3-13-2059/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 22.09.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-2059 Haldusasi A.T. kaebus Viru Vangla 13.08.2013. a käskkirja nr 6- 1/1117-KP tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12.02.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.T. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.T. Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale 26.05.2014. a avalduse lisad (Viru Vangla 21.05.2015. a teabenõude rahuldamine nr 6-13/17547-2, BBC News väljatrükk (2 lk) ja Riigi Teataja väljatrükk (1 lk)). 2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.02.2014. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 3. Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 22.10.2015 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja viibib eluaegse kinnipeetavana Viru Vanglas.

2

2. 13.02.2012. a käskkirjaga nr 6-1/93-KP (tl 32-34) kohaldas Viru Vangla kaebaja suhtes tagasiulatuvalt alates 11.02.2012 täiendavaid julgeolekuabinõusid kuni asjaolude äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kuueks kuuks. Käskkirja põhjendustest nähtuvalt oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise peamiseks põhjuseks 11.02.2012 toimunud juhtum, mille käigus lõi kaebaja kaaskinnipeetavat mitmel korral kääridega.

3. 10.08.2012. a käskkirjaga nr 6-1/565-KP (tl 38-41p) kohaldas Viru Vangla kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist. 10.08.2012. a käskkirjaga nr 6-1/567-KP (tl 35-35p) täiendas Viru Vangla 10.08.2012. a käskkirja nr 6-1/565-KP ning lisas edaspidiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks 10.08.2012. a käskkirja nr 6-1/565-KP punkti, mille kohaselt iga kord enne kambrisse sisenemist tuleb panna kaebajale ohjeldusmeetmena peale käerauad, olenemata asjaolust, kas toimub tema saatmine või mitte.

4. 15.02.2013. a käskkirjaga nr 6-1/211-KP (tl 43-46p) pikendas Viru Vangla tagasiulatuvalt alates 10.02.2013 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Tartu Ringkonnakohus tuvastas 28.02.2014. a otsusega haldusasjas nr 3-12-2084 nimetatud käskkirja õigusvastasuse kaebaja suhtes julgeolekuabinõude kohaldamisel ajavahemikul 10.–14.02.2013.

5. 09.08.2013. a käskkirjaga nr 6-1/1100-KP (tl 49) lõpetas Viru Vangla kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise seoses asjaolude äralangemisega.

6. 13.08.2013. a käskkirjaga nr 6-1/1116-KP (51-51p) tunnistas Viru Vangla 09.08.2013. a käskkirja nr 6-1/1100-KP kehtetuks. Käskkirja kohaselt ei ole kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamisel kõiki asjaolusid piisavalt kaalutletud. Kaebaja puhul on tegemist kinnipeetavaga, kelle käitumine on ettearvamatu ja ebastabiilne – kaebajale mittesoodsas olukorras võib ta osutada füüsilist vastupanu vanglas viibivate teiste kinnipeetavate ja vanglateenistujate suhtes. Kaebaja senisest käitumisest tulenevalt ei ole vangla administratsioonil veendumust, et kaebaja oma käitumist muudab ning vanglal puudub kaebaja suhtes usaldus.

7. 13.08.2013. a käskkirjaga nr 6-1/1117-KP (tl 52-54p) pikendas Viru Vangla tagasiulatuvalt alates 09.08.2013 Viru Vangla 13.02.2012. a käskkirjaga nr 6-1/93-KP ja Viru Vangla 10.08.2012. a käskkirjaga nr 6-1/565-KP kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude ning ohjeldusmeetmete kasutamist, s.o 1) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, 2) kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, 3) kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisneb spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises, 4) igal vanglasisesel saatmisel kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete – käeraudade – kasutamist. Samas võimaldas käskkiri kaebajale liikumist ühe tunni päevas (kell 14:00-15:00) E8 koridori otsas, mis on eraldatud trelluksega ning grupitööruumis nr 3460, kus kinnipeetaval on võimalik vaadata televiisorit. Käskkirja kohaselt on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude ja ohjeldusmeetmete kohaldamise pikendamine vajalik, kuna tema puhul on tegemist kindla käitumismustriga kinnipeetavaga, kes on ohtlik nii vanglaametnikele kui ka kaaskinnipeetavatele. Vangla on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel arvestanud kaebajaga seonduvaid riske, tema poolt toime pandud kuriteo asjaolusid ning karistuse kandmise ajal toime pandud rikkumisi. Käskkirjast nähtuvalt on eluaegset vangistust kandes kaebaja suhtes fikseeritud järgmised ähvardamise ja vägivalla kasutamisega seotud intsidendid: - 09.02.2002 kaebaja ähvardas vanglaametnikku füüsilise vägivallaga;

3

- 29.05.2002 kaebaja ähvardas Pärnu Vanglas, et keegi saab surma, kui tema küsimust ei lahendata positiivselt; - 04.11.2002 kaebaja lubas Tartu Vanglas lõunasöögi jagamise ajal läbi toiduluugi valvurile pastakaga silma torgata; - 02.12.2002 kaebaja ründas Tartu Vanglas valvurit, mis põhjustas lühiajalise terviserikke; - 03.10.2005 kaebaja ähvardas vanglaametnikku; - 11.03.2005 kaebaja ähvardas vanglaametnikku tappa, kui tema arvamusi paigutamise osas arvesse ei võeta; - 21.03.2005 ja 25.08.2005 kaebaja ähvardas vanglaametnikke füüsilise vägivallaga; - 19.09.2005 kaebaja käitus vanglateenistujaga ebaviisakalt ja ähvardas füüsilise vägivallaga; - 04.01.2006 kaebaja ründas Murru Vanglas kambrisse sisenenud vanglaametnikke pipragaasi ja isetehtud torkerelvaga; - 16.11.2006 kaebaja ähvardas vanemvalvurit ja tagus korduvalt käega vastu kambriust; - 12.08.2007 kaebaja lõi Tartu Vanglas kannatanule rusikaga kahel korral näo piirkonda, mille tagajärjel kannatanu sai tervisekahjustuse; - 26.01.2009 kaebaja ähvardas Viru Vanglas inspektor-kontaktisikut tapmisega; - 03.07.2009 kaebaja tõukas Viru Vangla vanemvalvurit, mille tagajärjel kannatanu kukkus vastu kambris olevat lauda; - 23.09.2010 kaebaja keeldus vanglaametnike korralduse täitmisest, muutus agressiivseks ning ütles: „Ma olen inimestele lubanud, et ei puutu siin korrusel ühtegi vanglaametnikku, kuid ma ei suuda lõpmatuseni sellest kinni pidada“; - 20.10.2010 kaebaja ähvardas Viru Vanglas inspektor-kontaktisikut; - 11.02.2012 kaebaja lõi kääride ühepoolse teraga kaaskinnipeetavat kõhu ja selja piirkonda ning kätesse; - 30.05.2012 helistas kaebaja Justiitsministeeriumi telefonile ning väitis, et tal ei jää muud üle kui rünnata vanglaametnikku, viidates Murru Vangla juhtumile.

8. 17.08.2013 esitas kaebaja Viru Vangla 13.08.2013. a käskkirja nr 6-1/1117-KP peale vaide (tl 55-55p, vaide lisad tl 56-62), milles palus tunnistada vaidlusalune käskkiri täies ulatuses kehtetuks. Viru Vangla jättis 17.09.2013. a vaideotsusega nr 6-12/225-2 (tl 67-68) kaebaja 17.08.2013.a vaide täies ulatuses rahuldamata.

9. 01.10.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-15) Viru Vangla 13.08.2013. a käskkirja nr 6-1/1117-KP tühistamiseks. Kaebaja leidis, et vaidlusalune käskkiri on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane, ebaproportsionaalne ja kaalutlusvigane. Eelnevalt on kaebaja suhtes 13.02.2012. a käskkirjaga nr 6-1/93-KP, 10.08.2012. a käskkirjadega nr 6-1/565-KP ja 6-1/567-KP ning 15.02.2013. a käskkirjaga nr 6-1/211-KP kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ja ohjeldusmeetmeid samadel alustel ühe aasta ja kuue kuu kestel. Vaidlusaluses käskkirjas ei ole märgitud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjuse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamiseks ja ohjeldusmeetmete kasutamiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist põhjendati jätkuvalt kaebaja aastatetaguse kriminaalkorras karistatavusega ning kustunud distsiplinaarkaristustega, mille alusel vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 täiendavate julgeolekuabinõude ja ohjeldusmeetmete kohaldamist ette ei näe. VangS § 69 lg 1 sätestatud asjaolusid, mille puhul on vanglal õigus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid, käesoleval juhul ei esine. Kaebaja on üle kahe aasta käitunud laitmatult õiguskuulekalt ja kaebajal puuduvad rikkumised. Käskkirjas toodud väide kaebaja ohtlikkuse kohta on vastuoluline ja paljasõnaline, mida kinnitab asjaolu, et 09.08.2013. a käskkirjaga nr 6-1/1100-KP lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Kaebaja liikus ajavahemikul 09.08.2013 kuni 12.08.2013 E8 osakonnas koos teiste kinnipeetavatega ning miski ei kinnitanud, et kaebaja oleks teistele isikutele ohtlik. Samuti ei selgitatud kaebajale uuesti

4

VangS § 69 lg 2 sätestatud abinõude kohaldamise põhjusi enne vaidlustatud käskkirja andmist, mistõttu kaebajal puudus võimalus esitada oma arvamusi ja vastuväiteid.

10. 02.01.2014 kaebusele esitatud vastuses (tl 76-77p) leidis vastustaja, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, kaalutlusvigadeta ning selle tühistamiseks puudub alus. VangS § 69 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole kinnipeetava karistamine toimepandud rikkumise eest. Tegemist on tulevikus toimuda võiva rikkumise ennetamise ja ärahoidmise meetmega. Vaidlustatud käskkirjas on välja toodud ning analüüsitud kaebaja kuritegude iseloomu, millest nähtub, et kaebaja kuritegude dünaamika on järjepidevalt liikunud kuritegude järjest suurema jõhkruse suunas, samuti on kaebaja kuritegusid toime pannud vangistuses viibides. Kaebajat on muuhulgas karistatud ka kinnipidamisasutuse tegevuse desorganiseerimise eest, aga ka vanglateenistuse ametniku ründamise eest, sh gaasi ja torkerelvaga. Samuti ründas kaebaja kääriteraga 11.02.2012 kaaskinnipeetavat, tekitades viimasele vigastusi. Kaebaja poolt on toime pandud ähvardamisi vanglateenistuse ametnike suhtes. Kõiki neid asjaolusid kaaludes on vanglateenistus jõudnud järeldusele, et kaebaja osas täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamata jätmine võib ohustada nii vanglateenistuse ametnikke, kaaskinnipeetavaid, aga ka vangla julgeolekut tervikuna. Kuna kaebaja suhtes on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud alates 13.02.2012, on loomupärane, et kinnipeetaval ei ole olnud võimalik uusi rikkumisi toime panna ning eelnevad distsiplinaarkaristused on VangS § 65 lg 5 alusel kustunud. Kaebaja on kinnitanud, et tal oli võimalus enne vaidlustatud käskkirja väljaandmist esitada oma vastuväited, mida ta ka 12.08.2013 tegi. Asjaolu, et ajavahemikul 09.08.2013 kuni 12.08.2013 kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldatud, ei mõjuta lõppjärelmina kaevatava käskkirja järeldusi. Osa sellest ajast veetis kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel, kus tema kokkupuude kaaskinnipeetavatega puudus, samuti oli piiratud kokkupuude vanglateenistuse ametnikega. Vaidlust ei ole, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekumeetmete lõpetamise käskkiri on kehtetuks tunnistatud ning selle üle käesolevas kohtumenetluses vaidlust ei toimu.

11. Tartu Halduskohus jättis 12.02.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus on seisukohal, et Viru Vangla 13.08.2013. a käskkiri nr 6-1/1117-KP on õiguspärane ja põhjendatud ega riku kaebaja õigusi. Riigikohus asus haldusasjas nr 3-3-1-63-09 seisukohale, et ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Kohtu hinnangul ei tõenda miski, et kaebajast tulenev oht Viru Vanglas viibivate kinnipeetavate ning vanglaametnike elule ja tervisele oleks otsuse tegemise ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud. Asjaolu, et kaebaja on käitunud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal õiguskuulekalt, üksnes kinnitab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise meetme õigsust. Vastustaja on asjakohast menetluskorda järgides tõendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse. Kohtule esitatud tõendist (tl 69) nähtub, et kaebaja on 12.08.2013 esitanud Viru Vanglale seisukoha, milles ta kinnitab, et talle teatati tema suhtes VangS §-s 69 sätestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kavatsusest. Seega ei vasta tõele kaebaja väide selle kohta, et tal puudus võimalus esitada oma arvamusi ja vastuväiteid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas 18.03.2014 ringkonnakohtule hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 122-126), milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 12.02.2014. a otsuse, ning teha uue otsuse, millega tunnistada Viru Vangla 13.08.2013. a käskkiri nr 6-1/1117-KP õigusvastaseks. Kaebaja on endiselt seisukohal, et tema suhtes vaidlustatud käskkirjaga täiendavate julgeolekuabinõude ja ohjeldusmeetmete kohaldamine on õigusvastane ja vastuolus

5

põhiseaduse (PS) § 18 lg-ga 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks seda, et kaebaja on ohtlik vangla julgeolekule ja teistele isikutele, ning vangla esitatud väited on paljasõnalised. Vaidlustatud käskkirjas märgitud VangS § 69 lg 1 kohaldamise alused on õigusvastased, kuna nimetatud sätte kohaselt ei ole vanglal õigus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid ja ohjeldusmeetmeid tuginedes kaebaja kriminaalkorras karistatavusele minevikus, kustunud distsiplinaarkaristustele, täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjadele, mis on lõpetatud asjaolude ära langemise tagajärjel, ning kaebaja süü puudumise tõttu lõpetatud menetlustele. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja suhtes kohaldati alates 11.02.2012 täiendavaid julgeolekuabinõusid E7 osakonnas toimunud intsidendi tõttu, pärast mida paigutati kaebaja tagasi E8 osakonda. Alates 10.08.2012 on kõik julgeolekuabinõude rakendamise käskkirjad olnud teiste põhjendustega kui esialgne käskkiri, kuid siiski ühesugused, ning nendes ei ole ühtegi uut asjaolu, mis annaks alust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Enne vaidlustatud käskkirja väljaandmist lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine ja kaebaja liikus 3 päeva ilma käeraudadeta teiste kinnipeetavatega mööda vanglat ning ükski asjaolu ei viidanud kaebaja ohtlikkusele. Selleks, et kaebaja uuesti lukustatud kambrisse paigutada, oleks pidanud esinema uued asjaolud. Kuna uusi asjaolusid ei olnud, on vaidlustatud käskkirjaga kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine õigusvastane. Asjakohane ei ole halduskohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-63-09, kuivõrd selle ja käesoleva haldusasja asjaolud on erinevad. Halduskohtu otsus on vastuolus Riigikohtu 19.06.2012. a määrusega nr 3-3-1-18-12 ja 25.04.2012. a määrusega nr 3-3-1-10-12 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtadega, milles kohus rõhutab, et riikidel tuleks hoiduda üksikvangistuse kohaldamisest ning seda ei tohi kohaldada määramata ajaks. Üksikvangistuse kohaldamise meedet tuleb piisavalt põhjendada ning põhjenduste detailsus ja möödapääsmatu iseloom peab suurenema seda enam, mida kauem on isik üksikvangistuses. Samuti ei ole EIK praktika kohaselt käeraudade süstemaatiline kasutamine kinni peetud isiku suhtes valvatud keskkonnas õigustatud. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud käskkiri apellatsioonkaebuse esitamise seisuga ei kehti, palub kaebaja kohtul üle minna tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele. 26.05.2014 ringkonnakohtule saabunud avalduses (tl 148) palub kaebaja võtta asja juurde täiendavad tõendid.

13. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29.04.2014. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning läks tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele.

14. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 146-146p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kinnipeetava suhtes on toiming, mille aluseks on kinnipeetavast tulenev riskija ohuprognoos. Tegemist ei ole (ainuüksi) vahetu reaktsiooniga kinnipeetava õigusrikkumis(te)ele. Kaebajast tulenevaid ning hindamise aluseks olnud ohte on vaidlustatud käskkirjas põhjalikult käsitletud ning nende õigsuse osas vaidlus puudub. Seega on eksitav väita, nagu ei oleks vastustaja poolt esitatud ning kohtu poolt hinnatud kaebaja ohtlikkust. Kaebaja viited EIK lahenditele üksikvangistuse otsuste põhjendatuse kohta ei ole põhjendatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega, nagu peaks igal juhul uus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise (pikendamise) käskkiri olema põhjendatum kui eelmine. Arvestada tuleb siinkohal muuhulgas ka algse haldusakti põhjendatuse mahtu ning käesoleval juhul on kaebaja õigusrikkumisi põhjalikult kaalutud. Kaebajast tuleneva ohu hindamisel on arvesse võetud ka temapoolset agressiivsust vanglaametnike ja kaaskinnipeetavate suhtes. Vastustaja on sunnitud märkima, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal on

6

kaebaja suutnud tekitada endale lõikehaavu, mis näitab seda, et ka rangemate järelevalvemeetmete kohaldamise ajal on kaebaja suuteline endale valmistama ebaseaduslikke ning vanglas kinnipeetavale keelatud lõikeja torkevahendeid. Arvestades temapoolseid rikkumisi kinnipidamise ajal (vanglaametnike ähvardamine, kaaskinnipeetava ründamine torke-lõikevahendiga), tuleb paratamatult tõdeda, et kaebajast lähtuv julgeolekuoht on reaalne ning tõenäoline. Vastustaja hinnangul on asjakohane halduskohtu otsuses tehtud viide Riigikohtu lahendile 3-3-1-63-09, mis käsitleb ennetava meetme rakendamise eeldusi. Samuti ei ole vaidlustatud kohtuotsus vastuolus Riigikohtu lahenditega nr 3-3-1-18-12 ja nr 3-3-1-10-12, kuna kaebaja suhtes ei ole täiendavaid julgeolekumeetmeid rakendatud viidatud lahenditega samadel asjaoludel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Nimetatud põhjendused on aluseks ka tuvastamiskaebuse rahuldamata jätmisel. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi. Vastustaja pikendas 13.08.2013. a käskkirjaga nr 6-1/1117-KP kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tagasiulatuvalt alates 09.08.2013. Ringkonnakohus eristab sellest tulenevalt ajavahemikku 09.–12.08.2013 ja aega alates 13.08.2013 kuni käskkirja kehtivusaja lõppemiseni.

17. 13.08.2013 alanud perioodi suhtes kehtivad halduskohtu põhjendused. Halduskohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-63-09 on asjakohane. Samuti ei ole halduskohtu otsus vastuolus Riigikohtu lahenditega nr 3-3-1-18-12 ega nr 3-3-1-10-12. Esimene neist käsitles kinnipeetava käeraudadega voodi külge fikseerimist, teine kinnisidumist rahustusvoodisse. Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid alates 13.02.2012, st koos vaidlustatud käskkirja järgse perioodiga kokku ligikaudu 2 aastat. Ringkonnakohus leiab, et 2 aastat ei ole käesoleva juhtumi asjaolusid arvesse võttes ka ebaproportsionaalselt pikk aeg. Vastustaja on 13.08.2013. a käskkirjas nr 6-1/1117-KP (tl 52-54p) piisavalt põhjendanud, miks tuleb kaebaja suhtes jätkuvalt kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Ka varasemates käskkirjades (13.02.2012. a käskkirjas nr 6-1/93-KP (tl 32-34), 10.08.2012. a käskkirjas nr 6-1/565-KP (tl 38-41p), 10.08.2012. a käskkirjas nr 6-1/567-KP (tl 35-35p) ja 15.02.2013. a käskkirjas nr 6-1/211-KP (tl 43-46p)) on vastustaja piisava põhjalikkusega ära näidanud põhjused, miks on kaebaja suhtes põhjendatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Ringkonnakohus leiab, et ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kogupikkus ega tingimused ei ületa käesoleval juhul lubatud ülempiiri. Kaebaja suhtes kohaldati 13.08.2013. a käskkirjaga nr 6-1/1117-KP jätkuvalt eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, tema vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisesel saatmisel käeraudu. Samas on kaebajale võimaldatud üks tund päevas (kl 14:00- 15:00) liikumist koos võimalusega vaadata televiisorit. Samuti on määratud kindlaks, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekust tuleb uuesti hinnata kuue kuu möödudes. Proportsionaalsuse hindamisel on niisiis kaks aspekti – kaebaja eraldamine teistest kinnipeetavatest ja käeraudade kasutamine vanglasisesel saatmisel. Mõlema puhul on oluline, et rakendatavad meetmed oleksid sobivad, vajalikud ja mõõdukad nende eesmärgi – kaaskinnipeetavate ja vangla personali ohutuse – tagamiseks.

18. Mis puutub isolatsiooni pikkust, siis ringkonnakohus leiab, et kokku kaks aastat eraldatust teistest kinnipeetavatest ei ole konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.

7

EIK on asunud seisukohale, et 8-aastane üksikvangistus ei rikkunud EIÕK-d, võttes siiski arvesse tingimusi, milles kinnipeetav viibis (EIKo 04.07.2006, 59450/00, p 125-150 – Ramirez Sanchez vs. Prantsusmaa). Nimetatud juhtumil oli kinnipeetava kasutuses televiisor ning ta võis kuni kolm tundi päevas kasutada treeningruume. Seevastu tuvastas EIK kahel võrreldaval Poola juhtumil EIÕK rikkumised (EIKo 17.04.2012, 20071/07 – Piechowicz vs. Poola; 13621/08 – Horych vs. Poola). Esimesel juhtumil kestis isolatsioon 2 aastat ja 9 kuud, teine 7 aastat ja 9 kuud. Siiski on oluline märkida, et Poola juhtumitel kaasnes isolatsiooni ja kambrist väljumisel käeraudade kasutamisega ka pidev videojärelevalve ning korduvad alasti läbiotsimised. Oluline on ka see, et vajadust isolatsiooni jätkamise järele ei hinnatud teatud ajavahemiku järel. Käesoleva juhtumi asjaolud erinevad niisiis kirjeldatud kaasustest. Kõiki asjaolusid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et kaheaastane isolatsioon ei ole konkreetsel juhul veel ebamõõdukas. Poolte vahel ei ole vaieldav, et kaebajal ei olnud käskkirja andmise hetkel kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Siiski ei ole see määrav, sest kaebaja senisest käitumisest joonistub välja vägivaldse käitumise muster: kaebaja käitumine on äraarvamatu ja kaebaja kas kasutab vägivalda või ähvardab sellega. Samuti võtab ringkonnakohus isolatsiooni proportsionaalsuse hindamisel arvesse kaebaja isolatsiooni tingimusi. Kaebajal on teatud piiratud võimalus vaadata televiisorit. Samuti ei ole kaebaja suhtes piiratud nt VangS §-ga 30 ettenähtud õigust tutvuda ajalehtede ja ajakirjadega. Pikemaajalise isolatsiooni korral võib siiski probleemseks osutuda kehalise tegevuse võimaluse puudumine, kuid käesoleval juhul leiab ringkonnakohus, et kaaskinnipeetavate ja vanglapersonali ohutuse huvi kaalub sellegi aspekti üles.

19. Ka käeraudade kasutamine vanglasisesel saatmisel on mõõdukas. EIK on käeraudade kohta öelnud, et käeraudade kasutamine ei tekita üldjuhul EIÕK artikkel 3 probleemi eeldusel, et neid kasutatakse koosmõjus seadusliku vahistamise või kinnipidamisega ning nende kasutamine ei ületa jõu kasutamise ega avaliku eksponeerimise määra, mis asjaolusid arvestades mõistlikult vajalik; oluline on selles kontekstis, kas on piisavalt alust uskuda, et puudutatud isik võib avaldada vastupanu vahistamisele või üritada põgeneda, põhjustada vigastusi, kahjustada esemeid või hävitada tõendeid (EIKo 16.12.1997, 20972/92, p 56 – Raninen vs. Soome). Need tingimused on käesoleval juhul täidetud, kuna kaebaja suhtes kohaldatakse käeraudu koosmõjus seadusliku kinnipidamisega ning nende kasutamine ei ületa jõu kasutamise ega avaliku eksponeerimise määra, mis on asjaolusid arvestades mõistlikult vajalik; samuti on piisavalt alust uskuda, et kaebaja võib põhjustada vigastusi või kahjustada esemeid. Kuigi eelpool viidatud Piechowiczi ja Horychi juhtumitel leidis EIK, et kinnipidamistingimused kogumis, sh käeraudade kasutamine vanglasisesel liikumisel, rikkusid EIÕK artiklit 3, erineb käesolev juhtum nimetatud juhtumitest mitmes olulises aspektis. Esiteks on kaebaja kinnipidamistingimused tervikuna kinnipeetava jaoks soodsamad, kuna kaebaja suhtes ei ole asja materjalidest nähtuvalt kohaldatud pidevat videojärelevalvet ega alasti läbiotsimisi. Teiseks jääb vaidlustatud käskkirjaga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kestus alla konventsiooni rikkumiseks peetud kestusele. Samuti on oluline, et käesoleval juhul hindab vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajalikkust iga poole aasta tagant.

20. Eelnevast tulenevalt on 13.08.2013. a käskkirjaga nr 6-1/1117-KP kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud kooskõlas kehtiva õigusega. Vastuolu EIÕK artikliga 3 ega PS § 18 lg-ga 1 ei esine.

21. Ajavahemiku 09.–12.08.2013 osas peab ringkonnakohus vajalikuks eelpooltoodule täiendavalt lisada järgmist. Ringkonnakohus leidis 28.02.2014. a otsuses nr 3-12-2084, et Viru Vangla 15.02.2013. a käskkiri nr 6-1/211-KP oli õigusvastane kaebaja suhtes 10.–14.02.2013 julgeolekuabinõude tagasiulatuval kohaldamisel. Ringkonnakohus leiab, et käesolev juhtum

8

erineb nimetatud otsuse aluseks olnud juhtumist. Nimetatud juhtumil oli tähtaeg täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamiseks lõppenud 10.02.2013, kuid Viru Vangla andis vastava käskkirja alles 15.02.2013. Käesoleval juhtumil oli tähtaeg täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustamiseks aga kuus kuud alates 15.02.2013 ehk 15.08.2013. Viru Vangla andis aga vaidlusaluse käskkirja 13.08.2015, st enne tähtaja lõppu.

22. Vastustaja on 13.08.2013. a käskkirjaga nr 6-1/1117-KP kohaldanud täiendavaid julgeolekumeetmeid küll tagasiulatuvalt alates 09.08.2013, kuid ringkonnakohus leiab, et käskkirja resolutsioon on selles osas ekslik. Ekslikkus ei tingi aga veel tingimata õigusvastasust. Nimelt lõpetas vastustaja 09.08.2013. a käskkirjaga nr 6-1/1100-KP esmalt kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise seoses asjaolude äralangemisega, kuid tühistas selle lõpetamise 13.08.2013. a käskkirjaga nr 6-1/1116-KP, tunnistades Viru Vangla 09.08.2013. a käskkirja nr 6-1/1100-KP tagasiulatuvalt kehtetuks. Tagasiulatuvalt tähendab seejuures algusest peale. Kuna kaebaja 13.08.2013. a käskkirja nr 6-1/1116-KP vaidlustanud ei ole, siis on see jõustunud. Selle tagajärjeks on, et 09.08.2013. a käskkiri nr 6-1/1100-KP ei ole õiguslikult kunagi eksisteerinud. Järelikult ei olnud 13.08.2013. a käskkirja andmise hetkel 15.02.2013. a käskkirjaga nr 6-1/211-KP määratud kuuekuuline tähtaeg täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkuse läbivaatamiseks veel möödunud ja julgeolekuabinõusid võis sel ajal nimetatud käskkirja alusel endiselt kohaldada. See, et neid kaebaja suhtes vahepeal ei kohaldatud, ei oma õiguslikku tähendust. Ringkonnakohus on eelnevast tulenevalt seisukohal, et 13.08.2013. a käskkirja nr 6-1/1117-KP resolutsioon ei oma osas, et täiendavaid julgeolekuabinõusid pikendatakse tagasiulatuvalt alates 09.08.2013, regulatiivset toimet ega ole seetõttu õigusvastane.

23. Kaebaja on apellatsioonkaebuses tuginenud veel EIK lahenditele Sabev vs. Bulgaaria (27887/06), Longvinenko vs. Ukraina (13448/07), A.B. vs. Venemaa (1439/06), Chervenkov vs. Bulgaaria (45358/04), Gorbulya vs. Venemaa (31535/09), Savić vs. Läti (17892/03) ja Kashavelov vs. Bulgaaria (891/05). Ringkonnakohus märgib, et nimetatud kaasuste asjaolud erinevad oluliselt käesoleva kaasuse asjaoludest, mistõttu ei ole võimalik neid siinkohal arvesse võtta. Sabev vs. Bulgaaria kaasuses kestis üksikvangistus ligikaudu üheksa aastat, kusjuures isikul puudusid nii igasugune võimalus kambriväliseks tegevuseks, tualeti kasutamise võimalus kui ka võimalus lugeda ajalehti. Kaasuses Longvinenko vs. Ukraina olid vaatluse all HIV- positiivse ja tuberkuloosihaige isiku kinnipidamistingimused. Kaasuses A.B. vs. Venemaa oli samuti küsimuse all HIV-positiivse kinnipeetava üksikvangistus. Chervenkov vs. Bulgaaria kaasuse teemaks oli üksikvangistus koosmõjus Bulgaaria vanglate ebehügieeniliste tingimustega. Kaasus Gorbulya vs. Venemaa puudutas ülerahvastatud kambris viibimist rohkem kui kuueaastase perioodi vältel. Savić vs. Läti kaasuses tuvastas EIK artikkel 3 rikkumise muuhulgas, kuna kaebajal oli päeva ajal keelatud istuda voodil, tal puudus igasugune kambrivälise tegevuse võimalus ning tema vanglasisesel saatmisel kasutati koeri. Asjas Kashavelov vs. Bulgaaria oli rakendatud meetmete pikkuseks 13 aastat.

24. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega. Kaebaja 26.05.2014. a avalduse lisad (Viru Vangla 21.05.2015. a teabenõude rahuldamine nr 6-13/17547-2, BBC News väljatrükk (2 lk) ja Riigi Teataja väljatrükk (1 lk)) tuleb kaebajale tagastada. Viru Vangla poolt rahuldatud teabenõude vastuses sisalduvat informatsiooni on vastustaja 13.08.2013. a käskkirjas nr 6-1/1117-KP arvesse võtnud ning see kajastub toimikus. Väljatrükkide puhul on tegemist avalikult kättesaadava informatsiooniga.

9

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad seega kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu ei ole selles osas vaja seisukohta kujundada.

Agu Timmi Tiina Pappel Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/