2-12-55047/52 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. september 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-55047

Tsiviilasi

MTÜ Suislepa Kultuuripärand hagi Jaagor Grupp OÜ

vastu 25 603,20 euro ja lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

17 704,81 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. septembri 2014.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaagor Grupp OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Jaagor Grupp (registrikood: 11479000),

esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov;

Vastustaja

(hageja):

MTÜ

Suislepa

Kultuuripärand

(registrikood 80292658), esindaja vandeadvokaat Veikko

Puolakainen.

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 11. septembri 2014.a otsus

muutmata ja Jaagor Grupp OÜ apellatsioonkaebus

rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Jaagor

Grupp OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. MTÜ Suislepa Kultuuripärand esitas 21. detsembril 2012.a Tartu Maakohtule hagi Jaagor

Grupp OÜ vastu kahju hüvitamiseks summas 22 435,20 eurot ja viivise väljamõistmiseks

seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni. 01. juulil

2013.a suurendas hageja oma kahjunõuet 3168 euro võrra, nõudes kostjalt 25 603,20 euro

suuruse kahjuhüvitise tasumist, samuti 30. juuni 2013.a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 963,64 euro väljamõistmist ning alates 01. juulist 2013.a lisanduvat viivist seadusjärgses

määras kuni 25 603,20 euro tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12. oktoobril 2010.a ehituse töövõtulepingu nr SU-2

Suislepa tuuleveski hooldus-remonditööde teostamiseks. Kokkulepitud tööd hõlmasid mh

tellingute ehitust, krohvi eemaldamist väljast, fassaadi krohvimist lubikrohviga vastavalt

Muinsuskaitseameti nõuetele ja värvimist, talade parandust ja puuduvate talade asendamist,

akende paigaldamist, vuukide ja krohvi parandusi hoones. Kostja pidi tööd hagejale üle andma

13 nädala möödumisel lepingu allkirjastamisest, seega 11. jaanuaril 2011.a. Hageja pidi tööde

eest tasuma teostatud tööde aktide alusel ja seejuures oli tellija maksetähtaeg 90 päeva alates

vastava arve saamisest.

Kostja teostas tööd osaliselt ja osaliselt ebakvaliteetselt, tähtaega järgimata. Kostja jättis

eemaldamata kogu vana lahtise krohvi, sambla ja mustuse. Lisaks alustas kostja töödega

oktoobris 2010.a kui tekkis külmumise oht, kuid kostja ei paigaldanud kütet ega pannud veski

ümber kilet. Seetõttu peatati 30. novembril 2010.a hageja omanikujärelevalve soovitusel

ehitustööd. 2011.a aprillis koorus kostja poolt paigaldatud krohv maha ligikaudu 50-60 %

ulatuses. 2011.a juunis teostas kostja teistkordselt krohvimistööd, kuid 2012.a aprillis hakkas

krohv taas maha kooruma. Krohvimistööd jäid ka lõpetamata: krohvimata jäid aknapõsed ja

paigaldamata aknaplekid. Samuti jättis kostja eemaldamata tellingud, mis omakorda võis

põhjustada krohvi koorumist. Kui selgub, et krohvi koorumise põhjuseks on tellingud või katus,

siis vastutab selliste kahjustuste eest kostja. Tegemist oli varjatud puudusega – krohv hakkas

kooruma alles pärast tööde valmimist.

Kostja ei pidanud ehitustööde päevikut, mistõttu puudub hagejal ülevaade krohvi koostise,

krohvimisprotsessi ja tööde käigu osas üldiselt. Kostja poolt kohtule esitatud ehitustööde

päevikud on koostatud 2013.a kohtu jaoks, need ei vasta ettenähtud vormile ning päevikus

kajastatu ei vasta ka tegelikkusele.

04. aprillil 2012.a teostati Muinsuskaitseameti töötajate osavõtul tuuleveski restaureerimistööde

ülevaatus ja koostati aruanne, kus fikseeriti puudused. 12. aprillil 2012.a saatis hageja kostjale

tähitud nõudekirja, milles teatas töödes esinevatest puudustest, paludes need täiendava tähtaja

jooksul kõrvaldada. Ühtlasi hoiatas hageja kostjat, et kui kostja hiljemalt 30. aprilliks 2012.a ei

ole töödega alustanud, tellib hageja tööd mujalt ja nõuab kostjalt sisse sellega seotud kulud.

Muinsuskaitseameti

koostatud

aruande

alusel

kutsuti

21. mail

2012.a

toimunud

Muinsuskaitseameti tegevuslubade komisjoni ka kostja esindaja, kes selgitas komisjonile tehtut

ning nõustus aruandes esitatud puudustega. Kostja ei ole ebakvaliteetseid töid parandanud. Vana

krohvi eemaldamise, krohvimise ning värvimise maksumus on BET Ehitustööd OÜ

hinnapakkumise kohaselt 19 219,20 eurot. OÜ Veevagu hinnapakkumise kohaselt on uute

tellingute ehituse kulu 6192 eurot. Tegemist on kuludega, mis on vajalikud kostja tehtud

puudustega töö parandamiseks. Lisaks on hageja kandnud täitmisnõude esitamisega seoses

õigusabikulusid summas 192 eurot ehk tegemist on kuludega hüvitise saamiseks.

Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt andis kostja töödele 2-aastase garantii alates tööde

üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest. Sellist akti ei ole pooled allkirjastanud, sest

kostja jättis tööd pooleli. Kui kohus peaks leidma, et tööd võeti vastu ja garantiiaeg hakkas

kulgema, siis ilmnesid krohvipuudused garantiiaja jooksul. Garantiiajal ilmnenud puuduste

puhul eeldatakse, et need olid olemas töö üleandmise ajal ning kostja peab puudused

garantiikorras omal kulul kõrvaldama.

Hageja hinnangul on kostja esitatud hinnapakkumised eluliselt ebausutavad, kuna tegemist on

alapakkumistega, millega ei ole võimalik töid teostada. Kostja enda 31. oktoobri 2010.a

hinnapakkumine samadele töödele, s.o krohvimis- ja värvimistöödele koos tellingutega, oli

kokku umbes 19 090,41 eurot. Arvestades ehitushinna koondindeksit oleks kostja algse

pakkumisega samaväärne hind täna vähemalt 21 658,15 eurot. Käesoleval ajal on krohvi

eemaldamine topelttöö ning eeldatust mahukam, kuna eemaldada tuleb ka kostja poolt kahel

korral paigaldatud, kuid ebapiisavalt nakkunud krohv. Pakkumistes on vajalike tööde mahtu

alahinnatud.

Kostja vastutust ebakvaliteetse töö eest ei mõjuta puudulik omanikujärelevalve ning alus

kahjuhüvitise

vähendamiseks

puudub.

Kostja

väited

ehitaja

ja

omanikujärelevalve

solidaarvastutusest on alusetud ning vastuolus pooltevahelise lepingu ja valitseva

kohtupraktikaga.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

2008.a väljastatud Muinsuskaitseameti eritingimuste alusel koostatud projekt nägi ette vana

säilinud krohvi alles jätmise ja krohvi paranduste tegemise tsementkrohviga. Kuigi

hinnapakkumises on tehtud viide lubikrohvile, selgus eritingimustest hiljem, et lubikrohvi

asemel tuleb kasutada tsementkrohvi. Kuna hinnaerinevus ei olnud suur, jäi kostja poolt tehtud

hinnapakkumine samaks ning sõna „lubikrohv“ sõnaga „tsementkrohv“ asendamata. Kostja

märgib, et eemaldas lahtised krohvitükid ja muu mustuse. Hageja väide, justkui kostja oleks

kandnud uue krohvi otse sambla peale, on tõendamata. Kuna pooltevaheline leping sõlmiti

12. oktoobril 2010.a, on põhjendamatu hageja etteheide, et krohvitöödega alustati hilissügisel.

Isegi kui 2010.a hilissügisel teostatud krohvitööde probleemid on selgitatavad ebasobivate

ilmaoludega, ei ole see käesoleva tsiviilasja esemeks, sest puudub vaidlus, et 2011.a suvel tehti

krohvimistööd uuesti ning siis ei saanud ilmastikuolud enam probleemiks olla.

Ehitusvalve OÜ 30. novembri 2010.a teatisest ei nähtu ehitustööde peatamise põhjust.

Tegelikuks tööde peatamise põhjuseks oli hageja suutmatus leida ehitustööde finantseerimiseks

rahalisi vahendeid. Tekkinud pikaajaline viivitus oli otseses põhjuslikus seoses krohvi

murenemisega. Tööde teostamise esimeses etapis krohviti kogu sein, v.a tellingute tugitalade alt.

Kui hageja leidnuks juba 2010.a oma finantsprobleemidele lahenduse, oleks kostja saanud

remonditööd lõpuni viia ning tellingute eemaldamisel oleks järk-järgult krohvitud ka talade

alused piirkonnad.

Kuivõrd tööd jäid terveks talveks pooleli, siis imbus niiskus ja vesi talade vahelt krohvi alla ning

selle loogiliseks tulemuseks oli krohvi murenemine. Kuigi see ei olnud kostja probleem,

parandas kostja 2011.a lagunenud kohad. Samas jäi töö ka 2011.a lõpuni viimata, sest hageja

soovis tellinguid kasutada tuulikule uue katuse paigaldamiseks. Kostja suureks üllatuseks oli

tuuliku katus 2012.a ikka paigaldamata ja seega ka tellingud eemaldamata. Järelikult kordus

sama, mis 2010/2011 talvel.

Kostja ei nõustu hageja väidetega ega etteheidetega, mis on seotud krohvi murenemise

põhjustega. Kuna krohvi murenemine ei ole tingitud kostjast, siis kostja selle eest ei vastuta.

Seega on hageja kahjunõue ning sellega seonduvalt ka viivise ja õigusabikulu hüvitamise nõue

alusetud.

Kostja vaidlustab hageja poolt nimetatud ehitustööde maksumuse summa, mis on ülepaisutatud.

Riiklikult tunnustatud eksperdi Kaarel Saha arvamus tõendab, et hageja esitatud

hinnapakkumised ei vasta projektile ega ole ka omavahel võrreldavad. Eksperdiarvamusest

selgub muuhulgas, et antud objektil ei olnud omanikujärelevalvet ning see on tinginud kahju

tekkimise. Kostja on seisukohal, et isegi kui ta peaks vastutama vaidlusaluste puuduste eest,

tuleks kahjuhüvitist hageja enda poolse rikkumise tõttu vähendada.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas oma 11. septembri 2014.a otsusega osaliselt MTÜ Suislepa

Kultuuripärand hagi Jaagor Grupp OÜ vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes ning mõistis

Jaagor Grupp OÜ-lt MTÜ Suislepa Kultuuripärand kasuks välja 21 775 eurot ja 67 senti, millest

19 051,13 eurot on kahjuhüvitis (põhinõue) ja 2724,54 eurot sissenõutavaks muutunud viivis

kohtuotsuse tegemise seisuga. Maakohus mõistis välja Jaagor Grupp OÜ-lt MTÜ Suislepa

Kultuuripärand kasuks viivise protsendina põhinõudelt 19 051,13 eurot alates 12. septembrist

2014.a kuni põhinõude täitmiseni.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 12. oktoobril

2010.a ehituse töövõtulepingu nr SU-2 Suislepa tuuleveski hooldus-remonditöödeks vastavalt

tellija korraldatud hankele ning töövõtja hinnapakkumisele summas 888 180 krooni (56 765,05

eurot) koos käibemaksuga (VÕS § 635 lg 1, 76 lg 1). Kostja töövõtjana kohustus tegema

Suislepa tuuleveski hooldus-remonditööd vastavuses lepinguga, kehtivate õigusaktidega ja

lepingus kokku lepitud ehitusnõuete ja standarditega ning hea ehitustavaga. Kostja kohustus oli

teostada tööd kvaliteetselt. Vastavalt lepingu p-le 6.13 kohustus kostja kirjalikult teatama

hagejale kõigist tööde kvaliteeti ohustavatest asjaoludest hiljemalt kahe tööpäeva jooksul.

Mitteteatamise või mittekohase teatamise korral puudub töövõtjal õigus nõuda hiljem tellijalt

möönduste tegemist kvaliteedinõuetele.

Maakohus leidis, et Hannes Kase eksperdiarvamusega on tõendatud kostjapoolne lepingu

rikkumine – tehtud töö lepingutingimustele mittevastavus. Arvestades tööde teostamise aega

(2011.a suvel tegi kostja ümber 2010.a sügisel teostatud tööd, kuid krohv koorus uuesti maha

2012.a kevadel), asus maakohus seisukohale, et mittevastavus ilmnes juba garantiiperioodi

(lepingu p 9.1 kohaselt 2 aastat) jooksul. Kuna lepingu objektiks oli ehitis, siis on antud

töövõtugarantii näol tegemist ehitise garantiiga EhS § 4 lg 1, lg 4 mõttes. Kostja vastutab tehtud

töö lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 642 lg 1 esimese lause järgi, sest riski

ülemineku hetkel oli olemas hiljem avaldunud lepingutingimustele mittevastavuse põhjustanud

asjaolu.

Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et omanikujärelevalve puudumine välistab kostja

vastutuse. Asja materjalidest nähtuvalt on omanikujärelevalvet teostanud Ehitusvalve OÜ ja

Krivelle OÜ. Kuigi omanikujärelevalvet ei ole teostatud piisavalt ning viidatud äriühingutel ei

olnud vastavat litsentsi muinsuskaitselise objekti järelevalve teostamiseks, ei muuda eeltoodu

olematuks fakti, et järelevalvet reaalselt teostati ja kostjale esitati ka konkreetseid nõudmisi.

Maakohus

selgitas,

et

töövõtulepingu

puhul

on

tegemist

töövõtja

kõrgendatud

vastutusstandardiga, mille korral vastutab töövõtja lepingutingimustele mittevastavuse eest

põhimõtteliselt alati. Seetõttu ei saa töövõtja võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada ka

tellijapoolse puuduliku omanikujärelevalvega (vt 3-2-1-14-12 p 12). Pealegi on käesoleval juhul

pooled ise kokku leppinud, et tellija omanikujärelevalve olemasolu ei vähenda töövõtja vastutust

enda ja alltöövõtjate poolt tehtavate tööde kvaliteedi ja projektdokumentatsiooni vastavuse üle

(lepingu p 13.2).

Maakohtu hinnangul on hagejale tekkinud otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes, milleks

on tulevikus tuuliku puuduste likvideerimiseks kantavad mõistlikud kulud ja juba kantud

kohtumenetluse eelsed õigusabikulud. Kostjale oli kahju lepingu rikkumise võimaliku

tagajärjena lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Kostjale oli professionaalse

ehitusettevõtjana teada, et oma lepinguliste kohustuste mittekohasel täitmisel võib hageja

kasutada õiguskaitsevahendeid, milleks töövõtulepingu korral on eeskätt asja parandamise nõue

(lepingu täitmise nõue), kuid puuduste kõrvaldamata jätmisel ka kahju hüvitamise nõue.

Maakohus märkis, et kumbki pool ei nõustunud teise poole tehtud hinnapakkumistes näidatud

tööde mahu, summa ja hinnapakkuja isikuga. Samas ei ole maakohtul alust hinnapakkujate

asjatundlikkuses kahelda. Eelduslikult on hageja esitanud maakohtule hinnapakkumised sooviga

näidata kulutusi võimalikult suurena ja kostja vastukaaluks võimalikult väiksena. Seega arvestas

maakohus poolte poolt esitatuga, leides, et vaba turu tingimustes kujunev hind on antud juhul

määratud esitatud hinnapakkumiste aritmeetilise keskmisega. Maakohus välistas OÜ Eke Nora

kalkulatsiooni (88 575 eurot käibemaksuta), kuivõrd viimane ei ole maakohtu arvates realistlik,

ületades teisi pakkumisi kordades. Järelikult kujuneb krohvimis- ja värvimistööde maksumuseks

15 742 (16 016 + 19 313,33 + 20 125 + 21 559,60 + 31 504 + 25 509,60 + 5 882,80 + 4 958,80

+ 6 083 + 6 468 ÷ 10) eurot, millele lisandub käibemaks 20 % s.o 3148,40 eurot. Maakohus

lähtus kahjuhüvitise väljamõistmisel summast 18 890,40 eurot.

Maakohus leidis, et hageja kahjuks on kulud uutele tellingutele. Tegemist on kuludega, mis on

vajalikud kostja puudustega töö parandamiseks. Hageja poolt kohtule esitatud OÜ Veevagu

hinnapakkumise kohaselt on uute tellingute maksumuseks 5160 eurot (6192 eurot

käibemaksuga). Sealjuures sisaldavad teised hageja poolt esitatud hinnapakkumised samuti

tellingute ehitust (vastavalt 1770 eurot, 6300 eurot ja 1750 eurot käibemaksuta). Kostja poolt

esitatud hinnapakkumiste kohaselt võib uute tellingute maksumuseks olla 1909,60 eurot, 1848

eurot, 1967 eurot ja 1500 eurot käibemaksuta. Eeltoodust tulenevalt kujunes uute tellingute

maksumuseks 2775,58 (5160+1770+6300+1750+1909,60+1848+1967+1500÷8) eurot, millele

lisandub käibemaks 20% s.o 555,12 eurot. Maakohus rahuldas hageja kahjunõude 3330,70

(2775,58 + 555,12) euro ulatuses.

Maakohtu hinnangul on hageja kohtuvälised õigusabikulud mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes,

s.t nad on hageja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud ning ei riku VÕS

§ 139 lg-s 2 sätestatud võlausaldaja kahju vähendamise kohustust, mistõttu kuulub kostjalt

hageja kasuks 192 eurot väljamõistmisele.

Maakohus määras hageja kahjuhüvitise suuruseks 22 413,10 eurot (18 890,40+3330,70+192).

Kohus pidas põhjendatuks vähendada puuduliku omanikujärelevalve tõttu kahjusummat VÕS

§ 139 lg 2 järgi kahjusummat 15% ulatuses, so 3361,97 euro võrra. Seega on kahju suuruseks

19 051,13 eurot (22 413,10 – 3361,97). Maakohus leidis, et hageja viivise nõue on põhjendatud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Jaagor

Grupp OÜ

esitas apellatsioonkaebuse, milles

taotleb

Tartu Maakohtu

11. septembri 2014.a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi

apellandi poolt tunnustatud põhinõude 2936,56 euro ulatuses, millele lisandub viivis ja õiguabi

kulu, ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Samuti taotleb apellant kohaldatud hagi tagamise

tühistamist. Menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei olnud kaalutud keskmise hinna meetodi kasutamine antud juhul põhjendatud, aus ega õige.

Maakohus on kasutanud oma valemis kuut vastustaja hinnapakkumist ja nelja apellandi

hinnapakkumist. Matemaatiliselt kaldub tehe selle tulemusel olulisel määral ja ebaõiglaselt

vastustaja kasuks. Vastustaja kuuest hinnapakkumises on kaks hinnapakkumist esitatud ühe ja

sama ehitaja Natuurehitus OÜ poolt. Maakohus on õigesti jätnud tähelepanuta OÜ Eke Nora

kalkulatsiooni summas 88 575 eurot kui ebarealistliku;

2) on esitatud hinnapakkumiste varieeruvus liiga suur, et kasutada kaalutud keskmise hinna

arvutamise meetodit. Apellandi esitatud hinnapakkumised jäid vahemikku ca 5000 – 6500 eurot,

samal ajal kui vastustaja hinnapakkumised jäid vahemikku ca 16 000 – 31 500 eurot;

3) on maakohus jätnud tähelepanuta ja ei ole põhjendanud, miks Kaarel Saha kui asjatundja

arvamus, milles ekspert on esitanud poolte esitatud hinnapakkumiste analüüsi ja omapoolsed

kalkulatsioonid, kus madalaim võimalik hind oli 4888,40 eurot ja kõrgeim 9794,40 eurot, on

jäetud tähelepanuta. Sellega on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi;

3) puudub vaidlus, et kahel vastustaja hinnapakkujal Bet Ehitustööd OÜ-l ja Natuurehitus OÜ-l

puudub muinsuskaitseline tegevusluba. Vastustaja ehitajate asjatundmatusele viitab mh asjaolu,

et hinnapakkumised on tehtud lubikrohvile ja lubivärvile, samas kui toimikus sisalduvate

muinsuskaitse eritingimustele p 2 kohaselt tuli säilinud tsementkrohv alles jätta ja

krohviparandused teha tsementkrohviga, ehk pakkumised on tehtud hoopis teisele krohvile;

4) ei ole OÜ Kurmik hinnapakkumine summas 6468 eurot tellitud apellandi, vaid vastustaja

poolt. Vastustaja pöördus hinnapäringuga OÜ Kurmik poole, kes tegi heas usus hinnapakkumise

summale 6468 eurot (arvestamata tellinguid ja käibemaksu). Maakohtule vastustaja seda

hinnapakkumist ei esitanud. Kuivõrd apellant pöördus hinnapakkumise saamiseks sama ehitaja

poole, tuli nimetatud asjaolu välja. Eeltoodu tõendab, et vastustaja sai ka ise objektiivsetel

põhjustel märksa odavamaid pakkumisi, kuid ta jättis need kohtule esitamata;

5) on tellingute puhul ebaõiglane võtta kaalutud keskmise hinna arvutamise aluseks kordades

kõrgemad pakkumised (5160 ja 6300 eurot) kui vastustaja on ise esitanud mitu hinnapakkumist,

mis suurusjärgult ühtivad apellandi hinnapakkumistega (nt 1779 ja 1750 eurot);

6) ei ole maakohus kahjuhüvitise vähendamisel võtnud arvesse kõiki asjaolusid ja kahjuhüvitist

tulnuks vähendada suuremas ulatuses. Asjas tellitud H. Kase ekspertarvamuses on tuvastatud, et

isikud, kes nimetasid end omanikujärelevalve teostajateks, ei omanud tegelikkuses õigust

omanikujärelevalve teostamiseks ja faktiliselt nad seda ka ei teostanud, mistõttu on väär

kohtuotsuse alapunktis 6 tuvastatu, et järelevalvet reaalselt teostati ja kostjale esitati

konkreetseid

nõudmisi.

Hagi

lisa

kohaselt

on

OÜ Ehitusvalve

(kellel

puudus

omanikujärelevalve teostamise luba) esitanud esimese kirja 30. novembril 2010.a, kuid

ehitustööd

olid

lõppenud

novembril

2010.a.

Jääb

arusaamatuks,

milles

seisnes

omanikujärelevalve reaalne teostamine, kui esimene märk omanikujärelevalvest on alles siis, kui

ehitustegevus oli objektil juba lõppenud;

7) on omanikujärelevalve korraldamine tellija kohustus. Kui omanikujärelevalve oleks tellitud,

oleks ekspert H. Kase arvamuse kohaselt saanud kahju ära hoida. Omanikujärelevalve

olemasolul oleks apellandil vähemalt tekkinud tagasinõudeõigus omanikujärelevalve suhtes.

Olukorras, kus omanikujärelevalvet ehitusseaduse mõistes üldse ei olnudki, pole ka apellandil

oma tagasinõuet kellegi vastu esitada. Apellandi arvates on alust vastustaja kahjunõuet

vähendada vähemalt 50 % ulatuses. Apellandi loogika lähtub sellest, et kui omanikujärelevalve

oleks tellitud, oleks apellant saanud solidaarvastutuse põhimõttel esitada omanikujärelevalve

vastu tagasinõude vähemalt 50 % ulatuses kahjunõudest;

8) leiab apellant, et arvestades täiendavaid tegureid, mis aitasid krohvi murenemisele kaasa,

pidanuks maakohus kahjuhüvitist täiendavalt vähendama. Ekspert on märkinud, et tellingutest

tekitatud kahjustus võis olla alla 10 %. Kui liita siia ka muud faktorid, pidi nende mõju kahju

tekkimisele olema vähemalt 10 %. Lähtudes eeltoodust pidanuks maakohus apellandi arvates

vähendama vastustaja kahjunõuet kokku vähemalt 60 % ulatuses (50 % omanikujärelevalve

puudumise eest ja 10 % faktorite osas, mille riisikot kandis vastustaja).

5. MTÜ

Suislepa

Kultuuripärand

vaidles

apellatsioonkaebusele

vastu,

palus

jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole apellatsiooniastmes vaidlust selle üle, kas kostja on töövõtulepingut rikkunud.

Maakohus tuvastas (kostja) töövõtulepingu rikkumise ja hageja nõustub kohtu põhjendustega;

2) on maakohus otsuses õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi, samuti on maakohus hinnanud

tõendeid õigesti;

3) saab vaidlus kaalutud keskmise meetodi kasutamisel seisneda ainult kasutatud näitajate

sobivuses valemisse ja mitte apellandi ning vastustaja poolt esitatud näitajate arvu võrdsuses.

Asjakohatu on apellandi väide valemi ebaaususe kohta osas, mis puudutab valemis kuue

vastustaja ja nelja apellandi hinnapakkumise kasutamist. Apellant ei ole esile toonud, millist

materiaalõiguse normi kohus apellandi arvates selle meetodi kasutamisega väidetavalt rikkus.

Maakohtu valitud meetod on antud juhul vastustaja arvates põhjendatud;

4) ei ole maakohus eksinud näitajate valikul. Apellant ei vaidlustanud vastustaja hinnapakkumisi

hagiavalduse esitamisele järgneva peaaegu pooleteise aasta jooksul. Apellandi esitatud

hinnapakkumised jäid perioodi 12. mai 2014.a kuni 20. juuni 2014.a. Seetõttu oli põhjendatud

hageja poolt täiendavate hinnapakkumiste esitamine kajastamaks tehtavate tööde tegelikke

kaasaja hindasid. Asjaolu, et valemis arvesse võetud aastatel 2012 - 2014 esitatud

hinnapakkumistes esines ühe ja sama ettevõtte poolt esitatud andmeid, ei oma tähtsust;

5) tuleb jätta tähelepanuta apellandi väide, et maakohus oleks pidanud arvestama aritmeetilise

keskmise arvutuskäigus Kaarel Saha arvamusega. Asjatundja arvamuse puhul ongi tegemist

arvamuse,

mitte

hinnapakkumisega.

Maakohus

kasutas

kaalutud

keskmise

valemis

hinnapakkumisi ettevõtjate poolt, kes reaalselt oleksid võimelised pakkumises kajastatud töid

teostama;

6) esitasid pooled maakohtus hinnapakkumiste põhjendatavuse kohta vastastikku tõendeid ja

vastuväiteid. TsMS § 233 lg 1 järgi oli tegemist „kahju kindlakstegemise erilise raskusega“.

Seetõttu võis maakohus kahju suuruse väljaselgitamiseks kohaldada oma diskretsiooni.

Maakohus ei ole kaalutlusõiguse teostamisel menetlusnorme rikkunud;

7) on BET Ehitustööd OÜ ja Natuurehitustöö OÜ suutelised oma hinnapakkumises kajastatud

töid teostama. Tegevusloa puudumine ei muuda hinnapakkumist automaatselt ebakompetentseks

või

ebausaldusväärseks.

Muinsuskaitselise tegevusloa olemasolu

on avalik-õigusliku

iseloomuga küsimus, millel ei ole praeguse tsiviilasja menetlusega õiguslikku puutumust;

8) kasutavad BET Ehitustööd OÜ ja Natuurehitustöö OÜ muinsuskaitseliste tööde teostamisel

spetsialistidena vastavat litsentsi omavaid isikuid OÜ Riburada ja Denis Lukast.

OÜ Natuurehitus spetsialistiks on Lea Stroh. Mõlema ettevõtte hinnapakkumised on esitatud

õigustatult ja nende arvestamine kaalutud keskmise arvutuskäigus põhjendatud;

9) esitasid OÜ-le Kurmik päringud nii vastustaja kui apellant. Vastustaja on selgitanud, et ei

esitanud OÜ Kurmik hinnapakkumist maakohtule, sest selgus, et AS Kurmik on Jaagor

Grupp OÜ koostööpartner. Hinnapakkumine peegeldas Jaagor Grupp OÜ nägemust kahjunõude

summast, mistõttu ei olnud vastustaja veendunud, et hinnapakkumine on tehtud erapooletult ja

selle alusel oleks võimalik töid teostada. Vastustajal ei olnud kohustust OÜ Kurmik

hinnapakkumist kohtule esitada. OÜ Kurmik hinnapakkumine on kaalutud keskmise valemis

arvesse võetud. Seega on ebaselge, millist osa maakohtu otsusest apellant vaidlustab;

10) on maakohus tellingute hinna arvestamisel võtnud arvesse nii uute tellingute ehitamise

hinnapakkumisi kui olemasolevate tellingute remontimise hinnapakkumisi. Vastustaja on

selgitanud, et 2014. aasta madalamad hinnapakkumised (Silindia Ehituse pakkumus tellingute

remondiks summas 1750 eurot ja Liivimaa Lossid OÜ pakkumus tellingute remondiks summas

1770 eurot) on tehtud eeldusel, et kohtuasi lõpeb 2014. aastal ja krohvitööd on võimalik teostada

ilma uute tellingute rajamise vajaduseta. Apellandi esitatud hinnapakkumised kajastavad ainult

tellingute remonti, millest on tingitud ka tellingutele tehtud pakkumise madalam hind;

11) ei saa apellant õigustada oma lepinguliste kohustuste rikkumist omanikujärelevalve

puudumisega (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-80-08, p 27, nr 3-2-1-14-12 p 12 ja nr 3-2-1-177-

11 p 15). Pooled on ka ehituse töövõtulepingu punktis 13.2 kokku leppinud, et tellija

omanikujärelevalve olemasolu ei vähenda töövõtja vastutust enda ja alltöövõtjate poolt tehtavate

tööde kvaliteedi ja projektdokumentatsioonile vastavuse üle. Professionaalina tegutseb

ehitustegevuses

apellant,

mitte

vastustajaks

olev

mittetulundusühing.

Kahjuhüvitise

vähendamine 50 % ulatuses on ilmselge liialdus ega ole kohtule siduv;

12) on maakohus poolte argumente hinnanud ja jõudnud järeldusele, et VÕS § 139 lg 2 annab

aluse kahjunõude hüvitamiseks. Millises ulatuses ja mida ulatuse kindlakstegemisel arvestada,

on kohtu diskretsioon. Maakohus on oma järeldusi kohtuotsuses põhjendanud. Apellant ei saa

kohtule dikteerida, kui palju tuleb protsendiliselt kahjunõuet vähendada seoses puuduliku

omanikujärelevalve või muude faktoritega. Vastustaja leiab, et maakohus ei ole oma

diskretsiooni piire ületanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab kohtuotsuse

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel täies

ulatuses. Alljärgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.

7. Apellatsioonimenetluses ei ole enam vaidluse all asjaolu, et apellant (Jaagor Grupp OÜ)

rikkus vastustajaga sõlmitud töövõtulepingut, millest tulenevalt on vastustajal õigus nõuda

lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Maakohus põhjendas oma otsuse punktis 5 (otsuse lk 8-9), et hagejal on õigus nõuda tuuleveski

renoveerimise kulude eelnevat hüvitamist kahjuhüvitisena täitmise asemel VÕS § 115 lg 2

esimese lause alusel. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja on lepingut rikkunud, vastutades

rikkumise eest, ning hageja on andnud kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, millega

kostja on sattunud viivitusse.

TsMS § 651 lg 1 kohaselt käsitleb ringkonnakohus üksnes seda, missuguses suuruses on

põhjendatud kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele ja põhjendustega, mille kohaselt

kahjuhüvitise suuruse väljamõistmisel on põhjendatud lähtuda summast 18 890,40 eurot.

Puudub alus heita maakohtule ette menetlusnormide rikkumist tõendite hindamisel. Maakohus

on hinnanud esitatud tõendeid (hinnapakkumisi) nende kogumis ja vastavalt oma

siseveendumusele (TsMS § 232 lg 1) ning kohtu seisukoha kujunemine on kohtuotsusest

selgesti jälgitav.

9. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellandi etteheited maakohtule seoses

kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemiseks kasutatud metoodikaga.

Maakohus võttis arvesse 10 hinnapakkumist, jättes ainsana kõrvale OÜ Eke Nora kalkulatsiooni

summas 88 575 eurot kui ebarealistliku ja teisi pakkumisi kordades ületava. Kohus leidis

hüvitise summa esitatud hinnapakkumiste aritmeetilise keskmise alusel (s.o liites kokku kõigi

arvestatud kümne pakkumise hinnad ja jagades tulemi pakkumiste koguarvuga, s.o 10-ga).

Ringkonnakohus märgib, et erinevalt apellatsioonkaebuses kohtule etteheidetust ei ole

maakohus tuginenud nn kaalutud keskmise hinna meetodile, vaid on leidnud esitatud

hinnapakkumiste aritmeetilise keskmise. Seejuures on kohus põhjendatult arvestanud kõiki

kohtu poolt usaldusväärseks loetud pakkumisi. Aritmeetilise keskmise meetodile ongi omane

kõigi esitatud arvnäitajate arvessevõtmine, sh ka nende suure varieeruvuse puhul. Seega ei

muuda hinnapakkumiste suur varieeruvus tulemust kuidagi ebaõiglaseks ega kallutatuks. Samuti

ei ole alust heita maakohtule ette asjaolu, et maakohus võttis arvesse kuut hageja poolt esitatud

ja nelja kostja poolt esitatud hinnapakkumist. Aritmeetilise keskmise väljaarvutamine ei eelda

seda, et suuremaid ja väiksemaid arvnäitajaid oleks võrdselt.

10. Tähtsust ei oma asjaolu, et vastustaja kuuest hinnapakkumisest on kaks esitatud ühe ja sama

ehitaja (Natuurehitus OÜ) poolt. Pakkumised on esitatud pooleteise aastase vahega, kusjuures

hilisem pakkumine ei ole varasemast oluliselt kallim (erinevus 811,70 eurot). Isegi kui jätta

arvestamata OÜ Natuurehitus varasem (s.o 10.12.2012.a) pakkumine, siis kujuneks üheksa

pakkumise keskmiseks maksumuseks 15 345,20 eurot, s.o tulemus oleks lähedane kümne

pakkumise keskmisega (15 742 eurot). Seega ei moonuta Natuurehitus OÜ kahe pakkumise

arvestamine lõpptulemust märkimisväärselt.

Samuti ei oma tähtsust asjaolu, et OÜ Kurmik hinnapakkumise summas 6468 eurot tellis algselt

vastustaja (hageja), mille aga jättis teadlikult maakohtule esitamata. Vastustaja on selgitanud, et

ehkki OÜ Kurmik poole pöördusid pakkumiste saamiseks nii vastustaja kui apellant, ei

soovinud vastustaja hinnapakkumist esitada seetõttu, et selgus, et AS Kurmik on Jaagor Grupp

OÜ koostööpartner ning vastustajal puudus veendumus, et hinnapakkumine on tehtud

erapooletult ning selle alusel oleks reaalselt võimalik töid teostada. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2

kohaselt otsustavad tõendi esitamise või esitamata jätmise üle menetlusosalised ning vastustajal

ei olnud kohustust saadud hinnapakkumist kohtule esitada. Lisaks on OÜ Kurmik pakkumist

keskmise leidmisel arvestatud ning tähtsust ei oma, kumb pooltest pakkumise kohtule esitas.

Maakohus on oma põhjendustes muuhulgas märkinud, et eelduslikult on hageja esitanud kohtule

hinnapakkumised sooviga näidata kulutusi võimalikult suurena ja kostja vastukaaluks

võimalikult väiksena. Asja materjalidest nähtub, et mõlemal poolel oli võimalik menetluses

esitada oma väidete tõendamiseks hinnapakkumisi ning vaielda vastu vastaspoole esitatud

hinnapakkumistele.

11. Maakohtu otsuse muutmiseks ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust asjaolu, et maakohus

arvestas ka BET Ehitustööd OÜ ja Natuurehitus OÜ pakkumisi, ehkki nimetatud ettevõtjatel

puudus muinsuskaitseline tegevusluba. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolu ei muuda

hinnapakkumisi automaatselt ebausaldusväärseks. Tsiviilasja lahendaval kohtul puudub vajadus

hinnata pakkumisi selle alusel, kas pakkumise teinud ettevõtja oleks avaliku õiguse normide

kohaselt õigustatud pakkumises märgitud töid teostama. Kohtul ei tulnud jätta osa pakkumisi

arvestamata ka sel põhjusel, et osas pakkumistes sisaldub tsementkrohvi asemel viide

lubikrohvile ja lubivärvile. Kostja on ise menetluses viidanud, et lubikrohvi ja tsementkrohvi

hinnaerinevus on minimaalne ega pruugi pakkumise hinda mõjutada.

Põhjendatud ei ole apellandi etteheide selle kohta, et kohus ei arvestanud pakkumiste

aritmeetilise keskmise leidmisel asjatundja K. Saha hinnangut (IV kd tl 48-63), mille kohaselt

jäänuks tööde maksumus vahemikku 4888,40 kuni 9794,40 eurot (käibemaksuta).

Ringkonnakohus märgib, et asjatundja arvamuse tellijaks oli apellant (Jaagor Grupp OÜ).

Tegemist ei ole pakkumisega ettevõtjalt, kes oleks eelduslikult valmis loetletud tööd ka

nimetatud hindadega reaalselt teostama. Aritmeetilise keskmise leidmisel oli põhjendatud võtta

arvesse ühte tüüpi arvandmeid, s.o ehitusettevõtjate pakkumisi. Seega on alusetu etteheide, nagu

oleks maakohus rikkunud menetlusõiguse normi, jättes hinnapakkumiste aritmeetilise keskmise

leidmisel arvestamata asjatundja hinnangu.

12. Hageja tõi oma kahjuna esile ka uute tellingute ehitamisega seotud kulud. Hinnates uute

tellingute maksumust, luges maakohus põhjendatud kuludeks 3330,70 eurot (km-ga), kõrvutades

selleks kaheksat hinnapakkumist vahemikus 1500 eurot kuni 6300 eurot.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega, mille kohaselt oleks tulnud kõrvale jätta

suurimad hinnapakkumised summades 5160 ja 6300 eurot. Sarnaselt eeltooduga (p 9) on

kolleegium seisukohal, et aritmeetilise keskmise leidmisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaomaseid

arvandmeid, seda ka neis sisalduvate oluliste erinevuste korral.

Asja materjalidest nähtub, et maakohus on tellingute puhul võtnud arvesse nii uute tellingute

ehitamise kui ka olemasolevate tellingute remontimise hinnapakkumisi. Hageja (vastustaja)

poolt esitatud pakkumiste hulgas olid odavaimad Liivimaa Lossid OÜ pakkumine tellingutele

summas 1770 eurot (IV kd tl 24) ja OÜ Silindia Ehitus pakkumine summas 1750 eurot (IV kd tl

26), millest mõlemad pakkumised eeldasid olemasolevate tellingute kasutamist (remontimist).

Samas on kohus teinud hageja hüvitamisele kuuluva kahjuna kindlaks vajaduse ehitada uued

tellingud. Seetõttu ei ole millegagi põhjendatud jätta arvestamata uute tellingute ehitamiseks

esitatud pakkumised summades 5160 ja 6300 eurot.

13. Maakohus leidis, et hageja kahjuhüvitise suuruseks on kokku 22 413,10 eurot. Kohus

vähendas kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 2 alusel 15 % ulatuses, s.o 3361,97 euro võrra, mille

tulemusena kujunes kostjalt hageja kasuks välja mõistetava hüvitise suuruseks 19 051,13 eurot.

Kohus

põhjendas

kahjuhüvitise

vähendamist

hageja

poolse

ebapiisavalt

teostatud

omanikujärelevalvega.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega, mille kohaselt on maakohus jätnud

kahjuhüvitise vähendamisel olulised asjaolud arvesse võtmata ning kahjuhüvitist tulnuks

vähendada suuremas ulatuses.

14. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et ebapiisavalt kvalifitseeritud omanikujärelevalve

tõttu tulnuks kahjuhüvitist vähendada vähemalt 50 % ulatuses.

Asjaolu, et omanikujärelevalvet ei teostatud piisavalt ning et Ehitusvalve OÜ-l ning Krivelle

OÜ-l puudus litsents muinsuskaitselise objekti järelevalve teostamiseks, on maakohus oma

otsuse põhjendustes juba arvestanud (kohtuotsuse p 6 ja p 8.4). Ringkonnakohus nõustub

maakohtu sellekohaste põhjendustega ega korda neid. Apellandi käsitlus, mille kohaselt oleks

omanikujärelevalve peamine eesmärk vähendada töövõtjalt ebakvaliteetse töö korral

väljamõistetava kahjuhüvitise suurust 50 % võrra, jättes kahjuhüvitise vastavas ulatuses

omanikujärelevalve kanda, ei vasta seaduse mõttele. Vastavalt Riigikohtu praktikale (RKTKo

nr 3-2-1-80-08 p 27, nr 3-2-1-14-12 p12 ja nr 3-2-1-177-11 p 15) ei saa töövõtja õigustada oma

lepinguliste kohustuste rikkumist ega vabane vastutusest tellija poolse ebapiisava

omanikujärelevalve tõttu. Sama tuleneb alates 01.07.2015.a kehtiva Ehitusseadustiku § 20

lõikest 4. Ringkonnakohtu arvates puudub tsiviilasja lahendamise raames alus asuda hindama,

kas omanikujärelevalvet teostati vastavalt tööde tegemise ajal kehtinud ehitusseaduse (EhS)

redaktsioonile.

15. Kahjuhüvitise täiendavaks vähendamiseks ei anna alust ka muud apellatsioonkaebuses

esitatud väited. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et VÕS § 139 lg 2 kohaldamine on kohtu

diskretsiooniotsus,

millesse

kõrgema

astme

kohtul

on

võimalik

sekkuda

üksnes

diskretsioonipiiride ilmselge ületamise korral. Käesoleval juhul ei ole maakohus oma

diskretsiooni piire ületanud.

16. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta apellandi kanda,

kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna

käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud

oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning

kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14,

p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või

ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt

kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige

riigilõiv).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/