ning ei nõua hiigelsummades hüvitamist. Seega peab ta täiesti sobivaks summaks 100 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest, kogusummas 700 eurot. Kui kohus otsustab, et talle tuleb maksta rahaline hüvitis, aga kohtule jääb arusaamtuks summa 100 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest, ei ole kaebajal selle vastu midagi, kui psühholoogidest ja juristidest eksperdid annavad oma arvamuse millises vääringus peaks olema hüvitis. Kaebaja lepib eelmainitud summaga.

Vastustaja Politseija Piirivalveamet kaebust ei tunnista ning vaidleb sellele vastu, paludes jätta kaebus rahuldamata. Esmalt peab vastustaja vajalikuks selgitada, et 23.04. – 24.04.2014 ei viibinud kaebaja mitte arestimajas, vaid Lõuna politseijaoskonna ajutise kinnipidamise ruumis. Põhja prefektuuri arestimajja paigutati kaebaja 24.04.2014 pealelõunal, kui kohus oli teinud otsuse kaebaja vahistamiseks. Lühiajalise kinnipidamise tingimuste reguleerimiseks ei ole sätestatud seaduse või määruse tasandil regulatsiooni. Lähtutakse üldistest õigusaktidega kehtestatud nõuetest ja PPA sisemisest töökorraldusest. Kaebaja on esitanud rea kaebusi perioodi kohta, mil ta viibis arestimajas. Samas on tähelepanuväärne, et neid kaebusi ei esitanud kaebaja ajal, mil ta viibis arestimajas ega ka vahetult sellele järgneval perioodil. Kohtusse pöördus kaebaja alles ca 5 kuud hiljem. Kuivõrd suur osa arestimajas toimuvast salvestatakse, oleks kaebaja väiteid olnud võimalik kontrollida. Käesolevaks ajaks need salvestused enam säilinud ei ole. Samuti ei mäleta arestimaja töötajaid enam kaebaja kinnipidamisega seotud asjaolusid. Kaebaja ise oma väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit esitanud ei ole.

Vähene valgustus. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 45 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri; kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Ehitusseaduse alusel ei ole seni eluruumile üldisi nõudeid kehtestatud. Küll aga on VangS § 45 lg 1 sõnastusest nähtuvalt seadusandja pidanud oluliseks, et kinnipeetava kambris oleks elutegevuseks vajalik hulk valgust. Samuti on nimetatud sättes kasutatud väljendit ruumi piisav valgustatus. Nimetatud sättest tulenevalt ei pea ruumi piisav valgustatus olema tagatud ainuüksi akna abil, vaid võib olla tagatud mõlema – nii akna kui ka kunstliku valgustuse – abil. Sealjuures on loomuliku valguse puudujääki võimalik kompenseerida kunstliku valgusega. Kõnealuses arestimajas on kambrites kasutusel päevavalguslambid ning tagatud on ruumide piisav valgustatud. Arestimajas on kontrollkäigul olnud ka õiguskantsleri töötajad, kes ei ole kambrite valgustatusele teinud etteheiteid. Jalutamisvõimalused. VangS § 93 lg 5 kohaselt on vahistatul õigus soovi korral üks tund päevas värskes õhus viibida. Samasuguse sõnastusega on ka siseministri 27.09.2011 määruse nr

21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (edaspidi ASkE) § 31 lg 2. Isikutel, kes viibivad ajutise kinnipidamise ruumis, taolist õigust ei ole. Arestimajas viibides oli kaebajal jalutamiseks õigus 25.04.2014 – 29.04.2014. 24.04.2014, kui kaebaja arestimajja saabus, oli jalutamisaeg juba lõppenud ning 30.04.2014, lahkus kaebaja enne jalutamisaja algust. Seega ei käinud kaebaja jalutamas vaid kahel arestimajas viibimise päeval. Arstimaja kinnipidamistingimused ei too automaatselt kaasa ebainimlikku või alandavat kohtlemist või kahju. See tuleneb konkreetse isiku subjektiivsete õiguste rikkumisest ning nende mõjust temale.

Samuti ei ole vähem oluline, milliste õiguste puudumisest tundis kaebuse esitaja enam puudust, millal ta on vajanud nende kasutamist, kas ja kui sageli on nõudnud õiguste tagamist. Isik peab vahetult tajuma enda peal nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimuste erakordset rõhumist ja suutma seda kirjeldada. Iga kinni peetud isik määratleb individuaalselt, mis konkreetselt riivab tema põhiõigusi, milles see väljendub ning milline on rikkumiste mõju temale. Subjektiivne õigus seisneb eelkõige õigustatud subjekti teatava käitumise võimaluses, mitte aga käitumisaktis endas.

Viidatud sätte sõnastusest tulenevalt on selle õiguse realiseerimise eelduseks vastava soovi avaldamine. Seega ei saa kinnipeetavaid sundida seda õigust kasutama. Vastustaja möönab, et juhul, kui jalutada soovijaid on väga palju, siis võib ajuti tekkida probleeme ning alati ei pruugi kõik iga päev jalutada saada, kuid puuduvad vähimadki tõendid, et see oleks ka käesoleval juhul nii olnud. Kuivõrd igalt kinnipeetavalt allkirja võtmine jalutamisest loobumise kohta oleks ülemäära koormav, siis ei ole üheselt võimalik tagantjärele tuvastada, kas ja kui siis mis põhjusel kaebaja viiest päevast kahel jalutamas ei käinud.

Vastustajal puuduvad andmed, et kaebuse esitaja oleks arestimajas viibimise jooksul või pärast seda esitanud kirjalikke või suulisi kaebusi eeltoodu kohta. Ajalehed. VangS § 30 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. ASkE taolist õigust arestimajas viibivatele isikutele ei anna. Arestimajas on ajalehtede lugemise võimalused piiratud, kuid vastavalt võimalustele seda siiski tehakse. Tõepoolest ei ole võimalik saada lugeda sama päeva ajalehti, kuid PPA tellib ajalehti ning arestimajal on võimalik vanemaid numbreid anda kinnipeetutele lugemiseks.

Probleeme on olnud paraku aga sellega, et kinnipeetud lõhuvad neile antud ajalehed ning teised jäävad seetõttu lugemisvõimalusest ilma. Määruskaebuse esitamine. Kaebuse väidete kohaselt ei saanud kaebaja esitada kohtule määruskaebust oma vahistamise peale, kuna talle ei antud paberit, pastakat ja ümbrikku. Vastustaja taolise väitega ei nõustu. Kõikidel, kes soovivad esitada kaebust kohtule, seda ka võimaldatakse. Põhiseadusest (edaspidi PS) tulenevalt on igal isikul õigus pöörduda kohtusse oma rikutud õiguste kaitseks ning kindlasti ei tee vastustaja selleks kellelegi mingeid takistusi.

Ebaõige on ka kaebaja väide nagu oleks talle kaebuse kirjutamiseks antud väikeseid sedeleid. Kui isik soovib esitada avalduse kohtule, antakse talle A4 formaadis paberit. Nii paberi kui ka kirjutusvahendi saamist on ka kaebaja ise tunnistanud, väites küll, et seda tehti mitu päeva hiljem, kui ta soovis. Taoline väide ei ole usutav, arestimaja töötajatel puudus mistahes põhjus viivitada paberi ja kirjutusvahendi võimaldamisega. Kaebaja väitel ei antud talle lugeda kodukorda. Vastustaja eitab kategooriliselt seda nagu ei oleks kaebajale võimaldatud tutvuda õigusaktidega, mis reguleerivad vahistatute õigusi.

Kui kinnipeetu seda soovib, siis mingeid takistusi selleks ei tehta. Kaebaja väitel jäi tal taotlusele vaatamata mitmel õhtul saamata unerohi. Vastustaja selgitab, et ravimeid ei anta kinnipeetutele mitte vastavalt nende soovile, vaid meditsiinitöötaja otsusel. Nähtuvalt kinnipeetu ravikaardist /tl 64-65/ tegeles velsker kaebajaga praktiliselt iga päeva õhtul ning määras talle ravimeid vastavalt vajadusele. Seega sai kaebaja meditsiinilist abi piisaval määral. Ajutisse kinnipidamiskambrisse pannakse teiste seas ka neid, kes vajavad kainenemist.

Seega ei saa välistada, et kaebajaga võidi samasse kambrisse paigutada joobes isik, kes võis öö jooksul teha ajuti kõvemat häält. Kui see aga aset leidis, siis vaid ühe öö jooksul. Tõendamata on ning ka kaebaja ise ei ole väitnud, et see põhjustas kaebajale kahju. Kui joobes isiku poolt tekitatud müra oleks olnud talumatu, oleks arestimajas võetud kasutusele vastavad meetmed tema rahustamiseks või kaebaja ümber paigutamiseks. Puuduvad vähimadki tõendid selle kohta, et kaebaja olukord oleks olnud talumatu. Ka kaebaja ise ei väida, et ta oleks pöördunud valvurite poole vastava kaebusega.

Täielikult on tõendamata väide nagu oleks kaebaja suhtes kaaskinnipeetute poolt kasutatud vaimset ja füüsilist vägivalda. Mingeid tõendeid selle kohta kaebaja ei ole esitanud. Ühtegi kaebust ei ole kaebaja ka arestimajale esitanud. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks saanud füüsilisi vigastusi. Seega ei ole tagantjärele kaebaja väited kuidagi kontrollitavad. Kindlasti ei informeeri arestimaja töötajad teisi arestimajas kinnipeetuid sellest, millises kuriteos nende kambrikaaslast kahtlustatakse. Kindlasti ei olnud kaebaja elutingimused arestimajas sellised nagu kodus, kuid nendele tingimustele arestimaja ka vastama ei pea.

Unustada ei tohi sedagi, et arestimajja paigutati kaebaja tema enda tegevuse tõttu. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et kaebaja ei ole tõendanud oma õiguste rikkumist. Isegi, kui kohus asub seisukohale, et osaliselt on kaebus põhjendatud, siis arvestades arestimajas kinnipidamise aja lühidust ei ole tegemist rikkumisega, mis peaks endaga kaasa tooma rahalise hüvitise määramise.

Kaebaja vastus PPA seletusele P-s 2.1 peab vastustaja vajalikuks selgitada, et 23.04-24.04.2014 ei viibinud kaebaja mitte arestimajas, vaid Lõuna politseijaoskonna ajutise kinnipidamise ruumis, kus pole sätestatud seaduse või määruse tasandil kinnipidamise regulatsiooni. Sellest vastusest saab kaebaja niimoodi aru, et tegemist on ei kellegi maaga, kus ei kehti mingid seadused ja reeglid ning on lubatud inimeste ebainimlik kohtlemine. Tegemist on absurdse vastusega, sest vastavalt PS-le peab olema inimeste inimväärne kohtlemine tagatud terves Eesti Vabariigis. P-s 2.2 peab vastustaja tähelepanuväärseks, et neid kaebusi ei esitanud kaebaja ajal, mil ta viibis arestimajas, vaid pöördus kohtusse alles ca 5 kuud hiljem. Kaebaja arust ei oma see mingit tähtsust, sest toimepandud kuritegu ja/või väärtegu on ka 5 kuu möödudes kuritegu ja/või väärtegu. Mis puudutab aga salvestisi, siis kaebaja teada toimub salvestamine ainult väljaspool kambrit. Seega ei pruugi koridorides filmitu anda mingit lisainformatsiooni, kuivõrd vastustaja on isegi möönnud mõningaid puudujääke oma vastuses. P-s 2.3 kinnitab vastustaja samuti, et kambris peab olema aken. Kaebaja pole küll kursis ehitusseadusega jms, aga inimlikku aspekti võttes on tema silmis aken avaus, millest näeb välja. Arestimaja seinas olnud avaus aga oli täidetud täiesti läbipaistmatu mattklaasiga

(mingisugune õrn valgus sealt kumas läbi) ja avaus oli kaetud väga tiheda metallrestiga. Seega kaebaja arusaam aknast on teistsugune, kui see on PPA-l. P-s 2.4 tunnistab ka vastustaja ise, et kaebaja ei käinud jalutamas (vähemalt) kahel arestimajas viibitud päeval. Kaebaja tundis ja tunneb siiani, et temaga käituti ebainimlikult, kui teda ei lastud jalutama. Kaebaja kinnitab, et ta küsis iga päev jalutamise kohta nii hommikuse loenduse ajal, kui ka mitu korda päeva jooksul läbi sisetelefoni. Jalutama sai ta 27.04.2014 ja 29.04.2014, seega jäi tal jalutuskäik tegemata kolmel arestimajas viibitud päeval.

Soovi jalutuskäigust loobuda pole ta arestimajas viibitud ajal kordagi avaldanud. Jalutuskäik oli ainus võimalus näha päikest, taevast jms. Samuti tunnistas üks politseinik kaebajale ise, et arestimajas on liiga palju kambreid ja sellepärast pole võimalik kõigil igapäevaselt jalutada. Vastustaja möönab, et juhul, kui jalutada soovijaid on väga palju, siis võib ajuti tekkida probleeme ning alati ei pruugi kõik iga päev jalutada saada, kuid puuduvad vähimadki tõendid, et see oleks ka käesoleval juhul nii olnud. Antud lausega - seega ei käinud kaebaja jalutamas vaid kahel arestimajas viibimise päeval - tunnistab PPA vastustaja, et oli päevi, kus kaebaja ei saanud jalutamas käia.

Samuti ei saa olla see vabanduseks, et juhul kui jalutada soovijaid on väga palju, siis võib tekkida probleeme ja kõik ei pruugi iga päev jalutada saada. Seadused kehtivad ka politseiametnikele ja ka jalutamist puudutavaid seaduseid saaks eirata vaid force majore puhul, mida PPA vastustaja toodud põhjused kohe kindlasti ei ole. P-s 2.5 jäi kaebajale arusaamatuks, kas talle ei toodud ajalehti sellepärast lugeda, et need olid juba kellegi poolt rikutud või kardeti, et kaebaja lõhub need ära. Kaebaja ei nõustu p-s 2.6 vastustaja väitega seoses sellega, et kaebaja ei saanud kohtule esitada määruskaebust oma vahistamise peale, kuna talle ei antud paberit, pastakat ja ümbrikku.

Kui kaebaja oli väga huvitatud otsuse edasikaebamisest, siis miks tegi ta määruskaebuse alles 7 päeval? Ja kaebaja vastab ise küsimusele - kuna talle ei antud varem paberit, pastakat ja ümbrikku. Mis puudutab aga antud väikseid sedeleid, siis nende peale olid mõeldud avaldused, mida kaebaja soovi korral tahtis edastada arestimaja korrapidajale. See, millal kaebaja saatis määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, on kontrollitav. Samuti peaks olema sisekontrolli käigus kontrollitav, milliseid sedeleid antakse vahistatule avalduse kirjutamiseks korrapidajale.

P-s 2.7 eitab vastustaja kategooriliselt seda nagu ei oleks kaebajale antud võimalust tutvuda kodukorraga. Kuidas vastustaja kinnitab ja tõestab oma eitust? Kas ta viibis sel ajaperioodil seal? P-s 2.8 selgitab PPA, et ravimeid ei anta kinnipeetavale mitte vastavalt nende soovile, vaid meditsiinitöötaja otsusel. Arestimajas viibides tegi meditsiinitöötaja kaebajale selgeks, et kui ta soovib unerohtu, peab ta sellest avalduse teel teada andma. Nendel kordadel, kui avaldus jõudis meditsiinitöötajani, käis meditsiinitöötaja kaebajaga päevasel ajal vestlemas ja õhtul sai kaebaja ka soovitud unerohu.

Unerohi jäi saamata vaid nendel päevadel, kui arestimaja töötajad jätsid tema avalduse meditsiinitöötajale esitamata. P-s 2.9 väidab vastustaja, et täielikult on tõendamata väide nagu oleks kaebaja suhtes kaaskinnipeetute poolt kasutatud vaimset ja füüsilist vägivalda. Kaebaja küsimus on: kas on võimalik tõestada kasutatud vaimset vägivalda? Ja kui on, siis miks pole seda siiani tehtud? Peale seda, kui kaebaja esitas hagi PPA vastu, on vastustaja poolsed sammud olnud vaid kaebaja väidete ümberlükkamine. Kas on algatatud mingigi juurdlus? Samuti väidab vastustaja, et kindlasti ei informeeri arestimaja töötajad teisi arestimajas kinnipeetuid sellest millises kuriteos nende kambrikaaslast kahtlustatakse.

Millele tuginedes saab vastustaja väita, et sellist asja pole kunagi juhtunud ja ei juhtu ka tulevikus? Kokkuvõttes (p 2.10) leiab vastustaja, et arvestades arestimajas kinnipidamise aja lühidust ei ole tegemist rikkumisega, mis peaks endaga kaasa tooma rahalise hüvitise määramise. Vastustaja vastusest jääb mulje nagu oleks lühiajaline inimõigusi rikkuv ja inimväärikust alandav käitumine lubatud. Tekib küsimus, kui pikalt oleks vastustaja arvates pidanud kaebaja antud situatsioonis viibima, et võiks talle hüvitis määrata. Kaebaja on esitanud ka avalduse prefekt Kristjan Jaanile, et algatataks kriminaalmenetlus p 2.9 puudutavas.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest nähtuvalt T.-T.V. taotleb Eesti Vabariigilt rahalist hüvitist (kompensatsiooni) talle seoses ebainimlikes tingimustes Rahumäe tee 6 arestimajas veedetud ajaga tekitatud mittevaralise kahju eest. Kaebaja väiteil väljendus tema õiguste rikkumine, süüliselt tema väärikuse alandamine ja talle hingelise valu põhjustamine alljärgnevas: - kambris puudusid läbipaistvad aknad ja lisaks olid need kaetud tiheda metallrestiga; - seitsme viibitud päeva jooksul sai ta jalutada vaid kolm korda; - ei saanud nädala jooksul saata määruskaebust vahistamise peale, kuna ei antud paberit, pastakat ja ümbrikku; - ei antud kodukorda lugeda; - ei saanud kogu seal viibitud aja jooksul ühtegi ajalehte; - mitmel õhtul jäid rohud saamata; - pidi taluma purjus inimese jauramist ja füüsilist ning vaimset vägivalda viimasel hommikul kambris nr 19. Kaebaja hindab õiglaseks rahaliseks hüvitiseks eelmärgitu eest kokku 700 eurot, st 100 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest.

2. PPA vastusest ilmneb, et vastustaja kaebaja nõudega ei nõustu eelkõige järgmistel põhjustel. Kaebaja ei ole tõendanud oma õiguste rikkumist. Ta pöördus kohtusse alles ca 5 kuud hiljem, arestimajas viibimise ajal ega vahetult sellele järgneval perioodil kaebaja kaebusi ei esitanud, samas ei ole kaebaja esitanud oma väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit. PPA hinnangul on kaebaja väited enamjaolt alusetud. Vastustaja võtab küll omaks, et kaebaja ei saanud iga päev jalutada ja võimalik, et ei saanud ka ajalehti lugeda, samuti et kaebajaga võidi üheks ööks samasse kambrisse paigutada joobes isik, kes võis teha ajuti kõvemat häält, kuid vastustaja on seisukohal, et arvestades arestimajas kinnipidamise aja lühidust ei ole tegemist rikkumistega, mis peaks endaga kaasa tooma rahalise hüvitise määramise.

3. Kohus märgib kõigepealt, et käesolevas otsuses kohus ei käsitle kaebuse esitaja 18.12.2014 avaldust, milles ta esitas mittevaralised nõuded arestimaja (Rahumäe tee 6, Tallinn) juhataja ametist vabastamiseks ning arestimajas töötava politseiniku suhtes kriminaalmenetluse algatamiseks, kuna nende nõuete osas kohus võttis seisukoha 21.01.2015 määruses, millega tagastas kaebuse selles osas. Teiseks märgib kohus, et kuigi T.-T.V. taotleb rahalist hüvitist talle seoses ebainimlikes tingimustes Rahumäe tee 6 arestimajas veedetud ajaga tekitatud mittevaralise kahju eest, ilmneb asja materjalidest, et etteheiteid on esitatud ka nende kambrite tingimuste osas, mis ei asunud arestimajas: 23.04.2014 kell 14.06 kuni 24.04.2014 kell 08.50 viibis kaebaja Lõuna politseijaoskonna ajutise kinnipidamise ruumis /tl 83-84/, kust ta vabastati seoses kohtusse viimisega. Kaebaja sõnul viibis ta kohtumajas ca viis tundi, sellest üle nelja ja poole tunni „piinakambrit meenutavas arestikambris“. Põhja prefektuuri arestimajja (kambrisse nr 6) paigutati kaebaja alles 24.04.2014 pealelõunal (PPA väiteil kell 15.11, kaebaja sõnul umbes kell 16:30), kui kohus oli teinud otsuse kaebaja vahistamiseks. Perioodil 29.04.2014 kell 15.11

– 30.04.2014 kell 11.15 viibis kaebaja arestimaja kambris nr 19, mille järel ta toimetati Tallinna vanglasse /tl 86-88/. Kaebaja väited kohtu arestikambri osas jätab kohus kui asjassepuutumatud tähelepanuta. Küll aga peab kohus vajalikuks lugeda kaebusega hõlmatuks ka periood, mil kaebaja viibis Lõuna politseijaoskonna ajutise kinnipidamise ruumis, kuna nii selle kui ka Põhja prefektuuri arestimaja tingimuste eest vastutab PPA ning isikul on raske teha vahet, kus ta konkreetselt viibib, sest mõlemad asuvad aadressil Rahumäe tee 6. Kohtu hinnangul on kaebaja tahe hõlmatud kogu nimetatud aadressil viibitud ajaga.

4. Järgnevalt kohus käsitleb asjassepuutuvaid õigusnorme. PS § 14 kohaselt õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. VangS § 41 lg 1 nõuab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 25 kohaselt igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

Kaevatud toimingute tegemise, kaebuse esitamise ja menetlusse võtmise ajal kehtinud RVastS § 1 lg 1 sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (riigivastutus). Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Seega eelpool märgitud sätetest ja kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest tulenevalt peavad kahjuhüvitise nõudmiseks olema täidetud järgmised põhilised tingimused: isikul kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane ja kannatanu õigusi rikkuv tegevus ning põhjuslik seos õiguste rikkumise ning kahju tekkimise vahel. Kui kasvõi üks nendest elementidest puudub, kahju hüvitamist ei järgne. Riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud ning naturaalrestitutsiooni kohaldada ei ole enam võimalik ehk taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada tühistamisja kohustamiskaebuste (RVastS § 3-6) kaudu.

Osundatud viisideks on haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue (§ 3), toimingu lõpetamise nõue (§ 4) ning haldusakti andmise või toimingu sooritamise hoidumise nõue (§ 6). RVastS § 9 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju rahas vaid juhul, kui on toimunud süüliselt väärikuse alandamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, kodu ja eraelu puutumatuse rikkumine või sõnumi saladuse rikkumine või au ja hea nime teotamine ning kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Seega peab olema tegemist intensiivse õiguste rikkumisega, et isikul tekiks õigus saada kahju rahalist hüvitamist. Ka Riigikohus on sedastanud, et „Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RVastS § 7 lg 4, § 9 lg 2)“ (3-3-1-10-14 p 12.2). Silmas tuleb pidada, et PS § 25 eesmärk ei ole mittevaralise kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega. HKMS § 59 lg 1 kohaselt menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.

HKMS § 59 lg 4 näeb ette, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab sama paragrahvi lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Vastavalt HKMS §-le 63 põhistamine on faktilise väite selgitamine kohtule selliselt, et kohtu hinnangul on väide usutav. Põhistamiseks võib menetlusosaline kasutada nii tõendeid kui ka teavet, mis ei ole seaduses sätestatud menetlusvormis.

5. Kohus möönab, et mittevaralise kahju tõendamine on reeglina raske ning seetõttu näiteks 01.05.2015 jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 11 lg-s 3 on sätestatud, et mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse. Samas ei saa minna mööda nõudest, et iga kaebus peab olema ka põhistatud. Põhistamine on vajalik nii selleks, et vastustaja saaks esitada selle kohta omapoolse adekvaatse ja põhistatud arvamuse - kaebuse õigeks võtta või sellele vastu vaielda – kui ka selleks, et kohus saaks lõpuks hinnata kaebuse põhjendatust. Seega väidetava mittevaralise kahju tekkimise aluseks olevate faktiliste asjaolude kohta tõendite esitamata jätmine toob üldjuhul kaasa kaebuse rahuldamata jätmise. Sellele juhtis kohus kaebaja tähelepanu juba 22.10.2014 kaebuse käiguta jätmise määruses /tl 4-5/. Antud juhul ei ole kaebaja esitanud omalt poolt ühtki oma faktilisi väiteid kinnitavat tõendit ega ole osundanud ühelegi õigusnormile, mille eiramisega oleks kaebaja õigusi rikutud. Samuti ei ole ta õigeaegselt, st koheselt, kui avastas oma õiguste väidetava rikkumise, pöördunud arestimaja juhtkonna poole pretensioonidega. Nagu märgitud, nimetatud asjaolud omavad tähtsust nii kaebaja väidete usaldusväärsuse hindamisel kui ka lõppkokkuvõttes kaebuse nõude põhjendatuse üle otsustamisel.

6. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et T.-T.V. mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.

7. Kohus leiab kõigepealt üldmärkusena, et kaebaja on jätnud tähelepanuta, et vahistatuna ja/või kahtlustatuna kinnipidamisel ei saa isik loota samale mugavusele, privaatsusele ja muudele soodsatele tingimustele, mis vabaduses viibiv isik nt oma kodus. Samas see, et need tingimused ei ole koduga võrdsed, ei tähenda automaatselt seda, et isiku õigusi süüliselt rikutakse või et tema inimväärikust alandatakse (vt VangS § 41). Oluline on, et peetaks kinni õigusaktides sätestatud normidest ja nõuetest. Samuti ei ole tähtsusetu asjaolu, et isik on ise oma seadusvastase tegevusega põhjustanud olukorra, kus tal tuleb nüüd taluda teatavaid ebamugavusi ja piiranguid. Nii ei tee kaebaja teistsugune, võrreldes PPA-ga, arusaam aknast tema kinnipidamist läbipaistmatu mattklaasiga ja metallrestiga kaetud aknaga kambris õigusvastaseks. Ükski õigusnorm ei nõua, et kambri aken peab olema läbipaistev (st kujutised eristatavad) ja trellideta. Seadus nõuab, et kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Seda ei nõua ka PPA peadirektori 17.11.2010 käskkirjaga nr 488 kinnitatud „Lühiajalise kinnipidamise juhendi“ (edaspidi Juhend) p 17 (nõuab samuti vaid küllaldast valgust). Kaebaja ei eita, et valgus kumas sealt läbi. Trellitatud aknad on kinnipidamiskoha puhul julgeolekukaalutlustel aga igati normaalne nähtus. Kaebaja ei ole väitnud, et valgustus üldiselt ei vastanud nõuetele. Järelikult ei saanud nn aknaküsimus (ja sedagi vaid seoses kambriga nr 6) kaebaja õigusi rikkuda ega talle kahju põhjustada.

8. Mis puutub kaebaja väitesse, et ta pidi taluma purjus inimese jauramist „Lõunakambris“, siis iseenesest on see väide usutav, kuid see ei saa olla aluseks kahju hüvitamisele. Eelviidatud Juhendi p 13 järgi kainenema paigutatud isiku kainenemisel öisel ajal võimaldatakse isikul jääda kinnipidamisruumi kuni hommikuni. Sama juhendi p-st 2 tuleneb, et kuigi üldjuhul paigutatakse nendesse ruumidesse isikud, kes on kinni peetud piirihalduslike ülesannete täitmise käigus, võib sinna paigutada ka muu isiku, kellelt on seaduse alusel võetud vabadus. Järelikult nii kaebaja kui ka nimetatud purjus isiku koos viibimine Lõuna politseijaoskonna ajutise kinnipidamise ruumis oli iseenesest õiguspärane. Kuivõrd kaebaja koheselt seoses eelmärgituga mingit kaebust ei esitanud ja nimetatud isikut ümber ei paigutatud, siis ei saanud nn „jauramine“ olla sedavõrd häiriv ja kaebaja inimväärikust alandav, et seda tuleks kompenseerida rahaliselt. Rääkimata asjaolust, et siin oleks PPA poolne süüline kahju tekitamine tuvastatav.

9. Tulles veelkord perioodi juurde, mil kaebaja viibis Lõuna politseijaoskonna ajutise kinnipidamise ruumis, on oluline rõhutada, et tegemist on lühiajaliseks kinnipidamiseks mõeldud ruumiga, mistõttu selle tingimused on ka mõnevõrra askeetlikumad kui nt arestimajas või vanglas ruumidele ettenähtud tingimused, ning lisaks eri kinnipidamiskohtadele kehtestatud nõuded ja isikute õigused sõltuvad omakorda ka kinni peetava isiku staatusest (kinnipeetav, arestialune või vahistatu). Nii näeb Juhend ette, et kinnipidamisruumis on võimalusel voodi või lavats või kinnitatud istepink (p 17), aga kaebaja nuriseb oma kaebuses madratsi paksuse üle. Võimalus viibida minimaalselt tund aega värskes õhus peab olema tagatud isikule, kelle kinnipidamine ületab

24 tundi (p 25). Juhendi p-dest 20-22 tuleneb, et toitlustamine tuleb tagada samuti üksnes enam kui 24tunnise kinnipidamise korral, muidu tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest. Kaebaja viibis Lõuna politseijaoskonna ajutise kinnipidamise ruumis oluliselt vähem kui 24 tundi, samas on kaebaja ise kinnitanud, et antud juhul tagati talle nimetatud 24 tunni sees siiski toitlustamine - 24.04.2014 kella 7 paiku hommikusöögi näol. Seega jääb kohtule arusaamatuks, milles seisnes inimõiguste rikkumine nimetatud ajaperioodil.

10. Seonduvalt väidetava sobiva paberi ja kirjutusvahendi mittevõimaldamisega arestimajas korrapidajale avalduse ja/või kohtumääruse peale määruskaebuse esitamiseks leiab kohus kõigepealt, et kaebaja väited on paljasõnalised. Asjaolu, et kaebaja saatis määruskaebuse Harju Maakohtu 25.04.2015 määruse peale, millega ta vahistati, Tallinna ringkonnakohtule alles 30.04.214, ei tõenda kuidagi, millal ta tegelikult palus selleks vajalikke vahendeid ja et nende andmisest varem keelduti. Rääkimata asjaolust, et kohus ei näe mingit motiivi, miks arestimaja ametnikud oleksid pidanud talle selleks paberit mitte andma. Kaebaja ei ole ka väitnud, et määruskaebuse esitamisest alles 30.04.214 oleks tekkinud talle mingeid negatiivseid tagajärgi. Määruskaebuse võib esitada kogu selleks ettenähtud tähtaja jooksul (antud juhul 10 päeva jooksul määrusest teadasaamisest) ning kohtupraktikas on üsna tavaline, et seda tehakse just tähtaja eelviimasel või viimasel päeval, sest põhjendatud määruskaebuse esitamine vajab aega. Mis puudutab aga korrapidajale avalduste kirjutamiseks antud paberitükke, väidetavalt suuruses 5x10 cm, ja näritud pliiatsijuppi, siis isegi, kui see oleks tõsi (ei ole paraku tõendatud), ei näe kohus selles ei inimõiguste rikkumist ega inimväärikuse alandamist. Kaebaja ei ole väitnud ka, et paberi suuruse (väiksuse) tõttu jäi tal mõni avaldus esitamata ja tema soovid rahuldamata. Järelikult niisuguse asja eest rahalise hüvitise nõudmine on ilmselgelt alusetu.

11. Kuivõrd nii VangS kui ka ASkE näevad ette, et isiku vastuvõtmisel vanglasse või arestimajja avatakse talle isiklik toimik, kui seda ei ole eelnevalt tehtud, kus hoitakse kinnipeetu isikudokumente, kohtudokumente, karistuse täideviimist kajastavaid dokumente ja muid dokumente, sh allkirja selle kohta, et talle on tutvustatud sisekorraeeskirja, arestimaja päevakava ning õigusi ja kohustusi, ning isiku ümberpaigutamisel teise arestimajja, kinnipidamiskeskusesse või vanglasse, saadetakse sinna ka tema isiklik toimik, siis loeb kohus usaldusväärseks PPA väidet, et kaebajale on kõiki neid dokumente tutvustatud ja vastav dokument asub koos toimikuga Tartu Vanglas, kus kaebaja hetkel peaks viibima. Kinnipeetavale tema isikliku toimiku tutvustamise kord, sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades. Liiatigi, kohtu arvates kaebaja isikuna, keda on varem samuti kriminaalkorras karistatud, ei võinud kuidagi saada (rahas hüvitatavat) moraalset kahju asjaolust, et talle väidetavalt ei antud kodukorra koopiat lugeda.

12. Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et mitmel õhtul jäid tal rohud saamata. Arestimajja saabumisel 24.04.2014 koostatud kaebaja esmase tervisekontrolli aktist nähtuvalt on kaebaja kurtnud unetust /tl 64/. Vastavalt ASkE § 30 lg-le 6 ravimit, mida kinnipeetule on vaja manustada regulaarselt, hoitakse arestimaja juhi määratud ametniku valduses ning seda antakse isikule arsti ettekirjutuse kohaselt. Kaebaja ravikaardist nähtuvalt on talle perioodil 24.04.- 28.04.2014 väljastatud igaõhtused tabletid. Kuivõrd arestimajas viibis kaebaja üldse kuni 30.04.2014 hommikuni, mil ta viidi üle Tallinna vanglasse, siis teoreetiliselt jäid tal tabletid saamata üksnes 29.04.2014 õhtul. Samas puuduvad igasugused tõendid, et kaebaja sel päeval tablette endale palus või et need olid talle ka selleks õhtuks meditsiinitöötaja poolt välja kirjutatud. Järelikult ei saanud ka sel motiivil kaebajale mittevaralist kahju tekkida.

13. Mis puutub helistamisse ja ajalehtedesse, siis sellega seoses märgib kohus järgmist. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, millest tuleneks tema (inim)õigus kinnipidamiskohas tasuta helistada. Nt VangS § 28 lg 2 kohaselt kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul. Sama on sätestatud ASkE-s: § 31 lg 1 p 7 kohaselt kinnipeetul on õigus kasutada omal kulul telefoni, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused. § 47 järgi kirjavahetus toimub kinnipeetu kulul. Rahaliste vahendite puudumisel tagab arestimaja kinnipeetule võimaluse saata kiri õiguskantslerile, Politseija Piirivalveametile, Presidendi Kantseleile, prokurörile, uurijale, kohtule, kaitsjale ning oma riigi konsulaartöötajale (kohtu hinnangul omab nimetatud säte tähtsust ka seoses väidetega paberi ja ümbriku mittesaamisest). § 52 näeb ette, et kinnipeetu võib kasutada helistamiseks selleks ettenähtud telefoni oma kulul (lg 1); kinnipeetul võimaldatakse kasutada telefoni vähemalt üks kord nädalas (lg 2); kõneks võib kasutada teisaldatavat või kohakindlat telefonitaksofoni, mida kasutatakse telefonikaardiga (lg 3). Väär on kaebaja väide, et kõnekaarti saab tellida üksnes helistades – seda võib teha ka kirja teel. Ajalehtede saamist ja lugeda võimaldamist ASkE ei reguleeri (sh ei ole loetletud seda kinnipeetu õiguste hulgas (vrdl kirjavahetuse pidamine ja telefoni kasutamine, mis on õiguste hulgas nimetatud). VangS § 30 näeb küll ette, et kinnipeetavale tagatakse vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju ning tal on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või korda, kuid need sätted käivad üksnes kinnipeetavate, st vanglas vangistust kandvate süüdimõistetute kohta. Seega ei ole arestimajal otsest kohustust tagada vahistatule värsked ajalehed, mistõttu puudub ka vastustaja poolt kaebaja õiguste süüline rikkumine.

14. VangS § 30 lg 2 kohaselt arestialuse, väljasaadetava ja vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. PPA on omaks võtnud, et kaebajale ei ole võimaldatud jalutuskäiku igal päeval. Samas puuduvad igasugused tõendid, et see on toimunud süüliselt. Erinevalt kinnipeetavatest (VangS § 55 lg 2), kellele see on nende pikaajalist kinnipidamiskohas viibimist arvestades üldfüüsilise seisundi normis hoidmiseks hädavajalik, toimub vahistatu värskes õhus viibimine vaid tema enda soovil. Seega, kuna kaebaja ei ole kuidagi tõendanud (sh esitanud sellekohast kaebust arestimajas viibimise ajal), et tema soovide vastaselt teda ei lubatud jalutuskäigule, on kaebaja väide tema õiguste rikkumisest paljasõnaline.

15. Lõpuks peatub kohus kaebaja väitel, et keegi arestimajas töötavatest politseiametnikest olevat andnud informatsiooni kaebajaga samas kambris viibinud isikutele selle kohta, millises kuriteos kaebajat kahtlustatakse, ning see tõi kaasa füüsilise ja vaimse vägivalla. Puudub vaidlus, et kaebaja esitas selle kohta PPA-le avalduse ning pöördus analoogse avaldusega ka Kaitsepolitseiametisse. Kui viimati nimetatud avalduse lahendamise tulemuse osas puudub nii PPA-l kui ka kohtul informatsioon, siis PPA-le esitatud avalduse sisekontrollibüroo poolt kontrollimisel avalduses toodud väiteid ei leidnud kinnitust. Seega on taas tegemist kaebaja paljasõnalise väitega. Kui üks vahistatutest andis kaebajale väidetavalt mitu hoopi jalaga kõhu ja rindkere piirkonda, siis ei oleks vähemalt niisuguse peksmise tagajärjed saanud jääda märkamatuks (sinikad, marrastused vms). Kaebaja ei pöördunud millegipärast aga koheselt arestimaja poole, et need vigastused fikseerida, ning ka PPA-le esitas ta vastava avalduse alles enam kui aasta pärast väidetavat sündmust - avaldus registreeriti PPA dokumendiregistris 12.03.2015. Need asjaolud ei lase kuidagi pidada kaebaja väiteid usaldusväärseks. Kokkuvõttes, arvestades eeltoodut, on kohus seisukohal, et kaebajal on vanglas viibimise ajal lihtsalt olnud piisavalt vaba aega, et välja mõelda, kuidas võiks teenida rahalist tulu, ja ta on leidnud selleks sobiva võimaluse kohtukaebuse näol, esitades paljasõnalisi väited talle väidetavalt mitmeid kuid tagasi mittevaralise kahju tekitamisest.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb T.-T. V. kaebus rahuldamata. PPA ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik