4-15-4017/16 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.september 2015.a. Võru kohtumaja

Väärteoasja number

4-15-4017

Kohtunik

Roomet Sõnna

Väärteoasi

Kohtuistungi aeg

Kohtuistungist võtsid osa

A. P. kaebus Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri

Viljandi

politseijaoskonna

ennetus-

ja

menetlustalituse

menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja 08.05.2015.a. otsuse

väärteoasjas nr 2860,15,000571 peale

9.september 2015.a.

kaebuse esitaja menetlusalune isik A. P. , isikukood

xxxxxxxxxxx,

elukoht

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; M.F-i kaitsja Feliks Luiksaar;

PPA Lõuna Prefektuuri esindaja Riho Kampus

RESOLUTSIOON

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku § 132 p 2 kohus

o t s u s t a s : rahuldada A. P. kaebus osaliselt ja tühistada osaliselt karistusmäära osas Politsei-ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Viljandi politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja 08.05.2015.a. otsus väärteoasjas nr 2860,15,000571. Teha uus otsus, millega süüdi tunnistada A. P. Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi ja mõista karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 (viieks) kuuks. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeameti liiklusregistri büroosse.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule

kolmekümne päeva jooksul alates

kohtuotsuse kättesaamisest, kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse Tartu Maakohtu Võru kohtumajale kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

KOHTUVÄLISE MENETLEJA OTSUSE SISU

Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja 08.05.2015.a. otsusega väärteoasjas nr 2860,15,000571 karistati A. P. Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel selle eest, et tal 12.aprillil 2015.a. kella 22.00 ajal Soe külas Tarvastu vallas Viljandimaal, juhtis mootorsõidukit seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,73 mg/l, võttes arvesse laiendmääramatust 0,05 mg/l, lugeda lõplikuks tulemiks 0,68 mg/l, millega M.F rikkus Liiklusseaduse § 69 lg 3 nõudeid, mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks (tl 7-8).

MENETLUSALUSE ISIKU KAEBUSE SISU

A. P. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse (tl 2-6), mille kohaselt on kohtuvälise menetleja otsus kõiki karistuse individualiseerimisel praktikas tähtsust omavaid asjaolusid mittearvestav, mis on kaasa toonud põhjendamatult karmi karistuse määramise. Menetlusalune isik on menetluse algusest peale tunnistanud oma süüd ja seda koheselt sündmuskohal ka kahetsenud. Mootorsõiduki juhtimine leidis aset hõreda liiklusega paikkonnas pühapäeva hilisõhtul. Sellest, kui M.F-i on analoogse teo eest karistatud, on möödas enam kui kaks aastat. Peale selle M.F elab maal ja ta peab kooliaastal igal hommikul lapselapse kooli toimetama ning tagasi tooma, kuna lapse ema on tööl ja lapse isa ei ela koos perega ning bussiühendus puudub. Peale selle on A. P. pidev valmisolekuvajadus ja ka reaalne vajadus oma kõrges vanuses puudega ema suhtes. M.F on ka ise 60% töövõimekaotusega isik, kel on kopsuastma ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega hingamisfunktsiooni langus ning ta taotleb puude raskusastme kindlaksmääramist. Mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumine ei võimalda tal töövõimetuspensionile lisa teenida. Neil asjaoludel palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus kohaldatud karistuse ja selle põhjenduste osas ning asendada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine rahatrahviga või vähendada juhtimisõiguse äravõtmist kohtu poolt võimalikuks peetava miinimumini.

KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA TEHTUD JÄRELDUSED

Kohtuvälise menetleja kirjalikus vastuses Tartu Maakohtule (tl 18) leiab kohtuväline menetleja, et M.F-i karistus on proportsionaalne toimepandud süü suurusega. M.F juhtis mootorsõidukit seisundis, kus lõplik väljahingatava õhu alkoholisisaldus oli 0,68 mg/l, tegemist on ühe raskema liiklusalase rikkumisega, mis kujutab ohtu nii juhile kui teistele liiklejatele, ning võib tuua kaasa raskeid ja pöördumatuid tagajärgi, mistõttu on tegemist riigi poolt rangelt karistatava rikkumisega. Vastavalt V™S § 123 lg 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Menetlusalune isik A. P. annab kohtuistungil ütlusi (tl 32), et 12.aprillil sõitis ta Pärnust Võrru, eelmisel päeval sai väga hilja sünnipäeva peetud, vastu hommikut sai lõpetatud alkoholi tarbimine, joodi igaüks peaaegu pudel viina, sõitma hakkas 3-4 tundi hiljem, ta ei saanud aru, et oleks joobes, vahepeal peatus Suure-Jaanis tuttava pool, kus alkoholi ei tarbinud, Soe tanklas käis kohvi ostmas ja käivitas auto ning politsei tuli auto juurde ning kontrollis alkoholijoovet. M.F kahetseb oma tegu, kuid seda ei ole väärteoprotokollis fikseeritud.

Tunnistaja Vitali Vahtramäe annab ütlusi (tl 32-33), et ta oli patrullis Viljandimaal, kui ühe auto, mis hakkas Soe tanklast liikuma, juht märkas neid ja sõitis bensiinijaama tagasi, nad panid vilkurid tööle ja pidasid auto kinni ning mõõtsid alkomeetriga joovet, alkomeeter näitas kriminaalset joovet ja isik viidi Viljandisse, kus tõenduslik alkomeeter näitas vähem kui kriminaaljoove. Tõendusliku alkomeetri testiribast nähtuvalt on A. P. 12.aprillil 2015 tuvastatud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,73 mg/l, laiendmääramatus 0.05 mg/l, lõpliku tulemina 0,68 mg/l kohta.

Kohus leiab, et A. P. süü Liiklusseaduse § 69 lg 3 nõuete rikkumises, mille kohaselt mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei tohi olla alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem, on tõendatud menetlusaluse isiku ja tunnistaja Vitali Vahtramäe ütlustega, tõendusliku alkomeetri testiribaga ning kaebuse esitaja ei ole seda ka vaidlustanud. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt on A. P. käitumine, mis seisnes selles, et ta juhtis mootorsõidukit, seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,68 mg/l kohta, on õigesti kvalifitseeritud väärteona LS § 224 lg 2 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõiduki, juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.

Kohus märgib, et KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

A. P. , istudes autorooli mõne tunni möödudes kange alkoholi tarbimisest, pidi võimalikuks süüteokooseisule võimaliku asjaolu saabumist ja möönis seda, seega pani ta väärteo toime kaudse tahtlusega. A. P. tegu on õigusvastane, kuna vastab väärteokoosseisule ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid käesolevas väärteoasjas ei esine. A. P. on LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemises süüdi, ta on süüvõimeline ja süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad; samuti ei esine V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid ja V™S § 30 sätestatud väärteomenetluse lõpetamise aluseid.

LS § 263 lg 1 järgi on LS §-des 201–2615 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet. Seega on Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuur pädev menetlema A. P. poolt toimepandud väärtegu. Kohus ei tuvastanud käesoleva väärteoasja menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetlusõiguse rikkumisi. Väärteoprotokollis on fikseeritud menetlusaluse isiku ütlused ja menetlusalune isik on neid oma allkirjaga kinnitanud ega ei ole esitanud nende puudulikkuse kohta ka kohtuvälisele menetlejale vastulauset.

Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. A. P. on kohtuväline menetleja karistanud põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et A. P. vastutust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, vastutust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et kuigi KarS § 56 lg 1 ei sätesta karistamise alusena otseselt süüdlase isiku arvestamist, on selle kindlakstegemine oluline, et määrata, millised on võimalused mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitse huvides.

A. P. süü suuruse ja karistuse eripreventiivse mõju hindamisel arvestab kohus, et nähtuvalt karistusregistri teatisest on A. P. varasemalt kriminaalkorras karistatud samalaadse teo toimepanemise eest 21.02.2013 vangistusega tingimisi 3-aastase katseajaga, menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt juhtis ta mootorsõidukit alkoholijääknähtudega mitme tunni jooksul. A. P. on töövõimetuspensionär 60%-lise töövõimekaotusega pensioni suurusega 180 eurot (tl 12-13). Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse üldjuhul lubatud alkoholi piirmäära ületamise puhul isikute karistamisel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist.

Neil asjaoludel kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et tagamaks A. P. puhul KarS § 56 lg 1 ettenähtud eesmärkide täitmist, ei ole tema suhtes põhjendatud kohaldada rahatrahvi või aresti, vaid tema suhtes tuleb põhikaristusena kohaldada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Samas kohus leiab, arvestades, et kuna A. P. esineb vastutust kergendav asjaolu ja puuduvad raskendavad asjaolud, samuti tema isikut, on võimalik tema karistamine mõnevõrra alla sanktsiooni keskmist määra, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks.

KarS § 481

lg 2 kohaselt mootorsõiduki juhtimise õigust ei või võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Riigikohus on asunud seisukohale, et mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik.

Riigikohtu

Kriminaalkolleegium on 22.10.2013.a. otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-90-13 leidnud, et kohtul tuleb välja selgitada, kas isikul on tuvastatud liikumispuue kooskõlas asjakohaste õigusaktidega, milleks on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktid. PISTS § 22 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates ekspertarste. Ekspertarste kaasatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 kohaselt. Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu.

Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravivõi rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole A. P. tuvastatud vastavalt asjakohastele õigusaktidele liikumispuuet. Juba kaebuse esitamisel 27.05.2015 on ta lubanud perearsti puhkuselt naasmisel 08.06.2015 esitada arstilt kohtule vastava kirjaliku seisukoha, kuid ei ole seda seni teinud. Kohtuistungil 9.septembril 2015 avaldab menetlusalune isik, et ta esitab 5.oktoobril taotluse puude saamiseks ja 30.novembril tuleb otsus puude kohta (tl 32).

Kaebuse kohaselt on kaebuse esitajal kopsuastma ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega hingamisfunktsiooni langus. Kohtuistungil väidab menetlusalune isik, et tal on olnud ka seljaoperatsioon. Samas ei ole menetlusalune isik esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et tal on liikumispuue, millest tingituna on hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Seega ei ole käesolevas asjas tõendatud, et A. P. on isik, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, et talt ei saaks KarS § 481 lg 1 kohaselt mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta.

Kohus on väärteoasja menetlenud ligi neli kuud, kuid kaebuse esitaja ei ole selle aja jooksul esitanud kohtule ühtegi oma väiteid kinnitavat tõendit. Asjaolud, et M.F peab igal hommikul lapselapse kooli toimetama ning tagasi tooma, ja tal on reaalne vajadus oma keskmise puudega ema (tl 10, 11, 30) eest hoolitseda, ei ole aluseks mitte ära võtta M.F-ilt mootorsõiduki juhtimisõigust. Neil asjaoludel rahuldab kohus A. P. kaebuse osaliselt ja tühistab osaliselt karistusmäära osas Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Viljandi politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja 08.05.2015.a. otsuse väärteoasjas nr 2860,15,000571.

Võttes kohtuvälise menetlejaga võrreldes täiendavalt arvesse süüdlase vastutust kergendavat asjaolu puhtsüdamlikku kahetsust ja süüdlase isikut, vähendab kohus A. P. mõistetud karistusmäära ning karistab teda LS § 224 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roomet Sõnna

Kohtunik