3-14-52401/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 17. september 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52401 Haldusasi AT kaebus Maksuja Tolliameti 3. juuli 2014. a otsuse nr 13-1/2133 ja 3. septembri 2014. a vaideotsuse nr 6- 1/2337-4 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2014. a otsus Menetlusosalised Apellant (kaebaja) – AT Vastustaja – Maksuja Tolliamet, esindaja Kristel Uibo Menetluse alus ringkonnakohtus AT apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta AT apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-52401 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 19. oktoobril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-14-52401 2(6) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskus (PMTK) kohustas 21.05.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/6959-19 AT tasuma 2008. aasta eest täiendavalt füüsilise isiku tulumaksu summas 125 144 krooni (7998,16 eurot). Maksuja Tolliamet (MTA) jättis 20.10.2010 vaideotsusega nr 6-1/361-3 rahuldamata AT 25.06.2010 vaide maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks. AT esitas PMTK 21.05.2010 maksuotsuse tühistamiseks kaebuse, mis jäeti Tallinna Halduskohtu 15.07.2011 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-3007 rahuldamata. 2. MTA ajatas 15.05.2012 otsusega nr 13-1/1972 AT 02.05.2012 taotluse alusel tema maksuvõla tasumise 24-ks kuuks ja vähendas ajatatud võlalt arvestatavat intressimäära 50% võrra. AT ei tasunud alates 20.11.2012 graafikujärgseid makseid, mistõttu tunnistas MTA 28.01.2013 otsusega nr 13-1/325 maksuvõla tasumise ajatamise ja intressimäära vähendamise otsuse kehtetuks. 3. AT esitas 22.01.2013 maksuhaldurile taotluse vähendada tema maksuvõlga majanduslikult raske olukorra tõttu. MTA selgitas 20.02.2013 kirjas, et taotlus on nõuetekohaselt põhistamata ja isikul on õigus esitada uus taotlus maksuvõla kustutamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 04.04.2014 otsusega nr 3-13-807 AT kaebuse ja kohustas maksuhaldurit jätkama AT 22.01.2013 taotluse menetlust. 4. Maksuja Tolliamet jättis 03.07.2014 otsusega nr 13-1/2133 rahuldamata AT 22.01.2013 taotluse maksuvõla kustutamiseks. AT maksuvõlg 30.06.2014 seisuga on kokku 8506,64 eurot (sh PMTK 21.05.2010 maksuotsusega kindlaksmääratud füüsilise isiku tulumaksu võlg 2239,04 eurot; aastatel 2010–2014 tekkinud maamaksu võlg 220,45 eurot; intressivõlg 6047,15 eurot). Taotlejal on neli alaealist last, ta on töötu ja maksukohustuslaste registrist nähtuvalt sissetulekuid 2014. aastal olnud ei ole. Taotlejale kuuluvad korteriomand Tallinnas XXXXX XX XX (üldpind 26,70 m2) ja ühisomandina kinnistu Tallinnas XXXXXX XX XX (üldpind 600 m2), samuti sõiduk Ford Transit 350L VAN (ehitusaasta 2004). Maksuvõla kustutamine on maksuhalduri kaalutlusotsus. Kuna taotlejal sissetulekud puuduvad, siis ei saa maksuvõla olemasolu ega selle sissenõudmise menetlus mõjutada tema praegust majanduslikku olukorda ja toimetulekut. Taotleja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks töövõimetu, mistõttu võib tema majanduslik olukord pärast töö leidmist paraneda. Samuti kuulub isikule piisavalt registervara, mille realiseerimine võimaldaks maksuvõlga vähendada. Seega ei ole AT maksuvõla sissenõudmine lootusetu ning maksukorralduse seaduse (MKS) § 114 lg-s 3 sätestatud tingimused maksuvõla kustutamiseks ei ole täidetud. Maksuhaldur ei saa kustutada maksuvõlga, kui see ei ole põhjendatud, sest vastasel korral koheldaks maksukohustuslasi ebavõrdselt. MKS § 114 lg-t 3 saab kasutada vaid ebaõigluse likvideerimiseks, mitte aga selle tekitamiseks. Makseraskustes maksukohustuslasel on võimalik taotleda maksuvõla tasumise ajatamist. 5. Maksuja Tolliamet jättis 03.09.2014 vaideotsusega nr 6-1/2337-4 rahuldamata AT 08.08.2014 vaide MTA 03.07.2014 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. MKS § 114 lg 3 peamine eesmärk on tagada maksumaksjate võrdne kohtlemine, võimaldades vältida olukordi, kus maksuvõla sissenõudmine oleks maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu tema suhtes ebaõiglane. Üksnes sellisel juhul saab olla õigustatud kõrvalekaldumine ühetaolise maksustamise põhimõttest. AT maksuvõla kustutamiseks ei ole alust ning taotluse rahuldamine seaks ta teiste maksumaksjatega võrreldes hoopis eelisolukorda. MTA 03.07.2014 otsus tugineb tuvastatud asjaoludel ja asjakohastel kaalutlustel.

3-14-52401 3(6) 6. AT esitas 10.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 03.07.2014 otsuse nr 13- 1/2133 ja MTA 03.09.2014 vaideotsuse nr 6-1/2337-4 tühistamiseks. Kaebaja esitas maksuhaldurile tõendid, et kaotas töökoha ja oli pikalt töövõimetu, tal sündis teine laps ja abikaasa ei saanud lapsehoolduspuhkuse tõttu töötada. AT-l puuduvad sissetulekud alates 2012. aasta sügisest ning ta ei saa XXXXX XX XX-XX korteri väljaüürimisest tulu, sest seda kasutavad tasuta tema isa ja õde. Eluaegse üürilepingu tõttu ei ole nimetatud korterit võimalik ka müüa. Sõiduauto on kaebajale vajalik tulevase töö jaoks ning selle jääkväärtus ei ületa 800 eurot. Kaebajal on võlakohustused ka teiste isikute ees ning ta ei suuda oma püsivaid materiaalseid raskusi iseseisvalt ületada. Seetõttu on maksuvõla sissenõudmine lootusetu ja ebaõiglane. 7. Maksuja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus see jätta rahuldamata. Maksuhaldur on toiminud kooskõlas kehtiva õigusega ning jääb vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses märgitu juurde. Kaebaja esitatud tõendid ei andnud maksuhaldurile adekvaatset ülevaadet tema majanduslikust olukorrast (mh jättis kaebaja maksuhalduri nõudele vaatamata esitamata oma pangakontode väljavõtted) ning olemasolevad tõendid ei kinnita maksuvõla sissenõudmise lootusetust. 8. Tallinna Halduskohus jättis 19.12.2014 otsusega AT kaebuse rahuldamata, nõustudes MTA 03.07.2014 otsuse ja MTA 03.09.2014 vaideotsuse põhjendustega, pidamata vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 165 lg 2). Maksuhalduri tõlgendus MKS § 114 lg-le 3 (s.o mida tähendab maksuvõla sissenõudmise lootusetus ja ebaõiglus) ühtib MKS seletuskirja ja kohtupraktikaga (nt Riigikohtu 28.11.2007 otsus nr 3-3-1-56-07; Tallinna Ringkonnakohtu 16.01.2009 otsus nr 3-07-2337; Tallinna Halduskohtu 25.03.2008 otsus nr 3-07-1720, 20.05.2008 otsus nr 3-08-426 ja 31.12.2010 otsus nr 3-09-3145). Rahandusministri 02.05.2002 määruse nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ § 5 lg-st 2 ja § 51 lg-st 2 tulenevalt peab maksuvõla kustutamise taotleja ise tõendama, et maksuvõla sissenõudmine on lootusetu või ebaõiglane. Maksuhaldur on andnud kaebaja väidetele ja nende kinnituseks esitatud tõenditele õige hinnangu, analüüsides nii maksuvõla sissenõudmise lootusetust kui ka ebaõiglust. Kuna hetkeseisuga puuduvad kaebajal sissetulekud, millest saaks kinnipidamisi teha, ei mõjuta maksuvõla kustutamata jätmine tema majanduslikku olukorda ega toimetulekut. Kaebaja on ise väitnud, et otsib aktiivselt tööd, mistõttu võib tema majanduslik olukord tulevikus paraneda. Esineb ka võimalus vähendada maksuvõlga kaebajale kuuluva registervara arvelt. Korteri isale ja õele tasuta kasutada andmine on kaebaja enda valik. Paljasõnaline on ka väide, et sõiduk on otsitava töö jaoks tingimata vajalik. Tööl käimiseks saab kasutada ka ühistransporti. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et reeglina tuleb kõigil maksuvõlg tasuda ning kuigi see võib olla kaebaja jaoks raske, ei ole tema eelistamiseks alust. Maksuhaldur on haldusasjas nr 3-13-807 toimunud kohtuvaidlust arvestades lahendanud AT 22.01.2013 taotluse kooskõlas määruse nr 61 § 5 lg-ga 5 ja § 51 lgga 4. Asjas ei ole vaidlustatud PMTK 21.05.2010 maksuotsust, mistõttu jäävad tähelepanuta kaebaja vastuväited maksuvõla suhtes. Maksuhaldur on kaebajale õigesti selgitanud, et makseraskustes maksukohustuslasel on võimalik taotleda maksuvõla tasumise ajatamist vastavalt MKS § 111 lg-le 1 ja intressi määra vähendamist vastavalt MKS § 117 lg-le 2.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. AT palub apellatsioonkaebuses (ja 04.08.2015 esitatud täiendavates seisukohtades) halduskohtu otsus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. MTA ei ole täitnud seadusest tulenevat kohustust uurida välja taotluse lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud ning maksuhalduri järeldused on üksnes oletuslikud. Taotlust asuti läbi vaatama alles pärast kohtuotsust, millega vastustajat selleks kohustati. Maksuhaldur ei ole

3-14-52401 4(6) taganud apellandile õiglast haldusmenetlust ega võimalust olla ära kuulatud. AT tulumaksuvõlg on määratud alusetult ja vastuolus tulumaksuseaduse §-ga 12, sest tegemist oli laenu, mitte sissetulekuga, ning laenuleping kehtib seniajani. Laenu saamise kohta esitatud tõendid jättis maksuhaldur ebaõigesti arvestamata ja tunnistajalt seletuse võtmata. Maksuhaldur jättis teadvalt õigusvastase maksuotsuse apellandi 22.01.2013 taotluse alusel põhjendamatult kehtetuks tunnistamata, viidates ekslikult sellise nõude esitamise tähtaja möödumisele. Halduskohus jättis olulised asjaolud analüüsimata ega ole põhjendanud kaebaja väidetega mittenõustumist. Apellant jäi 2012. a lõpus ilma töökohast ega ole käesoleva ajani leidnud inimväärikust mittealandava palgaga tööd (nt 600-700 eurot kuus). Apellandi ülalpidamisel on kaks alaealist last ja tema abikaasa viibib lapsehoolduspuhkusel. XXXXX XX XX-XX korter oli üksnes erastatud apellandi nimele, kuid seda on alati kasutanud tema vanemad ning praegu elavad selles tema isa ja õde, kellelt üüritasu nõudmine oleks ebamoraalne. Kuna korter on antud kasutusse eluaegselt, pole seda võimalik ka müüa. Samuti vajab apellant autot võimaliku tulevase töökoha tarbeks, sest auto olemasolu on tööandjate jaoks alati oluline. Olukorras, kus apellant on edutult tööd otsinud juba pikemat aega, ei ole mõistlik lähtuda vastustaja viidatud perspektiivist, et apellant leiab tööd ja on seejärel võimeline maksuvõla ikkagi tasuma. Väär on maksuhalduri väide, et AT ei esitanud maksuhaldurile oma pangakontode väljavõtteid. Apellant täitis kõik vastustaja nõuded viivitamata, kuid paraku ei olnud tal võimalik kohustada oma abikaasat täitma MTA ebaseaduslikku nõuet esitada ka enda pangakonto väljavõte. Jääb arusaamatuks, milliseid tõendeid peaks apellant oma maksejõuetuse kinnitamiseks veel esitama. Apellant ei ole kunagi hoidnud kõrvale maksuega lepinguliste kohustuste täitmisest ning majanduslikud raskused on tekkinud temast mitteolenevatel objektiivsetel põhjustel. Ebaõiglane ja põhiseadusevastane on regulatsioon, mis võimaldab maksuhalduril erinevalt teistest tsiviilkäibe subjektidest nõuda tasumata maksusummalt viivist üle seaduses sätestatud määra (vrd võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 ja MKS § 117 lg 1) ning seda ka määratud maksusummast suuremas ulatuses. Riik on teadlikult viinud AT perekonna pankroti ja lagunemise äärele ning keeldub võimaldamast perele abi puuduse korral. Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord (määrus nr 61) on võetud vastu pärast pooltevahelise õigussuhte tekkimist ega oma tagasiulatuvat jõudu. Määrusega ei ole ka võimalik piirata apellandi subjektiivseid õigusi. Apellandi tahtest sõltumatult kujunenud asjaolude põhjal tuleb maksuvõla sissenõudmine hinnata käesoleval ajal lootusetuks ja ebaõiglaseks. Viited varasemale kohtupraktikale ei ole asjakohased ning vajaduse korral tuleb praktikat muuta. Apellandi maksuvõlg tuleks ümber kujundada selliselt, et kogusummast 7973 eurot tuleks arvata maha MTA viga 3013,92 euro ulatuses ning 4959,08 euro suurune võlajääk lugeda kustutatuks AT poolt juba tasutud summaga (5166,20 eurot). 10. Maksuja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Maksuhaldur jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et apellandi maksuvõla kustutamiseks puuduvad alused ja apellant ei ole seniajani esitanud tõendeid, mille alusel saaks maksuvõla sissenõudmise hinnata perspektiivituks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus,

3-14-52401 5(6) et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. 12. Apellandi väited temale tasumiseks määratud tulumaksusumma ebaõigsusest ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuvad. PMTK 21.05.2010 maksuotsus nr 12.2-3/6959-19 on jätkuvalt kehtiv ning jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-10-3007 on AT kaebus nimetatud maksuotsuse peale jäetud rahuldamata. Halduskohus jättis seetõttu apellandi vastuväited maksuotsusele ja etteheited läbiviidud maksumenetlusele õigesti tähelepanuta, sest need väljusid praeguse kohtuvaidluse piiridest. Apellant ei ole oma 22.01.2013 taotluses viidanud ühelegi MKS §-des 101-103 sätestatud alusele, mis saaks tingida maksuotsuse kehtetuks tunnistamise, mistõttu käsitles maksuhaldur AT pöördumist põhjendatult MKS § 114 lg 3 alusel esitatud maksuvõla kustutamise taotlusena. Muu hulgas tugines nimetatud normile oma 22.01.2013 taotluses selgelt ka AT ise (tl 27). Olukorras, kus maksuotsus oli juba eelnevalt läbinud nii vaidemenetluse kui ka kohtuliku kontrolli, ei olnud selle peale uue vaide esitamine enam ühelgi juhul võimalik. 13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäär 0,06% päevas ega ka MKS § 115 lg-st 1 tulenev intressiarvestus (s.o kuni maksu tasumise või tasaarvestamise päevani, olenemata põhivõla suurusest) vastuolus põhiseadusega ning seadusandjal ei ole keelatud kehtestada maksuvõlgadega seonduvat intressiarvestust ja -määra teisiti, kui seda näeb ette VÕS § 113. Seejuures annab VÕS § 113 lg 1 ka tsiviilõigussuhetes võimaluse näha lepinguga ette üldreeglist erinev (sh suurem) intressimäär. MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäär kohaldub lisaks nii maksukohustuslase poolt makstava intressi (MKS § 115) kui ka maksukohustuslasele makstava intressi (MKS § 116) suhtes, mistõttu ei nõua riik tasumata maksuvõlalt isikult intressi suuremas ulatuses, kui riik ise maksaks isikule temalt alusetult sissenõutud maksusummalt. Tallinna Ringkonnakohus on 12.01.2010 otsuses nr 3-08-1466 (p 11) samuti leidnud, et seadusandjal on intressimäära kehtestamisel lai kaalutlusruum ning intressi kehtestamise eesmärgiks on nii riigi varaliste huvide kaitsmine kui ka maksumaksja ja maksu kinnipidaja motiveerimine täita rahalisi kohustusi riigi ees õigeaegselt (vt lisaks Riigikohtu 05.11.2002 otsus nr 3-4-1-8-02, p 11). Maksusumma tasumata jätmisega tekitab isik riigile varalist kahju, mis väljendub muu hulgas selles, et maksuhaldur peab tegema olulisi rahalisi kulutusi maksu määramiseks ja sissenõudmiseks. Täiendavalt selgitas ringkonnakohus viidatud otsuses, et rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral on ka tsiviilõigussuhtes teatud tingimustel võimalik nõuda viivist põhivõlga ületavas summas (nt Riigikohtu 14.06.2005 otsus nr 3-2-1-66-05, p 18). 14. Maksuhaldur on kohaldanud MKS § 114 lg-t 3 õigesti ning halduskohtu viidatud varasemad lahendid on asjakohased ja nende kõrvalejätmine ei ole põhjendatud. Maksuhaldurile antud õigus maksuvõlg kustutada kujutab endast kõrvalekallet ühetaolise maksustamise põhimõttest, mille eesmärk saab olla vaid teatud erandlikel ja ettenägematutel põhjustel kujunenud ebaõigluse likvideerimine. Ühetaolise maksustamise põhimõtte riivet õigustab sellisel juhul vajadus tagada, et maksukohustuslasi koheldaks ka sisuliselt võrdselt. Seejuures ei oma MKS § 114 lg-s 3 viidatud „ebaõigluse“ seisukohalt tähtsust mitte see, kas isiku majanduslikud raskused tekkisid temast sõltuvatel või mittesõltuvatel põhjustel, vaid määravad on hoopis temalt sissenõutava maksuvõla tekkimise põhjused. MKS § 114 lg-s 3 märgitud „lootusetuse“ puhul ei ole omakorda tähtsust, millised olid isiku maksuvõla või tema majanduslike raskuste tekkepõhjused, vaid määrav on üksnes temalt maksuvõla sissenõudmise perspektiivi olemasolu või selle puudumine. Rahandusministri 02.05.2002 määrus nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ kehtib alates 01.07.2002 ning seda on viimati muudetud 01.06.2012 ehk enne AT 22.01.2013 taotluse esitamist. Apellandi väide, et tema suhtes on määrust kohaldatud tagasiulatuvalt, ei ole seetõttu põhjendatud. Määruse nr 61 § 5 lg 2 ega § 51 lg 2 ei kitsenda ka maksuhalduri

3-14-52401 6(6) võimalusi MKS § 114 lg 3 rakendamisel, vaid üksnes täpsustavad menetluskorda. Muu hulgas näeb juba MKS § 114 lg 3 teine lause selgelt ette, et maksuhalduril on õigus nõuda maksuvõla kustutamisel tähtsust omavate asjaolude (st maksuvõla sissenõudmise lootusetuse või ebaõigluse) kindlaks tegemiseks vajalike dokumentide esitamist. 15. AT ei ole maksuhaldurile ega kohtule esitatud seisukohtades viidanud ühelegi asjaolule, mille pinnalt oleks võimalik asuda seisukohale, et temalt sissenõutava ja PMTK 21.05.2010 maksuotsusega tuvastatud maksuvõla tekkimine oli tingitud mõnest sellisest asjaolust, mida ta ise mõjutada ega vältida ei saanud ning mis samas seadis ta teiste maksukohustuslastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Selliseid asjaolusid ei ole haldusasja nr 3-10-3007 menetlemisel tuvastanud ka kohtud. Seetõttu puudub alus hinnata AT-lt maksuvõla sissenõudmist tema suhtes MKS § 114 lg 3 tähenduses ebaõiglaseks. 16. AT-lt maksuvõla sissenõudmist ei ole alust hinnata ka MKS § 114 lg 3 tähenduses lootusetuks. Ehkki apellant on selgitanud, et on alates 2012. a lõpust töötu, tema ülalpidamisel on kaks alaealist last ja tal puudub vara, mida oleks võimalik realiseerida, ei ole AT esitanud maksuhalduri poolt nõutud tõendeid, mille alusel olnuks võimalik tema tegelikku majanduslikku olukorda hinnata. MTA 03.07.2014 otsusest (tl 5-8) ja 03.09.2014 vaideotsusest (tl 9-12) nähtub üheselt, et taotleja jättis maksuhaldurile esitamata ka oma isikliku pangakonto väljavõtte, rääkimata abikaasa pangakonto väljavõtte esitamisest. Sellises olukorras ei oma asja lahendamise seisukohalt iseenesest tähtsust, kas maksuhaldur võis üldse nõuda taotleja abikaasa pangakonto väljavõtte esitamist, kuigi määruse nr 61 § 5 selliste tõendite esitamise kohustusele otseselt ei viita. Ringkonnakohus märgib siiski, et põhimõtteliselt võib pidada õigustatuks maksuhalduri positsiooni (millele on üheselt viidatud haldusasjas nr 3-13-807 vaidluse all olnud MTA 20.02.2013 kirjas nr 13-4/3601-1 – tl 30-31), et isiku maksejõuetuse tõendamiseks on sageli vajalik hinnata ka andmeid temaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekute kohta, sest need võivad anda teavet taotleja enda tegelike sissetulekute olemasolu kohta (nt sularaha sissemaksed perekonnaliikme pangakontole vmt). Nagu märgitud, jättis AT praegusel juhul esitamata ka enda pangakonto väljavõtte, ning arvestades isikule kuuluvat muud vara (ühisomandis olev kinnistu Tallinnas XXXXXX XX XX; korteriomand Tallinnas XXXXX XX XX-XX; sõiduauto Ford Transit) ja väidetavalt aktiivset tööotsimist, ei saa pidada põhjendamatuks maksuhalduri hinnangut, et maksuvõla apellandilt sissenõudmine ei ole lootusetu. AT on tööealine isik (sündinud 1975) ning kuigi ta on olnud töötu küllalt pikka aega, ei ole töö leidmine ja seeläbi sissetuleku taastamine võimatu. Kokkuvõtlikult on MTA lahendanud AT 22.01.2013 taotluse õiguspäraselt. 17. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb AT apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.12.2014 otsus muutmata. 18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et AT on tasunud esimese ja teise astme kohtus riigilõivu kokku 30 eurot (tl 4; tl 62). Kuna AT apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti AT kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda. Maksuja Tolliamet ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets