4-15-6121/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Väärteoasi nr. 4-15-6121

31.augustil 2015 Tallinn Harju Maakohtu kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg juuresolekul Kohtuvälise menetleja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Triinu Riigor ja Kaebuse esitanud isiku A.K Isikukood: xxx Elukoht: xxx Töökoht xxx OÜ Vaatas 31.08.2015 avalikul kohtuistungil läbi A.K kaebuse Politseija Piirivalveameti

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits 01.07.2015 otsuse väärteoasjas nr 2302,15,009470 tühistamiseks.

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits 01.07.2015 otsuse

väärteoasjas nr 2302,15,009470 kohaselt A.K 13.06.2015 kell 08:47 Harju maakonnas Tartu mnt/Vana-tartu mnt ristmikul juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis,

kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,22 mg. Rikkus

liiklusseaduse § 69 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritavad liiklusseaduse § 224 lg 1 järgi. A.K-le määrati karistuseks juhindudes liiklusseaduse § 224 lg 1 ettenähtud väärteo eest rahatrahv 100 trahviühikut s.o 400 eurot. Liiklusseaduse § 224

lg 3p2 alusel võeti lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks. Rahatrahvi tasumine määrati osade kaupa 8 kuu jooksul.

A.K vaidlustas 01.07.2015 otsuse väärteoasjas nr 2302,15,009470 paludes otsus

tühistada. Politsei on väärteoasja menetlemisel rikkunud seadust. Politsei peatas teda

ebaseaduslikult ilma põhjuseta. Ka väsinud organism võib näidata väikeses koguses alkoholi. Talle ei võimaldatud meditsiinilist ekspertiisi.

Kohtuistungil andis ütlusi kaebuse esitanud isik A.K.

Kohus uuris järgmisi dokumente:

- väärteoprotokoll (lk 1);

- indikaatorvahendi kasutamise protokoll (lk 3)

- tõendusliku alkomeetri väljatrükk (lk 7);

- tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll (lk 8);

- sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (lk 4);

- maanteeameti liiklusregistri väljavõte (lk 6);

- vastulause ja taotlus väärteoprotokollile (lk 10-16);

- vastuskiri (lk 17-18);

- kohtuotsus (lk 19-25);

- vaie (lk 26-32);

2

- väärteootsus väärteoasjas nr 2302,15,009470 (lk 33-34);

- karistusregistri õiend (lk 35);

- kaebus koos lisadega (kohtutoimik lk 1-28).

Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud dokumente, kuulanud ära tunnistajate ütlused, kaebuse esitanud isiku seletused ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele:

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

V™S §-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega.

Kaebuse esitaja on vaidlustanud väärteootsuse sisuliselt, paludes otsus tühistada ja lõpetada väärteomenetlus.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud, väärteootsusega on määratud õige ja õiglane karistus. Isik on väärteo toime pannud. Õigusi rikutud ei ole. Isikule anti õigusi tutvuda enne kui ta puhus, selle kohta võeti allkiri. Asjaolu, et isik ei soovinud joobe tuvastamist läbi tõendusliku alkomeetri, vaid läbi vereproovi avaldas ta alles pärast puhumist. Määratud õige ja proportsionaalne karistus. See ei olnud isikul esimene samalaadne rikkumine, ta teab korda.

Isiku selline käitumine, kus ta korduvalt pärast alkoholi tarvitamist autorooli istub, näitab

ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusreeglitesse, liiklusseadusesse ja võimalikku saabuvasse tagajärge, see näitab tema suhtumist ka kaasliiklejatesse, nende elu, tervisele või varale. Sellise teoga ei pannud ta mitte ohtu ainult iseennast vaid ka temaga ühes sõidukis olnud kolme reisija elu ja tervise. Palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna piiripunkti

operatiivteenistuse deporteerija Aldis Adelman koostas 13.06.2015.a väärteoprotokolli nr 20150613226701 väärteoasjas nr 2302, 15,009470 selle kohta, et A.K 13.06.2015 kell 08:47 Harju maakonnas Tartu mnt/Vana-tartu mnt ristmikul juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,22 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,27+-0,05 mg. Nimetatuga rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ning väärtegu on kvalifitseeritud LS § 224 lg 1 alusel. Täpselt samal moel on tegu kirjeldatud ka kohtuvälise menetleja otsuses.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres

ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

Menetlusalune isik andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt oli 12.06 õhtul joonud 3 pudelit õlut. Läks 24.00 paiku või hiljem magama. Ärkas 07.00 paiku, sõi mitte eriti palju. Võttis kolleegid tee pealt peale ja suundus tööle. Oli väga adekvaatne, selge, ei tajunud, et võib olla joove. Väike uni on alati hommikuti. Joob külaltki tihti õhtuti alkoholi. Oleks tajunud, et ei ole nii adekvaatne, siis

ei oleks rooli istunud. Konflikti politseiga ei olnud. Vahetult enne kontrollimist

indikaatorvahendiga ei selgitatud õigusi, et on õigus sellest keelduda, nõuda tõenduslikku alkomeetrit ja selle indikaatorvahendi näiduga mitte nõustuda ja nõuda meditsiinilist ekspertiisi.

Ei nõustunud indikaatorvahendi näiduga ja Ida politseiosakonnast lahkudes avaldas soovi

vereprooviks. See oli pärast seda kui oli juba tõenduslikku alkomeetrisse puhunud. Ei öelnud

3

politseiametnikele, et ei soovi tõenduslikku alkomeetrisse puhuda. Õigus tutvustati alles siis kui olid jõudnud tagasi lennujaama. Lk 3 ja lk 8 pö on tema allkirjad. Luges läbi, mis seal kirjas. Sellega, et teda vereproovi ei viidud rikuti tema õigusi.

Tunnistaja Aldis Adelman ütluste kohaselt liikusid lennujaama ümber, Tartu mnt valgusfooride

juurde jõudes nägid, et linnast välja suundub Volkswagen sõiduk, milles oli 4 inimest. Seltskond tundus kahtlane ja otsustas auto kinni pidada, joobe kontrolliks. Kui oled liikluspolitseis kaua töötanud, tuleb kinnipidamine vaistust. Sõiduki peatas Vana-Tartu mnt ääres. Juhti kontrollides indikaatorvahendiga näitas see positiivselt, et juht on tarvitanud alkoholi. Juht ütles, et eelmine

päev oli tarvitanud alkoholi. Viisid isiku Vikerlase tänavale, kus ta puhus tõenduslikku

alkomeetrisse. Peale puhumist sõitsid lennujaama juurde tagasi, kus vormistasid dokumendid. Materjalid tehti kõik koos, kuna tegu on elektroonilise menetlusega, siis andmed võivad kustuda. Isikule tutvustati õigusi teel Vikerlase tänavale. Ta tutvus ja andis Vikerlase tänaval selle kohta allkirja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli pöördele. Algu puhus, kui oli otsuse teada saanud, siis palus vereproovi.

Tunnistaja Toomas Loik ütluste kohaselt väljusid lennujaama juurest Tartu mnt suunas, kui paarimees otsustas kontrollida ühte rohelist Volkswagen Passatit, kaebuse esitaja oli roolis. Peale auto kinnipidamist läks paarimees juhiga vestlema ja kutsus isiku politseiauto juurde ja ütles, et indikaatorvahend näitas lubatust suuremat näitu. Seejärel sõitsid tõendusliku alkomeetri juurde, mis asus Ida politseijaoskonnas, kus paarimees sooritas temaga edasisi menetlustoiminguid. Siis sõitsid tagasi lennujaama juurde, kus lõpetati materjalide vormistamine ja isik lahkus oma auto juurde. Tõendusliku alkomeetri kasutamise õiguseid tutvustati enne alkomeetri kasutamist. Enne tõenduslikku alkomeetrisse puhumist isik vereproovi viimist ei nõudnud. Sellest tegi ta juttu pärast puhumist tõenduslikku alkomeetrisse, kui olid tagasiteel lennujaama juurde. Isik tunnistas, et oli eelmisel õhtul alkoholi tarvitanud.

Vaidlust ei ole asjaolus, et A.K juhtis 13.06.2015 mootorsõidukit. A.K kinnitab ise, et 13.06.2015 hommikul pidas politsei ta Lennujaama lähedal auto roolis kinni. Seda, et A.K 13.06.2015 kell 08:47 mootorsõidukit juhtis kinnitavad ka tunnistajate Adelman ja Loik ütlused. Et A.K juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes kinnitavad tõendusliku alkomeetri väljatrükk ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, mille kohaselt oli mõõtetulemus 0,27+-

0,05 mg. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt oli mõõtetulemus 0,316 mg.

A.K ei eita, et ta oli eelmisel õhtul joonud mõned õlled. Samuti ei eita ta asjaolu, et

indikaatorvahendisse ja tõenduslikku alkomeetrisse puhumise järel olid näidud sellised, mis kinnitasid alkoholisisaldust väljahingatavas õhus. 13.06.2015.a koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist koos tulemuse väljatrükiga nähtub, et 13.06.2015.a kell 08:58 kuni 09:03 mõõdeti A.K alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 ARAF-0018 taatlustunnistus TTRC-15/00087, mille lõplik lugem oli 0,27 mg/l,

laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,22 mg/l. Mõõtmisel kasutatud tõenduslik alkomeeter taadeldud 29.05.2015.

Majandusja kommunikatsiooniministri 12.12.2006.a määruse nr 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded,

sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad” lisa 2 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate kasutusel olevate mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ kohaselt on tõenduslike alkomeetrite taatluskehtivusaeg 0,5 aastat. Seega oli 13.06.2015 mõõtmisel kasutatud tõenduslik alkomeeter nõuetekohaselt taadeldud.

Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja,

kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat. Korrakaitseseaduse § 38 lg 7 alusel 19.06.2014.a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 87 on

kehtestatud nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja

4

mõõtetulemuste töötlemisele. Mõõtevahend oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-15/00087) ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja mõõteseadme väljatrüki kohaselt on järgitud

mõõtmisel mõõtemetoodikat ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel.

A.K tuvastatud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus ületas seega ühes grammis 0,10 milligramm, mistõttu on tuvastatud A.K poolt liiklusseaduse § 69 lg 3 sätestatud keelu rikkumine.

Korrakaitseseaduse § 37 lg 1 p 1 sätete kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan joobeseisundile viitavate tunnuste korral kontrollida isiku organismis alkoholi,

narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et võib joobeseisundi kontrollimise ja tuvastamise

protseduurile allutada ka sõidukijuhi, kui see on vajalik ohu ennetamiseks liikluses. Korrakaitseseaduse § 38 lg 1 sätete kohaselt kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal uuendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga,

siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga.

A.K ütluste kohaselt pidas politsei ta kinni seaduse vastaselt kuna põhjust selleks ei olnud. Korrakaitseseaduse § 45 lg 1 kohaselt võib politsei anda sõidukivõi maastikusõidukijuhile käega,

sauaga, helkurkettaga või alarmsõiduki valgusseadme või valjuhääldi abil liiklusseaduses kehtestatud korras märguande sõiduki või maastikusõiduki peatamiseks, kui see on vajalik ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Tunnistaja A.Adelman ütluste kohaselt nägid, et linnast välja suundub Volkswagen sõiduk, milles oli 4 inimest. Seltskond tundus kahtlane ja otsustas auto kinni pidada, joobe kontrolliks. Kui oled

liikluspolitseis kaua töötanud, tuleb kinnipidamine vaistust. Seega kinnitavad tunnistaja A.Adelman ütlused, et A.K auto peeti kinni, kuna kahtlustati joobes juhi poolt auto juhtimist. Korrakaitseseaduse § 45 lg 1 annab politseile õiguse peatada mootorsõiduk kui see on vajalik korrarikkumise kõrvaldamiseks. Kuna politsei kahtlustas, et mootorsõidukit juhib joobes juht, oli tal korrakaitseseaduse § 45 lg-st 1 tulenev õigus peatada mootorsõiduk kontrolli eesmärgil.

Seega ei ole politseiametnik rikkunud A.K poolt juhitud mootorsõidukit peatades seadust ja politseiametniku tegevus oli õiguspärane.

