4-15-5118/14 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

22. september 2015, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-15-5118 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kohtuasi Üllar Johansoni väärteoasi LS § 224 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 26. juuni 2015. a otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik Üllar Johanson

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 26. juuni 2015. a otsus muutmata ja Üllar Johansoni apellatsioonikaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveamet koostas 25.06.2015. a väärteoprotokolli selle kohta, et Üllar Johanson juhtis 25.06.2015. a kl 08:10 ajal Tartu linnas Ringtee tänaval, liikudes Jalaka tänava suunas, mootorsõidukit Ford Fiesta, registreerimismärgiga XXX , seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,33 mg. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus Ü. Johanson LS § 69 lg 3 nõudeid, pannes toime LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo.

Kohtuväline menetleja saatis väärteoasja arutamiseks Tartu Maakohtule.

2. Tartu Maakohus otsustas 26. juuni 2015. a otsusega tunnistada Ü. Johansoni süüdi LS §

224 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 10 päeva aresti. Kohus määrates, et Ü. Johansonil tuleb karistuseks mõistetud 10-st arestipäevast ära kanda koheselt 2 arestipäeva ja ülejäänud 8 arestipäeva on õigus ära kanda osade kaupa 3-e kuu jooksul, kandes järjest ära vähemalt 2 päeva. LS § 224 lg 3 p 1 alusel otsustas kohus kohaldada ka lisakaristust ja võtta Ü. Johansonilt ära sõiduki juhtimisõigus 3 kuuks.

2.1. Maakohus, kuulanud istungil ära menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja, uurides asjas esitatud tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leidis, et Ü. Johansoni tegevuses on igakülgset tõendamist leidnud LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisule vastav tegu, s.o mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,25-0,74 milligrammi.

2.2. Maakohus leidis, et ei esine õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ning menetlusalust isikut tuleb toimepandu eest karistada.

2.3. LS § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni.

2.4. Maakohus ei tuvastanud menetlusaluse isiku tegevuses karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, mida karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada.

2.5. Menetlusaluse isiku süü suuruse hindamisel võttis kohus arvesse, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Mootorsõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, mil juhil on halvenenud taju ja reaktsioonivõime, on reaalsesse ohtu seatud nii juhi enda kui ka kaasliiklejate elu, tervis ja vara. Antud juhul on menetlusalune isik pannud teo toime hommikusel ajal teel, kus liiklustihedus on väga suur. Kohtu hinnangul peavad õiguskaitseorganid suhtuma sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega ning üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt tuleb rangema karistuse kohaldamisega anda ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritav.

2.6. Maakohus leidis, et menetlusalusele isikule karistuse määramisel tuleb arvesse võtta ka seda, et isik pani sellise teo toime teistkordselt ja kahe rikkumise vahel on ajaliselt väga väike vahe. Seega ei olnud tegu mitte juhusliku rikkumisega, vaid juba käitumismalliga. Kohus tegi kindlaks, et Ü. Johanson pani teo toime ajal, mil tal oli kohtuvälise menetleja 01.03.2015. a otsusega mõistetud kehtiv karistus väärteo eest LS § 224 lg 2 järgi. Ü. Johansoni oli karistatud rahatrahviga ja kohtuväline menetleja suunas isiku koolitusele, eeldades seeläbi mõjutada teda edaspidi liiklema õiguskuulekalt. Olukorras, kus isik mõni kuu peale koolituse läbimist tabatakse taas joobeseisundis mootorsõiduki juhtimiselt, on ilmne, et eelnev karistus pole oma eesmärki täitnud. Samuti viitab selline teguviis Ü. Johansonile kui isikule, kes teadlikult ignoreerib temale mõistetud karistusi ja jätkab tahtlike õigusrikkumiste toimepanemist.

2.7. Maakohus asus seisukohale, et kõiki eelnimetatud asjaolusid arvesse võttes, ei ole põhjendatud karistada Ü. Johansoni rahatrahviga, vaid talle tuleb käesoleval juhul mõista vabadusekaotusliku iseloomuga karistus – arest. Kohus leidis, et esmase aresti võib mõista alla keskmist määra, s.o 10 päeva.

2.8. Arvestades, et isik on poole aasta jooksul tabatud kahel korral samalaadse rikkumise toimepanekult ja koolitus ei täitnud tema puhul oma eesmärki, ei pidanud kohus võimalikuks aresti asendamist üldkasuliku tööga. Selleks, et vähendada karistuse võimalikku negatiivset mõju menetlusaluse isiku sotsiaalsetele suhetele, pidas kohus võimalikuks kohaldada KarS §

66 lg-t 1 ning määrata, et menetlusalune isik võib karistuse ära kanda ositi otsuse jõustumisest kolme kuu jooksul.

2.9. Maakohus leidis, et preventiivsetel kaalutlustel on lisaks põhikaristusele põhjendatud Ü. Johansoni suhtes kohaldada ka LS § 224 lg 3 p-s 1 sätestatud lisakaristust ja võtta temalt ära sõiduki juhtimisõigus 3 kuuks.

3. Menetlusalune isik Ü. Johanson esitas Tartu Maakohtu 26. juuni 2015. a otsusele apellatsioonikaebuse, milles taotles otsuse muutmist temale karistusena mõistetud aresti osas.

3.1. Ü. Johanson tunnistab enda süüd joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise toimepanemisel ning on nõus, et nimetatud tegu väärib temale karistuse määramist. Menetlusalune isik ei ole aga nõus temale põhikaristusena mõistetud karistuse liigiga, s.o arestiga.

3.2. Vastavalt maakohtu otsusele kohustus Ü. Johanson mõistetud 10 päevasest arestist koheselt ära kandma 2 päeva. Menetlusaluse isiku teatel tekkisid tal aresti kandmisel tervisehäired. Tal tekkis arestikambris ebaadekvaatne käitumine, mis võib viidata väikese ruumi talumatusele. Menetlusalune isik ise kõike täpselt ei mäleta, kuid samas arestikambris viibinud isik edastas tema pereliikmetele sündmuste kirjelduse. Kuna arestikambris viibivad isikud on alkoholijoobes ja räuskavad ning lõhuvad, ei sekkutud ka politsei poolt ega osutatud mingitki meditsiinilist abi. Pärast arestikambrist vabanemist ei läinud menetlusaluse isiku olukord paremaks, mistõttu oli ta pereliikmete valve all järgmised 24 tundi. Ka pereliikmete arvates erines tema käitumine pärast aresti palju tavapärasest. Menetlusaluse isiku abikaasa ja täisealine tütar püüdsid telefoni teel saada tema jaoks aega psühhiaatri vastuvõtule, kuid kõige esimene vaba aeg seoses puhkuste perioodiga oli alles augustikuus. Menetlusaluse isiku abikaasa konsulteeris telefoni teel psühhiaatriga, kes arvas, et kohe oleks pidanud kutsuma kiirabi, kuna tegemist võis olla klaustrofoobia ilmingutega ja sellele järgneva organismi tugeva stressireaktsiooniga.

3.3. Eeltoodu alusel palus Ü. Johanson tema suhtes aresti mitte kohaldada ja asendada see teist liiki karistusega, mis oleks tema tervisele vähem ohtlik. Juhuks, kui kohus ei pea vajalikuks karistust muuta, palus Ü. Johanson lisada kohtumäärusesse täiendav klausel selle kohta, et politsei peab pidevalt jälgima kambris toimuvat ja juhul, kui Ü. Johansoni tervis halveneb, tagama kiire meditsiinilise abi ja sekkumise.

4. Tartu Ringkonnakohtu 28. augusti 2015. a määrusega määrati väärteoasi lahendamisele kirjalikus menetluses. Kohtuvälisele menetlejale anti apellatsiooni kohta kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni

4. septembrini 2015. a. Kohtuväline menetleja määratud tähtajaks kohtule oma seisukohta ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et Ü. Johansoni apellatsioonikaebus ei ole põhjendatud ning Tartu Maakohtu 26. juuni 2015. a otsuse tühistamiseks ja muutmiseks puudub alus.

6. Tartu Maakohus tegi 26. juuni 2015. a otsuse, millega tunnistas Ü. Johansoni süüdi LS §

224 lg 2 järgi ja mõistis temale karistuseks 10 päeva aresti ja lisakaristusena võttis Ü. Johansonilt ära sõiduki juhtimisõiguse 3-ks kuuks. Kohus määras, et põhikaristusena mõistetud

10-st arestipäevast tuleb 2 ära kanda koheselt ja ülejäänud 8 arestipäeva osade kaupa kolme kuu jooksul, kandes vähemalt 2 päeva järjest.

7. Ü. Johanson vaidlustab apellatsioonikaebuses maakohtu otsust üksnes osas, milles kohus mõistis temale väärteo eest põhikaristusena aresti. Ü. Johanson ei vaidlusta enda süüd LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemises ega nimetatud teo eest karistamist. Menetlusalune isik ei ole aga rahul temale mõistetud põhikaristuse liigi - arestiga.

8. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel peab arvestama kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 224 lg 2 näeb ette karistusena mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni.

Maakohus on kolmest sanktsioonis ettenähtud alternatiivsest karistusest – rahatrahv, arest ja juhtimisõiguse äravõtmine - mõistnud Ü. Johansonile raskeima karistuse - aresti.

Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on otsuses aresti valikut piisavalt põhjendanud ja arvestanud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistamise alustega, mistõttu puudub alus karistuse tühistamiseks ja muutmiseks. Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud arvesse menetlusaluse isiku süü suurust, õiguskorra kaitsmise huvisid ning võimalust mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kõiki neid asjaolusid arvesse võttes on kergemaliigilise karistuse võimalused ebapiisavad ning end ammendanud. Oluliseks asjaoluks siinjuures on see, et menetlusalune isik pani LS § 224 lg 2 järgi karistatava teo toime teistkordselt ja kahe rikkumise ajaline vahe oli väga väike. Eelmise teo eest mõistetud kergemaliigiline karistus, s.o rahatrahv ei ole täitnud karistuse eesmärki ega suunanud menetlusalust isikut õiguskuulekalt käituma.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna ka apellatsioonikaebuses esitatud väited alust karistuse tühistamiseks ja muutmiseks. Seadusest tulenevalt ei ole karistuse mõistmise aluseks menetlusaluse isiku enda eelistus karistuse liigi osas.

9. Kriminaalkolleegium leiab, et põhjendatud ei ole ka otsuse täpsustamine klausliga, et politsei peab arestikambris toimuvat jälgima ja menetlusaluse isiku tervise halvenedes tagama temale kiire meditsiinilise abi ja sekkumise.

Arestialuse ja tema tervise jälgimise ning vajadusel ravi ja vältimatu abi tagamise kohustus on ette nähtud õigusaktidega ning selleks ei pea kohus eraldi aresti täideviivat haldusorganit kohtuotsusega kohustama. VangS § 156 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta käivaid sätteid. VangS § 90 lg 3 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. Siseministri 27.09.2011. a määrusega nr 21 kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirjas (edaspidi Eeskiri) on sätestatud kinnipeetute tervise jälgimise, kontrolli, ravi ja vältimatu abi andmise kohustus arestimajas. Eeskirja § 30 lg 1 kohaselt jälgitakse kinnipeetu füüsilist ja vaimset tervist arestimajas pidevalt ning kontrollitakse vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetut ravitakse arestimaja võimaluse piires. Eeskirja § 30 lg 2 järgi tagatakse kinnipeetule ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus, kutsudes vajadusel kiirabiteenuse osutaja või saadetakse kinnipeetu terviseteenuse osutaja juurde. Eeskirja § 30 lg 3 sätestab, et kui kinnipeetu vajab ravi, mille andmiseks puudub arestimajas võimalus, saadetakse kinnipeetu tervishoiutöötaja saatekirja alusel valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde tervishoiuasutusse. Juhul, kui eelnimetatud nõudeid ei täideta, on menetlusalusel isikul õigus esitada vaie haldusmenetluse seaduses sätestatud korras. Kuigi ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda Tartu Arestimaja töötajate poolt nimetatud eeskirjade täitmises, peab ringkonnakohus siiski vajalikuks rõhutada nimetatud nõuete kõrgendatud järgimise vajadust isikute suhtes, kes on juba eelnevalt teadaandnud endal esinevast terviserikkest.

10. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 26. juuni 2015. a otsuse muutmata ja Ü. Johansoni apellatsioonikaebuse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aarne Sarjas /allkirjastatud digitaalselt/

Maarika Kuusk /allkirjastatud digitaalselt/

Mati Kartau