3-14-50446/39 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Legislator summary
AI generatedFüüsilisest isikust ettevõtja (FIE) R.R. pankrot kuulutati välja Lääne-Viru Maakohtu 23.03.2001. a otsusega. Viru Maakohtu 19.01.2004. a määrusega tsiviilasjas nr 2-80/01 kinnitati FIE R.R. pankrotimenetluses lõpparuanne ja lõpetati pankrotimenetlus. Tunnustatud, kuid välja maksmata jäänud nõuete hulgas märgiti ära II järgu nõudena Lääne-Viru Maksuametile 690 708 krooni. Nimetatud määrus jõustus 30.01.2004.
Legislator headnote
AI generated3-14-50446/39 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium: R.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et kohtutäiturile esitatud maksuvõla nõue on ebaõigesti kvalifitseeritud tsiviilnõudena ning sellest tulenevalt on ekslik seisukoht nõude aegumistähtaja ja kohaldatava materiaalõiguse osas. Kohus jättis analüüsimata ja hindamata kaebaja väited, miks tuleb MTA nõue kvalifitseerida maksuvõla nõudeks ja kohaldada MKS §-s 132 toodud aegumise sätteid.
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL
Kohus
Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 22.09.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-50446 Haldusasi R.R. kaebus Maksuja Tolliameti maksuvõla sundtäitmise aegumise tuvastamiseks, maksuvõla sisse nõudmise keelamiseks ja sundtäitmise käigus sisse nõutud summade tagasitäitmise kohta ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 31.07.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus R.R. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja R.R. esindaja Ingridt Allemann Vastustaja Maksuja Tolliamet
RESOLUTSIOON
1. Võtta R.R. täiendav selgitus apellatsioonkaebusele asja materjalide juurde.
2. Jätta Tartu Halduskohtu 31.07.2014. a otsus muutmata ja R.R. apellatsioonkaebus rahuldamata.
3. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 22.10.2015. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) R.R. pankrot kuulutati välja Lääne-Viru Maakohtu 23.03.2001. a otsusega. Viru Maakohtu 19.01.2004. a määrusega tsiviilasjas nr 2-80/01 kinnitati
FIE R.R. pankrotimenetluses lõpparuanne ja lõpetati pankrotimenetlus. Tunnustatud, kuid välja maksmata jäänud nõuete hulgas märgiti ära II järgu nõudena Lääne-Viru Maksuametile 690 708 krooni. Nimetatud määrus jõustus 30.01.2004.
2. 22.10.2013 esitas Eesti Vabariik Maksuja Tolliameti (MTA) kaudu kohtutäiturile täitmisavalduse 44 114,45 euro suuruse maksuvõla täitmisele pööramiseks. 28.10.2013 koostas Narva kohtutäitur Andrei Krek R.R. le täitmisteate ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse ning 27.11.2013. a sissetuleku (töötasu) arestimise akti. Täitedokumendiks on Lääne-Viru Maakohtu 19.01.2004. a määrus ja nõude sisuks maksuvõlg.
3. MTA 15.01.2014. a vaideotsusega nr 6-1/1905-2 jäeti R.R. vaie maksuvõla sisse nõudmiseks ja täitemenetluse lõpetamiseks, rahuldamata.
4. R.R. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse tema suhtes läbiviidava maksuvõla sundtäitmise aegumise tuvastamiseks, maksuvõla sundtäitmise keelamiseks ja MTA-le ettekirjutuse tegemiseks sundtäitmise korras sisse nõutud summade tagasitäitmiseks. Kaebuse kohaselt on täitemenetluse korras sisse nõutav maksuvõlg aegunud ja maksuvõla sissenõudmine sundtäitmise korras ebaseaduslik. Kohaldamisele kuuluvad maksukorralduse seaduse (MKS) § 132 lg-tes 1 ja 2 kehtestatud aegumistähtajad. Pankrotimenetlus lõppes 30.01.2004 ning sel kuupäeval langes ära ka sundtäitmise aegumise katkemise aluseks olnud asjaolu. Uus 7-aastane põhimaksuvõla ja 1-aastane intressivõla sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2005 ning lõppes vastavalt 31.12.2011 ja 31.12.2005. Täitemenetlus algas 28.10.2013 ehk peale maksuvõla sundtäitmiseks seadusega ettenähtud aegumistähtaja möödumist. Vaideotsus on aegumistähtaja osas ekslik ning selles viidatud Riigikohtu lahendist ei tulene, et pankrotimenetluses muutub maksunõue tsiviilnõudeks maksukohustuslase vastu. Pärast pankrotimenetluse lõppemist rahuldamata maksuvõla nõude üldiseks korraks on halduskorras sissenõudmine.
HALDUSKOHTU LAHEND
5. Tartu Halduskohtu 31.07.2014. a otsusega ei rahuldatud R.R. kaebust. Kohtuotsuse kohaselt kohalduvad MKS § 132 lg-d 1 ja 2 üksnes haldusmenetluses toimuva maksuvõla sissenõudmisel. Kui maksuvõlga puudutav nõue on esitatud pankrotimenetluse käigus, tuleb lähtuda pankrotiseaduses sätestatust. Kui võlgnik ei ole esitanud nõudele vastuväidet, on maakohtu 19.01.2004. a määrus pankrotiseaduse (PankrS) § 168 kohaselt täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud rahuldamata. Niisuguse nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg-st 3 tulenevalt kümme aastat arvates pankrotimenetluse lõppemisest. Jõustunud tsiviilasja kohtumääruse olemine täitedokumendiks tuleneb ka täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p-st 1. Mis ajal peab õigustatud isik või asutus täitmisavalduse kohtutäiturile esitama, ei ole seaduseandja kehtestanud. MKS § 128 lg 1 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksukohustuslase tasumata maksuvõla sisse nõudma. Täiteavalduse esitamisega täitis MTA seadusest tulenevat kohustust ega rikkunud selleks toiminguks ette nähtud kümne aasta pikkust aegumistähtaega. MTA 15.01.2014. a vaideotsuses on asjakohased põhjendused, miks ei saa kaebaja maksuvõlga aegunuks lugeda. Kohus nõustub nendega ega pea vajalikuks käsitleda kaebaja väiteid eelnevalt juba esitatust suuremas ulatuses (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 165 lg 2). Kaebaja kantud menetluskulud jäävad kaebaja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6. R.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et kohtutäiturile esitatud maksuvõla nõue on ebaõigesti kvalifitseeritud tsiviilnõudena ning sellest tulenevalt on ekslik seisukoht nõude aegumistähtaja ja kohaldatava materiaalõiguse osas. Kohus jättis analüüsimata ja hindamata kaebaja väited, miks tuleb MTA nõue kvalifitseerida maksuvõla nõudeks ja kohaldada MKS §-s 132 toodud aegumise sätteid.
Riigil ei saa maksuvõla nõudest tekkida pärast pankrotimenetluse lõppemist tsiviilnõue maksukohustuslase vastu, vaid nõue jääb oma olemuselt maksuvõla nõudeks. Maksuõigus on haldusõigus, mistõttu ei saa kohaldada TsÜS-st tulenevaid aegumise sätteid. Pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamine kohtumäärusega tuleneb küll pankrotiseadusest, kuid see ei anna alust kvalifitseerida olemuselt maksuvõla nõuet ümber tsiviilnõudeks. Pankrotiseaduse toime ja rakendamine lõpeb pankrotimenetluse lõppemisel, misjärel tuleb maksuvõla sissenõudmisel lähtuda regulatsioonist, mis sätestab avalik-õiguslikust suhtest tekkinud nõuete sissenõudmist ja aegumist.
Täitedokumendiks saavad olla kaks maksuhalduri ettekirjutust kui haldusakti, mille alusel maksuhalduri nõuet kaebaja pankrotimenetluses tunnustati ning seega on maksuhaldur esitanud kohtutäiturile täitmisnõude avalik-õiguslikust suhtest tekkinud maksuvõla sissenõudmiseks, mitte kohtumäärusest tuleneva tsiviilnõude sissenõudmiseks. Maksuhaldur ise käsitles täitmisavalduse esitamisel maksuvõla nõuet halduskorras, kuna palus maksuvõla nõude pöörata täitmisele TMS § 2 lg 1 p 12, mitte TMS § 2 lg 1 p 1 alusel. Õige ja põhjendatud on lähtuda MKS § 128 lg 1 esimese ja teise lause sätetest ja aegumise tuvastamisel MKS § 132 sätetest.
Kui lähtuda halduskohtu seisukohast, ei oleks maksukohustuslase pankrotimenetluse puhul MKS § 132 lg 5 rakendatav ja sellel sättel ning ka lg 4 p-l 3 puuduks sisu ja eesmärk. Sellisel juhul puuduks vajadus ka MKS § 132 lg 4 p 3 rakendamiseks ning selline tõlgendus oleks ilmselgelt ebamõistlik. MKS § 132 lg 4 p 3 ja lg 5 koostoimes viitavad sellele, et seadusandja mõte oli maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise vältamine üksnes pankrotiavalduse esitamisest kuni pankrotimenetlust lõpetava kohtumääruse jõustumiseni. Samuti seatakse sellise tõlgenduse puhul eelisjärjekorda maksukohustuslased, kelle suhtes pole pankrotimenetlust läbi viidud, kuna nende suhtes kehtiksid lühendatud maksuvõla sundtäitmise aegumise tähtajad.
Halduskohus ei võtnud kohtuotsuses seisukohta kaebaja keelamiskaebuse osas, millega rikkus HKMS § 157 lg 1 ja § 158 lg 1 nõudeid.
7. MTA palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse kohaselt rahuldatakse maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras. Maakohtu 19.01.2004. a määruse puhul on tegemist täitedokumendiga. MTA nõudeavaldus on käsitletav pankrotimenetluses tunnustatud nõudena ning selle nõude suhtes kuulub kohaldamisele samasugune aegumistähtaeg nagu kõigi teiste samas pankrotimenetluses esitatud nõuete suhtes. Kaebaja käsitluse kohaselt ei tohiks maksuhalduril olla võimalust ka pankrotimenetluses nõude esitamiseks, samas on selline nõude esitamine maksukorralduse seaduses ette nähtud. Käesolevas vaidluses käsitletav nõue on oma olemuselt pankrotinõue. Kaebaja tõlgendas vääralt kuni 31.12.2013 kehtinud MKS § 132 sätteid leides, et sama paragrahvi lg 3 kohaselt lõpevad aegumisega maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused. MKS § 128 lg 1 kolmanda lause kohaselt rahuldatakse maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras. Maksuhaldur ei ole täitemenetlust ise läbi viinud, kuna tegemist on tunnustatud pankrotinõudega.
PankrS § 167 lg 1 ei kuulu kohaldamisele, kuna maksuhaldur esitas oma nõude juba pankrotimenetluses, seda tunnustati ning võlgnik ei vaielnud sellele vastu. Ebaõige on kaebaja väide nagu ei oleks halduskohus võtnud kohtuotsuses seisukohta kaebaja keelamiskaebuse osas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 31.07.2014. a otsus tuleb jätta muutmata ja R.R. apellatsioonkaebus rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus võtab R.R. poolt esitatud täiendavad selgitused haldusasja materjalide juurde. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
9. Apellatsiooniastmes käib endiselt vaidlus selle üle, kas kohtutäiturile esitatud maksuvõla nõue on õigesti kvalifitseeritud tsiviilnõudena ja kas sellega seoses on õigesti käsitletud aegumistähtaega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu viitega Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.10.2006. a lahendi nr 3-2-1-71-06 p-le 10. Selle kohaselt kohaldub maksuvõlast tulenevas pankrotimenetluses pankrotiseadus. TsÜS § 157 lg 3 sätestab, et pankrotimenetluses tunnustatud nõude aegumistähtaeg on kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest. Kaebaja pankrotimenetlus lõpetati 19.01.2004. a määrusega, mis jõustus 30.01.2004. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kohus on maksuhalduri nõuet pankrotimenetluses tunnustanud. MKS § 128 lg 1 kolmanda lause kohaselt maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral rahuldatakse maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras. Samuti on Riigikohus selles lahendis märkinud, et kui maksukohustuslase osas kuulutatakse välja pankrot, siis muutub maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Seega maksuhalduri nõue pankrotivõlgniku vastu aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel 10 aasta jooksul pärast pankrotimenetluse lõppemist. Ringkonnakohus leiab, et antud Riigikohtu tõlgendus on kohaldatav ka selle haldusasja lahendamisel. Kuna vastustaja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse 22.10.2013, siis ei olnud aegumistähtaeg veel möödunud. Eeltoodu alusel on halduskohus kaebuse õigesti rahuldamata jätnud. Kaebaja on halduskohtule ette heitnud ka seda, et halduskohus ei ole andnud oma seisukohta kaebaja teiste nõuete osas, mis seisnesid maksuvõla sissenõudmise keelamises ja sundtäitmise käigus sissenõutud summade tagasitäitmise kohta ettekirjutuse tegemiseks. Arvestades asjaolu, et halduskohus tuvastas, et maksuvõla sundtäitmine ei olnud aegunud ja sundtäitmine on toimunud seaduslikul alusel, siis puudus halduskohtul õigus ja võimalus keelamisja kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Nagu nähtub vaideotsusest (tl 18-19) on vastustaja kaebajale ka selgitanud, et kaebajal on põhjendatud taotluse alusel MKS § 114 lg 3 kohaselt õigus nõuda oma maksuvõla kustutamist. Kaebaja sellist võimalust kasutanud ei ole.
10. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits Tiina Pappel Agu Timmi