A.Viistamme ütluste kohaselt rikuti tema õigusi sellega, et teda ei viidud vereproovi andma. Samas

nähtub A.K enda ütlustest, et vereproovi andmise soovi avaldas ta alles Ida

politseiosakonnast lahkudes pärast seda kui oli juba tõenduslikku alkomeetrisse puhunud. Ei

öelnud politseiametnikele, et ei soovi tõenduslikku alkomeetrisse puhuda. A.K sellekohaseid ütlusi kinnitavad ka tunnistaja T.Loik ütlused. Korrakaitseseaduse § 38 lg 1 sätetest

ei tulene, et isikul oleks võimalik puhuda nii tõenduslikku alkomeetrisse kui nõuda endalt

vereproovi võtmist. Viidatud lõikes tuleneb, et alkoholijoove tuvastatakse tõendusliku

alkomeetriga toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde või

alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Sidesõna „või“ näitab, et

kohaldamisele kuulub üks kahest võimalusest. Kuivõrd A.K enne tõenduslikku

5

alkomeetrisse puhumist ei avaldanud soovi vereproovi andmiseks, paluti tal puhuda tõenduslikku alkomeetrisse. Kuna tõenduslik alkomeeter oli töökorras ja isikult saadi mõlema puhumise järel lugem, puudus vajadus isiku toimetamiseks tervishoiuasutusse vereproovi võtmiseks. Seadus ei

anna isikule õigust nõuda lisaks tõendusliku alkomeetri kasutamisele ka vereproovi võtmist. A.K ütluste kohaselt rikuti tema õigusi ka sellega, et õigusi tutvustati talle alles uuesti lennujaama tagasi jõudes. Tunnistaja A.Adelmann ütluste kohaselt tutvustati isikule õigusi teel Vikerlase tänavale. Ta tutvus

ja andis Vikerlase tänaval selle kohta allkirja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli

pöördele. Ka tunnistaja Toomas Loik ütluste kohaselt tutvustati tõendusliku alkomeetri

kasutamise õiguseid isikule enne alkomeetri kasutamist. Seega kinnitavad tunnistajate kokkulangevad ütlused, et menetlusalusele isikule tutvustati tema õigusi enne seda kui isik puhus tõenduslikku alkomeetrisse. Kohtul pole alust kahelda valeütluste andmises hoiatatud tunnistajate kokkulangevates ütlustes. A.K kinnitas, et lk 8 pö olev allkiri on tema oma. Seega oli isik teadlik oma õigusest nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi

uuringuga. Lk 8 pö õigustes on selgelt kirjas, et allkirja andes nõustub isik alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga, talle on selgitatud õigust toimingust keelduda ning seda, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove kohustuslikus korras vereproovi uuringuga. A.K kinnitas ise et tutvus allkirja andes oma õigustega. Seega oli A.K teadlik, et vereproovi andmist saab nõuda üksnes siis kui ta keeldub tõenduslikku alkomeetrisse puhumast. A.K enda ütluste kohaselt on ta varasemalt töötanud politseis, mistõttu peaks isik olema

oma õiguste osas teadlikum kui keskmine inimene. A.K on olnud ka eelnevalt kokkupuuteid politseiametnikega seoses joobe tuvastamisega (n 04.08.2014), seega teadis isik ka juba varasematest kogemustest, millised on tema õigused seoses joobe tuvastamisega.

Tunnistaja A. Adelman kinnitab, et indikaatorvahendi kasutamise protokoll vormistati peale

tõenduslikku alkomeetrisse puhumist. Asjaolu, et indikaatorvahendisse kasutamise protokoll vormistati hiljem, ei riku mitte kuidagi menetlusaluse isiku õigusi. Väärteoasjas on A.K

joovet kinnitavaks peamiseks tõendiks tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja selle

väljatrükid. Tunnistajate Adelman ja Loik ütlustega ning A.K enda allkirjaga on tõendatud, et isikule oli enne menetlustoimingule allutamist selgitatud tema õigusi m.h keelduda tõenduslikku alkomeetrisse puhumast ja nõuda vereproovi võtmist. Kuivõrd isik ise kinnitas, et nõustus puhuma tõenduslikku alkomeetrisse ja ei nõudnud tol hetkel vereproovi võtmist, ei ole

selle menetlustoiminguga rikutud menetlusaluse isiku õigusi ja selle menetlustoimingu tulemi jäädvustamiseks vormistatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos mõõtmistulemuste väljatrükkiga on lubatav tõend. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohus tuvastanud väärteomenetluse käigus sellist õiguste rikkumist, mis tooks kaasa väärteomenetluse lõpetamise A.K suhtes.

13.06.2015.a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna piiripunkti operatiivteenistuse deporteerija Aldis Adelman

otsustanud kõrvaldada A.K alates 13.06.2015.a kell 08:47 sõiduki juhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 p 2 alusel, kuna on alust arvata, et veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või, et ta on joobeseisundis. A.K on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval, s.o 13.06.2015 ning kinnitanud kättesaamist enda allkirjaga.

Eelnevast johtuvalt on seega tõendatud, et menetlusalune isik A.K rikkus LS § 69 lg

3 sätestatud nõudeid ning väärteoasja menetlemisel ei ole rikutud menetlusnorme ning menetlusalune isik on toime pannud LS § 224 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

6

Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. LS § 33 lg 2 p 1 paneb juhile kohustuse enne sõidu alustamist veenduda, et tema tervislik seisund lubab

sõidukit juhtida. Joobeseisund on terviseseisund, mille esinemisel ei tohi sõidukit juhtida. A.K selgitas ise, et jõi eelmisel päeval 3 õlut. Läks 24.00 või hiljem magama, tõusis kell 07.00 ja tundis end hommikul normaalselt. Ei tajunud, et ei ole adekvaatne. Hommikuti on ikka uni. A.K on ka 25.08.2014 karistatud liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi selle eest, et ta 04.08.2014 kell 09.35 juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,43 mg. Nagu nähtub Harju Maakohtu 04.11.2014 otsusest,

millega jäeti kohtuvälise menetleja 25.08.2014 otsus sisuliselt muutmata, on A.K ka eelmisel korral samalaadse väärteoasja menetlemisel kohtus antud ütluste kohaselt tundnud ennast piisavalt värskena, joovet ei tundnud ja oli öösel korralikult kodus maganud. Nagu nähtub isiku enda ütlustest tunneb ta end pärast eelmisel õhtul alkoholi tarvitamist järgmisel hommikult alati normaalselt. Asjaolu, et isikul on ka varem alkoholi tarvitamise õhtu järgsel hommikul tuvastatud lubatud alkoholi piirmäära ületamine, oleks pidanud A.K-le näitama, et ka tema jaoks normaalne enesetunne võib tähendada võimalust, et alkohol ei ole organismist täielikult kadunud. A.K oleks oma varasematest kogemustest pidanud teadma, et ta ei saa pelgalt enesetunde põhjal otsustada, kas ta tervislik seisund lubab rooli istuda, mistõttu pidanuks ta oma tervislikku

seisundit peale alkoholi tarvitamist järgmisel hommikul täiendavalt kontrollima. Seega, kui A.K ei oleks suhtunud hoolimatult võimalikku joove esinemisse (isik teadis ise täpselt palju ta eelmisel õhtul oli alkoholi tarvitanud ja tal oli olemas eelnev samalaadne kogemus), oleks olnud hoolikas ning oleks hinnanud oma tervislikku seisundit tähelepanelikumalt ja hoolikamalt ning veendunuks objektiivselt, et tal ei esine enam joovet, siis ei oleks ta istunud mootorsõiduki rooli seisundis, kus on ületatud lubatud alkoholi piirmäära. Seega pani menetlusalune isik A.K väärteo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis.

Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. A.K on süüvõimeline ning KarS 2. ptk 3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

LS § 224 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt,

kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 224 lg 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis

sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni

kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Karistusregistri teatis kinnitab, et isikut on 25.08.2014.a väärteokorras karistatud LS § 224 lg 2 alusel. Harju Maakohus on 04.11.2014 otsusega määranud rahatrahvi tasumise 10 kuu jooksul ja

tühistanud lisakaristuse. Karistatus ei ole kustunud. Seega on A.K puhul tegemist isikuga, keda on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut liiklusseaduse § 224 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot. KarS § 50 lg 1 p 2 alusel võeti liiklusseaduse § 224 lg 3 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära 3 kuuks.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üldja eripreventiivsetest eesmärkidest. Kohtupraktikas

välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni

7

keskmine määr. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades, mis oli peaaegu ülempiir, öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 1 mõttes ei ole väike vaid on üle

keskmise. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse lisaks süü suurusele ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja otsuse kohaselt ei ole tuvastatud karistust raskendavaid ja kergendavaid

asjaolusid. Ka kohus ei ole tuvastanud A.K puhul karistust kergendavaid asjaolusid. Kõigest eelnevast johtuvalt on kohtu hinnangul A.K-le mõistetud rahatrahv sanktsiooni

maksimummääras igati põhjendatud ning vastavuses süü suurusega. Arvestades, et

A.K-le varasemalt määratud rahatrahvi tasumine on määratud ositi peab kohus võimalikuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus osaliselt karistuse täitmise tähtaja osas ning määrata karistus täitmisele ositi KarS § 66 lg 2 alusel 12 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest.

Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik ei kasuta mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik on kohtule esitatud kaebuses ja ka kohtuistungil selgitanud, et vajab juhtimisõigust, kuna ilma juhtimisõiguseta ei saa ta täita

tööülesandeid. Kohus on seisukohal, et juhtimisõiguse vajalikkus eeltoodud põhjendustel oli menetlusalusele isikule teada ka varem. Ometigi ei takistanud see teadmine menetlusalusel isikul

menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist. Menetlusalune isik suhtus hoolimatult oma tervisliku seisundi hindamisse. Riigikohus on lahendis 3-1-1-122-13 märkinud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve.

Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte

ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks

piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja

karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi

juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS § 224 lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu

olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete

rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Arvestades asjaolu, et A.K tuvastati alkoholi joove, mis on liiklusseaduse § 224 lg 1

dispositsioonis sätestatud ülemmäära lähedane ja et isik on sellega ületanud olulisel lubatud

alkoholi piirmäära, samuti arvestades asjaolu, et isikut oli 25.08.2014 karistatud samalaadse

8

väärteo eest liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi, mis näitab, et isik ei ole varasematest karistustest

järeldusi teinud ja jätkab mootorsõiduki juhtimist lubatud alkoholi piirmäära ületades, samuti arvestades A.K süü suurust (hoolimatut suhtumist võimalikku joobe olemasolusse), ning väärteo toimepanemise subjektiivseid asjaolusid, pidades silmas nii erikui ka üldpreventiivseid eesmärke (eelkõige tagada, et isik ei istuks alkoholjoobes mootorsõidukit juhtima), peab kohus

põhjendatuks kohtuvälise menetleja määratud lisakaristust sanktsiooni alammääras, s.o juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks kuuks. Juhtides mootorsõidukit korduvalt seisundis, kus ta on ületanud lubatud alkoholi piirmäära, on A.K muutnud ühiskonnale jätkuvalt ohtlikuks ja tema puhul ei saa rääkida juhusüüteost vaid juba harjumussüüteost, kuna ka isiku enda ütlustest

nähtub, et armastab õhtuti alkoholi tarbida ja siis läheb hommikul rooli. Kohus leiab, et

maksimaalse põhikaristusega karistatud A.K-le võib kohaldada lisakaristust selle alumises määras.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus A.K kaebuse osaliselt.

V™S § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p 2, 133, 134,

Otsustas 1. Rahuldada A.K kaebus osaliselt 2 Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits 01.07.2015 otsus väärteoasjas nr 2302,15,009470 tühistada rahatrahvi tasumise tähtaja osas. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.

KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada A.K tasuma mõistetud rahatrahv osade kaupa 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest kohustusega tasuda iga kuiselt vähemalt 33.33 eurot

Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011

SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või IBAN EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Märkida viitenumber 10220155118387.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtunik Liina Pohlak Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 23.09.2015