3-15-771/27 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamine Tartu Halduskohus Kadri Palm

22. september 2015, Jõhvi 3-15-771 S.R. kaebus Justiitsministeeriumi asekantsleri 2. märtsi 2015. a käskkirja nr 14-d „Distsiplinaarkaristuse määramine S.R.ile“ tühistamiseks, Viru Vangla direktori 3. märtsi 2015. a käskkirja nr 3-1/77 „Teenistusest vabastamine – S.R.“ tühistamiseks, teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamiseks, tema teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks Kaebaja – S.R. Vastustajad – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo Justiitsministeerium, volitatud esindaja Viorica Tšaikovski

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta S.R.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. oktoobril 2015.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-15-771

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Justiitsministeeriumi asekantsler karistas 2. märtsi 2015. a käskkirjaga nr 14-d Viru Vangla järelevalveosakonna vanemvalvur S.R.it teenistusest vabastamisega vangistusseaduse (VangS) § 150 lg 1 p 4 ja avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 alusel (tl 9-13).

2. Viru Vangla direktor vabastas 3. märtsi 2015. a käskkirjaga nr 3-1/77 S.R. teenistusest distsiplinaarsüüteo eest (tl 18).

3. S.R. esitas 27. märtsil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi asekantsleri 2. märtsi 2015. a käskkirja nr 14-d ja Viru Vangla direktori 3. märtsi 2015. a käskkirja nr 3-1/77 tühistamiseks, teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamiseks, tema teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks (tl 3-6).

4. Tartu Halduskohus võttis 16. aprilli 2015. a määrusega kaebuse menetlusse (tl 24-25).

5. Viru Vangla palus 12. mai 2015. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebuse esitaja kanda (tl 34-35).

6. Justiitsministeerium palus 12. mai 2015. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata ja S.R. menetluskulud tema enda kanda (tl 46-50).

7. Tartu Halduskohus otsustas 11. juuni 2015. a määrusega vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses (tl 91-92)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja põhjendab oma kaebust järgmiselt.

8.1. Vaidlustatavad haldusaktid on õigusvastased, kuna haldusakti andmise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisel ei ole järgitud kehtivaid õigusnorme, rikutud on võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse printsiipe ning haldusakt on antud kaalutlusvigadega.

8.2. Praegusel juhul seisnes kaebaja karistamise tinginud süütegu selles, et ametnik rikkus aususkohustust, kui kinnitas registreerimislehtedel enda allkirjadega väidetavalt tema poolt OÜ Strosal jõusaali külastamise korrad, kuigi ta tegelikult nendel kuupäevadel jõusaali ei külastanud ning samuti ei palunud ta nimekirjade koostajal enda nime nimekirjast kustutamist. Kahju tööandjale sellise tegevusega ei tekitatud. Kaebaja on seisukohal, et talle määratud karistus on ebaproportsionaalselt range.

8.3. Kui mingi tegu määratletakse olulise rikkumisena, ei vabasta see distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Teenistusest vabastamine on rangeim distsiplinaarkaristus, mille määramist tuleb alati väga hoolikalt põhjendada. Kaebaja leiab, et tegemist ei ole niivõrd olulise rikkumisega, mis peaks koheselt kaasa tooma teenistusest vabastamise.

8.4. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole arvestatud ATS § 75 lg-s 6 sätestatuga.

3-15-771

8.5. Distsiplinaarmenetluse käskkirjast ei nähtu konkreetseid põhjendusi, selle kohta, et kaebaja ei suuda edaspidi teenistuskohustuste täitmist tagada. Distsiplinaarmenetluse käskkirja p-s

5.7 on toodud välja vaid hüpoteetilised olukorrad.

8.6. Menetluse käigus on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtteid, kuna nii S.R., A.S. kui ka M.

N. panid toime sarnase rikkumise, kuid ainult kaebaja vabastati teenistusest.

8.7. Distsiplinaarmenetluse käskkirjas puuduvad kaalutlused karistusliigi valiku kohta. Välja on toodud vaid pealiskaudselt see, et teiste karistusliikide kohaldamisega ei ole võimalik usaldussuhet taastada.

8.8. Karistuse määramisel ei ole arvesse võetud võimalikke kergendavaid asjaolusid. Kaebaja senist teenistuskäiku, mis on olnud vaid positiivne, on kasutatud kaebaja vastu süü tõendamisel, mitte tema kasuks karistuse määramisel. Lisaks ei ole arvestatud sellega, et kaeba andis menetluse käigus selgitusi, tunnistas ja kahetses tehtut ning tegi igakülgset koostööd.

8.9. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1 sätestab, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. ATS § 94 lg 2 sätestab, et ametniku teenistussuhte viimane päev on teenistusest vabastamise haldusaktis märgitud päev. Käesoleval juhul ei ole distsiplinaarmenetluse käskkirjas välja toodud teenistussuhte viimast päeva, kuid kaebajat ei lubatud teenistusse juba alates 3. märtsist 2015. Teenistusest vabastamise käskkiri edastati kaebajale põhjendamatult suure hilinemisega, s.o 23. märtsil 2015. Haldusakt jõustub üldjuhul selle isikule kättetoimetamisest ning seetõttu oli vanglal kohustus kaebajat tööle lubada kuni käskkirja tutvustamiseni.

9. Vastustaja Viru Vangla on seisukohal, et Viru Vangla 3. märtsi 2015. a käskkiri nr 3-1/77 on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

9.1. HMS § 56 lg 1 teine lause lubab haldusakti põhjendused esitada viitena teisele dokumendile, mis on haldusakti adressaadile kättesaadav. Kaebaja vabastamise põhjendus ATS § 103 lg 2 p-i 4 tähenduses on vaidlustatud haldusaktis esitatud viitena Justiitsministeeriumi asekantsleri 2. märtsi 2015. a käskkirjale nr 14-d.

9.2. Justiitsministri 4. augusti 2008. a määruse nr 41 „Vanglaametnikule või muule vanglatöötajale Justiitsministeeriumi ametniku poolt korralduste andmise ja vanglas teenistusülesannete täitmise kord“ § 2 lg 1 kohaselt on Justiitsministeeriumi vanglate valdkonna asekantsleril õigus anda korraldusi kõikides tegutsemisvaldkondades. Antud säte koostoimes VangS § 148 teise lausega kehtestab, et asekantsleri käskkiri, millega määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine, on täitmiseks kohustuslik, sealhulgas vangla direktorile. Vangla direktori kaalutlusõigus 3. märtsi 2015. a käskkirja nr 3-1/77 välja andmisel ja kaebaja vabastamisel oli redutseeritud nullini ning direktoril puudus võimalus teha teistsugust otsustust. Samas tuli lahendada ATS § 103 lg 2 küsimused, millised olid lahendamata Justiitsministeeriumi asekantsleri käskkirjas.

9.3. Kaebaja täitis 3. märtsil 2015 Viru Vanglas „Viru Vangla teenistusest lahkumise lehe“, samuti viidi temaga personalivaldkonna töötaja poolt läbi lahkumisintervjuu. Viru Vangla personalispetsialist Meeri Leppik on andnud seletuse, mille kohaselt kaebaja andis

3. märtsil 2015 talle ära lahkumislehe ja töötõendi. Lahkumisleht allkirjastatakse vangla vastutavate isikute poolt peale ametnikule teenistuslikuks otstarbeks välja antud töövahendite tagastamist, mistõttu pidi kaebajale ka arusaadav olema, et ta on teenistusest vabastatud. Samuti on samas seletuses personalispetsialist välja toonud, et ta küsis kaebajalt teenistusest vabastamise käskkirjaga tutvumise kohta ning kaebaja vastas sellele jaatavalt. Hilisemalt dokumentide järelkontrolli käigus tuvastas personalispetsialist, et teenistusest vabastamise 3. märtsi 2015 käskkirjalt nr 3-1/77 puudub kaebaja allkiri sellega tutvumise

3-15-771

kohta ning dokumentide korrektselt vormistamise eesmärgil suhtles personalispetsialist kaebajaga täiendavalt vastava kaebajapoolse kinnituse saamiseks. Asjaolu, et kaebaja viimaseks teenistuseks olemise päevaks loeti käskkirja nr 3-1/77 alusel 3. märts 2015, kui ta tagastas vanglale töövahendid, mitte 2. märts 2015, mil tehti kaebaja teenistusest vabastamise otsus, oli Viru Vangla poolt kaebaja suhtes soodsam käitumine, kuna sellega võimaldati kaebajale tasustatava tööpäevana päev, mil kaebaja oma ametijuhendi järgseid tööülesandeid enam ei täitnud ja tema viibimine vanglas piirdus teenistussuhte lõpetamise vormistamisega. Tulenevalt HMS §-st 58 ei too haldusakti menetlusja vorminõuete võimalik rikkumine iseenesest kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise nõudeõigust. Samuti on asjakohane märkida, et kaebaja ei ilmunud peale 3. märtsi 2015 ja enne 23. märtsi 2015 vanglasse sooviga asuda tööle, millest järeldub samuti, et kaebaja oli enda teenistusest vabastamise otsusest teadlik. Kaebaja ei pöördunud peale teenistusest vabastamist Viru Vangla poole vaidlustatud käskkirja teatavaks tegemiseks ja esitas 27. märtsil 2015, s.o vaidlustamistähtaja jooksul, kaebuse käskkirja tühistamiseks, mistõttu kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimust antud juhul ei tõusetu.

10. Vastustaja Justiitsministeerium ei pea kaebust õigeks ning vaidleb sellele vastu, esitades järgmised seisukohad.

10.1. Kaebaja nimi oli OÜ Strosal jõusaali registreerimislehel esmakordselt märgitud 2014. aasta 3. mail ja viimane kord 2014. aasta 28. augustil. Kokku oli kaebaja OÜ Strosal jõusaali kasutanud ajavahemikul 3. mai 2014 - 28. august 2014 jõusaali külastamise registreerimislehtede kohaselt kokku 32 korral. Distsiplinaarmenetluse käigus tunnistas kaebaja, et ta ei ole tegelikult kunagi OÜ Strosal jõusaali kasutanud. Kaebaja märkis jõusaali registreerimislehtedele oma nime ja allkirja ise 2014. aasta mais ja augustis ning 2014. aasta juunis märkis kaebaja eest kaebaja nime ja allkirja J.R.. OÜ Strosal poolt Viru Vanglale esitatud arvete kogusummast moodustas kaebaja 32 korra treeningute maksumus

128 eurot. Nimetatud summa on Viru Vangla tasunud OÜ-le Strosal.

10.2. Kaebaja poolt OÜ Strosal jõusaali kasutamise aeg arvestati Viru Vangla direktori 28. märtsi 2013 käskkirjaga nr 1-1/54 kinnitatud „Viru Vangla töökorralduse reeglid“ kohaselt tööaja hulka 2014. aasta juunis ja juulis. Juunis arvestati tööaja hulka maikuu sportimise aeg ning juulis juunikuu sportimise aeg. Mõlemal kuul arvestati kaebaja tööaja hulka kuus tundi OÜ Strosal jõusaalis sportimise aega. Seega arvestati kaebaja tasustatud tööaja sisse kokku 12 tundi sportimise aega kogusummas 106 eurot 56 senti.

10.3. Eeltoodust tulenevalt on Viru Vanglale tekkinud varaline kahju OÜ Strosal registreerimislehtede alusel kaebaja poolt jõusaali kasutamise eest makstud 128 euro ja kaebajale 12 töötunni eest makstud töötasu 106 euro 56 sendi näol, s.o aja eest, kui kaebaja tegelikult OÜ Strosal jõusaali ei kasutanud ja ei teinud ka tööd. Kokku on Viru Vanglale kaebaja tekitanud kahju summas 234 eurot 56 senti.

10.4. Vaidlusalused käskkirjad on materiaalselt õiguspärased, sh on eeskätt Justiitsministeerium järginud kaalutlusreegleid. Kaalutusvigu vaidlustatud haldusaktides ei ilmne ning kaebaja vastupidised väited on põhjendamatud.

10.5. Käesoleval juhul ei ole kaebaja viidatud töötajate distsiplinaarvastutuse seadus (TDVS) kohaldatav. Seda eeskätt seetõttu, et TDVS § 1 kohaselt kohaldatakse vastavat seadust seadusega ettenähtud juhtudel, arvestades nendes sätestatud erisusi. Kehtiva ATS § 129 kohaselt alates avaliku teenistuse seaduse jõustumisest (s.o 1. aprill 2013) ei kohaldata ametnikele töötajate distsiplinaarvastutuse seadust, välja arvatud ATS §-des 127 ja 128 nimetatud juhul, mis ei ole käesolevas asjas asjakohased.

10.6. ATS § 75 lg 5 ning § 75 lg 6 kohaldamine ei pea toimuma kumulatiivselt. Kui haldusorgan tugineb ATS § 75 lg-le 5, siis ei pea ta lisaks „valima“ veel teatud alust ATS

3-15-771

§ 75 lg-st 6. ATS § 75 lg-s 6 toodud loetelu ei ole ammendav, mis tähendab seda, et haldusorganil usalduse kadumine ei pea rangelt olema seotud ATS § 75 lg-s 6 sätestatud juhtude esinemisega.

10.7. 2. märtsi 2015. a käskkirja p 5.7 kohaselt võib kaebaja suhtes usalduse kaotus praktikas kõige rohkem mõju avaldada just näiteks siis, kui kohtumenetluses on vaja vanglaametniku tunnistust ning selle tunnistuse usaldusväärsus võib tulenevalt vanglaametniku isikuomadusest ja varasematest tegudest olla ohustatud. Seda aga ei saa kuidagi lubada. Kaebaja etteheide, justkui eelmainitu näol oleks tegemist hüpoteetilise ning ebakonkreetse olukorraga, ei ole asjakohane, kuivõrd usalduse kaotus ning selle mõju on suunatud käskkirja andmise ajast arvates tulevikku ning ei saakski kätkeda endas reaalseid ja juba toimunud olukordi, kus kaebaja suhtes usalduse kaotus oleks takistuseks tema ametitoimingute tegemisel.

10.8. Kaebaja tegu võib olla kvalifitseeritav koguni kuriteona (karistusseadustiku § 209 lg 1), mis iseenesest juba näitab distsiplinaarsüüteo raskusastet ning tooks samuti kaasa kaebaja suhtes usalduse kaotuse.

10.9. Kaebaja ei vaidlusta distsiplinaarsüüteo toimepanemise süü vormi ehk rasket hooletust ATS § 74 lg 4 kohaselt, kuid heidab ette, et teiste ametnike süü vormidega võrreldes on samas olukorras kaebaja süü vorm oluliselt rangem. Kaebajat ja kaebaja poolt nimetatud kahte ametnikku ei ole ebavõrdselt koheldud, kuna kolme isiku teguviisid olid sedavõrd erinevad, et andsid aluse tuvastada ka erinev süü vorm.

10.10. Kaebaja puhul on Justiitsministeeriumi käskkirjas tuvastanud, et kaebaja esiteks märkis ise registreerimislehtedele ebaõigeid andmeid ning teiseks, lubas seda teha ka J.R.(p 4.4). Lisaks on kaebaja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes toodud, et „[R] (kaebaja) 09.12.2014 seletusest nähtub, et ta märkis oma nime ja kuupäeva taha ise allkirja 2014. aasta mais ja augusti S.R.(kaebaja) selgitab, et R tõi registreerimislehed Viru Vanglasse ja lasi S.R. sinna kirjutada allkirjad“. /…/ „[R] kinnitab antud seletuses, et S.R (kaebaja) andis talle nõusoleku OÜ Strosal jõusaali kasutamise registreerimislehti S.R (kaebaja) asemel allkirjastada, kui viimast tööl ei ole“.

