3-15-736/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht 21.09.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-736 Haldusasi AE kaebus Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS vahel 14.11.2013 sõlmitud kokkuleppe nr 5-6/13-9867 lisakokkuleppe osaliseks tühistamiseks või õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja poolte kohustamiseks lisakokkulepet täitma Menetlusosalised Kaebaja – AE Eeldatav vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja Viorica Tšaikovski Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 26.06.2015 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus AE määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta AE määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.06.2015 määruse haldusasjas nr 3-15-736 resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 235 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Justiitsministeerium ja Elisa Eesti AS sõlmisid 08.10.2013 Justiitsministeeriumi ja Justiitsministeeriumi valitsemisala asutuste kõnesideteenuse hankelepingu nr 1/13-92 ning selle lepingu alusel 14.11.2013 kokkuleppe nr 5-6/13-9867. Lepingu ja kokkuleppe alusel on pooled sõlminud lisakokkuleppe (tl 1p – 2), mille p 1.1 kohaselt on lisakokkuleppe objektiks Elisa Eesti AS poolt Justiitsministeeriumi valitsemisalas olevates vanglates kinnipeetavatele kõnesideteenuse osutamine, sh tuleb tagada vajalike sideseadmete paigaldamine, hooldamine, haldusliidese väljaarendamine ja selle teenuse pakkumine. Kõnesideteenuse täpsem kirjeldus ja tingimused on toodud lisakokkuleppe lisas 1. Lisakokkulepe on lepingu ja kokkuleppe lahutamatuks osaks (lisakokkuleppe p 1.6). Justiitsministeerium hüvitab Elisa Eesti AS-le lisa-

3-15-736 2(6) kokkuleppe tingimustele vastava kõnesideteenuse osutamiseks vajalike tööde teostamise eest (lisakokkuleppe p 3.2). Lisakokkuleppe lisa 1 (tl 3) kohaselt võimaldab kõnesideteenus kinnipeetavatel ja vahistatutel helistada vanglates selleks ettenähtud telefoniaparaatidelt. Lisa 1 p 1.1 kohaselt on kõnesideteenuse eesmärk võimaldada kinnipeetavatele kõnesidet väljaspool vanglat asuvate isikutega. Lahendus võimaldab kinnipeetaval helistada Eesti siseselt kõikidele lauatelefonidele ja mobiiltelefonidele, samuti teostada rahvusvahelisi ja eritariifseid kõnesid.

Lisa 1 p 1.2 kohaselt ei võimalda kõnesideteenus helistada lühinumbritele, sh hädaabinumbritele. Lisa 1 p 2.1 kohaselt väljastab Elisa Eesti AS igale kinnipeetavale vangla vahendusel kõnekaardi, millele on võimalik laadida kõneaega. Lisa 1 p 3.2 kohaselt on kinnipeetaval võimalik laadida kõneaega kõnekaardile vangla või selle juures tegutseva kaupluse vahendusel. Elisa Eesti AS sõlmib kõikide vanglate või selle juures tegutsevate kauplustega kõneaja edasimüügiks vajalikud lepingud. Lisa 1 p 3.4 kohaselt on kolmandatel osapooltel võimalik laadida kõnekaardile kõneaega Elisa Eesti AS kodulehe kaudu.

Vastavalt lisa 1 p-le 4.2 kohustub Elisa Eesti AS kõrvaldama kõnesideteenuse kasutamist takistavad rikked nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui rikkest teatamise või teadasaamise päevale järgneva tööpäeva jooksul.

2. Tallinna Vangla kinnipeetav AE esitas 24.03.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida vastuseks kaebuse käiguta jätmise määrustele täpsustas 05.05.2015 ja 08.06.2015. Kaebaja palus tühistada või tunnistada õigusvastaseks Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS vahel 14.11.2013 sõlmitud kokkuleppe nr 5-6/13-9867 lisakokkulepe lühinumbritele helistamise teenuse piirangu osas (lisakokkuleppe lisa 1 p 1.2) ning kohustada pooli täitma lepingut eritariifiga numbritele helistamise võimaldamise osas (lisakokkuleppe lisa 1 p 1.1). Justiitsministeerium ja Elisa Eesti AS leppisid kokku, et helistamisteenus ei võimalda kinnipeetaval helistada lühinumbritele ning võimaldab helistada eritariifiga numbritele.

Käesoleval ajal ei ole kinnipeetaval võimalik helistada ei lühinumbritele ega eritariifiga numbritele (eritariifiga numbritele helistamise teenus ei tööta). Kinnipeetaval on õigus telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused (vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 1), telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul (VangS § 28 lg 2) ja kinnipeetava VangS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust võib vanglateenistuse ametnik piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või korda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke (VangS § 28 lg 3).

Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 13 sätestab, kellel on pädevus teha otsus VangS § 28 lg 3 alusel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 100 sätestab halduslepingu õiguspärasuse eeldused. Vaidlustatud lepinguga on seatud kinnipeetavale keeld helistada lühinumbritele. Tulenevalt VangS § 28 lg-st 3 ja VSKE §

13 lg-st 1 võib helistamisele piiranguid seada julgeolekuosakonna juhataja. Justiitsministeerium ja Elisa Eesti AS ei tohtinud lepingus ette näha kolmandale isikule seatavaid piiranguid. Lepingus pole piirangut ka millegagi põhjendatud. Samuti ei nähtu, et kokkuleppe sõlmimisest oleks osa võtnud julgeolekuosakonna juhataja, kes saanuks piirangu seadmist kaaluda. Tallinna Vangla ei ole kõneteenust piiranud, kaebaja õigusi piirab Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS vahel sõlmitud leping. Elisa Eesti AS väitel on lühinumbrile helistamise võimekus olemas, kuid piirangu on seadnud Justiitsministeerium. Justiitsministeerium vastas kaebajale, et eritariifsetele numbritele helistamise võimalus on täpsustamisel, kuivõrd Justiitsministeerium vastavat tehnilist informatsiooni ei valda. Justiitsministeerium ei nimeta selgitustaotlusele antud vastuses, millise seaduse alusel on piirang kehtestatud. Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS vahel sõlmitud kokkulepe on haldusleping ja see on halduskohtus vaidlustatav. Kui halduskohtu pädevuses pole lepingut tühistada, saab kohus tunnistada lisakokkuleppe õigusvastaseks.

3-15-736 3(6) 3. Tallinna Halduskohus tagastas 26.06.2015 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, leides, et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda (HKMS § 4 lg 1). Tsiviilkäibele omased lepingupoolte vahel juba väljakujunenud võlaõigussuhetest tulenevad vaidlused on eraõiguslikud ka siis, kui üks pooltest on avalik-õiguslik isik. Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS vahel on 08.10.2013 eraõiguslikus võlaõigussuhtes sõlmitud kõnesideteenuse hankeleping nr 1/13-92 ning sellest tulenev kokkulepe ja selle juurde käiv lisakokkulepe. Halduskohtu pädevuses ei ole Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS vahel sõlmitud lepingu peale esitatud kaebuse menetlemine.

4. Tallinna Halduskohus jättis AEu määruskaebuse 29.07.2015 rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. AE palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 26.06.2015 määrus tühistada ja saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS vahel sõlmitud kokkulepe vastab halduslepingu tunnustele. Kokkuleppe lisakokkuleppes on kokku lepitud, et lahendus võimaldab kinnipeetaval helistada Eesti siseselt kõikidele lauatelefonidele ja mobiiltelefonidele, samuti teostada rahvusvahelisi ja eritariifseid kõnesid (p 1.1). Samuti on kokku lepitud, et kõnesideteenus ei võimalda helistada lühinumbritele, sh hädaabi numbritele. Kinnipeetav on lepingu adressaat ja lepingus on piirangud seadnud Justiitsministeerium. Halduskohtumenetluses loetakse haldusaktiks ka haldusleping. Seega kuulub nimetatud lepingu peale esitatud kaebuse menetlemine halduskohtu pädevusse.

6. Justiitsministeerium on 28.07.2015 vastuses seisukohal, et AEu kaebus kuulub tagastamisele, kuid selle oleks võinud tagastada pigem HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebaja ei ole rahul sellega, et kinnipeetavad ei saa helistada lühinumbritele ja eritariifsetele numbritele. Kaebaja eesmärgiks on saavutada Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS vahel sõlmitud eraõigusliku lepingu ja lisakokkuleppe muutmine. Kõnealune leping ei reguleeri kaebaja ja Elisa Eesti AS vahelisi suhteid. Lepingu vaidlustamine ei viiks kaebajat eesmärgile, kaebajale ei tulene sellest õigusi ega kohustusi.

Asjaolu, et leping ja lisakokkulepe määravad kindlaks kinnipeetavale Elisa Eesti AS poolt pakutava kõnesideteenuse mõned tingimused, mis on suunatud avalik-õiguslikus regulatsioonis toodud kohustuste täitmisele, ei anna lepingule ega lisakokkuleppele avalik-õiguslikku iseloomu. Eraõiguslikust iseloomust tulenevalt ei ole lepingu peale esitatud kaebuse menetlemine halduskohtu pädevuses. Tulenevalt kinnipeetava subjektiivse õiguse puudumisest valida vanglas olles vabalt teenusepakkujaid, saab kinnipeetav kasutada neid teenusepakkujaid, kes vanglale teenuseid osutavad.

Justiitsministeerium on Elisa Eesti AS-ga leppinud kokku tingimused, millest peab Elisa Eesti AS lähtuma vanglas kinnipeetavatele kõneteenuse osutamisel. Kokkulepe sisaldab nõudmisi, mis lähtuvad vanglateenistuse kohustusest kontrollida, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb (VangS § 29 lg 21), tagavad telefoni kasutamise korralduse, teenuse toimimise ja õiguskorra kaitse ning kinnipeetava reaalse helistamise võimaluse mõistlike kõnesideteenuse hindadega. Ainuüksi asjaolu, et kokkulepe sisaldab ka avaliku õiguse normidest tulenevaid või nende tagamisele suunatud kokkuleppeid, ei muuda ettevõtja õigussuhteid avalik-õiguslikuks.

Kaebaja osutatud lisakokkuleppe p 1.2 ei sätesta avalik-õiguslikus mõttes Elisa Eesti AS-le keeldu osutada kinnipeetavatele lühinumbritele ja eritariifsetele numbritele helistamise teenust, vaid ministeerium ei ole vastavat teenust tellinud. Kinnipeetaval ei ole võimalik vaidlustada lisakokkulepet, millega ministeerium on tellinud kõnesideteenuse kinnipeetavatele, ja

3-15-736 4(6) nõuda halduskohtus selle tühistamist. See aga ei tähenda, et kinnipeetaval puuduks üldse võimalus vaidlustada avaliku võimu tegevust talle kõnesideteenuse tagamisel. Kui kaebaja soovib halduskohtus vaidlustada kõnesideteenuse osutamist, peab ta muutma kaebuse nõuet ja kaebust täiendama. Kaebajal on kinnipeetavana õigus telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised võimalused (VangS § 28 lg 1). VangS § 23 lg 2 kohaselt soodustab vanglateenistus kinnipeetava kontakte perekonnaga, kuid ükski seadus ei pane vanglateenistusele kohustust osutada ise kinnipeetavatele sideteenuseid.

Sideteenuseid pakuvad vanglale, sh kinnipeetavatele, turul tegutsevad teenusepakkujad. Tulenevalt asjaolust, et kinnipeetav saab kasutada neid tehnilisi võimalusi, mis on vanglas olemas, on tema võimalus valida kõnesideteenust pakkuvat isikut piiratud. Seega kaasneb vangistusega automaatne piirang sõlmida kõnesideteenuse lepingut vanglast välja helistamiseks. Tehnilise võimaluse olemasolu VangS § 28 lg 1 mõttes tähendab nii kõneteenuse osutaja olemasolu, selleks vajalikke seadmeid ja nende toimimist, kui ka seda, et tehnilised võimalused vastavad tingimustele, mis tagavad vanglateenistusele pandud kinnipeetava kontrollimise ja korra tagamisele suunatud ülesannete täitmise.

Riigi ja vanglateenistuse avalik-õigusliku kohustusena võib näha ülesannet astuda samme kinnipeetavatele kõnesideteenuse võimaldamiseks VangS § 23 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmiseks. Kui avalikul võimul on kohustus astuda samme, et tagada kinnipeetavale kõnesideteenuse kasutamise võimalus, mis muu hulgas vastaks vangistuse eesmärkidele, siis on kinnipeetaval õigus sellist teenust nõuda. Küsimus, kas vanglateenistus on taganud kinnipeetavale helistamise võimaluse ja kas see võimalus on mõistlik ning kooskõlas VangS § 23 lg-ga 1, on vaidlustatav halduskohtus.

Kaebus on esitatud üldistes huvides, sest kaebaja leiab, et kõigi kinnipeetavate õigusi rikub see, et nad ei saa helistada lühinumbritele. Kaebaja ei selgita, kuidas rikub lühinumbritele helistamise võimaluse puudumine tema VangS § 23 lg-s 1 toodud õigusi. Kaebaja ei ole ära näidanud enda õiguste rikkumist. Seetõttu puudub tal kaebeõigus. Kaebuse nõuet muutes oleks kaebajal potentsiaalselt võimalik vaidlustada seda, kas vanglateenistus on taganud talle VangS § 23 lg 1 eesmärgi saavutamist võimaldava kõnesideteenuse. Kinnipeetaval puudub õigus nõuda valimatult igasuguse ja piiramatu kõnesideteenuse osutamist.

Tal on subjektiivne õigus sellisele kõnesideteenusele, mis on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega (VangS § 6 lg 1, § 23 lg 1, § 29 lg 21 jne). Efektiivseks nõudeks oleks kohustamisnõue, mille esitamise eelduseks on aga toimingu sooritamise nõudmine esmalt Justiitsministeeriumilt. Kui ministeerium keeldub toimingu sooritamisest (kõnesideteenuse tellimisest), siis saab kaebaja pöörduda kaebusega halduskohtusse. Kuna kaebaja ei ole seni toimingu sooritamist nõudnud, puudub toiming, mida kaebaja saaks kohtus vaidlustada. Toimingu sooritamise nõudega oleks kaebajal antud juhul õigem pöörduda Justiitsministeeriumi poole, sest kõnesideteenuse on tellinud Justiitsministeerium.

Vanglavälise suhtlemise soodustamise kohustus on VangS § 23 lg-st 2 tulenevalt vanglateenistusel ning vanglateenistusse kuuluvad lisaks vanglatele ka Justiitsministeeriumi vanglate osakonna ametikohad. Kui ministeeriumi poolt osaliselt tellimata jäetud teenuse puudumine peaks õigusvastaselt piirama kinnipeetava õigust vanglast välja helistamisele, saab ministeerium astuda samme olukorra muutmiseks (toimingu sooritamiseks).

7. AE märgib 03.08.2015 esitatud täiendavas seisukohas, et erinevalt Justiitsministeeriumi seisukohast ei ole ta pöördunud kohtusse ka teiste kinnipeetavate õiguste kaitseks. Justiitsministeerium on jätnud vastamisel tähelepanuta, et lisakokkuleppe lisa 1 p 1.1 kohaselt võimaldab lahendus teostada eritariifseid kõnesid, mida käesoleval ajal aga pole võimalik teha.

3-15-736 5(6) Lisakokkuleppe lisa 1 p 1.2 võib olla eraõigusliku lepingu punkt, kuid see sätestab piirangu, mille on seadnud Justiitsministeerium. Ministeerium on avalikku võimu teostades piiranud kinnipeetava õigust. Selles küsimuses tekkinud vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse. Kui Justiitsministeerium on tellinud kinnipeetavatele taksofoniteenuse (elektroonilise side seaduse (ESS) § 71), siis peab see vastama ESS-s toodud nõuetele. Kui otsustatakse seada mingid piirangud, siis peavad need olema seaduslikud. Sideteenuse osutamise lepingus ei saa ette näha piiranguid, mida ei võimalda ESS ja VangS. Helistamise õiguse piiramise ainupädevus on teabeja uurimisosakonna juhatajal (VangS § 28 lg 3, VSKE § 13 lg 1). Lepingu pooled on rikkunud ESS nõudeid ja ministeerium on lisaks rikkunud VangS nõudeid. Kaebaja ei ole tõepoolest esitanud Justiitsministeeriumile selgesõnalist taotlust tagada lühinumbritele helistamine, kuid ta on esitanud märgukirju, millele ministeerium on vastanud, et kõik on õiguspärane. Ministeerium saanuks välja selgitada kaebaja tegeliku tahte ja vastavalt ka vastata. Isegi kui pöördumised olnuks pealkirjastatud taotlustena, oleks ministeeriumi seisukoht jäänud samaks. Seda olukorda võib pidada riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-tes 1 ja 3 sätestatud nõude täitmiseks, s.o kaebaja oli esitanud kohustamisnõude soodsama olukorra saamiseks. Kaebaja teavitab, et ta saatis 03.08.2015 Justiitsministeeriumile kohustamisnõude. Kaebaja palub selgitada, kas tal on vaja kohustamisnõude esitamise läbituks lugemisel kaebuse nõuet muuta, ja kui kohus ei loe kohustamisnõude esitamist läbituks, siis kas on võimalik haldusasja menetlus peatada ajaks, mil Justiitsministeerium kohustamisnõudele vastab.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Lõppjäreldusena on halduskohus kaebuse õigesti tagastanud, mistõttu ei tühista ringkonnakohus halduskohtu 26.06.2015 määrust, kuid määruse põhjendusi tuleb muuta. 9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja Justiitsministeeriumi seisukohaga, et kaebaja on vaidlustanud eraõigusliku lepingu. Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS vahel 08.10.2013 sõlmitud kõnesideteenuse hankelepingu alusel 14.11.2013 sõlmitud kokkuleppe lisakokkuleppe lisa 1 p-d 1.1 ja 1.2 ei kujuta endast halduslepingut. 10. VangS § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kinnipeetava õigusele kasutada telefoni vastab vangla kohustus tagada tehniliste tingimuste olemasolul telefoni kasutamise võimalus. Kuna vanglal on avalikõiguslik ülesanne tagada kinnipeetavatele telefoni kasutamise võimalus, on Justiitsministeerium kaasanud teenuse tellimise korras selle avaliku ülesande täitmisele kõnesideteenuse osutaja, ilma et viimasele oleks üle antud avaliku võimu volitusi. Samuti ei reguleerita lepingu sätetega, mida kaebaja vaidlustab, kinnipeetavate õigusi ega kohustusi ja neist ei tulene kinnipeetavate, sh kaebaja, õigus teostada eritariifseid kõnesid ega õiguse puudumine helistada lühinumbritele. Lepingu sätetest tuleneb üksnes see, et Justiitsministeerium on kõnesideteenuse osutajalt eraõigussuhte raames tellinud teenuse lepingus näidatud mahus. Kaebaja avalikku õigust, mis seondub vanglast helistamisega, reguleerivad VangS ja selle alusel antud õigusaktid. 11. Kuna on ilmne, et kaebaja on pöördunud halduskohtusse oma avaliku õiguse kaitseks, ei olnud õige tagastada kaebust HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtul vaidluse lahendamiseks pädevuse puudumise tõttu hoolimata sellest, et leping, mille tühistamise või õigusvastaseks tunnistamise nõuded kaebaja formuleeris, on Justiitsministeeriumi ja Elisa Eesti AS vaheline eraõiguslik teenuse tellimise leping. Praeguses asjas tõstatud probleemi lahendamiseks ei saa kaebaja oma õiguste kaitseks maakohtule nõudeid esitada. Kõneteenuse kasutamise eest tasub kinnipeetav ning seega on kinnipeetava ja sideteenuse osutaja vahel küll samuti eraõi-

3-15-736 6(6) guslik suhe, kuid kinnipeetav ei saa ise teenust tellida ning vangla või Justiitsministeeriumi poolt tellimata teenuse osutamist maakohtus nõuda. Vaidlus VangS § 28 lg-st 1 tulenevate õiguste realiseerimise ja kohustuste täitmise üle on avalik-õiguslik vaidlus, mis kuulub halduskohtu pädevusse. 12. Ringkonnakohus nõustub Justiitsministeeriumi seisukohaga, et olukorras, kus kaebaja leiab, et tema VangS-st tulenev helistamise õigus ei ole täiel määral tagatud, oleks kohaseks nõudeks kohustamine teenust tellima. Nagu Justiitsministeerium aga õigesti märgib, eeldab halduskohtule kohustamisnõude esitamine, et haldusorgan on toimingu tegemisest keeldunud või viivitab toimingu sooritamisega. See aga omakorda eeldab, et isik on haldusorgani poole toimingu tegemise taotlusega pöördunud. RVastS § 6 lg-st 3 tulenevalt peab isik esitama toimingu sooritamiseks taotluse esmalt pädevale haldusorganile ning kui haldusorgan keeldub toimingut sooritamast või jätab taotluse tähtaegselt läbi vaatamata, võib isik pöörduda toimingu sooritamiseks kohustamise nõudega halduskohtusse. Olukorras, kus isik pole haldusorganilt toimingu sooritamist taotlenud ning seega pole haldusorgan ka toimingu sooritamisest keeldunud või jätnud taotlust tähtaegselt lahendamata, puudub haldusorgani ja kaebaja vaheline vaidlus, mida kohus saaks lahendada. 13. Ringkonnakohtu hinnangul tulnuks halduskohtul kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p

2 alusel, sest ka kaebuse nõude muutmise korral (kohustamiskaebus) ei oleks kaebajal olnud võimalik saavutada kaebuse eesmärki, kuna pädev haldusorgan ei olnud toimingu tegemisest keeldunud ega olnud ka taotluse lahendamisega viivituses. Kaebuse tagastamise ebaõigele alusele (HKMS § 121 lg 1 p 1) tuginemise tõttu tuleb halduskohtu määruse põhjendusi muuta. Asjaolu, et kaebaja on väidetavalt esitanud Justiitsministeeriumile kohustamisnõude 03.08.2015, ei anna halduskohtu lõppjäreldusena õige 26.06.2015 määruse tühistamiseks alust. Kaebaja saab esitada kaebuse, kui tema taotluse rahuldamisest keeldutakse. 14. Neil põhjustel jääb määruskaebus rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets