3-14-51949/45 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 22.09.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51949 Haldusasi L.T. kaebus Harku ja Murru Vangla poolt kaebaja alusetult kartseris hoidmisega (ajavahemikul 11.04.2014-18.04.2014) tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – L.T. Vastustaja – Harku ja Murru Vangla Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada kaebus osaliselt mittevaralise kahju nõudes ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis summas 45 (nelikümmend viis) eurot. 2. Rahuldada kaebus osaliselt varalise kahju nõudes ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis summas 28,50 (kakskümmend kaheksa eurot ja viiskümmend senti) eurot. 3. Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (s.o hiljemalt 22.10.2015) esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2

1. 10.03.2014 alustas vangla distsiplinaarmenetlust seoses asjaoluga, et kaebaja suitsetas 10.03.2014 töö ajal selleks mitte ettenähtud kohas ja hoidis enda juures keelatud eset (isevalmistatud süütamisvahend). 11.03.2014 käskkirjaga nr 164-t kõrvaldati kaebaja distsiplinaarmenetluse ajaks töölt ning käskkirja kohaselt võis töötamist jätkata peale distsiplinaarmenetluse lõppu kuni 30.05.2014. 08.04.2014 käskkirjaga nr 139-d määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks seitse ööpäeva kartserit. Distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele ja kaebaja viibis kartseris ajavahemikul 11.04.2014- 18.04.2014. 05.05.2014 käskkirjaga nr 168-d tunnistati 08.04.2014 käskkiri nr 139-d menetlusnormide rikkumise tõttu kehtetuks.

2. 04.09.2014 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku ja Murru Vangla poolt kaebaja alusetult kartseris hoidmisega (ajavahemikul 11.04.2014-18.04.2014) tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. 24.11.2014 esitas kaebaja kohtule tähtaja ennistamise taotluse ja menetlusdokumendi (pealkiri „kaebus“), milles ta palus kohtul mõista Harku ja Murru Vanglalt välja tema alusetult kartseris hoidmisega (perioodil 11.04.2014–18.04.2014) tekitatud varalise kahju summas 580 eurot ja mittevaralise kahju 3500 eurot. Kohtu kantselei registreeris 24.11.2014 menetlusdokumendi („kaebus“) eraldi haldusasjaks nr 3-14-52972.

3. 09.12.2014 määrusega võttis kohus kaebused menetlusse ning liitis haldusasjad nr 3-14-51949 ja 3-14-52972. 30.01.2015 määrusega ennistas kohus kaebuse esitamise tähtaja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja taotleb Harku ja Murru Vangla poolt kaebaja alusetult kartseris hoidmisega (ajavahemikul 11.04.2014-18.04.2014) tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 580 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 3500 eurot.

4.1 Varaline kahju 580 eurot (7 päeva eest) on saamata jäänud töötasu, ajal mil kaebaja viibis kartseris (11.04.2015-18.04.2015). Kaebaja märgib kaebuses, et ta nõudis vanglalt korduvalt 11.03.2014 käskkirja nr 164-t (kaebaja töölt kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks) koopiat, kuid seda ei antud talle kohe. Seega oli vaide esitamise tähtaeg ületatud ja kaebaja ei saanud enam vaidlustada käskkirja. (tlk 104, 125 pöördel)

4.2 Mittevaraline kahju 3500 eurot on tekkinud alusetult kartseris istumise eest.

5. Vastustaja nõustub mittevaralise kahju nõude rahuldamisega. Kaebaja viibis alusetult kartseris, kuna vabaduse võtmise aluseks olev käskkiri tunnistati kehtetuks. Vastustaja on nõustunud hüvitise väljamõistmisega summas 45 eurot. Ülejäänud osas peab vastustaja kaebust põhjendamatuks ja palub selle jätta rahuldamata.

5.1 Vastustaja leiab, et suurema hüvitise kui 45 eurot välja mõistmine ei oleks asjaolusid arvestades põhjendatud. Hüvitise summa aluseks on Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-93-09, mille p 15 ütleb, et: „ kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Selline hüvitise määr on kooskõlas kolleegiumi varasema praktikaga. Kolleegium arvestab hüvitise suuruse määramisel kaebaja õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid, aga ka seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetava õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud. Kolleegium märgib, et kaebaja ei ole esile toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid hüvitise suurendamise.“ Kaebaja ei ole

3

oma pöördumistes mingeid erandlikke asjaolusid välja toonud. Kaebaja ei ole kurtnud kartseritingimuste üle ega väitnud kartseris viibimisega seoses tekkinud tervise probleeme. Kaebaja ei ole peale asjaolu, et ta viibis seal ilma õigusliku aluseta, muid asjaolusid välja toonud. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. VangS § 65¹ lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. (RKHK 20.09.2010 lahend asjas nr 3-3-1-3-10)

Eesti liitus Euroopa ühisraha euroga 01.01.2011 ning Eesti kroone vahetati eurodeks kursiga 1 euro = 15.6466 EEK. Kinnitatud kursi järgi on 100 krooni 6,39 eurot, vangla ümardab sendid täiskümneni. 6,40X7 päeva= 44.80, mille vangla ümardab täisarvuni ehk 45 eurot.

5.2 Vastustaja leiab, et kaebaja distsiplinaarmenetluse ajaks töölt kõrvaldamine oli õiguspärane ning distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamine ei too kaasa menetlusega seotud haldusaktide tühisust. Töölt kõrvaldamise aluseks oli distsiplinaarmenetluse algatamine, mitte distsiplinaarkaristuse määramine. Seega distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamine, kaebaja distsiplinaarmenetluse ajaks töölt kõrvaldamise õiguspärasust ei mõjuta.

Vastustaja hinnangul on tegemist haldusaktiga, mis vastab õiguspärase haldusakti tunnustele. Kõnealune haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Vangistusseaduse (VangS) § 38 lg 2² kohaselt võib kinnipeetava töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav. Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Justiitsministri 07.02.2007 määrusega nr 9 vastuvõetud „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 5 lg 3 p 1 kohaselt võib kinnipeetava ajutiselt töölt kõrvaldada distsiplinaarvõi kriminaalmenetluse ajaks. Lõige 4 sätestab, et kinnipeetava ajutine töölt kõrvaldamine vormistatakse vanglateenistuse ametniku, kellel on kinnipeetava tööle määramise või lubamise pädevus, käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Kaebaja on käskkirja allkirja vastu kätte saanud ning tal olid kõik võimalused soovi korral käskkirja peale vaie esitada. Kuna käskkirjale kirjutas alla direktor, oleks vaie saadetud lahendamiseks Justiitsministeeriumi. Kaebaja vaiet ei esitanud, seega ei pidanud ta käskkirja sellel hetkel enda õigusi rikkuvaks. Kaebaja väited, et ta pole käskkirja saanud on paljasõnalised ning ei muuda haldusakti kehtivust.

Vastustaja pole kaebaja töötamise vastu, mida tõendab ka 11.03.2014 käskkirja nr 164-t sõnastus, mille kohaselt lubatakse kaebaja kohe peale menetluse lõppu tööle. Vastustaja ei teinud kaebaja tööle naasmisele mingeid takistusi. Vangla teavitas AS Eesti Vanglatööstust (edaspidi EVT), et kaebaja suhtes on töölt kõrvaldamine lõppenud. Kaebaja töösuhe vangla territooriumil tegutseva käitisega on nende kahe omavaheline suhe, kuhu vangla sekkub minimaalselt. Kas ja mis tingimustel AS EVT kaebaja peale töölt kõrvaldamist tööle võtab on käitise enda otsustada.

4

Kaebajale maksis töötasu AS EVT. Kaebaja oli distsiplinaarmenetluse ajaks töölt kõrvaldatud perioodil 11.03.2014-08.04.2014 (distsiplinaarkaristuse määramine lõpetas menetluse). Kaebaja palk eelneval kuuel kuul igakuiselt oli 120 eurot. Märtsi töötasu kuni töölt kõrvaldamiseni oli kaebajal 34 eurot, mis teeb päeva tasuks 5,7 eurot ning vastab kuupalgale 120 eurot (21 tööpäeva). 11.03.2014- 08.04.2014 vahemikus oli 19 tööpäeva, seega oleks kaebaja töötasu selle perioodi eest olnud 108,30 eurot. Kuigi vastustaja esitas arvutuskäigu ei nõustu vastustaja kaebajale saamata jäänud töötasu väljamõistmisega. Kaebaja töölt kõrvaldamine oli õiguspärane ning ükski õigusakt ei kohusta vanglat, õiguspäraselt töölt kõrvaldamise korral, kinnipeetavale saamata jäänud töötasu hüvitama. Sellise kohustuse sätestamine moonutaks töölt kõrvaldamise eesmärki ning raskendaks oluliselt julgeoleku tagamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Mittevaraline kahju Vastustaja on nõustunud mittevaralise kahju hüvitamisega, kuid arvutanud hüvitise summa vastavalt kohtupraktikale. Vastustaja on nõustunud hüvitise maksmisega summas 45 eurot. Seoses vaidluse puudumisega ei käsitle kohus enam seda, miks alusetult vabaduse võtmine tuleks rahaliselt hüvitada. Kohus nõustub vastustajaga, et alusetult kartseris hoidmisega kaebajale tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 45 eurot. Selline hüvitise määr on kooskõlas kohtupraktikaga. Riigikohus on pidanud iga kartseris viibitud ööpäeva eest põhjendatud hüvitiseks 100 krooni, mis kehtivas vääringus on 6,39 eurot (Riigikohtu 13.12.2010 lahend asjas nr 3-3-1-84- 10). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest lähtuvalt peaks kaaluma suurema hüvitise määramist. Kaebus mittevaralise kahju nõudes kuulub osaliselt (taotletust väiksemas summas) rahuldamisele (RVastS § 7 lg 1, § 9). Kohus mõistab vastustajalt kaebajale välja mittevaralise kahju eest 45 eurot (7x6,39 ümardatud täisarvuni). 7. Varaline kahju

7.1 Kaebaja leiab, et talle on tekkinud varaline kahju seoses sellega, et kartserikaristust kandes (11.04.2014-18.04.2014) ei saanud ta tööl käia. Sisuliselt nõuab kaebaja vastustajalt saamata jäänud tulu (töötasu).

7.2 RVastS § 7 sätestab vastutuse alused. Sama paragrahvi lõige 1 kohaselt, isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Selle lõike alusel kuulub hüvitamisele ka saamata jäänud tulu (RVastS § 7 lg 3). Saamata jäänud tulu mõiste sisustamisel lähtutakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 4. Selle sätte kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. RVastS § 8 lg 1 kohaselt varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

7.3 Vastustaja leiab, et kaebaja taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebaja oleks pidanud vaidlustama 11.03.2014 käskkirja nr 164-t. 11.03.2014 käskkirjaga nr 164-t on kaebaja töölt kõrvaldatud distsiplinaarmenetluse ajaks alates 10.03.2014 ning peale menetluse lõppu on kinnipeetav lubatud tööle kuni 30.05.2014 (tlk 21). Vastustaja märgib, et distsiplinaarkaristuse

5

määramise käskkiri töölt eemaldamise seisukohast tähtsust ei oma ning vastustaja ei ole olnud vastu kaebaja töötamisele. 11.03.2014 käskkiri nr 164-t kehtis ja oli õiguspärane, seega oli õiguspärane ka kaebaja töölt kõrvaldamine.

Kohus vastustajaga ei nõustu ning leiab, et vastustaja on põhistanud asjaolu, mis tähtsust ei oma. Kaebaja eemaldati töölt 11.03.2014 (käskkiri nr 164-t). Viidatud käskkirja kohaselt oli kaebaja selle alusel töölt eemaldatud distsiplinaarmenetluse ajaks. Selle käskkirja kohaselt võis kaebaja tööle asuda peale menetluse lõppu ja töötada kuni 30.05.2014. Seega kehtis kõnealuse käskkirja alusel töölt eemaldamine kuni distsiplinaarkaristuse määramiseni 08.04.2014. Käskkirja nr 164-t mõju ei kestnud kartserikaristuse kandmise ajal. Ekslik on seega vastustaja seisukoht, et kaebaja oleks pidanud 11.04.2014-18.04.2014 tööl käimise võimaldamiseks vaidlustama 11.03.2014 käskkirja nr 164-t. 08.04.2014 määrati kaebajale distsiplinaarkaristus (käskkiri nr 139-d) ja kaebaja pandi kartserisse karistust kandma alates 11.04.2014 kuni 18.04.2014. 22.04.2014 esitas kaebaja vaide vanglale 08.04.2014 käskkirja nr 139-d (distsiplinaarkaristuse määramine) kehtetuks tunnistamiseks, mis tagastati talle seoses vaidlustatava käskkirja kehtetuks tunnistamisega vangla poolt. (tlk 18, vangla vastus kohtunõudele) 08.04.2014 käskkiri nr 139-d tunnistati kehtetuks 05.05.2014 käskkirjaga nr 168-d menetlusnormide rikkumise tõttu (tlk 20).

08.04.2014 käskkirja nr 139-d resolutsioonist nähtuvalt kohaldati L.T. suhtes kartseris viibimise ajal täiendavaid piiranguid, muuhulgas rakendati töötamise keeldu (VangS § 22 lg 1 p 1, § 41). Seega ei saanud kaebaja kartserikaristuse kandmise ajal töötada tulenevalt 08.04.2014 käskkirjast nr 139-d. Kaebaja vaidlustas kõnealuse käskkirja alles 22.04.2014, kui kartserikaristus oli juba kantud. Käskkirja nr 139-d on kaebaja kätte saanud 09.04.2014 (tlk 19 pöördel).

7.4 Seega tuleb analüüsida, kas esinevad vastustust välistavad või piiravad asjaolud (RVastS § 7 lg 1 viimane lauseosa; § 13 lg 1).

Kohtu arvates ei saa kaebajale ette heita, et ta käskkirja nr 139-d koheselt ei vaidlustanud ega taotlenud kohtult või haldusorganilt esialgse õiguskaitse kohaldamist. Arvestades kartserikaristuse lühidust ja kohtupraktikat, mille kohaselt kohus reeglina ei peata kartserikaristuse täideviimist, ei saa pidada tõenäoliseks, et kaebaja oleks saanud kiirema vaidlustamisega vältida käskkirja nr 139-d täitmist. Muude vastustust välistavate või piiravate asjaolude esinemist kohtuasja materjalidest ei nähtu.

Riigikohus on 13.12.2010 lahendis asjas nr 3-3-1-84-10 märkinud, et VÕS § 139 lg 1 näeb ette kahjuhüvitise vähendamise, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Kaebaja õigusvastane kartserisse paigutamine ei toimunud aga kaebajast tulenevatel asjaoludel, vaid vangla administratsiooni eksimuse tõttu, milles kaebaja osa puudub. Ka käesolevas asjas ei põhjustanud õigusvastast kartserisse paigutamist kaebaja.

7.5 RVastS § 13 lg 3 kohaselt saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Õigusvastaselt kartserisse paigutamise korral on vastustaja süü vähemalt hooletuse vormis ilmne.

7.6 Eeltoodus tulenevalt leiab kohus, et kuna kaebaja ei saanud töötada vastustaja süül ning töötamise korral oleks ta saanud tulu (töötasu), tuleb kaebaja varalise kahju nõue rahuldada. Kohus ei nõustu kaebaja taotletud summaga.

7.7 Vastustaja on kohtule esitanud kaebaja töötasu tõendi (tlk 142), millest nähtub, et kaebaja viimase kuue kuu kuupalgaks on olnud 120 eurot (va märts, mida mõjutas töölt eemaldamine). Seega on kaebajal viimased 6 kuud olnud kindel kuupalk. Kuus on tööpäevi keskmiselt 21, mis teeb

6

päevapalgaks 5,7 eurot. Vahemikus 11-18.04.2014 oli 5 tööpäeva. Kaks sellesse vahemikku jäänud päeva olid puhkepäevad ja üks riiklik püha. Seega jäi kaebajal vastustaja süül saamata töötasu summas 28,50 eurot, mis tuleb vastustajalt varalise kahjuna välja mõista.

8. Kaebaja on 09.12.2014 kohtumäärusega kaebuse esitamise eest riigilõivu tasumisest vabastatud. Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik