4-14-4981/37 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 18.09.2015 Tallinnas Väärteoasja number 4-14-4981 (930013002079) Kohtunik Janika Kallin Kohtuistungi sekretär Kertu Kuusik, Kirke Treial Väärteoasi G.L OÜ (seaduslik esindaja L.J) ja L.J

kaebus Maksuja Tolliameti 29.05.2014 otsusele väärteoasjas nr 930013002079

Kaebaja G.L OÜ registrikood: XXX; juhatuse liige: L.J L.J isikukood: XXX; elukoht: XXX töökoht: G.L OÜ juhatuse liige Kaitsja vandeadvokaat Priit Raudsepp

Kohtuväline menetleja Maksuja Tolliamet Lõõtsa 8A Tallinnas; volitatud esindaja Rivo Koemets

RESOLUTSIOON

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 38 lg 1, 132 p 2, § 133-134, § 135 lg 2, KrMS § 180 lg 1 kohus

otsustas:

1.) Tühistada kohtuvälise menetleja 29.05.2014 otsus osaliselt ja teha uus otsus.

2.) Süüdi mõista L.J MKS § 153

1 lg 1 järgi ja karistada rahatrahviga

100 (ükssada) trahviühikut, so 400,00 (nelisada) eurot.

3.) Süüdi mõista G.L OÜ MKS § 153

lg 2 järgi ja karistada rahatrahviga 4330,00 (neli tuhat kolmsada kolmkümmend) eurot.

4.) Rahatrahvid tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuse näidatud

arveldusarvele. 5.) Jätta rahuldamata kaitsjatasu hüvitamise taotlus.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus, teatades sellest kirjalikult maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud ja menetluse senine käik:

1) Maksuja Tolliameti poolt 28.04.2014 koostatud väärteoprotokolli nr 930013002079 kohaselt esitas G.L OÜ 21.08.2013 käibedeklaratsioonis maksustamisperioodi juuli 2013 kohta valeandmeid, so kajastas deklaratsioonis OÜ XXXarvet nr XXX, millel märgitud kaupadeks olid MS Office tarkvarapaketid. G.L OÜ juuli 2013 käibedeklaratsioon esitati ühingu e-maksuameti kontolt juhatuse liikme L.J nimel. Väärteoprotokolli kohaselt OÜ XXXarvel kajastatud tehingut ei toimunud, OÜ XXXkoostas 31.07.2013 G.L OÜ-le kreeditarve ning seega ei olnud G.L OÜ-l õigust XXXOÜ arvet sisendkäibemaksu hulgas kajastada. Protokolli kohaselt pidi G.L OÜ juhatuse liige L.J olema 21.08.2013 deklaratsiooni esitades teadlik tehingu mittetoimumisest ning seega esitas L.J juuli 2013 käibedeklaratsiooni teadlikult valeandmetega, eesmärgiga vähendada äriühingu maksukohustust. Valeandmete esitamise tõttu sai äriühing maksueelise (tasumisele kuuluv maksusumma oli seadusega ettenähtust väiksem) mis oli ühingule majanduslikult kasulik. Seega pani L.J teo toime G.L OÜ huvides. Protokolli kohaselt panid L.J ja Signa Transport

OÜ toime MKS §-s 1531

lg 1 sätestatud väärteo; L.J tegutses sealjuures otsese tahtlusega. Väärteo toimepanemise ajaks loeti deklaratsiooni esitamise kuupäev (21.08.2013) ja kohaks G.L OÜ registriaadress XXX.

2) 29.05.2014 otsuses väärteoasjas nr 930013002079 leidis kohtuväline menetleja, et L.J ja G.L OÜ on toime pannud väärteod, mis tuleb kvalifitseerida MKS § 1531 lg 1, 2 järgi. Kohtuvälise menetleja hinnangul oli L.J süü võrdlemisi suur – isikul on juhatuse liikmena äriühingus õigusaktidest tulenev vastutus, tegu oli toime pandud otsese tahtlusega. Menetleja märkis, et valeandmete esitamise läbi sai G.L OÜ

9400,00 euro suuruse maksueelise, ühingu maksukohustus vähenes 98,6%. Karistuse määramisel võttis kohtuväline menetleja arvesse ka üldpreventiivseid asjaolusid ja nimelt:

maksuhaldur peab andma üksikisikutele väga selge signaali selleks, et üksikisiku usk ja usaldus õiguskorra vastu säiliks, tuleb karistada neid, kes esitavad teadlikult deklaratsioonides valeandmeid. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Menetleja asus seisukohale, et seega on põhjendatud L.J karistamine sanktsiooni ülempiirist ½ moodustava summas ja G.L OÜ karistamine samuti sanktsiooni ülempiirist ½ moodustatava summa ulatuses. L.J karistati otsuse alusel MKS § 153

1 lg 1 järgi rahatrahviga 150 trahviühikut, so 600,00 eurot ning G.L OÜ-d karistati MKS § 1531 lg 2 järgi rahatrahviga 6500,00 eurot.

3) 13.06.2014 esitas L.J ja G.L OÜ volitatud esindaja P. Raudsepp maakohtule kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja 29.05.2014 otsuse tühistamist ning asjas väärteomenetluse lõpetamist VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Lisaks märkis kaitsja kaebuse p 1.4, et otsuse alusel määratud karistused on ebaproportsionaalselt karmid.

4) 18.09.2014 otsuse alusel jättis maakohus L.J ja G.L OÜ kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata; kaitsja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.

5) 20.04.2015 otsuse alusel tühistas Riigikohus 18.09.2014 otsuse alusel maakohtu otsuse ning väärteoasi saadeti uueks arutamiseks maakohtule. Otsuses märkis RKKKo järgmist:

- väärteoasjas koostatud protokoll ei vasta VtMS § 69 lg 2 p 1 nõuetele, kuid tegemist ei ole väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VtMS § 150 lg 2 mõttes; väärteo toimepanemise kohaks tuleb e-maksuameti keskkonnas tegutsemise korral lugeda Maksuja Tolliameti asukoht, kuid väärteoprotokollis märgitud teo toimepanemise koha muutmine ei riku menetlusaluste isikute kaitseõigust (vt otsuse p-d 47-49, 67-71);

- L.J-ile ja G.L OÜ-le etteheidetava teo toimepanemise ajal kehtinud MKS

§ 1531 lg 1, 2 ja alates 01.01.2015 jõustunud MKS § 1531 lg 1, 2 järgi on karistatav üksnes tahtlik tegu KarS § 16 lg 4 mõttes (vt otsuse p 50-51);

- juulis 2013 G.L OÜ ja OÜ XXXvaheline tehing ei olnud näilik (TsÜS § 75 lg 1,

MKS § 83 lg 4), kuid sellest ei saa järeldada, et tekkis maksustatav käive (vt otsuse p 54-55);

- menetlusaluste isikute karistamise põhjendatus oleneb vastusest küsimustele: 1) kas kreeditarve väljastamist kõrvale jättes on võimalik jaatada käibe tekkimist, 2) kas L.J juuli 2013 käibedeklaratsiooni esitades vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et käivet ei ole tekkinud;

- OÜ XXXarvel märgitud tarkvarapakettide näol oli tegemist teenusega (vt otsuse p 60-64);

- asjaolu, kas OÜ XXXja G.L OÜ vahel tekkis käive, sõltub sellest, kas tehingu esemeks olnud teenuse saab lugeda KMS § 11 lg 1 p 1 mõttes osutatuks;

- otsuse p 66 annab RKKKo maakohtule uueks arutamiseks juhised.

Poolte seisukohad väärteoasja teistkordsel arutamisel maakohtus:

09.06.2015 toimunud maakohtu istungil märkisid pooled (kaebaja, kaitsja, kohtuvälise menetleja esindaja) et ei pea vajalikuks eelnevalt maakohtus üle kuulatud tunnistajate uuesti kohtusse kutsumist ja küsitlemist.

31.08.2015 kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde ning leidis, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada ja asjas menetlus VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kaitsja märkis, et ka juhul, kui jaatada väärteokoosseisu objektiivse teokoosseisu elementide esinemist, tuleb igal juhul nentida, et teokoosseisu subjektiivne külg täidetud ei ole. Alternatiivselt leidis kaebaja, et isikute karistamine ei ole otstarbekas, samuti on määratud karistused liialt ranged. Kohtuvaidluses märkis kaitsja lühidalt järgmist:

- L.J, tunnistajate XXXja XXXütlustega on tõendatud, et litsentsivõtmed olid G.L

OÜ jaoks OÜ XXXruumides valmis pandud;

- L.J ja tunnistaja XXXütlustega on tõendatud, et võtmete valmispanekust teavitati

L.J konkreetselt;

- L.J, tunnistaja XXXja tunnistaja XXXütlustega on tõendatud, et Sigma Tranport

OÜ-le kättesaadavaks tehtud litsentsivõtmed võimaldasid tarkvara kasutada, tegemist ei olnud võtmetega, mille eesmärgiks oli võimaldada üksnes tasuta prooviperiood;

- L.J ütlustega on tõendatud, et ta ei pidanud võimalikuks ega möönnud käibe mittetekkimist. olukorras, kus väärteoasja kohtueelses ja kohtulikus menetluses on Maksuja

Tolliameti ametnikud teinud erinevaid eksimusi (koosseisu muutmine, ekslikud päringud, kauba ja teenuse segi ajamine) on lihtsa maksumaksja väidetav teadmine ja möönmine deklaratsiooniga esitatud valeandmetest välistatud;

- Kreeditarve ei kuulunud seaduse kohaselt kajastamisele juuli 2013 deklaratsioonis vaid kooskõlas KMS § 29 lg 7 septembri või oktoobri 2013 deklaratsioonis, so perioodil, mil L.J sai OÜ XXXkreeditarve kätte. Seega ei ole menetlusalused isikud esitanud juuli 2013 deklaratsioonis valeandmeid;

- väärteoasja menetlenud ametnikud on olnud kallutatud, kohtule esitatud Maksuja Tolliameti

27.07.2015 vastusest kaitsja selgitustaotlusele nähtub, et kohtus üle kuulatud tunnistaja XXX andis teadvalt valeütlusi.

Kohtuväline menetleja leidis, et 29.05.2014 otsus on kooskõlas seadusega, isikute karistused on määratud õigetel alustel. Kohtuvaidluses märkis menetleja lühidalt järgmist:

- menetleja nõustus kaitsjaga selles, et vaidlusalused litsentsivõtmed võimaldasid tarkvara tavapärasel viisil kasutada, kuid ei nõustunud sellega, et võtmete üleandmise eesmärgiks oli tagada teenuse alaline kasutusvõimalus – viimase asjaolu osas andsid ütlusi tunnistajad XXXja XXX. Seega ei saa jaatada käibe tekkimist;

- tehingu osapooled kinnitasid kohtus, et litsentsivõtmed trükiti välja ja pandi G.L

OÜ jaoks valmis, kuid tunnistaja XXXütlustega on tõendatud, et litsentsivõtmete kättesaamise ajast ja kohast ei õnnestunud L.J teavitada; L.J kinnitas ka ise, et ta ei võtnud OÜ XXXühendust, selgitamaks kas ta võtab need võtmed või mitte. Seega oli osapoolte vahel üksnes põhimõtteline kokkulepe selles, et müüja paneb tulevikus võtmed ostja jaoks valmis ja viimane saab need kätte, kuid see ei ole kooskõlas RKKKo seisukohaga käibe tekkimise jaatamiseks piisav;

- olukorras, kus OÜ XXXja G.L OÜ vahel käivet ei tekkinud, puudus ühingul õigus OÜ XXXesitatud arvet oma sisendkäibemaksu hulgas kajastada;

- L.J pani teo toime tahtlikult – kaebaja esitas juuli 2013 käibedeklaratsiooni

21.08.2013. Isegi kui jaatada L.J poolset tehingu unustamist, pidi kaebaja sellele mõtlema, kui kajastas OÜ XXXarvet summas 564000,00 eurot oma käibemaksuarvestuses – so deklaratsiooni esitamise hetkel pidi L.J teadma, et : 1) ta ei ole rootslasega rohkem tehingu teemal suhelnud, 2) ta ei ole ajutistel võtmetel OÜ-s XXXjärel käinud ja neid rootslasele edastanud, 3) ta ei ole rootslaselt lõppkasutaja andmeid küsinud ega saanud, 4) ta ei ole OÜ-le XXXarvel märgitud summat tasunud;

- ühing sai arvestatava maksueelise ning seega pani L.J teo toime äriühingu huvides.

Kohtu seisukoht: V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid; kaebuse lahendamiseks selgitab kohus VtMS §-s 133 sätestatud küsimused. VtMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.

Väärteoasjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud:

1) juulis 2013 sõlmisid OÜ XXXesindaja XXXja G.L OÜ (end ärinimega

Rahapaigutamise OÜ) esindaja L.J suulise lepingu tarkvarapakettide müügiks;

2) L.J avaldas läbirääkimistel XXX, et soovib tarkvarapaketid vahendada oma kliendile, läbirääkimiste ajaks ei olnud selgunud lõppkasutaja andmed;

3) OÜ XXXväljastas 15.07.2013 G.L OÜ-le arve nr XXX summas 56400,00 eurot, arve andis XXXisiklikult L.J kätte;

4) pooled leppisid kokku, et kuni lõppkasutaja andmete saamiseni väljastab OÜ XXXG.L

OÜ-le ajutised litsentsivõtmed;

5) G.L OÜ ei edastanud OÜ-le XXXlõppkasutaja andmeid, esindaja ajutistele litsentsivõtmetele järele ei tulnud, ühing arvet ei tasunud;

6) OÜ XXXkoostas 31.07.2013 kuupäevaga kreeditarve;

7) G.L OÜ esindaja L.J kajastas OÜ XXXarve nr XXX 21.08.2013 ühingu nimel esitatud juuli 2013 käibedeklaratsioonis.

Kohus märgib, et ülalnimetatud asjaolud on tõendatud kaebaja ja tunnistaja XXXütlustega, OÜ

XXX15.07.2013 arvega nr XXX ja OÜ XXX31.07.2015 kreeditarvega nr 4130757. Loetletud faktiliste asjaolude üle puudub poolte vahel ka vaidlus.

RKKKo asus oma lahendis nr 3-1-1-23-15 seisukohale, et lepingu esemeks oli MS Office tarkvarapakettide kasutuse õigus, so tegemist oli teenusega KMS § 2 lg 3 p 3 ja lg 4 p 4 mõttes. Pooled vaidlevad selle üle, kas OÜ XXXja G.L OÜ vahel tekkis käive või mitte, so kas teenust osutati KMS § 11 lg 1 p 1 mõttes. RKKKo juhtis oma viidatud lahendis tähelepanu järgmistele asjaoludele:

1) OÜ XXXja G.L OÜ vahelise teenuse saab lugeda KMS § 11 lg 1 p 1 mõttes osutatuks siis, kui teenuse sisuks olev õigus muutus ostjale kättesaadavaks;

2) käibe tekkimise seisukohalt ei ole tähtsust, millist liiki litsentsivõtmetega oli tegemist, vaid see, kas litsentsivõtmed võimaldasid teenust tavapärasel viisil kasutada;

3) nn tasuta prooviperioodi puhul tuleb käibe tekkimist eitada;

4) käibe saab tekkinuks lugeda üksnes juhul, kui tuvastatakse, et ajutised litsentsivõtmed olid

G.L OÜ jaoks OÜ XXXkontoris valmis pandud ning G.L OÜ-d oli valmispanemise faktist, võtmete kättesaamise konkreetsest ajast ja kohast teavitatud; RKKKo juhtis tähelepanu sellele, et käibe tekkimise jaatamiseks ei piisa sellest, kui OÜ XXXja G.L OÜ vahel oli üksnes põhimõtteline kokkulepe võtmete kättesaadavaks tegemises müüja jaoks millalgi tulevikus. RKKKo märkis, et juhul, kui müüja üksnes püüdis ostjale võtmete valmispanekust teada anda, kuid see ei õnnestunud, ei tekkinud KMS § 11 lg 1 mõttes käivet. Kaitsja asus kohtus seisukohale, et uuritud tõendite pinnalt tuleb jaatada käibe tekkimist OÜ XXXja G.L OÜ vahel, kohtuväline menetleja kaitsja seisukohaga ei soostunud ning leidis, et käivet ei tekkinud. Tunnistaja XXXpoolt 08.09.2014 kohtuistungil antud ütlustega (vt tlk 33 ja pöördel) on tõendatud, et tarkvara müügitehing seisneb selles, et nemad (so OÜ XXX) tellivad tarkvara tootjalt kliendi soovitud tarkvara ja arveldavad seejärel kliendiga. Tarkvara võtmed on numbrite ja tähtede jada, mis võimaldavad tarkvara aktiveerida. Tavapäraselt edastab tootja võtmed kliendile elektrooniliselt. OÜ- l XXXon oma tarbeks litsentsivõtmed, juhul kui kliendil on väga kiire, on mõningatel juhtudel tehtud kliendile kättesaadavaks ühingu oma tarbeks kasutatavad litsentsivõtmed. Ajutisi võtmeid väljastatakse kliendi rahuloluks, nende välja andmine on usalduse küsimus. Tunnistaja märkis, et nende poolt antud ajutisi võtmeid oleks see rootslane saanud kasutada ajutiselt – õige on lõppvõtmete tellimine, siis saab klient kasutada oma võtmeid.

Tunnistaja XXXpoolt 08.09.2014 kohtuistungil antud ütlustega (vt tlk 34 pöördel ja tlk 35) on tõendatud, et on olnud juhuseid, kus tarkvara installeerimiseks olulisi litsentsivõtmeid on kliendile varem kätte antud, kuigi tavapäraselt saab klient võtmed koos nimelise litsentsiga. Võtme saaja seisukohast saab ta tarkvara kasutada, kuid õiguse kasutada seda tarkvara saab ta koos nimelise litsentsiga; igapäevaselt on tekkinud olukordi, kus kliendil on väga kiire ja siis on antud ajutised võtmed; seni ei ole nende usaldust keegi kuritarvitanud. Tunnistaja märkis, et ajutiste võtmete saamine on tihti seotud sellega, et IT spetsialist on asja ära unustanud ning selleks, et töö saaks siiski õigeaegselt tehtud, annavad nad ajutise võtme.

Kohtu hinnangul nähtub tunnistajate XXXja XXXütlustest fakt, et kuigi õiguslikus mõttes saab korrektseks lugeda olukorda, kus tarkvara tellinud klient kasutab tarkvara nimeliste, personaalselt tellitud võtmetega, esineb praktikas olukordi, kus kliendile väljastatakse nn ajutised võtmed, mis on OÜ-l XXXoma tarbeks. Tunnistajate selgitustest, et reeglina tekib selline olukord siis, kui kliendil on kiire (vt XXXütlused selles, et IT spetsialistid ärkavad alles viimasel hetkel ja vajavad kiiresti võtmeid), järeldab kohus üheselt, et klientidele vajadusel kiirkorras väljastatavad litsentsivõtmed võimaldavad kliendil tarkvara tavapärasel viisil kasutada.

Kohus märgib, et kuigi ajutised litsentsivõtmed võimaldavad nende saajal tarkvara sihipäraselt kasutada, ei ole ajutiste võtmete väljastamise näol tegemist olukorraga, kus nende väljastamise eesmärgiks on nende võtmetega tarkvara alalise kasutusvõimaluse tagamine. Viimane asjaolu väljendub juba mõistes „ajutine“, samuti nähtub tunnistajate XXXja XXXütlustest fakt, et ajutiste võtmete väljastamise eesmärgiks on siiski see, et klient saaks tarkvara kasutada kuni nimeliste võtmete kättesaadavaks tegemiseni. Seega on ajutiste võtmete kasutamine piiratud teatava ajavahemikuga. Samas ei saa kohtu arvates olukorras, kus tarkvaraettevõte tuleb kliendile vastu ning võimaldab kuni tellimuse täitmiseni kasutada ajutisi võtmeid, rääkida sellest, et käivet KMS § 11 lg

1 p 1 mõttes ei teki. Erinevalt nn tasuta testperioodist on tunnistajate kirjeldatud olukorras ajutised võtmed saanud klient teinud tarkvarateenuse alaliseks kasutamiseks konkreetse tellimuse. Tasuta testperioodi korral otsustab klient, kas ta teeb tellimuse tarkvara alaliseks kasutamiseks või mitte ning seega on loogiline, et nn testperioodi vältel ei saa rääkida käibe tekkimisest. Käesoleval juhul ei nähtu kaebaja ja XXXütlustest asjaolu, et pooled oleksid juulis 2013 kokku leppinud litsentsivõtmete ajutises, tasuta kasutamises. Vastupidi: kaebaja ja XXXon andnud riimuvaid ütlusi selles, et G.L OÜ-l oli olemas potentsiaalne, ostusooviga klient. Tasuta kasutamise teatud testperioodi vältel välistab ka OÜ XXXpoolt 15.07.2013 väljastatud arve.

Kohtu hinnangul tuleb küsimusele – kas OÜ XXXoli G.L OÜ-t teavitanud litsentsivõtmete kättesaamise konkreetsest ajast ja kohast – vastata eitavalt. XXX andis 08.09.2014 kohtuistungil ütlusi selle kohta, et juulis helistas talle XXX, kes ütles, et kliendil on kiire ja seega on vaja ajutisi võtmeid. Tunnistaja märkis, et ühel päeval, kui ta kontorist läbi läks, võttis ta partnerportaalist võtmed, trükkis need välja ja pani XXXlauale. XXX selgitas, et ta ei ole kindel, kas XXXel oli sellele portaalile ligipääs. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt XXXei täpsustanud, kes on klient, kuid see teema kerkis üles sügisel, seoses arvega. selle Tunnistaja XXXandis 08.09.2014 ütlusi selle kohta, et G.L OÜ jaoks trükkis võtmed välja XXX, kes pani need tema lauale. L.J andis 08.09.2014 kohtuistungil (vt tlk 32 pöördel ja tlk 33) ütlusi selle kohta, et rootslasel oli tarkvaraga kiire ja seega palus ta OÜ-l XXXteha võtmed kättesaadavaks ja jätta kontorisse laua peale, tema pidi need võtmed sealt ära tooma. L.J sõnul ei saanud ta tol korral võtmeid kätte, ta sai ainult arve, sest XXXei tegelenud võtmetega. Kaebaja L.J, tunnistajate XXXja XXXütlustega on seega tõendatud, et vahetult peale suulise lepingu sõlmimist G.L OÜ ajutisi litsentsivõtmeid ei saanud.

Tunnistaja XXXandis 08.09.2014 kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt teadis L.J , et viimasele jäetakse OÜ XXXenda ajutised võtmed – see oli neil jutuks; samuti selgitas tunnistaja, et nad (so tema ja L.J) ajaliselt ei täpsustanud, millal L.J võib ajutistele võtmetele järgi tulla. Nad leppisid kokku, et kui L.J läheb ajutisi võtmeid vaja, siis ta tuleb - tunnistaja sõnul pakkus sellise võimaluse välja tema. L.J selgitas 08.09.2014 kohtuistungil, et tal oli OÜ-ga XXXkokkulepe, mille alusel jäeti talle kontori lauale ajutised võtmed; hiljem ta OÜ-ga XXXvõtmete küsimuses ühendust ei võtnud. Kohtu hinnangul nähtub kaebaja enda ja tunnistaja XXXütlustest üheselt, et poolte vahel oli üksnes kokkulepe selles, et L.J jaoks prinditakse ajutised võtmed välja ja jäetakse OÜ

XXXkontorisse, millele L.J peab vajadusel (vt uuesti tunnistaja XXXütlused) OÜ

XXXkontorisse ise järele tulema. Seega eksisteeris poolte vahel üksnes põhimõtteline kokkulepe selles, et XXXpaneb ajutised võtmed kontoris L.J jaoks valmis ning L.J saab need sealt vajaduse tekkides ise kätte. RKKKo on asjaomases lahendis asunud ühesele seisukohale, et sellises olukorras ei saa käibe tekkimist jaatada.

Seega tuleb asuda seisukohale, et OÜ XXXja G.L OÜ vahel käivet ei tekkinud – ühingute vahel sõlmitud suulise lepingu esemeks olnud teenust ei saa lugeda KMS § 11 lg 1 p 1 mõttes osutatuks. KMS §-de 1 lg 1, 29 lg 1 järgi maksustatakse käibemaksuga ja ostja saab sisendkäibemaksuna maha arvata üksnes sellise käibemaksusumma, mis on arvestatud tehingutelt, millest tekib Eestis käive ja tingimusel, et neid tehinguid ei käsitleta maksuvaba käibena KMS § 16 mõttes. L.J poolt 08.09.2014 istungil antud selgituste kohaselt tekkis tema arusaamist mööda G.L OÜ ja OÜ XXXvahel käive, samuti ei olnud ta deklaratsiooni esitamise hetkel teadlik sellest, et OÜ XXXon esitanud kreeditarve.

Tunnistaja XXXandis 08.09.2014 kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta väljastas juulis 2013 L.J-ile arve demobaasist. Kui ta selle kuu lõpus avastas, siis tegi õige arve õigesse raamatupidamisprogrammi ning tal tekkis vajadus üle küsida, kas reaalne klient on olemas – ta oleks tahtnud kauba ära tellida. Järgmise kuu (so august 2013) alguses proovis ta L.J kätte saada, kuid see ebaõnnestus ning ta tegi arvele kreeditarve eelmisesse kuusse (so juuli 2013), et neil (so OÜ XXX) ei tekiks järgmisel kuul mingit maksukohustust. Ta saatis kreeditarve L.J-ile postiga; e-postiga ei saatnud ta arvet seetõttu, et ei saanud L.J kätte ning kindluse mõttes saatis ta arve tavapostiga. L.J andis 08.09.2014 kohtuistungil ütlusi selle kohta, et ta kajastas OÜ XXXarve juulikuu deklaratsioonis, augustis. Maksuamet kontrollis septembris juulit ja augustit, selleks hetkeks ei olnud OÜ XXXarvet tasutud. Ta läks OÜ-sse XXXküsima ning selgus, et ühing oli väljastanud kreeditarve. Oli kuulujutt, et talle oli arve saadetud postiga, kuid tema seda kätte ei saanud. Paranduse tegi ta juuli deklaratsiooni, sest selline oli Maksuameti juhis. Kohtu hinnangul on kreeditarve kättesaamise ajahetke tuvastamiseks käesolevas asjas olemas üksnes kaebaja ütlused ja kuigi tunnistaja XXXütlused seda iseenesest kinnitavad (vt XXXütlused tlk 34 pöördel) selle kohta, et kreeditarve olemasolu tuli tema arvates L.J-ile üllatusena), jääb kohtule arusaamatuks sedavõrd lihtsa toimingu (so tuttavale ettevõtjale – vt XXXütlused tema ja L.J varasema seotuse osas tlk 33 - kreeditarve edastamine) keeruliseks ajamine - loobumine elektroonilistest kanalitest ja edastamine tavapostiga. Samas on RKKKo märkinud, et kreeditarve väljastamise faktist ei saa järeldada, et L.J esitas juulikuu 2013 deklaratsioonis valeandmeid või tegi seda tahtlikult, vaid teokoosseisu mõttes on oluline, kas L.J juulikuu käibedeklaratsiooni esitades vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et käivet ei tekkinud.

Väärteoasjas puudub vaidlus selles, et G.L OÜ arvestas juulikuu 2013 käibedeklaratsioonis OÜ-ga XXXtehtud tehingult ja väljastatud arvelt sisendkäibemaksu. Samuti ei vaidlustata fakti, et G.L OÜ nimel esitas 21.08.2013 juulikuu 2013 deklaratsiooni ühingu juhatuse liige L.J.

RKKKo märkis oma lahendis, et asja uuesti arutaval kohtul tuleb hinnata seda, kas krediitarve väljastamist kõrvale jättes L.J G.L OÜ juulikuu 2013 käibedeklaratsiooni esitades vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et käivet ei ole tekkinud. RKKKo selgitas, et nimetatud asjaolu on üheks menetlusaluste isikute karistamise eelduseks, sest teo toimepanemise ajal ja alates 01.01.2015 kehtinud MKS § 1531 sõnastusest saab üheselt järeldada, et karistatav on üksnes tahtlik tegu. Esmalt märgib kohus, et vaidlusaluse perioodi osas selgitas kaebaja 08.09.2014 kohtuistungil, et tema jaoks oli aeg segane nii eraeluliselt kui tööalaselt – viimasega pidas kaebaja silmas asjaolu, et ettevõtte tegevussfääris toimusid olulised muudatused. Kaebaja 01.10.2013 kella 13:37 saadetud ekirjast nähtuvalt soetas G.L OÜ augustis 2013 kaks veoautot ja kaks uut haagist Krone; kohus nendib, et veoautode ja haagiste soetamine on kulukas ning ühingu maksueelis langeb samasse ajajärku. Kaebaja L.J ise selgitas 08.09.2014 kohtuistungil, et ta kajastas OÜ XXX15.07.2013 arve juulikuu deklaratsioonis, sest tema arusaamist mööda oli käive tekkinud – vahetult enne seda oli tal jutt rootslasega. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et käesolevas asjas on täielikult välistatud see, et L.J ei mõelnud 21.08.2013 G.L OÜ juulikuu 2013 käibedeklaratsiooni esitades kordagi tehingule OÜ-ga XXX, isegi kui jaatada seda, et L.J olid tööalaselt ja eraeluliselt keerulised ajad. Kohus on veendunud selles alljärgnevate pidepunktide tõttu:

1) tarkvara vahendamine ei olnud G.L OÜ jaoks tavapärane tegevus, tegemist oli kohtu hinnangul erandliku tehinguga (vt L.J 08.09.2014 kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et nägi võimalust teenida ja haaras oma sõnul võimalusest, sest talle oli teada tarkvara müügiga tegelev ettevõte);

2) vahendatavate tarkvarapakettide kogus (kokku 370 tk) on võrdlemisi suur (vt siinkohal ka tunnistaja XXXi ütlused, kes selgitas 08.09.2014 istungil kohtule, et temas tekitas kahtlusi litsentside hulk) ja sellest tulenevalt oli ka OÜ XXXpoolt esitatud arve summa – 56400,00 eurot – keskmise ettevõtte jaoks võrdlemisi suur.

Seega pidid L.J-ile juulikuu 2013 käibedeklaratsiooni 21.08.2013 esitades kahtlemata meenuma järgmised asjaolud:

1) ta ei ole OÜ-le XXXedastanud lõppkasutaja (rootslase) andmeid. Asjaolu, et need olid vajalikud ja sellest oli L.J-iga juttu, on tõendatud tunnistaja XXXja kaebaja enda ütlustega;

2) ta ei ole OÜ-s XXXajutistel litsentsivõtmetel järel käinud ja samuti ei ole ta OÜ-ga

XXXajutiste litsentsivõtmete väljastamise teemal suhelnud;

3) OÜ XXXarve oli tasumata.

Kohus märgib, et nimetatud asjaolude pinnalt tuleb nentida, et L.J, esitades 21.08.2013

G.L OÜ juulikuu 2013 käibedeklaratsiooni pidi vähemalt pidama võimalikuks ja möönma, et käivet ei ole tekkinud olukorras, kus ta piirdus ainult põhimõttelise kokkuleppega, arve kaasavõtmisega ning jäi ülejäänud tegevustes passiivseks. Arvestades arve suurust, on mõnevõrra loogiline, et keskmine mõistlik, isiklikult deklaratsioonide esitamisega tegelev ettevõtte juht oleks väljakujunenud ebamäärast olukorda selgitanud. Tunnistaja XXXavaldas, et teab L.J tööalaselt, samuti oli L.J tema endise kolleegi abikaasa, seega ei olnud kohtu arvates poolte vahel tegemist pelgalt nimetatud tehingu pinnalt suhtlevate isikutega ning nende varasematest kokkupuudetest tulenevalt on loogiline eeldada, et nende omavaheline suhtlus on lihtne ja mitteformaalne. L.J ütlustest tervikuna saab kohtu hinnangul järeldada, et L.J ei olnudki huvi ega tahtmist tehinguga aktiivselt tegeleda ka pärast juulikuu 2013 deklaratsiooni esitamist ning nimetatud asjaolu süvendab kohtu veendumust selles, et L.J siiski vähemalt pidas juba 21.08.2013 võimalikuks ja möönis käibe mittetekkimist. L.J selgitas istungil, et vahetult enne deklaratsiooni esitamist oli tal jutt rootslasega. Samas ei nähtu asja materjalidest (sh kohtueelse menetluse toimikust) asjaolu, et L.J oleks konkretiseerinud rootslase isiku või andnud tema kontaktandmed. Kohtu hinnangul saanuks rootslane anda ütlusi kokkuleppe ja hilisema puutumuse kohta – millele L.J viitas. Kohtule jääb arusaamatuks, miks L.J talle võrdlemisi olulise tunnistaja kaasamiseks ei ole teinud vähimaidki pingutusi. Kuigi kohus märkis eelnevalt seda, et L.J vähemalt pidas võimalikuks ja möönis käibe mittetekkimist deklaratsiooni esitamise hetkel, nõustub kohus siiski kõiki eeltoodud asjaolusid silmas pidades menetleja seisukohaga selles, et L.J tegutses otsese tahtlusega: ühingu maksueelis on suur (ca 9400 eurot), maksueelis langeb ajahetke, mil ühing soetas märkimisväärses koguses põhivara (veoautod, haagised), on tõenäoline, et L.J sai deklaratsiooni esitamise hetkel aru, et käivet ei tekkinud. Kohtuväline menetleja on oma otsuses L.J tegevuse kvalifitseerinud MKS § 153

1 lg 1 järgi, kohtu hinnangul on isiku tegevus tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Otsuse alusel on MKS § 1531 lg 2 järgi süüdi mõistetud ja karistatud ka G.L OÜ-t. KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et L.J oli 21.08.2013 G.L OÜ juhatuse liige (vt äriühingu registrikaart). Kohtuväline menetleja on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga nii väärteoprotokollis kui ka otsuses ära märkinud selle, et valeandmete esitamise pani toime ühingu juhatuse liige L.J , eesmärgiga vähendada G.L OÜ maksukohustust; valeandmete esitamise tulemusena oli tasumisele kuuluv maksusumma väiksem, kui seaduse kohaselt oleks olnud – seega oli tegu äriühingule majanduslikult kasulik ning see oli toime pandud äriühingu huvides selle juhatuse liikme poolt. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et L.J esitas juhatuse liikmena juuli 2013

G.L OÜ käibedeklaratsiooni. Väärteoasjas on tuvastatud, et teenust ei osutatud, OÜ XXXja G.L OÜ vahel järelikult käivet ei tekkinud ning seega puudus L.J õigus kajastada arvel märgitud käibemaksu sisendkäibemaksuna. Kohtu hinnangul oli L.J teadlik, et tal sellist õigust ei olnud, kuid isik esitas vaatamata sellele käibedeklaratsiooni valeandmetega ning seoses sellega vähenes ka G.L OÜ maksukohustus – mis on kahtlemata äriühingule majanduslikult kasulik.

Kohus ei tuvastanud L.J ja G.L OÜ õigusvastasust ja/või süüd välistavaid asjaolusid.

Kaitsja märkis, et olukorras, kus juba pea aasta vaieldakse väärteoasjas oluliste nüansside üle ning kui ka maksuhaldur ei suuda üheselt määratleda mõisteid kaup ja teenus, ei saa lihtsalt maksumaksjalt eeldada, et ta on kursis kõikide käivet ja kreeditarvete peensustega. Kaitsja leidis, et menetlusaluste isikute karistamine näib seetõttu alusetu ja ülekohtune. Kohus möönab, et käesolevas asjas on nii kohtueelses kui ka hilisemas kohtumenetluses kaasuse lahendamiseks vajalikele pidepunktidele osundanud alles RKKKo oma lahendis. Samas – kui jätta kõrvale juriidilised nüansid, koorub välja järgmine:

1) ettevõtja A soovib oma kliendile C midagi vahendada, mis ei ole seotud tema ettevõtlusega;

2) pöördub ettevõtja B poole, sõlmib põhimõttelise kokkuleppe, saab arve;

3) järgnevalt ei tee A ca kuu aega mitte midagi (so ei võta edaspidi enam B ja C-ga ühendust, ei edasta B-le C andmeid, mis olid B arvates vajalikud tehingu lõpuleviimiseks, ei maksa arvet,) ja kajastab B arvet käibedeklaratsioonis. Antud juhul on mõistlik eeldada, et keskmises, mõistlikus ettevõtte A juhis, lihtsas maksumaksjas pidanuks B-lt saadud arve kajastamisel tekkima siiski teatavad küsitavused oma tegevuse vastavuses õigusaktidega, olenemata sellest, kas arve objektiks oli kaup või teenus, peaks kohtu arvates ettevõtjas A tekkima mõningane kahtlus selles, kas sellises (sumbunud) olukorras on käive ikkagi toimunud.

Äriühingu juhtimisega kaasneb ka kohustus olla kursis kehtiva seadusandlusega, vajadusel on ettevõtte juhil võimalik pöörduda vastava valdkonna spetsialistide poole konsultatsiooniks. Kohtu hinnangul puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks VtMS § 30 alusel; kohtu hinnangul ei ole kohane väita, et menetlusaluste isikute süü ei ole suur – käesolevas asjas on tuvastatud, et L.J tegutses tahtlikult, ühingu maksueelis oli suur - 9400,00 eurot. Kohus märgib, et avalikkuse huvides on maksuseaduste kohane täitmine.

Kaitsja esitas kohtule tõendina järelepärimise ja vastuskirja, millest nähtub, et tunnistaja XXXi ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaitsja märkis, et XXXi ütlustest jäi mulje, et alati alustatakse sarnasel juhul 100% menetlusi, kuid vastusest on näha, et see % on siiski väga väike. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt rääkis tunnistaja oma kogemusi ja praktikat silmas pidades, kuid kaitsjale edastatud vastus käsitleb Maksuja Tolliameti kõikide osakondade koondstatistikat. Kohtu hinnangul ei ole tõend asjakohane. Karistus: Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1- 1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3- 1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.

Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-

13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

MKS § 1531 lg 1 kohaselt karistatakse maksuhaldurile valeandmete esitamise eest, kui selle tulemusel on tasumisele kuuluv maksusumma väiksem seaduse kohaselt tasumisele kuuluvast summast rahatrahviga kuni 300 trahviühikut; MKS § 1531 lg 2 kohaselt karistatakse sama teo eest juriidilist isikut rahatrahviga kuni 13 000 eurot.

Kohtuvälise menetleja otsuse alusel mõisteti L.J-ile karistuseks MKS § 153 lg 1 järgi rahatrahv 150 trahviühikut, so 600 eurot ja G.L OÜ-le MKS § 153

1 lg 2 järgi rahatrahv 6500 eurot. Kohtuväline menetleja märkis oma otsuses, et ta ei tuvastanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, kohus nõustub menetleja seisukohaga, ka kohtumenetluses ei ilmnenud isikute karistust kergendavaid ja /või raskendavaid asjaolusid.

Kohtuväline menetleja on menetlusalustele isikutele määranud karistused sanktsiooni keskmises määras. Kohus nõustub täielikult menetleja põhjendustega, mis puudutavad karistuse mõistmisel arvesse võetud üldpreventiivseid kaalutlusi ning ei pea vajalikuks neid siinkohal uuesti refereerida. Kohtu hinnangul on menetlusalustele isikutele mõistetud karistuse eesmärgid täidetavad mõnevõrra leebemate karistustega, kui seda on mõistnud kohtuväline menetleja. L.J ja G.L

OÜ on varem sarnaste väärtegude toime panemise eest karistamata, teo toimepanemisest on käesolevaks ajaks möödunud märkimisväärne aeg ning kohtule ei ole edastatud signaale selles, et pärast augustit 2013 oleks isikute suhtes alustatud muid, sarnaseid menetlusi. Tunnistaja XXX selgitas kohtuistungil, et L.J-iga suhtlemine laabus – tunnistaja märkis, et maksumaksja oli väga abivalmis. Kaitsja on õigesti viidanud asjaolule, et kahju asjas puudub. Kohus leiab, et L.J tuleb MKS § 153

1 lg 1 alusel süüdi mõista ja karistada rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot; G.L OÜ tuleb MKS § 153

1 lg 2 järgi süüdi mõista ja karistada rahatrahviga 4330,00 eurot. Kaitsja esitas taotluse õigusabikulude hüvitamiseks, kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata: VtMS §

38 lg 1 järgi kohaldatakse väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid; KrMS § 180 lg 1 järgi hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes õigeksmõistva lahendi või väärteomenetluse lõpetamise korral (vt KrMS §-d 181, 183). Käesolevas asjas tegi kohus menetlusaluseid isikuid süüdi mõistva otsuse ning seega jäävad kulud kaebajate kanda. Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/