4-15-7020/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-7020

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.09.2015.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-7020 (2302,15,011111) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi

V.O 27.08.2015.a kaebus Politseija

Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

juhtivspetsialisti Aivar Hirs’i 03.08.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,011111. Kaebuse esitaja V.O , isikukood: XXX; elukoht: XXX; sidevahend: XXX; e-mail: XXX; töökoht: XXX OÜ. Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta V.O 27.08.2015.a kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs’i 03.08.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,011111 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks rahuldamata.

Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs’i 03.08.2015.a otsus väärteoasjas nr 2302,15,011111 muutmata.

Vastavalt LS § 127 on V.O kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Kohtuotsuse ärakiri saata V.O-le ja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele.

Edasikaebamise kord

4-15-7020

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju

Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati V.O LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 3 (kolmeks) kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et V.O juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 77 +/- 3 km/h, lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h. Seega ületas V.O lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Esmase juhiloa omajana puudusid autol ees ja taga nähtaval kohal juhi tunnusmärgid.

Väärteootsusest nähtub, et väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega s.h videosalvestuse, liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme salvestuse väljatrüki andmete ja tunnistaja ütlustega. Menetlusalune isik on 27.07.2015.a esitanud vastulause, milles selgitab juhtunu asjaolusid ja tunnistab enda süüd. Oma sellise tegevusega rikkus V.O LS § 15 lg 1 p 2 /Suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/ järgi. Samuti rikkus V.O LS § 106 lg 3 /Autol, mida juhib esmase juhiloa omaja või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juht, peab olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 242 lg 1 /Mootorsõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–

224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis – karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut/ järgi Kuna LS § 227 lg 2 ja LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteod pandi toime ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lg 1 kohaselt karistus LS § 227 lg 2 järgi. Kohtuväline menetleja arvestas otsuse tegemisel ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kergendavaks asjaoluks loeti kahetsus, raskendavad asjaolud puudusid. Kohtuväline menetleja olles tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega asus seisukohale, et

V.O on toime pannud temale inkrimineeritud väärteod ja protokoll on koostatud õigesti.

4-15-7020

Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu liiklusalast väärtegu, millede eest määratud rahalised karistused ei ole suutnud mõjutada teda seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab üha uute õigusrikkumiste toimepanemist. №ore ja algaja juhina asulasisesel teel nii suures ulatuses suurimat sõidukiirust ületades pani isik toime enemohtliku väärteo seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvides tuleb tema suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ätavõtmist.

Võttes arvesse ülaltoodut määras kohtuväline menetleja V.O-le karistuseks juhindudes KarS § 56 lg 1, § 481

lg 1 ja § 63 lg 1 LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise 3 (kolmeks) kuuks. KAEBUSE SISU 27.08.2015.a esitas V.O kaebuse Harju Maakohtule Politseija Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

juhtivspetsialisti Aivar Hirs’i 03.08.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,011111 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kaebaja soovib taotleda määratud karistuse leevendamist ning kasutusele võtta alternatiivsed meetodid. Kaebuse kohaselt on kaebajal raske liikuda kodust kooli ja tagasi, kuivõrd ta on üliõpilane. Kaebaja õpib Mainori Kõrgkoolis, tasulisel kohal, on ta sunnitud tööl käima, et maksta õppemaksu. Kaebuse kohaselt on tal vaja osaleda ka praktikal, seega teist võimalust tal kooli, kodu ja töö vahel liiklemiseks ei ole. Kaebuse kohaselt on kolmeks kuuks teist tööd kooli kõrval raske leida ning kaebaja vanemad ei ole piisavalt materiaalselt kindlustatud. Sellest tulenevalt on kaebajale autojuhina töö eluliselt vajalik. Kaebaja märgib, et otsuse jõustumisel, kaotab ta töö. Kaebaja lisab, et ta on eelnevalt teinud vigu, kuid kahetseb neid ning soovib, et kohus asendaks määratud karistuse alternatiivse karistusega.

Alternatiivsete meetodite all soovib kaebaja järelkoolitust psühholoogi juhendamisel kui ka teooriaeksami uut sooritamist Maanteeametis.

Kaebaja palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus ning palub karistus asendada järelkoolitusega psühholoogi juures kohtu määratud ajavahemiku jooksul ja teooriaeksami sooritamist Maanteeametis. Samuti nähtub kaebusest, et kaebaja ei soovi kohtuistungil osaleda ning taotleb asja arutamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 09.09.2015.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteo menetlemisel ei ole rikutud väärteomenetluseõigust ning karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Arvestades isikut iseloomustavaid andmeid (varasemad karistused) ja teo üldohtliku viisi, on kohtuväline menetleja seisukohal, et väärteo eest on isikule määratud õiglane ja proportsionaalne karistus. Lähtudes eelpool toodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et

4-15-7020

määratud karistus on menetlusalusele isikule piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodud kordamiseks, tuletamaks m.h meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg.

Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et V.O 27.08.2015 kaebus Harju Maakohtule Politseija

Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs’i 03.08.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2302,15,011111 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. Kaebusest nähtub, et V.O ei vaidlusta asjaolu, et ta ületas kiirust ja tema poolt juhitud mootorsõidukil puudusid esmase juhiloa omajana algaja juhi tunnusmärgid kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas. V.O-le inkrimineeritud väärtegu on tõendamist leidnud muuhulgas , millest nähtub, et isik väärteoprotokolliga 20150713378902 ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Samuti puudusid tema autol ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärgid. V.O tegu kvalifitseeriti LS § 15 lg

1 p 2 ja LS § 106 lg 3 nõuete rikkumisena, pannes toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS § 227 lg 2 ja LS § 242 lg 1 järgi; , kus isik tunnistab kiiruse menetlusaluse isiku ütlustega ületamist kuna kiirustas kokkusaamisele ning kahetseb oma teguviisi. Vahtralehed puudusid, kuna ta kasutas oma XXX autot; tunnistaja Dmitri Kalinin’i ütlustega, mille kohaselt mõõtis ta Narva mnt suunas liikunud Ford Mondeo reg.nr XXX kiiruseks 77 km/h. Lubatud suurim kiirus oli 50 km/h. Peale auto peatumist tuvastati juhina V.O, kelle poolt juhitud mootorsõidukil puudusid ees ja taga esmase juhi tunnusmärgid; , mille kohaselt vastulausega

isik avaldab kahetsust ja märgib, et tal puudus auto tunnetus, samas märgib, et see ei ole vabanduseks miks ta kiirust ületas. Isik palub juhtimisõiguse alles jätta, kuna tal ei ole muud moodi võimalik kooli ja varsti ka töö vahel liikumiseks; salvestuse andmetega, mille kohaselt mõõdeti mootorsõiduki XXX kiiruseks 77 km/h, suurim lubatud kiirus 50 km/h; väärteootsusega ühe teoga toime kaks tegu (LS § 227 lg 2 , mille kohaselt pani V.O

ja LS § 242 lg 1), seega määrati KarS § 63 lg 1 kohaselt karistus LS § 227 lg 2 järgi

4-15-7020

mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine 3 (kolmeks) kuuks ning karistusregistri väljavõttega on 5 kehtivat väärteokaristust, viimasena , millest nähtub, et V.O määrati talle rahatrahv summas 92 eurot LS § 221 lg 1 alusel. Seega V.O poolt juhitud mootorsõiduki Ford Mondeo reg.nr XXX kiiruse näit on õige ning V.O ületas sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Samuti esmast juhiluba omava juhina ei olnud tema mootorsõidukil ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärke. Kohus on seisukohal, et V.O poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis

– karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/. Samuti vastab V.O tegu LS § 242 lg 1 objektiivsetele tunnustele

/Mootorsõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis – karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut/. Kohus leiab, et V.O pani väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, sest ta otsustas ületada suurimat lubatud kiirust, enda sõnade kohaselt, kuna ta kiirustas kokkusaamisele. Lisaks otsustas ta asuda juhtima mootorsõidukit, olles teadlik, et algaja autojuhina, peab tal mootorsõidukil ees ja taga nähtaval kohal olema rohelised vahtralehed.

Kohus on seisukohal, et lubatud suurima kiiruse ületamine ja algaja juhi tunnusmärkideta sõitmine on alati tahtlikud teod, mida ei ole võimalik toime panna ettevaatamatusest. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas peab kohus vajalikuks selgitada mõnda kaebuses esitatud väidet. Kaebaja on avaldanud kaebuses soovi, et kohus asendaks määratud karistuse alternatiivse karistusega.

Alternatiivsete meetodite all mõtleb kaebaja koolitust psühholoogi juhendamisel kui ka teooriaeksami uut sooritamist Maanteeametis. V™S § 132 kohaselt võib kohus kaebuse lahendamisel teha järgnevad otsused:

1) jätta kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata;

2) tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda;

3) tühistada kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetada väärteomenetluse käesoleva seadustiku §-s 29 või 30 sätestatud alustel. Kaebaja selline väide on kohtule arusaamatu, kuivõrd seadusest tulenevalt puudub kohtul võimalus määratud karistuse asendamiseks koolitusega psühholoogi juhendamisel või teooriaeksami uut sooritamist Maanteeametis. Kuivõrd kohtul ei ole sellist võimalust, ei saa kohus hakata isegi kaaluma asenduskaristuse kohaldamist.

4-15-7020

Samuti on oluline märkida, et kaebaja on lisanud, et ilma juhiloata on tal võimatu liigelda kooli ja töökoha vahet, antud väide on paljasõnaline. Kohus möönab, et kaebajale võib ühistranspordi kasutamine minna kulukaks, samas kohtu hinnangul peaks see asjaolu, et isikul on tarvis mootorsõiduki juhtimisõigust, igapäevaselt meeles olema ning sundima isikut hoiduma liiklusreeglite rikkumisest. Seega peaks isik ise tegema kõik selleks, et ta järgib liiklusnõudeid, säilitades sellega juhtimisõiguse. Arvestades asjaoluga, et isikul on 5 liiklusalast kehtivat karistust, millede eest talle on määratud erineva suurusega rahatrahve (300 eurot ja 40 eurot) ning isik on jätkanud õigusrikkumiste toimepanemist, ei ole isikul alust eeldada, et järgnev karistus on eelmisega samaväärne või isegi leebem. Eelnevad määratud rahatrahvid ei ole ilmselgelt avaldanud isikule soovitud mõju. Kohus leiab, et kaebajat ei ole motiveerinud õiguskuulekalt käituma eelnevad mõistetud karistused, seega peab iga järgnev karistus olema eelmisest karmim.

Kaebaja väide, et ta on sunnitud tööl käima on paljasõnaline. Kaebaja teadis, enne väärteo toimepanemist, et tal on kohustused nii kõrgkooli kui ka töökoha ees, kuid ometi otsustas ta võtta riski ning ületada suurimat lubatud kiirust ning jätta kasutamata vahtralehed. Lisaks kaebaja poolt esitatud käsundusleping, ei kohusta isikut töötama Esmaspäevast – Reedeni, vaid ainult siis kui käsundiandjal on isikule tööd anda. Kust teab kaebaja, et käsundiandjal on talle üldsegi tööd anda. Lisaks arvestades, et isik teenib 7 eurot, siis ei saa selline sümboolne rahaline tasu olla isikule eluliselt vajalik. Samuti kuidas saab kaebaja väita, et ta kaotab töö kindlasti kui isik on siiani korralikult täitnud oma kohustusi. Mis puudutab väidet, et kaebaja vanemad ei ole majanduslikult kindlustatud, siis antud väide on paljasõnaline. Kaebaja on täisealine ning tema vanemate majanduslik olukord ei mõjuta kohut. Täisealine isik peab vastutama ise oma tegevuse eest ning tema vanemad ei ole kohustatud maksma oma lapse vigade eest. Kui isik suutis rikkuda seadust, siis peab ta olema piisavalt kohusetundlik, et võtta oma teo eest vastutus. Kohus selgitab, et ootamatu ohu puhul on inimese reageerimiskiirus hetkel, kui ta ohtu märkab, umbes 1 sekund. Mida suurem kiirus, seda pikema maa sõidab auto enne, kui juht üldse pidurile vajutab. Suurema kiirusega on pidurdusmaa pikem. Üldteada olevaks asja oluks on 50 km/h sõitva mootorsõiduki reageerimismaa on 15 meetrit, pidurdusmaa 25 m ja peatumisteekond 40 meetrit. Kui mootorsõiduk liigub 77 km/h, siis on reageerimismaa on 23,1 meetrit, pidurdusmaa 59,29 m ja peatumisteekond 82,39 meetrit. Kõik näitajad on suurenenud. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kaebaja ületas kiirust asulas, kus liiklevad jalakäijad, on valgusfoorid, seadis kaebaja omapoolse tegevuse tagajärjel ohtu palju süütuid isikuid. Seega kui kaebajale oleks tema valitud sõidukiirusel ette sattunud ootamatu takistus teise liikleja näol, siis ei oleks ta olnud võimeline piisavalt kiiresti reageerima, et vältida liiklusõnnetuse tekkimist. Samuti on oluline arvestada, et kaebaja näol on tegemist algaja autojuhiga, kellel puudub piisavalt kogemusi, et osata reageerida õigesti ja ohutult.

Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et pidevalt teavitatakse avalikkust toimunud liiklusõnnetustest, kus üheks faktoriks on ka liialt suur kiirus. Alles hiljuti hukkusid neli noort inimest, just sellepärast, et mootorsõidukijuht arvas, et tema oma tegevusega ei pane kellegi elu ega tervist ohtu. Kohus märgib, et lubatud sõidukiiruse ületamine ohustab nii kaasliiklejate kui ka rikkuja enese elu, tervist ja vara. Liikluskorraldust ja lubatud sõidukiirust on reguleeritud selliselt, et ohu saabumist oleks võimalik vältida või muuta selle tekkimise võimalus minimaalseks. Ohu vältimine on võimalik vaid siis, kui liiklejad järgivad liiklusreegleid ning käituvad sellele vastavalt. Liiga kiire sõit on joobes juhtimise kõrval üks peamisi liiklusõnnetusi põhjustavaid faktoreid. Mida kiiremini auto liigub, seda vähem on juhil võimalusi ja aega üldse midagi enda või teiste kaitseks ette võtta.

4-15-7020

Kohus selgitab, et kui isik peab normaalseks olukorda, et ta liikluses osaledes ei pea järgima sõiduki sõidukiirust on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu ja selline isik tuleb juhtimiselt kõrvaldada. Kohus selgitab, et riik peab andma selge signaali sellele, et liiklusrikkumiste, sealhulgas mootorsõidukite lubatud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Seega pidi V.O tegema kõik endast sõltuva ning järgima LS nõudeid, et mitte rikkuda seadust ning saada endale ebameeldiv karistus.

Suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte. Samas peab isikuid, kes arvavad, et suurima lubatud sõidukiiruse ületamine on normaalne, karistama rangelt.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Arvestades, et V.O ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h, tema poolt juhitud mootorsõidukil puudusid vahtralehed, on isiku süü keskmine. Lisades siia juurde ka asjaolu, et kaebajat on varasemalt karistatud erinevate liiklusalaste süütegude toimepanemise eest, nähtub, et isik oma käitumisega ei suuda järgiga kehtestatud reegleid.

Kohus on seisukohal, et V.O-le mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 109, § 110, § 111, § 113, § 120, LS § 127.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/