4-15-6023/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-15-6023

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. september 2015 a Tallinn Väärteoasja number 4-15-6023 (2317,15,007048) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

H.B kaebus Põhja Prefektuuri korra-

kaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlus- talituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 23.07.2015

otsusele väärteoasjas nr 2317,15,007048 H.B karistamises LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p

1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor

Menetlusalune isik: H.B, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON

1. Jätta H.B

kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa

23.07.2015 otsusele väärteoasjas nr 2317,15,007048 H.B karistamises LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 23.07.2015 otsus väärteoasjas nr 2317,15,007048 H.B karistamises LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 240 trahviühiku

ulatuses, so 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 960 (üheksasada kuuskümmend) eurot tuleb

edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest tasuda vaidlustatud

otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155136835. Edasikaebamise kord

2 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, s.o

alates 23.09.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 01.10.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul

teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 23.10.2015. Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 24.10.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 23.07.2015 otsusega väärteoasjas nr 2317,15,007048 karistati H.B LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, so

960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 05.07.2015 kell 04.22 Tallinn- Rannamõisa-Kloogaranna mnt 7.km Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,63 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et väärteoprotokoll on valesti koostatud. Toimepanemise kohaks on märgitud Tõnismägi, Kesklinna linnaosa, Tallinn, mis

on täiesti vale. Sellisel kellaajal (04.22) tema sellises kohas viibinud ei ole. Sellel samal

kellaajal viibis tema hoopis Tabasalus Rimi kaupluse lähedal. Kuna on väga liikuva eluviisiga, vajab oma eluks ja igapäevaseks tööks autot ja juhilube, ilma nendeta kaotab kohe kindlasti oma töökoha (millest andis märku ka tema tööandja). Palve olekski see, et antaks

talle armu ja tühistataks määratud lisakaristus, milleks on § 224 lg 3 p 1 (juhtimisõiguse

äravõtmine 6 kuuks). Kaotades oma töö, kaotab ka oma kodu, sest puudub igakuine sissetuleku allikas, et üldse edasi elada.

Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuses märgitud seisukohtade juurde ning selgitas, et kahetseb oma tegu, juhiluba on hädasti vaja. Liikuda autoga tööle, ehitusobjektid on laiali üle Eesti, materjale vaja vedada. On vabakutseline, endal on ka väike ehitusettevõte. Ehitusturul ei ole kerge tööd leida, hinnad on all. Püüab ellu jääda, teha alltöövõttu. Liikuma hakkas oma kodust Mustamäel, sõitis linna ja sealt Tabasallu sõbra juurde. Mustamäelt võttis

õele kuuluva auto, oli kaine. Läks pubisse Viru tänava nurgal. Alkoholi tarvitamisest rooli istumiseni läks mööda pool tundi, tund. Sai aru, et on alkoholi tarvitanud. Otsuse sai kätte elektrooniliselt, sai meili teel. Avas ID kaardiga meili. Paberkandjal temani ei ole jõudnudki.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et lisakaristuse tühistamiseks alused

puuduvad. Materjalidest nähtuvalt on rikkumised läinud raskemaks. Keelatud seisundis

juhtimine on üks ohtlikumaid väärtegusid. Menetlusaluse isiku poolt liiklusseaduse nõuete rikkumise peatas tähelepanelik kodanik. Menetlusalusel isikul tuvastati selline alkoholi kogus, milline on LS § 224 lg 2 ülemmäära lähedane, seega süü on suur. Karistuse määramisel on

kohtuväline menetleja arvestanud kõiki karistuse kohaldamiseks olulisi asjaolusid, sh isiku süü suurust, õiguskorra kaitsmise huve, varasemaid iseloomustavaid andmeid, mis kajastuvad

karistusregistris. Selline tegu on toime pandud kahtlemata tahtlikult. Ilmselgelt oleks

põhjendatud oluliselt rangem karistus, tegemist äärmiselt ohtliku väärteoga, millesse tuleb suhtuda äärmiselt rangelt. Ette on nähtud ka arest kuni 30 päeva. Karistus arvestab õiguskorra

kaitsmise huvisid ja mõjutab edaspidi õiguserikkumisest hoiduma. Tegemist potentsiaalselt

suurt ohtu põhjustava teoga, õiguskaitseorganid on kohustatud sellisesse teosse suhtuma

3 mõnevõrra rangemalt arvestades meie liikluses hukkunuid. Väärteotoimikust näha, et kiirus oli äärmiselt suur. Kodanik suutis peatada. Et juhtimisõigus vajalik tööülesannete täitmiseks,

oli teadlik sellest, oli võimalus see rikkumine ära hoida. Emotsionaalses seisundis rooli

istumine ei ole kuidagi õigustatud. Oli võimalik jõuda kohale teistmoodi. Jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 05.07.2015 kell 05.11-05.15

menetlusaluse isiku seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15/00063). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,71 mg

ja 0,68 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05

menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,63 mg alkoholi ühe liitri

väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on

mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,70 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks

arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,63 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on

õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele

isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva

riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja

pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline

4 menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Kaebuses on tehtud kohtuvälisele menetlejale etteheide, et väärteoprotokollis on väärteo

toimepanemise koht ebaõige ning kohana on märgitud Tõnismägi, Kesklinna linnaosa,

Tallinn, kuid menetlusalune isik peeti kinni Tabasalus. Kohtuinfosüsteemist nähtub

tõepoolest, et sellise sisuga otsuse projekt on üles laetud. Samas ei ole otsuses vajalikke

põhjendusi, mis on paberkandjal olevas otsuses. Lisaks sellele ei ole nimetatud otsus allkirjastatud, mistõttu ei saa olla tegemist otsusega, millel on õiguslikud tagajärjed. Seetõttu ei oleks menetlusalune isik saanud lähtuda otsusest, mis ei vasta otsuse nõuetele. Ilmselgelt on tegemist lahendiga, mis ei oleks pidanud menetlusaluse isikuni jõudma ja tegemist peab

olema tehnilise probleemiga, mis on pärit e-toimiku süsteemist. Kuivõrd e-toimikust kättesaadav otsus ei vasta otsuse nõuetele, on tegemist informatiivse dokumendiga, millel ei ole õiguslikke tagajärgi. Seetõttu jätab kohus kaebuse esitaja etteheite temale kättesaadavaks

osutunud kohtuvälise menetleja lahendile tähelepanuta. Menetlusalusele isikule kätte antud

väärteoprotokollist nähtuvalt oli kohtuvälise menetleja lahend kohtuvälise menetleja juures

kättesaadav alates 04.08.2015 ning juhul kui menetlusalune isik oleks järginud ettenähtud

menetluskorda, pidanuks ta minema kohtuvälise menetleja juurde otsusele järele ning sel juhul saanuks ta kätte ka otsusena võetava kohtuvälise menetleja lahendi, milline on ka väärteotoimikus.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, s.o 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1

alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49

milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest

kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja Jarmo-

H.B-le määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja ka 2/3

määra ületav. Lisakaristust on aga kohaldatud LS § 224 lg 3 p 1 sanktsiooni keskmises

määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo

kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,63 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline

määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületav ja lähedane maksimaalsele piirmäärale, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku

isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu

puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja ka alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada

süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10).

Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt suundus menetlusalune isik sõidukit juhtides lõbustusasutusse, kus tarvitas alkoholi ning sellele järgnevalt asus uuesti sõidukit juhtima, et

sõita linnast välja sõbra juurde. Seejuures sõitiski menetlusalune isik Tallinna kesklinnast Tabasallu välja, kus ta lõpuks kinni peeti. Seega läks menetlusalune isik teadlikult alkoholi

tarvitama ja seejärel plaanitult edasi sõitma ning ta kinnipidamisel tuvastati tema

väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,63 mg/l, mis vastab kerge joobe ülemisele piirile.

Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus ja sõiduki juhtima

asumist koheselt pärast alkoholi tarvitamist pidi menetlusalune isik kohtu arvates olema

kindlas teadmises oma juhile keelatud seisundist. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise tunnustega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,20 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Antud juhul oli alkoholisisaldus niivõrd suur, et see

5 ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamatuks ja menetlusalune isik oli teadlik oma juhile keelatud seisundist, kuivõrd ta läkski lõbustusasutusse alkoholi tarvitama ja soovis selle järgselt edasi sõita juba juhile keelatud seisundis. Arvestades menetlusaluse isiku vanust ja sellest tulenevat eeldatavalt piisavat elukogemust pidi menetlusalune isik teadma alkoholi

mõju inimorganismile ja sõiduki juhina ka keeldu sellise mõju all liikluses juhina osaleda.

Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud tegu on toime pandud kavatsetult.

Eeltoodud motiividel on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis

mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,63 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

KARISTUSE MÄÄRAMINE

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku organismis

mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast, ehk numbrilisest

näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon. Käesoleval juhul võib LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära ületamise maksimaalse määra lähedast määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on mitte üle

keskmise, vaid suur. Tuvastatud määr on ülemisele piirmäärale väga lähedal. See aga omakorda tingib karistuse määramise oluliselt rangemana ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast ehk ettenähtud sanktsiooni maksimaalses määras või selle lähedasena.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ja kohus peab

seda võimalikuks arvestada. Samas leiab kohus, et arvestades süüteo asjaolusid, ei ole

kergendava asjaolu esinemine niivõrd mõjus, et tingiks karistuse määramise ettenähtud

sanktsiooni keskmises määras. Kuivõrd põhikaristus ei ole määratud maksimaalses määras

nagu ka lisakaristuski, siis ilmselgelt on kohtuväline menetleja vaatamata süü suurusele

kergendava asjaoluga arvestanud ning kohus ei saa kaebemenetluses seda enam teist korda karistuse kergendamise alusena arvestada.

Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi

väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut varem liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud ja käesoleval hetkel on menetlusalusel isikul kaks kehtivat karistust ning neist

viimane on määratud 30.05.2015 ja menetlusesemeks oleva raskema väärteo on

menetlusalune isik toime pannud kuu möödudes eelmise karistuse määramisest. Omaks võetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui on vaja süüdlases kinnistada keelunormi kehtivust, st juhul, kui isikut on juba eelnevalt karistatud ja kergemad karistused ei ole sundinud õiguskuulekusele, siis võib ka keskmise süü puhul mõista karistuse keskmisest määrast kõrgemas määras. Antud juhul,

lähtudes menetlusaluse isiku karistusandmetest, oleks ka süü suurusest sõltumata täiesti põhjendatud keskmist määra ületava karistuse määramine.

Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub

liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks mootorsõiduki juhid, kes ei täida

liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Antud juhul menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületavas, s.o LS § 224 lg 2 maksimaalse määra lähedases määras, tehes seda teadlikult.

6

Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et ainuüksi juba süü suurust arvestades tuleb kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks.

Lisakaristuse määramise võimalus on sätestatud LS § 224 lg 3, mille kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem

käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud (p 1) ning kolmest kuust kuni

kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud (p 2). Seega on lisakaristuse määramisel juba seaduses endas, so LS § 224 lg 3 p 1 sätetes arvestatud sellega, et menetlusalusel isikul ei ole kehtivat samalaadset väärteokaristust ja tegemist ei ole korduva süüteoga.

Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse

kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel ja kohus leidis juba ülalpool, et menetlusaluse isiku süü on suur.

Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikust nõuete rikkumisest järeldada tema

allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise

toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks

veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul

alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,63 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 maksimaalse määra lähedane.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvas karistusregistri andmebaasi väljatrükist

nähtuvalt on menetlusalusel isikul kaks kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude

toimepanemise eest. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et kui korduvalt rikkumise

toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav

korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad

selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii

piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse, samuti kehtivad

väärteokaristused liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. Seega ei ole varasemad

kergemaliigilised karistused suutnud kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekusele sundida ja kaebuse esitaja on jätkanud õigusvastast käitumist.

Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka teosse suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning

välistab võimaluse, et menetlusalune isik saaks vähemalt sellel ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud, samalaadseid süütegusid toime panna. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus,

et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet.

7

Kaebusest nähtub, et menetlusalusel isikul on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks ja sissetuleku saamiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli ka väärtegu

toime pannes teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka

varasemast karistuste alasest kogemusest lähtuvalt seda, et nii sõiduki juhtimisele keelatud seisundis kui ka teiste liiklusalaste väärtegude toimepanemisele võivad järgneda nii rahatrahv

kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud

ebamugavused edasise elu korraldamisel. Juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud kaebuse

esitajal pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks,

et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo

toimepanemisele eelnenud soodsa olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale

inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus

seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka

kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku ebamugavuse ja lisakulutused töö tegemisel juhtimisõiguse puudumise tõttu. Kohus peab siinkohal vajalikuks

viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt

ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit

liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld - ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks.

Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Seega on kohtuväline menetleja eiranud karistuse määramise üldpõhimõtteid, jättes süü suuruse tahaplaanile ja on eelkõige arvestanud kergendava asjaoluga, mis on mõjutanud ka

leebe lisakaristuse määramist. Kuivõrd kohus ei saa kaebemenetluses kaebuse esitaja olukorda raskendada, siis peab kohus nõustuma kohtuvälise menetleja määratud lisakaristuse määraga, kuivõrd määratud lisakaristuse määr jääb ettenähtud sanktsiooni piiridesse.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/