3-14-51282/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 17.09.2015, Tartu Haldusasja number 3-14-51282 Haldusasi A.A. i kaebus Tartu Vangla direktori 03.06.2014 käskkirja nr 3-2/389 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistuse vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 06.11.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.A. i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.A. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON

1. Tagastada A.A. ile apellatsioonkaebuse lisana esitatud 19.11.2014. a arstitõend.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. novembri 2014. a otsus muutmata.

3. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 17.09.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla direktori 03.06.2014. a käskkirjaga nr 3-2/389 (tl 13-14) vabastati A.A. teenistusest ja järelevalveosakonna vanemvalvuri ametikohalt vangistusseaduse (VangS) § 154 lg 1 alusel ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu. Käskkirja kohaselt töötas A.A. vanemvalvuri ametikohal ning VangS § 113¹ kohaselt peab ta vastama vanglaametniku teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud hariduse, töökogemuse ja kehalise ettevalmistuse nõuetele, mis on kehtestatud justiitsministri 23.07.2013. a määrusega nr 26 „Vanglateenistuse ametnikule esitatavad nõuded, nõuetele vastavuse hindamine ning vangla direktori värbamine ja valik“ (määrus nr 26). A.A. sooritas kolmest nõutud kehalisest katsest vaid ühe katse positiivsele tulemusele. Käskkirjas leiti, et seega ei vasta A.A. justiitsministri määruse nr 26 §- s 17 sätestatud nõuetele ning vabastatakse teenistusest avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 92 sätestatud tingimustel ja korras.

2. A.A. esitas 26.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega taotles Tartu Vangla direktori 03.06.2014. a käskkirja nr 3-2/389 õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning vastustajalt kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmist.

3. Tartu Halduskohus jättis 06.11.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane. Selles on välja toodud käskkirja andmise õiguslik alus ja vabastamise aluseks olevad faktilised asjaolud. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. VangS § 154 lg 1 kohaselt vabastatakse vanglaametnik ettenägematute asjaolude ilmnemisel teenistusest ATS §-s 92 sätestatud tingimustel ja korras. Kuna kaebaja oli alates 19.02.2013 teenistuses I klassi valvuri ametiastmele vastaval vanemvalvuri ametikohal, pidi ta vastama määruse nr 26 § 17 lg 1 alusel sama määruse §-s 9 lg-s 2 välja toodud tingimustele.

Määruse nr 26 § 9 lg 2 sätestab, et mehed vanusega 50 aastat ja enam peavad saama 3000 meetri kestusjooksus/kiirkõnnis tulemuse vähemalt ajaga 26,0 minutit. Kaebaja sooritas jooksukatset kolmel korral: 31.10.2013 katkestas jooksu, 30.04.2014 läbis 3000 meetrit ajaga 27,14 minutit ja 09.05.2014 ajaga 26,48 minutit. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et nõuete täitmisel tuleb aluseks võtta isiku tegelikest tööülesannetest tulenevad nõuded, mitte isiku ametikohale kehtestatud nõuded. Halduskohus ei nõustunud ka kaebaja seisukohaga, et 01.08.2013 kehtima hakanud uue määrusega oleks tulnud valvuritele määrata üleminekuaeg.

Kohus märkis, et nii enne 01.08.2013 kui ka pärast 01.08.2013 pidid I klassi meesvalvurid vanusega 50 ja enam läbima 3000 meetrit ühesuguse ajaga. Kaebaja oli valvurina teenistuses alates 10.02.2013 ning pidi alates sellest ajast olema teadlik ka nõuetest, mis on vastavale ametikohale kehtestatud. Kaebaja on sooritanud 3000 meetri läbimise harjutuse viimati 09.05.2014, seega rohkem kui aasta pärast valvurina ametisse asumist. Kaebaja väidete osas, et katsete sooritamiseks puudusid nõuetekohased tingimused, leidis kohus, et need on alusetud.

Määruse nr 26 lisa 2 kohaselt tuleb määratud distants läbida staadionil või muul tasasel rajal. Kaebajale oli pakutud võimalust sooritada jooksukatse A Le Coq staadionil, kuid kaebaja otsustas testi läbida vanglat ümbritseval perimeetril. Samuti luges kohus alusetuks kaebaja väite, et stopperiga, kui ajaühikuid näitava mõõtevahendiga ei ole lubatud jooksu aega mõõta. Kohus ei nõustunud ka kaebaja väidetega, et vastustaja oleks pidanud arvestama kaebaja tervisliku seisundiga või nõudma arstitõendi esitamist. Määruse nr 26 § 32 lg 4 kohaselt peab katsetes osaleja hindama ja jälgima oma tervislikku seisundit ning terviserikke esinemise korral või halva enesetunde ilmnemisel tuleb katsete sooritamine katkestada.

Määruse nr 26 § 34 lg 1 kohaselt tuleb katsete sooritamise edasilükkamiseks osalejal esitada arstitõend enne katsete sooritamist. Kaebaja seda teinud ei ole. Kaebaja seisukohad ja etteheited seoses 2011. a toimunud kukkumise ja põlvevigastusega luges kohus asjassepuutumatuteks, kuna antud asja raames ei ole võimalik vaidlustada vangla 2011. a tegevuse õiguspärasust tööõnnetuse vormistamata jätmisel. Kohus leidis, et vaidlustatud käskkirja tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väited, et talle ei teatatud vabastamisest kirjalikult 15 päeva ette.

Kaebajale on selgitatud 20.05.2014 toimunud vestlusel, et tema viimane teenistussuhte päev vanemvalvurina on 05.06.2014. Kaebaja on vestluse kokkuvõttele 20.05.2014 alla kirjutanud ja seega on vabastamisest ette teatamine olnud tähtaegne. Kohus luges alusetuks ka kaebaja seisukoha, et kehalise ettevalmistuse nõuete muutmist saaks käsitleda ametijuhendi muutmisena, sest kehalise ettevalmistuse nõuded ei tulene ametijuhendist. Seega ei saanud olla ka koondamissituatsiooni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. A.A. esitas 01.12.2014 apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 06.11.2014. a otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

4.1. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Halduskohus on rikkunud uurimiskohustust, lähtudes üksnes vastustaja selgitustest. Lisaks sellele ei ole halduskohus võtnud seisukohta kõigi kaebaja poolt esitatud väidete osas.

4.2. Vastustaja on täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamisel rikkunud kohtu poolt antud tähtaega ning kohus oleks pidanud jätma need põhjendused ja tõendid tähelepanuta. Kohus ei teinud neid seisukohti ja dokumente kaebajale enne kohtuotsuse tegemist kättesaadavaks ning kaebajal ei olnud võimalik neid uurida ja oma arvamust avaldada. Nimetatud seisukohad ja tõendid esitati kaebajale alles koos kohtuotsusega 06.11.2014.

4.3. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebaja ametikohale sobivust hinnates tuleb lähtuda ametinimetusest, sõltumata ametniku poolt täidetavatest ja ametijuhendis loetletud teenistusülesannetest. Ametiisikule esitatavaid nõudeid tuleb hinnata eelkõige tema poolt täidetavate teenistusülesannete alusel. Kui kaebaja ametinimetuseks märgiti vanemvalvur, jäid kõik muud kaebaja tööülesanded samaks, karmistusid ainult kehaliste katsete normid. Kohus on ebaõigesti leidnud, et VangS § 154 lg 1 ei võimalda kaalutlusõigust olukorras, kus kaebaja ei täida ametisse nimetamise tingimusi, sh ka kehaliste katsete osas. Vastustaja oleks pidanud lahendama vastuolu kaebaja ametinimetuse ja teenistusülesannete vahel.

4.4. Vastustaja ei selgitanud kaebajale talle kohaldatavaid kehalise katsete nõudeid. Kaebaja ei olnud krooniliselt valutava jala tõttu võimeline treenima. Halduskohus on ignoreerinud kaebaja tervisliku seisundiga arvestamist treeningute nõudmisel.

4.5. Kuna kaebaja oli jalga vigastanud tööõnnetuse tagajärjel, oleks kohus pidanud ka selle asjaoluga arvestama. Kohus ei ole analüüsinud justiitsministri 31.07.2013. a-ni kehtinud määruse nr 33 „Vanglatöötaja taustakontrolli ja vanglaametnike atesteerimise kord“ lisa 1², mis kehtestas kuni 31.07.2013 3000 m läbimisele kaks erinevat nõuet: 26 minutit ja 30 minutit. Viidatud määrusest ei nähtu, et valvuritele oleks jooksmisel kohaldatav üksnes kõrgema taseme normatiiv. Mõlemad justiitsministri määrused kehtisid paralleelselt ja kaebajale ei olnud talle esitatavad nõuded arusaadavad. Seda enam, et kaebajale oleks pidanud kehtima üleminekuperiood.

4.6. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kehalistest katsetest jooksmine toimus nõuetekohastes tingimustes. Vangla poolt koostatud kehaliste katsete aktid ei ole tõesed, sest distantsi pikkus ei ole tuvastatud. J. Riivese ja kaebaja vaheline vestlus toimus pärast vaidlusaluse kehalise soorituse teostamist. Kaebajale ei selgitatud, et tal on võimalik esitada arstitõend ning ta ei peaks jooksma enne, kui jalg on terveks ravitud. Vastustaja ei ole tõendanud GPS seadme ja distantsi läbimist mõõtnud stopperi tulemuste usaldusväärsust. Kuna rada ei olnud maha märgitud, siis võis see sobiva trajektoori otsimisel kiviklibu, porilompide jms vahel olla lubatust pikem.

4.7. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et 2011. a toimunud tööõnnetus, kus kaebaja ennast vigastas, ja sellest tuleneva valu tõttu ei suuda sooritada kehalisi katseid, ei ole asjakohane. Vastustaja ei ole järginud Vabariigi Valitsuse poolt 03.04.2008 vastu võetud „Tööõnnetuste ja kutsehaiguste registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ nõudeid, pannes ilmselt toime väärteo tunnustega teo. Nimetatud määruse kohaselt peab tööandja uurima kõiki tööõnnetusi. Vangla ei ole esitanud kohaseid dokumente, millest saab järeldada, et vangla ei ole tööõnnetuse uurimist läbi viinud. Tulenevalt sellest ei ole käesoleva ajani välja selgitatud kaebajale tekkinud jalavigastuse meditsiinilise põhjus, kuid tegemist võib olla tööõnnetusest põhjustatud süveneva vigastusega. Vastustaja oleks pidanud suunama kaebaja töötervishoiuarsti juurde.

4.8. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et vastustaja ei pidanud täitma ATS § 101 lg-s 2 sätestatud nõudeid. Vestlusel on ametnikult informatsiooni saamise ja võimalike lahenduste väljapakkumise funktsioon. Alles seejärel saab teenistusse võtmise õigust omav isik kujundada oma seisukoha ja esitada ametnikule ATS § 101 lg-s 2 sätestatud teate. Vestluse läbi viinud ametnik ei saanud kaalutlusõigust teostada vestluse ajal vangla direktori eest. Seega ei ole järgitud ATS § 101 lg-s 2 nimetatud nõudeid.

4.9. Kaebaja jääb kaebuse p-s 3 esitatud hüvitise nõude juurde. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et tegemist ei ole koondamise situatsiooniga. Kaebuse p-s 3.2 toodud põhjendustel tuleb kaebajale välja mõista hüvitis ATS § 105 lg 1 alusel.

5. Tartu Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjenduste ja järeldustega ning leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Vastustaja seisukohad on järgmised:

5.1. Vastustaja jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja ei pea vajalikuks neid korrata.

5.2. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et seisukohtade esitamine 23.10.2014 on toimunud tähtaega ületades. Täiendavate seisukohtade esitamine 23.10.2014 on toimunud kooskõlas kohtu poolt määratud tähtajaga.

5.3. Kaebaja etteheited, et tal ei olnud võimalik vastustaja esitatud dokumente uurida, on alusetud. Vastustaja täiendavad seisukohad lisati kohtutoimikusse ning need olid kaebajale kättesaadavad ning tal oli soovi korral võimalik nendega tutvuda. Kaebaja ei saanud eeldada, et talle antakse veel võimalus esitada halduskohtule kirjalikke vastuväiteid täiendavatele seisukohtadele.

5.4. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega, et kohus on lahendanud kaebuse formalistlikult, arvestamata ametijuhendist tulenevaid teenistusülesandeid. Kui kehtiv õigusakt näeb ette kehalise ettevalmistuse nõuded lähtuvalt ametikohast, ei ole võimalik seda kaebajale meelepärases ulatuses laiendada. Kuna justiitsministri 23.07.2013. a määrus nr 26 ei anna vastustajale volitusi kehalise ettevalmistuse nõuete puhul arvestada ametnike tegelike tööülesannetega, ei ole tegemist kaalutlusõiguse reeglite rikkumisega, sest kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiridega.

5.5. Halduskohtu otsus vastab HKMS § 157 lg-test 1 ja 2 tulenevatele nõuetele.

5.6. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja väited tema üleviimise õiguspärasuse, kehaliste nõuete ning nende rakendamise osas üleminekuperioodi kehtestamise õiguspärasuse ja võimaliku tööõnnetuse menetlemise kohta ei ole asjassepuutuvad. Käesoleval juhul on vaidluse esemeks haldusakt, millega kaebaja vabastati teenistusest.

5.7. Vastustaja on seisukohal, et jooksu distantsi pikkus ei ületanud 3000 meetrit. Kuna selle mõõtmist ei dokumenteeritud, ei ole vastustajal võimalik tõendeid ka esitada. Lühema distantsi läbimine ei saa kaebaja õigusi rikkuda. Kaebaja viited vangla hoone ees asuvatele sõidukitele, porilompidele ja võimalikule kukkumisele ei ole asjakohased, kuna kaebaja ei ole märkinud, et sellised asjaolud tema kehaliste võimete soorituse ajal esinesid.

5.8. Kirjaliku etteteatamise osas jääb vangla varasemalt avaldatud seisukohtade juurde. Vastustaja leiab, et vestluse kokkuvõte täitis sama eesmärki, mis kirjalik etteteatamine eraldiseisva dokumendina.

5.9. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et tegemist ei ole koondamissituatsiooniga. Muutus katse sooritamise tulemuses ei ole käsitletav ametijuhendi sellise muutusena, mis nõuaks ametniku nõusolekut. tegemist ei ole asjakohase tõendiga. Nimetatud tõend tõendab kaebaja tervislikku seisundit käesoleval ajal. Sellised terviserikked ei tähenda, et vastustaja ei oleks tohtinud kontrollida tema vastavust kehalise ettevalmistuse nõuetele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et A.A. i apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et halduskohus ei ole 06.11.2014. a otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud kohtumenetluse norme selliselt, et see tooks automaatselt kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamise. Toimiku materjalidest ja vaidlusaluse otsuse põhjendustest lähtudes ei ole samuti võimalik asuda seisukohale, et halduskohus on kaebust lahendades rikkunud uurimisprintsiipi. Asjaolu, et halduskohus ei nõustunud kaebaja poolt esitatud väidete ja seisukohtadega, vaid pidas õigeks vastustaja põhjendusi, mille tulemusena jäi kaebus ka rahuldamata, ei ole käsitatav menetlusnormide rikkumisena, sest vastavalt HKMS §-le 158 hindab otsuse tegemisel tõendeid kohus ja kohus ka otsustab, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas kaebus tuleb rahuldada või mitte. Samal põhjusel ei anna vaidlusaluse otsuse tühistamiseks alust ka kaebaja väide, et halduskohus ei võtnud otsuses seisukohta kõigi kaebaja poolt kaebuses (kokku 12 lehekülge) esitatud väidete kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsustes toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei ole aluseks halduskohtu 06.11.2014. a otsuse tühistamisele. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses samade vaidlusküsimuste osas täiendavaid põhjendusi esitada.

7. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud 19.11.2014. a arstitõendi, kuna arvestades käesoleva vaidluse sisu, ei ole tegemist asjakohase tõendiga. Nimetatud tõend tõendab kaebaja tervislikku seisundit 2014. a novembri seisuga, kuid see ei tõenda selliste terviserikete olemasolu 2014. a aprillis-mais ega tähenda, et vastustaja ei oleks seetõttu tohtinud kontrollida kaebaja vastavust kehalise ettevalmistuse nõuetele.

8. Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette, et halduskohus on eiranud kohtumenetluse norme ka sellega, et võttis vastu vastustaja poolt väidetavalt tähtaega ületades esitatud täiendavad seisukohad. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja arvamusega, et Tartu Vangla poolt halduskohtule täiendavate seisukohtade esitamine 23.10.2014 on toimunud tähtaega ületades ning halduskohus ei oleks tohtinud neid seetõttu vastu võtta. Toimikust nähtuvalt esitas kaebaja halduskohtule kaebuse 26.06.2014 ning vastustaja vastas kaebusele 18.08.2014.

Kuna ükski menetlusosaline ei taotlenud asja lahendamist istungil, määras halduskohus oma 26.08.2014. a määrusega (tl 96) asja lahendamisele kirjalikus menetluses ja andis mõlemale poolele tähtaja täiendavate seisukohtade, menetlusdokumentide jne esitamiseks. Kaebaja jaoks määrati tähtajaks 06.10.2014 ja vastustaja jaoks 23.10.2014. Kirjaliku menetluse puhul määrab kohus eelmenetluses tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada täiendavaid menetlusdokumente (HKMS § 132 lg 1) ja seda halduskohus eelnimetatud määrusega tegigi. Kaebaja esitas omapoolse täiendava seisukoha (vastuse Tartu Vangla vastusele esitatud kaebuse kohta) 23.09.2014.

Tartu Vangla esitas omapoolsed täiendavad seisukohad halduskohtule elektrooniliselt 23.10.2014 kell 16.30 (tl 122). HKMS § 66 kohaselt võidakse menetlustähtaeg määrata ka päevadega ning tähtpäev on tähtaja viimane päev. HKMS § 67 lg 3 järgi kohaldatakse tähtpäeva saabumisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-eid 1-7 ja 9. Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel ning TsÜS § 136 lg-te 7 ja 9 kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud teatud kuupäevaga, saabub tähtpäev sellel kuupäeval ning tähtaja määramisel loetakse päevaks ajavahemikku keskööst keskööni.

Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a määrusega anti vastustajale aega täiendavate seisukohtade, menetlusdokumentide ja kuludokumentide esitamiseks kuni 23.10.2014, s. o vastustaja võis kohtule oma seisukohti esitada kuni 23.10.2014 kella 24.00-ni ja õige ei ole kaebaja väide, et „kuni 23.10.2014“ tähendas seda, et seisukohad tuli esitada enne 23.10.2014, s. o hiljemalt 22.10.2014. Nagu nähtub ka halduskohtu 26.08.2014. a määruse põhjendustest, määras halduskohus menetlusosalistele täiendavate seisukohtade esitamiseks kuupäevad, pärast mida ei ole dokumentide esitamine enam lubatav.

Täiendavate seisukohtade esitamine Tartu Vangla poolt 23.10.2014 kell 16.30 on seega toimunud kooskõlas kohtu poolt määratud tähtajaga ning etteheited tähtaja ületamise kohta on alusetud. Ka kaebaja etteheited, et halduskohus ei saatnud neid vangla poolt esitatud täiendavaid seisukohti koos lisadega enne 06.11.2014 otsuse tegemist kaebajale tutvumiseks ja seisukoha avaldamiseks ei anna alust otsuse tühistamiseks ning ei ole käsitatavad menetlusnormide olulise rikkumisena, sest vastustaja täiendavad seisukohad lisati kohtutoimikusse ning need olid seega kättesaadavad ka kaebajale ja tal oli soovi korral võimalik nimetatud dokumentidega tutvuda toimikuga tutvumise käigus.

HKMS § 132 ei kohusta halduskohut edastama vastustaja täiendavaid seisukohti veelkord kaebajale ega neile ka kaebajapoolset vastust küsima. Nagu juba märgitud, anti halduskohtu 26.08.2014. a määrusega menetlusosalistele tähtajad soovi korral täiendavate seisukohtade jms esitamiseks. See määrus, milles olid kirjas ka vastavad tähtajad, toimetati menetlusosalistele, sh kaebajale kätte ning juhul, kui kaebaja soovis vastustaja võimalike täiendavate seisukohtadega tutvuda, oli tal võimalus tulla toimikuga tutvuma pärast 23.10.2014.

9. Mis puudutab asja sisulist külge, siis toimiku materjalidest nähtuvalt vaidlustas A.A. Tartu Vangla direktori käskkirja, millega ta vabastati Tartu Vangla järelevalveosakonna vanemvalvuri ametikohalt VangS § 154 lg 1 alusel ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu. Käskkirja kohaselt tingis vabastamise asjaolu, et A.A. ei vastanud määruse nr 26 § 17 nõuetele (kehalise ettevalmistuse nõuded). VangS § 154 lg 1 kohaselt vabastatakse vanglaametnik ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu teenistusest ATS §-s 92 sätestatud tingimustel ja korras. ATS § 92 lg 1 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada asjaolu tõttu, millest nähtub ametniku teadmiste ja oskuste vähesus teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavas ulatuses ning mis ei võimalda tal teenistussuhet jätkata ja mida ei saanud ette näha ametniku teenistusse võtmisel ega katseaja kestel. VangS § 1131 lg 1 kohaselt peab vanglaametnik vastama vanglaametniku teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud hariduse, töökogemuse ja kehalise ettevalmistuse nõuetele ning isiku teadmistele, oskustele ja isiksuseomadustele kehtestatud nõuetele. Ka VangS § 1221 lg 1 sätestab, et vanglateenistuse ametnik peab vastama vanglateenistuse ametnikule esitatavatele kehalise ettevalmistuse nõuetele. Vanglateenistuse ametnikule seatud nõuded, sealhulgas kehalise ettevalmistuse nõuded, ongi justiitsminister kehtestanud määrusega nr 26. Asja materjalidest nähtub samuti, et menetlusosaliste vahel ei ole olnud vaidlust järgmistes asjaoludes: kaebaja viidi alates 19.02.2013 järelevalveosakonna inspektori ametikohalt üle järelevalveosakonna I klassi valvuri ametiastmele vastava vanemvalvuri ametikohale; määruse nr 26 § 17 lg 1 ja § 9 lg 2 alusel peab I klassi valvur, kes on vanem kui 50 aastat, tegema kätekõverdusi 10 korda, kõhulihaste jõuharjutusi 13 korda ja läbima 3000 meetri kestusjooksu/kiirkõnni ajaga vähemalt 26,0 minutit; A.A. sooritas vastavalt normidele ainult ühe katse, s. o toenglamangus kätekõverdused; kaebaja sooritas jooksukatset kolmel korral - 31.10.2013 katkestas jooksu, 30.04.2014 läbis 3000 meetrit ajaga 27,14 minutit ja 09.05.2014 ajaga 26,48 minutit, mis ületas nõutud 26,0 minutit. Määruse nr 26 § 31 lg 3 sätestab, et katsed loetakse mittesooritatuks, kui vähemalt üks harjutustest jääb nõutud tasemel tegemata. Vaidlustatud käskkirja järgi sooritas kaebaja nõuetekohaselt ainult ühe kolmest nõutud katsest.

10. Tuvastatud asjaolusid ja halduskohtu otsuse põhjendusi arvestades ei nõustu ringkonnakohus kaebaja arvamusega, et halduskohus on lahendanud kaebuse formaalselt, arvestamata kaebaja ametijuhendist tulenevaid teenistusülesandeid. Nagu eelnevalt märgitud, tuleneb Vangistusseadusest nõue, et vanglaametnik peab vastama ka kehalise ettevalmistuse nõuetele ning nimetatud nõuded sätestab määrus nr 26. Halduskohus on vaidlustatud otsuses jõudnud õigele järeldusele, et nimetatud määrus ei anna vastustajale õigust ega pädevust muuta selles I klassi valvurile sätestatud nõudeid ega nende ulatust. Selline õigus puudus ka halduskohtul. Kui kehtiv õigusakt näeb ette kehalise ettevalmistuse nõuded lähtuvalt ametikohast, ei ole halduskohtul võimalik asuda teistsugusele seisukohale ega laiendada või tõlgendada määruses sätestatut kaebajale meelepärases ulatuses. Valvurile määruses nr 26 esitatud kehalise ettevalmistuse nõuete näol ei ole tegemist ka määratlemata õigusmõistega, mida kohus saaks ise sisustada. Määruse nr 26 § 30 sätestab üheselt, et vanglaametnikul (katsetel osalejal) on kohustus sooritada kehalised katsed vastavalt tema ametikohale kehtestatud nõuetele. Seega ei ole vangla administratsioonil õigust valida, milliseid nõudeid ja milliste tulemustega konkreetne ametnik, sõltuvalt tema ülesannetest või võimetest ja isikuomadustest, peaks täitma.

11. Põhjendamatu on kaebaja väide, et halduskohus kohaldas ebaõigesti VangS § 154 lg 1 ning ka vastustaja on eksinud teda teenistusest vabastades kaalutlusõiguse reeglite järgmisel, kuna ei ole arvestanud selle eesmärgi ega õiguse üldpõhimõtetega. VangS § 154 lg 1 näeb ette, et vanglaametnik vabastatakse ettenägematute asjaolude ilmnemisel teenistusest ATS §-s 92 sätestatud tingimustel ja korras. Seega toimub vanglaametniku vabastamine ametist ettenägematute asjaolude ilmnemisel VangS § 154 lg 1 alusel kui eriseaduse alusel. Kui vanglaametnik ei vasta teenistusülesannete täitmiseks ettenähtud tingimustele ja tema suhtes on enne vabastamist täidetud ATS § 92 lõigetes 2-4 sätestatud tingimused, siis tuleb vastav vanglaametnik ka teenistusest vabastada. VangS § 154 lg 1 sõnastus, võrreldes näiteks ATS § 92 lg 1 sõnastusega, ei jäta vanglale kaalutlusruumi otsustamaks, kas vabastada ametnik teenistusest või mitte vabastada või, kas kehtestatud nõuetele mittevastavus oli väheoluline või mitte. Vastustaja on seega põhjendatult välja toonud, et turvalisusega seotud erialadel, milleks on ka vanglateenistus, on töö iseloomu tõttu vajalikud teatud kehalised võimed ja nende pidev säilitamine. Vanglaametnikud, sõltumata ametinimetusest, peavad suutma ennetada ja tõkestada nii kinnipeetavate allumatust kui ka muid erakorralisi sündmusi, oskama käsitseda tulirelvi ja erivahendeid. Selleks peab igal vanglaametnikul olema hea füüsiline vorm ja hea tervislik seisund. Mis puudutab veel kaalutlusõigust ja selle eesmärki, siis kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiridega (HMS § 4 lg 1). Kui vanglale ei ole antud volitusi laiendada või muuta vanglateenistuse ametnikule esitatavaid kehalise ettevalmistuse nõudeid ja norme, oleks selliste nõuete ja normide laiendamise korral tegemist volituse piiride ületamisega, mis on aga omakorda kaalutlusreeglite rikkumine. Kuna määrus nr 26 ei anna vastustajale volitusi arvestada kehalise ettevalmistuse nõuete puhul ametniku tegelike tööülesannetega ega nende ulatusega või tema reaalsete võimetega, ei ole nõuetele mittevastava vanglaametniku teenistusest vabastamisel ka tegemist diskretsioonivolituse mittetäieliku kasutamisega.

12. Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses mõiste „perimeeter“ grammatilisele tähendusele märkides, et perimeetril ei ole võimalik joosta. Samas on asja materjalidega kindlaks tehtud, et et kehaliste katsete sooritamine ei toimunudki vangla piirde peal (müüril või aial) jooksmisega. Kehalisi katseid sooritati vangla kahe piirde vahele jääval alal, nimetades seda tinglikult vangla perimeetriks. Samuti on tõendamata kaebaja väide, et jooksu distantsi pikkus ületas 3000 meetrit. Tartu Vangla direktori asetäitja J. Riives on kirjalikult selgitanud, et distantsi pikkust kontrolliti eelnevalt GPS seadmega ning see ei ületanud 3000 meetrit. Kuna selliseid mõõtmisi ei dokumenteeritud, ei olnud vastustajal võimalik kohtule ka täpsemaid tõendeid jooksudistantsi pikkuse mõõtmise kohta esitada. Samas pole ka kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et jooksurada oleks olnud pikem kui 3000 meetrit. Kuigi kehalise ettevalmistuse nõuded näevad ette 3000 meetri läbimist, ei saaks näiteks tegelikkuses lühema distantsi läbimine kaebaja õigusi rikkuda. Kaebaja viide ATV kasutamisele vangla piirete vahelisel alal ei tõenda samuti seda, et tal oleks katsete ajal olnud nõutava distantsi läbimine kuidagi raskendatud või võimatu. Vastustaja on kirjeldanud kahe piirde vahelist ala ning selle katet halduskohtule esitatud dokumentides ning selgitanud, et olenemata ATV kasutamisest seal, ei olnud tegemist raskesti läbitava alaga. Vastustaja selgituste kohaselt teostati vangla piiretevahelisel alal järelevalvet ka jalgsi ning jalgrattata ja ATV oli kasutusel üksnes järelevalve kiiremaks teostamiseks, mitte seetõttu, et tegemist oli jalgsi (joostes) raskesti läbitava alaga.

13. Kaebaja viitab ka vangla hoone ees asuvatele sõidukitele, porilompidele ja võimalikele kukkumistele, kuid ta ei märgi siiski ega ka tõenda millegagi, et tema kehaliste võimete sooritamise ajal sellised asjaolud katsete tegemise alal esinesid või et ta oleks sõidukite, porilompide jms. tõttu katsetel kukkunud. Kui sellised asjaolusid esinesid mõne muu katse sooritamise ajal või teiste isikute puhul, siis ei saa need kuidagi puudutada kaebaja õigusi. Samuti on ringkonnakohtu jaoks arusaamatu, kuidas rikkus kaebaja õigusi asjaolu, et jooksudistants läbis ka vangla väravaid. Vangla selgituste kohaselt olid väravad jooksmise ajal avatud ning distantsi läbimiseks ei pidanud katse sooritajad ise nende avamisele aega kulutama. Seega on tegemist asjasse puutumatu väitega. Samuti ei ole alust nõustuda kaebaja arvamusega, et selliste kehaliste katsete sooritamine ning nende kontrollimine on käsitletav riikliku järelevalve teostamisena. Kehaliste nõuete kontrollimise kohustus on küll pandud vanglale, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks riikliku järelevalvega, mille tulemusena saaks vastustaja kohaldada ametniku suhtes sundi. Seetõttu ei kohaldu antud asjas ka kaebaja poolt viidatud mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 (mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust).

14. Põhjendatud ei ole kaebaja väited vanglaametnike ebavõrdsest kohtlemisest, nõuete ebamõistlikust muutmisest ja üleminekuperioodi puudumisest seoses nõuete muutumisega. Kaebaja seisukoha järgi oli kuni 31.07.2013 kehtinud atesteerimise korra kohaselt kõigile meesvanglaametnikele vanusega üle 50 aasta kehtestatud 3000 meetri läbimiseks ajaline piir

30 minutit, uue, 01.08.2013 alates kehtiva korra järgi aga tuleb samadel isikutel läbida 3000 meetrit ajaga vähemalt 26,0 minutit. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja selline tõlgendus ekslik, sest ka enne määruse nr 26 kehtima hakkamist, s. o kuni 31.07.2013 kehtinud justiitsministri 10.04.2003. a määruse nr „Vanglaametnike ametiastmete atesteerimisnõuded“ § 141 kohaselt pidi I klassi valvur kehaliste võimete katsete harjutused sooritama vähemalt sama määruse § 71 lõikes 2 esitatud tulemustega. Määruse nr 29 § 71 lg 2 nägi seejuures ette, et mehed vanusega 50 ja rohkem peavad 3000 meetrit läbima ajaga

26.0 minutit. Seega pidid I klassi meesvalvurid vanusega 50 ja enam läbima 3000 meetrit nii enne 01.08.2013 kui ka pärast 01.08.2013 ühesuguse ajaga, mistõttu ei olnud uue määrusega valvurite osas vajalik ka mingit täiendavat üleminekuaega määrata, kuna nii enne kui ka pärast 01.08.2013 tuli vähemalt 50 aastasel meesvalvuril läbida 3000 meetrit sama ajaga. Kaebaja oli Tartu Vanglas valvurina teenistuses viimasest üleviimisest alates, so alates 19.02.2013. Kaebaja pidi sellistele kehalistele nõuetele vastama seega juba alates 19.02.2013, mil ta viidi tema enda nõusolekul üle I klassi valvuri ametiastmele vastava vanemvalvuri ametikohale. Eeltoodust nähtuvalt ei ole uue määruse nr 26 andmisel I klassi valvureid asetatud kuidagi raskemasse olukorda võrreldes varasema ajaga. Esmane kehalise võimekuse hindamine viidi kaebaja suhtes läbi juba 2013. a detsembris. Seega ei ole õige kaebaja väide, et ta pidi kehalist võimekust suurendama koheselt või väga lühikese aja jooksul. Viimase harjutuse 3000 meetri läbimiseks sooritas kaebaja 09.05.2014, s. o rohkem kui aasta pärast valvurina ametisse asumist, mis peaks olema piisav aeg uute normidega kohanemiseks. Kaebaja on ebaõigesti tõlgendanud ka justiitsministri 16.03.2001. a määruse nr 33 lisas 12 märgitut, sest kaebaja viidatud aeg jooksmiseks 30,00 minutit kehtis II klassi vanglainspektorile, mitte aga I klassi valvurile. Nagu juba märgitud, kehtis ka enne 01.08.2013 I klassi valvurile nõue joosta 3000 m ajaga 26,00 minutit.

15. Õige ei ole kaebaja väide, et talle ei ole teatatud teenistusest vabastamisest kirjalikult ette

15 päeva, nagu näeb ette ATS § 101 lg 2. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale ei ole eraldi kirjaga vabastamisest ette teatatud, kuid kaebajaga on üksuse juhi järelevalveosakonna juhataja ülesannetes poolt 20.05.2014 läbi viidud lõpuvestlus, mille kokkuvõte on kirjalikult vormistatud. Selles kokkuvõttes on selgitatud, et kaebaja teenistussuhte viimane päev vanemvalvurina on 05.06.2014 ning ATS § 101 lg 2 alusel teatatakse talle vabastamisest 15 kalendripäeva ette. Kaebaja on lõpuvestluse kokkuvõttele ka ise alla kirjutanud 20.05.2014 (tl 125). Kuna kaebaja viimaseks teenistuses olevaks päevaks oli 05.06.2014, siis on vabastamisest ette teatamine olnud tähtaegne, samuti on kaebaja teavitamine teenistusest vabastamiseks vormistatud kirjalikult. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et üksnes dokumendi pealkiri või vormistuslik ülesehitus ei muuda teenistusest vabastamisest etteteatamist olematuks. Toimiku materjalidest nähtub ka, et 21.05.2014 saatis kaebaja vastustajale kirja, milles teatab, et ta pakutud teist vaba ametikohta vastu ei võta ning lahkub (tl 126). Sellestsamast lõpuvestlusena pealkirjastatud kokkuvõttest nähtuvad juba ka põhjendused, miks kaebaja ei vasta tema ametikohale esitatud nõuetele ning nimetatud dokumendi järgi oli võimalik kontrollida, kas vabastamise aluseks olevad asjaolud on samad, mis kaebaja vabastamisel 03.06.2014. a käskkirjaga. Seega täidab nn. lõpuvestluse kokkuvõte oma sisult sama eesmärki, mis kirjalik etteteatamine eraldiseisva dokumendina.

16. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et tegemist oli koondamissituatsiooniga. Nõuded ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele sisaldusid juba kaebaja varasemas ametijuhendis. Seega ei ole 03.06.2014. a käskkirjas tehtud viide määrusele nr 26 uus asjaolu ega uus nõue. Kehalisele ettevalmistusele seatud nõuete muutumine kaebaja jaoks ei ole käsitletav tema ametijuhendi muutmisena. Tegemist ei ole teenistusülesandega ega selle muutumisega, vaid ametnikule kehtestatud nõudega. Seega ei ole olnud tegemist ametijuhendi olulise muutmisega sellises ulatuses, mis nõuaks ametniku nõusolekut. Seda, et kaebaja ametijuhendit ei ole oluliselt muudetud, kinnitas ta ka ise, rõhutades kaebuses, et tema tööülesanded on olnud pikemat aega muutumatud. Koondamissituatsioon tekib üksnes kindlate asjaolude esinemisel. ATS § 90 lg 1 kohaselt võib ametiasutus ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui: 1) ametiasutus likvideeritakse; 2) põhjendatud juhul kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisus; 3) põhjendatud juhul muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut, ja ametnik ei ole seda andnud; 4) ametnik on nimetatud ametikohale, millele nimetatakse õigusvastaselt teenistusest vabastamise tõttu teenistusse ennistatud ametnik. Samuti tekib koondamissituatsioon ATS § 90 lg 2 kohaselt siis, kui muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut, ja ametnik ei ole seda andnud. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esinenud ning kaebaja teenistusest vabastamine koondamise tõttu ei oleks olnud võimalik.

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonkaebuses toodud kaebaja üleviimise õiguspärasusega, väidetavalt 2011. a toimunud kukkumise ja selle, kui tööõnnetuse menetlemise vajalikkusega seotud väited asjasse puutuvad, sest käesoleval juhul on vaidluse esemeks olnud haldusakt, millega kaebaja vabastati teenistusest ning vaidluse lahendamiseks tuli välja selgitada üksnes sellega seonduvad asjaolud. Eeltoodu tõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks oma otsuses vastata apellatsioonkaebuse neile väidetele, mis ei seondu sisuliselt kuidagi kaebaja teenistusest vabastamise õiguspärasuse või õigusvastasuse küsimusega 03.06.2014. a käskkirja alusel.

18. Arvestades seda, et esitatud apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kaebaja enda kanda.

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/