4-15-7388/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-7388

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. septembril 2015 Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-15-7388

Kohtunik

Külli Iisop

Väärteoasi

kaebus PPA Põhja prefektuuri U.S-i

korrakaitsebüroo Liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 21.08.2015 otsusele nr 2315,15,007049

Kohtumenetluse pooled (isikukood Kaebuse esitaja: U.S XXX; elukoht: XXX; töökoht: OÜ XXX)

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus (asukoht: (asukoht: Rahumäe tee 6/1,

11316 Tallinn)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 21.08.2015 otsus U.S-i mõistetud rahatrahvi suuruse osas. Karistada U.S-i liiklusseaduse (LS) § 201 lg 1 järgi rahatrahviga 80 trahviühikut, s.o

320 (kolmsada kakskümmend) eurot.

Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas, arvele

EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida ka viitenumber 10220155154118.

Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus

Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad

1. 21.08.2015 otsusega väärteoasjas nr 2315,15,007049 määras PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse vanemväärteomenetleja U.S-ile karistuseks liiklusseaduse (LS) § 201 lg 1 järgi rahatrahvi 100 trahviühikut, s.o 400 eurot.

Otsuse kohaselt juhtis U.S 26.07.2015 kell 23.13 Rae vallas Peetri alevikus Tammiku põigus mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Sellise tegevusega eiras U.S LS § 90 lg 1 p 1 nõudeid ning tema käitumine kvalifitseeriti väärteona LS § 201 lg 1 järgi.

2. taotles oma kaebuses otsuse ülevaatamist ja talle õiglase trahvi määramist. Kaebaja U.S väitel määrati talle LS § 201 lg 1 järgi maksimum rahaline karistus, s.o rahatrahv 100 trahviühikut.

Kaebaja karistust raskendavad asjaolud puudusid, küll aga on karistuse määramisel jäetud arvestamata tema puhtsüdamliku kahetsusega. Seega on otsus tema suhtes ebaõiglane.

Kaebaja kohtuistungist osa võtta ei soovinud ning rahatrahvi tasumiseks maksegraafikut ei vajanud.

3. Kohtuväline menetleja oma kirjalikus arvamuses kaebuse kohta leiab, et väärteo menetlemisel ei ole rikutud menetlusõigust ning karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kohtuväline menetleja viitab KarS § 56 lg-le 1 ja Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-2-05 ning leiab isiku iseloomustavaid andmeid ja teo üldohtlikku viisi arvestades, et määratud karistus on õiglane ja proportsionaalne. See on menetleja hinnangul isikule piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks. Menetleja arvates on mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimine enamlevinud liiklussüütegusid ning liiklusõnnetuse üks põhjustajaid. Kohtuväline menetleja nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused

4. Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja nr 2315,15,007049 materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §- le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.

5. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses. Asjaolu, et U.S juhtis mootorsõidukit juhtimisõigust omamata, on tõendatud kaebaja enda ütlustega, samuti muude kogutud materjalidega. Kaebaja ei eita menetlusaluse isikuna rikkumise toimepanemist. Kaebaja poolt toimepandut tõendavad veel politseitöötaja Raido Sultsi ütlused, kelle väitel nägi ta 26.07.2015 Vana-Tartu mnt ja Tammiku põigu ristmiku juures sõiduautot Opel (registreerimismärgiga XXX), mille parem eesmine lähituli ei põlenud. Sõiduki peatamisel ja selle juhi andmete kontrollimisel selgus, et mootorsõidukit juhtis juhtimisõiguseta U.S. Lisaks sellele nähtub Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest, et kaebajal seisuga 07.08.2015 kehtivaid juhilubasid ei ole.

Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et U.S juhtis mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata. Seega rikkus U.S LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud nõudeid ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 järgi. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastatud.

6. Ekslik on kaebaja väide selle kohta, justkui oleks talle toimepandu eest määratud maksimumkaristus. Alates 01.01.2015 jõustunud liiklusseaduse muudatuste kohaselt näeb LS §

201 lg 1 ette mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti. Seega on kohtuväline menetleja määranud U.S-ile karistuse sanktsiooni keskmises määras, s.o rahatrahvi 100 trahviühikut.

Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11; 3-1-1-52-13, p 19 ja 3-1-1-58-13, p 7).

Kohus leiab, et kaebaja süü on keskmine. U.S sõitis mootorsõidukiga, omamata selleks juhtimisõigust. Mootorsõiduki juhilt aga eeldatakse, et ta läbib vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise koolituse ning sooritab nõutavad eksamid. Alles seejärel antakse talle mootorsõiduki juhtimisõigus, mis tõendab, et tal on olemas õiged ja ohutud liiklusvõtted ning oma tegevusega ei sea ta ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu, tervist ja vara. Kohtuväline menetleja ei ole toonud välja ühtki asjaolu, mis teeks U.S-i süü keskmisest suuremaks.

Samas ei pea kohus veenvaks ka kaebaja kohtuvälisele menetlejale antud ennastõigustavaid väiteid. Nimelt põhjendas kaebaja politseile oma käitumist sellega, et teda ei saadud tööle ära tuua ja arvas, et ühe korraga ei juhtu midagi. Oma järgnevates ütlustes märgib U.S aga, et tema kaasreisijaks oli juhtimisõigusega kaasreisija. Seega ei olnud kaebajal tungivat tarvidust ise rooli istuda, vaid vastutustundliku liiklejana võinuks usaldada juhtimise juhilubadega heale tuttavale.

Kohtuväline menetleja on väitnud, et arvestas karistuse määramisel kehtivate karistuste puudumisega, samuti raskendavate ja kergendavate asjaoludega. Kohtu hinnangul on menetleja taoline väide paljasõnaline, sest hoolimata puhtsüdamlikust kahetsusest kui kergendavast asjaolust ja raskendavate asjaolude puudumisest on isikut karistatud rahatrahviga sanktsiooni keskmises määras, kuigi kergendava asjaolu olemasolu tingib karistuse mõistmist alla sanktsiooni keskmist määra.

Arvesse võttes kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, samuti asjaolu, et isikut ei ole varem väärteokorras karistatud, peab kohus põhjendatuks vähendada kaebajale mõistetud rahatrahvi 20 päevamäära võrra. Rahatrahv 320 eurot on kohtu hinnangul küllaldane, et süüdlasele meelde tuletada liiklusseadusest kinnipidamise kohustust ja vajalikkust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Selline karistus on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega.

Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §-dest 132 p 2, 133, 134.

Külli Iisop Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/