10.11. Eelnevast nähtub, et kaebaja teadis, et tema poolt esitatud andmed ei vasta tegelikkusele, seega ta märkis teadlikult ebaõigeid andmeid. Ta oli teadlik ka sellest, et ebaõiged andmed esitatakse Viru Vanglale ning lasi sellel teadlikult toimuda. Kaebaja ei võtnud midagi ette, et sellist olukorda ära hoida või lõpetada, kuigi tal oli see võimalik. Sellest tulenevalt on kaebaja süü vormiks raske hooletus ATS § 74 lg 4 mõttes (vt käskkirja p-d 4.4, 4.7, 4.9).

10.12. Seevastu kahe teise ametniku tegevuses ei tuvastatud seda, et nad oleksid ise ebaõigeid andmeid registreerimislehtedele kirjutanud. Ametnike enda tegevus ja roll ebaõigete andmete esitamisel oli määrav süü vormi kindlaks määramisel.

10.13. Asjaolu, et kaebaja isikuomadusi ja tema tublidust on nö tema enda vastu ära kasutatud, tuleneb sellest, et seeläbi on võimalik sisustada kaebaja arusaamisvõimet olukorra ebaõigsusest ning teo keelatusest. Mida intelligentsem, tublim ja targem inimene on, seda suuremat moraalitunnet ning arusaama õigest ja ebaõigest käitumisest võib temalt eeldada. Seetõttu ongi Justiitsministeeriumi käskkirjas välja toodud kaebajat ning tema isikuomandusi iseloomustavad head näitajad, mis kinnitavad veelgi enam seda, et kaebaja pidi seda enam olema teadlik oma tegude keelatusest ning väidetav teadmatus ei ole tema isikuomadusi ja tublidust arvestades eluliselt usutav.

10.14. Karistust kergendavate asjaolude kohaldamise eesmärk ei ole kunstlikult hälbida õiglasest karistusest, mis tegelikult on objektiivselt ainus lahendus usalduse kaotuse olukorras.

11. Kirjalikus menetluses esitas kaebaja vastuväited Justiitsministeeriumi seisukohtadele (tl 98). Kaebaja leiab, et viitamine varalise kahju tekkimisele ei ole korrektne ega asjassepuutuv.

3-15-771

Samuti on viitamine võimalikule kuriteole kaebaja suhtes pahatahtlik ning ründav, kuna kaebajale ei ole esitatud süüdistust kuriteo toimepanemises. Kaebaja ei nõustu sellega, et karistuse määramisel on arvestatud kergendavate asjaoludega ja et distsiplinaarmenetluse käskkirjas on selgelt kirjeldatud VangS § 150 lg-s 1 loetletud karistuse liikide kohaldamist.

12. Vastustaja Justiitsministeerium leiab, et kaebajale süüks arvatavad teenistuskohustuste rikkumised on selgelt ja üheselt toodud välja ning analüüsitud käskkirja p-s 3. Käskkirjas ei ole kaebajale süüks arvatud varalise kahju tekitamist ja teda ei ole selle eest ka karistatud ning ei ole nõutud varalise kahju hüvitamist vastavalt ATS §-dele 80 ja 81. Kaebajat on karistatud distsiplinaarkaristusega tema tegude eest, aga mitte tegude tulemusel tekkinud varalise kahju kui rikkumisega täiendavalt kaasnenud tagajärje eest. See, millised tuvastatud asjaolud kvalifitseeritakse distsiplinaarmenetluse lõppemisel teenistuskohustuste selliseks rikkumiseks, mille eest määratakse ametnikule distsiplinaarkaristus, on haldusorgani laia kaalumisruumi küsimus. Ametniku õigusi ei rikuta sellega, kui mõni võimalikest rikkumistest jäetakse distsiplinaarkorras sanktsioneerimata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Vaidlus on ajendatud Justiitsministeeriumi asekantsleri 2. märtsi 2015. a käskkirjast nr 14-d ja Viru Vangla direktori 3. märtsi 2015. a käskkirjast nr 3-1/77, millega S.R. määrati distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Käskkirja andmisel määratleti etteheidetav süütegu VangS § 150 lg 1 p 4 ja ATS § 94 järgi.

14. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustajate argumentatsiooniga, pidamata vajalikuks kõike üle korrata.

15. Asja materjalidest nähtub, et Viru Vangla ja OÜ Strosal sõlmisid 1. novembril 2012 lepingu (pikendatud 22. oktoobril 2013), millega võimaldati Viru Vangla ametnikel külastada osaühingu jõusaali kuni kaheksa korda kuus tööandja kulul. Lepingu kohaselt pidi ametnike treeningkordade registreerimine toimuma töötõendi alusel, registreerimislehel fikseeriti külastaja nimi, külastamise kuupäev ja allkiri. Registreerimislehtede alusel koostas jõusaali omanik vanglale arveid. Registreerimislehtede kontrollimisel ja Viru Vangla ametnikega läbiviidud vestluste tulemusel selgus, et ajavahemikul 2013. a jaanuarist kuni 2014. a septembrini kanti jõusaali registreerimislehtedele ebaõigeid andmeid, mis näitasid, nagu oleks ametnikud jõusaali külastanud, kuigi ei külastanud (tl 84).

16. Justiitsministeeriumi asekantsler Priit Kama algatas ATS § 72 lg-le 1, VangS §-le 148 ja justiitsministri 19. detsembri 2013. a käskkirja nr 121 „Justiitsministeeriumi asjaajamiskord ja volituste andmine“ §-le 31 tuginedes 3. detsembri 2014. a käskkirjaga nr 20-d distsiplinaarmenetluse, et selgitada välja Viru Vangla ametnike H.P., A.S., M.N., S.R.i ja E.A. poolt toimepandud võimaliku distsiplinaarsüüteo asjaolud ning otsustada neile distsiplinaarkaristuse määramine (tl 84).

17. ATS § 72 lg 3 sätestab, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas või korralduses määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg, kirjeldatakse teadaolevaid asjaolusid ning nimetatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatav ametnik. Käesolevas asjas on ATS § 72 lg 3 nõuded täidetud. Distsiplinaarmenetluse läbiviijateks määrati Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse juhataja Marek Tükk ja

3-15-771

sama talituse sisekontrolör Ülle Tapner. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtajaks oli

16. jaanuar 2015 ja seda tähtaega pikendati 27. veebruarini 2015 (tl 84-85). Samuti kirjeldati teadaolevaid asjaolusid ning nimetati distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatavad ametnikud, sh S. R.. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte sai kaebaja kätte 18. veebruaril 2015 (tl 7).

18. ATS § 69 sätestab, et distsiplinaarsüütegu on teenistuskohustuse süüline rikkumine. ATS § 74 lg 1 kohaselt vastutab ametnik distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu korral. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (ATS § 74 lg 2). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt pani S.R. rikkumise toime raske hooletusega (tl 11p). Kaebaja ei vaidlusta distsiplinaarsüüteo toimepanemise süü vormi.

19. Justiitsministeeriumi asekantsleri 2. märtsi 2015. a käskkirjast nr 14-d tulenevalt rikkus S.R. kahte teenistuskohustust (tl 9-9p): 1) ATS § 51 lg-s 1 sätestatud kohustust täita oma teenistusülesandeid ausalt. Nimetatud kohustus on täiendavalt sisustatud ka 13. novembri 2008. a käskkirjaga nr 176 kinnitatud „Vanglateenistuja eetikakoodeksi kinnitamine“ (edaspidi Vanglateenistuja eetikakoodeks) p-s 1.3., millest tulenevalt on vanglateenistuja usaldusväärne. Ta ei valeta ega moonuta tõsiasju. 2) Vanglateenistuja eetikakoodeks p-s 1.9. sätestatud kohustust teha kõik endast sõltuv õigusrikkumise ärahoidmiseks. Kaebaja ei vaidlusta seda, et kirjeldatud rikkumine aset leidis.

20. VangS § 150 lg 1 p-st 4 tuleneb, et distsiplinaarsüüteo toime pannud vanglaametnikule võib määrata distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise ATS § 94 alusel. ATS § 94 lg 1 sätestab, et ametniku võib teenistusest vabastada sama seaduse § 70 p-s 3 sätestatud distsiplinaarkaristusena sama seaduse § 75 lg-s 4 sätestatud tingimusel. ATS § 70 p 3 kohaselt on distsiplinaarkaristuse üheks liigiks teenistusest vabastamine. ATS § 75 lg 4 sätestab, et distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5).

21. Kaebaja nimi oli OÜ Strosal jõusaali registreerimislehel esmakordselt märgitud 2014. aasta

3. mail ja viimane kord 2014. aasta 28. augustil. Kokku oli kaebaja OÜ Strosal jõusaali kasutanud ajavahemikul 3. mai 2014 kuni 28. august 2014 jõusaali külastamise registreerimislehtede kohaselt kokku 32 korral. Distsiplinaarmenetluse käigus tunnistas kaebaja, et ta ei ole tegelikult kunagi OÜ Strosal jõusaali kasutanud (tl 14). Kaebaja märkis jõusaali registreerimislehtedele oma nime ja allkirja ise 2014. aasta mais ja augustis ning 2014. aasta juunis märkis kaebaja eest kaebaja nime ja allkirja J.R.. Vaidlust pole selles, et kaebaja kinnitas registreerimislehtedel enda allkirjadega väidetavalt tema poolt OÜ Strosal jõusaali külastamise korrad, kuigi ta tegelikult nendel kuupäevadel jõusaali ei külastanud ning samuti ei palunud ta nimekirjade koostajal enda nime nimekirjast kustutamist. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas distsiplinaarkaristuse määramisel tuli arvestada ATS § 75 lg-s 6 sätestatuga. Samuti on vaidlus selles, kas kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalselt range ning kas rikuti võrdse kohtlemise printsiipi. Pooled on erineval seisukohal küsimuses, kas sellise tegevusega tekitati tööandjale kahju või mitte.

22. Distsiplinaarvõimu teostamise õiguse vanglaametniku üle kehtestab VangS § 148, mille teise lause kohaselt on valdkonna eest vastutaval ministril või tema poolt volitatud ametiisikul õigus määrata distsiplinaarkaristus igale vanglaametnikule. Vaidlus puudub selles, et kaebaja

3-15-771

oli teenistuses vanglaametnikuna, samuti selles, et Justiitsministeeriumi vanglate osakonna asekantsleril on volitus määrata vanglaametnikule distsiplinaarkaristus. Justiitsministeeriumi asekantsler karistas küll 2. märtsi 2015. a käskkirjaga nr 14-d kaebajat teenistusest vabastamisega, kuid alles Viru Vangla 3. märtsi 2015. a käskkirjaga nr 3-1/77 määrati konkreetne teenistusest vabastamise kuupäev. Nii vabastati kaebaja distsiplinaarsüüteo eest teenistusest alates 4. märtsist 2015 ning loeti kaebaja viimaseks tööpäevaks 3. märts 2015 (tl 18). Samuti märgiti 3. märtsi 2015. a käskkirjas nr 3-1/77, millises ulatuses makstakse kaebajale kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist. Kohus nõustub Viru Vanglaga, et vangla direktori kaalutlusõigus 3. märtsi 2015. a käskkirja nr 3-1/77 väljaandmisel ja kaebaja vabastamisel oli redutseerunud nullini ning direktoril puudus võimalus teha teistsugust otsustust. Samas tuli lahendada ATS § 103 lg 2 küsimused, millised olid lahendamata Justiitsministeeriumi asekantsleri käskkirjaga (ametnikule makstav hüvitis, sealhulgas hüvitis kasutamata puhkepäevade eest, teenistussuhte viimane päev).

23. Kaebaja leiab, et vaidlustatavad haldusaktid on õigusvastased, kuna haldusakti andmise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisel ei ole järgitud kehtivaid õigusnorme, rikutud on võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse printsiipe ning haldusakt on antud kaalutlusvigadega. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Vaidlusalused käskkirjad on materiaalselt õiguspärased, sh on eeskätt Justiitsministeerium järginud kaalutlusreegleid. Kaalutusvigu vaidlustatud haldusaktides ei ilmne ning kaebaja vastupidised väited on põhjendamatud.

24. Kaebaja leiab, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole arvestatud ATS § 75 lg-s 6 sätestatuga. ATS § 75 lg 6 sätestab, et ATS § 75 lg-s 4 nimetatud olulisust eeldatakse järgmistel juhtudel: 1) rikkumine on toime pandud tahtlikult; 2) ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus ning selle aluseks olnud teenistuskohustuse rikkumine on vältav või selle aluseks olnud teenistuskohustuse rikkumisega samalaadne rikkumine on korduv; 3) rikkumine on tekitanud ametiasutusele olulise varalise kahju; 4) rikkumine on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet; 5) rikkumine on tekitanud ametiasutuse teistele ametnikele, töötajatele või kolmandate isikute huvidele või avalikule huvile olulise kahju.

Asja materjalidest nähtub, et Justiitsministeerium tugines 2. märtsi 2015. a käskkirjas nr 14-d ATS § 75 lg-le 5, mis sätestab, et teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. Vaidlusaluse käskkirja p-s 5.6 märgitakse, et „Distsiplinaarmenetluses tuvastatud rikkumiste ja nende süü vormi valguses ei saa olla kindel, et S.R. edaspidi oma teenistusülesandeid täites suudab enda või teiste tegevust adekvaatselt hinnata ning sellest tulenevalt õiguslikult korrektselt käituda. S.R. on oma käitumisega loonud ebakindluse, mille tõttu ei saa teda võrreldes varasemaga täiel määral usaldada.“ (tl 11p). Samuti leitakse käskkirja p-s 5.7, et „Vanglateenistuses on tõsine probleem, kui vangla ei saa vanglaametnikku täielikult usaldada ning on põhjust alati kahelda, kas vanglaametnik ei jäta midagi rääkimata, kuna ei saanud lihtsalt asjadest aru, millest pidi aru saama. Eeltoodud põhjustel on kord rikutud usaldust üldjuhul võimatu taastada ning teenistusülesannete täitmine on takistatud. Usalduse kaotuse tõttu ei saa tööandja olla kindel, et S.R. oma tegevusest kohaselt aru saab. Seeläbi ei saa S.R.i, ja kaugeleulatuvalt vanglateenistuse, usaldusväärsuses olla kindlad ka teised.“ (tl 12).

Kohus ei nõustu kaebajaga, et distsiplinaarmenetluse käskkirjast ei nähtu konkreetseid põhjendusi, et mis põhjustel arvatakse, et kaebaja ei suuda edaspidi teenistuskohustuste täitmist tagada. Ka ei ole asjakohane kaebaja etteheide, et käskkirja p-s 5.7 on toodud välja vaid hüpoteetilised olukorrad, millele tuginedes viidatakse, et kaebaja usaldamine ei ole võimalik.

3-15-771

Kuna ATS § 75 lg 5 kohaldamisel peab ametiasutus vaatama tulevikku ja hindama, kas ametnik edaspidi suudab tagada teenistuskohustuste täitmise, siis saavadki argumendid olla hüpoteetilised ehk oletuslikud. Kohus nõustub Justiitsministeeriumiga, kes selgitas, et usalduse kaotus ning selle mõju on suunatud käskkirja andmise ajast arvates tulevikku ning ei saakski kätkeda endas reaalseid ja juba toimunud olukordi, kus kaebaja suhtes usalduse kaotus oleks takistuseks tema ametitoimingute tegemisel.

Justiitsministeerium on seisukohal, et ATS § 75 lg 6 sätestab näitlikustava loetelu, millal loetakse distsiplinaarsüütegu oluliseks. Kohus nõustub vastustajaga, et ATS § 75 lg-s 6 toodud loetelu ei ole ammendav. Selles sättes on nimetatud alused, mis annavad ametiasutusele võimaluse ametnik teenistusest vabastada ilma, et ametiasutus peaks seejuures teenistusest vabastamise haldusakti hakkama tulevikukaalutlusi kirjutama (G. Tavits, Avaliku teenistuse õiguslikud alused. Sisekaitseakadeemia kirjastus. Tartu-Tallinn 2013, lk 73). Kohus nõustub Justiitsministeeriumiga, et kui haldusorgan tugineb ATS § 75 lg-le 5, siis ei pea ta lisaks valima veel alust ATS § 75 lg-st 6.

25. Samadel põhjustel põhinev distsiplinaarmenetlus viidi läbi viie ametniku suhtes, sh kaebaja suhtes. Kaebaja leiab, et rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna vaid kaebajat karistati teenistusest vabastamisega, seevastu A.S. osas peeti võimalikuks karistada teda palga vähendamisega 20% ja M.N. karistati noomitusega. Kohtu hinnangul ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud. Iga ametniku kohta eraldi koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtetest nähtub, et ametike rollid nn „jõusaali külastamise skeemis“ olid väga erinevad (tl 51-72). Sellest tulenevalt oli erinev ka ametnike süü suurus ning seetõttu määrati erinevatele ametnikele erineva raskusastmega distsiplinaarkaristused. Kolme isiku teguviisid olid sedavõrd erinevad, et andsid aluse tuvastada ka erinev süü vorm. Nii näiteks leiti A.S. distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas, et A.S. ise ebaõigeid andmeid jõusaali registreerimislehtedele ei märkinud ja neid oma allkirjaga ei kinnitanud (tl 53p). Seega ei ole A.S. aktiivselt valeandmete esitamisele kaasa aidanud. M.N. karistuse määramisel arvestati sellega, et menetluse käigus tuvastati, et M.N. oli teadlik sellest, et J.R. märgib teiste ametnike andmeid OÜ Strosal jõusaali registreerimislehtedele ning teeb järele nende allkirju. Samas ei teadnud ta, kas andmed registreerimislehtedel ametnike jõusaalis käimise kohta on tõesed või väärad (tl 67p). Kaebaja on jätnud tähelepanuta selle, et oli teisigi teenistujad, kes ametist lahkusid - samas skeemis osalenud J.R. ja J.K. lahkusid vanglateenistusest omal soovil (tl 84).

26. Kaebaja märgib, et distsiplinaarmenetluse käskkirjas puuduvad kaalutlused karistusliigi valiku kohta. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kuigi 2. märtsi 2015. a käskkirjas nr 14-d ei ole eraldi märgitud, millised on distsiplinaarkaristuse liigid VangS § 150 lg 1 järgi, on põhjalikult selgitatud (käskkirja p-d 6.1.-6.6.), miks on karistuseks määratud teenistusest vabastamine. Nii on selgitatud, et karistuse määramisel lähtutakse tuvastatud rikutud teenistuskohustustest; sellest, et rikkumine on oluline ja see on toonud kaasa usalduse kaotuse; kõnealusel viisil toimepandud rikkumise tõttu usalduse kaotanud isiku teenistusse jätmisel ei saa vangla garanteerida vanglateenistuse ega vangla usaldusväärsust; karistuse määramisel on arvestatud S.R. senist teenistuskäiku; tegemist on piisavate teadmiste ja kogemustega vanglaametnikuga, kes oleks pidanud suutma oluliste teenistuskohustuste rikkumist vältida ning oma tegevust kohaselt hinnata; distsiplinaarkaristuse määramisel on kaalutud kõikide VangS § 150 lg-s 1 loetletud karistuse liikide kohaldamist, kuid rikkumise tõttu on aset leidnud S.R. ja vanglateenistuse vahelise avalik-õigusliku teenistussuhte niivõrd kaugeleulatuv kahjustamine, et seda ei ole enam võimalik ühegi teise VangS § 150 lg-s 1 loetletud karistuse liigiga taastada; kahetsuse avaldamine ei tee olematuks juba toimunud usalduse kaotust ning ei taasta seda piisaval määral, et kohaldada kergemat karistust, kui seda on teenistusest

3-15-771

vabastamine; karistuse määramisel arvestatakse avaliku võimu teostamise ja haldusülesannete parema täitmise eesmärki. Vangla ei saa teenistussuhet jätkata isikuga, kelle jätkamine vanglateenistuses eelneva põhimõttega kooskõlas ei ole. Kohtu hinnangul on kõik kaalutlused asjakohased ning Justiitsministeerium teostanud kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades samuti ka olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohus nõustub kaebajaga, et teenistusest vabastamine on rangeim distsiplinaarkaristus, mille määramist tuleb alati väga hoolikalt põhjendada. Kohtu hinnangul on Justiitsministeerium on oma käskkirjas ammendavalt selgitanud, kuidas kaebaja tegu on viinud usalduse kaotuseni ning miks usalduse kaotus ei võimalda kaebajaga teenistussuhte jätkamist.

27. Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et karistuse määramisel ei ole arvesse võetud võimalikke kergendavaid asjaolusid. Käskkirja p-des 6.4-6.6 on selgelt kirjeldatud, et kaebajale karistuse määramisel on arvestatud kergendavaid asjaolusid - kaebaja senist teenistuskäiku; seda, et kaebaja on oma teo suhtes kahetsust avaldanud ning väljendanud soovi jätkata vanglateenistuses. Sellele vaatamata on leitud, et kahetsuse avaldamine ei tee olematuks juba toimunud usalduse kaotust ning ei taasta seda piisaval määral, et kohaldada kergemat karistust, kui seda on teenistusest vabastamine. Kohus nõustub Justiitsministeeriumiga, et asjaolu, et kaebaja isikuomadusi ja tema tublidust on nö tema enda vastu ära kasutatud, tuleneb sellest, et seeläbi on võimalik sisustada kaebaja arusaamisvõimet olukorra ebaõigsusest ning teo keelatusest. Mida intelligentsem, tublim ja targem inimene on, seda suuremat moraalitunnet ning arusaama õigest ja ebaõigest käitumisest võib temalt eeldada. Seetõttu ongi 2. märtsi 2015. a käskkirjas nr 14-d välja toodud kaebajat ning tema isikuomandusi iseloomustavad head näitajad, mis kinnitavad veelgi enam seda, et kaebaja pidi seda enam olema teadlik oma tegude keelatusest ning väidetav teadmatus ei ole tema isikuomadusi ja tublidust arvestades eluliselt usutav.

28. Arusaamatu on kaebaja seisukoht, et ta ei ole oma tegevusega kahju tekitanud. Juba

3. detsembri 2014. a distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjast nr 20-d nähtub, et distsiplinaarmenetluse käigus tuleb välja selgitada, milline oli ametnike roll teo toimepanemisel ning kas ametnikud said aru või pidid aru saama, et nende tegevuse tulemusena tekitati tööandjale, s.t Viru Vanglale kahju (tl 84). Kaebaja on distsiplinaarmenetluse raames andnud

8. detsembril 2014 selgituse, milles märgib, et ta on nõus kompenseerima tema poolt tekitatud kahju Viru Vanglale (tl 14). Kaebaja on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele vastuväidete esitamisel märkinud, et tegemist ei ole ametiasutusele olulise varalise kahju tekitamisega (tl 8). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nr 14-d nähtub, et kuigi S.R. poolt Viru Vanglale tekitatud varaline kahju ei ole suur, ei saa siiski väita, et S.R. oma tegevusega kahju üldse ei tekitanud (tl 12p). Seega ei saa kuidagi nõustuda kaebajaga, kes väidab, et viitamine varalise kahju tekkimisele ei ole korrektne ega asjassepuutuv.

29. Kohus nõustub vastustajatega, et kuigi kaebaja väidab, et Viru Vangla direktori käskkirja sai ta alles e-postiga 23. märtsil 2015, siis ometi oli kaebaja teadlik juba 3. märtsil 2015 Viru Vangla direktori käskkirja sisust, kuivõrd kaebaja ei läinud seejärel teenistusse. Viru Vangla direktori käskkirja kohaselt loeti kaebaja viimaseks tööpäevaks 3. märts 2015. Kaebaja täitis

3. märtsil 2015 kõik vajalikud protseduurid teenistusest lahkumiseks. Muuhulgas täitis kaebaja

3. märtsil 2015 Viru Vangla teenistusest lahkumise lehe, millel on kirjas teenistusest lahkumise kuupäev 3. märts 2015 (tl 36). Selgituses teenistusest lahkumise lehe täimiseks on märgitud, et teenistuja, kes lahkub Viru Vangla teenistusest, peab oma viimasel tööpäeval tagastama kõik temale väljastatud esemed ja töövahendid. Teenistusest lahkumise leht antakse/edastatakse teenistusest lahkujale koos teenistusest vabastamise käskkirjaga (tl 36p). Samuti viidi

3-15-771

kaebajaga personalivaldkonna töötaja poolt läbi lahkumisvestlus (tl 40). Lisaks andis kaebaja ära töötõendi ja tagastas töövahendid (tl 37). Seega kõike eelnevat arvesse võttes pidi kaebaja aru saama, et teenistussuhe on temaga lõpetatud ning kaebajal puudub õiguslik alus naasta teenistusse 4. märtsil 2015 (ja nendele järgnevatel päevadel). Kaebaja ei ilmunud pärast

3. märtsi 2015 ja enne 23. märtsi 2015 vanglasse sooviga asuda tööle, millest järeldub samuti, et kaebaja oli enda teenistusest vabastamise otsusest teadlik.

Riigikohus on leidnud, et kui isik on tegutsenud haldusaktist juhindudes ja selle alusel, siis pidi ta olema haldusaktist teadlik. Sellisel juhul on haldusakt kehtiv ja õigusjõudu omav hoolimata sellest, et haldusakti ei olnud isikule teatavaks tehtud (Riigikohtu halduskolleegiumi

12. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-48-06, p 16).

30. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Justiitsministeeriumi asekantsleri 2. märtsi 2015. a käskkirja nr 14-d „Distsiplinaarkaristuse määramine S.R. ile“ tühistamiseks ja Viru Vangla direktori 3. märtsi 2015. a käskkirja nr 3-1/77 „Teenistusest vabastamine - S.R., S.“ tühistamiseks ja teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamiseks ei ole alust.

31. Kaebaja on kohtule esitanud ka kohustamisnõude tema teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks.

Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Kuna kohus leidis eelnevalt, et Justiitsministeeriumi asekantsleri 2. märtsi 2015. a käskkirja nr 14-d ja Viru Vangla direktori 3. märtsi 2015. a käskkirja nr 3-1/77 tühistamiseks ja teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamiseks ei ole alust, jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue.

32. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kuna vastustajad pole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik