3-15-2090/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Haldusasi nr 3-15-2090

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Andreas Paukštys Määruse tegemise aeg ja koht 21.09.2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-2090

Haldusasi S.E. kaebus kohtueelses kriminaalmenetluses jälitustegevusega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks RESOLUTSIOON Tagastada S.E. kaebus. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.E. töötas alates 07.07.1997.a prokuröri abi kandidaadina ning alates 26.08.1998.a prokuröri abina. J. N. 09.02.2011 (suuline) ja 10.02.2011 (kirjalik) avalduste alusel alustati S.E. suhtes 11.02.2011.a kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 320 lg 1- § 22 lg 3 ja § 293 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 tunnustel.

2. 11.02.2011.a taotles Riigiprokuratuur kohtult luba jälitustoimingute teostamiseks. Viru Maakohtu 11.02.2011.a määrusega andis kohus loa altkäemaksu andmise matkimiseks, varjatud sisenemiseks S.E. eluja töökohta, S.E. telefonikõnede salajaseks pealtkuulamiseks ning S.E. töökoha arvuti kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtvaatamiseks. Riigiprokuratuur andis 11.02.2011.a loa S.E. varjatud jälgimiseks ja S.E. kasutuses oleva telefoni positsioneerimiseks. Jälitustegevus algas 12.02.2011.a.

3. Viru Maakohtu 26.09.2013.a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-2761 mõisteti S.E. õigeks. Tartu Ringkonnakohtu 20.01.2014.a otsusega jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus 19.02.2014.a.

4. S.E. esitas avalduse Rahandusministeeriumile saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 137 päeva vahi all viibimisega. Rahandusministeerium teatas S.E.le, et talle makstakse riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 5 lg 1 alusel 12 000 eurot. Summast peeti kinni tulumaksu 2 000 eurot ning ministeerium kandis S.E. kontole 10 000 eurot.

2

5. Kaebaja esitas 13.05.2015.a Riigiprokuratuurile ja Justiitsministeeriumile taotluse kahju hüvitamiseks. Riigiprokuratuur jättis 13.07.2015.a määrusega S.E. taotluse rahuldamata. Justiitsministeerium jättis 21.07.2015 kirjaga nr 9-2/3646-2 S.E. taotluse rahuldamata.

6. 12.08.2015.a esitas S.E. Viru Maakohtule kaebuse Riigiprokuratuuri 13.07.2015.a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise määrusele.

7. S.E. esitas 21.08.2015.a Tallinna Halduskohtule kohtueelses kriminaalmenetluses jälitustegevusega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu õiglasel äranägemisel. Kaebuse põhjendused.

1. mail 2015 jõustus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS), mille § 1 lg 1 kohaselt sätestab SKHS süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. SKHS § 7 reguleerib olukorda, kus menetleja rikub süüliselt menetlusõigust. Viidatud paragrahvi lõikest 3 tulenevalt kui § 7 lõikes 1 nimetatud kahju tekitab kohus, vastutab riik riigivastutuse seaduse kohaselt. SKHS seletuskirjas on märgitud, et SKHS § 7 lg 3 välistab kohtu vastutuse SKHS alusel. Õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise alused sätestab RVastS. Seda seetõttu, et kohtu vastutuse standardid peavad olema ühesugused nii haldus-, kriminaalkui ka tsiviilkohtumenetluses. Seega mis puudutab kohtu vastutust, kuulub kohaldamisele RVastS ning asja lahendamiseks pädev kohus on halduskohus.

RVastS § 15 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Samas on Riigikohus asjas nr 3-3-1-15-10 leidnud, et kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei tulegi kohaldada RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist (vt ka 3-3-1-69-09, p 74). Riigikohtu üldkogu asus seisukohale, et kehtivas õiguses puudus regulatsioon, mis sätestaks kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamise õiglases ulatuses. Käesoleval juhul puudub jätkuvalt RVastS-st ja muudest seadustest regulatsioon, mis võimaldaks kahju hüvitamist kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks juhul, kui kahju tekitajaks on kohus ning tegemist ei ole SKHS §-s 5 nimetatud juhuga. SKHS § 7 lg 3 viitab RVastS-le, kuid RVastS-s on käesoleval ajal üksnes § 15, mis reguleerib ainult kohtumenetluses tekitatud kahju ning sedagi juhul, kui kohtunik on toime pannud kuriteo.

Kaebaja on seisukohal, et tema suhtes läbiviidud intensiivne jälitustegevus (kuriteo matkimine, varjatud sisenemine eluja töökohta, telefonikõnede salajane pealtkuulamine, töökoha arvuti kaudu edastatavate sõnumite salajane pealtvaatamine, kaebaja varjatud jälgimine, tema kasutuses oleva telefoni positsioneerimine) oli õigusvastane ning seda leidsid ka kaebaja õigeks mõistnud maaja ringkonnakohus. Nii asus maakohus seisukohale, et Viru Maakohtu 11.02.2011.a määrus, millega anti luba jälitustegevuseks, ei vasta seaduses kehtestatud kohtumääruse põhjendatuse nõuetele. Maakohtu hinnangul rikkus Viru Maakohus jälitustegevuseks loa andmisel ka ultima ratio põhimõtet. Jälitustegevuse luba peaks antama viimase abinõuna, st kui kõik muud võimalused on ennast ammendanud või nendega ei ole võimalik tõendeid koguda. Viru Maakohus on määruses aga pelgalt nentinud, et „on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega kas välistatud või oluliselt raskendatud“, täpsustamata oma väidet mingilgi moel. Maakohus tõi välja, et enne jälitustegevuse alustamist ei kogutud mitte ühtegi tõendit. Ringkonnakohus leidis, et on ilmselge, et Viru Maakohtu 11.02.2011.a määrus ei vasta jälitustoiminguks loa andmise määruse nõuetele. Lugedes maaja ringkonnakohtu põhjendusi, nähtub nendest, et tegemist oli olukorraga, kus oli ilmselge, et jälitustegevus oli ebaseaduslik.

Justiitsministeerium on oma vastuses leidnud, et jälitustoimingu lubade andmise ajal puudus jälitustoiminguks luba andva määruse nõuete kohta Riigikohtu praktika. Seetõttu asus

3

Justiitsministeerium seisukohale, et kohtutele ei saanud põhistusvigasid ette heita. Kaebaja ei nõustu Justiitsministeeriumi seisukohaga. Kriminaalmenetluse seadustik sätestas ka jälitustegevuseks loa andmise ajal, et kohtumääruseid tuleb põhistada (KrMS § 145). Seega oli kohtule juba ainuüksi seadusetekstist tulenevalt ettenähtav ja teada, et määrust tuleb põhjendada. Lisaks on Justiitsministeerium jätnud täielikult tähelepanuta, et kaebaja õigeks mõistnud kohtud heitsid ette ka n-ö sisulisi puuduseid. Jälitustoiminguks loa andmise ajal kehtinud KrMS § 110 lg 1 nägi selgelt ette, et kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud, s.o ultima ratio põhimõte oli seaduses sõnastatud. Ei ole usutav, et kriminaalkohtud ei olnud teadlikud sedavõrd olulise põhimõtte olemasolust. Kaebaja õigeks mõistnud kohtud on ette heitnud ultima ratio põhimõtte rikkumist, mitte üksnes kohtumääruse põhjendamatust. Prokuratuur taotles kohtult luba jälitustegevuseks 11.02.2011..a Selleks ajaks ei olnud kogutud mitte ühtegi tõendit. Oli olemas üksnes J.N-i 10.02.2011.a esitatud kuriteoteade. Kuriteoteatest ei nähtu, et oleks kaebaja võinud toime panna kuriteo. Kuriteoteate kohaselt „kuna ma tean S. V. ja S.E. lähedaste suhete kohta, ma eeldan, et sel juhul, kui ma ei maksa ära ülaltoodud summat, siis peale väljapressimise võivad ülalpool äratoodud isikud minu suhtes teostada täiendavalt ebaseaduslikke toiminguid, mis tekitaksid mulle kahju.“ Ülalpool on J.N pelgalt teatanud, et tema suhtes viiakse läbi kriminaalmenetlust, kus kaebaja on prokuröriks. Nagu on välja toonud ka maakohus oma 26.09.2013.a otsuses, siis J.N.-i kuulati üle alles 14.02.2011.a, s.o pärast jälitustegevuse alustamist. Teine tunnistaja, A.M kuulati üle 01.03.2011.a ning A.M.-i ja S. V. vahelise vestluse salvestise vaatlus toimus alles 13.06.2011.a. Seega on tegemist selge ultima ratio põhimõtte rikkumisega, mis pidi kohtule jälitustoiminguks luba andes teada olema. Kaebaja leiab ka, et olukorras, kus õigeksmõistva otsuse teinud kohtud on juba andnud oma hinnangu jälitustegevuse ebaseaduslikkusele, ei saa seda hinnangut enam hiljem muuta, vaid lähtuda tuleb sellest, et jälitustegevus oli ilmselgelt ebaseaduslik, nagu kohtud on juba leidnud.

Kaebaja leiab, et nii prokuratuur kui ka kohus on vastutavad talle jälitustegevusega tekitatud kahju eest. Prokuratuuriseaduse § 1 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset kriminaalmenetlust ning tagab selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse prokuratuur. Samas on kohtul kohustus jälitustegevuseks luba andes kontrollida, kas on täidetud kõik tingimused loa andmiseks, sh ultima ratio põhimõte. SKHS seletuskirjas on märgitud, et näiteks „juhul kui halduskohus annab haldustoiminguks loa ja isikult on kohtumenetluse ajaks vabadus võetud, kuid Riigikohus tühistab haldusja ringkonnakohtu määrused, millega lubati isik paigutada väljasaatmiskeskusesse või pikendati väljasaatmiskeskuses viibimise aega, siis vabaduse võtmise ja kahju tekkimisega on põhjuslikkuses seoses nii kohtu tegevus kui ka haldusorgani tegevus.“ Veel on seletuskirjas märgitud, et „kuna süüteomenetlus moodustab ühe terviku, ei ole tihtilugu võimalik üheselt ja selgelt eristada seda, kelle tegevuse tulemusena kahju tekitati. Näiteks ebamõistlikult pika süüteomenetluse kindlaks tegemiseks võetakse arvesse nii kohtueelne kui ka kohtumenetlus, samamoodi prokuratuuri taotlusel kohtu poolt tõkendi kohaldamine.“ Näiteks vahistamine on taandatav prokuröri taotlusele ja kohtuniku otsustusele. Seega saavad kahju eest vastutavateks olla põhimõtteliselt nii kohus kui ka prokuratuur.

Prokuratuur on oma 13.07.2015.a kaebaja taotluse rahuldamata jätmise määruses leidnud, et kuigi tegemist oli kriminaalmenetluse rikkumisega, siis ei vastuta antud asjas siiski prokuratuur, vaid võimalikuks kahju tekitajaks on kohus. Kaebaja on esitanud üldkohtule prokuratuuri määrusele kaebuse, kuid juhul, kui üldkohus nõustub prokuratuuri seisukohaga, et kahju eest vastutavaks ei saa olla antud asjaoludel prokuratuur, peab kaebajal olema võimalus nõuda kahju hüvitist halduskohtu kaudu.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt riivab jälitustoiming isiku põhiõigusi intensiivsemalt kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine (vt nt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.2). Käesoleval juhul tuleb arvesse võtta, et tegemist oli väga intensiivse jälitustegevusega ning

4

ka täielikult põhjendamatu jälitustegevusega. EIK praktikast nähtuvalt peab juhul, kui jälitustegevus on olnud ebaseaduslik, isikul olema ka võimalus nõuda selle eest hüvitist.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, kontrollinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-st 8 juhindudes kaebuse nõuetekohasust, leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel vaidluse halduskohtu pädevusse mittekuulumise tõttu. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.

Käesoleval juhul taotleb kaebaja kohtueelses kriminaalmenetluses jälitustegevusega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist. Asja materjalidest nähtuvalt andis Viru Maakohus 11.02.2011.a määrusega Riigiprokuratuuri 11.02.2011.a taotlusel loa altkäemaksu andmise matkimiseks, varjatud sisenemiseks S.E. eluja töökohta, S.E. telefonikõnede salajaseks pealtkuulamiseks ning S.E. töökoha arvuti kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtvaatamiseks. Riigiprokuratuur andis 11.02.2011.a loa S.E. varjatud jälgimiseks ja S.E. kasutuses oleva telefoni positsioneerimiseks.

SKHS § 1 lg 1 kohaselt toimub SKHS süüteomenetluses menetleja poolt tekitatud kahju hüvitamine SKHS-s sätestatud alustel, ulatuses ja korras. KrMS § 16 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluses menetlejaks kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. SKHS seletuskirjas märgitakse, et „kuna süüteomenetlus moodustab ühe terviku, ei ole tihtilugu võimalik üheselt ja selgelt eristada seda, kelle tegevuse tulemusena kahju tekitati. Näiteks ebamõistlikult pika süüteomenetluse kindlaks tegemiseks võetakse arvesse nii kohtueelne kui ka kohtumenetlus, samamoodi prokuratuuri taotlusel kohtu poolt tõkendi kohaldamine. Seega on põhjendatud hõlmata kõikide menetlejate tegevus käesoleva seaduse reguleerimisalaga.“

SKHS § 7 lg 3 kohaselt, kui kohus rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, vastutab riik RVastS kohaselt. SKHS eelnõu seletuskirja kohaselt välistab nimetatud säte kohtu vastutuse SKHS-i alusel. Kohtu hinnangul ei tähenda eeltoodu, et süüteomenetluses kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamine ei peaks toimuma SKH-s sätestatud korras. Sellist lähenemist toetab ka asjaolu, et vastav säte asetseb vastutuse aluste peatükis. SKHS seletuskirja kohaselt on SKHS- s ette nähtud, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise üle otsustab üldkohus, mis on vajalik vältimaks olukorda, kus halduskohus pidi andma sisulisi hinnanguid läbiviidud kriminaalmenetluse toimingutele ja kohaldatud meetmetele.

Käesolev kahjunõue hõlmab endas nii prokuratuuri kui kohtu tegevust kaebaja suhtes jälitustoiminguteks loa taotlemisel ja andmisel. Seejuures on kaebaja esitanud nõude prokuratuuri tegevusega (jälitustoimingu loa taotlus) tekitatud kahju hüvitamiseks üldkohtus ning kohtu tegevusega (loa andmine) tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtus. Kohus nõustub kaebajaga, et prokuratuuri ja kohtu tegevust ei saa käesoleval juhul vaadelda üksteisest lahus. Seega vältimaks samaaegselt kahe paralleelselt toimuva menetluse läbiviimist ning kriminaalmenetluse raames üldkohtus tehtud kohtulahendite halduskohtulikku kontrolli, tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel ning selgitab, et kaebajal on võimalik täiendada 12.08.2015.a Viru Maakohtule esitatud kahjunõuet (kus taotletakse ka jälitustegevusega tekitatud kahju hüvitamist) käesoleva kahjunõudega.

9. Täiendavalt märgib kohus, et isegi, kui käesoleva vaidluse lahendamine kuuluks halduskohtu pädevusse, kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. RVastS § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus,

5

sh kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. RVastS § 15 lg 31 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist ka juhul, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on rahuldanud tema individuaalkaebuse EIÕK või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. Halduskohus ei saa kahju hüvitamise nõude eelduste täidetuse kontrollimise käigus ise tuvastada kuriteo toimepanemist, vaid nimetatud asjaolu peab kahjunõudega halduskohtusse pöördumiseks olema eelnevalt tuvastatud asjakohases menetluses (s.o kriminaalmenetluses). Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et Viru Maakohtu kohtunik oleks kriminaalasjas nr 11700000029 jälitustoiminguteks loa andmisel pannud toime kuriteo. Samuti ei ole kõnealust asja menetlenud Euroopa Inimõiguste Kohus ega tuvastanud vastuolu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõuetega. Seega puuduks kaebajal õigus nõuda kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamist SKHS ja RVastS alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys