3-14-52651/21 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht

18. september 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-52651 Haldusasi OÜ Ecober kaebus Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 07.10.2014 otsuse nr 3-5/1131 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Pärnu linna keelamiseks anda edaspidi Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatuse nr 9-13/4593 alusel täitekorraldusi Menetlusosalised Kaebaja – OÜ Ecober, volitatud esindaja advokaat Ott Lepmets Vastustaja – Pärnu linn, esindaja Tiina Roht Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Ecober kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19.10.2015, välja arvatud HKMS § 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-52651 2(13) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond kohustas 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatusega nr 9-13/4593 (tl 13-14) OÜ-d Ecober (kaebaja) takistama suletud piirdega juurdepääsu P tn 1 kinnistul asuvale ehitisele ekspertiisi asendiskeemil näidatud ohtliku tsooni ulatuses hiljemalt 01.06.2013. Kaebajat hoiatati, et kohustuse täitmata jätmisel rakendab ehitusjärelevalvet teostav isik sunniraha 3000 eurot asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud (ATSS) korras. Pärnu Linnavalitsus pikendas kaebaja taotlusel 03.06.2013 kirjaga ettekirjutuse täitmise tähtaega kuni 01.07.2013. Kaebaja esitas ettekirjutuse peale 28.06.2013 vaide, mille Pärnu Linnavalitsus jättis 31.07.2013 korraldusega nr 343 (tl 170-171) rahuldamata. Kaebaja esitas 04.09.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse 23.04.2013 ettekirjutuse tühistamiseks või tühisuse tuvastamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 13.05.2014 otsusega haldusasjas nr 3-13-1848 (tl 18-21) kaebuse rahuldamata. Kohtuotsus jõustus edasikaebamata 13.06.2014.

2. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond rakendas 07.10.2014 otsusega nr 3-5/1131 (tl 10-11) 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatuse täitmata jätmise eest kaebaja suhtes sunniraha 3000 eurot. Sunniraha vabatahtlikuks tasumise tähtajaks määrati 05.11.2014. Kaebajat hoiatati, et sunniraha vabatahtliku tasumata jätmise korral nõutakse sunniraha sisse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Otsuse põhjendustest nähtuvalt teostati ettekirjutuse täitmise kontrollimiseks 25.09.2014 P tn 1 kinnistu ülevaatus ja tuvastati, et kinnistu omanik oli jätnud ettekirjutuse täitmata. Hoone ümber ei ole paigaldatud suletud piiret ohtliku tsooni ulatuses. Kuna kaebaja sunniraha ettenähtud tähtajaks ei tasunud, esitas vastustaja 09.12.2014 kohtutäiturile täitmisavalduse (tl 70-70p, 84-86). Kaebaja tasus nõude, misjärel lõpetas kohtutäitur 12.05.2015 otsusega kaebaja suhtes täitemenetluse (tl 140).

3. Kaebaja esitas 31.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 5-8, 54-55p, 94-103, 144- 147p), mille nõueteks jäid pärast kaebuse korduvat muutmist tuvastada Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 07.10.2014 otsuse nr 3-5/1131 õigusvastasus ja keelata Pärnu linnal (vastustaja) anda edaspidi Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 23.04.2013 ettekirjutushoiatuse nr 9-13/4593 alusel täitekorraldusi. Põhjendused:

3.1. Sunniraha rakendamine on õigusvastane. Halduskohus leidis haldusasjas nr 3-13-1848 tehtud otsuses, et vastustaja ei kohustanud kaebajat paigaldama piirdeaeda. Ala või eset on võimalik teda ümbritsevast alast/esemest eraldada erinevate piiretega, mh võrguga, taraga, hekiga, terrassiga, kividega, lindiga jms. Vastustaja ei pidanud 27.06.2014 kohtumisel ettekirjutuse täitmiseks piisavaks, kui kaebaja paigaldab vaidlusaluse ehitise ülemisele osale fassaadivõrgu. Samuti ei olnud ta nõus kinnistu piiramisega heki või kividega, vaid nõudis piirdeaia paigaldamist, kuigi sellist kohustust ettekirjutusest ei tule.

3.2. Ettekirjutuses tugineti 2011. a ekspertiisiaktile, mille kohaselt tuli piire paigaldada hoonest

2 m kaugusele ja edelanurgas 12 m kaugusele. Muinsuskaitseameti poolt 2014. a tellitud ekspertiisiakti kohaselt tuli piire paigaldada hoonest 1 m kaugusele, hoone edelanurgas 6 m kaugusele. Vastustaja nõustus 27.06.2014 kohtumisel, et 2014. a ekspertiisiakt vastab tegelikkusele paremini ja lubas sellest tulenevalt koostada uue haldusakti. Uut haldusakti aga ei koostatud, vaid kaebaja suhtes rakendati sunniraha. Selline käitumine oli üllatuslik ja õigusvastane. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et vastustaja väljastab uue haldusakti. Uue haldusakti andmist põhjendasid faktiliste asjaolude muutumine ja mõiste “piire” täpsustamise

3-14-52651 3(13) vajadus. Seetõttu esitas kaebaja vastustajale haldusakti kehtetuks tunnistamise avalduse, kuid vastustaja ei ole seda siiani lahendanud. Väär on vastustaja väide, et haldusakti kehtetuks tunnistamist takistab asjaolu, et välja tuleks anda sama sisuga uus haldusakt. Uus haldusakt oleks erinev hoone ohtliku tsooni ulatuse ja mõiste “piire” sisustamise osas.

3.3. Erinevalt vastustajast täitis kaebaja oma lubaduse ja paigaldas ehitise ohutuse tagamiseks fassaadivõrgu. Samuti esitas ta Muinsuskaitseametile taotluse kultuurimälestise omanikule riigieelarvest toetuse eraldamiseks.

3.4. Keelamiskaebuse eesmärk on vältida edaspidi pahatahtlike täitekorralduste väljastamist. Keelamiskaebus kaitseb kaebaja huve, sest kui kaebaja paigaldaks piirdena võrgu ja seda 2014. a ekspertiisiaktis näidatud ulatuses, on vastustajal õigus rakendada kaebaja suhtes sunniraha. Täitekorralduste andmine rikub kaebaja õigusi, sest vähendab tema likviidset vara nii täitekui menetluskulude näol. Kaebaja on kinnisvara haldav ettevõte, kellel puudub igapäevane aktiivne majandustegevus. Samas on kaebajal igakuised rahalised kohustused krediidiasutuse ees, millele lisanduvad ka kinnisvara haldamisest tulenevad kohustused. Likviidsete vahendite vähesuse tõttu peaks kaebaja hakkama oma vara, sh P tn 1 kinnistut müüma, riskides turuväärtusest madalama hinnaga ning võimatusega seda vara enam tagasi saada. Samuti võib see kaasa tuua kaebaja majandustegevuse peatumise või lõppemise. Seega on tegemist pöördumatu kahjuga, mida ei ole võimalik hilisema vaidlustamise käigus heastada.

3.5. Vastustaja eesmärgid on kaugemaleulatuvad ja poliitilised. Kui vastustaja oleks tõepoolest pidanud tähtsaks ohutust tagava piirdeaia paigaldamist, oleks vastustaja selle juba ammu asendustäitmise korras sinna pannud, mitte vaielnud kaebajaga 2011. a saadik. Erimeelsused kaebaja ja vastustaja vahel tekkisid juba 10 aastat tagasi, kui toonane linnaametnik nõudis kaebajalt oma ametiseisundit kuritarvitades P tn 1 detailplaneeringu kinnitamise eest vastutasuks kaebaja juhatuse liikme nõusolekut tema elukoha naaberkrundi arendamiseks. Nõusoleku mittesaamisel võltsis linnaametnik kaebaja juhatuse liikme allkirja. Seetõttu on kaebaja võtnud vastustaja suhtes ettevaatliku hoiaku.

4. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata (tl 66-68, 108-110, 134-139, 153-157). Põhjendused:

4.1. Keelamiskaebuse esitamise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja ei ole viidanud oma õiguste rikkumisele või kaitse vajadusele. Seetõttu langeb ära ka võimalus ja vajadus tulevikus õigusriivet kaasatoova olukorra ärahoidmiseks, kõrvaldamiseks või peatamiseks. Kui kaebaja ei täida ettekirjutust, on ATSS § 2 lg 2 järgi lubatud sunnivahendit korduvalt rakendada kuni ettekirjutuse täitmiseni. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi asjaolule, millest võiks järeldada, et vastustaja esitab täitekorralduse ka pärast seda, kui P tn 1 kinnistul asuva ehitise ohutus on tagatud. Kaebaja on jätnud täitmata temale seadusega pandud kohustuse tagada temale kuuluva ehitise ohutus, mille täitmiseks on kaebajale tehtud ettekirjutus. Kuna kaebaja ei täitnud oma kohustusi ka pärast ettekirjutuse saamist, on täitmisele sundimiseks antud täitekorraldus möödapääsmatu ja kohane. Kaebaja ehitusseadusest tuleneva kohustuse täitmine ei saa kaasa tuua tema õiguste riivet, kuid kohustuse mittetäitmine võib kaasa tuua ühiskonnaliikmete õiguste riive ja kahjulikud tagajärjed neile. Eeldused sunnivahendi rakendamise keelamiseks puuduvad.

4.2. Kuna kaebaja sunniraha ei tasunud, esitas vastustaja 09.12.2014 kohtutäiturile täitmisavalduse. 19.01.2015 väljastas Muinsuskaitseamet kaebajale P tn 1 kinnistul paikneval ehitisel väikesemahuliste tööde tegemise loa. Järelikult mõjutas sunniraha sissenõudmiseks täitemenetluse algatamine kaebaja tegevust. Sunnivahendi rakendamine on olnud õiguspärane, lubatud ja eesmärgile viiv. Ettekirjutuse täitmiseks on täitekorraldus olnud möödapääsmatu,

3-14-52651 4(13) kohane ja õiguspärane ning puudub õiguslik alus või põhjendus sunnivahendi rakendamise piiramiseks või keelamiseks.

4.3. Kattevõrgu paigaldamine ei ole olnud piisav, et lugeda ettekirjutus täidetuks. Võrk ei hoia ära varisemise ohtu. Ohutuse tagamiseks on ettekirjutusega nõutud suletud piirde paigaldamine möödapääsmatult vajalik.

4.4. Vastustaja nõustus 27.06.2014 koosolekul 2014. a ekspertiisiaktis tooduga, et ohutuse tagamiseks tuleb hoone piirata piirdega edelapoolses nurgas raadiusega 6 m ja mujal 1 m müüritisest. Sellised tingimused on märgitud ka täitekorraldusse. Antud juhul puuduvad haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-s 1 toodud alused haldusmenetluse uuendamiseks ja ettekirjutuse muutmiseks või uue ettekirjutuse tegemiseks. Ettekirjutuse aluseks olnud asjaolu ei ole ära langenud. Varisemisohtlik ehitis on endiselt ohtlik igale möödakäijale. Kaebajal on jätkuvalt täitmata ettekirjutusega pandud kohustus suletud piirde paigaldamiseks. Kohustuse täitmisel ei saa olla takistuseks asjaolu, et piire on lubatud paigaldada hoonele lähemale, kui seda algselt lubatud oli. 2014. a ekspertiisiaktis näidatud piirde kaugus hoonest määrab väikseima ala, milline peab hoone ümber ohutuse tagamiseks piiratud olema. Ettekirjutuse täitmiseks võib kaebaja hoone ümber suletud piirde paigaldada ka ettekirjutuses viidatud 2011. a ekspertiisiaktis nõutud kaugusele, kuid piiret ei ole lubatud paigaldada hoonele lähemale kui 2014. a ekspertiisiaktis lubatud. Kaebaja ei ole piiret ei lähemale ega kaugemale paigaldanud, seega on ettekirjutus jätkuvalt täitmata.

4.5. Vastustaja andis lubaduse uue haldusakti koostamiseks kiirustades. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et menetluse käigus tehtud eksimus jääb kestma. Ettekirjutuse andmise aluseks olnud asjaolud ei olnud muutunud. Antud juhul puudusid HMS §-s 62 sätestatud alused õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Samuti ei ole lubatud tunnistada haldusakti kehtetuks, kui tuleb anda uus sama sisuga haldusakt (HMS § 65 lg 2). Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et tema täitmata kohustusest tingitud ettekirjutus tühistatakse või muudetakse veel enne, kui ta on asunud oma kohustust täitma.

4.6. Kaebaja ei ole tõendanud, et täitekorralduse täitmine takistaks või piiraks tema majandustegevust. Seaduses puudub ruum kaalutlemaks selle üle, kas ühiskonnaliikmete turvalisuse tagamiseks seadusega pandud kohustuse täitmist nõuda või võib selle tegemata jätta. Järelevalveorganil on kohustus leida võimalus ohutuse tagamiseks, seejuures vajadusel ohutuse tagamisele sundimiseks. Kui kaebaja ei ole täitnud temale seadusega pandud kohustust, ei ole täitnud ka kohustuse täitmiseks tehtud ettekirjutust, siis selle kohustuse täitmisele sundimiseks seadusega kehtestatud sunnivahendi rakendamine ei saa mitte mingil moel kaebaja õigusi rikkuda.

KOHTU PÕHJENDUSED Kaebajal lasuvad kohustused

5. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja omandisse kuulub Pärnu linnas P tn 1 asuv kinnistu, millel paikneb 3-korruseline kivist vanaaegne laohoone. Google Maps veebikaardilt on näha, et hoone asub Pärnu kesklinnas üldkasutatava sõidutee ääres. Ühel pool hoonet asub muuseumihoone ja teisel pool elamud. Läheduses on Pärnu kontserdimaja, Apollo kino, Pärnu Keskuse hoone ja Port Arturi kaubamaja. Seega jääb hoone piirkonda, kus liigub nii inimesi kui sõidukeid. Hoone on ilmselgete lagunemistunnustega ja varisemisohtlik (vt fotod tl 111-114p), mistõttu kujutab see ohtu nii inimestele, loomadele kui sõidukitele.

3-14-52651 5(13)

6. Hoone varisemisohu on tuvastanud OÜ Arcus Projekt oma 2011. a oktoobris koostatud P tn hoone tehnilise seisukorra hinnangus (tl 172-178p), Ehituskonstrueerimise ja Katsetuste OÜ 2014. a aprillis koostatud ekspertiisiaktis (tl 106p-107p) ja halduskohus oma 13.05.2014 otsuses haldusasjas nr 3-13-1848. 2011. a koostatud hinnangust nähtuvalt oli P tn 1 hoone bituumenkattega katus ilmastiku ning inimtegevuse tõttu lagunenud ja sisse kukkunud vähemalt poole hoone ulatuses (läänepoolne ots), kus kõrvalmajade elanikud saagisid välja vahelagede puittalad, mis terasankrutega hoidsid koos hoone välisseinu.

Sissevajunud katuse sarikad lõhkusid karniisi ja tekitasid suured praod hoone edelanurka. Hoone sees on puidust vahelagede kandepostid ja talad ning vahelaelaudised läbi ligunenud ja hakanud mädanema. Läänepoolses otsas on suurem osa laetalasid välja lõigatud või purunenud katuse sissekukkumisel. Hoone lõunaküljel ja edelanurgas on sadevete ja tuule erosiooniga telliste vuukidest mört välja tulnud ja aknaavade külgedel ja kaarsillustel on väljalangenud kohti kuni poole müüri paksuseni. Lääneotsa edelanurgas on müüris pragu vundamendist kuni karniisini, kusjuures karniisis on prao laiuseks ca 10 cm ja praost nurga poole ulatuv osa on välja kaldunud ka ca 10 cm.

Otsaseinas läbib pragu aknaja ukseavasid ning II ja III korruse avades on kaarsillused alla kukkunud. Väiksem pragu on samas nurgas lõunaküljel, kuid seal on I korruse lagunenud aknaava täis müüritud seina tugevuse tõstmiseks. Hoone lõunaseinas on vajumisest tekkinud tellismüüritisse II ja III korrusel kaldpraod. Suurte pragude tõttu on oht, et seinanurk võib alla kukkuda lõunavõi lääneküljele. Kukkumise ulatus võib olla kuni 12 m Pika tn elamute suunas ja hoone otsast ning võib ohustada seal inimeste ja transpordi liikumist.

Ka on katuse lagunemise ja sisselangemisega lahti tulnud karniisitellised, mis võivad ohustada alla kukkudes müüri ääres liiklejaid. Hoone lääneotsas olnud katlamaja ja korsten on lagunenud. Korsten lammutati katlamaja seinte kõrguseni. Katlamajal on säilinud ainult seinad. Hoone puidust kandepostid, talastik ja põrandalaudised on puudu ja sissekukkunud katuse tõttu läbi niiskunud ja hakanud mädanema. Osaliselt on põrandalaudist ja talastikku eemaldatud, nii on järgi ainult osa karkassist. Sissekukkunud katusesarikad ja katusematerjal on koristamata.

Avariiohu vältimiseks ja hoone võimalikuks säilitamiseks on vajalik kiire ja kohene tegutsemine. Piirata tuleb liikumist hoone ümber 2 m laiuselt karniisilt langevate kivide eest hoidumiseks ja hoone edelanurgas ca 12 m raadiuses varisemisohtliku nurga juures. Lahtised kivid tuleb eemaldada. Seinte varisemise vastu kindlustamiseks tuleb paigaldada ajutised tömbid risti ja piki hoonet II ja III korrusele, sidudes nii varisemisohtliku nurga püsivate konstruktsioonidega. Peale hoone püsivuse kindlustamist on vajalik hoone remont – veekindla katuse pealepanek ja seinte tugevdamine-remont, mille järel on võimalik teha soovikohast remonti hoone kasutuselevõtmiseks.

Kaebaja ei ole eeltoodule vastu vaielnud.

7. Kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse (EhS v.r) § 3 lg 4 järgi ei või ehitis ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste elu, tervist või vara ega keskkonda. EhS v.r § 29 lg 1 p 4 järgi on ehitise omanik kohustatud tagama ehitise ning selle asukoha maaüksuse korrashoiu ja ohutuse ümbruskonnale ehitamise ajal ja ehitise kasutamisel, sealhulgas takistama juurdepääsu varisemisohtlikule või muude lagunemistunnustega ehitisele kuni selle lammutamiseni või korrastamiseni ja paigaldama sellise ehitise ümber hoiatussildid. Alates 01.07.2015 kehtiva ehitusseadustiku (EhS u.r) § 8 järgi peab ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus olema ohutu. Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus on ohutu, kui see ei põhjusta ohtu inimesele, varale või keskkonnale. Ehitise ja ehitamise ohutus hõlmab loodusja kultuuriväärtuse kaitset ning asjakohasel juhul ka looma elu ja tervist. EhS u.r § 11 lg 1 järgi peab ehitis kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu. EhS u.r § 16 lg 1 järgi tuleb ehitise olemasolu vältel tagada selle ohutu seisund ja kui asjakohane, siis

3-14-52651 6(13) ka visuaalne korrasolek. Sama paragrahvi lg 2 teise lause järgi tuleb ehitise kasutusea ajal tagada ehitise püsivuseks ja ohutuks kasutamiseks vajalik asjatundlik korrashoid. EhS u.r § 19 lg 1 p 4 järgi peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas peab omanik tagama ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse. Ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 145 lg 1 järgi tuleb ehitist hoida sellises korras, et selle varisemisel või osade eraldumisel oleks välistatud naaberkinnisasja kahjustamine.

8. Seega oli kaebajal EhS v.r järgi ja on ka EhS u.r järgi jätkuvalt seadusest tulenev kohustus tagada tema omandisse kuuluva ehitise ohutus, sh takistada juurdepääs varisemisohtlikule ehitisele. Selline kohustus on kaebajal sõltumata vastustaja tegevusest või tegevusetusest, sh vastustaja haldusaktide või toimingute õiguspärasusest või -vastasusest. Kui kaebaja ei täida ehitise omanikuna oma seadusjärgseid kohustusi, vastutab ta vastavalt seadusele kas väärteovõi raskemate tagajärgede põhjustamise korral kriminaalkorras (vt EhS v.r § 68 lg 2, EhS u.r § 134 lg 2, karistusseadustiku § 117 lg 3 ja § 119 lg 3). Samuti võib see kaasa tuua tsiviilõigusliku vastutuse (AÕS § 145 lg 2, võlaõigusseaduse § 1043).

9. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja ei olnud kuni 2015. a alguses hoone ülemisele osale kattevõrgu paigaldamiseni teinud midagi ehitise varisemisohu vältimiseks ning teiste inimeste elu, tervise ja vara ohutuse tagamiseks. Seega on kaebaja rikkunud oma seadusjärgseid kohustusi juba aastaid vaatamata asjaolule, et 2011. a hinnangu kohaselt oli avariiohu vältimiseks vaja tegutseda kiiresti ja kohe. Kaebaja selgitused, et tal puuduvad selleks rahalised vahendid, ei ole asjakohased ega vabanda tema seadusjärgsete kohustuste täitmata jätmist. Teised isikud ei pea taluma ohtu kaebajale kuuluvast ehitisest seetõttu, et kaebajal puuduvad rahalised vahendid ehitise korrastamiseks. Kaebajal tuleb rahalised vahendid leida, vajadusel ehitis lammutada või võõrandada. Teiste inimeste õigus elu, tervise ja vara kaitsele kaaluvad üles kaebajale kaasneva varaliste õiguste riive. Varingu käigus tekkiv kahju võib tuua kaebajale kaasa oluliselt suuremas ulatuses hüvitamise kohustuse kui piirde paigaldamisele kuluv summa. Kaebajalt ei nõutud ettekirjutusega suuremaid ehitustöid ehitise kindlustamiseks ja lagunemise vältimiseks, mis toonuks kaasa märksa suurema rahalise kulu. Piirde paigaldamine ei saa olla kaebajat ebamõistlikult koormav. Seda leidis kohus ka haldusasjas nr 3-13-1848. Kaebaja selgitus, et ta on otsinud lahendusi ehitise ohutuse tagamiseks, ei ole piisav. Kaebajal tuleb astuda reaalseid samme ohutuse tagamiseks. Viivitamine toob kaasa ehitise jätkuva lagunemise ning varisemisohu suurenemise.

10. Kuigi vastustajal oli õigus algatada kaebaja suhtes väärteomenetlus, valis ta kaebajat vähemkoormava järelevalvemenetluse ning tegi kaebajale 23.04.2013 ettekirjutuse kohustusega takistada suletud piirdega juurdepääs vaidlusalusele hoonele ohtliku tsooni ulatuses. Ettekirjutus on läbinud kohtuliku kontrolli ja tunnistatud õiguspäraseks. Kaebaja ei ole kohtuotsust vaidlustanud, seega ei saa enam olla vaidlust ettekirjutuse õiguspärasuse üle. Ettekirjutuse täitmine on kaebajale kohustuslik ja selle täitmist saab tagada sundkorras.

Piire

11. Vastustaja kohustas 23.04.2013 ettekirjutusega kaebajat takistama suletud piirdega juurdepääsu P tn 1 asuvale ehitisele. Halduskohus selgitas 13.05.2014 otsuses haldusasjas nr 3- 13-1848, et üldteada asjaoluks saab lugeda, et ala või eset on võimalik teda ümbritsevast alast/esemest eraldada erinevate piiretega (võrk, tara, hekk, terrass, kivid, lint jmt). Ettekirjutuses piirde materjalile mingeid tingimusi ei seatud, ainsaks tingimuseks oli, et tegemist peab olema suletud piirdega.

3-14-52651 7(13)

12. Kohus leiab ka praeguses asjas, et kuna ettekirjutus kaebajale piirde materjali osas mingeid piiranguid ei sea, saab kaebaja valida kõikvõimalike piirete hulgast endale sobiva ja olukorrale vastava. Vastustaja ei saa pärast ettekirjutuse tegemist selle täitmise tingimusi kitsendada, seda enam, et ka ettekirjutuse osas toimunud kohtumenetluses tunnistas kohus kaebaja õigust valida erinevate piirete hulgast. Vajadusel saab vastustaja olemasolevat haldusakti muuta või selle kehtetuks tunnistada, arvestades HMS 4. peatüki 4. jaos toodut.

13. Ettekirjutusega nõutud piirde tingimuseks oli, et tegemist peab olema suletud piirdega ja see peab takistama juurdepääsu P tn 1 kinnistul asuvale ehitisele. Kaebajal on õigus selles, et piirdena saaks kasutada ka võrku, kuid võrk peab sellisel juhul asuma maapinnal, mitte ehitise otsas. Arusaadavalt ei vasta sellistele tingimustele kaebaja poolt 2015. a alguses hoone ülemisele osale paigaldatud kattevõi fassaadivõrk, mille eesmärk on väidetavalt vältida kivide allakukkumist ja tagada möödakäijate ohutus (vt kaebaja 09.09.2014 e-kiri Muinsuskaitseametile – tl 26-28). Selline fassaadivõrk ei takista mingil moel juurdepääsu ehitisele ega taga seetõttu piisavalt suletud piirde eesmärki takistada ehitise võimaliku varingu korral läheduses viibivate inimeste ja nende vara ohutust.

14. Kaebaja poolt 2015. a paigaldatud fassaadivõrgu ebapiisavust varisemiseohu vältimiseks on kinnitanud Muinsuskaitseamet 27.03.2015 koostatud hinnangus nr 15/011 (tl 104-105p). Muinsuskaitseamet tuvastas, et P tn 1 endise aidahoone müürid on ülemises osas kaetud kattevõrguga. Võrk on paigaldatud osaliselt üle müüri ja kinnitatud seintele puitliistudega. Võrk on fikseeritud allservas puitliistuga ja keskosas kahe paralleelse montaažlindiga. Seinte võrguga katmisel ei ole lähtutud varasemalt koostatud ekspertiisist (st 2014. a koostatud ekspertiisiaktist) ega Muinsuskaitseameti 2014. a koostatud tegevuskavast.

Võrgu paigaldamisel ei ole eemaldatud müüri pealt lahtisi osi, kive ei ole fikseeritud, varisemisohtlikke konstruktsioone ei ole tugevdatud ja hoone sees paiknevaid puitkonstruktsioone pole lammutatud. Kohati on paigaldatud võrk ülemisest servast lahti ja lahtised ehitusosad ulatuvad üle müüri. Müürid on jätkuvalt varisemisohtlikus seisukorras. Varisemisohtlikud müürid ohustavad mööduvaid inimesi ning hoone kõrvale paigaldatud autosid. Müüride katmine võrguga takistab hetkel väiksemate lahtiste ehitise osade ja murenenud kiviosade maapinnale kukkumist.

Võrgu paigaldamisega ei ole varingu oht likvideeritud, inimeste ohutus pole tagatud, juurdepääs varisemisohtlikele müüridele pole takistatud ja müüride lagunemine pole peatatud. Kokkuvõtteks leiti, et ehitis on varisemisohtlikus seisukorras. Hoone ümbrus tuleb koheselt piirata ja piiretele paigaldada ohutussildid. Hoone edelapoolses nurgas peab piirde kaugus seinast olema minimaalselt 6 m. Pärast esmaste ohutusnõuete tagamist tuleb alustada tegevuskavas ja ekspertiisis näidatud tööde teostamisega, et tagada müüride säilimine. Hinnangule lisatud fotode kommentaaridest nähtub, et hoone edelapoolne nurk on väljapoole vajunud.

Müürid on varisemisohtlikus seisukorras. Aknaavade sillused on alla varisenud. Lahtised müüritise osad ohustavad jätkuvalt mööduvaid inimesi. Hoones paiknevad varisemisohtlikud puitkonstruktsioonid, mille varing haaraks kaasa ka ümbritsevaid müüre või koormaks liigselt seina. Varisemisoht on äärmiselt suur, varing võib toimuda ettearvamatult. Paigaldatud võrk takistab lahtiste krohvitükkide ja murenenud telliste pudenemist maapinnale. Müürilt on jäetud eemaldamata suuremad lahtised osad, mille varisemist paigaldatud võrk ei takista.

Varisemisohtlikele varemetele ligipääs ei ole takistatud. Hoone ümber on tuleohtlikke ehitusjäätmeid. Hoonele ligipääs tuleb takistada ja hoone ümbrus korrastada. Teostada tuleb tegevuskavas näidatud tööd, et tagada müüride säilimine. Hoone ümber pargivad autod ja liiguvad pidevalt inimesed. Muinsuskaitseameti poolt 19.01.2015 väljastatud loa (tl 71) alusel tehtud töid käis hindamas ka vastustaja ametnik, kelle 27.03.2015 koostatud ülevaatuse aktist (tl 115) nähtub, et hoone müüritise ülemine äär on kaetud kattevõrguga, mis on kinnitatud seintele puitliistudega.

Kohati on võrk ülemises servas lahti, lahtised osad ulatuvad üle müüri. Hoone ümber on maha

3-14-52651 8(13) pudenenud palju lahtist müüritise klibu, mis oli ülevaatuse päeval koristamata. Hoone sees paiknevaid varisemisohtlikke puitkonstruktsioone ei ole lammutatud ja visuaalse vaatusega sai tuvastada, et seal polnud mingeid töid teostatud. Võrgu paigaldamisega ei ole varisemise oht likvideeritud, hoone on jätkuvalt ohtlikus seisus. Juurdepääs varisemisohtlikele müüridele on endiselt avatud, hoone ümber ei ole paigaldatud 23.04.2013 ettekirjutuses nõutud suletud piiret. Hoiatussildid P tn poolses ja idapool puudusid täielikult, varisemisohtlikus edelapoolses nurgas oli kaks hoiatussilti, mis asusid mitme meetri kõrgusel ja maapinnal kõndiva inimese vaateväljast tunduvalt kõrgemal.

15. Eeltoodust nähtub, et kaebaja paigaldatud kattevõrk takistab küll väiksemate lahtiste kivide ja krohvi allakukkumist, kuid ei takista see suuremate osade varingut, mis tähendab, et kaebaja ei ole ehitise ohutust taganud. Riegler Grupp OÜ 21.08.2014 ettepanek (tl 25) kaebajale, milles leiti, et kaitsetara ehitamine on ebaotstarbekas ja paigaldada tuleks kattevõrk, ning millele tuginedes esitas kaebaja Muinsuskaitseametile 27.08.2014 loataotluse (tl 23), on eelneva valguses ilmselgelt asjatundmatu ja põhjendamatu ka seetõttu, et kaebaja suhtes kehtis õiguspäraseks tunnistatud ettekirjutus, mis kohustas teda piiret paigaldama. Sellele, et kattevõrgu paigaldamine ei taga ehitise säilimist ning Muinsuskaitseameti tegevuskavas (tl 118- 119) loetletud tegevuste teostamine (sh piirde paigaldamine) on vältimatu ja viivitamatult vajalik, juhtis Muinsuskaitseamet kaebaja tähelepanu juba oma 03.09.2014 kirjas (tl 26-28). Seega ei saanud kaebajale jääda ekslikku arusaama, et kattevõrgu paigaldamisega täidab ta piirde paigaldamise kohustuse. Ettekirjutusega pandud kohustus oli piisavalt arusaadav. Kuna vastustaja ei saa nõuda kaebajalt piirdeaia paigaldamist, siis on asjakohatu kaebaja väide selle kohta, et tal puudus selgus, millist piiret temalt nõutakse. Muu piirde kui piirdeaia paigaldamisel puuduks vastustajal õigus rakendada kaebaja suhtes sunniraha. Selle rakendamisel oleks kaebajal õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Seega ei olnud kaebaja toimingud kattevõrgu paigaldamisel ettekirjutuse täitmiseks piisavad ega too kaasa sunniraha rakendamise õigusvastasust. Pealegi paigaldas kaebaja kattevõrgu alles pärast sunniraha rakendamist ja kohtutäituri poolt sissenõudmist.

Ohtliku tsooni ulatus

16. Ettekirjutusega kohustati kaebajat takistama juurdepääs vaidlusalusele ehitisele ekspertiisi asendiskeemil näidatud ohtliku tsooni ulatuses. Viidatud asendiskeem (tl 14) määratles ohtliku tsoonina 12 m hoone edelanurgast ja 2 m ülejäänud hoone ümber (vt ka 2011. a hinnangus toodud ettepanekut). 2014. a ekspertiisiaktis (tl 116p-117p) leiti, et ohutuse tagamiseks tuleb hoone edelanurk piirata raadiusega vähemalt 6 m. Tingimust, et ülejäänud osas tuleb hoone piirata vähemalt 1 m raadiuses, vähemalt kohtule esitatud ekspertiisiakti väljavõttest ei nähtu. Küll aga sisaldub selline nõue Muinsuskaitseameti 18.06.2014 koostatud tegevuskavas P tn 1 hoone konserveerimiseks (tl 118-119), kus on märgitud, et ohutuse tagamiseks tuleb hoone piirata ajutise piirdega, sealjuures edelapoolne nurk raadiusega minimaalselt 6 m, ülejäänud hoone minimaalselt 1 m müüritisest.

17. Kohtu hinnangul ei ole ettekirjutuses märgitud ohtliku tsooni ulatus ja Muinsuskaitseameti tegevuskavas või 2014. a ekspertiisiaktis toodud piirde paigaldamise kaugus hoonest omavahel tingimata vastuolus. Muinsuskaitseameti tegevuskava ja 2014. a ekspertiisiakt nimetavad minimaalse kauguse, millest lähemale ei tohi piiret paigaldada. Vastustaja 23.04.2013 ettekirjutus tugines 2011. a hinnangule, kus hinnati varisemise korral kivide kukkumise kaugust. Tegemist võis olla optimaalse kauguse määramisega. Kohtul puudub alus arvata, et 2011. a antud hinnang oleks õigusvastane või põhjendamatu või Muinsuskaitseameti hinnanguga võrreldes ebaõigem. Piirde paigaldamine kaugemale minimaalselt hinnatavast ohutuskaugusest tagab alati suurema turvalisuse. Samuti ei ole menetlusosalised viidanud

3-14-52651 9(13) mingitele asjaoludele või tehtud remonttöödele, mis oleks toonuks 2011. a-ga võrreldes kaasa ohutsooni vähenemise. See, et Muinsuskaitseamet määratles ohutsooni 2011. a hinnangust erinevalt, ei muuda 23.04.2013 ettekirjutust õigusvastaseks. Ettekirjutus tunnistati kohtumenetluses õiguspäraseks. Seega puudub kaebajal enam võimalus tugineda ettekirjutuse õigusvastasuse väitele ja sellele tuginedes keelduda ettekirjutust täitmast.

18. Vastustaja on nõustunud hoone piiramisega 6 m raadiuses hoone edelanurgas ja 1 m raadiuses hoone ülejäänud osas nii 27.06.2014 toimunud kohtumisel (tl 22-22p), 07.10.2014 otsuses kui ka kohtumenetluses. Sellegipoolest ei ole sellist nõustumist vormistatud haldusaktiga. Kui kaebaja paigaldab piirde lähemale kui ettekirjutuses ettenähtud, järgides samal ajal vastustaja antud nõusolekut ohtliku tsooni ulatuse vähendamiseks, kuid vastustaja rakendab sellele vaatamata kaebaja suhtes sunniraha, võib kaebaja vaidlustada sellise otsuse halduskohtus, viidates vastustaja antud lubadusele tuginevale õiguspärasele ootusele. Praegusel juhul ei ole aga kaebaja paigaldanud piiret ei lähemale ega kaugemale. Piirde paigaldamisega venitamine pelgalt viitega ebaselgusele ohtliku tsooni ulatuse osas on põhjendamatu ning näitab kaebaja soovimatust oma kohustusi täita, otsides võimalusi kohustuste täitmisega venitada. Kuna ettekirjutus on kaebajale täitmiseks kohustuslik, tuleb tal ebaselguse korral paigaldada piire vähemalt ettekirjutuses näidatud ulatuses. Seejuures ei pea kaebaja paigaldama kohtkindlalt ühendatud piirdeid. Kui vastustaja peaks tulevikus antavas haldusaktis ohtliku tsooni ulatust vähendama, saab kaebaja piirded ümber paigutada. Seega ei takista vaidlused vastustajaga piirde paigaldamist.

Menetluse uuendamine

19. Kaebaja arvates pidanuks vastustaja oma 23.04.2013 ettekirjutuse kehtetuks tunnistama asjaolu tõttu, et mõistet “piire” tuli täpsustada ja vähendada piiratava ala ulatust. Kaebaja viitas HMS § 65 lg-le 3, mis sätestab, et kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates.

20. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et praegusel juhul ei ole ettekirjutuse andmise alus ära langenud. Kaebaja ei ole ehitise varisemise ega varisemisega kaasneva ohu vältimiseks midagi ette võtnud. Seetõttu on ehitis endiselt teistele isikutele ohtlik ja vastustajal on õigus teha kaebajale ettekirjutus ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks (korrakaitseseaduse § 28 lg 1). Kaebaja viide väiksema ulatusega ohutsoonile ei ole selliseks õiguslikuks ega faktiliseks asjaoluks, mille tõttu ettekirjutuse andmise alus ära langeks. Ohtliku tsooni ulatus ei ole faktiline asjaolu, vaid hinnang. Erinevad eksperdid on hinnanud seda erinevalt. See, et Muinsuskaitseamet määratles ohutsooni minimaalse ulatuse väiksemas mahus kui ettekirjutuses nõutud piiranguala, ei too kaasa ettekirjutuse õigusvastasust. Muinsuskaitseameti määratletud ohutsoon ja ettekirjutuses toodud piiranguala ei ole teineteist tingimata välistavad ega takista kaebajal oma kohustusi täitmast. Piirde mõistet käsitleti haldusasjas nr 3-13-1848 ja leiti, et ettekirjutus ei kohusta paigaldama piirdeaeda. Kaebajal tuleb endal otsustada sobiva piirde paigaldamine. Kaebaja kartus, et vastustaja rakendab tema suhtes sunniraha, kui ta ei paigalda piirdeaeda, ei ole põhjendatud. Kuna antud juhul puudusid HMS § 65 lg-s 3 toodud asjaolud, ei olnud vastustaja kohustatud ettekirjutust muutma ega tühistama.

21. HMS § 64 lg 2 järgi otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. HMS § 65 lg 2 järgi võib õiguspärase haldusakti edasiulatuvalt

3-14-52651 10(13) kehtetuks tunnistada isiku kasuks, välja arvatud juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kui kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus seadusega.

22. Kohus nõustub kaebajaga, et kui vastustaja annaks välja uue ettekirjutuse kohustusega paigaldada piire hoonele seni nõutust lähemale, ei oleks olnud tegemist täpselt sama sisuga haldusaktiga, sest kohustuslik ohutsoon oleks teine. Seega pidanuks vastustaja otsustama uue haldusakti andmise kaalutlusõiguse alusel. Antud juhul ei ole teada, kas vastustaja langetas otsuse kaalumise tulemusena või mitte, kuid asjaoludest nähtuvalt otsustati kehtivat ettekirjutust kehtetuks mitte tunnistada.

23. Vaidluse all ei ole asjaolu, et vastustaja lubas 27.06.2014 kokkusaamisel kaebajale, et tunnistab varasema ettekirjutuse kehtetuks ja koostab uute tingimustega haldusakti. Samuti ei ole vaidluse all, et vastustaja ei teavitanud kaebajat oma otsusest uut haldusakti mitte anda. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja selline käitumine kooskõlas hea halduse tavaga ja on õigusvastane (vt HMS § 62 lg 5). Kaebajal ei saanud küll olla õiguspärast ootust kehtiva ja õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamisele, kuid kaebaja teadmatuses hoidmine ei olnud igal juhul põhjendatud. Samas ei saa selline käitumine tuua kaasa kohaldatud sunnivahendi õigusvastasust. Kaebaja eksitamine erinevate lubadustega on küll õigusvastane, kuid kohustus rajada piire ja selle eesmärk pidid olema juba eelnevalt kaebajale selged. Ettekirjutusest tuli selge kohustus piire paigaldada. Arvestades asjaoludega, et ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli juba ammu saabunud, kohus ei peatanud haldusasjas nr 3-13-1848 esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse kehtivust ega täitmist, seega kehtis ettekirjutusega pandud kohustus kaebaja suhtes kogu aeg, 2011. a hinnangust nähtuvalt tuli ehitise ohutus tagada kohe ja kiiresti, ehitise varisemisohu kõrvaldamata jätmine suurendas ehitise ohtlikkust pidevalt ja varinguoht võinuks tuua kaasa väga tõsised tagajärjed, ei saa kaebaja õigustada ettekirjutuse täitmata jätmist sellega, et ta jäi ootama vastustaja poolt lubatud uut haldusakti. 27.06.2014 koosoleku protokollist (tl 22-22p) on näha, et vastustaja lubas uue haldusakti väljastada 27. nädala lõpuks, seega koosolekule järgneval nädalal. Vaatamata sellele, et kaebajale ei saadetud uut haldusakti, ei pöördunud kaebaja info saamiseks vastustaja poole, ei esitanud kirjalikku avaldust menetluse uuendamiseks ega täitnud kehtivat ettekirjutust. Seda enam, et vastustaja oli 27.06.2014 koosolekul andnud kaebajale uue konkreetse tähtaja ettekirjutuse täitmiseks – 15.07.2014. Seega, kuigi vastustaja käitumine kaebaja teadmatuses hoidmisega ei olnud korrektne, ei õigustanud see ettekirjutuse täitmata jätmist kuni 07.10.2014 otsuse tegemiseni ega õigusta ka seda ka kuni tänase päevani.

24. Kaebaja esitas 29.01.2015 vastustajale taotluse 23.04.2013 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja ei ole kuni tänaseni kaebaja taotlust lahendanud. Kaebaja ei ole pöördunud kohtu poole nõudega tuvastada vastustaja viivituse õigusvastasus ega nõudega kohustada vastustajat kaebaja taotlust lahendama. Seega ei kuulu selle taotlusega seotud vaidlus praeguse vaidluse esemesse ja selle lahendamiseks puudub kohtul õigus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 1 teine lause).

07.10.2014 otsuse õiguspärasus

25. 07.10.2014 otsusega rakendati kaebaja suhtes 23.04.2013 ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha.

26. ATTS § 2 lg 1 järgi rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. ATTS § 8 lg 1 järgi on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Erandid sätestab ATTS § 12. ATTS § 8 lg 3 järgi ei tohi sunnivahendit rakendada, kui: 1) sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud sunni rakendamise

3-14-52651 11(13) alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise HKMS ettenähtud korras.

27. Antud juhul esinesid alused sunniraha määramiseks ning puudusid sunniraha rakendamist keelavad asjaolud. Sunniraha määrati EhS v.r §-s 632 ettenähtud ülemmäära arvestades. Arvestades ettekirjutusega kaitstavate õiguste olulisust ning kaebajapoolset ettekirjutuse täitmisega venitamist juba pikemat aega, ei ole kaebaja suhtes rakendatud sunniraha suurus 3000 eurot ilmselgelt ebaproportsionaalne (ATTS § 3 lg 3). Kaebaja ei ole määratud summa ebaproportsionaalsust põhjendanud nt viitega nõutava piirde maksumusele. Samuti määrati sunniraha tasumiseks piisav tähtaeg (1 kuu). Seega on 07.10.2014 otsus õiguspärane.

28. Kaebaja ei ole tõendanud vastustaja pahatahtlikkust 07.10.2014 korralduse andmisel ja see ei ole kohtu jaoks praegusel juhul ka usutav. Kaebaja viited vastustaja ametnike poolsele altkäemaksu küsimisele ja võltsimisele on äärmiselt taunitavad, kuid nende lahendamiseks on ettenähtud teistsugune menetluskord. Praeguses asjas ei ole näha, et sunniraha määramine on seotud viidatud vastustajapoolsete rikkumistega. Olenemata sellest, milliseid võimalikke õigusvastaseid tegusid on vastustaja ametnikud kaebaja suhtes varem teinud, ei mõjuta see kaebajal olevaid kohustusi. Vastustaja 07.10.2014 otsus on igal juhul õiguspärane, sest kaebaja jättis ettekirjutuse täitmata ja teda tuli mõjutada ettekirjutust täitma. Vastustaja küll eksitas kaebajat uue haldusakti väljastamise lubadusega ning hoidis kaebajat põhjendamatult teadmatuses uue haldusakti väljastamata jätmise osas, kuid see ei mõjutanud kaebaja kohustust piire paigaldada. Asjakohatu on kaebaja selgitus, et piirde paigaldamist takistas teadmatus sellest, kui kaugele ja milline piire tuleb paigaldada. Kaebaja pidanuks arvestama sellega, et kui ta piiret üldse ei paigalda, toob see igal juhul kaasa sunniraha määramise. Vastavast tagajärjest oli teda ettekirjutuses hoiatatud. Kohus juhib seejuures kaebaja tähelepanu ATTS § 2 lg-le 2, mille kohaselt võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni rakendada korduvalt.

29. Kohus nõustub kaebajaga selles, et antud juhul on ka vastustaja olnud avalikes huvides tegutsemisel põhjendamatult passiivne. Olukorras, kus lagunev ehitis ohustab olulisi avalikke huve, ehitise ohutuse tagamiseks ning inimeste elu, tervise ja vara kaitseks tuleks tegutseda kohe ja kiiresti, kaebaja ilmselgelt venitab oma kohustuste täitmisega ja otsib põhjusi nende täitmisest kõrvale hoidmiseks, ei saa vastustaja jääda ootama, millal kaebaja otsustab lõpuks ettekirjutuses nõutu täita. 23.04.2013 ettekirjutuse põhjendustest nähtuvalt kohustas vastustaja esimest korda kaebajat piiret paigaldama juba 05.01.2012. Millegipärast käidi selle kohustuse täitmist kontrollimas alles 10.04.2013. Seega on piirde paigaldamine veninud lubamatult kaua. Sellises olukorras tulnuks vastustajal ATTS § 11 lg 1 alusel ise vajalik piire paigaldada ning nõuda kaebajalt sisse piirde paigaldamisega seotud kulud (ATTS § 15 lg 1). Vastustaja pidanuks arvestama sellega, et kui varisev ehitis põhjustab kellelgi kahju, võib ta vastutada tekkinud kahju eest koos kaebajaga, sest ei suutnud riikliku järelevalve teostajana kohustada ohtliku ehitise omanikku ehitise ohutust tagama ega kõrvaldanud ka ise ohtu avalikkusele. See, et vastustajal oli võimalus ise asendustäitmist läbi viia, ei muuda aga kaebaja kohustusi ega muuda tema suhtes rakendatud sunniraha õigusvastaseks, sest esimeses järjekorras oli ehitise ohutuse tagamine kaebaja ülesanne.

Keelamiskaebus

30. Kaebaja soovib, et kohus keelaks vastustajal anda edaspidi 23.04.2013 ettekirjutuse alusel täitekorraldusi. Kohtu hinnangul on kaebaja selline nõue eelpool toodud põhjendusi arvestades õigustamatu. Kaebajal on kohustus tagada ehitise ohutus ja piirata juurdepääs lagunevale

3-14-52651 12(13) ehitisele. Kaebaja ei ole seda kohustust juba aastaid täitnud, vaatamata ettekirjutuse õiguspärasusele ja selle täitmise tähtaja korduvale pikendamisele. Milline piire ja kui kaugele paigaldada, ei ole asjakohane vastuväide ettekirjutuse täitmata jätmiseks. Vastustajal on EhS u.r §-st 133 tulenev õigus rakendada kaebaja suhtes ettekirjutuse täitmisele sundimiseks sunniraha. Asendustäitmise võimaluse olemasolu ei välista sunniraha määramist, v.a vahetu ohu tekkimise korral. Seaduses ettenähtud kohustuste täitmata jätmise eest seaduses ettenähtud mõjutusvahendite kohaldamine ei saa kuidagi kaebaja õigusi rikkuda. Seejuures rikub aga kaebaja oma kohustuste täitmata jätmisega teiste inimeste õigust elule ja turvalisusele. Kaebajal on juhul, kui vastustaja edaspidised täitetoimingud peaksid tema õigusi kuidagi rikkuma, õigus esitada kohtule konkreetne keelamis-, kohustamishüvitamisvõi tuvastamiskaebus. Antud juhul ei ole ette näha, et vastustaja hakkaks kaebajaga tulevikus õigusvastaselt käituma ja ebaseaduslikke sunnivahendeid kasutama. Seega puuduvad antud juhul alused kaebaja keelamisnõude rahuldamiseks (vt ka HKMS § 45 lg 1). Kaebaja saab edaspidi vältida täiteja menetluskulude kandmist seeläbi, et täidab õigeaegselt ja korrektselt seadustest ja haldusaktidest tulenevad kohustused.

Otsus ja menetluskulude jaotus

31. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.

32. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole esitanud kohtule ettenähtud tähtajaks tema menetluskulusid ja nende kandmist tõendavaid dokumente, seetõttu jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Reelika Lind Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 19 mai 2016 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Ecober apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 18.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52651 osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 07.10.2014 täitekorralduse nr 3-15/1131 õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning jättis OÜ Ecober menetluskulud täies ulatuses tema enda kanda. Teha tühistatud osas uus otsus.

2. Tuvastada Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 07.10.2014 täitekorralduse nr 3-15/1131 õigusvastasus.

3. Mõista Pärnu linnalt OÜ Ecober kasuks välja menetluskulud summas 1155 eurot.

3-14-52651 13(13) Ülejäänud osas jätta OÜ Ecober menetluskulud tema enda kanda.

5. Jätta Pärnu linna apellatsiooniastme kulud tema enda kanda.

Riigikohtu 08.12.2016 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2016. a otsus asjas nr 3-14-52651 tuvastamis-nõude ja menetluskulude jaotuse osas. Jätta tuvastamisnõude osas jõusse Tallinna Halduskohtu 18. septembri 2015. a otsus samas asjas.

3. Tagastada kautsjon. Jätta muud apellatsioonija kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.