2-11-37822/56 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. september 2015.a Tartu

Tsiviilasja number

2-11-37822

Tsiviilasi

M.M. hagi Võhandu Põllumajanduse OÜ vastu

kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

920,73 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. juuli 2014.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Võhandu Põllumajanduse OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

01. september 2015.a.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Võhandu

Põllumajanduse

OÜ

(registrikood:

10210230),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Tauri Sokk;

Vastustajad (hageja): M.M. (isikukood: XXXX);

lepinguline esindaja Lembit Auväärt.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 18. juuli 2014.a otsus

osaliselt, s.o tervisekahjustusest tingitud lisakulude

kostja kanda jätmise ulatuse osas (kohtuotsuse

resolutsiooni p 5). Teha tühistatud osas uus otsus,

millega

mõista

kostjalt

välja

hageja

kasuks

tervisekahjustusest

tingitud

lisakulud

68,14

%

ulatuses.

2. Lugeda kohtuotsuse resolutsiooni p 5 tervikuna

sõnastatuks järgnevalt:

„5. Välja mõista Võhandu Põllumajanduse OÜ-lt

M.M. kasuks hüvitis hageja tervisekahjustusest

tingitud lisakulude katteks 68,14 % ulatuses

kirjalike

kuludokumentide

esitamisel,

s.o

retseptiravimid, taastusravi 10 päeva statsionaarset

või 14 päeva ambulatoorset taastusravi aastas ning

sõidukulud raviasutusse.“

3. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

Menetluskulude jaotus

1. Maakohus kantud menetluskulud jätta kummagi

poole enda kanda.

2. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta

Võhandu Põllumajanduse OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.M. esitas Tartu Maakohtule 12. augustil 2011.a hagiavalduse Võhandu Põllumajanduse OÜ

vastu kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on kostja maksnud hagejale kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitist alates

2009.a detsembrist kuni 2010.a juunini. Hageja leidis, et nende maksetega sõlmisid pooled

lepingu tervisekahju hüvitise suuruse arvestamise korra osas. Hageja palus kostjalt välja mõista

ühekordne summa 1668,14 eurot ning alates septembrist 2011.a igakuuliste maksetena 84,85

eurot, mis muutub vastavalt kutsealase töövõime kaotuse protsendi ja töövõimetuspensioni

muutumisele, igal aastal indekseeritakse hüvis tarbijahinnaindeksiga. Samuti palus hageja

kohustada kostjat hüvitama arstliku ekspertiisi aktides ettenähtud kõrvalkulud 83,38 % ulatuses.

Hageja töötas Võhandu Põllumajanduse OÜ-s ajavahemikul 1986.a kuni 2010.a. Kutsehaiguse

väljakujunemise perioodiks on 1986.a kuni 2009.a, mil hageja töötas Võhandu kolhoosis ja

Võhandu Põllumajanduse OÜ-s.

Hagejal diagnoositi kutsehaigus 20. novembril 2009.a, mis on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskuse diagnoosi kohaselt tekkinud füüsilisest tööst koormusega

kätele, õlavöötmele, seljale, jalgadele, ebasoodsast mikrokliimast töökohal. Tööinspektsiooni

kutsehaiguste uurimiskokkuvõtte peatükis VI on tuvastatud, et hageja töötas töökeskkonnas, kus

oli märg ja esines tuuletõmme, töökeskkond oli niiske ja temperatuur madal, esines palju sarnaste

liigutuste sooritamist tööülesannete täitmisel. Tööülesanneteks oli mh jahu ja jõusööda

etteandmine 2 kg kaaluva kühvliga, mis põhjustab Tööinspektsiooni hinnangul staatilist pinget

teatud lihasgruppidele ning viib pikema perioodi vältel tervisekahjustuseni. Hageja tööülesandeks

oli ka lehmade lüpsmine, kus tuli igal tööpäeval teisaldada 7 kg raskune lüpsikann lüpsmise ajal

ning enne ja pärast lüpsmist. Hageja on läbinud tervisekontrolli töötervishoiuarsti juures 2007.a

ja 2008. aastal, kusjuures esimesel tervisekontrollil 2007.a on tuvastatud, et tuleb vältida üle 7 kg

raskuste teisaldamist. Varasemalt tervisekontrolle teostatud ei ole.

Hageja leidis, et kostja on tekitanud talle õigusvastaselt kahju – rikkunud tööohutusnõudeid ning

tekitanud hagejale tervisekahjustuse (kutsehaiguse). Hagejal on tuvastatud töövõimetus varem

60%, hetkel 50% ulatuses. Sellest tulenevalt on hagejale tekkinud kahju sissetuleku saamata

jäämises nimetatud ulatuses. Kostja õigusvastane tegu väljendus hagejale tervisekahjustuse

tekitamises ja on põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kahjuga. Kostja on rikkunud

sotsiaalministri määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“

§ 3 lg 1 p 1 – kostja ei ole hinnanud riski töötaja tervisele ning on seega eiranud tööohutusnõudeid.

Sellest tulenevalt ei saanud hageja ka vältida tervisekahjustuse tekkimist.

Samuti leidis hageja, et kostja ei ole läbi viinud sotsiaalministri määruse nr 80 § 5 lg 2 p 3 nõuete

kohast esmajuhendamist, jättes hagejale tutvustamata ergonoomiliselt õiged tööasendid ja –

võtted, mistõttu hageja ei teadnud, kuidas täita tööülesandeid tervist ohustamata. Lisaks on kostja

rikkunud kohustust viia läbi tervisekontrolle (Vabariigi Valitsuse määrus nr 214, Sotsiaalministri

määrus nr 74, TTOS § 13 lg 1 p 7), viies tervisekontrolli läbi vaid kahel aastal (2007, 2008). Selle

tulemusena ei avastatud haigusnähte varakult ning tervisekahjustuse kujunemist ei olnud võimalik

ennetada.

Kostja on rikkunud ka töökeskkonna ohutusnõudeid (Vabariigi Valitsuse määrus nr 76 § 3 lg 3,

§ 11 lg 2). Kostja oli kohustatud tagama tööruumide väliskeskkonnast termoisoleerituse või

välitöö puhul töötajate kaitse ilmastikumõjude eest. Töökeskkonnas esines tuuletõmbus ja

temperatuuride vaheldumine, mis aitas kaasa hageja tervise kahjustamisele, mille tagajärjel

hagejale kahju tekkis. Hageja märkis kostja süü osas, et kostja on õigusvastaselt kahju tekitanud

teo toime pannud raske hooletusega VÕS § 104 lg 4 mõttes või vähemalt hooletusest VÕS § 104

lg 3 mõttes. Kahju õigusvastase tekitamise ehk deliktilise üldvastutuse korral eeldatakse tekitaja

süüd ning kannatanu ei pea tõendama, et kahju tekitamine oli süüline.

Alternatiivselt leidis hageja, et kahju on tekitatud töölepingu rikkumisest. Kostja on rikkunud

lepingut ja tekitanud hagejale kahju. Rikkumine väljendus tööohutusnormide rikkumises. Eesti

Vabariigi töölepinguseaduse (TLS) § 49 punkti 5 järgi on kostja kohustatud kindlustama hagejale

ohutud töötingimused. Hagejal on õigus kostjalt nõuda kahju hüvitamist, mis väljendub eelkõige

saamata jäänud tulus, kuna hageja on kostja kohustuse rikkumise tõttu jäänud ilma töötasust, mida

tal oleks olnud võimalik saada ilma rikkumiseta. Hageja hinnangul on kahju hüvitamine

eesmärgipärane ja ettenähtav. Hageja palus kohtul rahuldada lepingu rikkumisest tulenev nõue

VÕS § 101 p 3 ja § 115 lg 1 alusel.

Esialgses hagiavalduses palus hageja välja mõista igakuise hüvitise alates septembrist 2011.a

summas 84,85 eurot, mis kuulub indekseerimisele (tarbijahinnaindeks 1,03), ning lisaks saamata

jäänud hüvise ajavahemikul juuli 2010.a kuni august 2011.a summas kokku 1168,14 eurot. Hageja

palus kohustada kostjat hüvitama arstliku ekspertiisi aktides ette nähtud kõrvalkulud 83,38%

ulatuses. Mittevaralise kahjuna nõudis hageja 500 eurot. Hagiavalduse täienduses esitas hageja

hüvise arvestuse kuni septembrini 2012.a, s.o ühekordse hüvisena 3793,27 eurot. Igakuine hüvitis

alates oktoobrist 2012 on 152 eurot.

Menetluse käigus täpsustas hageja, et kutsehaigusest põhjustatud töövõimekaotuse protsent on

vähenenud 50 %-ni, mis tingib ümberarvestuste tegemise. Alates märtsist 2012.a on hüvise

suuruseks 84,85×1,03=87,40 eurot, märtsist 2013.a on hüvise summa 67,40×1,039=90,80 eurot.

Alates 15. juulist 2013.a on hüvise suuruseks 90,80÷60×50=75,67 eurot, alates 2013.a juulist kuni

14. juulini 2013.a on hüvise suuruseks 90,80÷31×14= 41 eurot. Alates 15. juulist kuni juuli lõpuni

on hüvis 75,67÷31×17=41,50 eurot, kokku on juulis 2013.a hüvise suurus 39,47+41,50=81,00

eurot. Alates 01.augustist 2013.a on igakuulise hüvise suurus 75,67 eurot.

2. Kostja esitatud hagi ei tunnistanud. Poolte vahel ei ole lepingulist suhet kutsehaigusest tekitatud

hüvitise maksmiseks, vaid kostja on juunis 2010.a teinud hagejale makse raamatupidaja poolse

eksitusega, kes sattus eksitusse sotsiaalkindlustusameti otsusest ja arvas, et otsus on kostjale

siduv. Samuti on kostja leidnud, et hagiavaldusest ei nähtu TsK ega ka VÕS alused õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamise eeldused. Hagiavaldus tuleb jätta täielikult rahuldamata.

Hageja ja kostja vahel ei ole olnud lepingulist kokkulepet kahju hüvitamiseks ning kostja ei ole

andnud hagejale ka võlatunnistust, milline tekitaks poolte vahel võlaõigusliku suhte. Hageja

väidete kohaselt tekkis kutsehaigus juba 1986. aastal, töösuhe kostjaga sai alguse 1993. aastal.

Hageja väited kutsehaiguse osas põhinevad uurimisraportil, hageja enda väljamõeldisel ja

ekspertiisi poolt kirjapandul. Kostja ei ole rikkunud raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja

tööohutuse nõudeid (§ 3 lg 1 p 1), kostja poolt olid riskid hinnatud ja vastavad ohutegurid

sisaldusid töökaitsejuhendites, töötajad olid pidevalt instrueeritud ja teavitatud ning põhjuslik seos

hageja haigestumise ja vastavast määrusest tuleneva nõudega puudub. Kostja ei ole rikkunud

Töötervishoiu – ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendamise korra § 5 lg 2 p 3 nõudeid, sest hageja

on läbinud esmase instrueerimise ja esitab selle kohta tõendi. Kostja vaidleb vastu ka asjaolule, et

kostja ei ole läbi viinud perioodilisi tervisekontrolle, kinnitades, et hageja on käinud perioodiliselt

tervisekontrollis. Kostja leidis, et lüpsilauda termoisoleerituse nõuet ei tulene ühestki kehtivast

seadusest ning selline nõue oleks meelevaldne. Ehitisel on kasutusluba ning lauda kasutamine ei

ole vastuolus kehtiva seadusandlusega. Hageja etteheide ebasoodsa mikrokliima kohta, mis

põhineb arsti poolt koostatud ekspertiisiaktil kostjale, on üldhinnang ja ilma täiendavate

asjaoludeta ei saa tekitada kostjale vastutust.

Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud kostja õigusvastast tegevust ega toonud välja põhjuslikku

seost väidetava õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Hageja viited õigusvastasele tegevusele

tuginevad uurimisraportil, mis on koostatud tõendeid korralikult kogumata ja kogutud tõendeid

põhjalikult analüüsimata ning ei ole seega usaldusväärne ja moonutab oluliselt tegelikkust.

Hageja haigestus kutsehaigusesse juba 1986. a, kutsehaigestumise süvenemine võib olla tingitud

hageja enda tegevusest või tegevusetusest. Hageja poolt esitatud kahju suuruse arvutuskäigud ei

ole jälgitavad ning neis on olulised erisused, mida hageja ei ole selgitanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 18. juuli 2014.a otsusega M.M. hagi Võhandu Põllumajanduse OÜ

vastu ja mõistis välja Võhandu Põllumajanduse OÜ-lt M.M. kasuks ühekordse maksena hüvitise

perioodi juuli 2010.a kuni juuni 2014.a eest summas 4174,01 eurot. Alates juulist 2014.a mõistis

maakohus välja Võhandu Põllumajanduse OÜ-lt M.M. kasuks hüvitise igas kuus 33,94 eurot kuni

M.M. tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest

põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni suuruse muutumisel või

hüvitise indekseerimisel vastavalt TTOS §-le 312. Võhandu Põllumajanduse OÜ-lt mõisteti M.M.

kasuks välja ka mittevaralise kahju hüvitis summas 500 eurot ning 83,38 % ulatuses kirjalike

kuludokumentide esitamisel hageja tervisekahjustusest tingitud lisakulutused s.o retseptiravimid,

taastusravi 10 päeva statsionaarset või 14 päeva ambulatoorset taastusravi aastas, sõidukulud

raviasutusse. Menetluskulud jäeti täielikult poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt asus M.M. 01. juulil 1986.a tööle Võhandu kolhoosi, 21.detsembril

1993.a on muudetud Võhandu kolhoosi omandivormi ning M.M. on jätkanud tööd Võhandu

Osaühingus ja alates 30. maist 1997.a on M.M. jätkanud tööd Võhandu Põllumajanduse OÜ-s.

Maakohus asus seisukohale, et M.M. on töötanud alates 01.juulist 1986.a Võhandu

Põllumajanduse OÜ-s, mis on eelnevalt olnud erinevate omandivormide ja nimetuste all. Võhandu

Põllumajanduse OÜ-ga sõlmitud töölepingust nr 103 nähtuvalt on tööleping sõlmitud Võhandu

Põllumajanduse OÜ ja M.M. vahel ning sõlmitud töölepingu kohaselt töötaja tööle alates 01.juuli

1986.a ning pidevat tööstaaži arvestatakse samuti alates 01. juulist 1986.a. Töölepinguseaduse §

112 lg 1 järgi lähevad töölepingud muutumatul kujul üle ettevõtte omandajale vastavalt

võlaõigusseadusele, kui ettevõte jätkab sama või sarnast majandustegevust. Maakohus ei

nõustunud kostja seisukohaga, et Võhandu Põllumajanduse OÜ ei ole Võhandu Osaühingu ega

varasema Võhandu kolhoosi õigusjärglane.

Samas

arvestas

maakohus

asjaoluga,

et

hageja

on

lähtunud

hagi

esitamisel

Sotsiaalkindlustusameti Lõuna pensioniameti otsusest nr 159/1, mille kohaselt hüvitab riik

Võhandu kolhoosis töötamise aja eest kahjuhüvitisest 31,86 %, seega jääb kostja kanda 68,14 %.

Töötervishoiuarsti teatisest kutsehaiguse diagnoosimisest nähtuvalt on M.M. kutsehaiguse

väljakujunemise perioodiks 1986-2009.a, seejuures muutus tervisekahjustuse hüvitamise

regulatsioon VÕS-i jõustumisel 01.07.2002.a. Kuna hageja on oma nõude esitanud

esmajärjekorras deliktil põhineval alusel ning deliktilise vastutuse eeldused TsK ja VÕS võrdluses

on kattuvad, ei pidanud maakohus vajalikuks eristada olulisel määral perioode enne ja pärast

VÕS-i jõustumist.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli töösuhe perioodil 01. juuli 1986.a kuni 17. mai 2010.a, s.o

ajaperioodil, millal kostjal kutsehaigus välja kujunes. Hagejal kahju tekkimise hindamisel märkis

maakohus, et hagejal diagnoositi kutsehaigus 20. novembril 2009.a SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskuse töötervishoiuarsti poolt. Diagnoositud

on ülekoormushaigus: õlavöötme, käte müofastsiaalsed valud, küünarliigeste epikondüliidid,

krooniline rotaatormanseti kahjustus, krooniline nimmevalu, karpaalkanali sündroom mõlemal

käel, M70.8/M77.1/M54.5/G56.0/Y96. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti otsuse

nr 579705 kohaselt on töövõime kaotuse protsent 60%; otsuste nr 681107 ja nr 999899 kohaselt

on töövõime kaotuse protsent 50%. Edaspidistes püsiva töövõime tuvastamise otsustes on

jätkuvalt märgitud töövõime kaotuse protsendiks endiselt 50 %, põhjuseks kutsehaigus,

täiendavalt on 15.juuli 2013.a otsuses märgitud lisaks kutsehaigusele ka 70% üldhaigestumine,

kogu püsiva töövõimetuse ulatus 80%. Maakohus luges tõendatuks, et hagejal on tekkinud kahju

– tal on diagnoositud ülekoormusest tingitud kutsehaigus, mille tõttu on ta 50% ulatuses

töövõimetu. Kutsehaigusest tulenevalt ei saa hageja panustada endisel viisil tööellu ning on

haiguse tõttu kaotanud töise sissetuleku. Maakohus märkis, et sellises tervislikus seisundis on

hagejal raskendatud kui mitte võimatu tervisele vastavat tööd leida.

Maakohtule esitatud M.M. kutsehaiguse uurimistoimikust nr 8.2-35/192 nähtuvalt on

kutsehaiguse põhjustanud ohuteguriteks füüsiline töö koormusega kätele, õlavöötmele, seljale,

jalgadele, ebasoodne mikrokliima, kõrgem traumaoht. Maakohus nõustus hagejaga ja

kutsehaiguse diagnoosimisel tuvastatuga, ning märkis, et kostja on rikkunud raskuste käsitsi

teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ja Sotsiaalministeeriumi 27.veebruari 2001.a

määruses nr 26 § 2 sätestatud üldnõudeid, mille kohaselt peab tööandja võtma tarvitusele

töökorralduslikud ja tehnilised abinõud, et vältida töökohas sellist teisaldustööd, millega võib

kaasneda terviserisk (lg 1). Kui teisaldustööd ei saa vältida, peab tööandja võtma tarvitusele

abinõud, et vähendada raskuste käsitsi teisaldamisega kaasnevat terviseriski (lg 2). Seega ei ole

tööandja mitte ainult kohustatud raskuste teisaldamisega seonduvaid riske hindama, vaid

tarvitusele võtma vastavad abinõud. Viidatud määruse § 3 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud

muutma raskuste teisaldamise töötajale ohutuks. Kostja on küll väitnud, et ohutegurid sisalduvad

töökaitsejuhendites, kuid ei ole viidanud mitte ühelegi konkreetsele juhendile ega punktile, kus

seda tehtud oleks. Kutsehaiguse uurimistoimikusse on kostja poolt esitatud küll lüpsja

ametijuhend ja töökaitse juhend sarvloomade talitajale, kuid ohutusjuhend ei sisalda õpetust

ergonoomiliste ja ohutute töövõtetega töötamiseks. Seega on tööandja jätnud konkreetsed

õpetused ja töövõtted juhendites kajastamata.

Kostja ei ole maakohtule esitanud tõendit selle kohta, et hageja oleks läbinud esmase

instrueerimise ning oleks vajalikke tööasendeid ja võtteid tutvustanud (Sotsiaalministri 01. märtsi

2001.a määrusega nr 80 kehtestatud Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe

kord § 5 lg 2 p 3). Kostja on esitanud riskihindamise dokumendid, mille kohaselt on ohuallikana

hinnatud töövahendeid, mis tähendab, et hinnatud on töövahendite olemasolu, mitte nendest

tekkida võivat ohtu. Riskihindamise dokumendist ei nähtu, et ohuallikana oleks hinnatud

teisaldatava raskuse massi. Samuti ei selgu, millal riskihindamine läbi viidi.

Kohus leidis, et kostja ei ole korraldanud nõuetekohaselt perioodilist tervisekontrolli. Vabariigi

valitsuse määruse nr 214 p 4, sotsiaalministri 24. aprilli 2003.a määrust nr 74 lisa 1 p 5.1.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 7 kohaselt on tööandja kohustuseks korraldada

TTOS-is või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud korras

tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur

või töö laad, ning kandma sellega seotud kulud. Vastavalt sotsiaalministri määruse nr 74 §-le 1

kehtestatakse kõnealuse määrusega tervisekontrolli kord töötajatele, kelle tervist võivad töö

käigus mõjutada lisas 1 loetletud töökeskkonna ohutegurid või töölaad, mis võivad põhjustada

tööga seotud haigestumisi. Kostja on esitanud hageja tervisekontrolli otsused aastatest 2008,

2007, 2006 ning ühe, millel puudub kontrolli teostamise kuupäev, järgmine kontrolli aeg on aprill

2012 ja tervisetõendid aastatest 1999 ja 2003. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mille kohaselt oleks

hageja suunatud tervisekontrolli enne 2006. aastat. Maakohus tuvastas, et regulaarselt on

tervisekontroll läbi viidud aastatel 2006 kuni 2008, ülejäänud kostja juures töötamise ajal ei ole

teostatud kontrolli regulaarselt ja sellega tervisekontroll nõuetekohaselt korraldamata.

Töötaja isikukaardilt nähtuvalt on M.M. saanud korralist puhkust alates 2001. aastast,

teadaolevalt on ohutegurite toime tugevam eriti siis, kui tööd tehakse suure intensiivsusega ja ilma

korraliku puhkeajata. Töö farmis on liikuva iseloomuga, kuid esineb palju sarnaste liigutuste

sooritamist (asemete puhastamine, söötmine jms). Peamised riskitegurid on seisev asend,

kusjuures ülakeha on pisut ette kummardatud, käed kehast eemal, kätega tehtavad liigutused on

suure raadiusega, nendele lisandub madal ja niiske temperatuur. Tööandja poolt esitatud

tööajaarvestusest nähtuvalt on M.M. aastatel 2008 ja 2009 olnud haiguslehel tunduvalt rohkem

kui 2007. aastal. Maakohus nõustus hageja järeldusega, mille kohaselt õigeaegse ravi korral oleks

kutsehaiguse arenemine olnud aeglasem või poleks välja kujunenud. Maakohus leidis, et kostja ei

ole hagiavalduses kui ka kutsehaiguse uurimistoimikus esile toodud asjaolusid omapoolsete

tõenditega ümber lükanud.

Kohus leidis, et töökeskkonna tingimuste regulaarset kontrollimist ja töötingimuste parandamist

ei tõenda täielikult kostja poolt esitatud sisekontrolliaktid. Sisekontrolliaktid on esitatud alates

2002. aastat kuni 2008. aastani. Nende sisuks on töövahenditel ja töökeskkonnas ilmnenud

puuduste ja lahenduste märkimine (nt „remontida uksed“), kuid need ei asenda riskide hindamise

puudulikkust. Tööohutuskontrolli teostamise saab lugeda nõuetekohaselt läbiviiduks vaid juhul,

kui see ei ole pelgalt näiline ja formaalne. Tegelikud riskid on jäetud hindamata, mis omakorda

suurendas riski kutsehaiguste tekkeks.

Eeltoodu põhjal luges maakohus tuvastatuks kostja poolse kohustuste rikkumise. Kostja

õigusvastane käitumine seisneb raskuste teisaldamise nõuete rikkumises, kostja ei ole läbi viinud

esmajuhendamist, mille käigus tutvustatakse töötajale ergonoomiliselt õigeid tööasendeid ja -

võtteid ega korraldanud töötajatele regulaarseid tervisekontrolle. Kohus leidis, et kostja

õigusvastase käitumise ja M.M. l tekkinud kutsehaiguse vahel esineb põhjuslik seos. Tööandja on

kohustatud kohandama töövõtted selliseks, et igapäevase töö tegemisel ei oleks töötajal

koormatud ainult üks lihasgrupp, töötajatele tuleb tutvustada ohutuid ja säästvaid töövõtteid ning

töötajatele tuleb regulaarselt teostada tervisekontrolli.

Maakohus leidis, et põhjuslik seos on ka M.M. l tuvastatud kutsehaiguse ja sissetuleku kaotuse

vahel. Arvestades M.M. kutsehaigust s.o ülekoormushaigus, on temal sisuliselt tervisele vastava

töö leidmine raskendatud. Kutsehaiguse diagnoosimisel on märgitud, et edaspidiselt on ebasobiv

raske füüsiline töö, koormus, sundasendid, korduvad ühetaolised liigutused kätele –

õlavöötmetele. M.M. l on tuvastatud töövõime kaotuse protsendiks algselt 60% hiljem 50 %.

Seega on tuvastatud ka põhjuslik seos kutsehaiguse ja sissetuleku kaotuse vahel. Eesti Töötukassa

08. juuli 2013.a otsusest nähtuvalt on M.M. töötuna arvel alates 08. juulist 2013.a.

Kohtupraktika kohaselt kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest vähemalt 40%, on

eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale

siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud

töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Kostja on küll väitnud, et ta ei ole hagejale

õigusvastaselt kahju tekitanud ja puudub mistahes seos hageja kutsehaigusega, samas ei ole kostja

tõendanud, et M.M. l 50% töövõime kaotus oleks toimunud mõnel muul põhjusel.

Vastavalt TsK §-le 448 lg-le 2 ja VÕS §-dele 1043, 1050 ei pea teisele isikule õigusvastaselt kahju

tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Maakohus leidis, et kostja

ei ole tõendanud, et ta on täitnud TTOS § 13 sätestatud nõuded ja ta ei ole kahju tekkimises süüdi.

Maakohus märkis, et kostja on süüvõimeline, kuna puuduvad vastupidist tõendavad asjaolud.

Kostja oleks saanud käituda viisil, mis oleks välistanud hagejal kahju tekkimise või seda riski

vähendanud.

Töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu hüvitamise nõude õiguse, samuti

tervisekahjustusest tingitud täiendavate kulutuste nõude õiguse annavad kannatanule TsK §-d 463

lg 1 ja 464 lg 1 ning ajutise korra p 2, VÕS § 130 lg 1. Hüvitist tuleb kostjal maksta TsK § 472 ja

ajutise korra p 17 ls 1 järgi kuumaksetena. Kohtupraktika kohaselt kui kahjuliku tagajärje

(kutsehaiguse) väljakujunemise aeg langeb osaliselt VÕS-ile eelnevasse ja osaliselt VÕS-i

järgsesse perioodi, siis kohaldatakse VÕS-i. VÕS § 136 lg 2 kohaselt tervise kahjustamise korral

tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju

iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. Kostja ei ole

hageja poolt arvestatud hüvitisele vastuväiteid esitanud.

Maakohus arvestas hageja keskmist kuusissetulekut, töövõime kaotuse suurust protsentides,

samuti hagejale makstava töövõimetuspensioni suurust, kostja poolt hüvitamisele kuuluvat

vastutuse osa s.o 68,14% ning elukalliduse indeksit. Hageja poolt avaldatud andmete kohaselt oli

hageja töövõimetuspensioni suurus alates oktoobrist 2012.a summas 136,43 eurot, alates 5.aprillist

2013.a summas 143,17 eurot, alates 5.augustist 2013.a summas 155,73 eurot ning alates 5.septembrist

2013.a summas 229,07 eurot. Alates juulist 2014.a tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis

summas 33,94 eurot. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest

põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni suurus muutumisel või

hüvitise indekseerimisel vastavalt TTOS § 312.

Maakohus leidis, et mittevaralise kahju hüvitamine 500 euro suuruses summas on mõistlik ning

arvestades hageja tervislikku seisundit ka põhjendatud. Kostja ei esitanud kahju hüvitamise

summale vastuväiteid. Maakohus rahuldas hageja nõude mittevaralise kahju osas ja mõistis

kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahjuna välja 500 eurot.

Maakohus leidis, et hageja nõue kohustada kostjat hüvitama arstliku ekspertiisi aktides ettenähtud

kõrvalkulud 83,38 % ulatuses kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

hageja poolt kantud lisakulutustest 83,38 %. Lisakulutuste eest hüvituse saamiseks peab hageja

esitama kostjale kirjalikud kuludokumendid.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Võhandu Põllumajanduse OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu

18. juuli 2014.a otsuse tühistamist ja tsiviilasja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus apellandi hinnangul oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, jättes kohtuotsuse

olulises osas põhjendamata, samuti hinnates tõendeid vastuoluliselt või jättes tõendid üldse

käsitlemata;

2) on maakohus tuvastanud, et kutsehaigus kujunes välja perioodil 1986.a kuni 2009.a, kuid

kohtuotsuses käsitletakse üksnes apellandi poolseid rikkumisi perioodil 2001.a kuni 2009.a.

Varasema perioodi kohta puuduvad viited igasugustele apellandi poolsetele rikkumistele;

3) ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi, miks luges maakohus apellandi osavastutuse suuruseks

68,14 %. Maakohus on leidnud, et kutsehaigus kujunenud välja perioodil 1986.a kuni 2009.a.

Vastustaja oli apellandi juures tööl alates 21. detsembrist 1993.a. Vastustaja oli alates 1994.a tööl

lüpsjana. Enne lüpsjana tööle asumist töötas vastustaja 1986.a kuni 1991.a sigalas seatalitajana

ning 1991.a kuni 1994.a noorkarjatalitajana. Vastustajal on etteheited töö korraldusele perioodil

1986.a kuni 1994.a, kuid mitte hilisema perioodi kohta. Neid asjaolusid hinnates saab selgeks, et

vastutuse määramine 68,14 % ulatuses perioodil 2001.a kuni 2009.a väidetavate õigusnormide

rikkumisega ei saa mitte kuidagi olla põhjendatud;

4) ei nõustu apellant maakohtu järeldusega, mille kohaselt oli üheks vastustajal kutsehaiguse

tekkimise põhjuseks apellandi poolt raskuste teisaldamise nõuete rikkumine. Vastustaja suhtes

rakendati „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete“ §-s 4 toodud

põhimõtteid. Kutsehaigus võib tekkida ka ilma, et tööandja rikuks õigusnorme;

5) ei saanud apellant rikkuda sotsiaalministri 14. detsembri 2000.a määruses nr 80 „Töötervishoiu-

ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“ sätestatut, kuna nimetatud määrus jõustus

01. märtsil 2001.a., samas kui töötaja asus lüpsjana tööle juba 1994. aastal. Töötaja on saanud

pidevat täiendõpet ning selle kohta on esitatud maakohtule hulgaliselt tõendeid;

6) ei põhine asjas esitatud tõenditel maakohtu järeldus, mille kohaselt ei korraldanud apellant

töötajatele regulaarseid tervisekontrolle. Tervisekontrollide regulaarset toimumist on kinnitanud

vastustaja ise;

7) on maakohtu järeldused mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmise osas nii faktiliselt kui

õiguslikult motiveerimata;

8) on faktiliselt ja õiguslikult motiveerimata ka maakohtu seisukohad arstliku ekspertiisi aktides

ettenähtud kõrvalkulude hüvitise 83,38 % ulatuses väljamõistmist puudutavas osas. On ebaselge,

millist taotlust ja millist arstliku ekspertiisi akti aluseks võttes on maakohus vastavasisulise nõude

rahuldanud;

9) ei ole apellant kordagi menetluse kestel nõudeid omaks võtnud, vaid on vaielnud kogu

hagiavaldusele vastu. Vastustaja täpsustas hagiavaldust (tl 73-82), mille kohaselt jäid vastustaja

nõueteks: 1) välja mõista ühekordne hüvis 3793,27 eurot ja igakuuline hüvis alates oktoobrist

2012.a 152 eurot; 2) kohustada kostjal kanda hageja ravikulud (sanatoorne tuusik igal aastal 600

eurot ja retseptiravimid vastavalt esitatud arvetele); 3) jätta hageja menetluskulud kostja kanda.

Seda maakohus teadmata põhjustel arvesse võtnud ei ole.

5. M.M. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tartu Maakohtu 18. juuni 2014.a otsuse muutmata. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud

täies ulatuses apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei pea vastustaja apellatsioonkaebust põhjendatuks ja vaidleb sellele vastu;

2) on maakohtu otsus seadusega ja faktidega kooskõlas ja küllaldaselt põhjendatud;

3) ei ole apellant esitanud apellatsioonkaebuses mingeid uusi põhjendusi ja selgitusi;

4) ei soovi vastustaja oma seisukohtade põhjendamiseks nimetada uusi asjaolusid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusnormi rikkumise tõttu osaliselt

tühistada – s.o osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tervisekahjustustest tingitud

lisakulutuste hüvitise 83,38 % ulatuses (kohtuotsuse resolutsiooni p 5). Ringkonnakohus peab

võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata,

mõistes kostjalt välja hüvitise tervisekahjustusest tingitud lisakulude katteks 68,14 % ulatuses

kirjalike kuludokumentide esitamisel, s.o retseptiravimid, taastusravi 10 päeva statsionaarset või

14 päeva ambulatoorset taastusravi aastas ning sõidukulud raviasutusse.

Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse muutmiseks

ega tühistamiseks. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt.

7. Apellant tugineb apellatsioonkaebuses jätkuvalt asjaolule, et tema ja vastustaja vaheline

töösuhe algas 1993. aastal. Ringkonnakohus järeldab sellest, et apellant ei loe ennast jätkuvalt

varasema Võhandu kolhoosi õigusjärglaseks.

7.1. Maakohus on nimetatud asjaolule andnud põhjendatud hinnangu kohtuotsuse punktis 15.

Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, mille kohaselt Võhandu

Põllumajanduse OÜ-d tuleb lugeda varasema Võhandu kolhoosi ning Võhandu Osaühingu

õigusjärglaseks. Ringkonnakohus märgib lisaks, et varasema kolhoosi reorganiseerimisel

osaühinguks saab lähtuda ka sellest, et säilis senine õiguslik identiteet ning muutus üksnes

juriidiline vorm. Mõlemal juhul on põhjendatud lugeda, et hageja ja kostja vaheline töösuhe algas

1986. aastal, mil hageja M.M. asus Võhandu kolhoosis tööle esmalt seatalitaja ja farmitöölisena.

7.2. Ringkonnakohus märgib, et õigusjärgluse puudumisele viidatakse Sotsiaalkindlustusameti

Lõuna Pensioniameti 07. juuni 2010.a otsuses nr 159/0 (I kd tl 12-16). Otsuse lk 2 märgitakse, et

Võru maakonna Võhandu Osaühingu 07.12.1995.a õiendi nr 180 kohaselt likvideeriti Võhandu

kolhoos 22.12.1993.a. Võhandu Põllumajanduse OÜ (registrikood 10210230) on maakohtute

registriosakondade keskandmebaasi 08.06.2010.a väljatrüki kohaselt eksisteeriv ettevõte.

Eeltoodu põhjal on Sotsiaalkindlustusamet asunud seisukohale, et Võhandu kolhoos on

likvideeritud õigusjärglaseta. Ringkonnakohtu arvates ei lükka eeltoodu siiski ümber maakohtu

otsuse punktis 15 esitatud põhjendusi, mille kohaselt toimus varasema Võhandu kolhoosi

reorganiseerimine Võhandu OÜ-ks ja hiljem Võhandu Põllumajanduse OÜ-ks. Asjaolu, et riik

(Sotsiaalkindlustusameti kaudu) on asunud seisukohale, et varasema Võhandu kolhoosi ja

praeguse Võhandu Põllumajanduse OÜ vahel puudub õigusjärglus, ei anna alust jätta rahuldamata

töötaja esitatud hagi kutsehaigusega tekitatud tervisekahju hüvitamiseks.

8. Asja materjalidest nähtuvalt (Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõte, II kd tl 5, samuti

töötervishoiuarsti teatis II kd tl 7) on hagejal kutsehaigus välja kujunenud perioodil 1986 – 2009,

s.o kogu pooltevahelise töösuhte kestel 24 aasta vältel. Puuduvad igasugused täpsustused, mille

kohaselt oleks kutsehaiguse väljakujunemist mõjutanud suuremas ulatuses mingi kindel periood

(nt

varasem

töötamine

1986-1991

seatalitajana

või

1991-1994

noorkarjatalitajana).

Ringkonnakohtu arvates tuleb seetõttu lähtuda eeldusest, et kutsehaiguse väljakujunemist mõjutas

ühetaolisel määral kogu kostja juures töötamise periood. Juhul kui tööandja soovis tugineda

sellele, et lüpsjana töötamine alates 1994. aastast ei saanud kutsehaiguse väljakujunemist olulisel

määral mõjutada, tulnuks tal vastavat asjaolu TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada.

8.1. Eeltoodust lähtudes ei ole ringkonnakohtu arvates asjakohased apellandi väited, et

kohtuotsuses on käsitletud üksnes tööandja poolseid rikkumisi alates 2001. aastast ning varasema

perioodi kohta puuduvad igasugused viited tööandja poolsetele rikkumistele. Isegi kui etteheiteid

tööandjale seoses tööohutuse ja töötervishoiu alaste nõuete rikkumisega on võimalik sedastada

alates 2001. aastast, seoses asjaomaste õigusaktide jõustumisega, siis kuulub ka ajavahemik 2001

– 2009 perioodi hulka, mille vältel töötajal kujunes välja (süvenes) kutsehaigus.

8.2. Töötajatele perioodilise tervisekontrolli läbiviimise kohustus kehtestati juba Vabariigi

Valitsuse 22. juuli 1992.a määrusega nr 214 „Eesti Vabariigi töölepingu seaduse rakendamise

otsuse täitmise kohta“ tagasiulatuvalt, s.o alates 1. juulist 1992. Lisaks kehtis alates 1. jaanuarist

1994.a Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 1993.a määrus nr 321 „Raskuste käsitsi teisaldamise

kohta“. Nimetatud normide kohaselt tuli hiljemalt alates 1. jaanuarist 1994.a viia läbi töötajate

eelnevat ja perioodilist tervisekontrolli tööde puhul, kus regulaarselt teisaldatakse raskusi käsitsi

(naistel pidevalt üle 7 kg, vahelduvalt teiste töödega üle 10 kg); mis on seotud pidevas sundasendis

püsimise või seismisega, tööd, mis on seotud lokaalse lihaspingega, peamiselt kämbla- ja

õlavarrelihaste pingutusega ning mis on seotud perioodilise kummardamisega üle 300 korra

vahetuses, viibimine üle 50 % vahetuse ajast sundasendis.

8.3. Ringkonnakohtu arvates on piisavalt kinnitust leidnud asjaolu, et hageja töö kostja juures

kuulus niisuguste tööde hulka, mille puhul Vabariigi Valitsuse 22. juuli 1992.a määruse nr 214 ja

19. oktoobri 1993.a määruse nr 321 kohaselt oli kohustuslik perioodiliste tervisekontrollide

läbiviimine. Seega oli tööandjal alates 1. jaanuarist 1994.a kohustus suunata töötaja regulaarselt

tervisekontrolli. Viited asjaomastele õigusaktidele sisalduvad maakohtu otsuse p-s 18.3.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt tööandja ei ole tõendanud

tervisekontrolli nõuetekohast läbiviimist enne 2006. aastat.

9.1. Perioodi kohta 1994-2009 (lüpsjana töötamine) on töötaja kutsehaigestumise uurimise raames

(II kd tl 4) kinnitanud tervisekontrollide toimumist alguses igal aastal, hiljem kahe aasta järel.

Selle perioodi kohta on esitatud ka kirjalikud tõendid, millest järelduvalt on töötaja viibinud arsti

vastuvõtul 1999.a, 2001.a, 2003.a ning edasi 2006.a, 2007.a ja 2008.a. Viimane tervisekontrolli

otsus (II kd tl 70) on kuupäevata, kuid selles märgitud järgmise tervisekontrolli aega (aprill

2012.a) ja töösuhte lõppemise aega (korraline ülesütlemine 17.05.2010) saab eeldada, et see võis

toimuda 2010.a kevadel.

9.2. Menetluses (15.10.2012.a hagiavalduse täiendus) on hageja väitnud, et tervisekontrolle

korraldati kahel korral, s.o 2007. ja 2008. aastatel. 15.01.2014.a menetlusdokumendis on hageja

esitanud vastuväited, mille kohaselt ei ole tervisekontrolli läbi viinud selleks pädevad arstid.

1999.a tervisetõendil ei ole arsti nimi loetav. 2001/2003.a tervisetõendil on perearst Anne

Ojakääru allkiri, sh kinnitus, et hageja tervis võimaldab töötada lüpsja ametikohal. Hilisemad

tervisetõendid (tervisekontrolli otsused) on allkirjastatud töötervishoiuarstide poolt.

Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et enne 2006. aastat ei saa

tervisekontrolle pidada nõuetekohaselt läbi viiduks.

9.3. Töötajate tervisekontrolli kord kehtestati Sotsiaalministri 31. mai 2000.a määrusega nr 40.

Sellest tulenevalt tuli töötajate perioodiline tervisekontroll läbi viia kvalifitseeritud

töötervishoiuarsti poolt. Määruse § 1 lg 3 kohaselt pidi tervisekontrollile eelnema ettevõtte

töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Määruse § 1 lg 4 sätestas, et töötajate tervisekontroll

toimub 1 – 3 aasta järel, vastavalt riskianalüüsi tulemustele.

Töötajate tervisekontrolli täpsustatud kord kehtestati Sotsiaalministri 24. aprilli 2003.a määrusega

nr 74. Määruse § 7 lg 2 kohaselt tuleb tööandjal säilitada tervisekontrolli otsuseid 10 aastat pärast

töötajaga töösuhte lõpetamist.

9.4. 2006. aastale eelnenud tervisekontrolli tõendite puhul puudub igasugune viide sellele, et

kontrolli oleks läbi viinud selleks pädeva väljaõppe saanud töötervishoiuarst. Ehkki toimikus on

andmeid ka töötaja tervise kontrollimise kohta enne 2006. aastat, kus perearst vm täpsustamata

kvalifikatsiooniga arst on andnud hinnanguid, mille kohaselt töötaja tervis võimaldab tal jätkata

töötamist lüpsjana, on tööandja jätnud tervisekontrolli aastatel 1994 – 2006 nõuetekohaselt

korraldamata.

10. Põhjendatud on maakohtu järeldused (kohtuotsuse p-d 18-19), et kostja juures valitsenud

töökeskkond oli seotud riskidega töötaja tervisele. Risk tulenes peamiselt raskuste pidevast käsitsi

teisaldamisest ja palju kordi sarnaste liigutuste sooritamisest, millega kaasnesid lihaspinged ja

koormus kätele, seljale ja jalgadele. Koostoimes ebasoodsa mikrokliimaga tõid need pikema aja

vältel kaasa kutsehaigestumise.

10.1. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole tööandja viinud

läbi asjakohast ja piisavat töökeskkonna riskide hindamist (kohtuotsuse p 20). Põhjendatud on

maakohtu hinnang, et tööandja esitatud sisekontrolli aktid ei tõenda töökeskkonna tingimuste

sisulist hindamist ja parandamist töötajate tervise seisukohalt.

Alates 26. juulist 1999.a kehtib Töötervishoiu ja tööohutuse seadus, mille §-s 13 sätestatakse

tööandja peamised kohustused töökeskkonna ohutuse tagamisel ning töötajate terviseriskide

vältimisel või vähendamisel.

10.2. Ka eelviidatud Sotsiaalministri 31. mai 2000.a määrusest nr 40 ja 24. aprilli 2003.a

määrusest nr 74 tulenes tööandja kohustus viia läbi töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs.

Tööandja (apellant) ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja töökohal oli läbi viidud

nõuetekohane riskianalüüs ning et oleks koostatud tegevuskavasid terviseriskide vähendamiseks

ja/või vältimiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse punktis 18.1 sisalduvate

seisukohtadega ega korda neid täies ulatuses.

10.3. Kostja esitatud töökaitsejuhendid (II kd tl 40-42 ja 43-45) ei sisalda viiteid lüpsja töös

esinevatele peamistele terviseriski põhjustavatele ohuteguritele (regulaarne raskuste teisaldamine,

ulatuslik sundasendis püsimine, lokaalse lihaspingega seotud töö, koormus kämbla- ja

õlavarrelihastele; perioodiline kummardamine). Töökaitsejuhendi punktis 1.1 üksnes viidatakse

ohututele töövõtetele, kuid puuduvad juhised, kuidas vältida eelkõige lihaspingetega ja füüsilise

koormusega kaasnevaid terviseriske.

10.4. Riskihindamise kohta on esitatud tabel „Riskihindamine Palo lüpsilaudas“ (II kd tl 48),

millel puudub märge riskihindamise läbiviimise aja kohta. Seejuures on ergonoomilisi

ohutegureid, mis võivad põhjustada füüsilise ülekoormuse haigust (töökoht, tööasend,

töövahendid) hinnatud riski tasemega 1, s.o riski on loetud vähetähtsaks ja mitte täiendavate

meetmete tarvituselevõttu eeldavaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga (otsuse p

18.2), et riskihindamise käigus on jäetud analüüsimata pikaajalise füüsilise tööga kaasnevad

reaalsed ohud töötajate tervisele. Samuti nõustub ringkonnakohus, et kostja ei ole tõendanud

töötaja instrueerimist ohutute ja ergonoomiliste töövõtete osas.

11. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus, et ehkki kohtu

poolt viidatud Sotsiaalministri 14.12.2000 määrus nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase

väljaõppe ja täiendõppe kord“ jõustus 01.03.2001.a ehk aastaid pärast pooltevahelise töösuhte

algust ja hageja tööleasumist lüpsjana 1994.a, tuli töötervishoiu- ja tööohutusalaseid põhimõtteid

rakendada ka varem alguse saanud töösuhetes. Ringkonnakohus möönab, et tööandja ei saanud

rikkuda 14.12.2000.a määrusest tulenenud kohustust viia läbi töötaja esmajuhendamine enne tööle

asumist. Samas tulenes ka teistest õigusaktidest tööandja kohustus tagada töökeskkonna ohutus ja

teha endast olenev, vähendamaks töötajate tervisele kaasnevaid riske (TTOS § 13).

Eeltoodust lähtudes on maakohus kolleegiumi arvates õigesti rakendanud kostja suhtes

osavastutust hagejal tekkinud tervisekahjustuse hüvitamisel 68,14 % ulatuses. Ringkonnakohus

jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

perioodi eest juuli 2010 kuni juuni 2014 ühekordse maksena summas 4174,01 eurot ja edaspidi

alates juulist 2014 igakuiselt 33,94 eurot, mis kuulus ümberarvestamisele töövõimekaotuse määra

muutumisel, töövõimetuspensioni suuruse muutumisel või hüvitise indekseerimisel (kohtuotsuse

resolutsiooni p 2 ja 3).

12. Apellant heitis maakohtule ette mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmise ebapiisavat

põhjendamist. Mittevaralise kahju tekkimist ei ole menetluses sisuliselt arutatud. Sellekohase

nõude esitas hageja üksnes oma esialgses hagiavalduses.

12.1. Ringkonnakohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende

asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest

välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel.

Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha

väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata

diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust

(vt ka nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-67-10, p 25).

12.2. Töösuhte lõppemise ajal (mai 2010) kehtinud VÕS § 130 lg 2 redaktsioon sätestas, et isikule

kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse

olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena

mõistlik rahasumma. Tervise kahjustamise korral tuli kahjustatud isikul seega tõendama üksnes

tervisekahjustuse tekitamist kahju tekitaja poolt. Seevastu mittevaralise kahju olemasolu tuli VÕS

§ 130 lg 2 sõnastust ja eesmärki arvestades tervisekahjustuse tekitamise korral eeldada.

Kannatanul (hagejal) ei tulnud seega mittevaralise kahju olemasolu eraldi tõendada ega selgitada.

Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte

taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte

majanduslikku olukorda, kannatanud enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid (Riigikohtu otsus

nr 3-2-1-81-05).

12.3. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas menetluses kinnitust leidnud asjaolusid arvestades on

maakohus õigesti rahuldanud mittevaralise kahju hüvitise nõude summas 500 eurot. Kohus on

põhjendanud, et hageja on kaotanud oma töövõimest 50 %. Seejuures kestis pooltevaheline

töösuhe, mille puhul tööandja ei täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi töötaja tervise kaitsmisel,

pikka aega (1986 – 2010). Seoses tervisekahjustusega ja töövõime kaotusega tekkis hagejal

elukvaliteedi langus. Hageja poolt hüvitisena nõutud summa, 500 eurot, ei ole ülemääraselt suur.

Ringkonnakohus on seisukohal, et mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmisel summas 500

eurot ei ole maakohus ületanud diskretsiooni piire, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus

maakohtu otsustusse sekkuda. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata

ka mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist puudutavas osas (kohtuotsuse resolutsiooni

p 4).

13. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, millega kohustati apellanti (kostjat) hüvitama

hagejale arstliku ekspertiisi aktides ettenähtud kõrvalkulud 83,38 % ulatuses.

13.1. Sellekohase nõude esitas hageja oma esialgses hagiavalduses. Hageja on tuginenud

Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toestuse osakonna 05.01.2010.a

otsusele nr 579705 (I kd tl 19-20) ja Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu Büroo

22.10.2010.a otsusele nr 681107 (I kd tl 21-22), millega on kindlaks tehtud M.M. osaline

töövõime kaotus kutsehaigusest tingituna. Mõlemas nimetatud otsuses on märgitud

tervisekahjustusest tingitud lisakuludena: retseptiravimid, sanatooriumituusikud 1 × aastas

10 päeva või taastusravi 14 päeva; sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi. Maakohus on nõude

rahuldamisel õigesti viidanud VÕS § 130 lõikele 1, mis on tervisekahjustusega kaasnevate

lisakulude eest hüvitise väljamõistmise aluseks.

13.2. Maakohus ei ole aga põhjendanud, millisel alusel kuulub lisakulutustest kostja poolt

hüvitamisele 83,38 %. Hageja ei suutnud vastavat asjaolu selgitada ka ringkonnakohtu

menetluses. Kuna Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti 07.06.2010.a otsuse nr 159/1

kohaselt hüvitab Sotsiaalkindlustusamet hagejale tekitatud kahju ja lisakulutused 31,86 %

ulatuses, siis on ringkonnakohtu arvates põhjendatud jätta kostja kanda 68,14 % vastavatest

kulutustest. Selles osas tuleb maakohtu otsust muuta.

Tervikuna vastab hageja nõude rahuldamine lisakulude osaliselt tööandja kanda jätmise osas

väljakujunenud kohtupraktikale. Kohus on otsuse p-s 24.3 muuhulgas selgitanud, et lisakulutuste

eest hüvitise saamiseks peab hageja esitama kostjale kirjalikud kuludokumendid.

14. Arvestades apellandi poolt maakohtu otsuse vaidlustamise ulatust ning apellatsioonkaebuse

rahuldamise ulatust (lisakulude väljamõistmine 83,38 % asemel 68,14 % ulatuses), samuti

maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust (kulude jätmine kummagi poole enda

kanda) leiab ringkonnakohus, et apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tuleb jätta apellandi

kanda.

Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna

käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud

oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et

ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise

menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/