3-15-1315/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht

18. september 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1315 Haldusasi AE kaebus Tallinna Vangla 31.03.2015 käskkirja nr 35 osaliseks tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – AE Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus AE määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AE määruskaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2015. a määrus haldusasjas nr 3-15-1315 osas, millega tagastati kaebus Tallinna Vangla 31.03.2015 käskkirja nr 35 punkti 1.13 tühistamise nõudes.

2. Muus osas muuta Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2015. a määruse haldusasjas nr 3- 15-1315 põhjendusi, asendades need selle määruse põhjendustega.

3. Muus osas jätta AE määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ning § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori 31.03.2015 käskkirjaga nr 35 muudeti Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorda“ (edaspidi kodukord) ja „Tallinna Vangla kodukorra muutmise seletuskirja“ (edaspidi seletuskiri). Käskkirja punktiga 1.13 tunnistati kehtetuks mh kodukorra punkt 8.7.5, mille kohaselt oli kinnipeetavatele lubatud kambris hoida kahte isiklikku saunalina. Käskkirja punktiga 1.20 lisati kodukorda punkt 16.3.1 järgmises sõnastuses: „16.3.1 Kinnipeetaval on võimalik soetada hinnakirjas märgitud kaupu. Põhjendatud vajadusel võib kinnipeetav soetada eritellimusega kaupu. Eritellimusega kaup saab olla üksnes eelnevalt kirjalikult taotletud ja vanglateenistuse poolt lubatud.“ Käskkirja punktiga 1.21 lisati seletuskirja punkt 16.3.1 alljärgnevas sõnastuses: „16.3.1 Kinnipeetaval on võimalus osta kaupluse sortimenti kuuluvaid esemeid. Erandjuhul on

3-15-1315 2(5) võimalik soetada kaupluse sortimenti mitte kuuluvaid esemeid. Eesmärk on anda kinnipeetavale võimalus soetada erandkorras selliseid kaupu, mille kasutamine kinnipeetavale on hädavajalik“. Käskkirjas selgitatakse kodukorra punkti 8.7.5 kehtetuks tunnistamist asjaoluga, et vangla tagab alates 01.04.2015 lisaks käterätikule ka ühe saunalina vangla poolt; üks saunalina ja üks käterätik on piisav kogus hügieeni järgimiseks; kuna kinnipeetavad on vanglale esitatud pöördumistes juhtinud vangla tähelepanu, et pesu pesemisest ja kuivatamisest tekib kambritesse niiskus, tuleb vanglal rakendada igakülgselt meetmeid kinnipeetavate elutingimuste parandamiseks; muudatusega lõpeb ära isiklike saunalinade ja käterätikute kambris kuivatamise vajadus; vangla poolt väljastatud saunalinade ja käterätikute pesemise ja regulaarse vahetuse korraldab vangla.

2. AE esitas 22.05.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 31.03.2015 käskkirja nr 35 punktide 1.20 ja 1.21 ning osaliselt punkti 1.13 tühistamiseks. Ühtlasi taotleb AE tunnistada Tallinna Vangla tegevus isiklike saunalinade keelamisel ja kauplusest ostetavatele asjadele piirangute seadmisel kodukorras sätestatud viisil õigusvastaseks ja põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebuse kohaselt ei täida vaidlustatud käskkirja punkt 1.13 eesmärki, sest kinnipeetava pesu, mida kambris kuivatatakse, ei koosne ainult rätikutest, mistõttu olenemata kodukorra muutmisest kuivatatakse pesu endiselt kambris. Juhul, kui vangla väljastab rätikud, pannakse need pärast isiklikku hügieeni kambrisse kuivama. Miski ei kohusta kinnipeetavat andma rätikuid, mis on vangla poolt antud, pesemiseks vangla pesumajja. VangS § 15 lg 2 reguleerib kinnipeetavale keelatud asju ning selles loetelus puudub saunalina. Kaebaja hinnangul ei muutu saunalina keelatuks ka seetõttu, et vangla juba väljastab seda. Kodukorra punkti 16.3.1 resolutsioonil ja seletuskirjal sisuline erinevus puudub, välja arvatud seletuskirja viimasel lausel (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2). Üheski õigustloovas aktis ei ole defineeritud mõistet „hädavajalik“. VangS § 48 lg 1 sätestab, milliseid asju võib kinnipeetav vangla kauplusest soetada. Vanglal puudub õigus sekkuda ostja ja müüja vahelisse tehingusse, kui ostetavad/müüdavad kaubad on vanglas lubatud. Vangla poolt kinnipeetavate õiguste kitsendamine on ebaseaduslik ja vastuolus põhiseaduse § 3 lg-ga 1 ning §-ga 11. Vangla ei ole kodukorra p 8.7.5 kehtetuks tunnistamisel ja p 16.3.1 kehtestamisel lähtunud HMS § 3 lg-st 2 ja § 4 lg-st 2. Samuti on p 8.7.5 kehtetuks tunnistamise ja p 16.3.1 kehtestamise põhjendused puudulikud ning põhjendusega seatud täiendav piirang (hädavajalikkus) ebaseaduslik.

3. Tallinna Halduskohtu 01.07.2015 määrusega tagastati kaebus selle esitajale kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Pelgalt käskkirja andmine ega sellest teadasaamine ei tähenda seda, et käskkiri oleks hakanud AE-le mõju avaldama. Mõju, s.o võimalik õiguste rikkumine avaldub olukorras, kus vaidlustatava käskkirja alusel sooritatakse kaebaja suhtes toiming või antakse haldusakt. Kaebuses AE midagi seesugust välja ei too. Kaebusest ei nähtu, et vaidlustatud käskkirja alusel oleks AE suhtes sooritatud toiminguid või antud haldusakte, mis võiksid tema õigusi rikkuda. Samuti ei nähtu vaideotsusest, milles seisneb AE õiguste rikkumine. Vangla kinnitusel ei ole AE käskkirja alusel oma õigustega seotult ainsatki pöördumist vanglale teinud. Kuna vangla kodukord on üldkorraldus, mis võib sisaldada ka abstraktset laadi ettekirjutust, siis ei pruugi selle mõju ilmneda akti teatavakstegemise ajal (praegusel juhul kodukorra muudatustest teada saamise ajal). Kodukorra muudatused saavad AE-le mõju avaldada alles siis, kui tema suhtes esineb muudetud kodukorras kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellisel juhul tekib AE-l kaebeõigus üldkorralduse konkreetse sätte vaidlustamiseks alles 30 päeva jooksul pärast selle mõju ilmnemist tema suhtes kas vangla täiendava toimingu tegemise või täiendava haldusakti andmise läbi.

3-15-1315 3(5) MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. AE palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 01.07.2015 määrus ning saata asi halduskohtule tagasi menetlusse võtmise otsustamiseks. 1) Kaebajal on kaebeõigus. Kodukord omab vahetut mõju kinnipeetavate õigustele. Tähtsust ei oma, et tegemist on üldkorraldusega. Isik ei pea ära ootama, millal hakkab haldusorgan piirama isiku õigusi ja vabadusi. Kaebajal on kaks saunalina, millest ühe on vangla juba ära võtnud. Toiming on sooritatud. Justiitsministeerium ei ole leidnud vaideotsuses, et AE-l puudus kaebeõigus, mistõttu on kaebaja seisukohal, et ta on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. 2) Põhjendamatu on kaebuse tagastamine, kui on juba läbitud vaidemenetlus ning olukorra säilimisel ja kodukorra mõju avaldumisel tuleb kohtueelne menetlus uuesti läbida. Nii ei ole tagatud isiku õiguste efektiivne kaitse. Vangla ei ole kehtestanud abstraktset laadi ettekirjutust, vaid seadnud konkreetsed piirangud, mis avaldavad mõju kohe. 3) Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2013 määruse nr 3-13-227 punkti 9 kohaselt ei ole välistatud adressaadi võimalus vaidlustada üldkorraldust selle tema suhtes kohaldamist ära ootamata, kuid sellisel juhul tuleb halduskohtusse pöördumisel järgida üldist kaebetähtaega, mis hakkab kulgema üldkorralduse adressaadile teatavakstegemisest. Kaebaja on järginud üldist kaebetähtaega.

5. Tallinna Vangla leiab, et Tallinna Halduskohus on osaliselt AE kaebuse õigusvastaselt tagastanud. Vangla hinnangul on AE-l kaebeõigus Tallinna Vangla 31.03.2015 käskkirja nr 35 punkti 1.13 tühistamise nõudes osas, millega tunnistati kehtetuks Tallinna Vangla kodukorra punkt 8.7.5. 1) Kuna isiklike saunalinade kasutamist keelav regulatsioon hakkas kehtima alates 01.04.2015 ja isiklikud saunalinad korjati kambritest ära, võis kodukorra muudatus AE-le koheselt mõju avaldada. AE ei saanud alates 01.04.2015 kasutada kahte isiklikku saunalina, vaid ühte vangla poolt väljastatud saunalina. Kuna tühistamisnõude käsitlemisel tuleks nagunii isiklike saunalinade keelustamise õiguspärasust hinnata, ei ole eraldiseisev nõue toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks vajalik. 2) AE-l puudub vaidlustatud käskkirja punktide 1.20 ja 1.21 osas kaebeõigus. Regulatsiooni kehtestamisega ei ole loodud uut olukorda, sest kinnipeetavatel oli õigus ka varem soetada üksnes kaupluse sortimenti kuuluvaid kaupu ja erandkorras vangla loal sortimenti mittekuuluvaid kaupu. Kuna vastavasisuline regulatsioon varem kodukorras puudus, lisati p

16.3.1. AE-l tekib kaebeõigus Tallinna Vangla 31.03.2015 käskkirja punktide 1.20 ja 1.21 vaidlustamiseks siis, kui ta taotleb vanglat kaupluse sortimenti mittekuluvaid kaupu ja nende soetamise võimaldamiseks luba ei anta. Vangla kodukorras sätestatud abstraktsete normide vaidlustamise õigus 30 päeva jooksul kehtestamisest teadasaamisest, olenemata otsesest puutumusest, ei ole õiguspärane ega kooskõlas HKMS-ga. Kohtusse pöördumise õigus on isikul, kelle õigusi on haldusakti või toiminguga rikutud või vabadusi piiratud. Nii kaua, kui isikul otsest puutumust regulatsiooniga ei ole, ei saa see ka tema õigusi rikkuda ega vabadusi piirata (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-95-07).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on, et kaebuses toodud asjaolude õigsust eeldades on ilmselge, et kaebajal puudub kaebeõigus.

3-15-1315 4(5)

7. Tallinna Vangla 31.03.2015 käskkirja nr 35 punktid 1.13, 1.20 ja 1.21 on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. Ekslik on aga halduskohtu seisukoht, et üldkorralduse adressaadil on õigus vaidlustada haldusakti alles siis, kui see omab tema suhtes vahetut mõju. HKMS § 46 lg-s 1 sätestatakse, et tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Seega võib üldkorraldust kui haldusakti vaidlustada 30 päeva jooksul alates haldusakti teatavaks tegemisest selle adressaadile. Halduskohtu viidatud Riigikohtu lahendis selgitatu mõte on tagada õiguste efektiivne kaitse. Olukorras, kus üldkorraldus selle adressaadile andmise hetkel vahetut mõju ei oma, ei kaota adressaat õigust üldkorraldust kui haldusakti hiljem vaidlustada, kui avaldub selle mõju tema subjektiivsetele õigustele. Isegi kui eelnevalt on kohtumenetluses sama isiku kaebuse alusel sama üldkorralduse õiguspärasust abstraktselt juba kontrollitud ja jäetud kaebus rahuldamata, ei ole isikul keelatud vaidlustada sama sätet hiljem uuesti seoses mõne konkreetse üksikjuhtumiga, millega vastavat üldist reeglit tema suhtes rakendati, ning iseenesest pole välistatud ka sellise hilisema kaebuse rahuldamine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2010 otsus nr 3-10-650, p 9). Eeltoodust tulenevalt sõltub HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaldamine sellest, kas vaidlustatud haldusakt rikub AE subjektiivseid õigusi või kaebaja väiteid eeldades ei saa vaidlustatud haldusakt ilmselgelt kaebaja õigusi rikkuda (vt HKMS § 44 lg 1).

8. Vaidlustatud käskkirja punktiga 1.13 tunnistati kehtetuks kodukorra punkt 8.7.5, mille tulemusel on keelatud alates 01.04.2015 kinnipeetavatel kambris kahe isikliku saunalina omamine. Selle asemel tagab ühe saunalina kinnipeetavale vangla, eesmärgiga vähendada mh märgadest pestud isiklikest saunalinadest tekkivat niiskust kambrites. Vangla on selgitanud vastuses määruskaebusele, et AE-lt on võetud ära kaks isiklikku saunalina, sest vangla on andnud ühe saunalina kinnipeetavale. Kodukorra punkti 8.7.5 kehtetuks tunnistamisega on kaebajale kaasnenud vahetult negatiivne tagajärg isiklike asjade kasutamise piirangu näol. Kuigi kaebuses ei olnud märgitud sellist negatiivset tagajärge, vaid olid esitatud argumendid, miks vangla kodukorra punkti 8.7.5 kehtetuks tunnistamine ei aita saavutada taotletavat eesmärki, on kaebaja määruskaebuses selgitanud, et vaidlustatud käskkirja tagajärjel on temalt ära võetud isiklik saunalina. Seetõttu on kaebajal käskkirja vaidlustamiseks selles osas igal juhul kaebeõigus.

9. Halduskohus leidis õigesti, et kaebus Tallinna Vangla 31.03.2015 käskkirja nr 35 punktide

1.20 ja 1.21 tühistamiseks kuulub selle esitajale tagastamisele. Samas ei ole tagastamise aluseks mitte HKMS § 121 lg 2 p 1, vaid § 121 lg 2 p 2, sest tegemist on ilmselgelt perspektiivitu kaebusega.

10. Kaebuse kohaselt rikuvad nimetatud punktid VangS § 48 lg-s 1 sätestatud kinnipeetava õigust osta asju, mis on vanglas lubatud, sest vanglal puudub õigus sekkuda ostja ja müüja vahelisse tehingusse, kui ostetavad kaubad on vanglas lubatud.

11. VangS § 48 lg-s 1 sätestatakse, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Vaidlustatud punkti kohaselt on kinnipeetaval võimalik soetada hinnakirjas märgitud kaupu. Seega on tagatud VangS § 48 lg-s 1 sätestatud õigus vangla kaupluses olevate kaupade soetamiseks.

12. Vaidlustatud punkti lausete 2 ja 3 kohaselt võib kinnipeetav põhjendatud vajadusel soetada eritellimusega kaupu ning eritellimusega kaup saab olla üksnes eelnevalt kirjalikult taotletud ja vanglateenistuse poolt lubatud. Regulatsioon, mis võimaldab vangla kaupluse nimekirjas puuduvaid kaupu eritellimusel soetada, on kinnipeetavaid soodustav regulatsioon ega puuduta tehinguid vangla kaupluse ja kinnipeetava vahel. Sellega täidab vangla oma avalik-õiguslikku kohustust tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus. Küll aga ei tulene

3-15-1315 5(5) kinnipeetavatele VangS § 48 lg-st 1 piiramatu õigus soetada kõiki vanglas lubatavaid aineid ja esemeid, olenemata sellest, kas need on kaupluse nimekirjas või mitte. Vaideorgan on õigesti märkinud, et kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda juhul, kui VangS § 48 lg-s 1 nimetatud nõuded on täidetud, vangla vahendusel kõikide temale meelepäraste kaupade ostmise võimalust, kui vangla kaupluses on tagatud piisavalt lai valik toiduaineid ja isikliku hügieeni tarbeid.

13. Ekslik on kaebuses toodud väide, et vanglal puudub õigus sekkuda ostja ja müüja tehingutesse sisseostude tegemisel. VangS § 48 lg-s 1 sätestatakse selgesõnaliselt, et kinnipeetava poolt sisseostude tegemine toimub sisekorraeeskirjades sätestatud korras. VSkE §

74 lg 1 kohaselt teeb kinnipeetav sisseoste vanglateenistuse kontrolli all. On ilmne, et vangla peab VangS § 48 lg-st 1 tulenevat avalik-õiguslikku kohustust täites arvestama ka teiste VangS sätetega, nt julgeoleku tagamine. Sisseostude tegemisega vangla kontrolli all tagatakse, et vanglasse ei satuks nt keelatud esemeid. Ringkonnakohus nõustub vaideotsuses märgituga, et vanglale tuleneb VangS §-st 48 ja VSkE §-st 74 õigus kinnipeetavate ostude üle kontrolli teostada. Samuti on Justiitsministeerium õigesti märkinud, et vangla on kaupluses müügil olevate asjade või kinnipeetaval tellida võimaldatud kauba sortimendi, müümise korra ja aja määramisel õigusaktides toodud piires kaalutlusõigus. Vaidlustatud käskkirja punktiga ei ole kaebaja olukord halvenenud.

14. Käskkirja p-s 1.20 kasutatud termin „põhjendatud vajadus“ on määratlemata õigusmõiste, mille sisustab vangla konkreetsetest faktilistest asjaoludest lähtudes. Nimetatud punkt ei keela vanglas lubatud asjade ostmist ka juhul, kui see puudub vangla kaupluse nimekirjast. Kui kaebaja taotleb eritellimusega kaupa ning vangla keeldub seda lubamast, saab keeldumist eraldiseisvalt vaidlustada.

15. Eeltoodust tulenevalt kuulub määruskaebus rahuldamisele osaliselt, osas, millega tagastati kaebus Tallinna Vangla 31.03.2015 käskkirja nr 35 punkti 1.13 tühistamise nõudes. Muus osas jääb määruskaebus rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa