3-14-50770/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 18.09.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50770 Haldusasi A.B. kaebus tühistada Tallinna Vangla 11.03.2014 käskkiri nr 322 ja tuvastada Tallinna Vangla toimingute – kaebaja hoidmine 30 ööpäeva jooksul ebainimlikes tingimustes külmas ja niiskes kartserikambris, kus puudub ventilatsioon ja asub lahtine tualett, samuti värskes õhus jalutuskäikudest ilma jätmine ja selle kõigega kaebaja inimväärikuse alandamine – õigusvastasus. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A.B. Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta rahuldamata kaebuse esitaja kaebus nõudes tühistada Tallinna Vangla 11.03.2014 käskkiri nr 322. 2. Rahuldada kaebuse esitaja kaebus tuvastusnõudes ja lugeda tuvastatuks Tallinna Vangla toimingute – kaebaja hoidmine 30 ööpäeva jooksul perioodil 13.03.2014-14.04.2014 kartserikambris nr 84, mis ei vastanud nõuetele sh inimväärikuse põhimõttele, samuti värskes õhus jalutuskäikudest ilma jätmine – õigusvastasus. 3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla 11.03.2014 käskkirjaga nr 322 karistati vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4 ja § 64 lg 4 alusel A.B.t distsiplinaarkorras Tallinna Vangla Kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 30 ööpäevaks.

2

2. A.B. esitas 02.04.2014 Tallinna Vangla 11.03.2014 käskkirjale nr 322 vaide. Tallinna Vangla on 29.04.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/9865-4 on jätnud A.B. vaide rahuldamata. 3. 05.05.2014 esitas A.B. Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada Tallinna Vangla 11.03.2014 käskkiri nr 322 ja tuvastada Tallinna Vangla toimingute – kaebaja hoidmine 30 ööpäeva jooksul ebainimlikes tingimustes külmas ja niiskes kartserikambris, kus puudub ventilatsioon ja asub lahtine tualett, samuti värskes õhus jalutuskäikudest ilma jätmine ja selle kõigega kaebaja inimväärikuse alandamine – õigusvastasus. Kohus võttis kaebuse oma 02.06.2015 määrusega menetlusse. 08.07.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 4. Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 11.03.2014 käskkiri nr 322 ja tuvastada Tallinna Vangla toimingute – kaebaja hoidmine 30 ööpäeva jooksul ebainimlikes tingimustes külmas ja niiskes kartserikambris, kus puudub ventilatsioon ja asub lahtine tualett, samuti värskes õhus jalutuskäikudest ilma jätmine ja selle kõigega kaebaja inimväärikuse alandamine – õigusvastasus alljärgnevatel põhjustel. 4.1. Kaebaja on seisukohal, et tema ei ole talle vaidlustatud käskkirjaga süüks pandud tegu toime pannud ega kedagi ähvardanud. Kaebaja vestles ning heitis nalja õhtusöögi jagamise ajal teiste kaaskinnipeetavatega. Kaebaja selgitab, et kuivõrd üks kinnipeetavates V. B. ütles, et ta ei lähe õhtusöögile järgi, siis kaebaja tahtis võtta ka V. B. saia, kuid valvur hakkas kaebajale midagi eesti keeles rääkima. Kuna kaebaja ei valda eesti keelt, siis ta loomulikult ei saanud aru millest. Kaebaja ütles valvurile, et ta ei saa temast aru. Siis valvur hakkas püüdma rääkida vene keelt, kuid kõik, millest kaebaja aru sai ja seda ka vaevaliselt, oli see, et kaebaja tohib võtta ainult 3 tükki saia. Kaebaja märgib, et seejärel ta jätkuvalt rääkis ja heitis nalja toidujagaja ja teiste kinnipeetavatega, võttis 3 tükki saia, suppi ja läks enda juurde kambrisse. Olles umbes 20 meetrit eemal, kaebaja pööras toidujagaja poole ja ütles: „Ma armastan sind“ (vene keeles). Kaebaja selgitab, et esiteks see oli öeldud naljaks ja mitte kuidagi ei kajasta kaebaja tegelikke tundeid tema vastu, teiseks aga kui see ka kajastaks, siis see on kaebaja isiklik asi, keda ta armastab. Seda öeldes, astus kaebaja enda juurde kambrisse ja muuseas toidujagaja Vene noormees, nagu hiljem tuli välja, isegi ei kuulnud 20 meetri kauguselt, mida kaebaja talle ütles. Seevastu eestlane valvur, vähe sellest, et kuulis midagi valesti, ja lisaks sellele võttis miskipärast kaebaja poolsed toidujagajale öeldud sõnad enda aadressile. Kaebaja leiab, et selles, et ta heitis nalja teiste kinnipeetavatega või toidujagajaga, pole kaebaja meelest küll midagi kriminaalset. Lõppkokkuvõttes viidi kaebaja lukustavasse kambrisse üle, kus teda hoiti 10 ööpäeva kinni, seletades seda sellega, et kaebaja väidetavalt kedagi ähvardas. Kaebaja on seisukohal, et tema pole kedagi ähvardanud, samuti ei öelnud kaebaja jämedusi ja kedagi ei solvanud. Kaebaja kirjutas ka eeltoodu kohta seletuskirja, kuid vaatamata sellele määrati kaebajale 11.03.2014 käskkirjaga nr 322 30 ööpäeva kartserit. 4.2. 13.03.2014 paigutati kaebaja ebainimlike tingimustega kartserihoone kambrisse nr 84. Kaebaja selgitab, et kambris oli väga niiske ja külm. Oli selline külm, et kaebajal tuli magada rõivastes, nimelt pükstes ja kampsunis, sokkides, t-särgis. Selline niiskus, et kui hommikul kell 6:00 kaebajalt madrats ära võeti, siis see oli üleni niiske, madratsil olid niisked umbes jalgpalli suurused laigud. Kaebaja on seisukohal, et kambris puudus täielikult ventilatsioon. Tualett on nõukogude tüüpilihtsalt auk põrandas, mis asub kambri nurgas, ja sellel pole ei seinu ega uksi ning sellest tuleb väga tugev ebameeldiv lõhn. Kaebaja märgib, et ta oli sunnitud sööma tualetist kõigest 2 meetrit eemal. Lisaks väidab kaebaja, et teda mõnitati varjamatult. Kaebajale anti välja 170 cm pikkune madrats ja tekk kaebaja 190 cm kasvu juures, seega pidi kaebaja terve öö magama konksu

3

tõmmates, mis omakorda valmistas kaebajale füüsilisi kannatusi, sest tal polnud võimalik ennast normaalselt välja sirutada. Kaebaja magas öö läbi konksu tõmmates, millest tal selg kangesti väsis ja valutas. Lisaks sellele oli kaebaja kogu 30 päeva jooksul kartserihoones viibides värskes õhus jalutuskäigust ilma jäetud, sest seal, kus jalutuskäik läbi viiakse (jalutusbokside kohal), on pandud püsti katus, mis meenutab miskit pööningu sarnast, kuhu ei sattu vajalikul määral ei värske õhk ega päikese valgus. Suvel palaval ajal tekkib seal kasvuhoone efekt. 17.03.2014 pöördus kaebaja ülalkirjeldatud probleemidel kaebusega Tallinna Vangla direktori poole, kuid reaktsiooni kogu kaebaja 30 ööpäeva jooksul kartserihoones viibitu eest ei järgnenudki. Seega arvab kaebaja, et Tallinna Vangla varjamatult irvitab kaebaja üle ja korraldab piinamisi ja alandab kaebaja inimväärikust rikkudes kaebaja inimõigusi ja tekitades psühholoogilist – moraalset ja füüsilist kahju kaebaja tervisele, sest kaebaja ei sooritanud mitte mingeid seadusevastaseid toiminguid. Isegi kui kaebaja oleks sooritanud mingi õigusrikkumise, siis see ei anna Tallinna Vanglale õigust kaebaja üle irvitada, korraldades piinamisi ja hoides kaebajat kartserihoones ebainimlikes tingimustes, rikkudes kaebaja inimõigusi ja rikkudes kõiki seadusi ja õigusakte, kuna CPT/inf (2014) visiit Eestisse 30.05.2012 aasta – 06. juuni, p 57 ütleb: panna kartser kinni. 4.3. Kaebuse täienduses selgitab kaebaja, et seda, mis puudutab jalutusbokse, siis suuruse poolest suurim on 245 x 180 =4,4 m2 (Õ.K. 6.11.2012 nr 7-4/120813/1205055), muud boksid, kus kaebaja jalutas, on kordi väiksemad. Lisaks veel värske õhu puudumine, sest jalutusbokside kohale on ehitatud katus. Kaebaja leiab seoses Tallinna Vangla poolt teostatud õhu niiskuse ja temperatuuri mõõtmistega hoones endas, et seda ei tohi hinnata vangla kasuks oleva tõendina, sest nähtuvalt vangla vastusest, polnud need mõõtmised teostatud spetsiaalselt akrediteeritud firma ega antud valdkonnas spetsialisti poolt, vaid Tallinna Vangla tavatöötaja (valvuri) poolt. Vastuseks Tallinna Vangla seisukohale, et kartseri hoones (K-1) mängib vali muusika, kuna kinnipeetavad kõvasti karjuvad, leiab kaebaja, et see one ettekääne ja kaebaja ei pea kannatama seetõttu, et mingi kinnipeetav kõvasti karjub. Kaebaja on seisukohal, et selliste vangide puhul vangla peaks leidma muud mõjutusvahendid, mitte aga oma käitumisega kahjustama neid kinnipeetavaid, kes on rahulikult. Lisaks sellele on olemas Riigikohtu lahend nr 3-3-1-17-14. 4.4. Kaebaja lisab, et paigutades kaebaja karistuseks hoonesse K1, karistas Tallinna Vangla kaebajat sisuliselt paigutamisega tualetti, kus on väga ebameeldiv lõhn, sest teistmoodi ei saa neid ruume nimetadagi. 4.5. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla kohustus on tagada kinnipeetavate isikute õigus nende inimväärikuse austamisele. Soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistik (REC(2006)2) ei ole küll õiguslikult siduv, kuid seda tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.09.2009 määrus nr 3-3-1-95-08, p 9). Tallinna Halduskohus on oma 05.11.2014 määruse nr 3-14-51668 punktis 14 omakorda märkinud, et „kuigi Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitused ei ole siduvad, võib neid kinnipidamistingimustele minimaalsete nõuete määramisel tõlgendada põhiõiguste kaitse minimaalse standardina“. Kaebaja leiab, et Euroopa Vanglareeglistiku punktid 1, 2, 3, 18 ei olnud samuti täidetud ja seda tõendavad ka asjale lisatud fotod ning CPT 30.05-06.06.2012 Eesti-visiidi järel koostatud aruande punktid 56 ja 57. Eeltooduga loeb kaebaja tõendatuks Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 rikkumise (piinamine, julm ja väärikust alandav kohtlemine ja karistamine). Kaebaja on seisukohal, et tulenevalt kohtule varem esitatud tõenditest ning kõigest ülaltoodust on selge, et ööpäevaringne kinnipidamine ülalmainitud tingimustes ei ole midagi muud kui piinamine ja alandav kohtlemine.

4

VASTUSTAJA SEISUKOHT 5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 5.1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 11.03.2014 käskkirja nr 322 õiguspärasus. Vastustaja viitab Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 63 lg-le 1 ja Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (Kodukord) punktile 1.11.1 ning selgitab, e vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes A.B. distsipliinirikkumine selles, et 02.03.2014 kella 17.55 paiku kasutas ta pöördumises ähvardava sisuga väljendit. Vaide esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud Tallinna Vangla valvur Alo Hanssoni 02.03.2014 ettekandega nr 515. Ettekandest nähtub, et 02.03.2014 kell 17.55 neljanda üksuse teisel korrusel toidujagamise ajal tuli toitu võtma IV üksuse II korruse kambri 35 kinnipeetav A.B.. Kinnipeetav tahtis võtta lubatud kolme saia viilu asemel kuus saia viilu, teise kinnipeetava eest, kuid kinnipeetavale selgitatud, et iga kinnipeetav peab ise oma toidule järgi tulema. Kinnipeetav täitis korralduse ja võttis lubatud toidukoguse, kuid tagasi kambri poole liikudes ütles valvurile ähvardava sisuga väljendi „Ja tebe sleduši ubju“. A.B.t teavitati 06.03.2014 distsiplinaarmenetluse alustamisest, tutvustades talle 02.03.2014 ettekannet nr 515. A.B.le anti võimalus anda selgitusi, mida A.B. ka 06.03.2014 kasutas. A.B. selgituste kohaselt ei öelnud mitte keegi mitte kellelegi mingeid jämedusi, rääkimata ähvardamisest, rääkimata sellest, et keegi oleks öelnud jämedusi valvurile või ähvardanud teda. Distsiplinaarmenetluse käigus on vangla ka võtnud kirjalikud seletused teistelt kinnipeetavatelt, kes antud sündmuse juures viibisid. Samuti on distsiplinaarmenetluse läbiviija tutvunud videosalvestisega sündmuse kohta. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditele tuginedes on vangla asunud õiguspäraselt seisukohale, et A.B. on toime pannud distsipliinirikkumise. Kuigi A.B. eitas ka distsiplinaarmenetluse käigus rikkumist ja märkis, et ta ei ole kedagi solvanud ega ähvardanud, ei saa isiku ütlusi pidada usaldusväärseteks. Menetluse käigus on menetleja veenvalt põhjendanud, miks vanglateenistuse ametniku kirjalikus ettekandes märgitut võib pidada usaldusväärsemaks kui A.B. selgitusi. A.B. poolt kasutatud väljend on oma olemuselt ähvardav. Ähvardava sisuga väljendi kasutamine suhtlemisel vanglateenistujaga on ilmselgelt lubamatu ning on vastuolus Tallinna Vangla kodukorra punktist 1.11.1 tulenevate nõuetega, seega on tegemist rikkumisega, mille eest võis isikut karistada distsiplinaarkorras. A.B. poolt tehtud avaldus kujutab endast ohtu vangla julgeolekule ja tegemist on raske rikkumisega. Vanglal on raske hinnata, kas kinnipeetav kasutab ähvardavaid väljendeid üksnes oma emotsionaalse pinge maandamiseks või mõtleb neid tõsiselt. See sunnib vanglat taolistele ähvardustele reageerima ning võtma tarvitusele meetmeid, et selliste ähvarduste kasutamist tulevikus ära hoida. Distsiplinaarkaristuse määramine on seejuures sobivaks meetmeks, mille eesmärgiks on kinnipeetava kallutamine käituma tulevikus õiguspäraselt. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjaga määratud karistus on proportsionaalne. Vaidlustatud käskkirjas on veenvalt põhjendatud ja piisavalt kaalutud A.B.le rikkumise eest määratud distsiplinaarkaristust. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 11.03.2014 käskkiri nr 322 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. A.B. on oma 05.05.2014 kohtule esitatud kaebuses märkinud, et tema ei ole kedagi solvanud, jämedusi rääkinud ega ähvardanud. Kohtule esitatud kaebuses märgib A.B., et pärast A. Hanssonilt selgituste saamist selle kohta, et lubatud on võtta vaid kolm viilu saia, võttis ta 3

5

viilu saia ja supi ning siirdus enda kambri suunas. A.B. selgituste kohaselt olles umbes 20 meetrit eemal pöördus ta toidujagaja poole ja ütles „Ja tjeba ljublju“. Tallinna Vangla on seisukohal, et A.B. väide ei anna alust kahelda vanglaametnik A. Hanssoni poolt 02.03.2014 ettekandes nr 515 märgitu õigsuses. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et A.B. rikkumisele eelnes vahetult A.B. ja vanglaametnik A. Hanssoni vahel vestlus, mille käigus valvur A. Hansson selgitas A.B.le, et teise kinnipeetava eest ei ole lubatud võtta saia. Seega oli tegemist situatsiooniga, kus kaebaja ei saavutanud endale meelepärast tulemust ja võis tunda teatud emotsionaalset pinget. Ei ole usutav, et isiku jaoks ebasobiva ja vastumeelse tulemuse saavutamisel pöördus A.B. hoopis sündmuse juures vahetult mitte osalenud toidujagaja poole naljatades. Tallinna Vangla märgib, et valvur A. Hansson on Tallinna Vanglas teenistuses valvurina alates 2008. aastast. A. Hansson on lõpetanud vanglaametniku eriala Sisekaitseakadeemias, tema teenistuskäik on olnud laitmatu. Tallinna Vangla ei ole tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust arvata, et A. Hansson on esitanud sündmuse kohta tõele mittevastavaid andmeid. Tallinna Vangla on seisukohal, et vanglateenistuse ametnikul A. Hanssonil puudus alus valeandmete esitamiseks ettekandes. Samal ajal on kaebajal ilmselge motiiv eitada distsipliinirikkumist, kuna soovib pääseda distsiplinaarkaristusest. 5.2. Tallinna Vangla toimingute, mis seisnes kaebaja hoidmises 30 ööpäeva jooksul ebainimlikes tingimustes külmas ja niiskes kartserikambris, kus puudub ventilatsioon ja asub lahtine tualett, samuti värskes õhus jalutuskäikudest ilma jätmine ja sellega kaebuse esitaja inimväärikuse alandamine – õigusvastasuse tuvastamine. 5.2.1. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastavalt VangS § 651 lg 1 peab kartser vastama käesoleva seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavad nõuded“ (edaspidi Määrus nr 38) punkt 5 näeb ette, et eluruumi igal elu-, tööja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nende piisava loomuliku valgustatuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8. Nimetatud määruse nr 38 punkti 7 kohaselt peab õhu temperatuur eluruumis olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimese pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18° C. Punkti 8 kohaselt on eluruumi siseõhu optimaalne niiskus 40-60 protsenti. Nimetatud määruse kohaselt peab eluruum olema varustatud klosetiga või selle puudumisel kloseti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal. VangS § 651 lg 3 kohaselt ei ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla territooriumil käesoleva seaduse §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 7 lg 4 sätestab, et kartseri sisustusse kuuluvad: 1) päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid; 2) põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris; 3) võimaluse korral valjuhääldi; 4) riidenagi; 5) pesemiskoht; 6) wc. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine,

6

karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Tulenevalt VangS § 65 lg-st 1 pööratakse üldjuhul kartserikaristus kandmisele kohe. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 11.03.2014 käskkirjaga nr 322 määratud kartserikaristus pöörati täitmisele 13.03.2014, mil A.B. paigutati kartserikambrisse nr 84 (tl 70). Karistuse kandmine lõppes 12.04.2014. 5.2.2. Tallinna Vangla selgitab, et kartserikambris nr 84 on olemas osaliselt sundning osaliselt loomulik ventilatsioon. Kartserikambris viibival kinnipeetaval on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Tallinna Vangla selgitab, et kartserikamber, milles viibis A.B., asub kartserihoone 2. teisel korrusel. Tallinna Vangla ei ole perioodil, mil kaebuse esitaja viibis kartserikambris nr 84, teostanud antud kambris sisekliima mõõtmisi. Küll aga on vangla teostanud sisekliima mõõtmisi ajavahemikul 1.04.2014-07.04.2014 kartserikambrites nr 71-79, mil kambrite siseruumide temperatuur oli vahemikus 18,3 – 21,60C (tl 71). Siseruumide temperatuur vahemikus 18,3 – 21,6° C vastab eluruumi temperatuurile kehtestatud nõuetele. Kartserikambreid köetakse kaugküttevõrgust, mis tagab kambrites ühtlase temperatuuri, mistõttu ei saanud temperatuur kambris nr 84 erineda teistes kartserikambrites mõõdetud sisetemperatuurist. Arvestades ka asjaolu, et kartserikambrid, milles mõõtmisi teostati, asuvad kartserihoone 1. korrusel ja üldjuhul on 2. korruse kartserikambrites, milles viibis ka kaebaja, siseruumide temperatuur isegi mõnevõrra kõrgem, ei ole kaebaja väited külma ja liigniiskuse kohta tõele vastavad. Samuti ei vasta tõele kaebuse esitaja väited selle kohta, et kambris puudus täielikult ventilatsioon. 5.2.3. Tallinna Vangla on seisukohal, et A.B.le on tagatud jalutuskäik värskes õhus. Tulenevalt kodukorra lisast 1.7 toimuvad kartserihoones viibivate kinnipeetavate jalutuskäigud ajavahemikul 08.10-11.50 ja 13.00-17.00. Jalutuskäigud toimuvad kambrite kaupa kartserihoone jalutusboksides. Tallinna Vangla märgib, et kaebuse esitaja ei ole väitnud, et Tallinna Vangla poleks talle taganud igapäevaselt jalutuskäiku jalutusboksis. Seega puudub vaidlus selles osas, et Tallinna Vangla poleks võimaldanud igapäevaselt A.B.l jalutada jalutusboksis. Küll aga on kaebuse esitaja seisukohal, et teda oli ilma jäetud jalutuskäigust värskes õhus seetõttu, et jalutusbokside kohale on paigaldatud katus, kuhu ei satu vajalikul määral ei päikesevalgus ega ka värske õhk. Samuti leiab A.B., et suvel tekib jalutusboksides kasvuhoone efekt. Tallinna Vangla selgitab, et 2013. aastal paigaldati kartserihoone jalutusboksidele läbipaistvast plastist katus. Katuse paigaldamise eesmärgiks oli pakkuda jalutusboksis jalutuskäigu ajal viibivale isikule kaitset sademete eest. Kuna jalutusboksides puudub äravoolusüsteem, siis kogunes enne katuse olemasolu vihma – ja lumesaju korral sademed jalutusboksi, mistõttu ei olnud võimalik varasemalt vihmaja lumesaju korral jalutusboksides kuivades tingimustes jalutada. Kaebuse esitaja viibis kartserihoones ajavahemikul 13.03.2014-12.04.2014 ja seega on asjasse puutumatud kaebuse esitaja väited suvel jalutusboksis tekkiva kasvuhoone efekti kohta. Samas märgib Tallinna Vangla, et vastavasisuline väide ei vasta ka tõele. Nimelt kontrollis Tallinna Vangla 2013. aasta suveperioodil jalutusbokside temperatuuri pärast sinna katuse paigaldamist ja tuvastas, et jalutusboksi temperatuur erines vaid väga väikeses osas välistemperatuurist. Tallinna Vangla selgitab, et jalutusbokside peale paigaldatud võre ja plastist katuse vahel asuvad avatud õhutusluugid, mille kaudu on tagatud pidevalt värske õhu juurdevool. Seega on Tallinna Vangla taganud A.B.le jalutuskäigu värskes õhus ja järginud õigusaktidest tulenevaid nõudeid.

7

5.2.4. Tallinna Vangla on seisukohal, et täpsemaid nõuded WC-le ei ole vanglate osas kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette, milline peab tualett olema. Kartserikambris nr 84, kuhu kaebuse esitaja oli paigutatud, ei ole küll tualettpotti, kuid ihulisi vajadusi oli kaebajal võimalik rahuldada. Kartserikambri 84 tualeti kohal on toru, millest hakkab vesi jooksma, kui keerata lahti kraanikausi kohal olev kraan. Kanalisatsioonist võis küll tulla ebameeldivat lõhna, kuid selle vältimiseks on WC äravoolu sulgemiseks korgid, mille kasutamisel kambris ebameeldivat lõhna tunda ei ole. Kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav ja selleks väljastatakse kartseris kord nädalas kinnipeetavatele wc-puhastusvahend, millest üldjuhul piisab nädalaks. Vastavalt vajadusele väljastab vangla ka täiendavalt puhastusvahendit, kui kartseris viibiv kinnipeetav selleks soovi avaldab. Lisaks on kartserikambris, sh kambris nr 84, milles paiknes A.B., olemas tualetihari. Puhastusvahendi kasutamine tagab tualeti puhtuse ja eemaldab ebameeldiva lõhna. Koos voolava vee, puhastusvahendi ja tualettharja kasutamisega oli kaebuse esitajal võimalik tagada tualettnurga puhtus ning koos korgi kasutamisega vältida äravoolutorust tulla võivat ebameeldivat lõhna. Tallinna Vangla selgitab, et A.B. viibis kartserikambris üksi. Tulenevalt VangS § 45 lõikest 2 on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Ka VangS § 67 p 4 kohustab kinnipeetavat suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad eluja olmeruumid. Seega sai kartserikambri üldise korra ja puhtuse tagada kaebaja ise ja selleks oli tal õigus küsida koristusvahendeid. Tallinna Vangla on seisukohal, et A.B.l oli endal võimalus hoolitseda tualeti puhtuse eest ja ainuüksi asjaolu, et tualett oli kartserikambrist eraldamata, ei saa käsitleda kaebaja inimväärikust alandavana. Tallinna Vangla lähtub kinnipeetavate elamistingimuste nõuete täitmisel Määrusega nr 38 vastuvõetud sätetest. Määruse nr 38 p 1 sätestab, et eluruumidele esitatavate nõuete eesmärk on inimestele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine ning punkti 2 kohaselt peab eluruum võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise. Määruse nr 38 punktis 12 sätestatu kohaselt võib eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta käesolevate nõuete punktidele 3-10, edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi või renoveerimise korral tulevad eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt käesolevatele nõuetele. Tallinna Vangla puhul on tegemist vana ühiselamutüüpi vanglaga, mille hooned on valminud enne ehitusseaduse vastuvõtmist ning seega ajal, mil eluruumidele kehtisid teised nõuded. Käimas on ettevalmistused uue Tallinna Vangla ehituseks. Tallinna Vangla on seisukohal, et kartserikamber nr 84 vastas kõikidele VSKE-s sätestatud nõuetele ning kuigi nimetatud tingimused võisid kaebajale olla ebamugavad, ei saa neid kindlasti käsitleda inimväärikust alandavatena. 5.3. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole oma kaebuses välja toonud tema enda ega üldisi huve ning sellest tulenevalt puudub tal tuvastamiskaebuse kaebeõiguse eelduseks olev põhjendatud huvi. Seda põhimõtet on toetanud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 22.12.2005 otsuses nr 3-3-1-69-05. HKMS § 6 lg 3 p-i 2 alusel võib kaebusega taotleda kahju hüvitamist, kuid siinkohal tuleb hinnata seda, kas kahju hüvitamine saab olla igal juhul põhjendatud huviks. Paljasõnalist kaebaja kahju hüvitamise taotluse esitamist tulevikus ei saa lugeda põhjendatud huviks. Tallinna Vangla on seisukohal, et kuna antud juhul ei ole Tallinna Vangla käitunud õigusvastaselt ning miski ei viita sellele, et kaebuse esitajale oleks tekitatud mittevaralist kahju, siis puuduvad alused kahju hüvitamiseks. Sellest tulenevalt ei saa olla ka kahju hüvitamine antud asjas põhjendatud huviks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Distsiplinaarkäskkirja tühistamise nõude rahuldamiseks alused puuduvad, kuid kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamise

8

nõudes tuleb kaebus rahuldada. Kohus käsitleb alljärgnevalt esmalt distsiplinaarkaristuse õiguspärasust ning seejärel võtab seisukoha kartserikambri tingimuste õiguspärasuse kohta. 7. Käesolevas asjas on seoses Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 11.03.2014 käskkirjaga nr 322 tuvastatud järgmised asjaolud: 7.1. Tallinna Vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav A.B.t Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 11.03.2014 käskkirjaga nr 322 Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 30 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt piirati käskkirjaga kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §- de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) saavutamiseks, sest kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise. Käskkirja kohaselt seisnes A.B. rikkumine selles, et ta kasutas pöördumises ähvardava sisuga väljendit. Käskkirjast nähtub, et distsipliinirikkumise kohta on 02.03.2014 neljanda üksuse valvuri Alo Hanssoni poolt kirjutatud ettekande nr 515, mille kohaselt 02.03.2014 kell 17.55 neljanda üksuse teisel korrusel toidujagamise ajal tuli toitu võtma IV üksuse II korruse kambri 35 kinnipeetav A.B.. Kinnipeetav tahtis võtta lubatud kolme saia viilu asemel kuus saia viilu, teise kinnipeetava eest, kuid kinnipeetavale selgitatud, et iga kinnipeetav peab ise oma toidule järgi tulema. Kinnipeetav täitis korralduse ja võttis lubatud toidukoguse, kuid tagasi kambri poole liikudes ütles valvurile ähvardava sisuga väljendi. (tl 67-68 pöördel) 7.2. A.B. esitas 02.04.2014 Tallinna Vanglale vaide (tl 49-53), mille Tallinna Vangla jättis 29.04.2014 vaideotsusega rahuldamata (tl 13 ja selle pöördel). 7.3. Koos vaidega esitas A.B. ka pöördumise seoses kinnipidamistingimustega kartseris. Tallinna Vangla vastas A.B. pöördumisele oma 05.05.2014 vastusega selgitustaotlusele nr 5- 15/14/9865-5 (tl 34 ja selle pöördel). 8. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas kaebaja kasutas vanglaametniku suhtes ähvardavat väljendit rikkudes sellega Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (Kodukord) p 1.11.1 tulenevat nõuet, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. 8.1. Kohus leiab nõustudes vastustajaga, et distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud, et A.B. rikkus Kodukorra punktist 1.11.1 tulenevat nõuet. Kohus jagab Tallinna Vangla seisukohta selles, et kuigi A.B. eitas ka distsiplinaarmenetluse käigus ähvardava väljendi kasutamist, ei saa isiku ütlusi pidada usaldusväärseteks. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas veenvalt põhjendanud, miks vanglateenistuse ametniku kirjalikus ettekandes märgitut võib pidada usaldusväärsemaks kui A.B. selgitusi ning millistele tõenditele tuginedes vangla on otsuse langetanud. Vastustaja märgib kohtu arvates õigesti, et distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et A.B. rikkumisele eelnes vahetult A.B. ja vanglaametnik A. Hanssoni vahel vestlus, mille käigus valvur A. Hansson selgitas A.B.le, et teise kinnipeetava eest ei ole lubatud võtta saia. Nimetatud sündmusi kirjeldas ka kaebaja ise. Seega ei ole vaidlust vastava intsidendi toimumise üle. Kohus leiab nõustudes vastustajaga, et tegemist oli situatsiooniga, kus kaebaja ei saavutanud endale meelepärast tulemust ja võis tunda sellest tulenevalt teatud emotsionaalset pinget. Kohus

9

jagab vastustaja seisukohta ka selles, et eluliselt ei ole usutav, et isiku jaoks ebasobiva ja vastumeelse tulemuse saavutamisel pöördus A.B. hoopis sündmuse juures vahetult mitte osalenud toidujagaja poole naljatades ja öeldes „Ja tjeba ljublju“, kui ettekande nr 515 kohaselt kasutas kaebaja aga valvuri suhtes ähvardava sisuga väljendit „Ja tebe sleduši ubju“. Asjaolu, et kaebaja midagi ütles, kinnitavad ka distsiplinaarmenetluse käigus kogutud muud tõendid sh kaaskinnipeetavad (vt tl 60-64). Kuigi kaaskinnipeetavad väidavad, et nad ei kuulnud, mida A.B. täpselt ütles, ei saa sellest järeldada, et A.B. ei oleks kasutanud ähvardava sisuga väljendit, kuna arvestada tuleb ka vangla subkultuuri ning selles kehtivat kirjutamata reeglit, et kaasvangide peale ei kaevata. Seejuures ei kinnita kaaskinnipeetavad ka kaebaja sõnu nagu oleks ta öelnud „Ja tjeba ljublju,“ mis lubab järeldada ettekande õigsust. Kohtu arvates kinnitavad valvuri ettekannet kaudselt ka kinnipeetavate Arkadi Antonovi ja Sergei Vatutini seletused, millest nähtub, et pärast intsidenti tuli korrapidaja (valvur A. Hansson) kambrisse nr 35 „olles rahulolematu“ (A. Antonovi seletuskiri)ja nad „rääkisid kõrgendatud toonil“ (tl 61- 64). Kohtu on seisukohal, et valvuril poleks olnud mingit põhjust nii käituda, kui kaebaja ei oleks temale suunatuna kasutanud ähvardavat väljendit. Kaebaja ei ole välja toonud, et ettekande nr 515 koostanud vanglaametniku Alo Hanssoni ja kaebaja vahel ei ole olnud mingit isiklikku konflikti või vaenu. Ka see omakorda kinnitab seda, et Alo Hanssonil puudus igasugune tõsiseltvõetav põhjus valeettekande koostamiseks. Kodukorra punktist 1.11.1. tulenevalt on keelatud igasugune ähvardavate väljendite kasutamine. Olukorras, kus isik kasutab vanglaametnikuga suhtlemisel ähvardavat väljendit ja kasutatud väljend on oma sisult vanglaametnikule arusaadav on vanglal õigus ka antud väljendite kasutamise eest karistada. 8.2. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et ta ei ole tutvunud vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja ja Tallinna Vangla kodukorraga. Seega leiab kohus, et kaebaja oli teadlik nendest tulenevatest kohustustest ja et nende eiramise näol on tegemist süülise käitumisega. 8.3. Kuigi kaebuse esitaja ei ole otsesõnu märkinud, et määratud karistus ei olnud proportsionaalne peab kohus vajalikuks märkida, et vaidlustatud käskkirjas ja selle alusmaterjalidest distsiplinaarmenetluse protokollis on arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistusliigi valikut ja karistuse pikkust. 30-ööpäevane kartserikaristus on kohtu hinnangul proportsionaalne toimepandud rikkumisega, kuivõrd kinnipeetavate distsipliinirikkumised, mis on seotud vanglaametniku ähvardamisega ohustavad oluliselt vangla julgeolekut. Samuti on karistuse määramisel arvestatud raskendava asjaoluna kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu (20), mille hulgas on 6 samalaadse rikkumise eest määratud distsiplinaarkaristust. Käskkirjas märgitud kaalutlustest nähtub mh, et: „/…/kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamiseks ei ole otstarbekas määrata noomitust ja isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks kuna tegemist on liiga leebete karistustega toimepandud rikkumise eest. Ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine, ei ole otstarbekas, kuna kinnipeetaval ei ole toimunud neid korrapäraselt. Samuti ei täidaks oma eesmärki kinnipeetava töölt eemaldamise määramine kuni üheks kuuks, kuna kinnipeetav ei ole rakendatud tööle. Kartserisse paigutamine toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ning seeläbi teeks tema karistusest ka vajalikud järeldused. Suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele on proportsionaalne ja kõige efektiivsem kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega 30 ööpäevaks. /…/“. Kohus leiab, et vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ega välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Kaebuse esitaja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid ning ka kohtumenetluses ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistusliigi ja määra valiku ja põhjendatuse. Läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingud on

10

kohtu hinnangul fikseeritud ettenähtud korras ega sisalda vigu, mis tingiks käskkirja tühistamise. 8.4. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud haldusaktis on õigesti leitud, et kaebaja rikkus süüliselt VangS § 67 p 1 ning Kodukorra p 1.11.1. toodud kohustusi, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt kartserisse paigutamisega 30 ööpäevaks. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetamisel ja karistuse määramisel on vastustaja rakendanud kohaselt kaalutlusõigust ja toonud selgelt välja kaalutlused, miks kaebajale määrati käskkirjas toodud karistus. Vastustaja on kaalutlusõigust teostanud kooskõlas oma volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestanud olulisi asjaolusid ning kaalunud põhjendatud huve. Määratud karistus on proportsionaalne ja vastab rikkumise raskusastmele. Seega on Tallinna Vangla 11.03.2014 käskkiri nr 322 õiguspärane. 9. Teiseks taotles kaebaja tuvastada Tallinna Vangla toimingute – kaebaja hoidmine 30 ööpäeva jooksul ebainimlikes tingimustes külmas ja niiskes kartserikambris, kus puudub ventilatsioon ja asub lahtine tualett, samuti värskes õhus jalutuskäikudest ilma jätmine ja selle kõigega kaebaja inimväärikuse alandamine – õigusvastasus. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 1 esimene lause sätestab, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 7 ja 8 ning nende alapunktides märgitut, oli kaebaja paigutamine kartserisse õiguspärane. Küll on aga vaidluse all küsimus, kas kartseritingimused kambris nr 84 olid õiguspärased või mitte ja sellest tulenevalt küsimus „Kas kaebaja hoidmine seal oli õiguspärane või mitte?“. 9.1. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja viibis Tallinna Vangla inspektorkontaktisiku 11.03.2014 käskkirja nr 322 alusel kartserikambris nr 84 perioodil 13.03.2014- 12.04.2014 (vt poolte seisukohad ja tl 70). 9.2. Kaebuse esitaja on oma tuvastusnõuet põhistades esiteks seisukohal, et kartserikamber nr 84 ei vastanud nõuetele, kuna seal oli niiske ja külm, kambris oli lahtine tualett ning puudulik ventilatsioon. Vastustaja vaidleb sellele vastu. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele. VangS § 45 lg-st 1 ja § 651 lg-st 1 koosmõjus tuleneb, et kambris peab olema tagatud ka elutegevuseks vajalik temperatuur. Kaebuse esitaja leidis, et temperatuur ei vastanud nõuetele ja kambris oli väga niiske ja külm. Tallinna Vangla on kohtule selgitanud, et kambris nr 84 ei ole vastaval ajavahemikul kambri temperatuuri mõõtmisi teostatud, kuid seda on tehtud esimese korruse kartserikambrites ning temperatuurid vastasid nõuetele (vt tl 71). Vastustaja leiab, et kuna keskküttesüsteem vanglas on ühine, ei saanud teisel korrusel asuvas kartserikambris olla temperatuurid oluliselt erinevad. Lisaks on vastustaja esitanud kohtule tabeli õhuniiskuse mõõtmiste kohta kambris nr 84, kuid seda erinevate ajavahemike kohta aastal 5.11.2010- 15.04.2013 (tl 130). Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole vastustaja kohtule esitatud tõenditega ümber lükanud kaebuse esitaja väidet kartserikambris perioodil 13.03.2014-12.04.2014 olnud madala temperatuuri ja suure õhuniiskuse kohta. Kohus leiab, et kuivõrd kohtule esitatud andmetest ei nähtu üldse, kes on mõõtmised teostanud, dokumentidel puuduvad allkirjad, samuti andmed millist seadet on mõõtmiseks kasutatud, siis

11

ei saa Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud kartserikambrite temperatuuride (tl 71) ja õhuniiskuste (tl 130) mõõtmiste tulemusi usaldusväärse tõendina asja lahendamisel arvestada. Kohus märgib, et küsis menetluses vanglalt konkreetselt üle, kas vanglal on olemas andmed, kes mõõtmised teostas jne, kuid vangla vastuse kohaselt teostavad mõõtmisi vanglaametnikud, kes kannavad tulemused tabelisse, mõõtmise kohta aruannet või protokolli ei koostata. Kohus leiab, et sellisest mõõtmise korraldusest tulenevalt ei ole sisuliselt mingilgi määral tagatud mõõtmisandmete tulemuste aja, koha ja sisu autentsus ja tulemuste tõendina arvesse võtmiseks vajalik kontrollitavus. Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et mõõtetulemuste õigsuse seisukohalt on asjakohane silmas pidada ka kehtivat mõõteseadust. Vastavalt mõõteseaduse § 5 lg 1 loetakse, et mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud …. , järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Käesoleval juhul ei suutnud vastustaja tõendada, et esitatud mõõtetulemused oleksid saadud ja fikseeritud eeltoodud nõudeid järgides. 9.3. Riigikohus on oma 21.04.2010 lahendis nr 3-3-1-14-10 sedastanud: „Kolleegium märgib tõendamisega seoses täiendavalt, et Eesti Vabariik on ratifitseerinud ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivse protokolli; samuti piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokollid. Nimetatud konventsioonide alusel teevad rahvusvahelised sõltumatud asutused korrapäraseid külastusi kinnipidamiskohtadesse. Külastuste eesmärgiks on muu hulgas inimväärikust alandava kohtlemise ennetamine ja kinnipidamistingimuste parandamiseks ettepanekute tegemine. ÜRO konventsiooni fakultatiivse protokolli artikli 3 alusel kohustuvad konventsiooni osalisriigid looma või moodustama ka vähemalt ühe kinnipidamiskohtadesse külastusi tegeva siseriikliku ennetusasutuse või tagama selle olemasolu. Õiguskantsleri seaduse § 1 lg 7 kohaselt on Eestis ennetusasutuseks õiguskantsler. Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib halduskolleegiumi arvates menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda ka eespool nimetatud konventsioonide raames konkreetsesse kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude aruannetele.“ 9.4. Eelmises punktis toodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas saab tõendina arvesse võtta CPT 9.11.2012 raportit „Raport Eesti Valitsusele CPT Eesti külastuse kohta, mis toimus 30.05.-06.06.2012“ p 56 ja p 57, milles on märgitud järgmist: „CPT tunneb väga suurt muret Tallinna Vangla kartseris (blokk K1) esinevate tingimuste üle. Kambrites oli halb ventilatsioon ja väga vähene loomuliku valguse pääs kambrisse ning paljud neist olid lagunenud seisus. Lisaks rääkisid mitmed eraldi küsitletud vangid delegatsioonile, et kui nad pidid talvel viibima blokis K1, oli seal kambrites äärmiselt külm. Üldiselt oli kambrites läbivalt rusuv õhkkond. Sama kehtis ka bloki niinimetatud füüsiliste tegevuste alade kohta, mis kujutasid endast karedate seintega kuupe suurusega 4 kuni 5 m2, kus polnud varjualust ega mingit muud varustust ning kus ainus vaade oli läbi võre paistev taevas. Polnud haruldane, et vange hoiti sellistes tingimustes rohkem kui nädala, vahel kauem. Nagu delegatsioon külastuse lõpuvestlustes rõhutas (vt. punkti 6), ei tohiks 21. sajandi alguses niisugust kohta nagu blokk K1 üldse eksisteerida. CPT-l on hea meel fakti üle, et pärast delegatsiooni selleteemalisi viivitamatult esitatud tähelepanekuid on kasutusest kõrvaldatud kaks selles blokis asuvat kambrit – kambrid nr 76 ja 85 –, kus olid kohutavad tingimused (vt. 2012. aasta 28. septembri kirja). Samas on üldine olukord blokis K1 niivõrd halb, et selle lahendamine ei saa oodata uue vangla kasutusse andmiseni. CPT on veendunud, et suudetakse leida moodus kartserikambrid asutuse piires – ilma liigsete kulutusteta – ümber paigutada. Sellega seoses leidis delegatsioon teise kartserikambri, mis asus blokis E2, st. kambri nr. 402,

12

kus olid adekvaatsed kinnipidamistingimused. CPT kutsub Eesti valitsust üles kõrvaldama Tallinna Vangla blokk K1 viivitamatult kasutusest.“ (vt tl 88 pöördel). Kohus märgib, et kuigi detailideni ei ole ajas nii pikka aega tagasi võimalik tõendada, et tingimused ei olnud nõuetekohased, siis arvestades, et kaebuse esitaja oli paigutatud kartserikambrisse nr 84 blokki K1 13.03.2014-12.04.2014 so ligi poolteist aastat hiljem, kui CPT oli soovitanud vastava bloki kartserikambrite kasutamisest üldse loobuda ning vangla ei ole välja toonud, et kartserikambri tingimusi oleks vahepeal parendatud, siis kohus peab usutavaks kaebuse esitaja väiteid kartserikambri üldiste halbade tingimuste kohta. Kohtu arvates ilmestavad vaidlusaluse kartseriruumi tingimusi ka kohtutoimikus tõendina esitatud fotod (tl 136-144). Nendel fotodel kajastatu ei jäta kohtul võimalust pidada kartseriruumi nr 84 tingimusi Euroopa Liidu liikmesriigis vastavatele esteetilistele arusaamadele tuginedes inimväärikatele elamistingimustele vastavaks ja kohus nõustub selles osas täies ulatuses CPT järeldustega. 9.5.. Selleks, et asuda seisukohale, et kartserikambri nr 84 tingimused olid ka muus osas õigusvastased peab kohus tuvastama täiendavalt siseriiklike normide rikkumise (vt VangS § 45 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded."). Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb arvestada Riigikohtu 22.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3- 3-1-2-06 punktis 13 märgituga, mille kohaselt kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning arvestades kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Arvestades käesoleva kaebuse asjaolusid ning seda, et kaebuse esitaja on viibinud toimikust nähtuvalt kogu kohtumenetluse aja Tallinna Vanglas ja seetõttu oli tema võimalus Tallinna Vangla kartserikambri tingimuste kohta tõendite kogumiseks piiratud kohustas kohus vastavad tõendid esitama Tallinna Vanglal. Kohus on seisukohal, et Tallinna Vangla ei ole kohtule esitanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kartserikamber nr 84 vastas kehtestatud nõuetele temperatuuri ja õhuniiskuse osas vaidlusalusel perioodil 13.03.2014-12.04.2014. Samuti ei ole vastustaja esitanud kohtule usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kambris nr 84 oleks olnud toimiv ventilatsioon, kuivõrd CPT raportist nähtub, et ventilatsioon Tallinna Vangla kartseris blokis K1, kus asub ka kamber nr 84, oli halb. Mis puudutab lahtist tualetti, siis see iseenesest ei ole õigusvastane, sest normid, mis keelaks lahtise tualeti, puuduvad. Küll aga hinnates kartserikambri tingimusi kogumis ja talle esitatud tõendite valguses, leiab kohus, et need olid inimväärikust alandavad ja seega õigusvastased. Kohus viitab siinjuures asjaolule, et ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et väärikust alandavaks võivad osutuda halvad sanitaartingimused kogumis (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98). 9.6. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitajale võimaldati igapäevaselt jalutuskäiku jalutusboksis. Küll aga on kaebaja ja vastustaja vahel vaidlus selles, kas see nõue oli täitud nõuetekohaselt ehk kas jalutamine toimus värskes õhus. Nimelt on jalutusboksi kohale paigaldatud katus, mis kaebaja seisukoha kohaselt takistab värske õhu pääsemist jalutusboksi ning varjab päikesevalgust. Kohus, hinnates poolte seisukohti ja kohtule esitatud tõendeid (tl 146-150), nõustub kaebuse esitajaga selles, et käesoleval juhul ei olnud kaebajale tagatud jalutamist värskes õhus. VangS § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes (2014) märgitakse, et viibimine värskes õhus on üks kinnipeetava üldfüüsilise seisundi hoidmise ja edendamise vorme.

13

Kohus on seisukohal, et värskes õhus viibimiseks ei saa aga pidada viibimist suletud ruumis. Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et jalutusboksile paigaldatud katuse ja jalutusbokside seinte vahele oleks jäetud sellises suuruses vahe, millisel juhul võiks lugeda, et tegemist on varikatusega, mis takistaks üksnes sademete langemist jalutusboksi. Kohtule esitatud fotodelt nähtub, et faktiliselt on jalutusboksi puhul tegemist suletud ruumiga. Seega ei olnud vaidlusalusel perioodil 13.03.2014-12.04.2014 kaebuse esitajale tagatud nõuetekohane jalutamine värskes õhus. Kohus mõistab, et Tallinna Vangla on paigaldanud kartserihoone jalutusboksidele läbipaistvast plastist katuse, et pakkuda jalutusboksis jalutuskäigu ajal viibivale isikule kaitset sademete eest, samuti takistada sinna vihmavee ja lume kogunemist ning sellega ka parendada jalutustingimusi, kuna boksis puudub äravool. Samas ei saa sellist tegevust pidada õiguspäraseks, kui sellega on kinnipeetavatelt sisuliselt võetud ära võimalus viibida värskes õhus st õues sh juurdepääs päikesevalgusele, mis on samuti vajalik isikute üldfüüsilise seisundi hoidmiseks. 10. Kohus jätab tähelepanuta kaebuse esitaja väited valju muusika kohta kartserihoones, samuti väidetavalt talle liialt lühikese madratsi väljastamise kohta, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole oma esialgses kaebuses ega ka hiljem kohtule esitatud kaebuse täiendustes nimetatud toimingute õigusvastasuse tuvastamist taotlenud. Seega ei ole vastavad väited asjasse puutuvad ning väljuvad käesoleva vaidluse raamidest. 11. Kohus leiab, et põhjendamatu on vastustaja seisukohta kaebuse esitaja kaebeõiguse puudumise kohta tuvastamiskaebuse osas. Kaebuse esitaja on selgelt välja toonud, miks ta tuvastamisnõude kohtule esitas, märkides põhjendatud huviks tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise. Kohtupraktikas on vastavat põhjendust peetud lubatavaks. Küll aga võib hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina kõrvale jätta, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (vt Riigikohtu 18.02.2010 määrust asjas nr 3- 3-1-88-09). Käesolevas asjas ei ole kohtu hinnangul sellise olukorraga tegemist. Ka vastustaja ei ole ära näidanud, et hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Seega on tuvastamiskaebuse esitamine lubatav. 12. HKMS § 108 lõike 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesolevas asjas jättis kohus kaebuse tühistamisnõudes rahuldamata ja rahuldas õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Menetlusosalised ei ole kohtule esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 27.02.2017 KOHTUOTSUSEGA.