3-13-254/52 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi, Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

22. september 2015, Tartu Haldusasja number 3-13-254 Haldusasi M.V.

kaebus esindajaga suhtlemise piiramise õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 24. juuli 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.V. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja M.V. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24. juuli 2014. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 22. oktoober 2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav M.V. kandis 20. detsembrist 2012 kuni 1. veebruarini 2013 talle distsiplinaarsüüteo eest määratud kartserikaristust. Kartseris viibimise ajal 20. detsembrist kuni

27. detsembrini 2012 ei võimaldatud M.V. helistada oma kaitsjale. 27. detsembril 2012 selgitas kontaktisik M.V. e, et kartseris oleku ajal on talle lubatud ainult graafikujärgsed telefonikõned 1 kord nädalas ning kuna kaebaja kaitsja ei ole advokatuuri liige, ei lubata M.V. temaga ka kokku saada.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas M.V. halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks piiramatu helistamise ja kaitsjaga kohtumise mittevõimaldamine. Kaebuse kohaselt on vangla tegevus vastuolus kehtiva õiguse ja Euroopa kohtute praktikaga. Toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks on kaebajal preventiivne huvi ja samuti kavatseb ta esitada hüvitisenõude.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 24. juuli 2014. a otsusega kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Viru Vangla tegevuse kaebaja poolt esindajaga telefoni teel suhtlemiseks esitatud taotluste lahendamisel. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgnevad.

3.1. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et tema ise või tema esindaja on üldse esitanud taotluse kokkusaamiseks ja et selle võimaldamisest on keeldutud. Oma vaides on ta soovinud küll piiramatu ja segamatu kohtumise võimaldamist, kuid ilma vastava taotluse ja selle rahuldamisest keeldumiseta ei ole see piisavaks aluseks kaebuse sellekohase nõude rahuldamiseks.

3.2. Seoses helistamisega on kaebaja esitanud vaidlusalusel ajavahemikul 14 taotlust helistamise võimaldamiseks. Neist kolmele on tehtud lubav märge, kahele on märgitud „ei“, kuid seda ei ole põhjendatud. Ülejäänutest pole võimalik aru saada, kas keelduti helistamise võimaldamisest või ei olnud esindaja helistamise hetkel lihtsalt kättesaadav. Kaebaja oli eelnevalt 17. detsembril 2012 teinud vanglale teatavaks, et soovib pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja näidanud ära, kes on tema esindajaks. Seega oli vanglal kohustus hinnata ja kaaluda ka helistamise taotlusi nii nende pakilisuse kui esindajast lähtuvate julgeolekuriskide osas. Antud juhul midagi niisugust ei nähtu. Kahel juhul on piirdutud üksnes „ei“ kirjutamisega taotlusele, ülejäänud juhtudel pole isegi seda vajalikuks peetud ja niisugust olukorda ei saa kuidagi õiguspäraseks pidada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. M.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus rahuldamata jäeti, ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kaebaja selgitanud oma vaides, et 27. detsembril 2012 toimus kaebajal vestlus kontaktisikuga, kus ta päris, miks talle ei võimaldatud kartseris oleku ajal kohtumisi oma esindajaga. Vaideotsusest on näha, et vangla on saanud aru sellest, et kaebaja vaidlustas ka esindajaga kokkusaamise mittevõimaldamise. Seetõttu on asjakohatu kohtu seisukoht, et kaebaja ei ole kokkusaamise taotlust esitanud.

5. Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusesse palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt sätestab vangistusseaduse § 11 lg 4, et kõik vaided ja taotlused haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitatakse kirjalikult, kui justiitsminister ei ole määrusega lubanud ka suulise taotluse esitamist. Kaebaja kannab karistust alates 2007. aastast ja peaks olema teadlik, et kokkusaamise võimaldamiseks tuleb esitada kirjalik taotlus. Kaebaja ei ole kartseris oleku ajal kirjalikku taotlust esindajaga kokkusaamiseks esitanud. Kaebaja esitas küll vaide, kus taotles kokkusaamiseks kohustamist. Vangla menetles vaiet sisuliselt, kuigi vaie oleks tulnud tagastada, kuna taotlust ei olnud eelnevalt esitatud. Suuline pöördumine inspektor-kontaktisiku poole ja viimase poolt vangla tavapärase praktika selgitamine ei ole samastatav kokkusaamise taotluse esitamisega ja vangla poolt kokkusaamise võimaldamisest keeldumisega. Lisaks ei ole kaebaja kasutanud kõiki võimalusi oma esindajaga suhtlemiseks, kuna vaidlusalusel perioodil on ta saatnud oma esindajale vaid ühe kirja ja saanud vastu kaks kirja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Viru Vangla on vastuses apellatsioonkaebusele osundanud põhjendatult sellele, et vangistusseaduse § 11 lg 4 järgi tulnuks kaebajal esitada taotlus kokkusaamiseks kirjalikult. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja seda ei teinud. Seega ei saa rääkida sellest, et Viru Vangla oleks kokkusaamise võimaldamisest keeldunud. Selle kohta puudub vastav otsustus.

8. Ringkonnakohus nõustub ka vastustaja selgitusega, et suulist vestlust inspektor-kontaktisikuga kokkusaamise teemadel ei saa pidada taotluse esitamiseks vangistusseaduse § 11 lg 4 mõttes.

9. Ringkonnakohus möönab, et käesolevat asja määruskaebemenetluse korras läbi vaadates (lahendades küsimust, kas kaebust oli võimalik HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada) on Riigikohus nentinud, et kaebaja ei ole esitanud konkreetseid taotlusi kokkusaamisteks, millest vangla oleks keeldunud. Seejärel märkis Riigikohus et „Küll aga on kaebaja esitanud vanglale 28. detsembril 2012 vaide, mille üks eesmärk oli kohustada vanglat võimaldama kinnipeetavale kokkusaamist tema poolt valitud ja advokaadiks mitteoleva esindajaga“ (RKHKm 3-3-1-26-14, p 16).

Samas ei nähtu Riigikohtu määrusest, kuhu Riigikohus selle tõdemusega jõuda soovis. Määrusest ei ole võimalik järeldada, et Riigikohtu arvates asendaks vaie, mille eesmärk on kohustada vanglat võimaldama kinnipeetavale kokkusaamine, vangistusseaduse § 11 lg-s 4 sätestatud kirjaliku taotluse haldusmenetluse algatamiseks. Selline lähenemine oleks ka vastuolus riigivastutuse seaduse § 6 lg-s 3 sätestatuga, mille järgi peab isik haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitama kõigepealt taotluse haldusorganile ja alles siis, kui see jäetakse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata, võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule.

10. Asjaolu, et kaebaja oli vaides avaldanud soovi vangla kohustamiseks talle kokkusaamise võimaldamiseks, ei tingi selles osas tuvastamisnõude rahuldamist. Ehkki vaie jäeti selles osas vaideotsusega rahuldamata motiividel, mis on vastuolus Riigikohtu määruses esitatud selgitustega kinnipeetava ja tema esindaja kokkusaamise võimaldamise osas, ei ole käesoleva kaebuse esemeks vaideotsus ja selle põhjendused, vaid hoopis küsimus, kas kaebajale keelduti õigusvastaselt kokkusaamise võimaldamisest. Kuna kaebaja ei olnud aga asjakohast taotlust üldse esitanudki ja haldusmenetluses keeldumist aset ei leidnud, on tema kaebus, nagu ülal märgitud, selles osas põhjendamatu.

11. Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele võtnud seisukoha, et vangla lahendas vaiet ekslikult sisuliselt, kuna kaebaja ei olnud eelnevalt esitanud vajalikku taotlust. Sellises olukorras ei saa välistada tõepoolest vaide tagastamist haldusmenetluse seaduse § 79 lg 1 p 1 alusel, kuid võimalik oleks ka vaide rahuldamata jätmine selle põhjendamatuse tõttu. Samuti ei saa välistada seda, et sellises olukorras on võimalik vaiet tõlgendada hoopiski taotluseks haldusmenetluse algatamiseks (kokkusaamise võimaldamiseks), andes vajadusel isikule võimaluse oma taotluse täiendamiseks ja täpsustamiseks haldusmenetluse seaduse § 15 lg 2 järgi.

Kuid küsimus, kuidas oleks pidanud vangla täpsemalt vaidega toimima, ei oma käesolevas asjas määravat tähtsust. Need lahendused on praegusel hetkel oletuslikud ning oletuslik on ka see, kas ühe või teise lahenduse valimine vangla poolt oleks viinud selleni, et kaebaja oleks kartseris viibimise ajal esitanud korrektse taotluse esindajaga kokkusaamiseks või mitte. Hoopiski võimatu on hinnata seda, kuidas oleks selline taotlus lahendatud. Lisaks ei ole, nagu öeldud, vaideotsus kaebuse esemeks. Seega ei ole võimalik tuvastamiskaebust rahuldada ka sellest asjaolust tulenevalt, et vastustaja lahendas vaiet sisuliselt.

12. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik rahuldada kaebaja nõuet esindajaga kokkusaamise mittevõimaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja ei ole esitanud vajalikku taotlust ja selle rahuldamisest ei ole keeldutud. Alles vaides sellekohase soovi väljendamine ei võimalda tuvastamisnõuet rahuldada.

13. Apellatsioonkaebus jääb eeltoodu tõttu rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Einar Vene allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt