3-14-383/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 18. september 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-383 Haldusasi MK kaebus Maksu- ja Tolliameti 05.02.2014 maamaksuteate nr 243483 ja 27.03.2014 vaideotsuse nr 6-1/2094-2 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – MK Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Marika Salmistu Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 13. oktoobri 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus MK apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 07.09.2014

RESOLUTSIOON 1. Jätta MK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. oktoobri 2014. a otsus muutmata. 2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19. oktoobril 2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-383 2(9) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. MK-le kuulub Tallinnas Nõmme linnaosas kinnistu asukohaga Rahu tn 23, suurusega 1703 m2. 2. Tallinna Linnavaraameti juhataja kinnitas 01.02.2012 käskkirjaga nr 1.-1/3 Tallinna Linnavaraameti maa hinna osakonna 31.01.2012 maatüki maksustamishinna akti nr 31174, millega määrati Rahu tn 23 kinnistu maksustamishinnaks 27 450 eurot. Akt koostati Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määruse nr 179, keskkonnaministri 30.11.2001 määruse nr 50 ja Tallinna Linnavolikogu 23.03.2006 määruse nr 20 alusel. 3. Maksu- ja Tolliamet (MTA) koostas 05.02.2014 maamaksuteate nr 243483, millega määrati MK-ile 2014. a eest tasumiseks maamaksu 81,80 eurot. Seejuures arvestati koduomaniku maksuvabastusega summas 604,45 eurot. 4. MK esitas maamaksuteate peale 17.02.2014 vaide, vaidlustades maksu arvutamise õiguspärasust. 5. MTA jättis 27.03.2014 vaideotsusega nr 6-1/2094-2 vaide rahuldamata. Vaideotsuses selgitati, et tegemist on maaüksusega, mis asub hinnatsoonis H0784025, kus elamumaal on kaks erinevat hinda – 900 m2 maksustamishind on 21,09 eurot/m2 ja 803 m2 maksustamishind on 10,55 eurot/m2. Kogu maaüksuse maksustamishinnaks on kokku 27 450 eurot. Selleks, et arvutada koduomaniku maksusoodustust, tuleb aluseks võtta mitte maaüksuse diferentseeritud ruutmeetri hind, vaid keskmine ruutmeetri hind, milleks on antud juhul 16,12 eurot (27 450/1703). Kuna vastavalt maamaksuseadusele (MaaMS) on maamaksu tasumisest vabastatud maa omanik tema omandis oleva elamumaa osas linnas kuni 1500 m2 ulatuses, kuulub MK-i omandis olevast maaüksusest maksustamisele 203 m2 maksustamishinnaga 16,12 eurot ja Tallinnas kehtiva maksumääraga 2,5%, mis teeb maksukohustuseks 81,80 eurot (203 × 16,12 × 0,025). 6. MK esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 05.02.2014 maamaksuteate nr 243483 ja 27.03.2014 vaideotsuse nr 6-1/2094-2 tühistamiseks. Kaebuse ja selle täienduse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) MaaMS § 11 lg 1 on osas, mis piirab maamaksuvabastust linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kuni 0,15 ha, vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12, 13, 32 ja 33. Koduomanike eristamine krundi suuruse järgi seab koduomanikud põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda. Riigikogul on lai otsustusruum, kuid see ei ole piiritu. Selline otsustus, millega piiratakse isiku õigusi, ei tohi olla suvaline, vaid peab olema hästi põhjendatud. Tiheasustusaladel on kruntide suurused määratud planeeringutega, mis on kinnitatud kohaliku omavalitsuse poolt ning mida kinnistuomanikud omal äranägemisel muuta ei saa. 2) MK-i kodu asub Nõmmel. Läbi aegade on valdavalt säilinud Nõmme vanade kruntide suurus, mis on võrdne või suurem kui ca 1800 m2. Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 vastu võetud Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 4 lg 3 kohaselt ei tükeldata II

3-14-383 3(9) ehituspiirkonnas, kus asub kaebaja kinnistu, krunte reeglina iseseisvateks üksusteks, mille pind on väiksem kui 1200 m2. Nii ei saa üle 1500 m2 kinnistute omanikud oma kinnistult suuremat tulu kui kuni 1500 m2 omanikud, samas nõuab suuremate kinnistute korrashoid kinnistuomanikelt suuremaid kulutusi. Kaebaja tunneb end solvatu ja kaitsetuna ning tajub enda suhtes üleolevat ja vaenulikku suhtumist. Arusaamatu on, miks kehtestatud piirang ei arvestanud Nõmme ajalooliste miinimumkrundi suurustega. Asjaolu, et hilisemal ajal on Nõmmele tekkinud ka väiksemaid krunte, ei tee olematuks Nõmme ajalooliste säilinud kruntide omanike sattumist diskrimineerimise objektiks neist mitteolenevatel põhjustel üksnes nende kodu asukoha piirkondliku eripära tõttu. 3) Maamaks laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Nõmmel on ca 1100 krunti suuremad kui 0,15 ha. Nõmmel on ca 40 000 elanikku ja Tallinnas on neid üle 400 000. Jätta eelarve täitmine vaid väikese grupi koduomanike kohustuseks, vabastades teised sellest kohustusest täielikult, seab koduomanikud ebavõrdsesse olukorda. Kui seadusandja leiab, et osa krunte on kodude jaoks linnas ebamõistlikult suured ning tema eesmärgiks on teostada Nõmme ümberkruntimine, siis peaks ta oma arvamust põhjendama ning välja pakkuma ka võimaluse tema silmis nn „üleliigsete ruutmeetrite“ äraostmiseks õiglase ja kohese hüvituse eest. MK-il pole võimalust oma üleliigset 203 m2 maha müüa, ka ei teeni ta sellelt mingit lisatulu. Suuremate kruntide maksustamist ei saa põhjendada kallima ega tulutoovama kinnisvara või jõukamate koduomanike maksustamisega. 4) Kui kohus leiab, et MaaMS § 11 lg 1 on põhiseadusega kooskõlas, siis on maamaksu määramine arvutatud kaebajale 1500 m2 ületavas osas summas 81,80 eurot ebaõigesti. MaaMS § 111 lg 1, millele MTA tugines, veel ei kehtinud. Rahu tn 23 kinnistu asub hinnatsoonis H0784026, kus elamumaal on kaks hinda. Kõigil ühes hinnatsoonis elavatel koduomanikel peaks olema võrdne maksusoodustus, mis vastab selle hinnatsooni 1500 m2 krundi maamaksuhinnale. Rahu tn 23 hinnatsoonis on selleks 632 eurot [(900 × 21,09 + 600 × 10,55) × 2,5%]. Vastavalt MTA arvutusele MaaMS § 111 lg 1 alusel on hinnatsoonis H0784025 krundi suurusega 1500 m2 omanikul hinnasoodustus 632 eurot, 1703 m2 krundi omanikul 604,5 eurot ning 2000 m2 krundi omanikul 573,48 eurot. Seega kohtleb MTA ühes hinnatsoonis kinnistut omavaid koduomanikke põhjendamatult erinevalt. 7. MTA palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. MTA seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) Maksusoodustused ei kuulu isiku põhiõiguste hulka. Hüvesid saab pakkuda vaid ulatuses, milleks riigil jätkub vahendeid. MaaMS § 11 lg-s 1 nimetatud maksusoodustuse ulatuse kehtestamisel on seadusandja lähtunud keskmise elamukrundi suurusest ning seadusandja hinnang, et linnas on selleks 1500 m2 ja maal 2 hektarit, on adekvaatne (Tallinna Halduskohtu 18.10.2013 otsus nr 3-13-1499, p 28). Ka Riigikohus ei ole lahendis nr 3-4-1-52-13 leidnud, et maksusoodustuse andmine tiheasustusalal üksnes 1500 m2 ja hajaasustuses 2 ha ulatuses kodualusele maale oleks põhiseadusega vastuolus. 2) Maamaks on omandil põhinev maks ning maksustatavaks objektiks on maatükk. Maamaksu määramisel võetakse arvesse maksustatavat maatükki iseloomustavaid andmeid. Maamaks arvestatakse maa maksustatavalt väärtuselt, mis määratakse kindlaks maa hindamise seaduse alusel läbi viidud maa korralise hindamise tulemuste põhjal. Maa maksustamishinna määrab kohalik omavalitsus eelhaldusaktiga. Kaebajal oleks tulnud vaidlustada maa maksustamishinna määramine, kui ta ei nõustu tasumiseks määratud maksusumma suurusega. MaaMS ei võimalda maksuhalduril maamaksu määramist, vaid maksuhaldur arvutab maamaksu ja edastab maamaksuteate kohalikult omavalitsuselt saadud andmete alusel. Kuna

3-14-383 4(9) maamaks on objektiivne maks, siis on maksuvabastused ja -soodustused valdavalt seotud maatüki teatud tunnustega ja ei sõltu maa omaniku isikust. 3) Maamaksu arvutuskäik on toodud 27.03.2014 vaideotsuse p-s 7. Seda, et selline arvutuskäik on õige, kinnitab 01.01.2015 jõustunud MaaMS § 111 lg 1, millele on viidatud ka vaideotsuses. Alusetu on kaebaja nõue MTA 27.03.2014 vaideotsuse tühistamiseks, sest kaebuses ei ole välja toodud ühtegi põhjendust, kuidas nimetatud haldusakt rikub kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumata. 8. Tallinna Halduskohtu 13.10.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) Kaebajale kuuluv maa ei ole MaaMS § 4 alusel maksuvaba, mistõttu tuleb maamaks arvestada ja maamaksu tasuda kogu kinnistult, vaatamata asjaolule, et kaebajal ei pruugi olla võimalik oma kinnistut seal paikneva männimetsa tõttu kasumlikult kasutada. 2) Asjakohatud on kaebaja väited kinnistute erineva turuväärtuse kohta sõltuvalt kinnistul asuvast kõrghaljastusest või ehitisest ja selle seisukorrast. Hindamise objektiks on maatükk ilma sellel asuvate ehitiste, kasvava metsa, muude taimede ja päraldisteta (maa hindamise seaduse (MHS) § 2 lg 1). MaaMS § 1 lg 2 kohaselt määratakse maa maksustamishind ja selle vaidlustamise kord MHS-st lähtudes. MHS § 6 lg 1 järgi arvutab maatüki maksustamishinna korralise hindamise tulemuste alusel kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 19.06.2001 määruse nr 203 „Maa korralise hindamise kord“ § 20 kohaselt vormistab hindamise tulemused maa hindaja hinnatsoonide kaartidena omavalitsusüksuste kaupa ja maa väärtuste loeteluna hinnatsoonide ja sihtotstarbe liikide või kõlvikute kaupa. MHS § 3 lg 2 kohaselt on hindamise eesmärgiks maa hariliku väärtuse leidmine. MaaMS § 1 lg 3 kohaselt arvutatakse maamaks kohalikust omavalitsusest saadud andmete põhjal. Rahandusministri 17.01.2001 määruse nr 10 „Maamaksuseaduse rakendamise kord“ § 1 kohaselt saadakse maamaksu summa maamaksumäära ja maa korralise hindamise tulemuste põhjal arvutatud maa maksustamishinna korrutamisel. MaaMS § 5 lg 1 järgi on maamaksumäär 0,1-2,5% maa maksustamishinnast aastas. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib kohaliku omavalitsusüksuse volikogu maamaksumäära kehtestada diferentseeritult maa hinnatsoonide ja/või katastriüksuse sihtotstarvete liikide kaupa sama paragrahvi lg-s 1 või § 11 lg-s 4 nimetatud vahemikus. Katastrikaardi andmetel kuulub Rahu tn 23 kinnistu 100% hinnatsooni H0784025. Keskkonnaministri 30.11.2001 määruse nr 50 „Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine“ lisa 24 „Tallinna linna maa väärtuste loetelu sihtotstarbe liikide ja kõlvikute kaupa“ kohaselt on selles hinnatsoonis oleva elamumaa väärtuseks kuni 900 m2 suuruse maa osas 21,09 eurot/m2 ja ülejääva maa osas 10,55 eurot/m2. Kaebaja kinnistu suuruseks on 1703 m2 ja tema kinnistu maksustamishinnaks on 27 450 eurot. 3) Kaebaja rahvastikuregistri järgne elukoht on Rahu tn 23 ja talle kuuluv maa asub tiheasustusega alal. Seega kohaldub kaebaja suhtes maamaksuvabastus 1500 m2 ulatuses (vt MaaMS § 11 lg 1). Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks pensionär või represseeritu, mistõttu ei kohaldu tema suhtes täiendav maamaksuvabastus (vt MaaMS § 11 lg-d 5 ja 6) ning kohus jätab sellekohased väited ja põhjendused tähelepanuta. 4) MaaMS § 11 lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei vabasta maaomanikku täies ulatuses maamaksu tasumise kohustusest. Maksu määramise ja maksuvabastuse kehtestamise üle otsustamine on poliitiline küsimus, mis allub kohtulikule kontrollile piiratud ulatuses. Isiku õiguste ilmselgelt ebaproportsionaalse riive korral võib kohtuvõimu sekkumine olla teatud ulatuses võimalik (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.01.2009 otsus nr 3-08-685, p 12). Kaebaja õigusi ei ole ebaproportsionaalselt piiratud. Kaebaja ei ole tõendanud ega põhistanud, et 81,80 euro suurune maamaks, mida on võimalik maksta kahes osas, sunniks

3-14-383 5(9) teda oma omandist loobuma või et see moodustaks tema sissetulekust ebaproportsionaalselt suure osa. Arvestades, et kaebajale määratud maksusumma moodustab 1,9% 2014. a aastasest miinimumpalgast ja 0,7% keskmisest aastapalgast, ei saa seda pidada ebaproportsionaalselt kõrgeks. 5) Maksusoodustuse andmisel on seadusandja lähtunud keskmisest elamukrundi suurusest, milleks tiheasustuse puhul on 1500 m2. Kohtu hinnangul on tegemist adekvaatse suurusega, arvestades tiheasustusalal eksisteerivat suuremat nõudlust maa järele. Kaebuses viidatud PS sätetest ei tulene keeldu maksustada omandit, sh kodualust maad. Samuti ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebaja ei ole võrdses olukorras isikutega, kelle omandis on väiksem elamumaa ja kes on seetõttu vabastatud terves ulatuses maamaksu tasumise kohustusest. Kohatu on kaebaja väide, et Nõmme suurte elamukruntide omanikud täidavad üksi linna eelarvet. Linna eelarvesse laekub tulu mitmetest allikatest. Kaebajal on võimalik vähendada oma maksukoormust mitmel viisil, nt soetades kodu väiksemale elamukrundile, jagades kinnistu ja müües osa sellest (nt naaberkinnistuga liitmiseks) või võõrandades osa talle kuuluvast kinnistust kaasomandisse. 6) MTA on ebaõigesti tuginenud MaaMS §-le 111, mis jõustub alles 01.01.2017. Maksuarvestus on aga lõppkokkuvõttes õige. Maksuhaldur saab maksuteate väljastamisel lähtuda eelhaldusaktis kindlaks määratud maa maksustamishinnast ning soodustuse kohaldamisel kohaliku omavalitsuse arvutusi üle ei kontrolli. Kuigi MaaMS praegu kehtivas redaktsioonis ei ole sätestatud, kuidas kohaldatakse maamaksuvabastust, kui maaüksus on suurem kui maksuvabastusega pindala, pidas seadusandja silmas maksuvabastuse või soodustuse arvutamist proportsionaalselt maatüki kogupindalale vastavast maksustamishinna osast, sest muid andmeid kohalik omavalitsus maksuhaldurile ei esita (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2014 otsus nr 3-13-1499, p 10). Seega on ekslik arvutuskäik, milles on rakendatud maksuvabastust suurema väärtusega maa suhtes. Maamaksu arvutamisel tuleb lähtuda maatüki kui terviku maksustamishinnast ja maksusoodustusega maa suuruse suhtest. Maamaksukohustuse suuruseks on 81,80 eurot [(27 450 ÷ 1703) ×(1703 - 1500) × 0,025].

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 9. MK palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 13.10.2014 otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Kaebaja pensioniiga algas 25.11.2014. Seetõttu tuleb arvestada tema kui pensionäriga. Maksu määramise ja maksuvabastuse kehtestamise üle otsustamine on küll poliitiline küsimus, kuid halduskohtu ülesanne on kontrollida seaduste põhiseaduspärasust, sh ka PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse tagamist. Nõmme põliste kruntide miinimumsuurused on vastavalt 1800 m2 ja 2000 m2, mistõttu ei saa Nõmme puhul rääkida 1500 m2-st kui adekvaatsest keskmisest. 2) Ekslik on halduskohtu seisukoht, et võrdsuspõhiõigust pole rikutud. Kaebajat tuleb võrrelda koduomanikega tiheasustusalal. Koduomanike eristamisel tiheasustusalal krundi suuruse järgi ning sellest tuleneval ebavõrdsel kohtlemisel pole mõistlikku põhjust (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.04.1999 lahend asjas Chassagnou jt vs Prantsusmaa (nr 25088/94, 28331/95 ja 28443/95)). 1500 m2 suuruse krundi seadmine maksuvabastuse piiriks on Nõmme põliskruntidega koduomanike suhtes diskrimineeriv (PS § 12 lg 1 teine lause). Seda väidet pole kohus käsitlenud. Puudub põhiseaduslik väärtus, mida piiranguga kaitsta (vt Riigikohtu üldkogu 19.04.2005 otsus nr 3-4-1-1-05, p 24). Asjakohatu on kohtu hinnang, et kaebaja õigusi pole ebaproportsionaalselt piiratud, kuna 81,80 euro suurune maamaks pole

3-14-383 6(9) vara konfiskeeriva iseloomuga ning on keskmise sissetulekuga võrreldes ebaproportsionaalselt kõrge. 3) Kaebaja ei ole väitnud, et Nõmme ajalooliste kruntide omanikud täidavad üksi linna eelarvet, vaid märkis, et maamaksu näol on linna eelarve täitmine vaid väga väikese grupi koduomanike kohustuseks. Halduskohtu välja pakutud võimalused maksukoormuse vähendamiseks on paljasõnalised. Halduskohtu viide Tallinna Ringkonnakohtu lahendile asjas nr 3-02-27 on asjakohatu. 4) Kohus ei ole hinnanud ebavõrdsust, mis tuleneb MTA poolt kasutatavast arvutuskäigust. MTA arvutuskäik on ebaõige. Kui maamaksuvabastuse arvutamiseks on kaks erinevat metoodikat, siis tuleks hea tava kohaselt aluseks võtta metoodika, mis on koduomaniku kasuks. Maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks, st maksukoormust suurendavalt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 03.04.2000 lahend nr 3-3-1-4- 00). 10. MTA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. MTA jääb kõigi varasemalt avaldatud seisukohtade juurde, lisades täiendavalt järgmist. 1) Kaebajat ei saa selles vaidluses pidada pensionäriks. MaaMS § 11 lg 5 kohase maksusoodustuse saamiseks tuleb pöörduda taotlusega kohaliku omavalitsuse poole. Juhul, kui kohalik omavalitsus jätab taotluse rahuldamata, on kaebajal võimalus seda vaidlustada. 2) Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja õiguste piirang ei ole ebaproportsionaalne. Maksude suuruse üle otsustamine on seadusandja, mitte kohtu pädevuses (vt PS § 113). 3) Tähelepanuta tuleb jätta väited, mis puudutavad Nõmme koduomanike õiguste rikkumist (vt HKMS § 44 lg 1). Kaebajat saab võrrelda teiste Nõmme koduomanikega, kelle kodualuse maa suurus on üle 1500 m2. MaaMS § 11 lg 1 kohtleb võrdselt kõiki tiheasustusalade koduomanikke, kehtestades kõigile koduomanikele maksuvabastuse 1500 m2 maa ulatuses. 4) Maamaksu arvutuskäik on õige. Maa maksustamishinna määrab kohalik omavalitsus ning selle otsuse näol on tegemist eelhaldusaktiga, mida on võimalik eraldi vaidlustada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Apellatsioonimenetluses on menetlusosaliste vahel põhilisteks vaidlusalusteks küsimusteks, kas MaaMS § 11 lg 1 on vastuolus PS §-dega 11, 12, 13, 32 ja 33 ning juhul, kui tegemist on põhiseadusega kooskõlas oleva regulatsiooniga, siis kas MTA on õiguspäraselt kohaldanud maamaksu arvutamise metoodikat. Sellest lähtuvalt lahendab ringkonnakohus esmalt põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuse (I) ning seejärel maamaksu arvutamise metoodikaga seonduva (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused ja jagab menetlusosaliste vahel menetluskulud (III). I 12. Riigikohus on selgitanud, et PS § 32 kaitseb omandina varalisi õigusi – nii asju, raha kui ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid (Riigikohtu üldkogu 17. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-2-1-143-03, p 18). Maamaks on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mida riik kogub isiku omandilt (maatükk) (MaaMS §-d 2 ja 3) ning kui isikul lasub kohustus tasuda enda omandis olevalt maalt maksu, peab ta ühest osast omandist loobuma selleks, et vallata, kasutada ja käsutada teist osa omandist. Maamaksu suurust mõjutab see, kui suures osas laieneb maksu subjektile maamaksusoodustus. Mida suurem on maamaksusoodustus, seda väiksem on

3-14-383 7(9) omandipõhiõiguse riive. Seega on maamaksusoodustuse piiramisel võrreldes teiste isikutega tegemist ka PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riivega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29.01.2014 otsus nr 3-4-1-52-13, p 43). Riigikohtu lahendist nr 3-3-1- 13-15 järeldub, et kui maksusoodustusega koheldakse erinevalt maksukohustuslasi, siis võib MaaMS § 11 lg 1 riivata maksukohustuslase omandipõhiõigust koos võrdsuspõhiõigusega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.05.2015 otsus nr 3-3-1-13-15, p 15). Seega juhul, kui maamaksusoodustust piiratakse tiheasustusalal asuvate kinnistute koduomanike puhul ebaproportsionaalselt, on tegemist võrdsuspõhiõiguse rikkumisega. 13. Kaebaja leiab, et 1500 m2 suuruse krundi seadmine maamaksuvabastuse piiriks on Nõmme põliskruntidega koduomanike suhtes diskrimineeriv ning seadusandja kohtleb maamaksuvabastuse sätestamisel ebavõrdselt koduomanikke tiheasustusalal lähtuvalt krundi suurusest ning sellisel ebavõrdsel kohtlemisel puudub mõistlik põhjus. 14. MaaMS § 11 lg 1 kohaselt on maamaksu tasumisest vabastatud maa omanik tema omandis oleva või MaaMS §-s 10 sätestatud maakasutaja tema kasutuses oleva elamumaa või maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kuni 0,15 ha ning mujal kuni 2,0 ha ulatuses, kui sellel maal asuvas hoones on tema elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele. 15. Võrdsuspõhiõiguse väidetava rikkumise kontrolliks tuleb esmalt leida võrreldav grupp, keda koheldakse soodsamalt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11.03.2015 otsus nr 3-4-1-51-14, p 62). PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve 29.01.2014 otsus nr 3-4-1-52-13, p 41). 16. Kaebaja suhtes ei kohaldu maamaksusoodustus kogu kodualuse maa suhtes, vaid üksnes 1500 m2 ulatuses, erinevalt neist koduomanikest, kelle krunt jääb 1500 m2 piiresse. MaaMS § 11 lg 1 kohtleb erinevalt koduomanikke tiheasustusalal, kelle kinnistu ületab 1500 m2 ja kes on kohustatud maksma maamaksu, võrreldes nende koduomanikega tiheasustusalal, kelle kinnistu jääb 1500 m2 piiresse ja kes ei ole kohustatud maamaksu maksma. Kui osa kinnistuomanikest ei pea üldse maamaksu tasuma, siis suurema elamumaa kinnistu omanikud peavad. Seega riivab MaaMS § 11 lg 1 võrdsuspõhiõiguse kaitseala. 17. Mitte igasugune erinev kohtlemine ei ole PS § 12 lg-ga 1 vastuolus, vaid üksnes selline, millel puudub õigustus. Võrdsuspõhiõigus ja PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (Riigikohtu üldkogu 07. 06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 31; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27.12.2011 otsus nr 3-4-1-23-11, p 41; 17.04.2012 otsus asjas nr 3-4-1-25-11, p 37). Kaebaja hinnangul puudub Nõmme koduomanike ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlik põhjus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 18. MaaMS § 11 lg 1 riive legitiimseks eesmärgiks on kohalikele omavalitsustele tulu laekumine ja riigi raha kokkuhoidmine (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29.01.2014 otsus nr 3-4-1-52-13, p 46.2). Maksusoodustuse piiramine aitab saavutada legitiimset, fiskaalset eesmärki. Maamaksusoodustust kohaldatakse kõigile koduomanikele, lähtudes objektiivsest kriteeriumist – maatüki suurusest. Asjaolust, et Nõmmel asub elamukrunte, mis on suuremad kui 1500 m2, ei saa järeldada, et ebavõrdseks kohtlemiseks puudub õigustus.

3-14-383 8(9) 19. Apellant on viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.04.1999 otsusele asjas Chassagnou jt vs Prantsusmaa (nr 25088/94, 28331/95 ja 28443/95), milles kohus märkis, et maaomanike erinevaks kohtlemiseks nende maa suuruse alusel peab olema mõistlik põhjus (vt p 91). Praegusel juhul on ringkonnakohus eelnevalt välja toonud, et maksusoodustuse piirang aitab saavutada legitiimset, fiskaalset eesmärki. Ka ei ole sellega rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. 20. Halduskohus on õigesti märkinud, et kaebajale määratud maamaksu ei saa pidada tema õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks (arvestades tema omandis oleva kinnistu suurust, asukohta ja tegelikku turuväärtust) või kodust loobuma sundivaks. Halduskohus on õigesti välja toonud, et maamaksu tasumisel ei ole isiku tegelik maksevõimelisus oluline, välja arvatud juhul, kui maamaksu tasumise järel ei võimaldaks isiku varaline seisund tema piisavat äraelamist. See tähendab, et kui maamaksu suurus on sedavõrd kõrge, mis sunnib isikut oma omandist loobuma, siis ei saa sellist maamaksukohustust pidada omandipõhiõigusega kooskõlas olevaks. 21. Vähesel määral 1500 m2 suurust piiri – mille raamesse jääb üldteadaolevalt suur osa Eestis tiheasustusaladel paiknevatest eramuga elamumaa kinnistutest – ületavatelt kinnistutelt tasumisele kuuluv maamaks ei ole suur, sest ka nendelt kinnistutelt 1500 m2 ulatuses maamaksu tasuma ei pea. Maamaks suureneb, kui kinnistu on tunduvalt üle tavapärase 1500 m2. 22. Asjassepuutumatud on apellandi väited seoses MaaMS § 11 lg-te 5 ja 6 kohaldamisega, sest maamaksu määramise ajal kaebaja pensionär ei olnud. MTA on õigesti märkinud, et MaaMS § 11 lg 5 kohase maksusoodustuse saamiseks tuleb pöörduda taotlusega kohaliku omavalitsuse poole ning juhul, kui kohalik omavalitsus jätab taotluse rahuldamata, on kaebajal võimalus seda vaidlustada. Praeguses vaidluses sellist haldusakti vaidluse all ei ole. II 23. MTA on küll ebaõigesti tuginenud MaaMS §-le 111, kuid arvutanud maamaksukohustuse õigesti. Sarnasest arvutusmetoodikast, nagu on kasutanud MTA, on lähtunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-4-1-52-13. Lisaks on halduskohus kohaselt viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2015 otsuse nr 3-13-1499 p-le 10, milles on selgitatud, et seadusandja on silmas pidanud maksuvabastuse või -soodustuse arvutamist proportsionaalselt maatüki kogupindalale vastavast maksustamishinna osast. Maamaksusoodustuse kohaldamisel kinnistule, mille pindala ületab 1500 m2, tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest ning sätte eesmärgist. Maamaksuvabastuse arvutamiseks ei ole sätestatud kahte erinevat metoodikat. Ringkonnakohus nõustub MTA ja halduskohtu tõlgendusega MaaMS § 111 lg-st 1 ning leiab, et tegemist on õiguspärase maamaksuteatega. III 24. Eeltoodust tulenevalt jääb MK-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.10.2014 otsus muutmata. 25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellandi menetluskulud jäävad tema enda kanda. MTA ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad MTA võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

3-14-383 9(9) /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets