3-15-423/16 · 3-15-423/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 21.09.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-423 Haldusasi R.O. kaebus Maksu- ja Tolliameti 04.12.2014 korralduse nr 12.2- 3/022087-48 ja 11.12.2014 korralduse nr 12.2-3/022087-49 ning 20.01.2015 vaideotsuse nr 6-1/2536-2 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks sissenõutud sunniraha tagastamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – R.O. Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Veiko Soll Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (s.o hiljemalt 21.10.2015) apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA) 04.12.2014 korraldusega nr 12.2-3/022087-48 „Korraldus teabe andmiseks“ (edaspidi 04.12.2015 korraldus) kohustati R.O.t korralduse kättesaamisel andma suulisi selgitusi ajavahemikul 2013.aasta märts kuni 2013.aasta juuli Eesti Taastuvenergia OÜ poolt tehtud väljamaksete kohta R.O.le ja tema ema L. O.le. Samuti küsis MTA teavet Worldpay AP Ltd- le tehtud väljamaksete kohta. Korralduses sisaldus hoiatus selle täitmata jätmisel sunniraha rakendamise kohta.

2. Kaebaja ei täitnud 04.12.2014 korraldust, misjärel kohustas MTA kaebajat 11.12.2014 korraldusega nr 12.2-3/022084-49 „Korraldus sunniraha tasumiseks“ (edaspidi 11.12.2014 korraldus) tasuma sunniraha summas 130 eurot.

2

3. 30.12.2014 esitas kaebaja 04.12.2014 ja 11.12.2014 korraldustele vaide, mille MTA jättis 20.01.2015 vaideotsusega nr 6-1/2536-2 (edaspidi 20.01.2015 vaideotsus) rahuldamata.

4. 17.02.2015 saabus Tallinna Halduskohtule kaebus, mille 03.03.2015 täienduste ja täpsustuste järgselt taotleb kaebaja 04.12.2014 ja 11.12.2014 korralduste ning 20.01.2015 vaideotsuse tühistamist ja MTA kohustamist sissenõutud sunniraha tagastamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja seisukohad

5.1. Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 61 lg 1 annab MTA-le õiguse kolmandalt isikult teabe küsimiseks, kuid enne kolmanda isiku poole pöördumist tuleb küsida teavet maksukohustuslaselt endalt. MTA ei pöördunud kaebajale esitatud küsimustega (s.t tehingute majandusliku sisu kohta teabe saamiseks) eelnevalt maksukohustuslase poole, mistõttu on 04.12.2014 korraldus vastuolus MKS-ga. Sellele juhtis kaebaja tähelepanu ka korralduse kättesaamisel. Lisaks kohustati kaebajat selgitusi andma koheselt korralduse kättetoimetamise järgselt, mistõttu tekib küsimus, kas kaebajale üldse anti tähtaeg 04.12.2014 korralduse täitmiseks.

5.2. MTA ei käsitanud kaebaja vastuväidet 04.12.2014 korraldusele vaidena, kuna see ei vastanud vaidele esitatavatele nõuetele. Sellisel juhul oleks MTA pidanud andma kaebajale tähtaja vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kuna kaebaja kirjalikust vastuväitest nähtub kaebaja põhjendus korralduse täitmise võimatuse kohta, siis oleks MTA pidanud seda käsitama 04.12.2014 korralduse vaidlustamisena ning lahendama kaebaja taotluse sisuliselt. Samuti jääb arusaamatuks MTA väide, mille alusel asus MTA seisukohale, et maksukohustuslase olemasolev juhatuse liige ei oleks nendele küsimustele osanud vastata. Arvestades MKS §-i 61 on MTA sisustanud Riigikohtu lahendit nr 3-3- 1-24-11 meelevaldselt, kuivõrd Riigikohus asus seisukohale, et esmase selgitamise võimalus tuleks anda maksukohustuslasele. Ka ringkonnakohtu otsust nr 3-11-1341 on MTA sisustanud meelevaldselt, kuivõrd ka see otsus kinnitab, et kolmas isik ei saa olla primaarne tõendi allikas.

5.3. Kuni 31.12.2014 kehtinud asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 9 sätestas, et sunniraja saab kohaldada üksnes pärast korralduse vaidlustamise tähtaja möödumist, kuid praegusel juhul määras MTA sunniraha 23 päeva enne korralduse vaidlustamise tähtaja möödumist 11.12.2014, kuid MTA kohaldas vaide lahendamisel 01.01.2015 kehtima hakanud asendustäitmise ja sunniraha seaduse §-i 9.

6. Vastustaja seisukohad

6.1. Kaebus on alusetu ning MTA korraldused on seaduslikud ja põhjendatud. MTA jääb 20.01.2015 vaideotsuses toodud seisukohtadele, mille kohaselt on 04.12.2014 ja 11.12.2014 korraldused õiguspärased. Kaebaja ei eita, et jättis täitmata 04.12.2014 korralduse ning samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja sai 04.12.2014 korralduse kätte. 04.12.2014 korralduse täitmata jätmist on kaebaja põhjendanud sellega, et pidas korraldust õigusvastaseks, kuna MTA valitud korralduse täitmise viis ei võimaldanud kaebajal ilma ettevalmistuseta küsimustele vastata. Ometi ei taotlenud kaebaja menetlustähtaja pikendamist, samuti ei ole kaebaja põhjendused iseseisvaks aluseks teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumiseks. Kuigi kaebaja viitab asendustäitmise ja sunniraha seaduse §- le 9 oli 04.12.2014 korralduse hoiatuses märgitud sunniraha tasumise kohustuse eelduseks, et isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks.

6.2. 20.01.2015 vaideotsuses, millele MTA palub kohtuasja lahendamisel tugineda, on MTA täiendavalt märkinud, et 04.12.2014 korralduses märgitud ajavahemikul oli kaebaja Eesti Taastuvenergia OÜ juhatuse liige ning ainuosanik ning sel ajavahemikul tehti makseid nii kaebajale

3

kui ka kaebaja emale. Samuti tehti makseid Worldpay AP Ldt-le ning 04.12.2014 korralduse andmise seisuga ei olnud Eesti Taastuvenergia OÜ esitanud 2014 veebruar kuni juuli pearaamatut ning MTA-l puudusid andmed äriühingu sularahatehingute kohta. Kooskõlas MKS § 61 lg-tega 1 ja 2 on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet ning nõutav teave peab olema maksuhaldurile vajalik maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. 04.12.2014 korralduses on MTA teabe saamise vajadust põhjendanud ning alust oli arvata, et väljamaksete sisu ja eesmärgi kohta oskab seletusi anda just R.O. endise juhatuse liikmena, kelle volituste kehtivuse ajal vastavad väljamaksed toimusid. Endise juhatuse liikmena pidi kaebaja olema kursis 04.12.2014 korralduses märgitud väljamaksete sisu ja eesmärgiga ning puudub alus arvata, et sellele küsimusele oleks osanud vastata Eesti Taastuvenergia OÜ praegune juhatuse liige M. V.

6.3. Kaebaja väide, et MTA oleks teabe saamiseks pidanud pöörduma esmalt Eesti Taastuvenergia OÜ poole ei ole asjakohane. Riigikohus selgitas haldusasjas nr 3-3-1-24-11 MKS §-i 61 alusel kolmanda isiku poole pöördumist ning märkis, et MKS § 61 lg 1 esimeses lauses on maksuhaldurile antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses. MKS § 61 lõikes 2 sisalduv piirang ei eelda, et kolmandalt isikult saab teavet nõuda üksnes siis, kui täpselt samasuguse nõudega on varasemalt pöördutud maksukohustuslase poole. Lisaks selgitas Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-11-1341, et MKS § 61 lg 2 piirangut tuleb mõista nii, et kolmas isik ei saa olla primaarne tõendi allikas, kuid olukorras, kus varasemalt maksukohustuslaselt kogutud informatsioonist selgus, et maksustamise seisukohalt vajalike asjaolude kindlakstegemiseks valdab dokumente/teavet ainult kolmas isik, siis on sellises olukorras kolmanda isiku poole pöördumine igati õigustatud ning ebaõige oleks eeldada, et kolmanda isiku poole pöördumise juhtumitel on maksuhalduril õigus temalt nõuda vaid selliseid dokumente, mida valdab ka maksukohustuslane. MKS § 62 lg 1 ei seo nõutavate dokumentide ja asjade ringi, mis on vajalikud maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks, üksnes selliste dokumentide ja asjadega, mida valdab kolmanda isiku kõrval paralleelselt maksukohustuslane ning juhul, kui konkreetseid dokumente/teavet valdab eelduslikult ainult kolmas isik, siis oleks põhjendamatu nõuda esmalt dokumente maksukohustuslaselt, sest see ei viiks soovitud tulemuseni. Kuna 04.12.2014 korraldusega nõuab MTA vaide esitajalt teavet, mille teadmist maksukohustuslaselt endalt eeldada ei saanud, siis oli igati põhjendatud korralduse tegemine vaide esitajale kui kolmandale isikule ning see on kooskõlas ka MKS § 61 lg 2 ja MKS § 61 lg 1 eesmärgiga. Seda isegi juhul, kui vaidlustatud korralduse tegemise ajaks olnuks maksukohustuslane esitanud kõik nõutud raamatupidamise dokumendid, kuna nendest poleks ikkagi nähtunud vaidlusaluste väljamaksete sisu ja eesmärk ning võimalik seotus äriühingu ettevõtlusega.

6.4. Mis puudutab sunniraha määramist, siis kuna 04.12.2014 korraldus on õiguspärane ja kehtiv, siis oli kaebaja kohustatud seda täitma. Nimelt omandab haldusakt kehtivuse ja on täitmiseks kohustuslik alates selle teatavakstegemisest, mitte vaidlustamistähtaja möödumisest (HMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1). Seega ei pidanud MTA ära ootama 04.12.2014 korralduse vaidlustamistähtaja möödumist, et anda sunniraha määramise korraldus 04.12.2014 korralduse täitmata jätmise eest.

6.5. Nõustuda ei saa, et 04.12.2014 korraldusele tehtud märget oleks tulnud käsitada vaidena, kuivõrd vaidele esitatavad nõuded sätestab MKS § 139. Samuti on asjakohatu kaebaja väide, et MTA oleks kaebajale pidanud andma mõistliku tähtaja korralduse täitmiseks. Eesti Taastuvenergia OÜ väljamaksed pangakonto kaudu piirdusidki põhiliselt väljamaksetega R.O.le, L. O.le ja äriühingule Worldpay AP Ltdle, v.a üksikud erandid, mistõttu oli MTA-l alust arvata, et sellise teabe andmine ei nõua pikemat ettevalmistusperioodi. Kui teabe andmata jätmise tegelikuks põhjuseks olnuks vajadus andmeid täpsustada, siis saanuks kaebaja seda MTA-le sõnaselgelt ka öelda. Praegusel juhul on aga 04.12.2014 korralduse täitmata jätmine tingitud vaide esitaja soovimatusest MTA korraldust täita ja nõutud teavet anda.

4

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

8. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude suhtes: − MTA viis 04.12.2014 korralduse andmise ajal läbi maksumenetlust Eesti Taastuvenergia OÜ suhtes, mis puudutas maksustamisperioodi 2014. aasta jaanuar kuni juuli (tlk 8, punkt 1; tlk 6); − 04.12.2014 korraldus toimetati kaebajale kätte 10.12.2014 ning kaebaja keeldus korralduse täitmisest (tlk 63, sh pöördel; samuti kaebuses esitatud väited); − 11.12.2014 tegi MTA sunniraha rakendamise korralduse, millega kohustas kaebajat 04.12.2014 korralduse täitmata jätmise eest tasuma sunniraha 130 eurot (tlk 7, sh pöördel); − MTA tasaarvestas seisuga 23.02.2015 kaebaja sunniraha nõude 2014.aastal enammakstud tulumaksu tagastusnõudega (tlk 18 ja 33, sh pöördel).

I 04.12.2014 korraldus

9. Kaebaja vaidlustab 04.12.2014 korralduse sisuliselt kahel alusel. Esiteks valis MTA korralduse täitmise viisi selliselt, et see ei võimaldanud kaebajal eelnevalt ette valmistuda. Teiseks heidab kaebaja MTA-le ette, et viimane pöördus kaebaja poole enne maksukohustuslase poole vastavasisuliste küsimisega pöördumist. Lisaks kinnitab kaebaja hinnangul 04.12.2014 korralduse õigusvastasust ja kaebaja poole alusetut pöördumist asjaolu, et MTA loobus korralduse täitmise nõudest.

10. MKS-is sätestatud uurimispõhimõtte (MKS § 11) ning MTA-le antud laiapõhjaline kaalutlusõigus (MKS § 12) annavad maksuhaldurile õiguse otsustada maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning vajalike tõendite üle. Seejuures ei piira MKS maksuhalduri õigust otsustada, mil viisil vajalikke tõendeid koguda. MKS § 61 kohaselt on üheks tõendite kogumise viisiks ka teabe nõudmine kolmandalt isikult.

11. MKS § 59 lg 1 sätestab esimeses lauses, et maksumenetluses on tõendid kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Kohus leiab, et maksumenetluse läbiviimine ja selle juhtimine on MTA pädevuses ning menetlusosalised (MKS § 43 mõttes) ja menetlusvälised kolmandad isikud (MKS § 61 mõttes) ei saa võtta üle MTA positsiooni ning asuda ise otsustama, kuidas on otstarbekas maksumenetlust läbi viia, sh milliseid tõendeid ja millisel viisil koguda. Seda kinnitab ka MKS § 59 lg 1 teine lause (maksuhalduri kaalutlusõigus tõendite vajalikkuse üle otsustamisel). MKS-st ja HMS-st ei tulene, et menetlusväline kolmas isik võiks otsustada, kas maksukohustuslase poolt maksuhaldurile antud teave on piisav ja kas MTA-l on MKS § 61 alusel õigus tema poole pöörduda või mitte. Samuti ei saa kolmas isik otsustada, kelle käest MTA tõendeid peab koguma. Kehtiv haldusakt on selle adressaadile täitmiseks kohustuslik (HMS § 60) ning täitmist saab ära hoida üksnes pädeva organi poolt haldusakti täitmise peatamisega, mitte sellega, et adressaat leiab, et ta ei soovi tema arvates õigusvastast haldusakti täita.

12. Kaebaja on ette heitnud, et MTA ei andnud kaebajale võimalust eelnevalt küsimustega tutvuda ning ettevalmistusi teha. Tegemist on MTA menetlustaktika valikuga. MKS-ist ei tulene, et maksuhalduril oleks kohustus saata ette üksikasjalikud küsimused, millele menetlusosalised ja/või menetlusvälised kolmandad

5

isikud vastama peaksid hakkama. Tõendite kogumine ja menetlustaktika on otseses seoses konkreetse maksumenetlusega, sõltub selle asjaoludest. Maksuhaldur kui menetluse läbiviija valib asjaoludest lähtuvalt sobiva menetlustaktika ning tõendite kogumise viisi. Nagu MTA on selgitanud lähtub ta sealjuures menetlusökonoomia, sh efektiivsuse põhimõttest (HMS § 5 lg 1, MKS § 10 lg 3). Kohus leiab, et antud juhul oli asjaoludest (kaebaja oli endine juhatuse liige ning tegi väljamakseid endale ja oma emale) tulenevalt õigustatud pöördumine kaebaja poole. 04.12.2014 korralduse kohene ja vahetu täitmine võis anda maksuhaldurile võimaluse saada andmeid tehingute kohta kõige otsesemast allikast ning vältida võimalikke kokkuleppeid ütluste andmise osas. Maksuhaldur on põhjendatult eeldanud, et kõnealuste väljamaksete kohta saab teavet anda nende tegemise ajal juhatuse liikmeks olnud isik, kes ise on väljamaksete saajaks ja kes on väljamaksed teinud oma lähedasele isikule. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi põhjust, miks ta ei saanud 04.12.2014 korraldust täita koheselt. Seda ei ole kaebaja märkinud ka 10.12.2014 korralduse kätte toimetamisel. Väide, et kaebaja hinnangul oli korraldus õigusvastane, ei anna alust keelduda selle täitmisest. HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates ning sama paragrahvi lõige 2 täpsustab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Ka Riigikohus on korduvalt märkinud (vt Riigikohtu 15.10.2013 otsus asjas nr 3- 3-1-35-13, punkt 12 ja 12.10.2009 otsus asjas nr 3-3-1-50-09, punkt 13), et ka õigusvastane haldusakt on kehtiv ning üksnes haldusakti tühisus toob kaasa selle automaatse kehtetuse. Praegusel juhul ei esine 04.12.2014 korralduses HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühisuse eeldusi, mistõttu kuulus 04.12.2014 korraldus kaebaja poolt täitmisele. Kohtumenetluses esitatud väide, et kaebaja oleks soovinud küsitud asjaolusid eelnevalt üle vaadata/küsida, ei ole korralduse täitmata jätmise mõjuvaks põhjuseks. Selliste tehingute kohene meelde tuletamine ei oleks kohtu hinnangul olnud ülemäära keeruline või kaebajale ebamõistlikult koormav.

13. 04.12.2014 korralduses on märgitud võimalus taotleda korralduse täitmise tähtaja pikendamist ning selgitatud vastavasisulise taotluse esitamise korda. Samuti on selles selgitatud korralduse vaidlustamise võimalusi. Kaebaja ei esitanud taotlust korralduse täitmise tähtaja pikendamiseks, seda ei saa tuletada ka korralduse kätte toimetamisel esitatud vastuväidetest, ning samuti ei ole kaebaja korraldust enne 31.12.2014 esitatud vaiet vaidlustanud, kuivõrd 10.12.2014 esitatud vastuväide ei ole käsitatav vaidena. Isegi kui käsitada 10.12.2014 esitatud vastuväidet puudustega esitatud vaidena, siis ei lõpeta haldusakti vaidlustamine haldusakti kehtivust ning kaebaja oleks MKS §-is 64 ning HMS §-s 63 sätestatud aluste puudumisel pidanud 04.12.2014 korralduse siiski täitma. Korralduse kätte toimetamise juures viibis sealjuures õigusteadmistega esindaja (tlk 63 pöördel).

14. Kohus ei nõustu kaebajaga, et MTA ei ole järginud MKS § 61 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt peab maksuhaldur enne kolmanda isiku poole pöördumist pöörduma eelnevalt maksukohustuslase poole. MKS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt /…/ teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Seejuures sätestab MKS § 61 lg 2 piirangu, mille kohaselt võib kolmanda isiku poole pöörduda alles pärast maksukohustuslase poole pöördumist. 04.12.2014 korralduses on märgitud, et MTA pöördus maksukohustuslase poole teabe saamiseks, kuid kogu teavet ja vajalikke dokumente ei ole MTA-le esitatud. Ka kaebaja ise nendib, et maksukohustuslase poole MTA pöördus, kuid vaidluse all on küsimus, et kas maksuhaldur oleks pidanud pöörduma maksukohustuslase poole täpselt samasisulise nõudega. Kohtu hinnangul ei tähenda MKS § 61 lg-s 2 sätestatud menetlusõiguslik kohustus seda, et MTA oleks kohustatud täpselt samasisuliste küsimustega pöörduma maksukohustuslase poole.

6

15. MKS § 61 lg-s 2 sätestatud piiravat tingimust on Riigikohus muu hulgas käsitlenud 30.03.2011 otsuses asjas nr 3-3-1-98-10 (punkt 18), kus Riigikohus märgib, et piirang on sätestatud selliselt, et üldjuhul tuleb enne teabe nõudmist nn kolmandalt isikult pöörduda teabe saamiseks maksukohustuslase poole. /…/ Eelnevalt ei pea olema teavet nõutud maksukohustuslaselt täpselt samade küsimuste esitamisega. Maksuhaldur peab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks nõudma samade tehingute kohta teavet kõigepealt maksukohustuslaselt. 24.05.2011 otsuses asjas nr 3-3-1-24-11 (punkt 13) täpsustas Riigikohus varasemat seisukohta ning selgitas, et lisaks "kolmandalt isikult" teabe nõudmise eesmärgile sätestab MKS § 61 lg 1 esimene lause teabe nõudmiseks õigusliku aluse, määratledes ühtlasi, millist teavet maksuhaldur kolmandalt isikult võib nõuda. MKS § 61 lg-s 2 sätestatud piirav tingimus on menetluslik. Selles nähakse ette toiming, mis tuleb enne kolmanda isiku poole pöördumist teha. Kolleegiumi arvates ei ole õige MKS § 61 lg 1 esimeses lauses sätestatud teabe nõudmise materiaalõiguslikku alust kitsendavalt tõlgendada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud menetlusnõude kaudu. MKS § 61 lg 1 esimeses lauses on maksuhaldurile antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses. Teabe seos läbiviidava maksumenetlusega on sobiv kriteerium kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks.

16. Tartu Ringkonnakohus leidis 08.06.2012 otsuses asjas nr 3-11-1341: „MKS § 61 lg-s 2 sisalduv piirang ei eelda, et kolmandalt isikult saab nõuda dokumente üksnes siis, kui täpselt samasuguse nõudega on varasemalt pöördutud maksukohustuslase poole. MKS § 61 lg 2 piirangut tuleb mõista nii, et kolmas isik ei saa olla primaarne tõendi allikas, kuid olukorras, kus varasemalt maksukohustuslaselt kogutud informatsioonist selgub, et maksustamise seisukohalt vajalike asjaolude kindlakstegemiseks valdab dokumente ainult kolmas isik, siis on sellises olukorras kolmanda isiku poole pöördumine igati õigustatud.“. Praegusel juhul on 04.12.2014 korraldusest selgelt nähtav, et maksuhaldur on eelnevalt pöördunud maksukohustuslase poole ning et kõiki dokumente ja vajalikku teavet ei õnnestunud maksuhalduril maksukohustuslaselt saada. Samuti ei saa eitada, et kaebajalt küsitud teave oli seotud maksukohustuslase maksumenetlusega ning vaatluse all olid MTA 22.08.2014 korralduses nr 12.2- 3/22087-26 märgitud ajavahemiku tehingud. Seega ei ole MTA kaebajalt küsinud asjakohatut teavet ning sellise teabe küsimine ei ole olnud õigusvastane.

17. Kohus nendib, et MKS § 61 lg 2 ei määratle detailselt olukordi, millal saab eelnevalt maksukohustuslase poole pöördumata kolmanda isiku käest teavet nõuda, kuid kohtu hinnangul võivad juhatuse liikme vahetumise järgselt olla eelmise juhatuse liikme ajal tehtud maksukohustuslase tehingud just sellised, mille kohta küsida teavet eelmiselt juhatuse liikmelt, kuivõrd selliste tehingute kohta teabe omamist ei saa eeldada uuelt juhatuse liikmelt. Oleks meelevaldne arvata, et uus juhatuse liige teab detailselt eelmise juhatuse liikme ajal tehtud tehinguid juhatuse liikme endaga või tema lähedasega. Seega on igati mõistetav ja maksumenetluse läbiviimise seisukohalt eesmärgipärane, kui sellist teavet küsitakse eelmiselt juhatuse liikmelt. Kohtu hinnangul on see proportsionaalne ja kooskõlas maksumenetluse põhimõtete ja eesmärgiga. Ei ole välistatud, et uus juhatuse liige viib end kurssi kõikide eelmise juhatuse liikme poolt tehtud tehingutega, kuid tõenäosus, et ta oskaks tehingu kohta spetsiifilistele küsimustele vastata on siiski vähetõenäoline, mistõttu oleks jätkuvalt vajalik MKS §-s 61 sätestatud viisil eelmise juhatuse liikme kaasamine maksumenetlusse. Sellisel juhul ei saaks aga väita, et maksumenetlus oleks olnud eesmärgipärane ja efektiivne ning läbi viidud võimalikult väikeste kuludega.

18. Kohus märgib, et 04.12.2014 korraldust ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et maksuhalduril õnnestus kaebaja teabe andmisest keeldumise järgselt saada vajalik teave muul viisil (tlk 18). Menetlustoimingu kavandamisel on tegemist menetlusliku prognoosotsusega, millisest allikast teabe saamine oleks enim kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ja täidaks menetluse eesmärki. MKS § 10 lg 3 sätestab maksuhalduri kohustuse viia menetlus läbi võimalikult kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse

7

üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Seega on maksuhalduril ka kohustus asja menetleda, mitte oodata passiivselt kuni kolmas isik temale määratud kohustuse täidab.

19. Tulenevalt eelnevast leiab kohus, et 04.12.2014 korraldus on õiguspärane.

II 11.12.2014 korraldus

20. Kaebaja märgib, et 11.12.2014 korraldus on õigusvastane põhjusel, et selle andmisel ei ole lähtutud korralduse andmise ajal kehtinud asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 9 lg-st 1, mille kohaselt kui ettekirjutust ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud ja ettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg on möödas, annab sunnivahendit rakendav haldusorgan sunnivahendit haldusorgani nimel vahetult rakendavale isikule kirjaliku täitekorralduse. Enne 11.12.2014 korralduse õiguspärasuse väljaselgitamist märgib kohus, et kuigi sunniraha rakendamise korraldus on menetlusse võetud tühistamisnõudena (tlk 34), siis on tegemist menetlustoiminguga, millele ei saa tühistamiskaebust esitada (vt Riigikohtu 22.04.2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14, punktid 11 ja 15). Kuivõrd tegemist on menetlustoiminguga, siis on kohane nõue õigusvastasuse tuvastamise nõue (HKMS § 5 lg 1 p 6) ning nõue toiminguga tekitatud tagajärgede kõrvaldamiseks (HKMS § 5 lg 1 p 5). Toiminguga tekitatud tagajärgede kõrvaldamise nõue on kohtu poolt menetlusse võetud. Viimane sisaldab endas muu hulgas ka toimingu õigusvastasuse tuvastamist (HKMS § 38 lg 2 p 5; § 6 lg 1 p 6), mistõttu peab kohus võimalikuks minna 11.12.2014 korralduse tühistamisnõude osas üle tuvastamisnõudele ilma kaebaja vastavasisulise taotluseta, kuna kaebaja põhjendatud huvi 11.12.2014 korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks ja selle alusel kinni peetud sunniraha tagasisaamiseks on ilmselge. Samuti ei teki tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele üleminekul küsimust kaebetähtajast kinnipidamise osas. Kohtu hinnangul ei ole tegemist kaebaja taotluse muutmisega tema tahte vastaselt ning menetlusse võetud kaebuse piiridest ei väljuta.

21. ATSS § 8 lg 1 sätestab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Ka 22.04.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-72-14 (punkt 16) märkis Riigikohus, et sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest ning kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei täitnud 04.12.2014 korraldust ning samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale toimetati 04.12.2014 korraldus kätte 10.12.2014 (tlk 63 pöördel). Kaebaja ei ole ka tõendanud, et esinesid asjaolud, mis välistasid teabe andmise (MKS § 64; HMS § 63) või et ta esitas taotluse teabe andmise tähtaja pikendamiseks. Seega on ATSS § 8 lg-s 1 sätestatud eeldused sunnivahendi kohaldamiseks täidetud.

Kaebaja hinnangul välistas 11.12.2014 korralduse andmise asjaolu, et ATSS § 9 lg-s 1 sätestatud eeldus, ettekirjutuse vaidlustamise tähtaja möödumine, ei olnud saabunud. Kohus sellega ei nõustu. 11.12.2014 korralduse andmisel kehtinud ATSS § 9 lg 1 sätestas, et kui ettekirjutust ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud ja ettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg on möödas, annab sunnivahendit rakendav haldusorgan sunnivahendit haldusorgani nimel vahetult rakendavale isikule kirjaliku täitekorralduse. Sisuliselt on vaidluse all küsimus, kas ATSS § 9 lg 1 välistas sunnivahendi rakendamise (s.t 11.12.2014 korralduse andmise) enne 04.12.2014 korralduse vaidlustamistähtaja möödumist olukorras kus muud ATSS ja MKS sätestatud eeldused (ATSS § 2 lg 1; § 8 lg 1; § 10 lg 1; MKS § 67) sunnivahendi kohaldamiseks olid täidetud.

22. Kohus märgib, et kuigi sunniraha määramisel on üldseaduseks ATSS, siis täiendavad seda MKS erinevad sätted (§ 67; § 135 ja 136). Ka MKS § 135 lg 1 sätestab, et sunniraha ja asendustäitmise suhtes kohaldatakse asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatut, arvestades MKS-is ja

8

maksuseaduses sätestatud erisusi. MKS § 67 lg 2 sätestab, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt MKS §-dele 128–132. Viidatud sätetest tulenevalt on maksuhalduri haldusakti täitmata jätmise vältimatuks tagajärjeks sunniraha maksmise kohustuse tekkimine ning sunniraha tasumise nõude korralduse esitamine ei ole MKS § 67 lg 2 kohaselt seotud ettekirjutuse vaidlustamise tähtaja möödumisega. Seega on 11.12.2014 toiming sunniraha rakendamiseks tehtud õiguspäraselt ning puudub alus teha MTA-le ettekirjutust juba tasutud sunniraha tagastamiseks.

III 20.01.2015 vaideotsus

23. Kaevatav vaideotsus ei saa eraldivõetuna kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Vaideotsuse tühistamine ilma vaide esemeks oleva haldusakti tühistamiseta saaks kõne alla tulla vaid juhul, kui vaideotsus rikuks kaebaja õigusi vaide esemest sõltumata. Nii see käesoleval juhul pole, mistõttu tuleb jätta rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõue.

IV Menetluskulud

24. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda, sest otsus tehakse kaebaja kahjuks ning MTA menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud. Samas märgib kohus, et kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks kasutanud menetluses õigusabi. HKMS § 101 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohus märgib, et kaebaja kantud kulud OÜ-le Namitek ei kvalifitseeru HKMS § 103 lg 1 p-s 1 nimetatud kuludeks. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et kaebajal oleks olnud esindaja HKMS § 32 lg 1 tähenduses või nõustaja HKMS § 36 tähenduses. Kõik kaebused, taotlused ja avaldused on kohtule esitanud kaebaja ise.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik